← Eesti

2-12-34810/73

Tsiviilasi nr 2-12-34810 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-12-34810 Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2019, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Vall

) § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD

  1. Võlausaldajal Swedbank AS puudusid vastuväited võlgniku kohustustest vabastamisele, kuivõrd võlausaldajal puudus võlgniku vastu nõue.
  2. Võlausaldajad AS SEB Pank ja Danske Bank A/S Eesti filiaal palusid menetluse lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kuna võlgnik ei ole võlausaldajatele kohustustest vabastamise menetluse kestel ühtegi väljamakset teinud. MAAKOHTU MÄÄRUS
  3. 05.11.2018 määrusega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti võlgnikku vabastamast pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jäid võlgniku kanda. Kohus leidis, et võlgnik rikkus

§ 173

lg-s 1 nimetatud kohustust, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on töötanud kohustustest vabastamise perioodil ühel töökohal – XXX õpetajana. Võlgniku esitatud aruannetest nähtuvalt oli tema töötasu igakuiselt muutlik: näiteks kohustustest vabastamise menetluse alguses oli see 513 eurot, hiljem keskmiselt 900 kuni 1000 eurot kuus. Käesolevalt on võlgniku sõnul tema töötasu umbes 700 eurot kuus ning ta ei tööta täiskoormusega. Võlgnik väitis, et tal ei ole olnud võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks vahendeid.

§ 173

mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud püsiva ja tasuva töökoha otsimiseks. Võlgnik tõi esile, et tema ema tervislik seisund ei võimalda tal täiskoormusega tööl käia, kuna ta peab tema eest hoolitsema. Kui võlgnik oleks aktiivselt tasuvama töö või lisatöö võimalust otsinud, mida ta saaks teha osalise koormuse või paindliku graafikuga, samuti võimalusel kodus, oleks see tal ka õnnestunud. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud tema koormusega sobivat ja tasuvamat tööd, mis võimaldanuks lisaks enda ja oma hoolealuste igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve ja takistanud nende nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamist. Võlgniku pahatahtlikkust võlausaldaja nõuete rahuldamisel näitas ka asjaolu, et võlgnik tegi ühele võlausaldajale, Swedbank AS-ile, tema nõude suuruses väljamakse ning teistele võlausaldajatele ei ole võlgnik hea tahte märgiks kogu kohustustest vabastamise menetluse, s.o 5 aasta jooksul teinud ühtegi makset võlgnevuse katteks. Sellega on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teistele, seega kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Võlgnik on oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud 4

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on jätnud oma kohustused süüliselt täitmata, kahjustades sellega võlausaldaja huve. Võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustusi, mistõttu esines alus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks

§ 175lg 2 p 2 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS

  1. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega võlgniku taotlus rahuldada ja vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohus on määrust tehes kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid ning teinud seetõttu ebaõige määruse. Kohustus ülal pidada enda lapsi ja vanemaid (tervislikus seisundis nagu võlgniku ema-isa olid/on) tuleneb otseselt perekonnaseadusest (PKS) §
  2. Kohtumääruse põhjendused on seetõttu äärmiselt küünilised. Kohtumääruse põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus seadnud kahtluse alla võlgniku ülalpidamiskohustust. Võlgnik töötab õpetajana. Õpetajatele maksab töötasu lõppastmes riik või kohalik omavalitsus. Õpetajate töötasu suurus sõltub eeskätt riigi enda hariduspoliitikast ja haridusele eraldatavatest summadest. Võlgniku võimalused leida tasuvamat tööd erialaselt on seega piiratud riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvepoliitikaga, st võlgniku töötasu suurus ei sõltu paljuski temast endast. Võlgniku töötasu suurus on kogu võlgadest vabastamise perioodi kestel vastanud antud valdkonna statistilisele keskmisele ja olnud ka üle selle ajal, mil oli võimalus töötada täiskoormusega. Seega on võlgnik tegelenud kogu menetluse kestel mõistlikult tulutoova tegevusega (

§ 173lg 1).

Võlgnik ei ole enda sissetulekuid varjanud ega määranud endale (või palunud endale määrata) töötasuks nt miinimumtöötasu. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt on võlgnik rikkunud

§ 173lg 1 tulenevat kohustust ega ole otsinud endale mõistlikult tulutoovat tegevust.

Oluline on seejuures märkida, et eelviidatud sätte kohaselt peab võlgnik otsima endale mõistlikult tulutoovat tegevust üksnes juhul, kui tal sellist tegevust ei ole ehk sisuliselt on kohus asunud kohtumäärusest nähtuvalt seisukohale, mille kohaselt ei ole Eesti Vabariigi statistilise keskmise töötasu eest töölkäimine mõistlikult tulutoov tegevus. Eeltoodud põhjusel ei ole võlgniku suhtes kohaldatav

§ 175

lg 2 p 2, mille kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Üksnes põhjusel, et 5

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 kohus on tõlgendanud ebaõigesti

§ 173

lg-t 1, puudub võlgniku hinnangul vajadus käsitleda ka kohtu edasist mõttekäiku

§ 175lg 2 p 2 kohaldamisest.

Olukorras, milles võlgnik (sunnitult) on, puudub tal faktiliselt ajaline ressurss otsida, leida ja tegeleda veel mõne muu tulutoova tegevusega. Võlgnik saab üksnes kinnitada, et olukorras, milles ta ei oleks pidanud tegema kulutusi ja jõupingutusi enda vanema ning lapse heaolu tagamiseks, saanuks ta tagastada rahalisi vahendeid ka võlausaldajatele. MENETLUSE EDASINE KÄIK

  1. AS SEB Pank palub mitte rahuldada võlgniku määruskaebust tema kohustustest vabastamise menetluses ning mitte tühistada maakohtu määrust.
  2. Danske Bank A/S ei nõustu võlgniku määruskaebuses väljatoodud seisukohtadega ning leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
  3. Swedbank AS-l puuduvad vastuväited võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise osas.
  4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  5. 06.09.2019 esitas käesolevas tsiviilasjas Aktsiaselts Intrum Estonia taotluse menetlusse astumiseks esialgse võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel, alternatiivselt enda kolmanda isikuna kaasamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega vabastatakse võlgnik pankrotimenetlus täitmata jäänud kohustustest (TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2). Määruskaebus rahuldatakse.
  7. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et Aktsiaseltsi Intrum Estonia taotlus menetlusse astumiseks senise võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel tuleb rahuldada. Aktsiaselts Intrum Estonia on selgitanud, et Danske Bank A/S Eesti filiaali nõue on temale loovutatud. Seega on Aktsiaseltsil Intrum Estonia õiguslik huvi menetluses osalemiseks olemas. Kohus menetleb võlgadest vabastamise taotlust hagita menetluses. Hagita menetluses on puudutatud isikute menetlusse kaasamine kohtu ülesanne, lähtudes menetluses õigusliku huvi olemasolust. Eeltoodust tulenevalt tuleb käesolevasse menetlusse senise võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel kaasata Aktsiaselts Intrum Estonia.
  8. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

§ 173lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema 6

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. 16.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et:  võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud;  võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning  võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Seega kõik eeldused peavad esinema kumulatiivselt. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis. 17. Maakohus on vaidlustatud määrusega keeldunud

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt füüsilisest isikust võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik oli kohtu hinnangul rikkunud süüliselt oma

§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohtu peamine etteheide on see, et võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. 18. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et võlgnik ei ole praegusel juhul tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega, mistõttu on maakohus ebaõigesti keeldunud võlgniku kohustustest vabastamisest. Asjaolu, kas tegemist on mõistliku tulutoova tegevusega, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi, arvestades konkreetseid asjaolusid. Võlgnik on praegusel juhul kohtule esitatud aruannetes (III kd, tl 57–59; 71–79) ning 30.08.2018 ärakuulamisel (III kd, tl 115) selgitanud asjaolusid, miks tal ei ole võimalik olnud täistööajaga tööle asuda. Ringkonnakohtu hinnangul on usutavad võlgniku põhjendused, miks tal ei olnud võimalik lapse (sünd 17.07.1998; I kd, tl 39) kasvatamise ja haigete igapäevast hoolt vajavate vanemate kõrvalt täistöökohaga püsivalt 7

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 töötada. Erialaselt oleks võlgnikul eelduslikult raskem leida osalise tööajaga tööd kõrgema palgaga. Võlgniku töötamine mõnel töökohal, mis ei eelda erialast ettevalmistust (n-ö lihttööde tegemine) ei võimaldanuks üldiselt teadaolevaid palgatasemeid arvestades eelduslikult teenida kokkuvõttes olulisemalt suuremat sissetulekut. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et kuigi võlgniku sissetulek on olnud kõikuv, on see vahepeal ka suurenenud (seejärel taas langenud). Ringkonnakohtu hinnangul seega

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustusi võlgnik menetluses seni tuvastatu põhjal rikkunud ei ole. 19. Samas tulnuks maakohtul praegusel juhul hinnata ka

§ 173lg-tes 4 ja 5 sätestatud usaldusisiku kohustuste täitmist.

Ringkonnakohtule nähtuvalt ei ole maakohus seda teinud. 19.1. Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.

§ 173

lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173

lg 5) või osa, mis vastab

§ 173

lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

§ 173

lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita muude võlausaldajate nõudeid. 19.2.

§ 173

lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Võlgnik on saanud Sotsiaalkindlustusametilt peretoetust, millele ei ole võimalik TMS § 131 lg 1 p 1 kohaselt sissenõuet pöörata. Võlgniku sissetuleku kohta seni esitatud tõenditest on näha, et võlgniku sissetulek on olnud kuude lõikes muutlik,

  1. aastal alates võlgniku kohustustest vabastamise menetluse alustamisest oli võlgniku keskmine kuusissetulek töötasuna 800 eurot,
  2. aastal 913 eurot (III kd tl 5-29),
  3. aastal 850 eurot (III kd tl 65-67 ja tl 78) ja
  4. aastal 893 eurot (III kd tl 78), lisaks igakuiselt peretoetus summas 19,8 eurot. 30.08.2018 toimunud ärakuulamisel on võlgnik selgitanud, et töötab endiselt XXX ja 8

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 igakuine sissetulek on 700 eurot (III kd tl 115). Ringkonnakohtul puudub alus võlgniku väidetes kahelda. 19.
  2. aastal oli palga alammääraks 320 eurot,
  3. aastal 355 eurot,
  4. aastal 390 eurot,
  5. aastal 430 eurot,
  6. aastal 470 eurot ja
  7. aastal 500 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama: 1) alaealine laps; 2) laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni; 3) muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kuni 17.07.2016 oli võlgniku laps alaealine. Kuni
  8. aastani oli võlgniku ülalpidamisel haige isa (kõrvalabi vajadus on tuvastatud 14.09.2012 (III kd, tl 52–53)) ja toimikust nähtuvate andmete kohaselt on võlgniku ülalpidamisel haige ema (kõrvalabi vajadus tuvastatud 22.06.2007 (III kd, tl 49–51)). Arvestades võlgniku ülalpidamist vajavat kolme isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt
  9. aastal igakuiselt jätta endale 640 eurot,
  10. aastal 710 eurot,
  11. aastal 780 eurot ning
  12. aastal 860 eurot. Samas tuleb arvestada, et võlgniku kulud ühes kuus on võlgniku poolt esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete põhjal olnud sedavõrd suured, et igakuistest sissetulekutest ei ole kuu lõpuks alles jäänud midagi, mille arvelt võlausaldajatele võlgnevusi tasuda. Aruannete põhjal on igakuised kulud olnud enamasti suuremad kui tulud. 19.
  13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas järeldada, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või vara varjanud. Asjaolu, et võlgnikul on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda, et võlgnik kahjustaks tahtlikult võlausaldajaid. 19.
  14. Võlgnik on teinud vaid ühe väljamakse Swedbank AS-le. Seda ei saa pidada võlgniku

§ 173

sätestatud kohustuste rikkumiseks, võlgnik ei ole seda makset varjanud ja on selle kohta

  1. a aruandes selgituse andnud. Riigikohus on leidnud, et ühele võlausaldajale makse tegemist ei saa pidada võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 22). 19.
  2. Riigikohus on 04.05.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 13 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on

§ 175

lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid (vt ka Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.01.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1- 9

(10)Tsiviilasi nr 2-12-34810 121-11, p 12). Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma

§ 173

lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Toimikust nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil.

  1. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. võimalikuks vabastada võlgnik
  2. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku kanda. Maakohus määrab peale määruse jõustumist menetluskulud rahaliselt kindlaks vastavalt TsMS § 174 lgle 4 ja TsMS § 177 lg-le
  3. 22.

§ 175lg 7 kohaselt avaldab kohus võlgniku kohustustest vabastamise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. 23. Ts

MS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus maakohtu määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 24. Käesoleva määruse peale on lubatud esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest (

§ 175lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Kaija Kaijanen Ande Tänav 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.