← Eesti

5-19-40/36

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-19-40 1

) vanglas suitsetamist ja tubakatoodete omamise korraldust reguleerivaid sätteid.

§-s 82 tunnistati kehtetuks kinnipeetava suitsetamise korraldust ja tubakatoodete hoiustamist reguleerivad sätted, välja arvatud avavanglas või kinnise vangla avavangla osakonnas viibiva kinnipeetava tubakatoodete hoiustamist reguleerivad sätted.

§ 641

punkti 3 muutmisega keelati kinnipeetavale vanglas süütamisvahendid ja

§ 641

punkti 31 muutmisega keelati kinnipeetavale vanglas suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada.

  1. Viru Vangla direktor lisas
  2. aprilli
  3. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla kodukorda (edaspidi kodukord) punkti 2.3, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Samuti tegi ta nimetatud käskkirjaga kodukorras muid muudatusi, millega kõrvaldas kodukorrast suitsetamist reguleerivad sätted. 5-19-40
  4. Viru Vanglas kinni peetavad DT, LS, NŠ ja KM esitasid Tartu Halduskohtule kaebused, milles taotlesid suitsetamise keelu tühistamist ja vastustaja kohustamist tegema suitsetamist võimaldavad toimingud. Kaebajad leidsid, et nad on sunniviisiliselt jäetud ilma õigusest suitsetada. Kaebajate tervist ei saa vägisi kaitsta ning kehtestatud piirang ei teeni vangistuse eesmärki. Suitsetamist saab mõistlikult korraldada, tehes näiteks mittesuitsetajate sektsioonid, paigutades suitsetavad kinnipeetavad eraldi või rajades suitsetamisruumid.

on sigarettide keelamise osas vastuolus põhiseadusega.

  1. Tartu Halduskohus jättis
  2. juuni
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-17-2607 kohaldamata

§ 641punkti 31 ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks.

Samuti tühistas halduskohus kodukorra punkti 2.3 osas, milles see keelab suitsetamise vangla territooriumil kinnipeetavatele, ja kohustas vastustajat kinnipeetavate suitsetamise küsimust uuesti otsustama. Tartu Halduskohus edastas otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 5-19-37. 5. Viru Vanglas kinni peetav AS esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles suitsetamise keelu tühistamist ja vastustaja kohustamist tegema suitsetamist võimaldavad toimingud. Kaebaja leidis, et 1. oktoobril 2017 jõustunud

sätetega on loodud olukord, kus ühelt poolt ei ole suitsetamine õigusaktiga keelatud, aga teiselt poolt ei ole sigarette omamata võimalik suitsetada. See, et kaebaja ei saa suitsetada, tekitab kaebajale selliseid kannatusi, mida ei saa pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks ebamugavuseks. Vanglas saab kinnipeetavatele võimaldada suitsetamist ebamõistlike kulutusteta ja teiste isikute tervist ohtu seadmata. Kinnipeetavat ei saa sundida vastu tema tahtmist oma kahjulikust harjumusest loobuma. 6. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2019. a otsusega haldusasjas nr 3-18-56 kohaldamata

§ 641punkti 31 ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks.

Samuti tühistas halduskohus kodukorra punkti 2.3 osas, milles see keelab suitsetamise vangla territooriumil kinnipeetavatele, ja kohustas vastustajat kinnipeetavate suitsetamise küsimust uuesti otsustama. Tartu Halduskohus edastas otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 5-19-

  2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis nimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlused
  3. septembri
  4. a määrusega ühte menetlusse ja määras kohtuasja numbriks 5-19-
  5. TARTU HALDUSKOHTU OTSUSED
  6. Tartu Halduskohtu hinnangul on

kehtivatest sätetest haldusasja lahendamisel asjassepuutuv

§ 641punkt 31, mis keelab kinnipeetavatele suitsetatavad tubakatooted (sigaretid).

Kui kinnipeetav ei või omada või vallata sigarette, siis ei saa ta suitsetada ning kohus ei saa vanglat kohustada suitsetamist võimaldama. 9.

§-s 641 on loetletud kinnipeetavale vanglas keelatud esemed. Selle loetelu punkti 31 alusel on kinnipeetavale alates 1. oktoobrist 2017 keelatud ka sigaretid.

§-s 641 sätestatud loetelu õiguslik olemus on vaieldav, kuid kuna suitsetatavate tubakatoodete keelamisel kinnipeetavale on üldiste tunnuste alusel määratud nii isikud kui ka keelatud asjad, on tegemist piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks antud õigusakti ehk määrusega. 2

(14)5-19-40
  1. Vanglas keelatud esemete loetelu kehtestamiseks annab valdkonna eest vastutavale ministrile õigusliku aluse vangistusseaduse (VangS) § 15 lõige
  2. Minister peab eelnimetatud loetelu kehtestades arvestama VangS § 15 lõike 2 nõuetega, mille järgi on kinnipeetavale vanglas keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. 11.

muudatuste seletuskirjas on sigarettide keelamise õigusliku alusena viidatud VangS § 15 lõike 2 punktile 3 ehk sellele, et sigaretid võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. Samuti on sigarettide keelamist seostatud tervise kaitsega. Sigaretid kui esemed ei saa oluliselt ohustada vangla julgeolekut. Argument, et suitsetamise nõuete rikkumine on ohtlik (siseruumides suitsetamine, tulekahju tekkimise oht), on seotud suitsetamise kui tegevusega, mis ei ole aga

-ga reguleeritud. Ainsaks sigarettide kui esemetega seotud julgeolekuohuks võib pidada nende kasutamist maksevahendina ebaseaduslikes võlasuhetes, kuid kinnipeetavad võivad ebaseaduslikult üksteisele üle anda mitmesuguseid esemeid. Kohane lahendus ei saa olla kõigi esemete keelamine kõigile kinnipeetavatele.

  1. Eesmärk kaitsta tervist ei ole ühitatav ühegi VangS § 15 lõikes 2 sätestatud ainete või esemete keelamise alusega. Konstruktsioon, mille järgi inimese julgeolekut ohustavateks saab pidada esemeid, mille kasutamine võib seada ohtu inimese elu ja tervise, ning viimasteks omakorda sigarette põhjusel, et suitsetamine on tervisele kahjulik, on meelevaldne ning VangS § 15 lõike 2 punkti 1 mõtet moonutav.
  2. Halduskohtu hinnangul oli

muudatuste tegelikuks eesmärgiks keelata vanglas suitsetamine. Nii on eelnõu seletuskirjas öeldud, et määrusega muudetakse vanglas suitsetamise korda eesmärgiga vähendada tubakatoodete ja nende tarvitamisega kaasnevat julgeolekuohtu, muuta vangla keskkond täielikult suitsuvabaks ja keelata vangla piiratud territooriumil suitsetamine. Samuti tuleneb seletuskirjast, et kui suitsetatavad tubakatooted lisatakse kinnipeetavale vanglas keelatud asjade nimekirja, muutub kinnipeetavale suitsetamist lubav regulatsioon sisutühjaks ning pärast muudatuste jõustumist ei või kinnipeetav vangla piiratud territooriumil enam suitsetada. 14. Suitsetamise keeld kinnipeetava suhtes tuleb kehtestada seadusega. Kuna seadusest õiguslikku alust suitsetamise keelamiseks ei tulene, siis ületas justiitsminister suitsetamise keeldu kehtestades talle seadusega antud volitust. Minister ei ole arvestanud piirangu vastavust vangistuse täideviimise eesmärgile ehk järginud VangS § 41 lõike 2 nõudeid. 15.

muudatus, millega arvati sigaretid keelatud esemete hulka, on vastuolus ka põhiseaduse (PS) §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Loodud on olukord, kus sigaretid on kinnipeetavale keelatud

-ga, mis on määrus ehk õigustloov akt, suitsetamine kui tegevus on aga keelatud vangla kodukorraga, mis on oma õiguslikult olemuselt haldusakt (üldkorraldus). 16. Kui minister soovis reguleerida

muudatustega suitsetamist kui tegevust, siis oleks tulnud seda üheselt arusaadavalt ka teha. Selle asemel keelas minister kinnipeetavatele sigaretid ning tühistas

sätted, mis nägid ette suitsetamise võimaluse ja tingimused. Alates 1. oktoobrist 2017 pole

-s suitsetamist kui tegevust reguleerivaid sätteid, see ei ole lubatud ega keelatud. Kogu

muudatuste seletuskirjas räägitakse suitsetamisest kui tegevusest, ent

-s endas ei ole selle kohta ühtki sätet. 3

(14)5-19-40 17. Eraldi võetuna võib olla arusaadav nii

-s sisalduv sigarettide omamise keeld kui ka kodukorras sisalduv suitsetamise keeld, kuid arusaamatuks jääb nende omavaheline suhe, mõju ja tähendus. Mõlemad normid on suunatud kinnipeetavatele, kellel üldjuhul ei ole põhjalikke õigusalaseid teadmisi või kogemusi. Samas on need isikud õigusliku regulatsiooni muudatustega pandud olukorda, mis ei loo avaliku võimu teostamise viisist head arvamust. Suitsetamise keeld on sätestatud haldusaktiga, mida on võimalik kohustuslikus kohtueelses menetluses ja halduskohtus vaidlustada. Kuna sigarettide omamine ja suitsetamine kui tegevus ei ole teineteisest lahutatavad, siis on normi adressaadile lõpptulemusena arusaamatu, millise aktiga suitsetamine keelati ning milline on selle vaidlustamise kord. 18. Kokkuvõttes on

§ 641punkt 31 vastuolus PS § 3 lõikega 1, §-ga 13 ja § 94 lõikega 2.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Õiguskantsler 19. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 641

punkt 31 on põhiseadusega vastuolus.

§ 641

punkt 31 piirab eeskätt kinnipeetava ja vahistatu omandipõhiõigust (PS § 32 lõige 2). Samuti riivab tubakatoodete keelamisest tulenev suitsetamise täielik keeld vanglas PS § 19 lõikest 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust.

  1. VangS § 15 lõike 2 punktis 3 nimetatud vangla julgeolekut tuleb tõlgendada laialt ning see hõlmab ka ohud vanglas viibivate inimeste tervisele. Tubakatoodete kasutuspiirangu võib paigutada VangS § 15 lõike 2 punkti 3 mõjusfääri. Võttes isikult tema tahte vastaselt vabaduse, tekib avalikul võimul suurem kohustus kaitsta teda teiste isikute tekitatud kahjulike mõjude eest. Teise isiku tervise kaitsmine võib olla nii omandipõhiõiguse kui ka vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimseks eesmärgiks. Samas ei anna VangS § 15 lõiked 2 ja 3 ministrile õigust piirata suitsetatavate tubakatoodete omandiõigust seetõttu, et kinnipeetava või vahistatu tervist ta enda suitsetamisharjumuse eest kaitsta või säästa tervishoiuteenustele kuluvat raha. See kujutaks endast liigset sekkumist PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusse.
  2. Suitsetamiskeeld vähendab võimalust, et teised kinnipeetavad ja vahistatud ning vanglateenistujad vanglas tubakasuitsuga pisutki kokku puutuvad, ja on seega sobiv meede teiste isikute tervise kaitsmiseks. Samas ei aita suitsetamiskeeld saavutada VangS §-s 6 sätestatud vangistuse eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekalt käituma ja kaitsta õiguskorda. Suitsetamine ei ole kuritegeliku käitumise riskifaktor ega mõjuta tulevast õiguskuulekat käitumist. Samuti ei mõjuta tubaka suitsetamine erinevalt alkoholist ja narkootilistest ainetest inimese käitumist ega muuda seda ettearvamatuks ja ohtlikuks. Teaduskirjanduses avaldatust nähtub ka, et suitsetamiskeeld ei taga sõltuvusest vabanemist: enamik täieliku suitsetamiskeeluga kinnipidamisasutustest vabanenud inimestest jätkab suitsetamist otsekohe pärast vabanemist.
  3. Suitsetatavate tubakatoodete täielik keelamine vanglas ei ole oma eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu. Selle asemel saab kehtestada kaebajate õigusi vähem riivavad piirangud, mis takistavad tubakatoodete hoidmist kambris või kohustavad neid hoiustama teatud kindlal viisil, kuid jätavad isikule võimaluse selleks lubatud kohtades ja vanglateenistuse järelevalve all suitsetada. Nii olid vanglas suitsetamise piirangud sätestatud

§ 82lõikes 3 kuni 30.

septembrini 2017. Varem kehtinud regulatsioon arvestas erinevaid huve märksa tasakaalustatumalt. On põhjust arvata, et kui vahistatul ja kinnipeetaval on tubakatooteid senisest raskem kätte saada, ei tähenda see, et neid vanglasse üldse ei või sattuda või et vanglas suitsetamine on välistatud. Vanglateenistus peab seega igal juhul korraldama läbiotsimisi ja kasutama muid järelevalvemeetmeid, et leida ja vajaduse korral 4

(14)5-19-40 ära võtta keelatud asju. Seega ei pruugi vanglateenistus säästa ka märkimisväärselt ressursse sellega, et tubakatooted on raskesti kättesaadavad. Justiitsminister 23. Justiitsminister leiab, et

§ 641

lõige 31 koostoimes vangla kodukorras sätestatud piirangutega, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud, on proportsionaalne ja põhiseadusega kooskõlas.

  1. Justiitsministri õigus kehtestada vanglas keelatud asjade loetelu tuleneb VangS § 15 lõigetest 2 ja
  2. Samuti saab aluse ministri määrusest tulenevale suitsetamise regulatsioonile tuletada tubakaseaduse (TubS) § 30 lõigetest 1 ja
  3. Keelatud esemete loetelu kehtestamine riivab PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ja PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust. Ei eksisteeri aga eraldi põhiseaduslikku õigust vanglates suitsetada, mida vaidlusalune õigusnorm riivaks. Samuti ei sekku vanglas suitsetamise keeld kinnipeetavate eraeluõigusesse ega riiva üldist võrdsuspõhiõigust. Keelatud asjade loetelu kehtestades on minister jäänud volitusnormi piiridesse, sest sellega on talle antud laiaulatuslik õigus keelata asju ja aineid. Kui asi või aine on keelatud asjade loetelus, ei tähenda see tingimata, et ohtlik on aine või asi ise, vaid oht võib realiseeruda ka nende kasutamise kaudu. Kuna ainete ja esemete omamisele piirangute kehtestamise õigus on ka vanglal, siis on nii suitsetamiskeelu kui ka sigarettide ja süütamisvahendite keelu kehtestanud pädevad isikud. 25.

§ 641

lõige 31 kehtestati eesmärgiga kaitsta tervist, tagada vangla julgeolek, säästa riiklikke ressursse ja aidata vabaneda sõltuvusest. Suitsetamiskeeld on kahtluseta sobiv meede nende eesmärkide saavutamiseks. Täiesti suitsuvaba keskkonna saavutab ainult siis, kui suitsetamine on keelatud. See aitab rikkumisi ennetada ja takistab kinnipeetavate vaheliste võlasuhete ja seeläbi subkultuuride levikut. Suitsetamiskeelu proportsionaalsust hinnates tuleb arvestada vangla eripärasid võrreldes tavaühiskonnaga. Suitsetavat vangi ei saa jätta täielikult järelevalveta isegi juhul, kui vangla territooriumil oleksid eraldi suitsetamisruumid. Seetõttu ei oleks üksnes osalise suitsetamise keeluga võimalik tagada vanglaametnikele täiesti suitsuvaba keskkonda. Kui suitsetamine on teatud tingimustel lubatud, siis säilivad terviseohud, tubakasuits levib paratamatult ka väljapoole suitsetamisalasid. Samuti ei ole võimalik sigarette täielikult keelamata ära hoida nende ebaseaduslikust käitlemisest lähtuvaid julgeolekuohtusid. Neil põhjustel on piirang vajalik. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et suitsetamisest lähtuv terviseoht on tõsine. Ei ole olemas tubakasuitsuga kokkupuutumise ohutut taset. Samuti vähendab suitsetamiskeelust tuleneva riive intensiivsust see, et suitsetamisest loobuvatele kinnipeetavatele tagatakse võimalike võõrutusnähtude asjatundlik ravi. Seetõttu ei saa väita, et suitsetamiskeeld tooks sõltuvushäirega isikutele kaasa ebainimlikke kannatusi. Suitsetamine ei ole Eestis igapäevaelu norm, mida kõik peaksid saama järgida. Isiku õigus suitsetada on väiksema kaaluga kui tervise kaitsmise eesmärk. Seda kinnitab üheselt ka Eesti ja teiste riikide kohtute praktika vanglas suitsetamise keelamise või piiramise küsimuses, Maailma Terviseorganisatsiooni seisukohad ja mitmed teaduslikud uurimistööd. Suitsetamiskeeluga kaasneva kinnipeetavate vaba eneseteostuse õiguse riive kaalub üles ka vangla julgeoleku tagamise ja riiklike ressursside säästmise vajadus. Pärast suitsetamiskeelu kehtestamist vähenes oluliselt vangla ressurss, mida vajati kinnipeetavate läbiotsimiseks, lisajärelevalve tegemiseks ja sigarettide kätteandmiseks suitsukappidest. Oluliselt on vähenenud ka siseruumides sigarettide süütamisest tekkiv tuleoht ning oht, et kinnipeetavad valmistavad ja kasutavad ebaseaduslikke süütamisvahendeid. Vanglates registreeriti varem igal aastal üle 2000 suitsetamise või tubakatoodetega seotud rikkumise. Kokkuvõttes pole ühtki tõsiselt võetavat argumenti, mille tõttu peaks soov suitsetada kaaluma üles muud hüved, nagu teiste inimeste õigus puhtale töö- ja elukeskkonnale, ning avaliku huvi vangla julgeoleku vastu. 5

(14)5-19-40 Sotsiaalminister 26. Sotsiaalministri hinnangul on

§ 641punktiga 31 sätestatud tubakatoodete keeld põhiseadusega kooskõlas.

27. Sotsiaalminister leidis, et tema pädevuses on hinnata vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasust üksnes tervise kaitse seisukohalt.

§ 641lõige 31 on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2014.

a heaks kiidetud Eesti tubakapoliitika arengusuundadega (nn tubakapoliitika roheline raamat) ning sellega ministeeriumidele pandud ülesandega kavandada vajalikud meetmed oma vastutusvaldkondades tubaka tarvitamise vähendamiseks. Samuti on vangla muutmine tubakavabaks alaks kooskõlas Riigikogu poolt

  1. a ratifitseeritud Maailma Terviseorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonist, Euroopa Liidu direktiividest ja Euroopa Liidu Nõukogu
  2. novembri
  3. a suitsuvaba keskkonna kohta antud soovitusest 2009/C 296/02 tulenevate eesmärkidega kasutada tubakatoodete piiramise strateegiaid ning kohaseid meetmeid, et kaitsta isikuid tubakatoodete kahjuliku mõju eest.
  4. Õigus suitseda ei ole käsitatav põhiõigusena, mis peaks kinnipeetavale olema eranditeta tagatud. Isegi kui tubakatoodete keeld riivab kinnipeetava vaba eneseteostuse õigust ja omandipõhiõigust, tuleb arvestada, et põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult vajadus piirata üht põhiõigust teise -õiguse huvides. Vaba eneseteostuse õigus peab PS § 19 lõike 2 kohaselt taanduma, kui sellega riivatakse PS §-s 28 sätestatud õigust tervise kaitsele. Arvestades nii maailma, Euroopa kui ka Eesti tubakapoliitika suundi, aitab tubaka kättesaadavuse piiramine vanglas kaitsta tervist ja on seetõttu vajalik. Riive intensiivsust hinnates tuleb ühtlasi arvestada, et Justiitsministeerium on juba alates
  5. aastast teinud koostööd Tervise Arengu Instituudiga tagamaks kinnipeetavatele kvaliteetsed teenused suitsetamisest loobumise toetamiseks. Suitsetamiskeeld on vanglates kehtinud juba ligi kaks aastat. Sotsiaalministeeriumile ei ole teada, et sel keelul oleks olnud nii negatiivseid tagajärgi, mille tõttu tuleks see kaotada. Samuti ei oleks keelu tagasipööramine otstarbekas, arvestades tubakapoliitika suunda ja keelu kehtestamisest möödunud aega. Viru Vangla
  6. Viru Vangla on seisukohal, et

§ 641lõige 31 on põhiseadusega kooskõlas.

Kinnipeetava suitsetamine vanglas on tõsine julgeolekuoht. Suitsetamisel on vältimatu lahtise tule kasutamine, millega kaasneb tuleoht. Tubakatoodete lubatavusega kaasnesid kinnipeetavate katsed toimetada tubakat vangla eluosakonda ja suitsetada keelatud süütamisvahendeid kasutades. Selliseid esemeid on järelevalvetoimingute käigus raske leida. Olukorras, kus suitsetatavad tubakatooted on vanglas keelatud, on oluliselt vähenenud võimalus, et suitsetamis- või süütamisvahendid satuvad kinnipeetavate kätte ja realiseeruvad sellega seotud julgeolekuohud. Suitsetamise tervist kahjustav mõju on üldteada. Selle tegevuse keelamine vangla julgeoleku tagamise eesmärgil on proportsionaalne kinnipeetavate vaba eneseteostuse õiguse piirang. Kaebajad 30. Kaebajad DT, LS, NŠ, KM ja AS nõustuvad Tartu Halduskohtu seisukohtadega ning leiavad, et

§ 641lõige 31 on põhiseadusega vastuolus.

Tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega piinatakse ja mõnitatakse suitsetajatest kinnipeetavaid. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

  1. Justiitsministri
  2. novembri
  3. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 punkt 31: 6

(14)5-19-40 „§
  1. Keelatud esemete ja ainete loetelu Kinnipeetavale on vanglas keelatud: [---] 31) suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada;“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Halduskohus on esitanud Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Justiitsministri
  3. novembri
  4. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 punkt 31, mille järgi on kinnipeetavale vanglas keelatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Halduskohus leiab, et nimetatud norm on antud selle aluseks oleva volitusnormi piire ületades, mistõttu on see vastuolus PS § 3 lõikega 1 ja § 94 lõikega
  5. Samuti leiab halduskohus, et vaidlusaluse normi ja Viru Vangla kodukorras sätestatud vangla territooriumil suitsetamise keelava sätte (kodukorra punkt 2.3) koostoimes tekib õigusselgusetu olukord, mis raskendab kinnipeetaval oma õiguste kaitsmist vaidemenetluses ja halduskohtumenetluses ning on seetõttu vastuolus PS §-ga
  7. Kolleegium käsitleb kõigepealt taotluse lubatavust (I), seejärel vaidlusaluse sätte kooskõla volitusnormi piiridega (II), vaidlusalusest sättest tulenevate kinnipeetavate põhiõiguste ja vabaduste riivete kooskõla põhiseadusega (III) ning lõpuks kinnipeetavate võimalust oma kohustuste sisu mõista ja saada nende vaidlustamiseks tõhusat õiguskaitset (IV). I
  8. Halduskohus on otsustes märkinud, et

§-s 641 esitatud keelatud esemete ja ainete loetelu olemus on vaieldav, kuid jõudnud siiski järeldusele, et tegemist on õigusnormiga, mille põhiseaduspärasust on võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollida. Ka kolleegium leiab, et

on õigustloov akt, mille sätete põhiseaduspärasust on Riigikohus pädev põhiseaduslikkuse järelevalve korras hindama (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14).
  3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Kaebajad on palunud halduskohtul kohustada vanglat suitsetamist võimaldavaid toiminguid tegema. Vaidlusaluse normi kohaselt ei või kinnipeetavatel olla tubakatooteid ega nende kokkupanemist või suitsetamist võimaldavaid vahendeid. Seega ei või kinnipeetavatele ilma vaidlusalust normi kohaldamata jätmata vanglas suitsetamist võimaldada ega nende kaebusi rahuldada. Ent isegi kui vaidlusalune norm jäetaks kohaldamata, et saaks kinnipeetavate kaebusi rahuldada ega neile vanglas suitsetamise õigust anda, sest sõltumata tubakatoodete valdamise võimalusest, on Viru Vangla territooriumil nii kinnipeetavatele kui ka teistele isikutele suitsetamine keelatud ka haldusaktiga kehtestatud Viru Vangla kodukorra punkti 2.3 järgi. Kui aga arvestada seda, et halduskohus tühistas põhikohtuasjas kodukorra punkti 2.3 osas, milles see keelab kinnipeetavatel vangla territooriumil suitsetada, on vaidlusaluse normi kohaldamisel kohtuasja lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv. 7

(14)5-19-40 II
  1. PS § 3 lõike 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selles sättes väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte järgi peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Üldise seadusereservatsiooni väljenduseks on ka PS § 94 lõige 2, mis annab ministrile õiguse anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusevastase volitusnorm alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (Riigikohtu üldkogu
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-116-09, punkt 24; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-55-14, punktid 46–47). Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.
  6. Ei ole vaidlust, et määruse, millega vaidlusalune norm on kehtestatud, võttis vastu volitusnormis nimetatud haldusorgan seaduses ette nähtud menetluses ning see vastab vorminõuetele. Kuna halduskohus on seadnud kahtluse alla eelkõige vaidlusaluse sätte vastavuse selle aluseks olevale volitusnormile, käsitleb kolleegium järgnevalt selle kooskõla volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.
  7. Justiitsminister on kehtestanud vaidlusaluse normi VangS § 15 lõike 3 alusel, mis kõlab: „Kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ Volitusnormi sisu täpsustab VangS § 15 lõige 2, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Määrus on põhiseaduspärane üksnes juhul, kui ka selle aluseks olev seadusest tulenev volitusnorm ise on põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-4-1-55-14, punktid 46–47). Halduskohus ega menetlusosalised ei ole seadnud kahtluse alla vaidlusaluse sätte andmise aluseks olnud VangS-i normide põhiseaduspärasust. Ka kolleegium ei näe vajadust laiendada kontrolli volitusnormile, vaid hindab üksnes halduskohtu vaidlustatud sätte põhiseaduspärasust.
  10. Vaidlusaluse normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas (justiitsministri
  11. oktoobri
  12. a määruse nr 21 eelnõu seletuskiri, kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/) põhjendas justiitsminister sigarettide keelamist vanglas vajadusega kaitsta vangla julgeolekut ja korda (VangS § 15 lõike 2 punkt 3). Justiitsministri hinnangul hõlmab mõiste „vangla julgeolek ja kord“ nii vanglas viibivate isikute tervise kaitsmist, vanglas tuleohu vältimist, kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike võlasuhete tekkimise ärahoidmist kui ka efektiivsemat järelevalvet tubakatoodete käitlemise üle. Lisaks on minister leidnud, et vaidlusaluse normi kehtestamist õigustab ka VangS § 15 lõike 2 punktist 1 tulenev inimese julgeoleku tagamise eesmärk.
  13. Seega sõltub hinnang sellele, kas tubakatoodete keelamine on mahutatav volitusnormi piiridesse, eelkõige VangS § 15 lõikes 2 kasutatud mõistete „vangla julgeolek ja kord“ ning „inimese julgeolek“ 8
(14)5-19-40 sisustamisest. Kolleegiumi hinnangul tuleb mõistete piiride määramisel arvestada esmalt vangla kui spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust ning seda, et julgeolekut ja korda peab olema võimalik tagada efektiivselt ja paindlikult. Vanglas viibivate isikute ja vangla turvalisuse ning korra tagamine on vangistuse eesmärkide (VangS § 6 lõige 1) saavutamise eeltingimus, milleta vangistus kaotaks oma mõtte. Mitmesuguste asjaolude koostoimes võivad vanglas julgeoleku ja korra olulise häirumise kaasa tuua ka esemed ja ained, mis väljaspool vanglat endast ohtu ei kujuta. 41. Senises praktikas on tõdetud, et

alusel aine või eseme ohtlikkuse hindamisel ning selle kinnipeetavale keelamisel on vanglal oluline hindamisruum. Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv ohtude avastamise ja ennetamise kogemus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, punkt 14). Ohuna vangla julgeolekule VangS § 15 lõike 2 punkti 3 tähenduses on Riigikohtu halduskolleegium oma praktikas käsitanud muu hulgas vangla vara kahjustamise (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. mail
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, punkt 12), keelatud esemete peitmise (Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. oktoober
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-27-12, punkt 19) või keelatud esemete vanglasse toimetamise ohtu (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-102-08, punkt 19).
  9. Kolleegiumi hinnangul on ka justiitsministril arvestatav hindamisruum VangS § 15 lõikes 2 sätestatud mõistete sisustamisel. Justiitsministeerium täidab koos vanglatega vanglateenistuse ülesandeid (VangS § 1051 lõiked 1 ja 2). Võib eeldada, et justiitsminister valdab vangistuse täideviimise valdkonna eest vastutava ministrina asjakohast teavet selle kohta, milliste esemete või ainete keelamine on vanglate aktuaalset julgeolekuolukorda arvestades põhjendatud.
  10. Eelöeldule vaatamata ei või vangla julgeoleku ja korra ning inimese julgeoleku mõisteid sisustada nii laialt, et need annaksid ministrile võimaluse keelata kinnipeetavatele esemeid ja aineid meelevaldselt. Eseme või aine keelamine vanglas peab vastama vangistuse täideviimise eesmärgile ja olema kooskõlas inimväärikuse põhimõttega ega tohi tekitada kinnipeetavale põhjendamatuid kannatusi või ebameeldivusi (VangS § 41 lõige 1 ja VangS § 6 lõige 1). Samuti tuleb arvestada muude põhiseadusest, VangS-ist ja teistest õigusaktidest tulenevate nõuete ja piirangutega.
  11. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et tubakatoodete keelamist vanglas saab õigustada üksnes tubakatootest endast lähtuv oht, mitte aga selle tarvitamisest lähtuv oht. Selline eristamine oleks kunstlik ega vastaks ka senisele praktikale esemete ja ainete ohtlikkuse hindamisel. Kolleegiumi hinnangul on enamik

§ 641

alusel keelatud esemetest ja ainetest, nagu relvad, tööriistad, optilised vahendid, alkohol ja narkootilised ained, vanglas keelatud mitte seetõttu, et need ise oleksid ohtlikud, vaid seetõttu, et nad kujutavad endast ohtu kinnipeetavate kasutuses. Seetõttu pole võimalik üksteisest täielikult lahus hoida ka tubakatoodetest ja nende tarvitamisest lähtuvaid ohtusid. Tubakatoodete valdamine on suitsetamise eeltingimuseks ja välistades tubakatoodete omamise või valdamise, välistatakse ühtlasi ka need kahjulikud mõjud, mis suitsetamisega kaasnevad. Asjaolust, et vanglad on haldusaktidega – vanglate kodukordadega – kehtestanud TubS-i alusel ka täiendava suitsetamise keelu kõigile vangla territooriumil viibivatele isikutele (mitte üksnes kinnipeetavatele), ei tulene, et justiitsminister ei võiks kinnipeetavatele tubakatooteid keelates võtta arvesse ka suitsetamise ohtlikkusest tulenevaid kaalutlusi. 45. Esemete ja ainete keelamine inimese ja vangla julgeoleku kaalutlustel on põhimõtteliselt võimalik nii teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks kui ka põhjusel, et need on ohtlikud kinnipeetava enda elule või tervisele (nt võimaldavad toime panna enesevigastuse või enesetapu). Suitsetav inimene ohustab nii enda kui ka nende isikute tervist, kes tema läheduses viibivad. Kolleegium ei kahtle selles, et inimese ja vangla julgeoleku kaitsmise eesmärgiga on hõlmatud teiste 9

(14)5-19-40 inimeste elu ja tervise kaitsmine tubakatoodete ja suitsetamise kahjuliku mõju eest (passiivse suitsetamise välistamine). Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust välistada tubakatoodetest lähtuvaid ohtusid inimese ja vangla julgeoleku piiridest VangS § 15 lõike 2 mõttes üksnes põhjusel, et suitsetamisest lähtuv oht inimese tervisele realiseerub pikema aja jooksul ega pruugi kõigi inimeste puhul viia ühesuguse tõenäosusega tõsise tervisekahjustuse tekkimiseni. Mittesuitsetajatest kinnipeetavate tervise kaitsmine tubakasuitsust tekkiva tervisekahju eest on vanglateenistuse vaieldamatu kohustus. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates rõhutanud vangla kohustust tagada, et vanglas oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt, eraldades vajaduse korral suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. mai
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-30-14, punkt 10).
  3. Mis puudutab kinnipeetava enda tervise kaitsmise eesmärki, siis nõustub kolleegium õiguskantsleriga, et igasugune kahjulikust harjumusest või ebatervislikust eluviisist tulenev risk kinnipeetava enda tervisele, samuti eesmärk vabastada kinnipeetav nikotiinisõltuvusest, ei pruugi olla vangistuse täideviimise eesmärgiga hõlmatud ja talle eseme või aine keelamist õigustada. Tubakatoodete omamine ja suitsetamine ei ole iseenesest isiku kuritegelikku käitumist soodustavad faktorid. Vangistuse täideviimise eeltingimuseks ega ka eesmärgiks ei ole tagada, et kinnipeetav ei saaks harrastada ühtki teda kahjustavat tegevust, eriti juhul, kui on selge, et ta teeb seda omal soovil ja teadlikult. Suitsetajast kinnipeetava tervise kaitset ja tema sõltuvusest vabastamist ei saa pidada vangistuse eesmärgiga hõlmatuks ka üksnes seetõttu, et see võib hoida mingil määral kokku tema hilisemale võimalikule ravile kuluvaid avalikke vahendeid. Samuti ei saa tubakatoodete või suitsetamise keelamist käsitada vangistuse olemusest tuleneva või selle täideviimisega vältimatult kaasneva tingimusena. Seetõttu ei ole volitusnormi piiridega hõlmatud eesmärk vabastada suitsetajast kinnipeetav nikotiinisõltuvusest või kaitsta tema tervist ohu või kahjuliku tagajärje eest, mille ta tubakatooteid kasutades endale ise tekitab.
  4. Justiitsminister on põhjendanud kinnipeetavatele tubakatoodete keelamist ka tuleohutusega ning vajadusega hoida vanglas ära ebaseaduslike võlasuhete tekkimine ja teha vangla korrast kinnipidamise üle efektiivsemat järelevalvet. On ilmne, et suitsetamisega vältimatult kaasnev lahtise tule kasutamine vanglas on ohtlik nii kinnipeetavate kui ka teiste vanglas viibivate isikute elule ja tervisele. Samuti ei ole kahtlust, et lahtine tuli võib kahjustada vangla vara ja häirida muul viisil vangla korrakohast tegevust. Tuleohtu suurendab asjaolu, et kinnipeetavad võivad tule süütamiseks kasutada isevalmistatud vahendeid. Eesmärk välistada tubakatoodete kasutamine vanglas ebaseadusliku maksevahendina ja vältida sellega kinnipeetavate vaheliste võlasuhete levikut on seatud selleks, et eraldada kinnipeetav kuritegelikust keskkonnast ja ta taasühiskonnastada. Need eesmärgid vastavad vangistuse täideviimise eesmärgile ja on seega hõlmatud vangla julgeoleku ja korra tagamisega VangS § 15 lõike 2 punkti 3 mõttes. Kuigi vangla korra täitmise üle tehtava järelevalve lihtsustamine või järelevalveressursi kokkuhoid ei või olla kinnipeetava õiguste riivamise iseseisvateks eesmärkideks, on järelevalve tõhustamise eesmärk kolleegiumi hinnangul hõlmatud vajadusega saavutada tulemuslikult nii terviseohtude, tuleohu kui ka ebaseaduslike võlasuhete ärahoidmise eesmärk vanglas. Justiitsministri ja vangla seisukohtadest nähtub, et kui kinnipeetavatel oli vanglas võimalus tubakatooteid piiratult kasutada, juhtus järelevalvest hoolimata siiski sageli, et kinnipeetavate käes oli tubakat ka väljaspool selleks lubatud ala. Tubakatoodete täielik keelamine kinnipeetavatele vähendab võimalust, et tubakatooted ebaseaduslikult vanglasse satuvad, ja võimaldab seega vältida eespool nimetatud ohtusid inimeste ja vangla julgeolekule eeldatavasti väiksema järelevalveressursiga.
  5. Kokkuvõttes ei näe kolleegium vaidlusaluse sätte vastuolu volitusnormi sisu, piiride ja eesmärgiga, kui vanglas keelatakse kinnipeetavatele tubakatooted ja nende lähteained teiste inimeste 10
(14)5-19-40 elu ja tervise kaitsmise, vanglas tuleohu ärahoidmise ning tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise vältimise eesmärgil. Kolleegiumi hinnangul ei välista volitusnormi sellist sisustamist ka nõuded ja süstemaatilised seosed, mis tulenevad muudest kehtivatest õigusaktidest, eelkõige TubS-ist. Kuigi TubS on Eesti õiguskorras peamine õigustloov akt, milles sätestatakse tubakatooteid, nende käitlemist ja tarbimist reguleerivad nõuded ja piirangud (TubS § 1 lõige 1), ei välista see tubakatoodetega seonduva reguleerimist ka muu seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga. Asjaolust, et seadusandja ei ole kehtestanud TubS-is selge sõnaga tubakatoodete või suitsetamise keeldu vanglas, ei saa järeldada, et selline keeld ei võiks tuleneda VangS-ist või selle alusel volitusnormi piire järgides antud õigusaktist.
  1. Kolleegium leidis eespool (otsuse punkt 46), et VangS § 15 lõigetest 2 ja 3 tuleneva volitusnormi piiridega ei ole hõlmatud eesmärk kaitsta kinnipeetavat terviseohu ja -kahju eest, mida ta ise endale suitsetamisega tekitab. Samas tuleb kõiki vaidlusaluse sätte kehtestamise aluseks olevaid eesmärke hinnata kogumis. Kuna muud justiitsministri poolt tubakatoodete keelamise alusena nimetatud eesmärgid on eelnevast tulenevalt volitusnormi eesmärgi, sisu ja piiridega kooskõlas, siis ei ole määrusandja praegusel juhul volitusnormi piire ületanud. III
  2. Nii halduskohtu kui ka menetlusosaliste hinnangul riivab vaidlusalusest

sättest tulenev tubakatoodete keeld kinnipeetavate põhiõigusi ja vabadusi. Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt Riigikohtu üldkogu

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06, punkt 22;
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, punkt 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11).
  5. Kolleegium on seisukohal, et tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lõikest 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, punkt 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames (vt otsuse punktid 58–61).
  8. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Riive mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust 11

(14)5-19-40 (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
  3. Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 5-19-28/10, punkt 79). Kolleegium leidis eespool, et

vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lõike 2 punktide 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes.

  1. Kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. Ka justiitsministri arvamuses esitatud statistikast ilmneb, et pärast tubakatoodete täielikku keelamist kinnipeetavatele
  2. a on vanglates suitsetamise eeskirjade rikkumise ja tubakatoodete ebaseadusliku käitlemise juhtumite arv oluliselt vähenenud. Seega on vahend eesmärkide saavutamiseks sobiv.
  3. Õiguskantsler on leidnud, et valitud meede ei ole vajalik tervise kaitsmise eesmärgi saavutamiseks, sest suitsetamisest lähtuvat ohtu vangla territooriumil viibivate teiste isikute elule ja tervisele on juba oluliselt vähendatud vangla siseruumides suitsetamise keelamisega. Õiguskantsleri hinnangul võivad tubakatooted keelule vaatamata siiski ebaseaduslikult vanglasse sattuda ning kuna vanglateenistus peab keelu täitmise kontrollimiseks järelevalvet tõhustama, ei pruugi ka avaliku ressursi kasutamine senisest tõhusamaks kujuneda.
  4. Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lõige 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne
  5. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada eespool (vt otsuse II osa) käsitletud eesmärke.
  6. Samuti ei näe kolleegium ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt 12

(14)5-19-40 mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. Sellistele meetmetele ei ole osutanud ka menetlusosalised.
  1. Piirangu mõõdukuse kohta leiab kolleegium, et kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles.
  2. Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel (https://www.tubakainfo.ee/loobu-suitsetamisest/nikotiini-voorutusnahud/). VangS § 52 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

§ 82

lõike 1 kohaselt selgitatakse kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel välja, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Kui kinnipeetav soovib suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Seega on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Justiitsminister on oma arvamuses kinnitanud, et kui kinnipeetav loobub suitsetamisest, kindlustatakse talle nõustamine, tugi ja vajaduse korral nikotiiniasendusravi.

  1. Halduskohtu otsusest ega käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas esitatud arvamustest ei nähtu DT, LS, NŠ ja KM konkreetseid väiteid selle kohta, et vangla ei taganud neile nõustamist või sõltuvushäire ravi. Kinnipeetav AS väidab halduskohtu otsusest nähtuvalt, et talle ei osutatud abi nikotiinisõltuvuse leevendamiseks. Viru Vangla on seevastu leidnud, et kinnipeetav AS-le on ravivõimalused olnud tagatud. Kaebaja AS viibib Viru Vanglas alates
  2. märtsist
  3. Viru Vanglas oli suitsetamine piiratud juba enne tubakatoodete ja suitsetamise täielikku keelamist. Viru Vangla kodukorra kohaselt oli ajavahemikul
  4. maist 2016 kuni
  5. juunini 2017 kinnipeetavatel võimalik suitsetada kuni kolm sigaretti päevas, alates
  6. juulist 2017 kaks sigaretti ning alates
  7. septembrist 2017 üks sigaret päevas. Suitsetamine on vanglas täielikult keelatud alates
  8. oktoobrist
  9. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. Ka kinnipeetav AS arvamusest praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas järeldub, et meditsiinitöötaja on tema terviseseisundit hinnanud ja leidnud, et tal ei ole sõltuvushäiret.
  10. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Kolleegium on seisukohal, et keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. IV
  11. Halduskohus on ka leidnud, et vaidlusalune säte ei vasta PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttele. Halduskohtu hinnangul tuleneb õigusselguse põhimõtte rikkumine vaidlusaluse

§ 641

punkti 31 koostoimest Viru Vangla kodukorra punktiga 2.3, mis keelab kõigil vangla territooriumil viibivatel isikutel suitsetada. Kuigi eraldi võetuna on arusaadavad nii

-s sisalduv 13

(14)5-19-40 sigarettide omamise keeld kui ka vangla kodukorras sisalduv suitsetamise keeld, jääb kohtu arvates kinnipeetavatele arusaamatuks nende sätete omavaheline suhe, mõju ja tähendus. Seetõttu ei ole neil võimalik halduskohtu hinnangul aru saada, millise õigusaktiga on suitsetamine vanglas keelatud ja millist õigusakti nad peavad vaidlustama, et suitsetamise võimalust saada.
  1. Kolleegiumi hinnangul vaidlustab halduskohus õigusselguse põhimõttele viidates sisuliselt vaidlusaluse sätte kooskõla PS § 14 ja § 15 lõike 1 koostoimes tagatud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. juuli
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punktid 15, 20 ja 22). Kui isik ei saa aru erinevate ja erinevas korras vaidlustatavate õigusaktide koosmõjust, millest tulenevad tema subjektiivsete õiguste piirangud, siis ei pruugi tema jaoks olla tagatud oma õiguste tõhusa kaitsmise võimalus ei haldusmenetluses ega sellele järgneda võivas kohtumenetluses.
  4. Kahtlemata on isiku jaoks tema õigusi ja kohustusi sätestavast regulatsioonist arusaamine ning seega ka oma õiguste kaitsmine seda lihtsam, mida väiksem hulk õigusakte mingit küsimust reguleerib ja mida lihtsamad on seosed erinevate aktide või nende normide vahel. Eespool (otsuse punkt 44) on leitud, et kui kinnipeetavatele keelatakse tubakatooted, siis on selle vältimatuks tagajärjeks ka suitsetamiskeeld, mistõttu ei ole neid keelde sisuliselt võimalik üksteisest lahutada. Kolleegium ei leia siiski, et valitud õiguslik lahendus oleks sedavõrd selgusetu või normitehniliselt keerukas, et see ei võimaldaks kinnipeetavatel oma kohustuste sisust aru saada või neid vaide- või halduskohtumenetluses vaidlustada. Nagu ka halduskohus on leidnud, on nii tubakatoodete kui ka suitsetamise keeld vanglas kinnipeetavate jaoks iseenesest arusaadavad.
  5. Õiguskaitse saamise võimaluste tõhusust hinnates tuleb arvestada ka senist kohtupraktikat ning halduskohtute seadusest tulenevat kohustust selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkt 3 sätestab, et kaebuse saanud kohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 2 lõike 4 alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lõike 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Vanglas suitsetamist välistava regulatsiooni vaidlustamise korda ja selleks kasutatavaid õiguskaitsevahendeid on oma praktikas korduvalt selgitanud ka Riigikohtu halduskolleegium (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a määrus asjas nr 3-17-749/24;
  8. juuni
  9. a määrus asjas nr 3-17-2610/32;
  10. juuni
  11. a määrus asjas nr 3-18-253/46).
  12. Halduskohtud on kinnipeetavate kaebuste alusel korduvalt hinnanud nii

-st tuleneva tubakatoodete keelu kui ka vanglate kodukordadest tuleneva vangla territooriumil suitsetamise keelu õiguspärasust, sh keeldudest tulenevate kaebajate põhiõiguste riivete põhiseaduspärasust. Ka senine praktika näitab seega, et kinnipeetavatel on olnud võimalik oma õigusi kohtumenetluses tõhusalt kaitsta. 67. Arvestades eeltoodut, jätab kolleegium PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel Tartu Halduskohtu taotlused rahuldamata. Villu Kõve, Velmar Brett, Ants Kull, Viive Ligi, Paavo Randma 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.