← Eesti

2-18-107997/17

Obsah (6)§ 113§ 112§ 197§ 200§ 108§ 76

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. november 201

) § 198 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 ning leidis, et kostja tasaarvestusavaldus muutus kehtivaks kostja

  1. septembri 2018 menetlusdokumendi, milles kostja selgitas hinna alandamist ja tegi hagejale tasaarvestuse avalduse, kättetoimetamisega hageja esindajale. Kostja
  2. jaanuari 2018 e-kirja ei saa pidada tasaarvestuse avalduseks, kuna sellest ei ole võimalik tuvastada, milline on kostja nõue hageja vastu ega seda, et kostja oma nõude hageja nõudega tasaarvestab. Viidatud kirjas kostja esindaja üksnes sedastab, et kostja on hagejale alusetult tasunud 1448,28 eurot (lisandub käibemaks) ja palub võlaga seonduvalt täiendavat teavet. 4.
  3. Maakohus märkis, et kostja etteheited hageja kohustuste täitmata jätmise kohta aastatel 2015–2016 ei ole veenvad. 4.3.
  4. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei kontrollinud mitme aasta vältel, kas süsteemi hooldusi viiakse läbi või mitte ja kuidas neid hoolduspäevikus kajastatakse. Pelgalt hoolduspäeviku kannetest või kannete tegemata jätmisest ei saa teha järeldust, et hooldusi tegelikkuses ei toimunud. Hoolduspäeviku kanne või selle puudumine on iseenesest indikaatoriks hoolduse läbiviimise kohta, kuid alles
  5. jaanuari 2018 e-kirjaga on kostja asunud hagejale ette heitma hoolduslepingu sisulist täitmata jätmist. Tõendeid selle kohta, et eelnevalt oleks kostja teinud hagejale etteheiteid hoolduslepingu täitmata jätmise kohta, kohtule esitatud ei ole. Asudes alles
  6. aasta jaanuaris hagejale ette heitma hoolduse mitteteostamist, on kostja võtnud hagejalt võimaluse tõendada, et ta on oma kohustuse siiski täitnud. 3

(7)Siseministri
  1. jaanuari 2013 määruse nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitised, kus tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade juhtida Häirekeskusesse“ (edaspidi: siseministri määruse nr 1) § 26 lg 8 viimase lause kohaselt säilitatavad hooldaja ja ATS omanik hoolduse akti vähemalt järgmise hoolduseni või vähemalt kaks aastat. Seega ei saa hagejale ette heita, et ta ei ole säilitanud 2015–
  2. aasta hooldusakte. Kostja ei tõendanud, et hageja hooldusi tegelikult ei teostanud. Siseministri määruse nr 1 § 25 lg 3 viimase lause kohaselt määrab ATS-i omanik päeviku pidamise ja hoidmise eest vastutava isiku. Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et keegi hageja töötajatest vastutaks hoolduspäeviku pidamise ja hoidmise eest. 4.3.
  3. Hoolduslepingu sõlmimine süsteemi hooldajaga ei vabasta ATS-i omanikku tema kohustusest tagada, et hooldus ka tegelikkuses läbi viidaks. Hoolduse teostamise tagamine tähendab mh ka järelevalvet hoolduste teostamise ja hoolduspäeviku täitmise üle. Kui ATS-i omanik väidab, et tegelikult ei ole korralisi hooldusi läbi viidud, siis viitab see pigem, et omanik suhtus süsteemihooldustesse ükskõikselt ja jättis täitmata oma kohustused ohutuse tagamisel. Sisuliselt heidab kostja hagejale ette ka enda tegematajätmisi. 4.3.
  4. Kostja etteheited hagejale valvesüsteemiga seonduvalt ei ole asjakohased. Hoolduslepingu järgi oli hageja kohustuseks hooldada ATS-i, mitte valvesüsteeme. 4.3.
  5. Tähtsust ei ole asjaolul, kas hageja teatas kostjale süsteemil esinevates puudustest ning tegi ettepanekuid nende kõrvaldamiseks. Kostja tegi hagejale hinna alandamise avalduse põhjusel, et hageja ei teostanud korralisi hooldusi aastatel 2015–
  6. Puuduste väidetav kõrvaldamata jätmine ja lepingu rikkumine võiks omada tähendust vaidluses lepingu lõpetamise üle, kuid see käesolevas vaidluses teemaks ei ole. 4.3.
  7. Kuivõrd kostja tasus pikka aega hageja esitatud arveid ega heitnud hagejale ette kohustuste täitmata jätmist, on kostja 2015.–
  8. aasta osas kaotanud õiguse hinna alandamiseks ja hageja nõudega tasaarvestamiseks. Kostja võttis vastu talle osutatud teenuse ja tekitas hagejas õigustatud ootuse, et teenus oli kvaliteetne, etteheited puuduvad ning hinda ei alandata. 4.
  9. Tõendatud ei ole korralise hoolduse teostamine
  10. aasta III kvartalis. Hoolduspäevikust ja -aktidest nähtub, et hageja viis hoolduse läbi
  11. veebruaril,
  12. juunil ja
  13. novembril
  14. Puuduvad tõendid hoolduse kohta sama aasta juulist septembrini. Kuigi kostja kutsus septembris 2017 tehniku kohale, siis tegelikkuses tehnikut kohal ei käinud. Seega selles osas on kostja hinna alandamise avaldus 144,81 euro ulatuses põhjendatud ja selles summas sai kostja kasutada temal olevat tasaarvestuse õigust. 4.
  15. Hageja nõuab kostjalt kolme arve tasumist kokku 900,84 euro ulatuses. Arved koosnevad nii hoolduslepingu kui ka turvateenuste osutamise lepingu tasudest. Turvateenuste osutamise lepingu täitmise kohta kostjal hagejale etteheited puuduvad. Hoolduslepingu alusel hagetav summa vastab täpselt kostja poolt hinna alandamise ja tasaarvestuse avalduses toodule
  16. aasta eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista arvete nr 35147 ja 35560 alusel tehnilise valve teenuse eest kokku 756 eurot. 4.
  17. Kuivõrd kostja hinna alandamise- ja tasaarvestuse avaldused ei olnud täies mahus põhjendatud, on kostja oma kohustuse täitmisega viivituses ja temalt tuleb välja mõista ka viivis. Turvateenuste osutamise lepingu p 9.5 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,3% päevas iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivisenõudele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõistab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 500,09 eurot. 4.
  18. Kõige eeltoodu alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 1256,09 eurot (= 756 + 500,09). 4
(7)4.8. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et arvestades nõude rahuldamise ulatust, on õiglane jätta hageja menetluskuludest 84,3% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel leidis maakohus, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama või suuremahulisema vaidlusega. Kohus lahendas asja nn lihtmenetluses, tõendite maht oli väike ja vaidluse ajaline kestus tavapärasest lühem. Asjas ei olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Arvestades Riigikohtu juhiseid ja hageja nõude rahuldamise proportsiooni, mõistis maakohus kostjalt välja hageja kulud õigusabile 1256,09 eurot ja tasutud riigilõivust 168,60 eurot (= 200 × 0,843). Kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  2. Esiteks hindas maakohus tõendeid erapoolikult, jagas ebaõigesti tõendamiskoormise ning tõendite käsitlemisel on vaidlustatud otsus ka vastuoluline. Kostja esitas tõendid hoolduse teostamata jätmise kohta, mille tulemusel pöördus tõendamiskoormis ümber ja hageja pidi omakorda tõendama, et lepingujärgne hooldus on teostatud. Hageja piirdus paljasõnaliste väidete esitamisega, millega maakohus arvestas. Hoolduspäevikule hinnangu andmisel on maakohtu seisukohad vastuolulised, kuna leidis, et 2015.–
  3. aasta kannetel ei ole tähtsust, aga
  4. aasta kanded on tõendina aktsepteeritavad. 5.
  5. Teiseks ei osundanud maakohus sätetele, mille alusel oleks kostja minetanud õiguse hinna alandamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks. Seadusandja ei ole aegumistähtaegadest erinevaid tähtaegu seadnud hinna alandamisele (

§ 112

) ega tasaarvestamise teostamisele (

§ 197

). Seejuures on tasaarvestuse puhul seadusandja lisaks näinud ette aegunud nõuete tasaarvestamise (

§ 200lg 2).

5.

  1. Kolmandaks jättis maakohus viivist välja mõistes arvestamata kostja vastuväited. Kostja vaidles viivise nõudele sisuliselt ja täies mahus vastu. Kostja märkis, et nõue viiviste tasumiseks esitati esmakordselt hagiavalduses ja hageja arvetel on viivis märkimata. Seega tuli viivisenõue jätta rahuldamata, sest hagi esitamise päeva seisuga ei olnud hagejal kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivise nõuet.
  2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata. Kuna maakohus ei märkinud otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotust piisava selgusega, siis tuleb selles osas otsust täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  4. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi jäi põhivõlast 144,81 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldamata (TsMS § 456 lg 4 teine lause). 5

(7)
  1. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja § 652 lg 5 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtus tuvastatud asjaoludest poolte vahel lepingute sõlmimise, arvete esitamise ja hoolduspäevikusse tehtud kannete kohta. Hagi rahuldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Hageja nõudis kostjalt lepingujärgse tasu maksmist, mis on kajastatud kolmel
  3. aastal esitatud arvel, samuti hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise tasumist lepingutes kokku lepitud määras. Selliste nõuete õiguslikud alused on

§ 108lg 1 ja § 113 lg 1.

Kostja esitas kohtumenetluse käigus hinna alandamise ja tasaarvestuse avaldused, väites, et aastatel 2015–2016 jättis hageja täitmata oma lepingulise kohustuse ATS-i hooldamisel või ei teinud seda nõuetekohaselt, mistõttu kostjal on rahaline nõue hageja vastu neil aastatel tasutud 1737,94 eurost 926,78 euro tagasisaamiseks, ning

  1. aastal osutamata teenuse arvel hinna alandamiseks veel 144,81 euro võrra. Kokku hindas kostja hinna alandatuks 1071,59 euro võrra, millega ta luges hageja nõude täielikult tasaarvestatuks ja viivisenõude alusetuks. Vastavalt eespool p-s 8 märgitule on ringkonnakohtus praegu vaidluse all, kas kostjal oli alus alandada hinda 926,78 euro võrra.
  2. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega, mille kohaselt kostja ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et hageja jättis aastatel 2015–2016 täitmata lepingulised kohustused ATS-i hooldamisel. Lisaks on ka õige maakohtu järeldus, et hagejal võis arvete regulaarse tasumise ja pretensioonide puudumise tõttu tekkida õigustatud ootus, et hinda ei alandata. Hinna alandamiseks ei ole seadusandja seadnud küll ajalist piirangut, kuid nõuete esitamine alles aastaid hiljem võib olla hea usu vastane (Riigikohtu
  3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 22 teine lõik). 12.

§ 112

lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. Seega tuli kostjal esile tuua ja ka tõendada, millised konkreetsed kohustused jättis hageja täitmata ja milline on just nende kohustuste täitmata jätmise tõttu kogu täitmise suhe kohase täitmise väärtusesse. Arvete tasumist saab käsitada täitmise vastuvõtmisena, mille puhul on rakendatav

§ 76lg-s 4 sätestatu.

Seega, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik ja kohustus täideti kohaselt. Hageja kohustused on loetletud hoolduslepingu p-s

  1. Õige on maakohtu arusaam, et siseministri määrusest nr 1 tuleneb kohustusi kostjale kui ATS-i omanikule, mitte aga hagejale. Kui kostja heitis hagejale ette lepingulise kohustuse mittekohast täitmist, siis tuli tal maakohtu menetluses ka näidata, millist konkreetset lepingulist kohustust hageja rikkus. Alles seejärel saaks hinnata tegeliku ja kohase täitmise väärtuste suhet ning sellest sõltuvat hinna alandamise proportsiooni (vrd nt Riigikohtu
  2. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-13, p 11). Kostja ei toonud maakohtus ega apellatsioonkaebuses esile hageja konkreetse lepingulise kohustuse rikkumist peale hoolduspäeviku ebapiisava täitmise. Hagejal oli hoolduslepingu p 2.2 järgi küll kohustus fikseerida ATS-i kontrolli tulemused päevikus, kuid vastava kande puudumisest ei saa veel järeldada kontrolli teostamata jätmist. Samuti ei toonud kostja esile, kuidas mõjutab kirjeldatud puudus täitmise väärtust tervikuna. Maakohus ei olnud vaidlusel lahendamisel erapoolik ja hindas otsuses ka kostja esitatud tõendeid. Samuti ei ole maakohtu otsus vastuoluline. Sellest nähtub üheselt, et maakohus võttis mh arvesse hagejale ette heidetavast rikkumisest möödunud aega. 6

(7)
  1. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et viivise osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ei vaielnud vastu viivise arvestamise õigusele, vaid leidis, et tal on hageja vastu tasaarvestatav nõue, mistõttu viivisenõue langeb ära. Viivisemäär ja viivise tasumise kohustus oli lepingutes kokku lepitud ning mõlemas lepingus kasutatud sõnastus „õigus nõuda viivist“ tähendab teise (rikkunud) poole kohustust see tasuda. Pooled ei leppinud kummaski lepingus kokku, et viivise nõue muutub sissenõutavaks alates selle esitamisest. Seetõttu ei oma tähtsust, kas hageja nõudis juba enne hagi esitamist kostjalt viivise maksmist.
  2. Maakohus jaotas otsuse resolutsioonis menetluskulud üksnes osaliselt. TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt tuleb menetlust lõpetavas lahendis otsustada kõigi menetluskulude jaotus. Selle põhimõtte eiramine on menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 tähenduses, mille saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni järgi jäi hageja menetluskuludest 84,3% kostja kanda, aga jaotamata on kostja kulud tervikuna ja hageja kuludest ülejäänud osa ehk 15,7%. Vaidlustatud otsuse põhjendavas osas jaotas maakohus hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel, kuid kostja menetluskulud jättis kõik kostja enda kanda. Seda otsustust maakohus ei põhjendanud. Kuivõrd hagi jäi 15,7% ulatuses rahuldamata, on õige selles ulatuses kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude jaotamisel peab kohus arvestama eelkõige hagi rahuldamise ulatust ehk menetlusega taotletud eesmärgi saavutamist (vt Riigikohtu
  3. septembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03, p 37, ja selles viidatud
  4. juuni 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01, põhjenduste
  5. lõik). Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsuse resolutsiooni täiendada otsustusega kostja menetluskulude jaotuse kohta. Kostja menetluskuludest maakohtus jääb 15,7% hageja kanda ja 84,3% kostja kanda. Samuti tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hageja menetluskuludest jääb 15,7% tema enda kanda. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja või kandnud muid kulusid peale võimalike õigusabikulude. Hagile vastates palus kostja panna menetluskulud tema enda kanda, millest tervikuna saab järeldada, et kostja ei ole soovinud maakohtu menetluskulude hüvitamist. Seega ei ole kostja menetluskulusid maakohtus vaja rahaliselt kindlaks määrata.
  6. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ja TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja järgi. Hageja palub talle hüvitada 996 eurot õigusabi eest, mida tema esindaja osutas apellatsioonimenetluses 8 t 18 min hinnaga 120 eurot/t. Kaebuse, otsuse ja määrusega tutvumise ning apellatsioonivastuse ja täiendava seisukoha koostamise kulu peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks 5 t ulatuses. Kostja kaebuses esitati sisuliselt samu väiteid nagu maakohtus ja neile vastamine ei saanud olla hageja esindajale oluliselt ajamahukas. Hageja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Eelneva põhjal saab kohus rahuldada hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja kostjal tuleb hüvitada 600 eurot (= 5 × 120). Rahuldamata jääb taotlus 396 euro (= 996 – 600) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma ka viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.