← Eesti

2-19-5903/67

Obsah (8)§ 663§ 667§ 684§ 682§ 4771§ 390§ 377§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-5903 Määruse kuupäev Tartu, 18. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi M.M. av

) § 663 lg 1 kohaselt määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele ja küsis neilt määruskaebuse vastuse. 4.

  1. Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu, põhistades, et lapse harilik viibimiskoht on Eestis ning lapse huvides on elada Eestis. 4.
  2. Lääneranna Vallavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata, kuna lapse alaline elukoht on Eestis ning esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleks eelistada lapse alalise elukoha kohtute kohtualluvust. 4.
  3. Lapse esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata, kuna lapse harilik viibimiskoht enne lapse isa tahte vastast Soome viimist oli Eesti ning lapse ebaseadusliku äraviimise korral säilib pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist.
  4. Pärnu Maakohus jättis
  5. juuni
  6. a määrusega ema määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. juuli
  3. a määrusega maakohtu määruse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tegi määruse

§ 667lg 1 teise lause alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Ema esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada, sest kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid määruse põhjendamise kohustust. Kohtud leidsid ekslikult, et Eesti kohus saab esialgse õiguskaitse korras piirata osaliselt ema hooldusõigust lapse suhtes, anda isale ainuotsustusõigus määrata lapse elu- ja viibimiskoht ning 2

(5)2-19-5903 kohustada ema last isale välja andma. Soomes oli menetlus juba algatatud, lisaks saanuks Eesti kohus esialgset õiguskaitset kohaldada vaid riigis viibiva isiku suhtes. 8. Isa esitas 19. novembril 2019. a Riigikohtule avaldusest loobumise avalduse, milles palub

§ 684

kohaselt maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja lõpetada asjas menetlus, sest pooled jõudsid kõigis lapse hooldusõiguse küsimustes kokkuleppele selliselt, et kompromissi vormistamine ei ole vajalik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb

§ 682lg 1 ja § 695 alusel jätta läbi vaatamata.

  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas Eesti kohus saab olukorras, kus Soome kohtus on pooleli hooldusõiguse vaidlus seal asuva lapse suhtes, rakendada esialgse õiguskaitse korras ajutisi kaitsemeetmeid Euroopa Nõukogu (EÜ)
  2. novembri
  3. a määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, (Brüsseli II bis määrus) art 20 alusel. Kolleegium käsitleb esmalt ema kaebeõigust (I) ning seejärel analüüsib Brüsseli II bis määruse art-ga 20 seostuvat ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
  4. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta

§ 682lg 1 ja § 695 kohaselt läbi vaatamata.

Emal ei ole kaebeõigust. Kolleegium selgitab, et kuivõrd

§ 4771

lg 2 alusel kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele hagi tagamise kohta sätestatut, reguleerib kaebeõigust

§ 390. 12.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et

§ 390

reguleerib küll kaebeõigust hagi tagamise määruse peale, kuid kuivõrd hagita menetluses tehtud esialgse õiguskaitse määruse peale kaebeõiguse erisätted puuduvad, reguleerib

§ 4771

lg 2 kohaselt ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist

§ 390(vt Riigikohtu 8.

veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-16, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 13.

§ 390

lg 1 teise lause kohaselt saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuigi iseenesest on ka hagita asjadel hind, ei võimalda

§ 390

lg 1 teine lause tuletada hagita asjas määruskaebeõigust hagita asja hinnast (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-16, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium leiab, et kuna praeguses asjas ei kohaldatud esialgse õiguskaitse korras aresti ega elukohast lahkumise keeldu, ei ole emal maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

§ 390lg 1 teise lause ja § 4771 lg 2 kohaselt kaebeõigust. 3

(5)2-19-5903 14. Kolleegium märgib vastusena määruskaebuse väitele ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, et ringkonnakohus võis teha määruse

§ 667

lg 1 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata, sest määruse peale ei saanud Riigikohtule edasi kaevata.

§ 667

lg 1 teine lause annab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis.

  1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt Riigikohtu
  2. mai
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-14, p 14; Riigikohtu üldkogu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, p 70). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. II
  6. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks märgib kolleegium Brüsseli II bis määruse art-te 19 ja 20 kohta järgmist. Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. Sätte kohaselt peatab kohus, kelle poole pöörduti hiljem, omal algatusel menetluse, kuni kindlaks on tehtud selle kohtu pädevus, kelle poole pöörduti varem.
  7. Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 kohaselt saab liikmesriigi kohus, isegi juhul, kui määruse alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus, rakendada siiski selles riigis viibivate isikute suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega.
  8. Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu
  9. aprilli
  10. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65;
  11. detsembri
  12. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38–39;
  13. juuli
  14. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).
  15. Euroopa Kohus on märkinud, et kaitsemeetmed saavad olla ajutist laadi, arvestades, et Brüsseli II bis määruse art 20 lg 2 kohaselt neid enam ei kohaldata, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on võtnud sobivad meetmed (vt Euroopa Kohtu
  16. aprilli
  17. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p 48). Hinnates vajadust rakendada meedet edasilükkamatult, saab arvestada nii olukorraga, milles laps on, kui ka sellega, et asja sisuliselt arutama pädevale kohtule on taotluse esitamine sisuliselt võimatu (vt Euroopa Kohtu
  18. detsembri
  19. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p 42).
  20. Ajutisi kaitsemeetmeid Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes saab rakendada liikmesriigis viibiva isiku suhtes. Euroopa Kohus on selgitanud, et ajutiste kaitsemeetmete rakendamine tuleb kõne alla olukordades, mil laps, kelle harilik viibimiskoht on ühes liikmesriigis, viibib ajutiselt või 4

(5)2-19-5903 vahelduvalt teises liikmesriigis ning on olukorras, mis võib tõenäoliselt oluliselt kahjustada tema heaolu, sh tervist või arengut (vt Euroopa Kohtu
  1. aprilli
  2. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p 48).
  3. Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt (

§ 377

lg 2; § 378 lg 3 p 1) ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades (perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1) või lapse heaolu ohustamise tõttu (PKS § 134) (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14).
  3. Kolleegium märgib täiendavalt
  4. novembril
  5. a Riigikohtule esitatud isa avaldusest loobumise avalduse kohta, et isa avaldusest loobumise avalduse saab lahendada maakohus, kelle menetluses on ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldus.
  6. Kuivõrd määruskaebus jäetakse läbi vaatamata, tuleb tasutud kautsjon

§ 149

lg 4 kolmanda lause alusel tagastada.

§ 149

lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Henn Jõks 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.