Obsah (9)

§ 657§ 436§ 435§ 438§ 442§ 232§ 351§ 669§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 657

lg 1 p 3 ning § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 23. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleva asja lahendamisel täitnud eelmenetluse ülesandeid, ei ole loonud asja lahendamiseks vajalikku konkreetsust ja selgust ning on jätnud kohtuotsuse olulises osas põhjendamata. 24.

§ 436lg-t 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Selleks, et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, st täitma

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Otsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas 4 kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 25.

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda otsuses hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). Samuti tuleb

§ 436

lg 2 kohaselt kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 232

lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda

§ 442lg 8 järgi otsuses põhjendama.

Maakohus ei ole eeltoodut järginud.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kokku 8 laenulepingut ja tegemist oli refinantseeritud lepingutega. Hageja esitas kostja vastu nõude 09.07.2014 laenulepingu nr 210152761 (viimane leping) täitmiseks põhivõla ja intressi osas, nõudes ka viivist ning lepingutasu ja sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagiavalduses märgitud laenulepinguid hagejaga sõlminud ja hageja nõuded on tõendamata. Alternatiivselt palus kostja 15.05.2019 menetlusdokumendis kohaldada hageja nõuetele aegumist.
2. Maakohus leidis otsuses, et tõendatud on 11.10.2013 laenulepingu nr 2101490306 sõlmimine ning see, et enne laenu saamist täitis kostja internetikeskkonnas laenutaotluse ja kinnitas üldtingimustega nõustumist. Selle järelduse tegemisel viitas kohus üksnes kostja 05.09.2014 ja 22.10.2014 tõlkimata e-kirjadele, neid hindamata. Maakohtu järelduse kujunemine ei ole eeltoodu tõttu jälgitav ega arusaadav.
3. Lisaks eelmärgitule käsitles maakohus otsuses lepingu sõlmimise osas üksnes 11.10.2013 laenulepingut (esimene leping), jättes tähelepanuta, et hagiavalduse kohaselt sõlmiti kokku 8 refinantseeritud laenulepingut, millistest viimase alusel esitas hageja kohtule nõude. Seega seitsme lepingu sõlmimise osas puudub maakohtu seisukoht üldse.
4. Laenuleping nagu ka kõik muud võlaõiguslikud lepingud loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt võib laenulepingu sõlmimiseks teha tahteavalduse nii otsestelt kui kaudselt, kui poolte tahe on äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-109-11).
5. Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi ta tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenulepingud. Kostja on kogu menetluse vältel vaielnud laenulepingute sõlmimisele vastu, mis tähendab, et kostja seisukoha järgi ei ole ta laenude saamiseks tahteavaldusi teinud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja poolt kohtule esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust laenulepingute sõlmimise kohta. Maakohus leidis, et kostja täitis enne laenu saamist internetikeskkonnas laenutaotluse ja kinnitas üldtingimustega nõustumist. Kohus ei põhjendanud, mille alusel ta sellised järeldused tegi. Asja materjali juures sellekohaseid tõendeid ei ole.
6. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, mille kohaselt et ta on saatnud kostjale e-posti teel laenu põhitingimused ja kostja on kinnitanud, et ta soovib saada 5 nendel tingimustel laenu (vt ka laenulepingu üldtingimuste p-te 2.2 ja 2.3.) Veelgi enam, hageja ei ole tõendanud ka seda, millal ja kui suured laenusummad ta on kostja kontole kandnud. Kuna puuduvad tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tuvastada hagi aluseks olevad asjaolu, eelkõige laenulepingute sõlmimise ja teha kindlaks lepingutingimused, ei oleks kohus saanud hagi rahuldada. Kohus ei võinud otsust rajada üksnes arvamusele, et hageja nõuded on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud olukorras, kus tegelikult tõendeid selle kohta, et kostja oleks teinud tahteavaldusi laenulepingute sõlmimiseks asjas esitatud ei olnud. Lisaks eeltoodule jättis maakohus tähelepanuta kostja aegumise vastuväite.
7. Ringkonnakohtu hinnangul viis ebaseadusliku ja põhjendamata otsuse tegemiseni see, et maakohus jättis hagi lahendamisel eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse täielikult täitmata. Samuti rikkus maakohus

§ 351

, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

§ 436

lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

§ 669

lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14, p 23). Maakohus oleks pidanud välja selgitama poolte seisukohad asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta ning andma olukorras, kus kostja vaidles lepingute sõlmimisele vastu, hagejale võimaluse enda väiteid tõendada. 33. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia

§-le 392 vastav eelmenetlus. Kuna pooltel jäid maakohtu eelmenetluse puuduste ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud kohtu ette toomata ja tõendid esitamata, peab kohus asja uuel läbivaatamisel võimaldama pooltel seda teha. Sealjuures peab maakohus pooltele selgelt selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist ja milline on tõendamiskoormis. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

1. Maakohtu minetused ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, kuna välja on selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, st puudub materjal, mille põhjal saaks ringkonnakohus asja ise lahendada.
2. Maakohtu otsuse tühistamine toob kaasa apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, kuna ringkonnakohus saadab asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, mitte ei tee otsust hagi rahuldamata jätmise kohta, nagu soovib kostja. 36.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus esimese astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm Vahur-Peeter Liin Ande Tänav 6