RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-9203 Otsuse kuupäev Tartu, 18. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Henn Jõks ja Kaupo Paa

) § 46 lg 2) ja seega ei saanud hageja oma nõudeid õigel ajal esitada. Hageja esitas nõudeavalduse ja nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse

1. detsembril
2. Kuna haldurid ei jätkanud koostöölepingu täitmist, jääb hagejal saamata minimaalne kaubatasu ehk leppetrahv kuni lepingu tähtaja lõpuni (
3. juunini 2041) 25 753 230 eurot 56 senti. Samuti palus hageja tunnustada 2 158 560 euro suurust maamaksu hüvitamise nõuet.
4. juunil 2018 toimus võlausaldajate üldkoosolek, kus otsustati jätta eelnimetatud nõuete esitamise tähtaeg ennistamata. Hageja leiab, et tähtaeg jäeti põhjendamatult ennistamata, sest ta esitas nõudeavalduse pärast tähtaega mõjuval põhjusel.

§ 46

lg 7 näeb ette, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Haldurid on sellele õigusele viidanud ka oma teates. Kuna pankrotihalduritele anti valikuõiguse kasutamiseks tähtaeg, mis ei võimaldanud hagejal esitada oma kahjunõuet seaduses sätestatud tähtaja jooksul, tuleb tähtaeg võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamiseks ennistada. Tähtaja ennistamata jätmine tähendaks võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ka seetõttu, et Maksu- ja Tolliameti nõude esitamise tähtaeg ennistati põhjusel, et maksuhaldurile ei olnud nõude aluseks olevad andmed varem teada.

1. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas juba
2. juuli
3. a nõudeavalduses samad nõuded ja need pandi
4. oktoobri
5. a nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmisele. Hageja nõuded jäid tunnustamata ja hageja ei esitanud kohtule nõude tunnustamise hagi. Samu nõudeid ei saa korduvalt esitada. Hageja on sõlminud uue koostööpartneriga koostöölepingu õlikultuuride töötlemiseks ja logistikakompleksi rajamiseks Muuga sadamasse varem kostja kasutuses olnud maale ning seega ei saa hagejal olla tekkinud lepingu lõpetamisest tulenevat kahju kuni
6. aastani. 2

§ 42

kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks ja seega muutusid hageja nõuded sissenõutavaks kostja pankroti väljakuulutamisega. Hageja pidanuks esitama oma nõude üldise tähtaja jooksul. Hagejale oli juba pankroti väljakuulutamise ajal teada, et haldurid ei pruugi enne nõuete esitamise tähtaja möödumist valikuõigust teostada. Maksu- ja Tolliameti nõude ennistamiseks oli mõjuv põhjus, kuna Maksu- ja Tolliamet sai täiendava nõudeavalduse esitamise aluseks olevatest andmetest teada alles

1. a novembris.
2. Harju Maakohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega hagi rahuldamata ja nõude esitamise tähtaja ennistamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4020 euro suuruse menetluskulu ning alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskulult viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peavad võlausaldajad

§ 93

lg 1 järgi hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate avaldamisest teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja täitmise tähtpäevast. Hageja esitas nõudeavalduse

1. juulil 2017, kuid tema nõuded jäid
2. oktoobri
3. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata. Hageja ei esitanud nõuete tunnustamise hagi kohtusse. Maakohus leidis, et
4. detsembri
5. a nõudeavalduses esitas hageja uuesti samad nõuded. Seadus ei võimalda sama nõuet mitu korda esitada. Hageja väide, et ta ei saanud nõudeid õigel ajal esitada, kuna ta ei teadnud, kas haldurid jätkavad lepingute täitmist, ei ole usutav, kuna juba võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas, et kostja lõpetatakse.

§ 42

kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks ning seega muutusid ka hageja leppetrahvinõuded ja maamaksu hüvitamise nõuded kostja pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Hageja ei saanud eeldada, et kostja täidab koostöölepingut kuni

1. aastani. Ka hageja väited Maksu- ja Tolliameti nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta ei anna alust vaidlusalust üldkoosoleku otsust kehtetuks tunnistada.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hageja esitas
3. detsembri
4. a nõudeavalduses samad nõuded, mis
5. juuli
6. a nõudeavalduses. Esimeses nõudeavalduses esitas hageja tingimuslikud täitmisnõuded pankrotivõlausaldajana juhuks, kui täitmisnõuded ei ole massikohustused. Teises nõudeavalduses esitas hageja kahju hüvitamise nõuded.
7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
9. mai
10. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi, tunnistas kostja
11. juuni
12. a üldkoosoleku otsuse kehtetuks ja ennistas hageja
13. detsembril 2017 esitatud pandiga tagamata nõuete (25 753 230 eurot 56 senti ja 2 158 560 eurot) esitamise tähtaja kostja pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja
14. juuli
15. a ja
16. detsembri
17. a nõudeavaldustes esitatud nõuded samad, vaatamata sellele, et nõudesummad on ühesugused. 3

§ 46

lg 7 sätestab, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Kuna haldurid loobusid pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuste täitmisest, siis on hagejal õigus esitada lepingute täitmata jätmisest tulenevad nõuded pankrotivõlausaldajana. Haldurid teostasid valikuõigust alles

1. oktoobril 2017 ja nõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast valikuõiguse teostamist. Nõude hilisemaks esitamiseks on mõjuv põhjus. Tähendust ei ole sellel, kas hageja pidi kostja tegevuse lõpetamise otsusest järeldama, et haldurid ei jätka lepingute täitmist. Kuna hageja nõude esitamise tähtaeg jäeti võlausaldajate
2. juuni
3. a üldkoosoleku otsusega põhjendamatult ennistamata, tuleb kõnealune otsus kehtetuks tunnistada ja tähtaeg ennistada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus ekslikult, et teises nõudeavalduses esitatud nõue ei ole sama, mis esimeses. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Hageja väidetavad kahju hüvitamise nõuded muutusid

§ 42kohaselt sissenõutavaks juba pankroti väljakuulutamisel.

Kahju, mida hageja väidab endale olevat tekkinud, ei ole tekkinud pärast seda, kui haldurid teatasid, et ei jätka lepingut, vaid juba varem. Kõik võlausaldajad peavad hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja täitmise tähtpäevast. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 46

lg-t 7 valesti, leides, et see annab võlausaldajale õiguse esitada nõudeavalduse pärast üldist tähtaega. Selline tõlgendus ei tulene seadusest. Lisaks tuleb

§ 46

lg 1 mõtte kohaselt seni, kuni haldur ei ole teatanud, et ta jätkab võlgniku kohustuse täitmist, eeldada, et ta ei jätka.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas võlausaldaja peab pankrotimenetluses kahe kuu jooksul alates pankrotiteate avaldamisest teatama haldurile ka nendest nõuetest, mis võivad tuleneda kehtivatest lepingutest, kuid mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ja mille tekkimine sõltub sellest, kas pankrotihaldur soovib lepinguid edasi täita või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, milline õiguslik tähendus on sellel, kui haldur loobub pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest. 4

§ 93lg 1).

Haldurile tuleb samas korras teatada ka tingimuslikest nõuetest ja nõuetest, mille täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud. Kuigi

§ 93

lg 1 näeb ette kohustuse teatada enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest, reguleerib

§ 98

lisaks ka selliste nõuete esitamist, mis tekivad alles siis, kui saabub lepingus ettenähtud tingimus. Võlausaldaja ei pea oma lepingupartneri pankroti väljakuulutamisel ette nägema kõikvõimalikke olukordi, kuid ta peab arvestama sellega, et pankrotihaldur võib loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Nõudest õigel ajal teatamata jätmise õiguslik tagajärg on sätestatud

§ 102

lg-s 2, mille kohaselt võetakse hilinemisega esitatud nõue, mille esitamise tähtaega ei ole ennistatud, küll kaitsmisele, kuid rahuldatakse selle tunnustamise korral alles pärast õigel ajal esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist. See, et halduril on õigus loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest (

§ 46

lg 1), ei muuda nõudest teatamise kohustust, nõude esitamise tähtaega ega ka nõude õigel ajal esitamata jätmise õiguslikke tagajärgi. Samuti ei tulene viidatud sättest alust ennistada nõude esitamise tähtaega. 13. Pankroti väljakuulutamine ei lõpeta ega muuda pankrotivõlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingut, millest tulenevad pankrotivõlgnikule ja võlausaldajale vastastikused kohustused.

§ 42

kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest reeglist on kehtestatud erand

§-s 46, mille järgi on pankrotihalduril õigus loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kuid kuni loobumiseni kehtib leping senisel kujul. Nõuded, mis tekivad kohustuste täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt nõudnud kohustuse täitmist, on massikohustused, mille rahuldamine ei eelda nõude esitamist muude nõuete jaoks ettenähtud korras ega selle kaitsmist (

§ 46lg 6, § 148 lg 1 p 2 ja § 149 lg 1).

Sellest hoolimata tuleb võlausaldajal, kellel on pankrotivõlgnikuga kehtiv leping, millest tuleneb pankrotivõlgniku õigus nõuda sooritusi ja kohustus teha vastusooritusi, arvestada sellega, et pankrotihaldur võib võlgniku kohustuse täitmisest loobuda ja sellega välistada lepingust tulenevate nõuete massikohustusteks muutumise. Sellisel juhul saab võlausaldaja esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Kuid kui haldur loobub võlgniku kohustuse täitmisest (

§ 46

lg 1), ei näe seadus ette võlausaldaja nõude esitamise erikorda, nõude esitamise hilisemat tähtaega ega tähtaja ennistamise alust. See tähendab, et võlausaldaja saab teiste, õigel ajal nõude esitanud võlausaldajatega võrdse nõuete rahuldamise positsiooni üksnes juhul, kui ta esitab oma nõude üldises korras, s.o kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest (

§ 93lg 1).

14. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et selle ajani, kui haldur ei ole võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobunud, on tegemist täitmisnõudega, mis muutub sissenõutavaks tulevikus ja üksnes juhul, kui pankrotivõlgnik saab vastusoorituse. Samuti ei muuda eeltoodut see, et pärast seda, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest, saab tegemist olla vaid lepingu täitmata 5

§ 46lg 7).

Võlausaldaja peab pärast pankrotiteate ilmumist hindama, millised nõuded tal pankrotivõlgniku vastu on ja millised nõuded võivad tal pankrotivõlgniku vastu lisaks tekkida. Ka need nõuded, mis ei ole pankroti väljakuulutamise ajal veel sissenõutavaks muutunud või mille tekkimine või sissenõutavaks muutumine sõltub mingi tingimuse saabumisest, saab koos teiste, õigel ajal esitatud nõuetega rahuldada üksnes juhul, kui need on esitatud nõuetest teatamiseks ettenähtud üldise tähtaja jooksul.

§ 98

kohaselt tuleb võlausaldajal esitada ka tingimuslikust tehingust tulenev nõue ja seega tuleb nõue üldise tähtaja jooksul esitada ka siis, kui nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tingimusest, mille kohta ei ole pankroti väljakuulutamise ajal teada, kas see saabub või mitte. 15.

§ 46

lg 7 näeb küll ette, et lepingu teine pool võib juhul, kui haldur loobub kohustuse täitmisest, esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana, kuid see ei muuda nõuetest teatamise korda ega tähtaegu (

§ 93

lg 1).

§ 46

lg 7 reguleerib seda, milline nõudeõigus on võlausaldajal siis, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Säte ei reguleeri nõude esitamise korda ega nõude esitamise tähtaega. Seega tuleb võlausaldajal arvestada, et kõik nõuded, mis tal pankrotivõlgniku vastu võivad tulevikus tekkida, ei tarvitse olla massikohustused. Selle asemel võib võlausaldajal olla üksnes õigus esitada lepingu täitmata jätmisest tulenevaid nõudeid ja selleks, et neid nõudeid saaks rahuldada samamoodi nagu kõigi teiste võlausaldajate nõudeid, tuleb kõnealune nõue esitada kahe kuu jooksul pankrotiteate avaldamisest. 16. Vastastikustest lepingutest tulenevatest ja tulevikus sissenõutavaks muutuvatest nõuetest teatamise tähtaeg ei sõltu sellest, kas võlausaldaja on nõudest teatamise ajaks teinud haldurile ettepaneku jätkata kohustuse täitmist või sellest loobuda (

§ 46

lg 2), ega ka sellest, kas nõude esitamise ajaks on pankrotihaldur oma valikuõigust teostanud. Küll aga võib olukord olla muutunud nõude kaitsmise ajaks, näiteks põhjusel, et pankrotihaldur on selleks ajaks valikuõigust teostanud, mistõttu võib

§ 46lg-s 7 sätestatud lepingu täitmata jätmisest tulenev nõue olla välistatud.

Kui

§ 46

lg-s 7 sätestatud nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, võib olla tegemist tingimusliku nõudega, mis rahuldatakse

§-s 152 sätestatud korras. 17. Praeguses asjas soovis hageja, et pankrotivõlgnik jätkaks kestvuslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Pärast seda, kui kostja pankrotihaldurid teatasid hagejale, et nad loobuvad võlgniku sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmisest, esitas hageja haldurile lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude ja taotles ühtlasi nõude esitamise tähtaja ennistamist. Kolleegium märgib, et hageja oleks pidanud selle nõude esitama nõuete esitamiseks ettenähtud üldise tähtaja jooksul (

§ 93lg 1).

See, et pankrotihaldurid teostasid valikuõigust pärast nõuete esitamise tähtaja möödumist, ei ole tähtaja ennistamise alus ja kostja võlausaldajate üldkoosolek jättis tähtaja põhjendatult ennistamata. Kõnealuse üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja tähtaja ennistamiseks ei ole alust. 18. Kostja leidis, et tähtaega pole muu hulgas põhjust ennistada ka seetõttu, et hageja pidi juba enne seda, kui haldurid valikuõigust teostasid, aru saama, et haldurid loobuvad lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, sest söe käitlemine oli lõppenud juba enne valikuõiguse teostamist ja võlausaldajate üldkoosolek oli otsustanud kostja tegevuse lõpetada. Kolleegium leiab, et neil väidetel ei ole praeguse asja lahendamisel tähendust, kuna kõik nõuded, sh lepingu täitmata jätmisest tulenevad nõuded (

§ 46

lg 7) tuleb esitada üldise tähtaja jooksul ja valikuõiguse hilisem teostamine ei saa olla nõuete esitamise tähtaja ennistamise alus. Kuid vähemalt üldjuhul ei pea võlausaldaja näiteks võlgniku tegevuse lõpetamisest ega mõningate kohustuste täitmise majanduslikust võimatusest järeldama, millisel viisil haldur valikuõigust teostab. Valikuõigust teostatakse

§-s 46 sätestatud formaliseeritud viisil. 19. Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata mh seetõttu, et hageja esitas sama nõude kostja pankrotimenetluses juba ka varem, kuid nõue jäeti nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata ja 6

§ 143lg 1 p 1).

Nõuded kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul (

§ 100lg 1).

Nõue loetakse tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega võlausaldaja (

§ 103lg 2).

Juhul, kui nõudele esitatakse vastuväide, jääb nõue tunnustamata. Seejärel võib võlausaldaja, kes siiski soovib nõude tunnustamist, esitada kohtusse nõude tunnustamise hagi (

§ 106lg 1).

Seadus ei võimalda esitada nõuet teist korda tunnustamiseks juhul, kui esimest korda nõue küll esitati, kuid see jäi tunnustamata põhjusel, et nõudele esitati vastuväide ja võlausaldaja ei esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi, või kui nõude tunnustamise hagi kohtulahendiga ei rahuldatud. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse. See, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab. Kui võlausaldaja tugineb algselt nõuet esitades sellele, et tal on võlgnikuga leping, mille kohaselt on võlgnikul lepingu täitmise kohustus, ja hiljem esitab nõude, mis tuleneb sama lepingu täitmata jätmisest, on tegemist sama nõudega. Seega tuli hagi praegusel juhul jätta rahuldamata ka põhjusel, et hageja oli varem esitanud sama nõude, mida ei tunnustatud ja mille tunnustamise hagi ei esitatud. 20. Maakohus andis pankrotimäärusega haldurile valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja (Harju Maakohtu 2. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3333). Selle kohta märgib kolleegium järgmist.

§ 46lg 2 näeb ette halduri valikuõiguse teostamise tähtaja.

Valikuõiguse teostamise tähtaeg on seadusega ette nähtud eelkõige võlausaldajate kaitseks, aga ka pankrotimenetluse tõhususe tagamiseks. Kuna halduril on õigus loobuda võlgniku sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, peab lepingu teisel poolel olema võimalik saada selgus küsimuses, kas ta saab arvestada sellega, et pankrotivõlgnik jätkab lepingu täitmist või mitte. Pankrotiseadusest tulenev pankrotihalduri õigus keelduda võlgniku sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmisest riivab võlausaldaja õigusi. Üldjuhul võib lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi omav isik uskuda lepingu kehtivusse. Pankroti väljakuulutamine iseenesest lepingut ei muuda ega lõpeta. Seaduse järgi peab haldur üldjuhul teostama valikuõigust seitsme päeva jooksul alates ajast, mil võlausaldaja teeb talle ettepaneku valikuõigust kasutada (

§ 46lg 2).

Erandina võib kohus seda tähtaega pikendada (

§ 46lg 3 esimene lause).

Kui kohus määrab valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja, peab ta arvestama ka võlausaldajate huve ja hindama, ega pikema tähtaja määramine ei kahjusta võlausaldaja huve ega muuda lubamatult pikaks aega, mil võlausaldaja ei tea, kas temaga sõlmitud lepingu täitmist jätkatakse. 21. Lisaks paneb seadus kohtule tähtaja pikendamisel kohustuse tagada, et võlausaldajal jääks ka pikendatud tähtaja korral mõistlik aeg, et esitada oma nõue enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut (

§ 46lg 3 teine lause).

Sellega tagatakse võlausaldajale võimalus luua enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut selgus selles, kas võlausaldajal säilib lepingu täitmise nõue või tal tekib nõue lepingu täitmata jätmisest (

§ 46lg 7).

22. Pankrotiasja menetlenud maakohus määras pankrotihalduritele valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatud seitsmepäevase tähtaja asemel kuuekuulise tähtaja. Maakohus põhjendas seda 7