Obsah (4)

§ 49§ 52§ 53§ 11

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-18-1850 Otsuse kuupäev 15. november 2019 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise summas

) § 4 1 lg 1).

1. Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Seoses vaidluse kohtualluvuse küsimusega alustab kohus konstateeringust, et tervishoiuteenuseks loetakse tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus (RKTKo 2-15-18182). Tervishoiuteenust osutatakse eraõiguslikus õigussuhtes ja vastavad vaidlused patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahel lahendatakse maakohtus. Käesolevas asjas põhineb kaebaja hüvitisenõue vangla õigusvastasele tegevusetusele avalikõiguslikus suhtes, mille lahendamiseks on pädev halduskohus. Kaebuse lubatavuse küsimuse on kohus lahendanud eelmenetluses ja selgitanud kaebajale, et käesolevas asjas saab kaebus kuuluda rahuldamisele vanglateenistuse õigusvastase käitumisega kaebajale kahju tekitamisel, mitte sel juhul, kui kaebajale ei ole tervishoiuteenust osutatud arstide ja õdede poolte parimal võimalikul moel.
2. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel (

§ 49

lg 1).

§ 52

lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

§ 53

lg 1 kohustab vanglat tagama kinnipeetavatele ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavuse. Vältimatu abi on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla (

§ 53lg 2).

1. Kinnipeetava meditsiiniline teenindamine Tartu Vanglas on asutusesiseselt reguleeritud Tartu Vangla kodukorra punktis
2. Kodukorra p 20.
3. kohaselt teostatakse vanglas kinnipeetavatele esmatasandi ambulatoorset üldja eriarstiabi vastavalt võimalusele ning statsionaarset psühhiaatrilist ja hooldusravi. Võimaluse puudumisel suunatakse kinnipeetavad plaanilises korras lähimasse üldraviasutusse, kellega on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping. Kodukorra p 20.
4. kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat vajadusest meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või arstiabile. Vanglateenistuja registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. Kodukorra p 20.
5. kohaselt teavitatakse vältimatu abi vajadusest koheselt valvemeedikut. Kodukorra p 20.
6. kohaselt osutatakse töövälisel ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel kinnipeetavatele ainult erakorralist ja vältimatut meditsiinilist abi.
7. Kohustuslikus kohtueelses menetluses on vastustaja kaebaja nõuet käsitlenud seoses: - kaebaja ravimitega mittekindlustamise ja arsti juurde mittesaamisega 4 - 30.04.
8. a LOR kliinikusse viimata jätmisega vangla tegevusetuse tagajärjel 08.05.–11.05.
9. halvenemisega. a kaebaja terviseseisundi Kohus lahendab vaidluse kohtueelses menetluses rahuldamata jäetud (tl 18–20) ulatuses (

§ 11lg 8, HKMS § 47 lg 1).

Kohus järgib vastustaja põhjendusi osas, milles kohus nõustub vastustaja põhjendatustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju puhul on kahju hüvitamise täiendavaks eelduseks ka avaliku võimu kandja süü (RVastS § 9 lg 2). Kui kasvõi üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, jääb hüvitise nõue rahuldamata. Õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt, kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju üldjuhul hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel (E. Andresen, Riigivastutus, Tartu 2009, lk 31).
2. Käesolevas asjas heidab kaebaja vanglale ette vangla õigusvastasest tegevusetusest tuleneva mittevaralise kahju kandmist, mis seisneb kaebaja hingelistes ja füüsilistes kannatustes
3. aprillist –
4. maini
5. a väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise läbi.
6. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. Hüvitise väljamõistmise põhjendamiseks on kaebaja kirjalike tõenditena esitanud omakäelise kahju hüvitamise taotluse vanglale (tl 6–17), vangla keelduva otsuse (tl 18–20), digiloo haigusjuhtumi 20180420-169704 kohta (tl 21–23), väljavõtte haigusjuhtudest (tl 24–25) ja digiloo haigusjuhtumi 20180508-194063 kohta (tl 26–27). Kaebaja taotlusel on kohus tunnistajana üle kuulanud Y (tl 60), kes viibis kaebaja kinnitusel kaebajaga ühes kambris
8. aprillist kuni
9. maini. Kaebaja taotles tunnistajana üle kuulata ka Z, kelle osalemise kohtuistungil lubas kaebaja ise kindlustada. Kuna aga kaebaja on ilmunud ainult esimesele kohtuistungile kolmest, mil tunnistajatega seonduvat käsitleti, siis ei ole saanud kohus tunnistajana üle kuulata ka Z, sest kaebaja ei ole tema kohtusse ilmumist taganud.
10. Vastustaja on lisaks kaebaja esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusele (tl 18–20) kohtule tõendina esitanud valvur R.T. selgituse vangla direktorile (tl 40).
11. Kaebuse ja kaebuse täiendused on kaebaja nimel koostanud tema tolleaegne vandeadvokaadist volitatud esindaja, mille tõttu ei saa nende menetlusdokumentide puhul olla tegemist tõenditega. Tartu Vanglale kohustuslikus kohtueelses menetluses on kaebaja väärikuse alandamise ja arstiabita olemise faktilisi asjaolusid kokkuvõtlikult omakäeliselt kirjeldanud järgnevalt (tl 6–17).
12. aprilli operatsioonijärgset doktor Mihkel Plaasi määratud ravi sai kaebaja
13. aprillini. Arsti visiit oli ettenähtud
14. aprillil.
15. aprilli õhtul läks valu kaebajal hullemaks ja kuna ta pidi järgmisel päeval minema eriarstile, siis ta vanglat valust ei informeerinud.
16. aprillil arsti vastuvõtule mitteviimisest tekkis kaebajal paanika. Vaatamata kaebaja neljale pöördumisele vanglateenistuse poole, vaatasid kaks meedikut kaebaja sektoris üle alles
17. mai lõunapaiku ja andsid kaebajale ravimid pea- ja kõhuvalu vastu. Õhtul tuli kaebaja juurde ka arst, kes andis kaebajale valuvaigisteid, mida ta lubas jätta ka valvurite kätte. Valvuritele aga
18. mai hommikul kangemaid valuvaigisteid jäetud ei olnud. Kaebaja sai valvuritelt
19. mail arstile viimiseni 5 paracetamoli.
20. mail määras dr M. Plaas lisaks muule ravile kaebajale ka valuvaigistid.
21. mail määratud valuvaigisteid kaebaja ei saanud. Valvurid ei kutsunud tema palvete peale arsti.
22. mail sai kaebaja valvur R. T. korralduse tööle asuda vaatamata sellele, et arstid olid
23. mail ja
24. mail kaebaja kaheks nädalaks töölt vabastanud. Kaebaja veendumusel ei öelnud valvurid arstile edasi, et kaebaja soovib arsti. Seda kinnitab kambrikaaslane Y.
25. mail sai kaebaja valvur A. T. valuvaigistit ja pärast kella 18.00 vaatas arst kaebaja läbi. Dr L.J. kuulis siis esimest korda, et kaebaja oli valvuritel lasknud tulemusteta arsti kutsuda.
26. mail vaatas arst kaebaja uuesti läbi ja
27. mail tehti kaebajale röntgen. Kaebaja käis meditsiinilises kontrollis
28. mail ja
29. mail.
30. maist kuni
31. maini läks kaebaja tervislik seisund halvaks ja oleks võinud lõppeda tõsiste tagajärgedega.
32. Kohus rahuldab kaebuse 30.04.
33. a kaebaja eriarsti vastuvõtule toimetamata jätmisega kaebaja tervise kahjustamise osas, s.o toimingu teostamata jätmisega kaebajale hingeliste ja füüsiliste kannatuste tekitamises. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul ei tõenda tõendikogum vastustaja süüd kaebaja ravimitega mittekindlustamises ja arsti juurde mittesaamises kogu kaebaja poolt hagetava perioodi jooksul ja vastustaja tegevusetuse tagajärjel kaebaja terviseseisundi halvenemises
34. mai eriarsti vastuvõtu järgselt kuni
35. maini. Tõendite kogum ei tõenda vangla poolt kaebaja väärikuse alandamist kogu vaidlusaluse perioodi osas.
36. Poote vahel ei ole vaidlust selles, et 20.04.
37. a teostati kaebajale SA Tartu Ülikooli kliinikus otorinolarüngoloogi (LOR-arsti) poolt kroonilise põskkoopapõletiku raviks plaaniline operatsioon.
38. Haigusjuhtumi nr 20180420-169704 statsionaarse epikriisi nr 1003916195 (tl 21–23) kohaselt on eriarst näinud kaebajale ette tavapärase järelravi. Kahe nädala jooksul soovitati kaebajale säästlikku režiimi, 3x päevas soolaveega nina loputamist. Valu vastu Paracetamol 1 g 3 x päevas + Ketoprofeen 100 mg 2 x päevas, AB profülaktikaks nähti ette 7 päeva Tsefuroksiim (bakteriaalsete nakkuste ära hoidmiseks) 500 x 2 mg ja 7 päeva Medrool (põletiku tekkimise vastu) 16 mg x
39. Operatsiooni järgse taastumise kontrolli ajaks määras eriarst 30.04.
40. a. Ravimite kohta on kaebajale väljastatud 2 retsepti.
41. Halduskohus loeb statsionaarse epikriisiga tõendatuks kaebajale ravi määramise säästliku režiimi tagamise, soolavee lahusega nina loputamise ja ravimite manustamise näol. Epikriisiga on tõendatud, et kaebaja ravivajadusest lähtudes on tervishoiutöötaja (eriarst) otsustanud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise ajaks 30.04.
42. a. Kuna kaebaja oli eriarstile suunatud vangla arsti poolt (

§ 53

lg 1), loeb kohus epikriisiga tõendatuks, et vangla tervishoiuteenistus ja ka vangla pidid olema teadlikud ka eriarsti korraldusest toimetada kaebaja

1. aprillil uuesti eriarsti juurde.
2. Nagu eelpool korduvalt käsitletud, on tõendatud, et kaebajat 30.04.
3. a eriarstiabi osutaja juurde ei toimetatud, mis on kohtu hinnangul otseses vastuolus

§ 53lg-s 2 sätestatuga.

Kohtumenetluses kaebusele esitatud vastuses (tl 38p) tugineb vastustaja seaduses ettenähtud toimingu tegemata jätmist põhjendades kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendustele. Tartu Vangla 27.08.

1. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses toodu kohaselt (tl 19) ei toimunud 30.04.
2. a kaebaja operatsiooni järgsesse kontrolli viimist, kuna
3. aprill oli pühade eelne päev ja saatemeeskond pidi sel päeval korraldama ka sõidud, mis jäid pühade päevale.
4. 30.-ndale aprillile järgnev
5. mai – kevadpüha on riigipüha ja puhkepäev (pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 p 4).
6. aastal langesid vastavad kuupäevad esmaspäevale ja teisipäevale. Kohus on vastustaja poolt Tartu Vangla 27.08.
7. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses esitatud toimingu teostamata jätmise põhjenduste alusel seisukohal, et vastustaja 6 on

§ 53lg-st 2 tuleneva kohustuse jätnud täitmata õigusvastaselt.

Riigipüha puhul, mis langes liiatigi nädala keskele, on tegemist ühepäevase riigipüha ja puhkepäevaga, mistõttu ei saanud see mõjutada kinnipeetavate saatmiskohustuse mahtu oluliselt, nagu see võib toimuda nt riigipüha langemisel nädalavahetuse eelsele päevale või nädalavahetusele. Kohtu arvates ei saa vaidlusaluse toimingu teostamise päevale järgnevast riigipühast ja puhkepäevast a priori tuletada vanglale indulgentsi seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmiseks. Kaebaja viibis eriarsti juures operatsioonil

1. aprillil, mil määrati ambulatoorne vastuvõtt
2. aprillile. Seega pidi vastustajal olema hiljemalt
3. aprilli hommikuks informatsioon, et kanda kaebaja kinnipeetavate saatmiskavva
4. aprilliks. Kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendustel on vastustaja otsustus, jätta kaebaja
5. aprillil eriarsti juurde toimetamata, kohtu hinnangul tehtud kaalutlusreegleid rikkudes ja tegemist on diskretsiooniveaga otsustusega. Nimetatud otsusest ei nähtu erakordseid asjaolusid vastustaja otsustuse õiguspäraselt kaalutletuks lugemiseks. Kaebajale olid ravimid eriarsti poolt välja kirjutatud arvestusega, et kaebaja ambulatoorne vastuvõtt toimub
6. aprillil. Seega oli eriarstiabi osutaja ainult temale (mitte vanglale) kuuluva otsustuspädevuse alusel otsustanud kaebaja ravivajadusest lähtudes kaebajale tervishoiuteenuse osutamise optimaalse ajana
7. aprilli. Asjaolu, et vastustaja väidab kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses ja vastuses kaebusele vastupidist, lugedes kaebaja
8. mail eriarstile toimetamise lähtudes kaebaja terviseseisundist optimaalseks, ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Vastustajal puudub pädevus ja kompetents eriarsti tervishoiuteenuse osutamise käigus tehtud otsustuste revideerimiseks või nende muutmiseks. Vastustaja tegi oma õigusvastase tegevusetusega kaebajale vajaliku tervishoiuteenuse osutamise võimatuks. Tervishoiutöötaja otsustuspädevuses on mh ravivajadusest lähtudes otsustada tervishoiuteenuse osutamise aja üle (RKEKm 3-18-1757/30, p 13). Kaebaja eriarsti juurde toimetamata jätmisega rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi (RKTKo 2-15-18182, p 9-11). Kaebaja tervis ei saanud vastustaja tegevusetusest paremaks muutuda. Kaebaja on eluliselt usutavalt kirjeldanud hingelisi ja füüsilisi kannatusi (paanika ja valu). Kaebaja hingelised ja füüsilised kannatused on tõendatud ka kaebaja tunnistaja Y ütlustega (tl 60), kes kinnitab, et operatsioonijärgselt kaebajal kerge ei olnud. Seega esineb põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevusetuse ja kaebajale mittevaralise kahju (põhjendamatute kannatuste) tekkimise vahel. Kahjuhüvitamise nõude rahuldamise eeldused on 30.04.
9. a kaebaja eriarstile toimetamata jätmise puhul täidetud.
10. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt RKHK otsus nr 3-15-3215, p 9; otsus nr 3-3-1-83-16, p 24; otsus nr 3-3-1-21-16, p 12; otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused võivad eraldi võetuna olla mõõduka mõjuga, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi siiski oluliselt (nt RKHK otsus nr 3-31-24-09, p 9; otsus nr 3-3-1-41-10, p 23).
11. Kohtupraktikas on märgitud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seejuures on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (RKHKo 3-3-178-11, p 15). Praeguses asjas pole halduskohtul alust kahelda ka Tartu Vangla süüs.
12. Nagu eelpool osundatud, hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks 7 võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHK otsus nr 3-3-1-44-06, p 14; otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; otsus nr 3-3-1-43-11, p 18). Ka HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette. Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele.
13. Halduskohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja süüline õigusvastane tegevus, mis tekitas kaebajale mittevaralise kahju. Samas arvestab halduskohus kahjuhüvitise määramisel seda, et kaebajale oli käesoleva kahjunõudega hõlmatud perioodil, mil kaebaja pidi hingelisi ja kehalisi kannatusi taluma, tagatud kohane meditsiiniline abi (
14. aprillil, 1.–3 maini,
15. mail ja
16. mail) ning tegemist oli suhteliselt lühikese perioodiga. Tõendatud on vastustaja õigusvastane tegevus kaebaja suhtes üksnes 30.04.
17. a. Samuti ei olnud kaebaja õiguste riive sel perioodil halduskohtu hinnangul sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine, sest tervishoiuteenuse osutamise käigus ei ole kaebaja ravi sisuliselt
18. aprilli eriarsti vastuvõtu ära jäämise tõttu muudetud. Vastustaja on nädala aja jooksul korraldanud kaebaja eriarsti vastuvõtule saamise.
19. Neil asjaoludel tunnistab kohus vastustaja tegevusetuse 30.04.
20. a õigusvastaseks.
21. Kaebuse punktis II (tl 1) on kaebaja põhjendanud ravimitega mittekindlustamisel ja arsti juurde mittesaamisel põhinevat kahjunõuet asjaoluga, et 25.04.
22. a haigusjuhu kohta kaebaja tervisekaarti tehtud sissekanne tõendab, et tervise halvenedes käskis arst koheselt lasta valvuritel arsti kutsuda. Kaebaja poolt kirjaliku tõendina esitatud väljavõte haigusjuhtudest (tl 24) kaebaja väidet ei tõenda. Haigusjuhtude väljavõtete kohaselt on kirurgi poolt 20.04.2018.a kaebaja raviks ettenähtud ravimid samal päeval pandud vangla meditsiiniteenistuse poolt koos valuvaigistiga uude pinalisse. 22.04.
23. a on toimunud kaebaja plaaniline vastuvõtt ja kaebajale kirurgi poolt määratud ravi muudetud ei ole. 25.04.
24. a anamneesi kohaselt on toimunud kaebaja plaaniline vastuvõtt, mille käigus on objektiivse leiuna paremas ninasõõrmes avastatud veidi veriseid koorikuid ning tatti ja mõõdukas turse. Vasakus ninasõõrmes on kõik korras olnud. Kaebaja on kurtnud valu otsmikus ja küsinud eelnevalt valvurite käest valuvaigisteid. Ninakinnisus on püsinud. Kaebajale on diagnoosi kohaselt ettenähtud jälgimine ning kästud jätkata oliiviõliga ninasõõrmete niisutamist ning füsioloogilise lahusega nina loputamist.
25. Kohus loeb väljavõtetega kaebaja haigusjuhtudest tõendatuks, et
26. aprillil ja
27. aprillil ei ole meditsiinitöötajad pidanud vajalikuks kaebajale raviks täiendavaid valuvaigisteid ega muid ravimeid lisaks kirurgi poolt varasemalt määratutele määrata. Kirurgi poolt olid kaebajale kõik ravimid määratud nädalaks ajaks, mis said kaebaja kinnitusel tal võetud 28.04.
28. a. Kaebaja on selgitanud, et ta küsis valvuritelt vanglaarsti vastuvõttu
29. aprillil. Menetlusdokumentide ja haigusjuhtude väljavõtete ( tl 24) kohaselt on kaebaja saanud arsti vastuvõtule 01.05.
30. a, mis on kooskõlas Kodukorra p 20 ja sh p 20.
31. sätestatuga. Kaebaja esitatud tõendid ei tõenda kaebajal vajadust viivitamatule arstiabile. Seega ei ole vastustaja kaebajat jätnud
32. aprillist –
33. maini ravimitega õigusvastaselt kindlustamata ja arsti juurde õigusvastaselt saatmata. 01.05.
34. a haigusjuhu anamneesi (tl 24) kohaselt on patsiendi kaebuseks olnud valu otsmiku ja põskede piirkonnas. Objektiivselt on tuvastatud minimaalne pruunikas sekreet neelu tagaseinas. M. S. on kaebajale andnud 50 mg diclofenaci ja pannud tabletid kaheks päevaks ka kinnipeetava pinalisse. Samal päeval on valvemeedik K. K. määranud kaebajale peavalu vastu 50 mg ketoprofeeni, konsulteerinud LORiga ja vaadanud patsiendi õhtul üle. Kaebaja on omakäeliselt vanglale esitatud kahjunõudes kinnitanud sel päeval ka arsti visiiti.
35. Seega loeb kohus väljavõtetega kaebaja haigusjuhtudest tõendatuks, et tervishoiutöötajad on määranud kaebajale ravi kuni 03.05.
36. a (s. o kaks päeva) ja ei ole kaebaja raviskeemi muutnud ka pärast LOR eriarstidega konsulteerimist. Seega ei ole tõendatud kaebaja väited ravimiteta ja 8 arstiabita olemisest kuni
37. maini, sest tõendatud on vanglateenistuse poolt kaebajale õhtuti nö tavapäraste valuvaigistite väljastamine (vanglale esitatud kahjunõude lk 3 (tl 8)). Kaebaja ei ole ka kaebuses ja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esitanud täiendavaid faktilisi asjaolusid ravita ja arstiabita olemise kohta.
38. Haigusjuhtumi nr 20180508-194063 ambulatoorse epikriisi (08.05.
39. a) nr 1003938162 (tl 26–27) kohaselt on kaebaja eriarstile avaldanud, et postoperatsiooni kulg on olnud üsna muretu, viimasel ajal peavalud. Edasiseks raviks määras eriarst 3 korda päevas nina loputamise, 2 kuud 1 kord päevas ninasprei kasutamise ja 10 päeva valu vastu 2 korda päevas Vimovo 500 mg ning väljastas kaebajale digiretseptid.
40. Seega ei tõenda ambulatoorne epikriis kaebuse väiteid ravita ja arstiabita olemisest operatsiooni ja ambulatoorse vastuvõtu vahelisel ajal, s.o
41. aprillist kuni
42. maini
43. a. Vastupidi, eriarst on kaebaja ütlustele tuginedes saanud operatsioonijärgse perioodi kulgemise lugeda kaebaja jaoks muretuks. Kaebaja on peavalusid eriarstile kurtnud üksnes viimaste päevade osas. Eriarst on
44. mail määranud kaebajale 10 päevaks valuvaigistid, selgitanud vajadust kolm korda päevas nina loputada ja määranud kaheks kuuks ninasprei kasutamise, väljastades kaebajale vajalikud retseptid.
45. Kohus on seisukohal, et tõendite kogum ei tõenda vangla tegevusetuse tagajärjel 08.05.– 11.05.
46. a kaebaja terviseseisundi halvenemist. Eriarsti poolt oli kaebajale
47. mail määratud kaebaja terviseseisundile vastav ravi. Kui kaebaja mingitel põhjustel eriarsti poolt määratud ravimeid kinnipeetava pinalisse paigutatuna 9.–
48. maini ei saanud, siis ei saa selle eest vastutav olla avalik-õiguslikus suhtes vangla, sest vanglateenistus saab kaebajale anda ainult neid ravimeid, mille pinalisse paigutamise on taganud tervishoiuteenuse osutaja, käesoleval juhul vangla meditsiiniosakond. Vangla meditsiiniosakond on näiteks
49. aprillil taganud ravimite kinnipeetava pinalisse panemise (tl 24). 08.05.
50. a ambulatoorse vastuvõtu järgselt kaebaja tervisekaarti sarnast kirjet kaebaja poolt kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõtte kohaselt vangla arstide poolt tehtud ei ole. R. T. selgitusega (tl 40) loeb kohus tõendatuks kaebaja poolt
51. ja
52. mail pinalist ravimite saamise, samuti on valvur R. T. kinnitanud, et kaebaja ei nõudnud temalt arsti kutsumist või arstile saamist. Haigusjuhtude väljavõttega (tl 25) on tõendatud kaebaja ravimine
53. mail,
54. mail,
55. mail,
56. mail ja
57. mail. 11.05.
58. a on kaebajale tervishoiuteenust osutanud L. J., kelle ravi on kaebaja lugenud heaks ja oma terviseseisundi parandajaks. Kuna tõendite kogum ei tõenda vastustaja õigusvastast tegevust (tegevusetust)
59. maist kuni
60. maini
61. a, siis ei ole selle perioodi osas kahju hüvitamise eeldused täidetud, mille tõttu tuleb hüvitise nõue jätta rahuldamata.
62. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse osaliselt.
63. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Pooled ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1). Kaebust menetlusse võttes on kohus 28.09.
64. a määruse p-s 8 (tl 29p) kaebajale selgitanud võimaliku enammakstud riigilõivu tagastamise võimalusega seonduvat. Nõue, milles kohus kaebuse rahuldab, on riigilõivuvaba (RLS § 22 lg 1 p 12), mistõttu ei kuulu riigilõiv vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele.
65. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb andmesubjektide nimed asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 9