← Eesti

2-18-1611/44

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-1611 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal Kohtuasi AB Kreditex AS hagi Leonid Lentsmani ja Kristina KohnkeStepanova vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kristina Kohnke-Stepanova kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja AB Kreditex AS (Express Credit AS üldõigusjärglane), seadusjärgne esindaja Svetlan Gruzdilovitš Kostja Leonid Lentsman Kostja Kristina Kohnke-Stepanova, lepinguline esindaja Kaidar Sultson Asja läbivaatamise kuupäev
  4. november 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-
  8. Jätta jõusse Harju Maakohtu
  9. detsembri
  10. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.
  11. Rahuldada Kristina Kohnke-Stepanova kassatsioonkaebus.
  12. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
  13. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AB Kreditex AS kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Express Credit AS esitas
  15. jaanuaril 2018 hagi Leonid Lentsmani (kostja I) ja Kristina KohnkeStepanova (kostja II) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus lõpetada Tallinnas E. Vilde tee 98‒93 asuva korteriomandi (korter) ühisomand selle panemisega avalikule enampakkumisele selliselt, et 2-18-1611 jagada müügist laekuv raha kostjate vahel võrdsetes osades ja rahuldada kostjale I jäävast osast hageja nõue kostja I vastu. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ja mõista menetluskuludelt välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt põhineb hageja nõue kostja I vastu Pärnu Maakohtu
  16. juunil 2015 tsiviilasjas nr 2-15-108284 tehtud määrusel, millega mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlg 1542 eurot 33 senti, viivis kuni maksekäsu tegemiseni 77 eurot 12 senti, riigilõiv 63 eurot 16 senti, menetluskulud 20 eurot ning põhinõudelt alates
  17. juunist 2015 viivis 0,1% päevas. Täitemenetlus kostja I lahusvara arvel on ebaõnnestunud, sest enam kui kahe ja poole aasta jooksul on õnnestunud sisse nõuda vaid 93 eurot 43 senti, kostjal I ei ole vara ega sissetulekut ning tema vastu on algatatud veel neli täitemenetlust. Kohtutäitur tunnistas
  18. augusti
  19. a kirjaga täitemenetluse ebaõnnestunuks. Hageja nõuab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamist. Korter kuulub kostjate ühisvara hulka, vaatamata sellele, et kostja I ei ole kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Kostjad olid abielus
  20. juulist 1992‒
  21. oktoobrini
  22. Kostja II omandas korteri vallasasjana
  23. oktoobril 1996, seega abielu kestel.
  24. septembril 2003 kanti seni kostjale II vallasasjana kuulunud korter koos hoonealuse maaga korteriomandina kinnistusraamatusse kostja II nimele.
  25. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 2.
  26. Kostja I tõi välja, et kostjad sõlmisid
  27. aprillil
  28. a ühisvara jagamise lepingu (ühisvara jagamise leping), mille kohaselt jäi korter kostja II ainuomandisse. Kuna kostja II oli juba ainsana kinnistusraamatusse kantud, siis korteri kohta tehtud kinnistusraamatu kannet ei muudetud. 2.
  29. Kostja II märkis, et kostjad sõlmisid pärast abielu lahutamist
  30. aprillil
  31. a ühisvara jagamise lepingu, milles leppisid kokku, et korter jääb kostja II ainuomandisse. Kostjad leppisid selle lepingu p-s 3.1.1 kokku, et kuna kostja II on juba kinnistusraamatusse korteri omanikuna kantud, ei ole omandi ülemineku tõttu vaja kinnistusraamatu kannet muuta. Riigikohus leidis alles
  32. a, et kinnistusraamatu uue kande tegemine on vaatamata varasemale õigele kandele vajalik (vt Riigikohtu
  33. detsembri
  34. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16), sellel seisukohal ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Ühisvara jagamisest on möödunud juba kümme aastat.
  35. Harju Maakohus jättis
  36. detsembri
  37. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas
  38. veebruaril 2018 kohaldatud hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on korteri omanik jätkuvalt kostja II, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse
  39. a. Maakohus tuvastas, et kostjad sõlmisid ühisvara jagamise lepingu, mille p-s 3.1.1 on märgitud, et korter jääb pärast lepingu sõlmimist kostja II lahusvaraks ja kuna kostja II on kantud kinnistusraamatusse omanikuna, ei ole omandi ülemineku aspektist vaja kinnistusraamatu kannet muuta. Pooled ei vaidle, et kinnistusraamatus korteri omanikukannet ei muudetud. Kuna kostjad jagasid ühisvarasse kuulunud korteri
  40. aprilli
  41. a lepinguga, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest puudub ühisvara, mida jagada. Riigikohtu praktikas on alates
  42. a-st oldud seisukohal, et ühisvara jagamisel on omandi üleminekuks ühele abikaasadest vajalik muuta kinnistusraamatu kanne ka juhul, kui omanik kande järgi ei muutu (vt Riigikohtu
  43. mai
  44. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12;
  45. märtsi
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-85-15, p-d 22.1-22.2;
  47. detsembri
  48. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2). Neil lahenditel ei ole aga tagasiulatuvat jõudu. Üldteadaolevalt oli
  49. a õiguspraktika selline, et kinnistusraamatus 2 2-18-1611 omanikukannet ei muudetud, kui kinnistusraamatus kajastus omanikuna juba isik, kellele ese ühisvara jagamise tulemusena jäi. Kostjatel oli tõsikindel teadmine, et nende ühisvara on jagatud
  50. a lepingu alusel, lähtudes toona kehtinud põhimõttest, ja neil oli õiguspärane ootus, et see kehtib ka kümme aastat hiljem.
  51. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta jõusse hagi tagamiseks seatud eelmärge.
  52. Kostja I apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei avaldanud. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus jätta Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  53. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  54. juuni
  55. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi, lõpetas kostjate korteri ühisomandi selle panemisega avalikule enampakkumisele selliselt, et korteri müügist saadud raha jagatakse kostjate vahel võrdselt ning kostja I osast täidetakse tema kohustused hageja vastu. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas korter on kostjate ühisvaras või kuulub ühisvara jagamise lepingu tõttu kostja II ainuomandisse. Ühisvara jagamise lepingu p-s 3.1.1 sõlmisid kostjad võlaõigusliku kokkuleppe, et korter jääb pärast lepingu sõlmimist kostja II lahusvaraks ja et nad ei pea vajalikuks kinnistusraamatu kannet muuta. Lepingu p-s 4.13 selgitas notar, et kinnisomandi üleandmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Selgitus vastab asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 641 sätestatule. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kinnisasi jääb ühisvara jagamisel ühe abikaasa ainuomandisse, ei ole sellisel otsustusel kujunduslikku toimet, sest vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast ühisvara jagamist tuleb teha uus kanne, milles tuleb märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud (vt Riigikohtu
  56. oktoobri
  57. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10;
  58. detsembri
  59. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2;
  60. märtsi
  61. a otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-85-15, p-d 22.1-22.2). Seega ei ole kostjate vahel sõlmitud lepingu p 3.1.1 kujundusliku toimega, kostja II ainuomand oleks saanud tekkida AÕS § 641 kohaselt kinnistamisega. Ebaõige on maakohtu käsitlus, et neil Riigikohtu seisukohtadel ei ole tagasiulatuvat jõudu, sest AÕS § 641 kehtis ka ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal, Riigikohtu seisukohad ei ole õigusnormid. Kuigi
  62. a oli valdav õiguspraktika, et kinnistusraamatusse uut omanikukannet ei tehtud, kui kinnisasi jäi ühisvara jagamise tulemusena selle abikaasa ainuomandisse, kes oli juba varem kantud asja omanikuna kinnistusraamatusse, ei ole kostja II õigustatud sellele tuginema, sest notar selgitas asjaõiguslepingu sõlmimise ja uue omanikukande tegemise vajadust. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad asjaõiguslepingut ei sõlminud ning kostjat II kinnistusraamatusse ainuomanikuna ei kantud. Kostjad pidid olema teadlikud, et üksnes võlaõigusliku lepingu alusel ei 3 2-18-1611 saa kostja II korteri ainuomanikuks. Kuna korter on kostjate ühisvara, saab hagi TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamiseks rahuldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  63. Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldamata jätta, sest korter jagati
  64. a ühisvara jagamise lepinguga ja see kuulub kostja II ainuomandisse. Kohtud rikkusid menetlusõigust, jättes kohaldamata AÕS § 123 lg 1, mille kohaselt saab kinnistusraamatusse ekslikult kantud isik kinnisasja omanikuks, kui möödunud on kümme aastat, mille jooksul ta on vallanud kinnisasja katkematult nagu omanik. Notar ei selgitanud ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel, et omandi üleminekuks on vajalik n-ö ülekinnistamine, sest toonases õiguspraktikas selliseid kandeid ei tehtud. Ühisvara jagamise lepingu p-s 3.1.1 leppisid kostjad kokku, et nad ei taotle uue kande tegemist, sest kostja II on juba kinnistusraamatusse kantud. Kui notar oleks kahelnud tehingu kehtivuses, oleks ta pidanud seda kostjatele selgitama. Asja on vaja menetleda ka menetlusökonoomia kaalutlustel, sest kostja II on nüüdseks
  65. juulil 2019 esitatud kinnistamisavalduse alusel korteri ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisel esitaks ta teistmisavalduse.
  66. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 8.
  67. Hagi esitanud Express Credit AS ühines äriregistris
  68. novembril 2019 avaldatud teate järgi AB Kreditex AS-ga. Teate kohaselt oli AB Kreditex AS ühendav ühing, Express Credit AS ühendatav ühing, kes loeti lõppenuks ja kustutati äriregistrist. 8.
  69. Riigikohus selgitas
  70. detsembril 2019 AB Kreditex AS-le saadetud teates, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 353 lg 1 järgi peatub menetlus juriidilise isiku lõppemise korral üldõigusjärgluse puhul, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane. Riigikohus andis AB Kreditex AS-le tähtaja teatada kuni
  71. detsembrini 2019 soovist üldõigusjärglasena menetlusse astuda. 8.
  72. AB Kreditex AS andis
  73. detsembril 2019 teada, et soovib astuda Express Credit AS üldõigusjärglasena menetlusse. Kostja I ei esitanud kostja II kassatsioonkaebuse suhtes seisukohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  74. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Kuna ringkonnakohus andis kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, tuleb TsMS § 691 p 5 kohaselt jätta jõusse maakohtu otsuse resolutsioon, arvestades Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse. 4 2-18-1611
  75. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja ühisvara jagamise nõue sissenõudjana täitemenetluses TMS § 14 lg 2 alusel tuleks rahuldada, vaatamata asjaolule, et kostja II väitel ei ole korter jagatav ühisvarana, sest kostjad sõlmisid
  76. aprillil 2007 ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt jäi korter kostja II ainuomandisse.
  77. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooniastme menetlusosaliste ringi. 11.
  78. Hagi esitanud Express Credit AS nõudis täitemenetluse sissenõudjana TMS § 14 lg 2 alusel kostjate ühisvara osalist jagamist, paludes jagada ühisvarasse kuulunud korter, et pöörata sissenõue kostja I osale enampakkumisel korteri müügist saadavast tulemist. Express Credit AS kustutati ühendatava ühinguna
  79. novembril 2019 avaldatud teate kohaselt äriregistrist, sest ta ühines AB Kreditex AS-ga, kes on Express Credit AS üldõigusjärglane. AB Kreditex AS teavitas Riigikohut soovist astuda menetlusse Express Credit AS üldõigusjärglasena. 11.
  80. Kolleegium selgitab, et üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kuna AB Kreditex AS avaldas vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule üldõigusjärglase menetlusse kaasamist eraldi vormistada. TsMS § 209 lg 2 järgi on AB Kreditex AS-le kui üldõigusjärglasele kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud tema õiguseelnejale Express Credit AS-le. 11.
  81. Kolleegium märgib, et kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu
  82. detsembri
  83. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23).
  84. Kolleegium leiab, et hageja korteri ühisvarana jagamise nõude saaks rahuldada juhul, kui oleksid täidetud TMS § 14 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude eeldused. Need eeldused on täitmata. Muu hulgas eeldab täitemenetluse sissenõudja ühisvara jagamise nõue seda, et võlgnikul endal, kelle ühisvara jagamist sissenõudja nõuab, oleks võimalik nõuda ühisvara jagamist. Praegusel juhul on kostjad ühisvara jagamise lepingus kokku leppinud, et korter kuulub kostja II ainuomandisse ning kostjal I ei ole kostja II vastu sellega seostuvaid nõudeid.
  85. Korteriomandile kohaldatakse korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 1 lg 3 järgi kinnisomandi kohta sätestatut. Sama tulenes tehingu tegemise ajal kehtinud korteriomandiseaduse § 1 lg-st
  86. Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda.
  87. Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud, ja jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kostjad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Nõustuda tuleb maakohtuga. Lepingule tuleb anda õiguslik hinnang, mille kohaselt kostjate ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping. 5 2-18-1611 Ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 teises ja kolmandas lauses on kirjas: „Endised abikaasad on kokku leppinud punktis 1.
  88. nimetatud korteriomandi Leonid Lentsman`ile kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises Kristina Stepanova`le ning lepivad kokku, et lepingu punktis 1.
  89. nimetatud korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina Kristina Stepanova`le. Kuna Kristina Stepanova on kantud kinnistusraamatusse lepingu punktis 1.
  90. nimetatud korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta.“
  91. Kolleegium leiab, et viidatud lepingu p-s 3.1.1 sisaldus kostjate korteri omandi ülekandmisele suunatud asjaõigusleping. Sõnastusest ei tulene, et kostjal II tekkis kostja I vastu üksnes nõudeõigus omandi üleandmiseks. Kasutatud on asjaõiguslepingule omast sõnastust, kus väljendub kostjate kokkulepe omandi üleminekuks ning korteri kuulumine kostja II ainuomandisse. Asjaolu, et lepingu p 3.1.1 kolmandas lauses on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud kostja II, viitab otseselt sellele, et kostjate ühine tahe oli sõlmida ühisvara jagamise lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et kostjal II tekiks korteri ainuomand.
  92. Kolleegium leiab, et kostjate tahtele sõlmida üksnes võlaõiguslik kokkulepe, mis vaid kohustab omandit üle andma, ei viita ka ülejäänud lepingupunktid ega notariaalaktis kajastatud notari selgitused. Poolte tahtele sõlmida asjaõigusleping viitab lisaks lepingu p 3.2., kus märgiti, et ühisvara jagamise lepingu alusel jagatava vara arvel kompensatsioone ei maksta. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et notariaalakti p-s 4.13 antud notari selgitustest kinnisomandi ülemineku eelduste kohta tuleks järeldada, et kostjad ei sõlminud asjaõiguslepingut. Need olid standardsed ja abstraktsed selgitused kinnisomandi ülemineku üldiste eelduste kohta. Seal ei käsitletud kõnesoleva ühisvara jagamise lepingut ega täpsustatud, millised kokkulepped on kostjad sõlminud või peaksid veel sõlmima.
  93. Kolleegium leiab, et seega tuleb lepingu p 3.1.1 mõista selliselt, et seal sisaldus kostjate asjaõigusleping, mis oli suunatud varem kostjate ühisomandisse kuulunud korteri omandi kostja II ainuomandisse andmisele. Pooled ei ole väitnud, et kostjatel ei oleks olnud ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal õigust ühisomanikena korteri omandit üle anda ehk seda käsutada, samuti ei ole pooled kõnesoleva lepingu ehtsust kahtluse alla seadnud. Seega leppisid kostjad ühisvara jagamise lepingus kokku selles, et korter jääb kostja II ainuomandisse, ja andsid ka kõik ainuomandi tekkimise eelduseks olevad tahteavaldused.
  94. Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist. Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, kas korter on kostjate ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele.
  95. TMS § 14 lg 2 viitab, et sissenõudja saab sissenõude pöörata võlgniku osale ühisomandist. Sellest tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu
  96. oktoobri
  97. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). 6 2-18-1611
  98. Kohtute tuvastatud asjaoludel sõlmisid kostjad korteri kohta ühisvara jagamise lepingu. Kolleegium asus eespool seisukohale, et kostjad leppisid lepingu p-s 3.1.1 kokku, et korter läheb kostja II ainuomandisse, tehes sealjuures toonase õiguspraktika kohaselt kõik vajalikud toimingud omandi üleminekuks. Lisaks leppisid kostjad lepingu p-s 3.2 kokku, et ühisvara jagamise lepingu alusel jagatava vara arvel kompensatsioone ei maksta. Kolleegium leiab, et hageja saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna kostjad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks kostja I ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid kostja II vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
  99. Vastusena kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud oleksid pidanud kohaldama AÕS § 123 lg-t 1, mille kohaselt saab kinnistusraamatusse ilma õigusliku aluseta kantud isik kinnisasja omanikuks, kui möödunud on kümme aastat, mille jooksul ta on vallanud kinnisasja katkematult nagu omanik, märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus rahuldas erinevalt maakohtust hagi, leides, et korter kuulub endiselt kostjate ühisomandisse. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul oleks tulnud selgitada kostjatele igamise teel omandamise eelduste kohtu ette toomise ja tõendamise vajadust ning enne hagi rahuldamist kontrollida, kas kostja II võib olla saanud korteri ainuomanikuks kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 lg 1 kohaselt.
  100. Kostja II väitis juba hagile esitatud vastuses, küll täpsemalt AÕS §-le 123 viitamata, et ta on täitnud kõik eeldused, et korter kuuluks tema ainuomandisse, mh tugines kostja II sellele, et ta oli omanikuna kinnistusraamatusse kantud ja ta pidas ennast juba enam kui kümne aasta jooksul korteri ainuomanikuks. Eelnevast pidi ringkonnakohus järeldama, et kostja II soovib tugineda sellele, et ta on omandanud korteri igamise teel. Ringkonnakohus jättis kostjale II selgitamata, millised on kinnistusraamatu kande igamise kaudu kinnisasja omandamise eeldused ning milliseid asjaolusid peaks kostja II AÕS § 123 lg-le 1 tuginemiseks tõendama. Kolleegium rõhutab, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda.
  101. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu selgitamiskohustuse rikkumine ei mõjuta siiski asja lõpptulemust. Hagi jääb rahuldamata põhjusel, et hageja ei saa nõuda TMS § 14 lg 2 alusel korteri ühisvarana jagamist sõltumata sellest, kas korter kuulub jätkuvalt kostjate ühisvara hulka või kostja II ainuomandisse, sest hageja ei saaks nõuda korteri ühisvarana jagamist mitte kummalgi juhul. Kolleegium lisab, et iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. 7 2-18-1611
  102. Kuna maakohus jättis lõpptulemusena põhjendatult hagi rahuldamata, jääb muutmata maakohtu otsuse resolutsioon, kus oli muu hulgas tühistatud hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse kantud eelmärge.
  103. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda.
  104. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kaupo Paal 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.