) § 3051 , § 306, § 309, § 311-313, § 317, § 175 lg 1 p 4, 9, § 180 lg 1, 3 kohus o t s u s t a s:
lg 1 alusel Kersti Kolganurmelt menetluskulu kokku 1942,80 eurot, sh sundraha 810,00 eurot ja määratud kaitsja tasu 1132,80 eurot. Kooskõlas
lg 3 võib Kersti Kolganurm menetluskulu tasuda ositi, 12 kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest. Igakuise makse suurus on mitte vähem, kui 161,90 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajaminev makseinfo on kohtuotsuse lahutamatu lisa ja edastatakse süüdimõistetu e-posti või postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. 6.
lg 3 p 1 alusel säilitada CD plaat koos kriminaaltoimikuga Edasikaebamise kord: Apellatsioon tuleb esitada Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Süüdistus: Kersti Kolganurme süüdistatakse selles, et tema 29.07.2018 päevasel ajal ajal xxxx asuva krundi juures sõiduteel lõi S K ühe korra rusikaga näkku, vasaku põsesarna piirkonda, tiris juustest, pigistas paremat õlavart, millega tekitas S K füüsilist valu ja tervisekahjustused: pindmise peavigastuse, vasakul põsel põsesarna piirkonnas turse ja vähese nahaaluse hematoomi, paremal õlavarrel mediaalsel pinnal kolm erineva suurusega hematoomi diameetriga 3-4 cm, paremal käsivarrel kaks hematoomi diameetriga 2 cm. Seega pani Kersti Kolganurm toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, milleks on teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. 2 Kohtu seisukoht: K. Kolganurmele heidetakse süüdistuse järgi ette seda, et ta lõi S. K ühe korra rusikaga näkku, tiris juustest, pigistas kannatanu käsi ja põhjustas sellega kannatanule valu ja tervisekahjustused (sinikad). Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kuulati ära kannatanu ja süüdistatava pereliikmed ning sündmust pealt näinud K. Kolganurme ja S. K suvilanaaber M. K. Kohtu hinnangul on kriminaalasjas vaidlusteta tõendatud fakt, et süüdistatava ja kannatanu pere vahel olid juba pikemat aega konfliktsed suhted. Pinge põhjusena nimetasid kõik kohtus ära kuulatud isikulised tõendiallikad seda, et P. K ja S. K xxxx V. K sõidab regulaarselt süüdistatava suvilaga vahetult külgnevat üldkasutatavat teed pidi ATV-ga, mille müra, ving ja rataste alt lendavad kivid häirivad K. Kolganurme. Nii kannatanu kui süüdistatava pere ja tunnistaja M. K kinnitasid kohtus, et ka varasemalt oli V. K ATV sõidu pärast süüdistataval ja kannatanu perel omavahelisi tülisid. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 29.07.2018 tekkis süüdistatava ja kannatanu perekonna vahel konflikt seetõttu, et V. K sõitis süüdistatava suvilast mööda ning K. Kolganurm blokeeris V. K tee väravaga ja astus ATV ette nii, et V. K pidi oma sõiduriista sinna maha jätma. Samuti ei ole vaidlust selles, et V. K läks tõusetunud probleemi lahendama koos isa P. K, sündmuskohal olid sellel hetkel K. Kolganurm koos xxxx ning varsti jõudsid sinna kannatanu koos oma lastega (K. K ja L-L. K), tunnistaja M. K ja süüdistatava xxxx koos oma xxxx. Kõik isikulised tõendiallikad kinnitasid riimuvalt ka seda, et sel korral ei piirdunud tüli sõnadega. Kriminaalasja keskmes oleva sündmuse kirjeldamisel kohtus üle kuulatud isikuliste tõendiallikate ütlused polariseerusid üpris selgelt. Kannatanu, tema pereliikmed ja tunnistaja M. K väitsid, et K. Kolganurm käitus süüdistuses kirjeldatud viisil, so ründas kannatanut esimesena, lõi ja pigistas teda ning sikutas juustest. Süüdistatava ja tema pereliikmete sõnul tahtis K. Kolganurm jalaga killustikive laiali pildunud kannatanut lihtsalt eemale tõugata, kuid siis sekkusid S. K xxxx K. K ja M. K, kes hüppasid süüdistatavale selga ning lükkasid ta vastu aeda nii, et K. Kolganurm kaotas teadvuse. Seega tõusetub asjas paratamatult küsimus isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsusest. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu S. K ütlused täielikult usaldusväärsed. Kannatanu S. K selgitas, et süüdistatav ründas teda ootamatult ja enne rünnakut midagi ei öelnud, ta seisis eemal ja ei puutunud üldse konflikti. Kannatanu üritas seega kohtu arvates oma ütlustes jätta ebaõnnestunult muljet, et ta ei andnud K. Kolganurmele pahameeleks põhjust. Kohtu arvates on siiski üheselt selge, et K. Kolganurme reaktsioon oli tingitud sellest, et S. K pidi tegema midagi, mis süüdistatavat häiris. Kohus märgib, et süüdistatav, tunnistajad P. K, V. K ja K. K, so kannatanu pereliikmed selgitasid, et sõnasõda käis K. Kolganurme, P. K ja V. K vahel. Kohtu arvates on tunnistajate ütlused usaldusväärsed: kahtlemata on loogiline, et probleemi lahendama läinud P. K ja V. K olid need, kes võisid K. Kolganurmega sündmust arutada. Arvestades seda, et K. Kolganurm on kannatanu ja tema pereliikmete sõnul kergestiärrituv, ropendav ja kiuslik naaber, tekib küsimus, miks süüdistatav ei rünnanud temaga vahetus dialoogis olevaid inimesi (so P. K ja/või V. K) vaid valis selleks oma sõnul täiesti eemal olnud S. K. S. K andis esmalt ütlusi selle kohta, et ta ei loopinud kive laiali, vaid astus kaks sammu killustiku peal, mis jalaga astudes vajub. Kaitsjale kannatanu enam sammumisest või astumisest ei 3 rääkinud vaid ütles, et ta lohistas oma jalgu, üks-kaks ja killustik liikus. Tunnistaja P. K selgitas, et xxxx tõmbas jalaga killustikukive ja ütles, et need võivad liikuda ka jalgsi käies. P. K rääkis erinevalt kannatanust seda, et K. Kolganurm ütles enne füüsilist rünnet xxxx: „sina plikatirts k***sid püksi, kui meie seda teed ehitasime“. P. K sõnul jäi talle öeldu väga hästi meelde. Süüdistatava ja tema pereliikmete sõnul S. K loopis kive. Kohtu arvates on hinnanguline, mida käsitleda loopimisena või mitte, kuid kahtlemata on selge, et S. K tegevus ei piirdunud pelgalt sammumisega või lohistamisega nagu seda väidab kannatanu. Kohus ei saa siinkohal mööda vaadata P. K ütlustest selle kohta, et ta soovis K. Kolganurmega minna rääkima koos V. K ja palus xxxx maha jääda – tal on xxxx tugevam närv. Kohus ei saa eeltoodu alusel kahetsusväärselt välistada seda, et kannatanu on oma panust konflikti eskaleerumises vähendanud ja see omab kahtlemata tähtsust tsiviilhagi lahendamisel. Järgmine vastuolu puudutab kohtu arvates seda, kui tugevalt K. K K. Kolganurme tõukas või lükkas. Kannatanu ütles, et xxxx lükkas K. Kolganurme aeglaselt ja tõuge oli nõrk. K. K ise hindas tõuget pigem kiireks ja jõuliseks ning põhjendas selle vajalikkust sooviga xxxx ja K. Kolganurm üksteisest lahutada ning situatsioon ruttu lõpetada. K. K ütlused on kohtu hinnangul loogilised ja usutavad. Kohus ei pea ülemäära tõsiseltvõetavaks väidet, mille järgi inimene, keda lüüakse, sakutatakse ja sikutatakse juustest suudab väga põhjalikult kõrvalt jälgida milliseid võtteid kasutab neid lahutama tulnud isik. Kohus märgib, et iseenesest ei ole ülal viidatud vastuolud kannatanu ütlustes ületamatud ja need on inimlikult mõistetavad (so vähendada oma võimalikku panust ja kaitsta oma poega). Samas jääb kohtule täielikult arusaamatuks patsiendikaardil kajastatu. Kaitsja märkis põhjendatult, et patsiendikaart saab asjas olla tõendiks üksnes osas, mis see puudutab inimesel tuvastatud vigastusi ning patsiendikaardile kantud kannatanu selgitus ei ole iseseisvaks tõendiks. Kaitsja seisukoht on kooskõlas ka kohtupraktikaga (vt RKKKo 3-1-1-67-10 p). Vaatamata sellele ei ole välistatud arstile räägitu kasutamine isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Patsiendikaardilt nähtub, et kannatanu on arstile kirjeldanud, et K. Kolganurm tahtis tema lapsele kallale minna, tema läks vahele ja sai ise peksa. Kohus nendib, et arstile avaldatu on ilmselges vastuolus sellega, mida rääkisid kohtus nii kannatanu ise kui ka tunnistajad. Kannatanu ütluste lõpliku usaldusväärsuse kohta annab kohus hinnangu tõendeid kogumis analüüsides. Kohtuistungil tõusetus vajadus tunnistajate K. K ja T. O (O) kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks
Tunnistaja K. K puhul puudutas vastuolu seda, kas ta siis nägi või ei näinud seda, kuidas K. Kolganurm tema ema juustest kiskus. Kohtus rääkis tunnistaja K. K, et K. Kolganurm lõi S. K lahtise käega ning tema mäletamist mööda kiskus K. Kolganurm ema ka juustest. Kohtueelses menetluses rääkis tunnistaja ainult K. Kolganurme löögist. K. K täpsustas vastuolu selliselt, et ta arvatavasti nägi juustest tõmbamist ja siis asus seisukohale, et ta seda siiski ei näinud. Kohus ei välista, et alaealine tunnistaja peegeldas oma ütlustes vanematelt kuuldut – see, et perekonnas tuleb sündmusest korduvalt juttu, on selge ning nooruk võib omistada alateadlikult endale mingisuguse teadmise, mida ta on teistelt mitu korda kuulnud. Käesoleval juhul ei ole vastuolu nii ulatuslik, et see tooks endaga kaasa tunnistaja ütluste täielikult ebausaldusväärseks tunnistamise. Tunnistaja T. O ütlustes oli kaks vastuolu. Esiteks ei rääkinud tunnistaja kohtueelses menetluses sõnagi sellest, mida ta väitis kohtus, so et tema õe selga hüppas lisaks K. K ka M. K. Teiseks 4 ütles tunnistaja kohtus, et M. K tuli koos S. K ja lastega, kohtueelses menetluses väitis T. O, et ta ei tea, millal M. K sündmuskohale ilmus. T. O märkis esimese vastuolu osas, et tõenäoliselt ei pannud menetleja menetlustoimingul kõike tema räägitut kirja. Tunnistaja selgitus ei ole kohtu hinnangul adekvaatne: tunnistajal on võimalik pärast ülekuulamist protokolliga tutvuda ja ta kinnitab oma allkirjaga selle õigsust. Kohtu arvates on kirjeldatud detaili näol tegemist olulise minetusega, mille puudumine protokollist peab inimesele silma jääma. Samuti on eluliselt usutav, et menetleja siiski kajastab protokollis selle, kuidas tunnistaja lähisugulast ründab kaks inimest, mitte üks inimene. Teine vastuolu võib esmapilgul tunduda tähtsusetu: iseenesest ei ole ju vahet, millal üks või teine inimene sündmuskohale ilmub seda enam olukorras kus tema roll piirdub kõrvaltvaataja omaga. Samas on detail oluline, kui soovitakse näitlikustada, kumma poole tunnistaja on nö valinud – tunnistaja ilmumine areenile koos kannatanuga võib viidata sellele, et naabrite omavahelised suhted on väga head ja tunnistaja nö mängib kannatanu perega kokku. Käesoleval juhul väitis M. K, et tema läks kohale kisa peale, so uudishimust. M. K selgitus oma ilmumist tinginud asjaolu kohta on usutav. Tunnistaja T. O selgitus, mille järgi on tal raske vastuolu kommenteerida, ei ole kohtu jaoks vastuvõetav: tunnistaja siiski võiks esitada mingisuguse mõtestatud ja sisulise argumendi ilmnenud vastuolu selgitamiseks. Kokkuvõtvalt nõustub kohus prokuröriga selles, et T. O ütlused on vastuolulised ja tuleb seetõttu kõrvale jätta. Tunnistaja T. O ütluste usaldusväärsusega on olemuslikult seotud tema tütre, tunnistaja K. O (O) ütlused. Sarnaselt T. O rääkis ka tema kohtus, kuidas tädile kargasid kallale K. K ja M. K. Olukorras kus kohus on tunnistanud T. O ütlused selles osas selgelt ebausaldusväärseks, ei ole kohtu arvates alust öelda, et K. O rääkis tõtt. Samuti ei ühti tunnistaja ütlused M. K ütlustega osas, mis need puudutavad kannatanul tekkinud nähtavaid kehavigastusi. M. K selgitas, et S. K vasak põsk oli peale lööki punane. Tunnistaja T. O seevastu ütles, et jäi kannatanuga peale xxxx ja xxxx lahkumist sündmuskohale vestlema ning ta ei näinud kannatanul mingeid vigastusi. Arvestades kannatanul arsti juures tuvastatut, ei ole kohtul alust arvata, et tunnistaja M. K valetas. Kohus nendib, et juhul kui löögijälg muundub päev hiljem verevalumiks on üpris tõenäoline, et see koht vahetult peale sündmust pigem punetab. Kokkuvõtvalt nõustub kohus prokuröriga selles, et K. O ütlused on vastuolulised ja tuleb seetõttu kõrvale jätta. Tunnistaja P. K ja süüdistatava K. Kolganurme ütluste usaldusväärsusele annab kohus hinnangu tõendeid analüüsides. Tõendite lubatavuse osas tekkis vaidlus prokuröri esitatud ja P. K poolt filmitud video üle, millel on kujutatud K. Kolganurme vestlemas P. K. Videol figureerib lisaks süüdistatavale ja tunnistajale ka V. K ning hiljem lisandub tunnistaja M. K. Lisaks salvestusele esitati kohtule ka õiend, mis kajastab videol toimuvat. Kaitsja märkis, et P. K on salvestanud mitte ainult enda ja K. Kolganurme vestlust, sellel on ka K. Kolganurme ja M. K vaheline vestlus. K. Kolganurm filmimisest teadlik ei olnud ja seega on tõend saadud K. Kolganurme põhiõigusi rikkudes. Õiendi osas leidis kaitsja, et see ei vasta nõuetele: õiendis on ümberjutustus, isikute vahelised vestlused ei ole selles kajastatud sõna-sõnalt. K. Kolganurm selgitas kohtus, et ta ei olnud teadlik sellest, et P. K kohtumist filmib.
lg 1 järgi on kriminaalasjas tõendiks kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti 5 muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Käesoleval juhul on kohtule arusaadavalt P. K omal algatusel läinud K. Kolganurmega rääkima, seda kohtumist filminud ja esitanud selle hiljem menetlejale. Eraelulise vestluse salvestist on kohtupraktikas käsitletud muu teabesalvestisena
Kohus ei jaga kaitsja arvamust selles, et tegemist on lubamatu tõendiga. Esiteks ei varjanud P. K süüdistatava eest fakti, et tal on käes kaamera. Kohus märgib, et keskmine mõistlik inimene, seda enam olukorras kus tal on teise inimesega olnud varasemaid konflikte, eeldama, et kaamera ei ole teisel käes ilmaasjata. Teiseks ei oma tähtsust, et vestluses osales ka M. K. P. K eesmärk ei olnud salvestada M. K ja K. Kolganurme vestlust, vaid ta soovis eeskätt jäädvustada oma vestlust K. Kolganurmega ning selliste salvestiste lubatavust tõendina on kohtupraktikas jaatatud. Kohus jagab kaitsja arvamust selles, et õiend ei ole lubatav. Olukorras kus on olemas salvestis, mida vaadata ja kuulata, tuleb alati eelistada selle vahetut uurimist. Õiend ei ole vormistatud vaatlusprotokollina, menetleja ei ole õiendis kajastanud salvestisel sisalduvaid dialooge sõnasõnalt vaid kajastanud selle nö ümberjutustusena. Õiend üksi ei kajasta täielikult ja ülevaatlikult salvestisel kujutatut, selle kasutamine iseseisvalt on seetõttu välistatud. Õiendi kasutamine abivahendina ja salvestise lisana on kohtu arvates küsitav – kohus ei näe, et õiend aitaks salvestisel toimuvat kuidagi paremini mõista. Iseküsimus on tõendi kvaliteet – kohtule jääb arusaamatuks, mida prokurör soovis salvestisega tõendada. Istungiajast läks üle 20 minuti salvestise vaatamisele. Videost lõviosa meenutas kohtule televisiooni nn poolmeelelahutuslikke olmeprobleeme ja pseudoskandaale otsivaid ning lahkavaid saateid ning seetõttu ei olnud kohtu arvates salvestise vaatamisele läinud istungiaeg kindlasti mitte mõistlikult kulutatud. Kohtule nähtus videolt kaks fakti: esiteks on videolt näha ja kuulda V. K ATV sõit ja see on kohtu arvates tõepoolest häiriv, eriti arvestades perekond K ja süüdistatava kirjeldatut, mille kohaselt sõidab V. K ATV küll ainult paar korda tunni jooksul, kuid sisuliselt iga tund ajavahemikul ca 10.00 – 19.00, so terve päev läbi. Teiseks ei ole K. Kolganurm kiuslik ja ebatsensuursusi pilduv inimene. Video pinnalt saab teha järelduse, et K. Kolganurm on viidud nn viimase piirini ning naabritel on konflikt mida mõlemad pooled ei suuda ja kohtu arvates ka ei soovi kuidagi lahendada. Kohtule arusaadavalt asus V. K ema seisukohale, et K. Kolganurm terroriseerib V. K ja nende kompromiss tekkinud olukorrale on see, kui V. K saab ATV sõitu senisel moel jätkata. K. Kolganurme rahuldaks see, kui V. K üldse ei sõidaks. Kohtul on kohustus hinnata tõendeid kogumis ja kahtlemata väärib tähelepanu kaitsja märkus selles, et perekond K ja tunnistaja M. K võrdlesid kõik ATV müra muruniiduki poolt tekitatavate helidega ning nentisid, et ATV teeb märksa vähem häält kui muruniiduk. Kohus ei kahtlegi selles, et isekeskis on K. Kolganurme küsimust arutatud – selline võrdlus ei saa olla juhuslik. Samas ei näe kohus, et see muudaks nende isikuliste tõendiallikate ütlused automaatselt ebausaldusväärseks. Samuti väärib kohtu arvates tähelepanu kannatanu ja tunnistaja P. K poolt väidetu, mille järgi suudavad nad ATV-ga sõitval pojal silma peal hoida kogu aeg ja terve sõidutrajektoori ulatuses – viimast kinnitas eelkõige kannatanu. Kohtule see eriti usutav ei tundu, et V. K sõitmise sagedust silmas pidades suudab tema ema kogu aeg jälgida, mis toimub. Selle välistab juba lihtne asjaolu: miks siis ema ei näinud, kuidas K. Kolganurm 29.07.2018 kahel korral (vt siinkohal tunnistaja M. K ütlused) V. K tee takistas ja miks pidi poeg jooksma isa kutsuma? Olukorras kus kannatanu teinuks seda, mida ta väitis ennast pidevalt tegevat, so jälginuks terase pilguga V. K, oleks mõistlik eeldada, et vanemad ilmunuks K. Kolganurmega rääkima juba 6 esimesel korral ja oma initsiatiivil. Eeltoodu tõttu on kohtu arvates selge, et S. K ja P. K ei jälginud kogu aeg seda, millise kiirusega V. K sõitis ja milliseid sõiduvõtteid ta kasutas. Kohus ei välista seetõttu, et V. K sõidustiil võis aeg-ajalt vastata süüdistatava kirjeldatule. Kahtlemata on asjas tõendatud, et K. Kolganurme ja V. K vahel oli samuti konflikt, K. Kolganurmel olid V. K vastu pidevalt pretensioone ja seetõttu on siiski üpris usutav, et V. K tegi omalt poolt kättemaksuks süüdistatava elu veidi ebamugavamaks. Süüdistuse esemeks oleva sündmuse juurde minnes tuleb kahetsusväärselt tõdeda, et selles kirjeldatu leidis aset. Tunnistaja M. K ütlustega on tõendatud, et esimene kokkupõrge V. K ja K. Kolganurme vahel toimus enne lõunat. Tunnistaja nägi V. K ATV-ga sõitmas ning K. Kolganurme koos oma xxxx V. K takistamas. M. K kuulis, kuidas ATV seisma jäi ning läks vaatama. M. K nägi, et V. K ei saanud enam edasi sõita ja palus oma pojal viia V. Kle teise värava võti, et V. K saaks ringiga koju minna. Tunnistaja palus oma xxxx öelda, et V. K rohkem ei sõidaks. Kohtu arvates tajus M. K sel hetkel järelikult olukorda piisavalt pingelisena, et ta pidas vajalikuks poja kaudu V. K manitseda. Tunnistaja M. Ki ütlustega on tõendatud, et V. K alustas ATV-ga sõitmist uuesti paari tunni pärast. Sama kinnitas V. K. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et K. Kolganurm pidas V. K kinni ja tekkinud olukorda läks lahendama lisaks V. Kle ka P. K. Järgnev keskustelu oli tunnistaja P. K, K. K, kannatanu ja M. Ki sõnul valjuhäälne. Süüdistatav, tunnistaja T. O ja K. O seevastu väitsid, et vestlus oli rahulik. Viimases on kohtul alust sügavalt kahelda, so süüdistatava ja tema pereliikmete ütlused on selgelt ebausaldusväärsed. Arvestades videolt nähtut ja naabrite vahel pikalt vindunud tüliküsimust on selge, et rahulikust probleemi lahendamisest oli asi kaunikesti kaugel. Kohtu hinnangul on kannatanu ja P. K ütlustega tõendatud, et S. K liigutas jalgadega pinnasekatteks olevaid killustikukive. Kohus nendib, et S. K tegevus pidi vastuoksa tema enda ja abikaasa selgitustele olema piisava intensiivsusega, ärritamaks tunnistaja P. K sõnul põhiliselt tema ja V. K rääkivat süüdistatavat. Kannatanu ja tunnistajate P. K, K. K ja M. K kirjeldatud süüdistatava reaktsioonis puudub kohtul alus kahelda. Viidatud isikuliste tõendiallikate ütlustest nähtuvalt K. Kolganurm ärritus ja tungis ootamatult S. K kallale. Kohtu hinnangul ei olnud rünne õigustatud: S. K käitus kahtlemata valesti, kuid sellele oleks saanud anda hinnangu sõnaliselt. K. Kolganurme rünne ei ole vabandatav ja seda ei ole võimalik õigustada: tüliküsimused tuleb lahendada muul moel. Kriminaalasjas tekkis vaidlus selles, kas K. Kolganurm tõukas kannatanut või lõi teda rusikaga või lahtise käega. Süüdistatav selgitas, et ta piirdus kannatanu eemale lükkamise või tõukamisega. Kannatanu ja tema abikaasa rääkisid rusikaga löömisest, K. K mäletamist mööda lõi K. Kolganurm ema lahtise käega. Tunnistaja M. K löömist ei näinud, sest ta jõudis oma sõnul kohale siis, kui süüdistatav ja kannatanu olid juba füüsilises kontaktis: K. Kolganurm hoidis S. K õlavarrest ja sakutas kannatanut juustest. Kohus leiab, et siinkohal tuleb vaadata S. K tuvastatud vigastusi. Kohtule esitati patsiendi digiloo väljavõte, mille järgi tuvastas perearst S. K sündmusele järgneval päeval, 30.07.2018 vasakul põsel turse ja vähese nahaaluse hematoomi põsesarna piirkonnas, paremal õlavarrel kolm erineva suurusega hematoomi läbimõõduga 3-4 cm, paremal käsivarrel kaks hematoomi läbimõõduga 2 cm. S. K kaelalihased olid arsti tähelepaneku järgi komplemisel valulikud. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et S. K põsel tuvastatud turse ja väike hematoom tekkisid sinna pelgalt tõukamise või eemale lükkamise tagajärjel ning seega ei ole süüdistatava K. 7 Kolganurme ütlused ründe iseloomu ja intensiivsuse kohta usaldusväärsed. Lisaks ütles süüdistatav, et tõukas S. K vastu otsmikku, kuid teised sündmust pealt näinud inimesed (P. K, K. K) ja kannatanu selgitasid, et süüdistatava löök ei olnud suunatud otsmikupiirkonda vaid põse vastu. Kohtu hinnangul on usutav, et arsti poolt digilukku talletatud jäljed tekkisid S. K põsele siiski märksa jõulisema kohtlemise tõttu ning sellepärast on kannatanu S. K, P. K ja K. K ütlused löömise kohta usaldusväärsed. Tunnistaja P. K rääkis seda, et ta nägi rusikas kätt tõusmas. Kannatanu sõnul toimus löök rusikaga. K. K seevastu avaldas, et nägi lahtist kätt. Tunnistaja P. K kirjeldas sündmust üksikasjalikult: tunnistaja ütlustest nähtub, et ta jälgis toimuvat, samuti mäletas tunnistaja seda, mida ütles tema abikaasa jalaga kive tõmmates ja mida ütles K. Kolganurm vahetult enne rünnet. K. K ei mäletanud seda, kas ema sakutati juustest või mitte, samuti ei osanud K. K kirjeldada ei ema käitumist ega K. Kolganurme sõnu. Kohus nendib, et ilmselgelt mäletab P. K toimunut kõige paremini ja tema ütlused löögi osas on usaldusväärsed. Lahtise käega lüües on iseenesest võimalik, et nahaaluses koes tekib turse ja verevalum, kuid olukorras kus päev hiljem on nahapinnal ikka veel jäljed, on usutavam, et löök toimus nii nagu seda kirjeldas P. K rusikaga. Kannatanu ütlustes, et ta tundis löögist valu, ei ole põhjust kahelda: kudede füüsiline mõjutamine viisil, mis jätab nähtava jälje, on üldjuhul siiski valu põhjustav. Kannatanul tuvastati lisaks näopiirkonnas olevatele vigastustele arsti juures ka hematoomid paremal õla- ja käsivarrel. Seda, et K. Kolganurm haaras S. K käest kinni, kinnitavad sündmust pealt näinud isikud P. K, K. K ja M. K. Kohtul puudub tunnistajate sõnades alus kahelda, ütluste õigsust kinnitab kannatanul arsti juures tuvastatu. Lisaks löömisele ja pigistamisele heidetakse K. Kolganurmele ette kannatanu juustest sikutamist. Seda, et K. Kolganurm seda tegi, kinnitavad lisaks kannatanule sündmust pealt näinud tunnistajad P. K, K. K ja M. K. Kohus nendib, et juustest sikutamine, tõmbamine jms sarnane tegevus on kahtlemata valu põhjustav. Kohtu hinnangul on süüdistatava tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1. Norm näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Esitatud süüdistuse järgi pani K. Kolganurm toime S. K tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Süüdistatava poolt kannatanule antud rusikalöök oli kahtlemata valu tekitav, löök mõjutas kannatanu kudesid nii, et löögist jäid jäljed: turse ja vähene verevalum. Samuti on keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale arusaadav, et teise inimese juustest sikutamine on valu tekitav. Kohus märgib siinkohal, et näiteks ka ainuüksi juuste tõmbluku vahele jäämine on väga valus. Kohtu hinnangul tuleb S. K käsi- ja õlavarre pigistamine süüdistusest välja jätta: esiteks kaapis S. K jalaga killustikukive, süüdistatav ärritus ja haaras S. K käest. Teiseks on riigikohus rõhutanud, et KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kahtlemata on kannatanu käe- ja õlavarrel tuvastatud hematoomid kannatanu nahapinnale aplikeerunud K. Kolganurme näpujäljed, kuid olukorras kus süüdistatav haaras kannatanu käest põhjusel, et viimane kraapis jalaga killustikukive, ei ole süüdistatava sekkumine ja kannatanul tuvastatud vigastused sedavõrd olulised, et see tingiks süüdistatavale karistusõigusliku etteheite esitamise. 8 Kohtu hinnangul on K. Kolganurme tegevus seega õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi. Kohus nendib, et S. K ei käitunud ilmselt niigi närvis oleva süüdistatava juuresolekul õigesti – kivide kaapimine üksnes valas õli tulle, kuid samuti ei ole õige reageerida sellele teise inimese löömise ja juustest tõmbamisega. Kohus ei näe midagi, mis K. Kolganurme tegevust õigustaks. Kohus leiab, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Kohtu arvates pidi K. Kolganurm pidama võimalikuks, et tema löök ja juustest sikutamine on kannatanu jaoks valus ning löögi tagajärjel võivad kannatanule tekkida tervisekahjustused. Tsiviilhagi: Kriminaalasjas esitas kannatanu S. K tsiviilhagi mittevaralise kahju välja mõistmiseks. Esitatud hagiavalduse järgi tundis kannatanu süüdistatava teo tõttu füüsilist ja hingelist valu ning stressi. Mittevaraline kahju tekkis üle elatud valu ja psüühiliste kannatuste tõttu – kannatanu ei saa enam elada normaalset, tavapärast elu, kannatab unehäirete all ja tunneb K. Kolganurme ees paanilist hirmu. Kannatanu arvates on õiglane hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju korvamiseks 1000,00 eurot. Tsiviilhagi kohaselt on nõue tõendatud kriminaaltoimikus olevate tõenditega. Kohtuistungil jäi kannatanu selgitas kannatanu täiendavalt, et ta ei saa enam elada normaalselt elu, sest tema invaliidist last süüdistatakse, mõnitatakse ja peetakse lolliks. Kannatanu sõnul oli 29.07.2018 tema pulma-aastapäev, nad läksid abikaasaga restorani ja tal oli silm sinine. Ta pidi külalistele selgitama, mis juhtus. Põse peale tekkinud verevalum oli pikka aega, paistetus kestis ca nädala. Kannatanu ei osanud kohtule selgitada, miks ta väidet rikutud pulma-aastapäeva kohta hagiavalduses ei esitanud. Unehäirete kohta märkis kannatanu, et need olid üleelamise tõttu ja avaldusid sündmusele vahetult järgneval perioodil. Paaniline hirm K. Kolganurme ees seisneb kannatanu ütluste kohaselt selles, et ei tema ega poeg V. K ei lähe enam K. Kolganurme maja eest mööda. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid hagile vastu. Kannatanu nõue ei ole põhjendatud, K. Kolganurm ei ole süüdistuses märgitud tegu toime pannud. Kaitsja märkis, et nõue on rahuldamise korral kohtupraktikat silmas pidades liiga suur. Kohus selgitas kannatanule istungil, et tema pereliikme võimalikud kannatused ei ole asjassepuutuvad – VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on hiljutises lahendis (RKKKo nr 1-184372) nentinud, et süüdistatav võib deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. Kohtu hinnangul ei saa seega VÕS § 134 lg 2 tulenevalt kannatanu mittevaralise kahju nõuet põhjendada ja kohus nõuet rahuldada põhjusel, et süüdistatav on kannatanu invaliidist poega sõimanud ja mõnitanud ning kannatanu on seetõttu kannatanud. Kannatanu nõue saab olla suunatud valu ja kannatuste hüvitamisele, mis on tingitud süüdistatava kuriteost. 9 Kohus nõustub kaitsjaga selles, et Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Samas ei saa kohtu hinnangul hagi lahendamisel mööda vaadata senisest kohtupraktikast. Riigikohtu poolt läbi viidud kordusanalüüsist (Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016.a aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju% 20h%C3%BCvitamine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf ) nähtub, et kannatanu taotletud hüvitis 1000,00 eurot ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Käesoleval juhul on selge, et valuaisting, mida kannatanu tundis, oli pigem lühiajaline. Kohus märgib, et VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitist määrates tuleb hinnata, kas kehavigastus on paranenud, või mõjutab see kannatanu elukvaliteeti edaspidi. Kohus nendib, et perearsti poolt tuvastatud tervisekahjustused ei ole märkimisväärsed, sarnased vigastused paranevad kiiresti ja väike sinikas on hõlpsasti peidetav jumestus- või peitekreemi kasutades. Kahtlemata väärib märkimist, et perearsti tähelepaneku järgi on nahaalune hematoom vähene, so eelduslikult ei olnud tegemist märkimisväärselt silmatorkava muudatusega kannatanu välimuses, mida ei oleks saanud soovi korral peita. Kohtu hinnangul on üheselt selge, et ei turse ega vähene hematoom ei mõjuta kannatanu edasist elukvaliteeti, need paranesid mõne aja möödumisel iseeneslikult ilma spetsiaalse ravita. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kooskõlas VÕS § 139 lg 1 järgi vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Seda tehakse ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohtu hinnangul ei ole K. Kolganurme süü suur. K. Kolganurm lõi kannatanut ühe korra ja sikutas juustest. K. Kolganurm ei ole kannatanu ees kahetsusväärselt vabandanud ja pingelised suhted naabrite vahel ei olnud kohtuistungite toimumise ajaks lahenenud. Samas on kohtu hinnangul kannatanul toimunus oma roll: kannatanu avaldas istungil, et ATV-ga suvilapiirkonnas pidevate ringide tegemine on tema pojale vajalik, psühholoogi poolt ette kirjutanud ning kohtule arusaadavalt kannatanu muud lahendust olukorrale ei näe. Kannatanu nägi suuresti süüd K. Kolganurmes, kes terroriseerib tema poega. Kohus märgib, et K. Kolganurmel on õigus selles, et suvilapiirkonnas üldjuhul tahavad inimesed puhata, sh mürast mis linnas elamisega paratamatult kaasneb. Kohtu hinnangul on muru niitmisega kaasnevad helid suvilas paratamatud olmehelid ning sellega peavad arvestama kõik külgnevate kruntide omanikud: fakt, et muru tuleb perioodiliselt niita, on ilmne. Muru niitmise ja ATV-ga sõitmise helisid võrrelda on meelevaldne. Küsimus ei ole helis vaid selle sageduses – muru ei niideta üldjuhul iga päev kella 10.00 – 19.00 iga tund paar-kolm korda. Olukorras kus V. Kle on ATVga sõitmine eluliselt vajalik, tuleb kirjeldatud sõidusageduse korral välja mõelda sõidutrajektoor, mis teisi võimalikult vähe segab ja häirib. Väide, et ATV-ga sõit justkui kedagi teist peale K. Kolganurme ei sega, ei ole asjassepuutuv: inimeste mürataluvus on erinev ja pideva müra tekitamist ei saa õigustada sellega, et kedagi teist ümbruskonnas see ei häiri. Samuti ei puutu asjasse väide, et tegemist on üldkasutatava teega – antud juhul ei kasutata teed mitte oma krundile juurde- või eemale pääsemiseks vaid sellel tiirutatakse regulaarselt ATVga. Kohus on varasemalt märkinud, et P. K filmitud video pinnalt saab siiski üsna üheselt järeldada, et ATV-ga kaasnev heli, eriti olukorras kus see kestab teatud intervallide tagant sisuliselt päev läbi, on tõepoolest häiriv. Kohus nendib, et lisaks süüdistatavale on ka kannatanu kompromissitus ja võime näha probleemi naabri mätta otsast paljuski sündmuste eskaleerumise 10 taga. Eeltoodu tõttu ei pea kohus võimalikuks ja põhjendatuks rahuldada kannatanu nõuet taotletud ulatuses. Kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul on kohaseks hüvitiseks antud juhul 50,00 eurot, mis tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista. Karistus: KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest on ette nähtud rahaline karistus või 1-5 aastane vangistus. K. Kolganurm on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tegemist on eaka inimesega, kes on elanud õiguskuulekat elu. Kohtu hinnangul oleks antud juhul märksa kohasem olnud kriminaalmenetluse lõpetamine
Kohtu hinnangul on prokurör K. Kolganurmele karistust taotledes põhjendatult lähtunud sellest, et süüdistatavat on võimalik mõjutada kergemaliigilise karistusega. K. Kolganurm töötab, tema keskmise päevasissetuleku suurus oli kuriteo toimepanemisele eelneval aastal 36,70 eurot. Süü suuruse osas märgib kohus, et antud juhul ei tingi süüdistatava poolne süü mitte tunnistamine ja kahetsuse puudumine seda, et K. Kolganurmele tuleks mõista karistus sanktsiooni keskmises määras või üle selle. Kohtu hinnangul ei ole K. Kolganurme süü suur: konflikt, milles kohtu hinnangul olid süüdi mõlemad osapooled, oli hõõgunud pikka aega, süüdistatav ärritus kannatanu käitumise peale, mis sel hetkel kohtu arvates oli täiesti tarbetu ja ebavajalik, K. Kolganurm küll lõi kannatanut ja sikutas juustest, kuid valu möödus kiiresti ja olulisi kehavigastusi kannatanule ei tekkinud. Eeltoodu ja K. Kolganurme süü suuruse tõttu peab kohus võimalikuks kohaldada süüdistatavale rahalist karistust sanktsiooni minimaalmääraga vahetult külgnevas määras. K. Kolganurmele mõistetud karistuse saab jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuse osas leiab kohus, et see võib olla seaduses sätestatud minimaalne võimalik aeg: tõenäosus, et varem karistamata ja juba eakas süüdistatav paneb toime uue kuriteo, on olematu. Kohtu hinnangul tuleb K. Kolganurm süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 järgi ja teda tuleb karistada rahalise karistusega 40 päevamäära. KarS § 44 lg 2 järgi on rahalise karistuse päevamäär 36,70 eurot. K. Kolganurmel tuleb seega kanda rahaline karistus 1468,00 eurot. KarS § 73 lg 1 järgi tuleb K. Kolganurmele mõistetud ja kandmisele kuuluv karistus jätta täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui K. Kolganurm ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. K. Kolganurme katseaeg hakkab KarS § 78 p 1 alusel kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Menetluskulu:
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on kooskõlas
Kolganurmele määratud kaitsjale makstud tasu 1132,80 eurot.
lg 1 p 9 järgi kaasneb süüdimõistva otsusega sundraha, mis mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on
Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 Töötasu alammäära kehtestamine § 1 järgi kehtestati 11 alates
lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrares süüdimõistetu varalist seisundit, kohus võib määrata, et menetluskulud tasutakse ositi. Kohus leiab, et K. Kolganurm võib menetluskulu tasuda ositi, 12 kuu jooksul: süüdistatav on pensionär ja menetluskulude kogusumma on väga suur. Igakuise makse suuruseks on 161,90 eurot. Makseinfo arveldusarveja viitenumbriga on käesoleva kohtuotsuse lahutamatu lisa ja edastatakse süüdistatavale posti teel ning e-toimiku kaudu. Kriminaalasja juurde on asitõendina võetud CD plaat videosalvestisega. Andmekandja ei koorma toimikut ja selle võib
/allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.