← Eesti

2-19-1892/28

Obsah (14)§ 164§ 162§ 657§ 497§ 459§ 436§ 392§ 435§ 438§ 230§ 442§ 232§ 168§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-19-1892 Otsuse tegemise aeg ja koht 15.11.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), li

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
  2. Maakohus ei analüüsinud laste vajaduste hindamisel kostjate esitatud tõendeid. Otsus ei ole kostjate kulude tuvastamise osas nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja vastuväidetega kuludele ei nõustu.
  3. Maakohus jättis kostjate kulutuste suuruse hindamisel ebaõigesti arvestamata sellega, et mitmed kostjate esile toodud kulud ei ole igakuised kulud. Näiteks poja hokikepp (90 eurot), telefoni järelmaks (otsuses käsitletud koos sideteenustega kui telefoniarve, 30,26 eurot kuus), poja aktiivsusmonitor (82,99 eurot), laste soe pesu, dressipluusid (67,20 eurot), laste treeningriided (35 eurot), poja treeningriided (69,50 eurot). Eelduslikult ei ole ühegi nimetatud asja kasutusaeg lühem kui 12 kuud. Eelpool nimetatud kulude summa on 374,95 eurot, jagades selle 12 kuu peale, on igakuiseks kuluks 31,24 eurot. Maakohtu tuvastatud ülalpidamiskulude summat 1071,80 eurot tuleks seega vähendada 343,71 euro võrra (374,95-31,24). Sellisel juhul on igakuised kulud 728,09 eurot. 5

(14)
  1. H MTÜ 31.10.2018 arvest nähtuvalt on poja võistlussärkide hind 75 eurot, mitte 150 eurot, nagu väitsid kostjad. Osundatud arvel on kajastatud ka võlgnevust 75 eurot. Hagejal on alust arvata, et võlgnevuse 75 eurot puhul on tegemist trennitasuga.
  2. Laste igakuiste kulude hulka on arvestatud poja lasteaia osalustasu (108 eurot kuus), lasteaia tasulised üritused (23 eurot kuus) ja lasteaiasöök (25,50 eurot kuus). Kokku on lasteaiaga seotud igakuised kulud vastavalt maakohtu otsusele 156,50 eurot. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata sellega, et alates juunist 2019 ei käi kostja II enam lasteaias ja seega ei ole enam vaja tasuda ka lasteaiatasu ega lasteaia tasulise ürituste eest. Lisaks tuvastas maakohus ebaõigesti, et lasteaia tasuliste üritustega seotud igakuised kulud on 23 eurot kuus. X lasteaia 07.03.2018 tõenditest nähtuvalt hõlmab nimetatud summa kolme kalendrikuu tasuliste ürituste summasid.
  3. Maakohus ei arvestanud, et suvel ei toimu hokitrenne, mistõttu ei kuulu suvekuudel poja trennitasu tasumisele.
  4. Otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ka seetõttu, et maakohus ei teinud kindlaks kostjate vajadusi ja kulutusi eraldi. Kohus arvutas välja kahe lapse kulude keskmise. Maakohus oleks pidanud võtma kummagi lapse vastu esitatud nõude osas eraldi seisukoha ja kummagi lapse suhtes esitatud nõude osas oma seisukohti ka põhjendama.
  5. Kohus leidis, et laste ülalpidamiskulud lapse kohta on 535 eurot kuus. Seega on maakohtu tuvastatud laste kulud väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Maakohtu otsus on nimetatud küsimuses vastuoluline.
  6. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata riiklike toetustega. Eelduslikult on kahekordne miinimumelatis piisav selleks, et katta kõik lapsega seotud kulutused ühes kalendrikuus, sh kulud, mis lastel on isa juures viibides. Vaidlust ei ole selles, et kostjate ema saab seoses kolme lapse kasvatamisega peretoetusi 520 eurot kuus. Arvestades peretoetuste suurust, on toetuste saamine käesoleval juhul selliseks asjaoluks, millest tulenevalt tuleb hageja poolt makstavat elatist vähendada alla miinimummäära. Kummagi lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega 173 eurot (520/3). Vanemate kanda jääks kokku 367 eurot kuus (540 – 173) lapse kohta, s.o kumbki vanem peaks panustama 183,5 eurot. Olukorras, kus lapsed viibivad ka lahuselava vanema juures, kannab lahuselav vanem seejuures osa laste kulutustest vahetult, mistõttu peaks tema poolt tasutav elatis olema nimetatud summast vahetult tehtavate kulutuste võrra väiksem. Peretoetuste arvel laste kulutuste kandmist ei saa lugeda laste ema panuseks.
  7. Kohus jättis arvestamata hagejapoolse vahetu ülalpidamise ulatusega. Vastavalt kehtivale suhtluskorrale viibivad lapsed hageja juures üle nädala nädalavahetustel ja poole aja kõigist koolivaheaegadest. Maakohus oleks pidanud hindama, milline on kostjate emapoolne ülalpidamiskohustuse ulatus, kui hageja tasub mõlemale lapsele igakuiselt elatist 270 eurot kuus, sh suvekuudel. Kuna suvel viibivad lapsed hageja juures poole ajast, siis kannab hageja suvekuudel poole laste igapäevavajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest. Kostjad ei ole väitnud, et kulud, mis lastel on hageja juures viibides, kannab kostjate ema.
  8. Hageja tõi maakohtus välja, et lähtuvalt suhtluskorrast viibivad lapsed hageja juures ca 28,77 % ajast. Seejuures viibivad lapsed isa juures koolivälisel ajal, mil mitmed nende kulud, sh toidukulu, on eelduslikult suurem kui kooli- või lasteaiapäeval. Seega kannab hageja eelduslikult vahetult 28,77 % laste kogukuludest, s.o 155 euro ulatuses kuus 6
(14)kummagi lapse kohta (28,77 % 540 eurost). Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et määratud suhtluskord ei toimi ja et seda on 02.04.2019 toimunud ärakuulamisel kinnitanud ka hageja vastates kohtu küsimusele suhtluskorra täitmise kohta. Maakohus lähtus üksnes ühest lausest, jättes hageja muud ütlused tähelepanuta. Hageja selgitas maakohtu istungil, et lapsed viibivad temaga üle nädala nädalavahetused ja koolivaheajad, suvel graafikuga 2 nädalat ja 2 nädalat. Hageja on möönnud, et suhtluskorra rikkumisi on esinenud, kuid hageja ütlustest ei saa järeldada, et lapsed ei viibi üldse isa juures ja vahetut ülalpidamiskohustuse täitmist ei toimu. Kohus ei arvestanud, et kostjate väited suhtluskorra mittejärgimise osas puudutasid eelkõige poega ning ka tema puhul ei ole kostjad väitnud, et poeg üldse ei viibi isa juures. Hageja rõhutab, et tütar suhtleb isaga vastavalt määratud suhtluskorrale. Ka selles osas oleks kohus pidanud kummagi lapse elatise vähendamise eelduseid eraldi hindama.
  1. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei peaks lahuselav vanem ise lastele mingeid kulutusi tegema, vaid üksnes elatist tasuma, et kulutusi saaks teha vaid lastega koos elav vanem. Lastega vabaaja veetmisega kaasnevad enamasti kulud. Need kulud on vajalikud ja põhjendatud kulud.
  2. Maakohus kirjeldas otsuses vanemate majanduslikku seisundit, kuid järeldusi tegi üksnes hageja majandusliku olukorra kohta. Maakohtul lasus kohustus hinnata mõlema vanema võimekust laste ülalpidamiskohustust täita. Otsusest ei nähtu, millist tähendust omab see, et kostjate emale kuulub kaks kinnisasja ja tema sissetulekuks on üksnes peretoetused. Kostjate ema ei ole noorima lapsega lapsehoolduspuhkusel ja kuigi ta õpib, ei tee ta seda statsionaarses õppes. Seega puudub kostjate emal objektiivne takistus sissetuleku teenimiseks.
  3. Maakohus heitis põhjendamatult hagejale ette oma varalise seisu varjamist. Kohtuotsuses loetletud sõidukid, v.a roller, mille väärtus on umbes 300 eurot, võõrandas hageja aastaid tagasi, kuid omaniku muudatus on jäänud registris tegemata. Kohtu osundatud sõidukite kasutamine liikluses ei ole lubatud. Laen on hageja poolt võetud 10 aastat tagasi ja selle andmisel hinnati hageja sissetulekuid ja laenu tagastamise võimekust
  4. a seisuga. Hageja selgitas maakohtu istungil, et ajal, mil ta laenu võttis, olid tema sissetulekud oluliselt suuremad kui täna, sest ta töötas Norra Kuningriigis. Hageja elukohaks oleva kinnistu müük ei parandaks hageja majanduslikku olukorda. Igakuine laenumakse on 336 eurot kuus. Laenu tagastamise tähtaeg saabub
  5. a, s.o laen on olulises osas tagastamata. Perele uue elamispinna üürimine või ostmine ei oleks seotud väiksemate kuludega, kui on hetkel laenumaksete tasumine.
  6. Maakohus järeldas, et hageja praegused sissetulekud võimaldavad tasuda kostjate ülalpidamiseks miinimumelatist, kuna hageja tegi kompromissiettepaneku tasuda kummalegi lapsele elatist 175 eurot kuus. Hageja ettepanekus oli elatis 95 euro võrra väiksem kui miinimumelatis. Seega ei saa hageja kompromissiettepanekust järeldada tema võimekust tasuda kummalegi lapsele elatist 270 eurot kuus.
  7. Alates septembrist 2019 on hagejal kolm alaealist ülalpeetavat. Summa, mille ulatuses hageja ülalpidamiskohustust täitma peab, ületab siis 810 eurot kuus (3 x 270 eurot), sest tulenevalt maakohtu otsusest peab hageja lisaks elatise tasumisele kandma kulutusi, mis kostjatel on hageja juures viibimise ajal. Arvestades, et hagejal on eluasemega seotud 7
(14)laenukohustused ja hageja peab kandma ka enda kulutusi, ei ole hageja võimeline sellises ulatuses ülalpidamiskohustust täitma. Kostjate vastuapellatsioonkaebus
  1. Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
  2. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid menetluskulud poolte endi kanda.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ei eksisteeri ühtegi seadusest tulenevat erandit, mille kohaldamisel tuleks kulud jätta poolte endi kanda. Kostjad rõhutavad, et praegune menetlus on neljas, mille hageja kostjate (või nende ema) vastu kohtus on algatanud. Kõik hageja avaldused on olnud alusetud ja põhjendamatud. Oma käitumisega jätkab hageja kulutuste tekitamist. Poolte seisukohad kaebustele

  1. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse sisulises osas muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
  2. Hageja vaidles kostjate vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on viinud läbi puuduliku eelmenetluse, jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata ja vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Sellest tulenevalt on otsus olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa ise maakohtu menetluslikke minetusi kõrvaldada, kahjustamata seejuures menetlusosaliste edasikaebeõigust. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.t maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas. 44. Asja materjalist nähtuvalt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejalt kostjate kasuks Tartu Maakohtu 04.12.2014 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-14-57818 väljamõistetud miinumumääras elatist tuleks vähendada 110 euroni kuus lapse kohta, kuna lapsed viibivad ligi kolmandiku ajast isaga, laste vajadused on suures osas kaetud peretoetustega ja laste ülalpidamiseks ei kulu 1080 eurot kuus. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette, et maakohus ei hinnanud kummagi lapse vajadusi eraldi, arvestas ebaõigesti vajaduste hulka kulusid, mis ei ole aastaringselt igakuised kulud, ja jättis arvestamata asjaoluga, et isa peab vähemalt mingis osas lapsi üleval ka vahetult. Hageja heidab ette ka asjaolu, et maakohus kohtles vanemaid ebavõrdselt nende majandusliku olukorra hindamisel. Samuti põhjendab hageja hinnangul elatise muutmist asjaolu, et apellatsioonimenetluse ajal sündis hagejal kolmas laps. Sisuliselt vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas hageja peab maksma kostjatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv 8

(14)põhjus, mis on tekkinud pärast 04.12.2014 otsuse tegemist ja mis annab aluse hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatis suuruse muutmiseks.
  1. Maakohus tuvastas, et keskmine kulu ühe lapse kohta on 535 eurot kuus, kuid poja erivajadust arvestades lähtus siiski eeldusest, et mõlema lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. Samuti tuvastas maakohus, et hageja rahateenimise võimes ja tervislikus seisundis ei ole midagi muutunud halvemuse poole 04.12.2014 tagaseljaotsuse tegemisega tsiviilasjas nr 2-14-57818 võrreldes. Seega ei esinenud aluseid väljamõistetud elatise vähendamiseks.
  2. Ringkonnakohus selgitab esmalt elatise muutmiseks vajalike materiaal- ja menetlusõiguslikke eeldusi, käsitleb seaduspärase kohtulahendi tegemise eeldusi ja maakohtu poolseid rikkumisi ning annab seejärel juhised asja uueks läbivaatamiseks.
  3. Kolleegium selgitab, et

§ 497

kohaselt võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses, kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud muutuvad. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks

§ 459

lg 1 järgi on üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Eeltoodu võib olla tingitud ka asjaolust, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja nende vajadused on võrreldes varasema kohtulahendiga muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude esinemist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus varasemast kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. Elatise suuruse muutmisel tuleb sellisel juhul sisuliselt arvestada samade asjaoludega, nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist (vt ka Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). 48.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Selleks tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad. Kohtuotsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Lapse huve puudutava asja menetlemisel tuleb arvestada, et kohus ei ole

§ 436

lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude ja seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230

lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda kohtuotsuses hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise 9

(14)järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades vajadusel lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu 03.10.2007 otsus nr 3-2-1-86-07, p 12).

§ 232

lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt

§ 442

lg-le 8 otsuses taas põhjendama (vt Riigikohtu 29.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 13; 02.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17).

  1. Menetlus maakohtus ja otsus eelkirjeldatud nõuetele ei vastanud.
  2. Laste ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse laste kõiki eluvajadusi mh nende võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning kasvatamise kulutusi. Laste ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates tuleb arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tulenevat elulaadi. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus sama. Miinimumelatist nõudes ei ole laste vajadusi vaja tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kohus saab üldjuhul lähtuda eeldusest, et iga lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. Kui aga elatist maksma kohustatud vanem soovib tugineda sellele, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad, peab ta seda tõendama.
  3. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab üldjuhul tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 15). PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga asjaolusid arvestades hinnata, kas miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks esineb mõjuv põhjus või mitte (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16.01.2013 otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Riigikohus on selgitanud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lahus elava vanema poolt lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva kandmisega (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kohtul tuleb elatist välja mõistes või elatise vähendamise nõuet lahendades arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23). Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad 10

(14)vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.4).
  1. Praeguses menetluses, kus hageja esitas väite laste vajaduste suuruse põhjendatuse osas ja tugines sellele, et vähemalt osaliselt annab hageja kostjatele ülalpidamist ajal, kui lapsed on suhtluskorra järgi tema juures, pidi maakohus pooltele selgitama, et miinimummääras elatise väljamõistmise eeldus kehtib üksnes juhul, kui lapsed elavad ühe vanema juures ja lahus elav vanem ei pea tegema täiendavaid kulutusi. Kui laps veedab osa ajast elatist maksma kohustatud vanemaga ja eelduslikult on tema vajadused endiselt miinimummääras, kuid lapse vajadustega seotud kulutusi (eelkõige toidukulud, aga ka elamiskulud, seda enam, kui lastel on isa kodus oma tuba) teeb ka teine vanem, siis võib miinimummääras elatise väljamõistmine olla põhjendamatu. Sama, kui aga lapse vajadused on miinimummääras elatise aluseks olevatest kuludest suuremad, siis ka eeltoodud asjaoludel võib elatise vähendamine olla alusetu.
  2. Asja õigeks lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure osa kumbki vanem katab laste vajadustest ja kulutusest ajal, mil laps viibib selle vanema juures. Nende asjaolude tõendamise vajadust on maakohus 20.03.2019 e-kirjas menetlusosalistele selgitanud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ebapiisavalt (tl 24). Maakohus ei selgitanud pooltele, et ülalpidamise ulatus ja muud sellega seotud asjaolud tuleb vanemate vaidluse korral tuvastada iga lapse suhtes eraldi (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, p 31). Nii ei osanud pooled esile tuua laste vajaduste katteks tehtavaid kulutusi kummagi lapse osas eraldi ega mõistnud, kui oluline on tõendada ka suhtluskorra täitmist kummagi lapse osas. Poolte selgitustest nähtub, et lapsed veedavad isaga aega erinevas ajamahus ja ka nende vajadused on erinevad, mis tähendab, et asjas tuleb tõendada kummagi lapse suhtes eraldi suhtluskorra täitmist ja vajalike kulutuste tegemist. Laste vajaduste eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et sõltumata kostjate esiletoodud kuludest võib selguda, et näiteks ühe lapse tegelikud vajadused ei küündi PKS § 101 lg-s 1 toodud määrani, mistõttu ka elatise suurus võib olla erinev. Maakohtul tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormise jaotust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 230

lg 1 järgi hagejal olukorras, kus ta leiab, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on tegelikult väiksemad ja osaliselt annab isa lastele ülalpidamist vahetult, tõendada oma väidete aluseks olevaid asjaolusid, s.o millised konkreetsed kostjate esile toodud kulud on põhjendamatud, kui palju veedab kumbki laps aega isa juures ja millised on hageja tehtavad kulutused kummagi lapse osas eraldi. Kostjatel on võimalus tõendada, et vaatamata asjaolule, et lapsed veedavad aega ka isaga, on nende vajalikud kulud miinimummäärast suuremad. Kui pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses kindlaksmääratud suhtluskord toimib, tuleb pooltel tõendada enda väiteid ja kohtul selgeks teha, millises ulatuses suhtluskorda täidetakse. Kui hageja väidab, et suhtluskord toimib tütre osas ja poja osas osaliselt, ning ka kostjad möönavad, et 11

(14)suhtluskord toimib tütre osas ja minimaalses määras poja osas, ei saa kohus teha järeldust, et kostjate isa juures viibimisega ei ole põhjust arvestada.
  1. Kostjatele makstavate riiklike toetuste osas viitas maakohus Riigikohtu seisukohale, et ainuüksi toetuse maksmise fakt ei ole aluseks elatise muutmiseks, mis iseenesest on õige, kuid elatise vähendamiseks alla miinimumi saab riiklike toetuste maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud toetuse ulatuses saab lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks, et vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui toetus katab kõik lapse eluvajadused (vt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 16). Arvestades, et asja uuel lahendamisel võib kohus tuvastada asjaolusid, mis võivad koostoimes tingida elatise suuruse muutmise vajaduse, tuleb maakohtul tähelepanu pöörata riiklike toetuste summade suurusele ja nende maksmise tähendusele kostjate ülalpidamise kontekstis.
  2. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 ja § 21 lg 2 kohaselt makstakse kostjate emale peretoetusi kokku 520 eurot. Vaatamata sellele, et toetused on Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud kostjate emale, on PHS § 16 lg 1 p-des 1 ja 5 nimetatud toetuste eesmärgiks kostjate vajaduste katmine. PHS § 15 järgi on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Kostjate esitatud Sotsiaalkindlustusameti tõendist nähtub, et pojale on määratud igakuine puudega lapse toetus 80,55 eurot (tl 22). Puudega lapse toetust makstakse igakuiselt puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks. Seega on hageja õigesti juhtinud tähelepanu, et kostjate vajadused võivad olla osaliselt kaetud ka riiklike toetustega, mis on pärast elatise maksmist kohustava lahendi tegemist suurenenud seoses kostjate emal kolmanda lapse sündimisega. Ringkonnakohus möönab, et kõik poja erivajadustest tingitud kulud ei pruugi olla kaetud puudega lapse toetusega, aga see ei tähenda, et toetusega ei saa arvestada. Kostjal II tuleb tõendada enda vajalikud kulud ja toetust ületavad põhjendatud kulud tuleb kanda vanematel.
  3. Hageja tugines elatise vähendamisel muuhulgas väitele, et kostjatele seni makstud elatis seab, arvestades hageja sissetulekuid, hageja peagi sündiva kolmanda lapse ebavõrdsesse olukorda. Kuivõrd maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud kolmandat last veel sündinud, jättis maakohus hageja väitega õigesti arvestamata. Ringkonnakohtu istungil esitas hageja tõendi, et tema perekonda sündis XX.XX.XXXX tütar. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel selgeks teha ka hageja kolmanda lapse vajadused. Järeldus selle kohta, kas vanema kolmas laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed, saab põhineda kohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada iga lapse osas teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsus asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018 otsus asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16100215, p 23). 12
(14)
  1. Kuna käesoleval juhul on vaidluse all küsimus, kas pärast kolmanda lapse sündi hageja suudab maksta kostjatele seni väljamõistetud elatist, tuleb asja lahendamisel võtta arvesse ka kostjate ema kohustust ja võimalusi kostjaid ülal pidada. Riigikohtu praktika järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Kuna öeldu kehtib eelduslikuna, tuleb maakohtul selgitada, millised on kostjate kummagi vanema võimalused kostjate ülalpidamiseks ning kui selgub, et võimalused ei ole võrdsed, siis otsustada, kas ühe vanema kehvem varaline seisund õigustab ülalpidamise kohustuse võrdsusest kõrvale kalduda. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et maakohus on ekslikult pidanud lapsetoetust ema sissetulekuks.
  2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et laste vajadused ei ole põhjendatud maakohtu lahendis märgitud ulatuses lasteaiakulude osas, märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega vähemalt osas, milles hageja viitas, et maakohus luges ebaõigesti kolme kuu tasuliste lasteaiaürituste kulu ühe kuu kuluks. Kuivõrd aga käesolevaks ajaks on asjaolud muutunud ja poeg käib lasteaia asemel koolis, siis tuleb pooltel selles osas nagunii uuesti tõendada poja vajalikud kulud.
  3. Laste trennidele ja treeningriietele tehtavate kulude osas on hageja vastuväide samuti osaliselt põhjendatud. Maakohus on eksinud tõendi hindamisel vähemalt poja võistlussärgi kulu osas. Treeningtasude osas tuleb kostjatel tõendada, kas treeningud toimuvad aastaringselt. Samas, kui suveperioodil ei toimu treeninguid, aga kostjad käivad laagrites, siis ei pruugi aasta lõikes kulu olla väiksem. Kostjatel tuleb tõendada, milliseks kujuneb keskmine kulu kuus treeningutele ja laagritele.
  4. Ringkonnakohtu istungil tõi hageja esile, et ta on olnud sunnitud ostma lastele riideid, mida lapsed kannavad isa juures olles, s.t sisuliselt on lastel topelt riided isa ja ema juures. Lisaks märkisid pooled, et mõlemad vanemad on ostnud peaaegu samaaegselt tütrele telefoni. Selliste kulutuste tegemise osas tuleb pooltele selgitada, kas vanemate keeruliste suhete tõttu on laste huvides teha topelt kulutusi, ja kohtul anda hinnang, kas need kulud on olnud põhjendatud ja vajalikud.
  5. Eeltoodust tulenevalt on maakohtul jäänud eelmenetluse ülesanded täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, mistõttu on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata. Oluliste menetluslike minetuste tõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks (vt Riigikohtu 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-154-16, p 13; 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Ringkonnakohtul ei ole maakohtu otsuse puudulikkuse tõttu võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
  6. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, millised on kummagi kostja vajadused, kui suures osas täidetakse suhtluskorda kummagi kostja osas ja millises ulatuses annab hageja lastele elatist vahetult. Vastata tuleb ka küsimusele, kas riiklike toetuste arvel saab rahuldada osa laste vajadustest. Sisuliselt tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda iga lapse vajadustest, vanemate tehtavatest kulutustest ja vanemate varalisest seisundist. Seejuures ei tohi unustada, et 13
(14)tänaseks on hagejal sündinud ka kolmas laps. Seega tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja ülalpidamisel on lisaks kostjatele veel 1 laps ja tuleb võrrelda kostjate vajadusi hageja kolmanda lapse vajadustega, et kõigile hageja lastele oleks tagatud võrdne võimalus ülalpidamise saamiseks. Elatise suuruse üle otsustamisel tuleb maakohtul võtta mh eelduste esinemisel arvesse kostjate kasuks makstavaid riiklikke toetusi. 63. Seoses maakohtu määratud menetluskulude jaotusega märgib ringkonnakohus järgmist. Esiteks on vale maakohtu viide

§ 168

lg-le 2 ja ilmselt pidas maakohus silmas

§ 162

lg 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Samas ei kohaldanud maakohus viidatud sätet. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda

§ 164lg 1 alusel, mis ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu elatiseasjas.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas ise menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.