Obsah (5)

§ 209§ 289§ 2172§ 288§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17 mai 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-15079 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aav

§ 209

lg 2p 2,3- § 22 lg 3 ja § 289 /2172 lg 1/ järgi, YY’i ja CC’e süüdistuses

§ 209

lg 2 p 2,3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17 novembri 2009 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Riigiprokurör Triin Bergmann Prokurör Riigiprokurör Triin Bergmann Süüdistatavad XX, ik: XXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud, YY, ik: XXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud, CC, ik: XXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud. Kaitsjad Vandeadvokaadid Aadu Luberg, Jüri Leppik ja Aivar Pilv Kannatanu esindaja WW 1 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 17 novembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-08-15079 XX süüdistuses

§ 209

lg 2 p 2,3- 22 lg 3, § 289/2172 lg 1 / , CC ja YY süüdistuses

§ 209

lg 2 p 2,3 järgi osas millega mõisteti riigi eelarve vahenditest õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks YY kasuks välja 439 787.30 krooni, CC kasuks 999 701.10 krooni ja UU kasuks 51 756.50 krooni. Uue otsusega: Välja mõista Eesti Vabariigilt õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 1/ UU kasuks 20 00.00 / kakskümmend tuhat/ krooni. 2/ YY’i kasuks 350 000.00 / kolmsada viiskümmend tuhat / krooni. 3/ CC kasuks 500 000.00/ viissada tuhat/ krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks 1/ XX kasuks 18 360.00 / kaheksateist tuhat kolmsada kuuskümmend/ krooni. 2/ YY’ i kasuks 15 900.00 / viisteist tuhat üheksasada / krooni. 3/ CC kasuks 40 000.00 / nelikümmend tuhat /krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatatavatel on kaebuste esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. XX’le, oli maakohtu istungil prokuröri poolt toetatud süüdistus

§ 209

lg 2 p 2, 3- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises s.o grupi poolt toime pandud suures ulatuses kelmusele kaasaaitamises, ja ka

§ 289

lg 1 (

§ 2172

lg 1) ametiseisundi kuritarvitamises (millele käesoleval ajal vastab usalduse kuritarvitamine), mis seisnes alljärgnevas: XX oli nimetatud 14.11.2005.a Kaitseliidu ülema BB käskkirjaga nr 350-P Kaitseliidu Peastaabi nõuniku ametikohale, kust ta oli vabastatud Kaitseliidu ülema DD 26.04.2006.a käskkirjaga nr 137-P alates 02.05.2006.a. Kaitseliit on vastavalt Kaitseliidu seaduse §-le 3 lg 2 avalik-õiguslik juriidiline isik ning Kaitseliidu seaduse § 8 lg 5 kohaselt on Kaitseliidu 2 struktuuri kuuluval ametikohal töötamine riigiametis töötamine vastavalt avaliku teenistuse seadusele. 23.11.2005.a Kaitseliidu keskjuhatuse otsuse nr 23 punkt 4.1.1 kohaselt volitati Kaitseliidu ülema nõunikku XX pidama Kaitseliidu eest ja nimel läbirääkimisi Tallinnas, XXXX asuva kinnistu omanikuga selle kinnistu omandamiseks ning kinnistu eest tasumisele kuuluva hinna osas eelkokkulepete sõlmimiseks ning punkt 4.1.2 kohaselt volitati XX sõlmima Kaitseliidu eest ja nimel notariaalselt tõestatud lepinguid Tallinnas, VVVV asuva kinnistu võõrandamiseks ning Tallinnas, XXXX kinnistu omandamiseks. 01.12.2005.a notariaalse volikirjaga volitas Kaitseliit ülema BB ja keskjuhatuse liikme SS isikus XX müüma Kaitseliidule kuuluva Tallinnas, VVVV asuva kinnistu ja üle andma kinnistu omandi ning omandama Kaitseliidu nimele Tallinnas XXXX asuva kinnistu tingimusel, et Tallinnas, XXXX kinnistu ostuhind ei ületa Tallinnas VVVV asuva kinnistu ostuhinda ning muudel tingimustel vastavalt XX äranägemisele. Seega oli XX-l oma ametikohast tulenevalt pädevus pidada Kaitseliidu eest ja nimel läbirääkimisi XXXX kinnistu omanikuga kinnistu müügitingimuste osas ja kinnistu eest tasumisele kuuluva hinna osas eelkokkulepete sõlmimiseks, samuti nõunikuna suunata ja kujundada Kaitseliidu keskjuhatuse otsuste protsessi, mistõttu olid temale pandud ülesanded hinnatavad haldamisülesannetena. Samuti oli XX-l notariaalne volitus teha Kaitseliidu eest ja nimel õiguslikke toiminguid Kaitseliidu varaga, mistõttu olid tal varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning XX oli ametiisikuks

§ 288mõttes.

XX, olles ajavahemikul 14.11.2005.a kuni 10.02.2006.a Kaitseliidu ülema nõunik, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OÜ-gu B juhatuse liikmete YY ja CC-ga, osales Tallinnas XXXX asuva kinnistu, katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, müügiga seonduvate toimingute läbiviimisel nimetatud kinnistu selle tegelikust turuväärtusest oluliselt suurema hinnaga müümises Kaitseliidule. XXXX kinnistu omandasid YY ja CC juba 12.11.2004.a, kui sõlmisid OÜ B omanikena L OÜga võlaõigusliku lepingu, mille kohaselt soovis OÜ B omandada XXXX kinnistu hinnaga 9 miljonit krooni. 19.10.2005.a sõlmisid L OÜ, OÜ B ja OÜ B, mille juhatuse liige oli YY, võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille tulemusena kinnitati XXXX kinnistu ainuomanikuks OÜ B. 14.11.2005.a müüs OÜ B XXXX asuva kinnistu hinnaga 8,75 miljonit krooni OÜ-le D, eesmärgiga hiljem s.o peale XXXX kinnistu müümist Kaitseliidule, nimetatud firma endale osta. 05.01.2006.a nimetati CC ja YY, OÜ D juhatuse liikmeteks. Olles teadlikud, et XXXX kinnistu väärtuseks oli ajavahemikul 22.10.2004.a kuni 30.08.2005.a erinevate kinnisvarabüroode poolt hinnatud vahemikus 8,5 kuni 10 miljonit krooni, lasid YY ja CC selleks, et luua Kaitseliidule XXXX kinnistu väärtusest ebaõige ettekujutus ning seeläbi ise kinnistu müügist suurema kasu saada, koostada OÜ-gu B nimele, kaks fiktiivset ostupakkumist XXXX kinnistu omandamiseks. Ühe pakkumise lasid nad koostada A AS nimelt 20.11.2005.a summale 45 miljonit krooni ja teise pakkumise lasid nad koostada OÜ B nimelt 28.11.2005.a summale 47 miljonit krooni. 07.12.2005.a esitas XX enda nimelt Kaitseliidu keskjuhatusele YY, CC ja GG-ga kooskõlastatud seletuskirja, milles eksitavalt viitas müügis oleva XXXX kinnistu turuväärtuse väidetavalt mitmekordsele tõusule, mille kinnituseks esitas keskjuhatusele A AS-i ja B OÜgu tegelikkusele mittevastava sisuga pakkumised. XX ei juhtinud Kaitseliidu keskjuhatuse tähelepanu asjaolule, et viimane eksperthinnang XXXX kinnistu turuväärtuse kohta oli antud seisuga 30.08.2005.a 9,2 miljonile kroonile ning et kõnealune kinnistu võõrandati viimati 14.11.2005.a OÜ-le D hinnaga 8,75 miljonit krooni. XX ei selgitanud keskjuhatusele ka 3 asjaolu, et väidetavalt OÜ-gu B ja AS-i A poolt koostatud ostusoovid ei olnud muuhulgas esitatud OÜ-le D ega olnud ostjatele siduvad pakkumised. Samuti väitis XX Kaitseliidu keskjuhatusele, et oli saavutanud müüjaga kokkuleppe siduda XXXX ostuhind ära VVVV kinnistu müügist saadava hinnaga ning tuginedes OÜ B ja AS A poolt tehtud pakkumistele lepiti XXXX müüjatega kokku ostuhinna maksimaalne suurus summas 46,55 miljonit krooni. XX tegi Kaitseliidu keskjuhatusele ettepaneku sõlmida koheselt juriidiline kokkulepe Kaitseliidu ja kinnistu omaniku OÜ D vahel kinnistu ostmiseks summas mitte rohkem kui 46,55 miljonit krooni. Sellisest Kaitseliidu ülema nõuniku XX poolt esitatud eksitavast informatsioonist ja otsustamiseks vajalike andmete mitteesitamisest ning seeläbi XXXX kinnistu tegelikust väärtusest ebaõige ettekujutuse loomisest tingituna, sõlmis 09.12.2005.a Kaitseliit, keda esindas volituse alusel XX ja OÜ D, kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt müüs OÜ D Tallinna linnas XXXX asuva kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega hinnaga mitte enam kui 46,55 miljonit krooni. 10.02.2006.a sõlmis XX Kaitseliidu nimelt OÜ-ga D, keda esindas juhatuse liige YY, omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Tallinna linnas XXXX asuv kinnistu ning ostuhinnaks 46,55 miljonit krooni. Seega XX, grupi liikmena tegutsedes kooskõlastatult koos YY ja CC-ga lõi teadvalt Kaitseliidu keskjuhatusele ebaõige ettekujutuse XXXX kinnistu tegelikust turuväärtusest, mis vastavalt teostatud eksperthinnangule oli seisuga 09.12.2005.a 9,37 miljonit krooni. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse tõttu ostis Kaitseliit XXXX kinnistu tegelikule turuväärtusele mittevastava hinnaga 46,55 miljonit krooni, mistõttu XX koos YY ja CC-ga tekitas Kaitseliidule varalise kahju summas 37,18 miljonit krooni ning YY, CC ja nendega seotud ettevõtted said varalist kasu summas 37,18 miljonit krooni. Samuti XX Kaitseliidu Peastaabi nõunikuna rikkus avaliku teenistuse seaduse § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Nimelt jättis XX XXXX kinnistu omandamisel järgimata Kaitseliidu huve, mille tulemusena ostis Kaitseliit XXXX kinnistu tegelikule turuväärtusele mittevastava hinnaga 46,55 miljonit krooni, ning XX rikkus sellega temale volitusega pandud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustust, millega tekitas Kaitseliidule varalise kahju summas 37,18 miljonit krooni. Seega pani XX toime

§-s 209 lg 2 p 2, 3 -22 lg 3 sätestatud kuriteo, s.o grupi poolt suures ulatuses varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.t kelmuse. Sama tegevusega pani XX toime

§-s 289 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele, huvidele ja avalikele huvidele, s.t ametiseisundi kuritarvitamise. Alates 15.03.2007.a vastab

§-le 289

§-s 2172 lg 1 sätestatud seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, s.t usalduse kuritarvitamine. 2. YY’i ja CC’le on esitatud süüdistus

§ 209

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises s.o grupi poolt suures ulatuses toime pandud kelmuses, mis seisnes alljärgnevas: 4 YY ja CC, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult ajavahemikul 14.11.2005.a kuni 10.02.2006.a Kaitseliidu nõunikuna töötanud XX-ga, müüsid Tallinnas XXXX asuva kinnistu, katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, Kaitseliidule selle tegelikust turuväärtusest oluliselt suurema hinnaga. XXXX kinnistu omandasid YY ja CC juba 12.11.2004.a, kui sõlmisid OÜ B omanikena L OÜga võlaõigusliku lepingu, mille kohaselt soovis OÜ B omandada XXXX kinnistu hinnaga 9 miljonit krooni. 19.10.2005.a sõlmisid L OÜ, OÜ B ja OÜ B, mille juhatuse liige oli YY, võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille tulemusena kinnitati XXXX kinnistu ainuomanikuks OÜ B. 14.11.2005.a müüs OÜ B XXXX asuva kinnistu hinnaga 8,75 miljonit krooni OÜ-le D, eesmärgiga hiljem s.o peale XXXX kinnistu müümist Kaitseliidule, nimetatud firma endale osta. 05.01.2006.a nimetati YY ja CC, OÜ D juhatuse liikmeteks. YY ja CC esmane eesmärk oli vahetada XXXX asuv kinnistu Kaitseliidu omandis oleva VVVV kinnistuga. Saades teada, et VVVV ja XXXX kinnistute vahetustehing ei ole seaduse kohaselt võimalik, vaid VVVV kinnistu tuleb müüa enampakkumise korras ja Kaitseliit peab XXXX kinnistu omandamisel lähtuma hindamisaktides nimetatud kinnistu turuhinnast, mis vastavalt ajavahemikul 22.10.2004.a kuni 30.08.2005.a erinevate kinnisvarabüroode poolt antud hinnangutele oli vahemikus 8,5 miljonit kuni 10 miljonit krooni, otsustasid YY ja CC suurema kasu saamise eesmärgil fiktiivselt tõsta XXXX kinnistu turuväärtust. Tegelikkusest kõrgema hinna näitamiseks lasid YY ja CC OÜ B büroojuhatajal LL-l koostada kaks ostupakkumist OÜ B nimele. Ühe pakkumise lasid YY ja CC koostada A AS nimelt 20.11.2005.a summale 45 miljonit krooni ja teise pakkumise lasid nad koostada OÜ B nimelt 28.11.2005.a summale 47 miljonit krooni. Olles teadlikud, et A AS ja OÜ B ei ole tegelikkuses huvitatud XXXX kinnistu omandamisest, edastasid YY ja CC koostatud pakkumised Kaitseliidu ülemale BB-le ja nõunikule XX-le. 07.12.2005.a esitas XX enda nimelt Kaitseliidu keskjuhatusele YY, CC ja GG-ga kooskõlastatud seletuskirja, milles eksitavalt viitas müügis oleva XXXX kinnistu turuväärtuse väidetavalt mitmekordsele tõusule, mille kinnituseks esitas keskjuhatusele A AS ja B OÜ tegelikkusele mittevastava sisuga pakkumised. XX, tegutsedes YY ja CC huvides, ei juhtinud Kaitseliidu keskjuhatuse tähelepanu asjaolule, et viimane eksperthinnang XXXX kinnistu turuväärtuse kohta oli antud seisuga 30.08.2005.a 9,2 miljonile kroonile ning et kõnealune kinnistu võõrandati viimati 14.11.2005.a OÜ-le D hinnaga 8,75 miljonit krooni. XX ei selgitanud keskjuhatusele ka asjaolu, et väidetavalt OÜ-gu B ja AS-i A poolt koostatud ostusoovid ei olnud muuhulgas esitatud OÜ-le D ega olnud ostjatele siduvad pakkumised. XX tegi Kaitseliidu keskjuhatusele ettepaneku sõlmida koheselt juriidiline kokkulep e Kaitseliidu ja kinnistu omaniku OÜ-ga D vahel kinnistu ostmiseks summas mitte rohkem kui 46,55 miljonit krooni. Sellisest Kaitseliidu ülema nõuniku XX poolt esitatud ning YY ja CC-ga kooskõlastatud eksitavast informatsioonist ja otsustamiseks vajalike andmete mitteesitamisest ning seeläbi XXXX kinnistu tegelikust väärtusest ebaõige ettekujutuse loomisest tingituna, sõlmis 09.12.2005.a Kaitseliit, keda esindas volituse alusel XX ja OÜ D, kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt müüs OÜ D Tallinna linnas XXXX asuva kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega hinnaga mitte enam kui 46,55 miljonit krooni. 10.02.2006.a sõlmis XX Kaitseliidu nimelt OÜ-ga D, keda esindas juhatuse liige YY, omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Tallinna linnas XXXX asuv kinnistu ning ostuhinnaks 46,55 miljonit krooni. 5 Seega YY, CC tegutsedes kooskõlastatult koos XX-ga lõid teadvalt Kaitseliidu keskjuhatusele ebaõige ettekujutuse XXXX kinnistu tegelikust turuväärtusest, mis vastavalt teostatud eksperthinnangule oli seisuga 09.12.2005.a 9,37 miljonit krooni. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse tõttu ostis Kaitseliit XXXX kinnistu tegelikule turuväärtusele mittevastava hinnaga 46,55 miljonit krooni, mistõttu YY ja CC koos XX-ga tekitasid Kaitseliidule varalise kahju summas 37,18 miljonit krooni ning YY, CC ja nendega seotud ettevõtted said varalist kasu summas 37,18 miljonit krooni. Seega panid YY ja CC toime

§-s 209 lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo, s.o grupi poolt suures ulatuses varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.t kelmuse. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 3. Maakohus mõistis XX

§ 289(§ 2172 lg 1) ja 209 lg 2 p.p.

2,3 -22 lg 3 järgi õigeks. Maakohus mõistis YY’i ja CC’e

§ 209lg 2 p.p 2,3 järgi õigeks .

Valitud tõkendid tühistas. Kaitseliidu tsiviilhagi summas 32 550 000 (kolmkümmend kaks miljonit viissada viiskümmend tuhat) krooni nõudes jättis läbi vaatamata. Tühistas tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud meetmed, vabastades aresti alt XX, YY´i, CC´e ja kolmanda isiku UU´i varad. Tühistas kinnistute kohta Kinnistusregistrisse kantud võõrandamise keelumärked. Mõistis välja XX kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 263 147, 80 (kakssada kuuskümmend kolm tuhat ükssada nelikümmend seitse krooni ja kaheksakümmend senti) krooni riigi eelarve vahenditest. YY´i kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 439 787, 30 (nelisada kolmkümmend üheksa tuhat seitsesada kaheksakümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti) krooni riigi eelarve vahenditest. CC´e kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 999 701, 10 (üheksasada üheksakümmend üheksa tuhat seitsesada üks krooni ja kümme senti) krooni riigi eelarve vahenditest. UU (ik XXXXXXXXXX) kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 51 756, 50 (viiskümmend üks tuhat seitsesada viiskümmend kuus krooni ja viiskümmend senti) krooni riigi eelarve vahenditest. APELLATSIOON JA KANNATANU ESINDAJA KIRJALIK SELETUS: 4. Riigiprokuratuuri apellatsioonis leitakse, et kohtuotsus kuulub tühistamisele KrMS § 338 p 1 alusel kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu, KrMS § 338 lg 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

§ 289(§ 2172) mõttes ning Kr

MS §-de 338 lg 3 ja 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 4.1 . Kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb selles, et Harju Maakohus jättis tõendite hindamisel alusetult kõrvale lubamatute tõenditena hulga süüdistuse seisukohalt olulisi tõendeid. Prokurör avaldab otsuse lk 87 äratoodud kohtu põhistuse jälitustoiminguga kogutud tõendite kõrvalejätmise kohta ja leiab, et prokuratuur ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega kehtivast kriminaalmenetluse seadustikust, põhiõiguste kaitsest ning olemasoleva kohtupraktika ignoreerimisega maakohtu poolt. Väljaspool vaidlust on, et jälitustegevuse teostamiseks ehk XX, YY ja CC salajaseks pealtkuulamiseks olid olemas nõuetekohased kohtumäärused KrMS §-de 114 ja 118 alusel. Seega oli jälitustegevus allutatud kohtulikule kontrollile ning jälitusload väljastanud kohtunik oli analüüsinud esitatud jälitusloa taotlusi ja leidnud, et 6 jälitustegevuse teostamine on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt seaduslik ja põhjendatud ning kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu kaalub oma olemuselt ja raskuselt üles isiku põhiõiguste kaitse sõnumi saladusele. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt aktsepteeritud kahtlustatavate suhtes teostatud jälitustegevusega kogutud tõendeid. Kõnealusel juhul näib maakohtu arvates tõendi lubatavuse välistavat üksnes asjaolu, et kahtlustatavad olid keeldunud ütluste andmisest. Prokuratuur nõustub, et tõendina ei ole lubatud kasutada näiteks ülestunnistust, mis on tehtud menetlejale peale seda kui kahtlustatav on kasutanud õigust ütluste andmisest keelduda, kuid menetlejale vabas vormis tehtud ülestunnistust on kahtlustatava teadmata salaja salvestatud. Prokuratuur aga ei saa nõustuda käsitlusega, et ütluste andmine või vabas vormis vestlus menetlejaga ning kahtlustatavate omavahelised või kolmandate isikutega peetavad vestlused on samastatavad. Juhul kui kahtlustatavad lepivad omavahel või kolmandate isikutega kokku, milliseid ütlusi anda või milliseid tõendeid neile sobival viisil vormistada, siis ei saa kõnelusi tõlgendada kui kõigest vestlusi kahtlustuste teemal, vaid kohus peab hindama, kas tegemist võib olla kahtlustatavate ütluste omavahelise kooskõlastamisega või tõendite kunstliku loomisega. Kõnealusel juhul ilmneb kahtlustatavate omavahelistest ja kolmandate isikutega peetavatest vestlustest, et kahtlustatavate eesmärk oli muuhulgas lasta koostada OO-l arvamus, mille kohaselt XXXX kinnistu väidetav väärtus oli ligikaudu 50 miljonit krooni ning kõnedest nähtuvalt OO arvamus kinnistu väärtuse kohta ei kujunenud välja sõltumatuna välistest teguritest, vaid talle anti tegelikkuses ette soovitav hind, milleni OO mõistlikke põhjendusi püüda leides pidi jõudma. Seega oli sisuliselt tegemist kohtu jaoks tõendi loomisega, mille tõele vastavuses ja usaldusväärsuses oleks kohtul pidanud jälitustegevusega kogutud tõenditele tuginedes kahtlus tekkima. Antud juhul jättes kõrvale jälitustegevusega saadud teabe, asus kohus seisukohale, et OO koostatud arvamus ja antud ütlused on usaldusväärsed (otsuse lk 108). Samuti nähtub teostatud jälitustegevusega kogutud teabest, et kahtlustatavad kohtusid kriminaalasjas ühiste positsioonide väljatöötamise eesmärgil ning muuhulgas oli ka tunnistaja LL (Peitel) menetleja poolt ülekuulamiseks kahtlustatavate/kaitsjate poolt ette valmistatud, mis omakorda annab aluse suhtuda kriitiliselt kahtlustatavate ja osade tunnistajate ütlustesse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on üheselt väljendanud seisukohta, et juhul kui õiguskaitseorganid salajase pealtkuulamise ajal ei mõjutanud, suunanud ega kontrollinud seeläbi kahtlustatava käitumist, siis ei ole tegemist kahtlustatava vaikimise õiguse rikkumisega, kuna kahtlustatav oli vaba otsustama, kellega ja millest ta räägib (Bykov v. Russia, 4378/02). Samuti on kohus tõendite kogumist kõrvale jätnud läbiotsimiste käigus peamiselt YY kasutuses olnud arvutist ning YY-le ja CC-le kuuluva ettevõtte OÜ B serverist saadud kahtlustatavate elektronkirjavahetuse Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius erinevate töötajatega. Prokurör tuues ära kohtu järelduse ülalnimetatud tõendite kõrvalejätmistest otsuse lk 89, 90 leiab, et kohus on vääralt mõistnud KrMS §-des 118 lg 2 ja 72 lg 1 sätestatut. Maakohtu põhistus on ebaõige seetõttu, et KrMS § 72 lg 1 p 4 kohaselt on õigus tunnistajana keelduda kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest isikul, kellele on seadusega pandud ameti-või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Seega laieneb kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud ütlustest andmise keeldumise õigus ja salajasel pealtkuulamisel saadud teabe kasutamise keeld KrMS § 118 lg 3 kohaselt lisaks kriminaalmenetluses kaitsjatele kindlasti ka advokaatidele ja notaritele, kellele on vastava 7 erialaseadusega kutsesaladuse hoidmise kohustus pandud. Lisaks seab KrMS § 91 kõrgendatud nõudmised notari- ja advokaadibüroos teostatavatele läbiotsimistele. Eelnevast tulenevalt tuleb elektronkirjavahetuse tõendina kasutamise lubatavust analüüsida nii advokatuuriseaduse kui ka kriminaalmenetluse seadustiku koosmõjus. Advokatuuriseadus paneb üheselt kohustuse hoida kutsesaladust advokaatidele ning kriminaalmenetluse seadustik kinnitab advokatuuriseaduses sätestatut. Seetõttu on kliendil põhjendatud seaduslik ootus, et tema poolt advokaadile usaldatud teabe advokaadi poolt lekitamisel ei saa teavet kliendi vastu tõendina kasutada. Kõnealusel juhul on aga tegemist elektronkirjavahetusega, mis saadi kahtlustatavate juures teostatud läbiotsimiste käigus, seega „lekkis“ teave kahtlustatavate endi poolelt, kelle kontrolli all oli edastatud teave kogu aeg olnud ja kellel oli olnud võimalus ka teavet peita või hävitada. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab üheselt mõistetavalt, millisele teabele laieneb konfidentsiaalsuskaitse, s.t õigusteenuse osutajalt ei saa nõuda ütluste andmist ja tõendina ei saa kasutada salajasel pealtkuulamisel saadud õigusteenuse osutaja ja kliendi vahel edastatud teavet (KrMS § 72, § 118). Kuigi advokatuuriseadusest tulenevalt ei saa advokaadilt nõuda teabekandjate üleandmist, siis KrMS § 91 jällegi ei sea mingeid piiranguid läbiotsimise käigus äravõetud teabekandjate kasutamise osas, erandina on ette nähtud vaid kõrgendatud kohtulik kontroll advokaadi juures teostatavate läbiotsimiste üle. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et üldtunnustatud põhimõte on, et konfidentsiaalsuskaitsesse on võimalik sekkuda olukorras, kus advokaat on otseselt seotud kuriteo toimepanemisega. Kõnealuses kriminaalasjas ilmnevad õigusteenuse osutajate tegevuses pigem kuriteole kaasaitamise objektiivsed tunnused, kuivõrd elektronkirjavahetusest nähtub, kuidas advokaadibüroo abi kasutati muuhulgas XXXX kinnistu väärtuse tegelikkusest kõrgemana näitamise eesmärgil. Seega kui õigusteenuse osutamine oma olemuselt vastab kuriteole kaasaaitamise tunnustele, ei saa vahetatud teabele laieneda konfidentsiaalsuskaitse ja materjale peab olema võimalik tõendina kasutada. Lisaks jääb arusaamatuks, miks on kohus lubamatute tõenditena jätnud kõrvale kogu kahtlustatavate ja advokaadibüroo töötajate vahel aset leidnud kirjavahetuse, kuivõrd osad elektronkirjadest on muuhulgas adresseeritud kolmandatele isikutele, kelle kohta puuduvad andmed, et nad oleksid olnud advokaadibürooga kliendisuhtes ning seetõttu edastatud teabele ei saa enam laieneda konfidentsiaalsuskaitse, kuna teave on avalikustatud kõrvalistele isikutele. Sealhulgas ei laiene konfidentsiaalsuskaitse seetõttu ka notarile edastatud teabe osas, kuivõrd notari EE osas asus maakohus seisukohale, et kuna ta esines kohtus tunnistajana, siis on notar vabastatud konfidentsiaalsuskohustusest ja notariga toimunud ülejäänud kirjavahetust on kohus seetõttu tõendina aktsepteerinud. Seega juhul kui ka ringkonnakohus nõustuks maakohtu seisukohaga üldise konfidentsiaalsuskaitse osas, siis otsuse lehekülgedel 91-93 loetletud kõlbmatute tõenditena kõrvale jäetutest elektronkirjadest peaks ringkonnakohus tõenditena arvestama vähemalt kolmandatele isikutele, s.o AA-le (XXX), JJ-le, LL-le (XXX), ÄÄ-le, RR-le, LL-le, ÜÜ-le, XX-le, kes ei olnud AB L klient, vaid esindas tehingus Kaitseliitu (XXX), FF-le, NN-le ning notarile EE-le (XXX) edastatud kirjavahetust. Samuti on kohus tõendite kogumist välja jätnud eksperthinnangu, kuna eksperte ei ole kohtu hinnangul hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Prokuratuur möönab, et teadvalt vale arvamuse eest on eksperte hoiatatud määruses ja eksperthinnangus eraldi märget hoiatamise kohta ei ole. Samas ei saa taoline minetus antud eksperthinnangut koheselt lubamatuks tõendiks muuta, kuna tegemist on atesteeritud 8 hindajatega, kes valiti Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu poolt ning eksperthinnang vormistati kinnisvara hindajatele esitatavate nõuete kohaselt, sealhulgas järgides kõiki kinnisvara hindamise standardeid. EVS 875-4:2005 punkt 8.2.1 kohaselt on eksperthinnang hindamisaruande levinuim vorm, mille nõuded on eesti standarditest kõige täpsemalt reguleeritud, lubades vaid minimaalseid kõrvalekaldeid standarditest. Tähelepanuta ei saa jätta, et menetleja oli taotlenud EKHÜ-lt riiklikult tunnustatud ekspertide valimist, kuid kuivõrd EKHÜ seadis eesmärgiks valida võimalikult erapooletuid hindajaid, siis valiti ekspertideks hindajad, kelle bürood ei olnud juba varasemalt XXXX või YYYY kinnistu hindamisega seotud olnud, mistõttu valitavate riiklikult tunnustatud ekspertide hulk oli piiratud ja esialgselt määratud ekspertide hulgas oli vaid üks riiklikult tunnustatud ekspert KK, kes palus end võimaliku huvide konflikti tõttu taandada. Teisalt, kui asuda seisukohale, et kolme kinnisvara hindaja poolt koostatud ühist arvamust kinnistu väärtuse kohta ei saa käsitleda nende hoiatamata jätmise tõttu ekspertide arvamusena, siis ka antud asjaolu ei muuda koostatud dokumenti koheselt lubamatuks tõendiks. Kohus oleks pidanud eksperthinnangut dokumentaalse tõendina ikkagi käsitlema ja analüüsima, kui usaldusväärne tõend on ning millist kaalu hinnangus tehtud järeldused ja antud arvamus tõendina omab. Minnes vastuollu iseenda arvamusega tõendi lubatavusest, on kohus arvestanud tõendina Colliers International eksperthinnangut (otsuse lk 108), mille koostajana allkirjastanud OO ei olnud riiklikult tunnustatud ekspert, samuti ei olnud teda hoiatatud teadvalt vale arvamuse andmise eest ning kes kohtus väitis, et kuigi tema allkirjastas hinnangu, siis tegelikkuses koostas hinnangu hoopis MP, kelle pädevuse kohta puuduvad igasugused andmed. Analoogselt arvestas kohus tõendina 1Partner Kinnisvara hinnangut, mis oli toimikusse lisatud täiesti allkirjastamata kujul ning mis koostajana esinenud ja kohtus ütlusi andnud tunnistaja MM sõnade kohaselt koostati hoopis riiklikult tunnustatud eksperdi KK poolt, kes oli end EKHÜ poolt varasemalt sama kinnistu hindamiseks määratud eksperdina võimalike huvide konflikti tõttu taandanud (VII k, lk 262-267, otsuse lk 56, 86, 106). Samuti on kohus tõendina arvestanud Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnangut (otsuse lk 108), mille koostanud TR esinedes kohtus tunnistajana, mitte riiklikult tunnustatud eksperdina, andis vastuolulisi ja koostatud hinnanguga mittehaakuvaid ütlusi. Märkimata ei saa jätta, et ükski kolmest eelpool nimetatud dokumendist ei vasta tegelikkuses EVS 8754:2005 punktis 8.2 kehtestatud eksperthinnangu nõuetele ning küsitav on isegi nende vastavus punkt 8.3 sätestatud ekspertarvamusele kehtestatud nõuetele, mis punkt 8.3.1 kohaselt on hindamisaruande vabam vorm, mille nõuded on eesti standardites eksperthinnanguga võrreldes vähem reguleeritud. Eelnevast tulenevalt on kohus tunnistanud samalaadseid tõendeid lubatavateks valikuliselt, eelistades kaitsjate poolt esitatud tõendeid ning põhjendamatult kõrvale jättes prokuratuuri poolt tõendina esitatud eksperthinnangu. 4.2 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kohus on leidnud, et XX ei olnud ametiisikuks

§ 288mõttes.

Prokurör sellise järeldusega ei nõustu ja seda alljärgneva põhjenduste alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et Kaitseliit oli avalik-õiguslik juriidiline isik ning XX oli kõrgema ametnikuna ametisse nimetatud Kaitseliidu ülema käskkirjaga viidetega Kaitseliidu seadusele ja avaliku teenistuse seadusele. Avaliku teenistuse seaduse § 2 lg 2 p 9 mõttes on Kaitseliit ametiasutus, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. ATS § 5 kohaselt jagunevad 9 teenistujad kolmeks – ametnikud, abiteenistujad ja koosseisuvälised teenistujad. Ametnik on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. Kaitseliidu seaduse § 8 lg 5 kohaselt on Kaitseliidu struktuuri kuuluval ametikohal töötamine riigiametis töötamine vastavalt avaliku teenistuse seadusele. Kriminaalasjas pole vaidlust, et XX töötas Kaitseliidu Peastaabis Kaitseliidu ülema nõunikuna, kelle tööülesannete hulka kuulus Kaitseliidu ülema ja keskjuhatuse kinnisvaraalane nõustamine, samuti keskjuhatuse otsusega volitati teda läbi rääkima XXXX kinnistu hinna osas ja sõlmima ka võlaõiguslepingu kinnistu ostuks. Seega X, andes Kaitseliidu ülemale ja keskjuhatusele juriidilist ja kinnisvaraalast nõu, valmistades ette dokumentatsiooni keskjuhatusele arutamiseks ja valmistades ette ka keskjuhatuse sellekohased otsused, osales sisuliselt Kaitseliidu keskjuhatuse otsustuste kujundamise protsessis ning nimetatud ülesanded on hinnatavad haldamisülesannetena

§ 288

mõttes.

§ 288

mõttes ei ole ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks lõplik iseseisev haldamis- järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab (RKKK 3-1-1-68-05). Vastutust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ka asjaolu, et XX-l ei olnud kinnitatud ametijuhendit, kuna ta pidi oma töös silmas pidama, esindama ja kaitsma Kaitseliidu huve, lähtudes nii Kaitseliidu kui avaliku teenistuse seadusest. XX poolt keskjuhatuse otsuste sisulist mõjutamist ilmestavad tunnistajate ütlused ja kirjalikud materjalid. Kohtus tunnistajana üle kuulatud tunnistaja ÕÕ näiteks kinnitas, et „tavaliselt Kaitseliidu Peastaabi vastava valdkonnaga tegelev isik valmistab need paberid ära, tavaliselt kirjutatakse otsus valmis ja keskjuhatus otsustab, kas kinnitab selle otsuse.“ (otsuse lk 26). Tunnistajate ütlustest ja kirjalikest materjalidest (elektronkirjavahetus XX, YY, CC ja viimaste advokaatide vahel) nähtub, et otsuste põhjad olid keskjuhatusele kinnitamiseks XX poolt YY ja CC advokaatidega konsulteerides valmis tehtud, XX esines keskjuhatuse koosolekul ettepanekutega, esitas oma ettepanekutele vastavad alusdokumendid, mis võeti keskjuhatuse poolt ka üldjuhul täiesti muutmata kujul vastu. Tunnistajad ÕÕ, SS, ÜÜ jt kinnitasid kohtus, et nemad usaldasid täiel määral XX, kui spetsialisti kinnisvara alal. Ei saa nõustuda kohtu käsitlusega, justkui oleks XX osalenud koosolekutel pelgalt sõnaõigusega, sest ilmselgelt XX ettepanekutega keskjuhatuses arvestati, mistõttu oli tal võimalus suunata keskjuhatuse otsuseid YY-le ja CC-le sobivas suunas. Kõnealusel juhul puudub vaidlus selle üle, et XX ametikohast tulenev ülesanne ja pädevus oli juhendada Kaitseliidu ülemat ja keskjuhatust just nimelt kinnisvaraalaste otsuste tegemisel ning valmistada sisuliselt ette Kaitseliidu keskjuhatuse otsused kinnisvara puudutavates küsimustes. Eelnevast tulenevalt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuivõrd XX oli ametiisikuks

§ 288lg 1 mõttes ja tema õiguspädevust on süüdistuses piisavalt selgelt väljendatud.

4.3 Kohtuliku uurimise ühekülgsus tõendite hindamisel. Kohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et 12.11.2004.a alates kuulus XXXX kinnistu CC ja YY firmale OÜ B (otsuse lk 99). Tegelikkuses on kohus otsuse samal leheküljel varem tõdenud, et 12.11.2004.a sõlmiti L OÜ ja OÜ B vahel XXXX võlaõiguslik leping. Kohtu arvamusega omandiõigusest ei saa nõustuda, kuna võlaõigusliku lepinguga ostja võtab endale kohustuse asi teatud tingimustel müüa ning ostja kohustub asja eest teatud summa tasuma ning seega on võlaõigusliku lepingu sisuks ainult ostu ja müügi fikseerimine. Alles 19.10.2005.a sõlmisid L OÜ, OÜ B ja OÜ B võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu 10 ja asjaõiguslepingu, mille tulemusena kinnitati XXXX omanikuks OÜ B. Seega ei olnud tegelikkuses XXXX omanikuks kunagi OÜ B. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et üheselt on tõendamist leidnud, et primaarselt oli Kaitseliidul huvi omandada XXXX kinnistut. Nimelt tunnistaja ÖÖ mäletas, et „Mingi ettevõte soovis omandada YYYY kinnistu ja kuna Kaitseliidu Tallinna Maleval oli ruumipuudus, siis pakuti Kaitseliidule vastu XXXX kinnistut.“ (otsuse lk 38). Samuti tunnistaja ZZ kinnitas, et talle jäi vestlusest BB-ga mulje, et YYYY kinnistust vabanemise ideega oli välja tulnud CC ja BB aktsepteeris seda (otsuse lk 39). Seega kaks BB-le tööalaselt lähedalseisvat isikut- tema referent ÖÖ ja jurist ZZ väitsid, et esmalt oli tekkinud huvi YYYY omandamise vastu. Kuigi uuritud tõenditest nähtus, et BB Kaitseliidu autokraatse juhina toetas väga jõuliselt XXXX ja YYYY vahetust ning hiljem XXXX ostuhinna fikseerimist XX poolt esitatud summas, ei ole kohus eeltoodust hoolimata andnud mingisugust hinnangut BB varasematele lähedastele suhetele CC-ga, samuti on tähelepanuta jäänud BB varalised suhted nii CC kui ka YY-ga. Kohus on valesti hinnanud Vabariigi Valitsuse 10.10.2005.a korralduse mõtet leides, et vahetustehingu sisu ei muutunud, vaid korraldusega lihtsalt muudeti tehingu teostamise õiguslikke eeldusi. Kohus ei ole pidanud vajalikuks süüvida, miks vahetustehing ei olnud õiguslikult võimalik ja kuidas tõlgendada korralduses sätestatud eesmärki YYYY müügist saadavate vahendite arvelt omandada XXXX kinnistu, st kohus näib nõustuvat süüdistatavate versiooniga, et XXXX kinnistu ostuks oli vaja kulutada kogu YYYY müügist saadud raha. Arusaamatu on kohtu järeldus Kaitseliidule esitatud väidetavate ostupakkumiste tõesuse osas. Prokuratuur nõustub, et ŠŠ kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused olid üksteisest täiesti erinevad, mistõttu tunnistajat on võimatu hinnata usaldusväärsena. Samas on jäänud otsusest selgusetuks, miks ei ole ŠŠ suhtes eraldatud materjale valeütluste andmises, kuigi tema antud ütlused on kohtu arvates diametraalselt erinevad. Prokuratuur ei nõustu käsitlusega, et läbirääkimised süüdistatava CC ja ŽŽ ning ŠŠ vahel toimusid kuna ŠŠ ütlused läbirääkimiste toimumise osas olid täiesti vastuolulised, tema ütlused jäeti seetõttu kõrvale ja muude objektiivsete tõenditega leidis tuvastamist, et pakkumise koostas YY ja CC ülesandel LL (L) tagantjärele varasema kuupäevaga, mis seejärel saadeti ŠŠ-le lihtsalt allkirjastamiseks. Kohus ei saa läbirääkimiste toimumise osas taolisele järeldusele tulla tuginedes II, ŽŽ ja CC ütlustele (otsuse lk 103), kuna II ja ŽŽ ei rääkinud kohtus midagi ŠŠ-ga toimunud läbirääkimistest. Kohtuotsuses on valikuliselt kajastatud ja hinnatud tunnistajate II ja ŽŽ ütlusi, ega võetud seisukohta, miks kohus hindab ŽŽ kohtus antud ütlused arenduskoostöö ettepaneku kohta tõeseks, kuigi koostatud kirjas ei räägita sõnagagi arendusest ega detailplaneeringust, vaid avaldatakse konkreetselt soovi alustada läbirääkimisi kinnistu ostmiseks. Kohus tugineb ostupakkumistele kui reaalsetele ja leiab, et XX ei käsitlenud ostupakkumisi siduvatena, kuid XX-le ei olnud teada ühtegi asjaolu, miks need pakkumised ei oleks olnud reaalsed, samuti puudus X-l isegi soovi korral võimalus kontrollida nende sisu (otsuse lk 103). Samas ongi XX-le muuhulgas ette heidetud seda, et ta ei selgitanud Kaitseliidu keskjuhatusele, et tegemist ei ole siduvate ostupakkumistega, et need olid tehtud ettevõtte nimele, kelle omandis kinnistu kunagi ei olnud ja et ta ei kontrollinud või vähemalt ei püüdnud kontrollida pakkumiste tõelevastavust (X ütlustest nähtuvalt ei olnud tal kontrollimiseks soovi). Seega kohus hinnates ühekülgselt tõendeid ning ignoreerides süüdistuses esitatut leiab, et kuivõrd esitatud pakkumised olid kohtu arvates tõesed, siis „puudub pettuse objektiivse koosseisutunnuse täitmiseks vajalik asjaolu, s.o pettuse objekt, mille esitamisega oleks saanud viia kannatanut eksimusse.“ (otsuse lk 105). Samas ei anna kohus hinnangut asjaolule, et kuigi väidetavalt sai XX ostupakkumisi kajastavad kirjad alles 11 07.12.2005.a BB-lt, siis tegelikkuses hiljemalt juba 30.11.2005.a oli XX teadlik, et kinnistu hinnaks saab olema 46,55 miljonit krooni, kuigi selleks ajaks ei olnud ostupakkumisi veel reaalselt koostatudki (vt III k, lk 212-225, kohtuotsuses lk 74), mistõttu on ilmselge, et kinnistu hind ei saanud kujuneda nimetatud ostupakkumistele tuginedes, vaid kirjad olid koostatud selleks, et XX-l oleks lihtsam kinnistu ootamatult kõrgeks kerkinud hinda keskjuhatusele põhjendada. Alusetu ja vastuoluline on kohtu väide, et YY ja CC pidasid läbirääkimisi oma äripartneritega kinnistu edasiseks arendamiseks, kuna ei olnud selge, kas Kaitseliidust on kinnistule ostjat (otsuse lk 103). Eelnevalt on kohus aga leidnud, et Kaitseliidul oli alates 2004.a sügisest tahe saada XXXX kinnistu omanikuks, ainult tehingu õiguslik lähtekoht muutus vahetustehingust müügi-ostutehinguks. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et Kaitseliit oli juba 2005.a algusest asunud vastastikuse kasutusõiguse alusel reaalselt XXXX kinnistut kasutama ning 10.10.2005.a seisuga oli lõpuks saadud puuduolev Vabariigi Valitsuse luba XXXX kinnistu omandamiseks, kuid sellest hoolimata panid YY ja CC peale oodatud Vabariigi Valitsuselt nõusoleku saamist 14.10.2005.a kinnistu City24 portaali esimest korda kogu väidetava müügiperioodi ajal müüki. Paralleelselt valmistasid YY ja CC ette YYYY kinnistu müüki inglise ettevõttele C hinnaga 30 + 20 miljonit krooni ning lasid allkirjastada väidetavad ostuhuvi kirjad ŠŠ ja II nimelt. Kohtuliku uurimise käigus ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et YY ja CC oleks püüdnud kinnistut alates 12.11.2004.a kuni 14.10.2005.a kellelegi peale Kaitseliidu müüa. Muuhulgas on kohus tuginenud advokaat Andres Alaveri ütlustele, justkui oleks kogu tehing tehtud Kaitseliidu huve silmas pidades ja Kaitseliidule parimal võimalikul viisil. Kohus ignoreerib täielikult advokaat Andres Alaveri ebaeetilist tegevust Kaitseliidu esindamisel, kuivõrd kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et Andres Alaver olles lepingulistes suhetes Kaitseliiduga tegutses YYYY ja XXXX kinnistute osas Kaitseliidule nõu andmisel YY ja CC huvides küsides ja saades selle eest viimastelt raha. (otsuse lk 43, 105). Prokurör esitades otsuse lk 107 sisalduva XXXX kinnistu detailplaneeringu võimalikkuse osas kohtu arvamuse märgib, et kohus ei ole hoomanud, et detailplaneeringu taotluse esitamise ajal kehtinud planeerimisseadus ei võimaldanud SAPA-l otseselt keelduda detailplaneeringu taotluse vastuvõtmisest, kuivõrd 2004.a kehtinud planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt iga isik võis teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku ja kehtinud Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg 5 kohaselt võis selle jätta läbi vaatamata, kui määratud tähtajaks ei olnud kõrvaldatud puudused. Alles 01.07.2009.a jõustus planeerimisseaduse muudatus (RT I 2009, 28, 170), mis annab võimaluse keeldumiseks, nimelt § 10 lg 1 täienduse kohaselt planeeringu koostamise algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Seega oli SAPA kohustatud taotluse vastu võtma, registreerima, kuid 06.12.2004.a vastusest nähtuvalt ei hinnatud taotlust perspektiivikaks, sest esitatud lahendusskeemi antud alale ei peetud linnaruumiliselt sobivaks, kuna hoone ehitusalane pind oli liiga suur. Korruselisuse kohta ei olnud võimalik arhitektil seisukohta anda, kuna esitatud lahendusskeem ei sisaldanud piisavalt infot. Peale vastuse saamist detailplaneeringu taotlemisega rohkem ei tegeletud ja ameti poolt nõutud eskiise koos kõigi vajalike kooskõlastustega ei esitatud, mis omakorda näitab, et YY ja CC ei pidanud detailplaneeringu kehtestamist nende poolt soovitud mahus perspektiivikaks. Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda arusaamaga, et detailplaneeringu menetlus käib, kuna mingisuguseid toiminguid peale esialgse taotluse esitamist ei tehtud. Kaitseliit ei olnud YYYY müümisel privilegeeritud seisundis, vaid avaliku enampakkumise läbiviimist nõudis kehtinud seadusandlus avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis oleva varaga teostatavate tehingute läbipaistvuse eesmärgil. Kui YY ja CC selgitasid kohtus, et 12 nemad kinnisvaraarendajatena lähtusid XXXX kinnistu müügihinna kujundamisel võimalikust perspektiivsest turuväärtusest (otsuse lk 107), siis jääb arusaamatuks, miks sellisel juhul olid YY ja CC alates 2004.a lõpust olnud valmis nende arvates äärmiselt perspektiivikat kinnistut vahetama kõigest 10 miljonit maksva riigikaitsemaa vastu ning tunnistajate ütlustest ja kirjalikest materjalidest nähtuvalt oli Kaitseliidule XXXX väärtuseks ja ostu-müügihinnaks nimetatud järjepidevalt kõigest 10-12 miljonit krooni. Kinnistu hinna 4,5 kordset tõusu ei saanud põhjendada ka kinnisvaraturu hüppelise tõusuga, kuivõrd viimase 30.08.2005.a koostatud arvamuse kohaselt oli kinnistu turuväärtus praktiliselt sama, mis aasta aega varem, st olemasoleva kahekordse hoone väärtus ei olnud hoolimata kinnisvaraturu elavnemisest hindaja arvates tõusnud. Eelnevast tulenevalt on kohus tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt hinnates jõudnud põhjendamatule kohtuotsusele mõistes süüdistatavad õigeks neile esitatud süüdistustes. 4.4 Seisukoht väljamõistetud kohtukulude osas. Muuhulgas ei saa prokuratuur nõustuda Harju Maakohtu seisukohaga, et menetluskuludena tuleb välja mõista YY-le ja CC-le nende poolt kokkuleppel kaitsjatele makstud õigusabi kulud tervikuna. XX-le kaitsjatasu hüvitamise suurust pole vaidlustatud. Vastavalt KrMS § 175 ja väljakujunenud kohtupraktikale kuuluvad väljamõistmisele kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasud. Kõnealuses asjas on kohus leidnud, et käesoleva kohtuasja näol on tegemist keskmisest mahukama kriminaalasjaga, samuti on kriminaalasi keerukas oma sisult. Prokuratuur nõustub kohtu antud seisukohaga ja möönab, et arvestades kõnealuse asja mahukust ja keerukust on XX kaitsjatasu vandeadvokaat Aadu Lubergile käsitletav kui mõistliku suurusega kaitsjatasu. Samas ei ole Harju Maakohus pidanud vajalikuks selgitada, millest tulenevalt on kohus pidanud mõistlikuks YY ja CC kaitsjatasude 1,6 ja 3,7 kordset erinevust XX kaitsjatasust, oma sisult ja mahult praktiliselt samaväärsetes süüdistustes õigusabi osutamisel. Prokuratuur hinnangul tuleb pigem asuda seisukohale, et XX-le esitatud süüdistus on oma sisult ja mahult laiem ning olemuselt keerulisem, kui ülejäänud kahe süüdistatava süüdistused, kuid sellest hoolimata on teda esindanud vandeadvokaat Aadu Lubergi kaitsjatasu väikseim. Valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise osas tuleb lähtuda ka menetlustoimingute hulgast, millest võttis osa valitud kaitsja. Kõnealuses asjas kui vaadelda kaitsjate poolt reaalseid õigusabi andmisel teostatud toiminguid, siis kui muude menetlustoimingute maht peaks olema hinnatav enam-vähem võrdsena, käis näiteks kolmest kaitsjast ainsana Riigiprokuratuuris ja Kaitsepolitseiametis salvestiste ja kõvaketastega tutvumas vandeadvokaat Jüri Leppik. Samas puuduvad andmed, milliseid mahukaid menetlustoiminguid on teinud kõrgeima kaitsjatasu esitanud vandeadvokaat Aivar Pilv. Kõnealuses asjas teostasid kaitseõigust kolm täiesti samasuguse kvalifikatsiooniga vandeadvokaati. Praktikas on aktsepteeritud Eesti Advokatuuri liikmete professionaalse võrdsuse põhimõtet, mistõttu prokuratuur leiab, et samamahuliste süüdistuste puhul enam kui kolm korda erinevate kaitsjatasude korral peab kohus eriti põhjalikult analüüsima teostatud menetlustoimingute hulka ja nende vastavust esitatud kaitsjatasule ning andma hinnangu ja jälgitavalt põhjendama, millest tulenevalt kohtu arvates on kaitsjatasu kooskõlas kriminaalasja keerukuse ja teostatud menetlustoimingutele kulutatud ajaga. Samuti ei nõustu prokuratuur Harju Maakohtu seisukohaga UU kasuks välja mõistetud õigusabi osas, kuivõrd kohus ei ole samuti pidanud vajalikuks selgitada, millest tulenevalt on 13 kohus hinnanud makstud tasu mõistliku suurusega tasuks. Nimelt UU on õigusabi vajanud kõnealuse kriminaalasja kohtueelses menetluses, mil tema valitud esindaja vandeadvokaat Raul Palmaru on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Harju Maakohtu 25.01.2008.a määrusele. Määruskaebuse arutelu toimus Tallinna Ringkonnakohtus asjas nr 1-08-1125 18.01.2008.a ajavahemikul kella 09.25 kuni kella 10.04, s.o 39 minutit. Vandeadvokaat Raul Palmaru esitas Tallinna Ringkonnakohtu istungil ka õigusabi kulude väljamaksmise taotluse summas 18 585 krooni, mis sisaldas määruskaebuse koostamist ja määruskaebuse läbivaatamise kohtuistungil osalemist. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, jäid õigusabi kulud toona UU kanda. Prokuratuurile teadaolevalt eelpool nimetatuga piirdus UU esindaja Raul Palmaru õigusabialane tegevus kõnealuse kriminaalasjaga seonduvalt ning seega jääb selgusetuks, millele tuginedes on Harju Maakohus pidanud põhjendatuks varasemalt esitatud õigusabikulude hüvitamise taotluses märgitud summast 2,7 korda suurema õigusabikulu, s.o 51 765,50 krooni väljamõistmist. Käesoleval hetkel puudub võimalus täpsemalt vaielda esitatud kulude õigsuse osas, kuivõrd prokuratuurile ei võimaldatud esitatud taotlusega kohtuliku uurimise käigus tutvuda ning prokuratuur sai esitatud taotlusest ja selle rahuldamisest teada alles kohtuotsuse kuulutamisel. Eelnevast tulenevalt on Harju Maakohtu poolt YY-le, CC-le ja UU-le väljamõistetud õigusabikulud põhjendamatult suured ning kuuluvad õigeksmõistva kohtuotsuse sisulisel muutmata jätmisel vähendamisele KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel. 4.5 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1; 337 lg1 p 4; 338 p 1, 2, 3; 339 lg 2; 340 lg 4 p 2, 3, 5 prokurör taotleb: Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2010.a kohtuotsus XX õigeksmõistmises

§ 289

(§ 217-2 lg 1) ja

§ 209

lg 2 p 2, 3- § 22 lg 3 järgi ning YY ja CC õigeksmõistmises

§ 209lg 2 p 2, 3 järgi.

Teha uus otsus, millega: 1) süüdi tunnistada XX

§ 289

(§ 2172 lg 1) ja § 209 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3 järgi ning karistada teda vangistusega 3 aastat.

§ 73

sätete alusel määrata, et koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud vangistust ja vangistust 2 aastat 6 kuud ei pöörata täitmisele, kui XX ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; 2) süüdi tunnistada YY

§ 209

lg 2 p 2, 3 järgi ja karistada teda vangistusega 4 aastat.

§ 73

sätete alusel määrata, et koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud vangistust ja vangistust 3 aastat 6 kuud ei pöörata täitmisele, kui YY ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; 3) süüdi tunnistada CC

§ 209

lg 2 p 2, 3 järgi ja karistada teda vangistusega 4 aastat.

§ 73

sätete alusel määrata, et koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud vangistust ja vangistust 3 aastat 6 kuud ei pöörata täitmisele, kui CC ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Kaitseliidu poolt oli realiseeritud KrMS § 322 lg 3 ettenähtud õigus esitada seletusi apellatsiooni kohta. Kaitseliit on esitanud kirjaliku seletuse/, imetades seda ekslikult apellatsiooniks/,kus ta toetab prokuröri apellatsioonis toodud seisukohti. Palub maakohtu 14 otsuse tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemisel süüdlastelt välja mõista solidaarselt 32 550 000 krooni. KAITSJA VASTUVÄITED APELLATSIOONILE:
2. YY kaitsja esitatud vastuväidetes leitakse, et apellatsioonis puuduvad põhjendused kohtuliku uurimise ühekülgsuse suhtes. Kohus on avaldanud ja seega vahetult uurinud kõiki prokuröri poolt taotletud tõendeid ja apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis oleks jäänud maakohtu poolt uurimata. Apellatsioonis pole esitatud väidetavat kriminaalmenetluse olulist rikkumist, on peatutud kriminaalmenetluses tõendite kogumise lubatavusel. On loetletud tõendeid millised kohus jättis otsuse tegemisel arvestamata, kuid puuduvad loogilised selgitused mida ühe või teise tõendiga prokuröri arvates võiks tuvastada ja kuidas antud tuvastus võiks omada mõju tõenduseseme asjaolude olemasolule või puudumisele. Alusetu on etteheide tõendite uurimise ühekülgsusest. Kohtulik uurimine ja tõendite hindamine ei ole samastatavad asjad. Apellatsioonis puudub tõendite analüüs mis annaks võimaluse tuvastada teo koosseisupärasust või kontrollida kõigi deliktistruktuuri elementide olemasolu. Kohtukulud ja nende suurused on põhjustatud süüdistuse ebaadekvaatsest tegevusest. Kaitsja leiab, et apellatsioon ei kuulu rahuldamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Apellant- prokurör toetas apellatsiooni ja palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist. Kannatanu esindaja toetas prokuröri poolt esitatud apellatsiooni ja palus esitatud tsiviilhagi rahuldada. Kaitsjad leidsid, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja palusid jätta otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon kui põhjendamatu rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leidis: 8.1 Apellatsioonis väidetud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas on apellatsioonis esitatud väited osaliselt asjakohased. 8.1.1 Kohtukolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmine, mille olemasolus antud juhul vaidlus puudub, on peamiseks jälitustoimingu läbiviimise eelduseks, kuid jälitustoimingu protokoll kui tõend kuulub kohtulikule kontrollile ja hindamisele võrdselt teiste kogutud tõenditega. Samas ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kui kahtlustatavad on keeldunud ütlusi andmast, on jälitustegevuse vahendusel saadud tõendite kogumisega, süüdistatavate omavaheliste vestluste salajase pealtkuulamise salvestamisega rikutud PS § 22 lg 3 sätestatut, mille kohaselt kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda ja oma lähedaste vastu. 15 Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vaid fakt, et kahtlustatavad on realiseerinud oma õiguse mitte ütlusi anda,ei võta menetlejal õigust koguda tõendeid muul viisil, sealhulgas ka jälitustoiminguga milleks võib olla ka kahtlustatavate mobiiltelefonide salajane pealtkuulamine ja salvestamine. Kahtlustatava ja süüdistatava ütlused ning jälitustoimingu protokoll pole samastavad, mõlemad on KrMS § 63 lg 1 loetletud tõenditeks ning neid hinnatakse kogumis. Kahtlustatavatena ülekuulatud isikud olid teadlikud nii neile esitatud kahtlustuse sisust kui ka faktist, et nende suhtes on alustatud kriminaalmenetlust ning toimub kahtlustuse osas tõendite kogumine. XX kaitsja väited LL abonentnumbri pealtkuulamise ebaseaduslikkusest ei ole asjakohased kuna antud kriminaalmenetluses ei ole LL kasutuses oleva mobiiltelefoni salajast pealtkuulamist ega salvestamist toimunud. Kohtukolleegium leiab, et prokurör on asjakohaselt viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu / Bykov v.Russia 4378/02/ poolt väljendatud seisukohale sellest, et kui õiguskaitseorganid salajase pealtkuulamise ajal ei mõjutanud, suunanud ega kontrollinud seeläbi kahtlustatava käitumist, pole tegemist kahtlustatava vaikimise õiguse rikkumisega kuna ta oli vaba otsustama kellega ja millest ta räägib. Kohtukolleegium, jagades maakohtu veendumust menetlustoiminguks loa andmise põhjendatusest, ei nõustu järeldusega, et antud juhul oli tegemist JTS § 5 lg 5 ja KrMS § 110 põhimõtete rikkumisega. Samuti kolleegium leiab, et jälitustoiminguga tõendite kogumise lubatavus ei olene kohtuliku uurimise staadiumist ning seadus ei välista jälitustoiminguga tõendeid koguda ka kohtueelse uurimise algstaadiumis. Kohtukolleegium leiab, et tõendite kogumine 2008 aastal grupilise kelmuse võimaliku toimepanemise kohta 2005 aastal ja 2006 aasta esimestel kuudel, kus oli tegemist kinnistuga seonduvate tehingutega ning kuriteo tagajärjeks oli kahtlustuse kohaselt üle 30 miljoni krooni ulatuses riigile kahju tekitamine, võib olla nii ajalisest tegurist, kriminaalasja keerukusest kui kahtlustuse sisuks olevatest asjaoludest lähtuvalt, oluliselt raskendatud, mis on kooskõlas KrMS § 110 lg 1 ettenähtud tõendite kogumise lubatavusega. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis väidetuga ja leiab, et jälitustoiminguga kogutud tõendite lubatavus on allutatud kohtulikule kontrollile, tõendina kasutatav teave on saadud lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul, on vormistatud jälitusprotokollis ning on hinnatav tõendina koos teiste kriminaalasjas kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditega. Lubatava tõendi kõrvalejätmine tõendite kogumist on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 alusel, kuna võis kaasa tuua ebaseadusliku otsuse, kuid selline rikkumine on antud juhul kõrvaldatav apellatsioonikohtu poolt ega too endaga kaasa kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 8.1.2 Kohtukolleegium nõustub prokuröri protestis tehtud etteheidetega, et kohus on piiravalt käsitanud KrMS § 118 lg 3 ja § 72 lg 1 p 4 kehtestatut ning jagab prokuröri seisukohta, et nimetatud sätetega laieneb ütlustest andmise keeldumise õigus ning salajasel pealtkuulamisel saadud teabe kasutamise keeld lisaks kriminaalmenetluses kaitsjale, kindlasti ka advokaatidele ja notaritele, kellele on vastava erialaseadusega kutsesaladuse hoidmise kohustus pandud ning KrMS § 91 seab kõrgendatud nõudmised notari - ja advokaadibüroos teostatavatele läbiotsimistele. Vaidlust ei ole selles, et advokaadibüroo Luiga Modi Hääl Borenius osutasid õigusteenust YY’ile ja CC-le, kes olid nende klientideks ja vaidlus puudub ka selles, et e- kirjavahetuse teave on saadud YY sõiduauto läbiotsimise käigus leitud ja äravõetud ning vaadeldud 16 sülearvuti kõvakettalt ning OÜ B läbiotsimise käigus serverist kopeeritud süüdistatavate emaili kaustadelt. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et elektronkirjavahetuse tõendina kasutamise lubatavust tuleb analüüsida nii advokatuuriseaduse kui ka kriminaalmenetluse seadustiku koosmõjus. KrMS § 118 lg 2 ja § 72 näeb ette millisele teabele laieneb konfidentsiaalsuskaitse ning tõepoolest KrMS § 91 ei sea piiranguid läbiotsimise käigus äravõetud teabekandjate kasutamise osas, kuid samas sätestab AdvS § 43 lg 2, et advokaadile usaldatud andmed on konfidentsiaalsed ning lg 3 kehtestab, et advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus eksisteerib lepinguline advokaadi ja kliendi suhe ning tegemist on õigusteenuse osutamisega, kus ka klient ei ole avaldanud vaba tahte alusel kolmandatele isikutele õigusteenuse osutamisega seotud teavet, laieneb konfidentsiaalsuskaitse ka teabekandjatele milleks võib olla ka advokaadi ja kliendi vaheline e- kirjavahetus ja mis on talletatud läbiotsimise käigus äravõetud teabekandjatel. Kohtukolleegium nõustub prokuröri väitega, et konfidentsiaalsuskaitsesse on võimalik sekkuda olukorras, kus advokaat on otseselt seotud kuriteo toimepanemisega, kuid antud juhul ei ole advokaat vastutusele võetud, talle pole kahtlustust esitatud ja seega pole ka alust rääkida advokaadi osavõtust kuriteo toimepanemisel. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendite kogumist tuleb välja jätta YY sõiduauto läbiotsimise käigus leitud ja äravõetud ja vaadeldud ning OÜ B läbiotsimise käigus äravõetud YY ja CC ning neile õigusteenust osutanud advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius vandeadvokaatide vahelised e- kirjad. Samas kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatuga, et konfidentsiaalsuskaitse ei laiene notari EE ja süüdistatavate, kaitsjate vahelisele e- kirjavahetusele ega ka apellatsioonis äratoodud kolmandatele isikutele s.o AA-le (XXX), JJ-le, LL-le (XXX), ÄÄ-le, LL-le, JJ2-le, XX-le, kes ei olnud AB L klient, vaid esindas tehingus Kaitseliitu (XXX), FFle, NN-le edastatud kirjavahetusele ja ülalnimetatud tõendid on hinnatavad kriminaalmenetluses lubatud tõenditena, seega on kohus ka nende tõendite kogumist väljajätmisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid ka selline rikkumine on antud juhul apellatsioonikohtu poolt kõrvaldatav. 8.1.3 Apellatsioonis on vaidlustatud erinevate eksperthinnangute lubatavate ja seaduslike tõenditena käsitamist ja süüdistaja poolt esitatud ekspertiisiakti ja selles esitatud järelduse kui kohtukõlbuliku tõendi kõrvale jätmist, millega on oluliselt rikutud menetlusõigust. Maakohus on leidnud, et kuna eksperthinnangu on andnud vannutamata eksperdid, ning ekspertiisiakti sissejuhatavas osas puudub neile õiguste ja kohustuste tutvustamise ning nende hoiatamise KrMS § 321 järgi kohta märge, siis on nimetatud eksperthinnang kõlbmatu tõend/ otsuse lk 106/. Ka prokuröri apellatsioonis on tõdetud, et kuigi ekspertiisimääruses on ära toodud, et eksperte hoiatatakse, et teadvalt vale eksperdiarvamuse andmine on karistatav KrMS § 321 järgi, puudub sellekohane eraldi märge eksperthinnangus. Kohtukolleegium nõustub antud vaidluses maakohtu poolt tehtud järeldustega ning ka kaitsjate poolt ringkonnakohtus esitatud seisukohtadega, et kohtueelsel uurimisel kogutud ekspertiisiakt ei ole seaduslik tõend ning tuleb tõendite kogumist välja jätta/ 2 kd. t.lk. 110131/. Kohtukolleegium, seadmata kahtluse alla akrediteeritud hindajate kutselist pädevust, leiab, et vannutamata isikute poolt ekspertiisi tegemisel nendele õiguste ja kohustuste selgitamine ning 17 nende hoiatamine kriminaalkaristusest teadvalt vale ekspertarvamuse andmise eest ei ole hinnatavad formaalsetena vaid selliste KrMS § 95 lg 3 ja § 107 lg 2 ettenähtud nõuete rikkumise korral on tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumisega. Seaduslikuks ja kohtukõlbulikuks eksperthinnanguks ei muuda ülalnimetatud olulise rikkumisega kogutud tõendit ka prokuröri apellatsioonis esitatud asjaolud, et tegemist on akrediteeritud hindajatega ning ekspertiisi teostamisel on järgitud kinnisvara hindamise standardeid. Ekspertiisiaktis antud arvamus on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud range tõend, millele antud juhul on riiklik süüdistaja rajanud suures ulatuses varalise kahju tekkimise kannatanul ja kuriteo objektiivse tunnuse, kasu saamise süüdistatavate poolt. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud etteheitega, mis põhineb seisukohal, et kui määratud ekspertiisi ei saa ekspertide hoiatamata jätmise tõttu käsitada ekspertide arvamusena tuleb seda hinnata muu dokumentaalse tõendina. Riigikohus on oma lahendites /otsused nr 3-1-1-33-06, 3-1-1-52-09/ sedastanud, et tõend on lubamatu siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Kolleegium tõdeb, et KrMS § 63 näeb ühe võimaliku tõendiliigina ette dokumendi ja seda juhul, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta, kuid kohtukolleegiumi hinnangul on olulise menetlusnormi rikkumisega kogutud ja sellega seoses ebaseaduslikuks ja kohtukõlbmatuks tõendiks tunnistatud eksperthinnangu ümberhindamiseks seaduslikuks ja kõlbuliku muuks dokumentaalseks tõendiks vastuolus tõendite hindamise ja kasutamise põhimõtetega. Kohtukolleegium nõustub kaitsjate ja kohtu seisukohaga, et menetlusnorme rikkudes kogutud ekspertarvamust kui lubamatut tõendit ei saa hinnata lubatava ja seadusliku teist liiki tõendina. CC kaitsja teesides esitatule, et kaitsjate poolt kogutud ja kohtule esitatud arvamustele ei laiene menetlusseaduse nõuded nagu prokuröri poolt esitatud arvamustele, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tõendi seaduslikkuse kontroll ja tõendi lubatavuse hindamise käsitlus ei olene tõendi esitanud menetluspoolest. Ka kaitsja seisukoht on vastuolus nii kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega kui kohtu poolt tõendite hindamise põhimõttega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt kui prokuröri poolt menetlusnormi olulise rikkumisega kogutud tõend on tunnistatud ebaseaduslikuks ja kohtukõlbmatuks, ei saa analoogse rikkumisega kaitsja poolt esitatud eksperdihinnangut käsitada seadusliku ja lubatud tõendina põhjendusel, et selle on esitanud kaitsja. Kohtukolleegium leiab, et tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on tõendiks eksperdi arvamus, mitte aga ekspertiisiakt kui eksperdiarvamust sisaldav menetlusdokument. Küll aga peab ekspertiisiakt vastama KrMS § 107 ettenähtud nõuetele. Antud juhul on kohus / otsuse 108 lk./ YYYY kinnistu turuhinna kindlakstegemisel kasutanud tõenditena Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnangut, Colliers Internatsional eksperthinnangut ja sellele hinnangule Ernst& Young Baltic AS / 7 kd t.lk.210-213/ tehtud analüüsi. Esimest kahte hinnangut on kohus nimetanud dokumendiks, mille sisu selgitamiseks on nende koostajad TR ja OO kohtus üle kuulatud tunnistajatena. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-14205 sedastanud, et range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tulenevalt KrMS §-st 62 18 peegeldavad tõendamiseseme asjaolud valdavalt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo kui minevikusündmuse tunnuseid, kuid selle paragrahvi punktis 4 silmas peetavas ulatuses ka kahtlustatava või süüdistatava isikut. Seega on tunnistajana võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Oluline on siinjuures märkida, et KrMS § 68 lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Tulenevalt KrMS § 59 lg-s 2 sätestatust ei saa ka spetsialisti võrdsustada tunnistajaga KrMS § 66 lg 1 mõttes. See tähendab, et spetsialisti ülekuulamine tunnistajana sarnaneb menetleja ülekuulamisele tunnistajana: ka spetsialisti võidakse üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele. Kohus ei ole selgelt piiritlenud, millise tõendiliigiga on nimetatud hinnangute puhul tegemist. Küll võib kohtu järeldustest aru saada, et kohus ei ole eelpooltoodud tõendeid arvestanud ekspertarvamustena KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõendi mõttes ja sellise seisukohaga ringkonnakohus nõustub. AA2 on kohtus selgitanud Colliers Internatsional hindamismetoodikat äripindade puhul ja kuidas jõuti konkreetsele järeldusele YYYY a kinnistu puhul. Samas on AA2 tõdenud, et hindamisakt ei ole esitatud tervikuna, tegemist oli suuremahulise dokumendiga ja tema kirjutas alla juhatajana, YYYY kinnistu tegelikuks hindajaks oli MP, / 9 kd . t.lk. 26-28/. Seega pole samastatav tegelik hindaja ja dokumendile allakirjutanu, dokumendi põhiosa ei kajasta teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendus faktiliselt puudub. Kohtukolleegium leiab, et sellise hinnangu puhul ei ole jälgitav kuidas on arvamuseni jõutud, kes on olnud tegelik koostaja ja hinnangu andmiseks vajalike toimingute teostaja. Kohtukolleegium leiab, et AA2 poolt allkirjastatu ei ole hinnatav ka seadusliku muu dokumendina, mille alusel oleks võimalik määratleda kinnistu väärtus. TR on riiklikult tunnustatud ekspert, kes on 18.04.2008 aastal koostanud B OÜ tellimisel / 7 kd t.lk. 248-258/ YYYY a kinnistu eelhinnangu. Kohtuistungil on ekspert kinnitanud eelhinnangus antud kokkuvõtet ning selgitanud järeldusele jõudmist. Samas on ka selgitanud, et esitatu on eelhinnang selles mõttes, et seal ei ole esitatud täies mahus arvutusi. Samuti ei ole ära toodud lähteandmeid. Tegelikult on ekspertarvamus tal olemas, kuid esitas vastavalt temalt nõutule vaid kokkuvõtte/ 9 kd t.lk. 173-177/. Seega on ekspert selgitanud, et tegemist on eelhinnanguga, mis siiski baseerub pikemal ja mahukal ekspertarvamusel. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud riiklikult tunnustatud eksperdi poolt esitatu ei ole hinnatav eksperthinnanguna, küll aga on hinnatav muu dokumentaalse tõendina, kuna sisaldab teavet tõendamisesemesse puutuvate asjaolude kohta ning selle saamisel ei ole tuvastatavad sellised minetused, mis muudaks eelhinnangu ebaseaduslikuks dokumendiks. Samuti tuleb TR’a poolt kohtuistungil antud seletusi hinnata tema kui spetsialisti poolt antud hinnangu selgitustena kuna faktiliselt ongi ta tema poolt koostatud dokumendi osas seletusi andnud. 1Partner Kinnisvara allkirjastamata hinnangule ei ole kohus oma järeldustes tuginenud, maakohtu otsuses puudub põhistus millise tõendiliigiga on tegemist ja puudub ka 19 seaduslikkuse ja usaldusväärsuse põhjendus. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited maakohtu poolt tõendi kasutamisest. Kohtukolleegium leiab, et kuna kohtu õigeksmõistev otsus ei rajane ülalnimetatud tõendil ning kuna prokurör on leidnud, et tõend pole lubatav, ei ole kohtukolleegium alust analüüsida hinnangu kui tõendi seaduslikkust ja usaldusväärsust. 8.
5. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 on sedastatud põhimõte, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ringkonnakohus on eelnevalt (p.8.1) esitanud oma põhjendused vaidlustatud tõendite seaduslikkuse ja lubatavuse osas. Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium seaduslikeks tunnistatud tõendeid ja esitab seisukohad prokuröri apellatsioonis viidatud tõendite ühekülgsele hindamisele. 8.2.1 Jälitusprotokolli kohaselt on toimunud kõigi kolme süüdistatava kasutuses olevate mobiiltelefonide pealtkuulamine ja salvestamine ning nende vestluse sisu on lahtikirjutatuna protokolli lisana esitatud/ 5 kd. t.lk. 97-141/. Kohtukolleegium leiab, et tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamise osas jälitustoimingu protokoll olulist teavet ei anna. Ka prokuröri apellatsioonis on nimetatud tõendi osas tehtud viide vaid sellele, et vestluste sisust on aru saadav, et AA2 arvamus kinnistu väärtuse osas ei ole sõltumatu ega objektiivne. Kohtukolleegium sellise väitega nõustub, mis omakorda kinnitab, et isegi kui apellatsioonikohus oleks tunnistanud AA2 poolt esitatud hinnangu seaduslikuks tõendiks, siis jälitustoimingu protokollist saadav teave andis seadusliku aluse hinnata nimetatud tõend ebaobjektiivseks ja seega ebausaldusväärseks, mis välistab selle tõendina arvestamise. 8.2.
6. Maakohtu otsuse lk-del 91-93 on vaatlusprotokolli lisadena prokuröri poolt süüdistust kinnitavate tõenditena kohtule esitatud elektronkirjade loetelu, millised on kohus tunnistanud lubamatutest tõenditeks. Kuna kohtukolleegium on eelpool leidnud, et kõigile maakohtu poolt kõrvale jäetud elektronkirjavahetusele konfidentsiaalsuskaitse ei laiene, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgnevat. 3 köites t.lk. 149-152 ja 166 olev e-kirjavahetus tõendab B OÜ ja OÜ D vahelist YYYY a kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimist, mille osas kriminaalasjas vaidlus puudub. 3 köites t.lk. 271-273, 275 ja 4 kd. t.lk. 231-234, 315-317 oleval e-kirjavahetusel pole tähtsust tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamiseks. 4 köites t.lk. 144-147, 189-193, 262, 266 olev elektronkirjavahetus kinnitab tunnistajana ülekuulatud EE poolt kohtuistungil antud ütlusi, muuhulgas ka seda, et tema notaribüroo ja isiklikult tema notarina koostas ja kinnitas Kaitseliidu ja D vahelise ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ja tema koostas ning tõestas volikirju. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud kriminaalasja materjali analüüsimine ei anna alust tuvastada, et maakohtu järeldus süüdistatavate õigeksmõistmisest oleks nende tõendite kogumi alusel kummutatav, ka apellatsioonis ei ole esitatud eraldi selgitust millist tõenduslikku tähtsust omab süüdistatavatele etteheidetava süüteo osas teave, mis sisaldub kõrvale jäetud elektronkirjades. 8.2.3 Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga, et maakohus on ekslikult leidnud, et 12.11.2004 aastal sõlmitud L OÜ ja OÜ B vahelise võlaõigusliku müügilepingu sõlmisega kuulus YYYY kinnistu CC ja YY firmale OÜ B. Tegelikkuses sellele firmale ei ole 20 kinnistu kuulunud ning 19.10.2005 aastal sõlmitud L OÜ, OÜ B ja OÜ B vahelise võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu ja asjaõiguslepingu tulemusena kinnitati XXXX omanikuks OÜ B, kusjuures YYYY kinnistu ostuhinnaks on 9 miljonit krooni/ 6 kd. t.lk. 199-216/. Analoogseid ütlusi on kohtuistungil andnud lepingute sõlmimise osas ka tunnistajana ülekuulatud BB2, kes oli L OÜ juhatuse liige/ 9 kd. t.lk. 11/. Samas kohtukolleegium tõdeb, et kuna CC ja YY, seonduvad mõlema äriühinguga, OÜ B on tütarfirma, siis selline minetus pole olulise tähtsusega. Ka lepingud näitavad, et OÜ B ja B OÜ esindajateks on mõlema osaühingu juhatuse liige YY. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et 14.11.2005 aastal sõlmiti B OÜ ja OÜ D vahel notariaalne leping/ 6 kd. t.lk. 189-108/, mille kohaselt müüdi YYYY kinnistu OÜ-le D 38 750 000 krooniga. 8.2.4 Apellandi etteheidetele kohtu järeldusest Kaitseliidu primaarsest huvist omandada XXXX kinnistut, osutab kolleegium, et kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et juba
7. oktoobril 2004 aastal oli Kaitseliidu keskjuhatuse koosolekul päevakorras Tallinna Maleva taotlus XXXX objekti vahetamiseks YYYY vastu/ 1 kd. t.lk. 9/ ja võeti vastu otsus võõrandada Tallinnas XXXX asuv kinnistu, sellest saadavate vahendite arvel omandada XXXX asuv kinnistu, tehingud teostada vahetamise põhimõttel, st üksnes tingimusel, et mõlema kinnistu väärtused olid võrdsed/ 1kd. t.lk 8/. Materjalidest ei nähtu, et oktoobris 2004, mil YYYY a kinnistu ei kuulunud veel süüdistatavatega seotud äriühingutele, oleks süüdistatavatel juba olnud tahtlus kinnistut Kaitseliidule müüa. Kohtukolleegium nõustub otsuse lk-l 100 äratoodud tõendusliku analüüsiga ja järeldusega, et Kaitseliidu ja ka B’i esmane soov oli realiseerida kinnistute vahetus, seejärel üritati vastastikust hoonestusõiguse seadmist. Tuvastatav on, et Rahandusministeerium
8. juuni 2005 Vabariigi Valitsuse eelnõu kooskõlastuskirjas on leidnud, et kinnistute vahetamine pole Kaitseliidul võimalik. Pärast seda sai selgeks, et XXXX kinnistu võõrandamiseks tuli korraldada avalik enampakkumine ning Vabariigi Valitsuse 10 oktoobri 2005 aasta korraldusega anti luba XXXX kinnistu avalikul enampakkumisel võõrandada ning kinnistu müügist saadud vahendite arvelt omandada XXXX kinnistu. Kohus on tulnud kooskõlas kriminaalasja materjalidega järeldusele, et XXXX kinnistu võõrandamisest saadavaid summasid tuleb kasutada XXXX kinnistu omandamiseks ja kolleegium ei nõustu prokuröri oletusega nagu oleks kohus jõudnud seisukohale, et YYYY kinnistu ostuks oli vaja kulutada kogu XXXX kinnistu müügist saadud raha. Selline järeldus otsusest ei nähtu. 8.2.5 Apellatsioonis on leitud, et maakohus on valikuliselt hinnanud tõendeid, millised prokuröri seisukohalt kinnitavad süüdistatavate poolt Kaitseliidu petmist, mille tagajärjel sattus Kaitseliit eksimusse ja tegi varakäsutuse, saades kahju, süüdistatavad aga kasu. Süüdistuse kohaselt oli CC ja YY poolt fiktiivselt tõstetud YYYY kinnistu turuväärtust kahe ostupakkumisega, mis edastati Kaitseliidule ja milledega XX põhjendas hinnatõusu. Siinjuures kohtukolleegium osutab, et kohus on tunnistanud B OÜ juhatuse liikme ŠŠ poolt antud ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks ning need tõendite kogumist välja jätnud. Prokurör sellise maakohtu järeldusega apellatsioonis nõustub, seega pole ringkonnakohtul antud juhul alust tunnistaja ütlustele hinnangut anda ega nendele toetuda. 21 Kohtuotsuses on kajastamist leidnud nii ŽŽ ütlused/ otsuse t.lk. 52-53/ ja ka II ütlused /otsuse lk 48-49/ning asjaolu, et kohus ei ole nende ütluste hindamisel otsuse lk 102-103 neid uuesti kogumahus avanud, ei anna alust tuvastada, et tegemist oli valikulise hindamisega nagu on apellatsioonis väitnud prokurör. Kohtule on teada olnud ja see on otsuses / otsuse lk 2/ ka märgitud, et pakkumise teksti koostas CC ja YY palvel OO2 ja saatis A ja B OÜ-le , samuti ka L-le. Tunnistajate II ja ŽŽ ütluste usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud. Nad on kinnitanud, et tõepoolest selline kiri neile saadeti, et selline käitumine on tavapärane, pakkumine sai allkirjastatud ning ka saadetud CC nimele. ŽŽ on andnud ütlusi, et tema poole pöördus CC 2005 aasta lõpu poole. Nad kohtusid paar-kolm korda. Kinnistu koht oli atraktiivne. Nad tegid kalkulatsioone, A-l oli hea ülevaade kinnisvara arendusmahtudest. Kirjas fikseerisid hinna, millest hakatakse läbirääkimisi pidama, et mitte lasta hinda kallimaks minna. Summa oli hüpoteetiline, eeldusel, et saadakse detailplaneering. Hiljem asi soikus. Kuigi võib tõdeda, et pakkumise saamise initsiaatoriteks olid just CC ja YY, ei saa kohtukolleegium nõustuda prokuröri seisukohaga, et A pakkumise puhul oli tegemist fiktiivse tõendiga ning oli kantud vaid süüdistatavate soovist petta Kaitseliitu. Kohtukolleegium leiab, et ka asjaolus, et müüja määrab, millise hinnaga ta oma vara tahab müüa, ei ole midagi kuritegelikku. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt 2005 aasta lõpuks ei olnud Kaitseliidu ega kinnistu omanike vahel sõlmitud siduvaid lepinguid ei YYYY kinnistu ostu-müügi ega ka kinnistu hinna osas.
9. oktoober 2005 aasta pandi kinnistu avalikku müüki City24 kinnisvaraportaalis hinnaga 30 miljonit krooni/ otsuse lk. 103/. Alles
10. novembri 2005 aasta Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega volitati XX pidama läbirääkimisi YYYY asuva kinnistu omanikega selle kinnistu omandamiseks ning kinnistu eest tasumisele kuuluva hinna osas eelkokkulepete sõlmimiseks ja uuesti on korratud juba Vabariigi valitsuse korralduses kajastatud põhimõtet, et XXXX kinnistu omandatakse tingimusel, et kinnistu eest tasumisele kuuluv hind ei ületa XXXX asuva kinnistu võõrandamisest saadud hinda. / 1kd. t.lk. 60/. Vastavalt keskjuhatuse protokollile oli arutusel ka asjaolu, et ekspertiisidega antud kinnistute turuväärtus enam ei ole reaalne, on toimunud kinnistute hinna tõus, selgelt on väljendatud seisukohta, et hinnad selguvad läbirääkimiste käigus/ 1 kd. tlk. 61-62/. Seega oli Kaitseliidu keskjuhatus 2005 aasta novembris seisukohal, et YYYY a kinnistu ostu hind pole kindlaks määratud ja alles selgub läbirääkimistel. Vastavalt
11. novembri 2005 aasta otsusele on
12. detsembri 2005 aasta Kaitseliidu keskjuhatuse koosolekul XX selgitanud läbirääkimiste tulemusi. On tõdetud, et võrreldes eksperthinnangutes saadud hindadega on kinnisvara turul hinnad tõusnud, YYYY kinnistu on pandud avalikku müüki ja on tehtud ostupakkumisi. Siinjuures viitab XX OÜ B ja A pakkumisele. Samas on selgitanud, et need pakkumised kujutasid endast müüja jaoks teatud orientiiri YYYY kinnistu reaalse müügihinna osas ja summa 46 550 000 on Kaitseliidu jaoks maksimaalne summa. Samuti on selgitanud, et jõuti kokkuleppele, et YYYY a kinnistu müügihind sõltub VVVV kinnistu müügihinnast ehk, kui Kaitseliidu poolt müüdava kinnistu hind kujuneb väiksemaks omanike poolt soovitud hinnast, siis ollakse nõus hinda alandama vastavalt teise kinnistu müügihinnale. Seega andis XX ülevaate kokkuleppest XXXX omanikega. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad tõendid sellest, et XX, kes küll oli teadlik soovitud müügihinnast, oleks olnud teadlik OÜ B ja A esitatud pakkumiste saamise faktoloogiaga või sellest, et hinda kujundavad asjaolud võivad olla eksitavad. Keskjuhatuse liikmetele olid pakkumiste kirjad edastatud, seal oli selgesõnaliselt märgitud, et tegemist on eelläbirääkimiste alustamise sooviga/ 1 kd. t.lk. 75-76/. 22 Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et vastavalt kokkuleppe sisule, polnud kinnistu müüja ka enda jaoks sellist müügihinda Kaitseliidu jaoks pidanud siduvaks, kuna nagu eelpool märgitud, oli jõutud kokkuleppele, et müügihind olenes YYYY kinnistu müügihinnast, ehk kui saadakse väiksem summa, ollakse ka selle summa eest nõus YYYY kinnistut müüma. Asjakohased ei ole ka süüdistuses esitatud etteheited, et CC ja YY ei lähtunud esialgsetest hinnangutest kinnistu väärtuse osas, mis olid 10 miljoni krooni ringis, kuigi olid esialgselt nõus kinnistute vahetamisega ja et XX ei selgitanud koosolekul, et nimetatud summas on hinnanud kinnistut ka eksperdid. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et 2004 aasta lõpust alates olid CC ja YY nõus YYYY kinnistu vahetama teise kinnistu vastu ja siis oli mõlema kinnistu väärtuseks u. 10 miljonit krooni, ei anna iseenesest alust tuvastada, et 2006 aastal ei olnud neil õigust kinnistut Kaitseliidule müüa kõrgema hinnaga, tegemist on erineva lepingu ja osapoole jaoks erineva tagajärjega. Samuti on tuvastatav, et juba enne
13. detsembrit 2005 kui Kaitseliidu keskjuhatus otsustas kinnitada OÜ D poolt pakutud lepingu, lisades sinna omad tingimused, olid keskjuhatuse liikmed teadlikud süüdistuses viidatud hinnangute sisust ja nendes äratoodud kinnistu turuväärtusest, kusjuures need hinnangud olid Kaitseliidule edastatud ja teada juba enne seda kui XX üldse Kaitseliitu tööle võeti./ 1 kd. t.lk. 17-35, 37-40/. Samast protokollist nähtuvalt ei avaldatud keksjuhatuse liikmete poolt mingit kahtlust või seisukohta, et ei peaks sellise hinnaga nõustuma. Nõustuti kahtlusteta kuna vastavalt lepingule oli hind seotud teise kinnistu müügihinnaga. Seega ei olnud antud juhul pakutud kinnistu müügihinna kujunemine määravaks asjaoluks otsustamaks teha varakäsutus ehk see kinnistu osta just sellise hinnaga. Korduvalt olid juhatuse liikmed ka väljendanud seisukohta, et esialgselt määratletud hinnaga, ehk 10 miljoni krooniga ei ole võimalik kinnistut osta ja sellist arvamust ei kujundanud XX. Ostuhinna määras vastavalt kokkuleppele faktiliselt teise kinnistu müügihind. Siinjuures vajab märkimist, et AS P poolt kinnistu turuväärtuse hinnang on teostatud ja Kaitseliidule edastatud alles 2007 aasta oktoobris, ehk selle aluseks võtmata jätmist või selgitamata jätmist ei saa XX-le süüks arvata. Süüdistuse kohaselt oli YYYY a kinnistu turuväärtuseks 2004 aastast, kui süüdistatavad selle omanikeks said, kuni 2005 aasta detsembrini, mil sõlmiti Kaitseliiduga kinnistu võlaõiguslik müügileping, jätkuvalt 10 miljonit krooni. Seega prokurör lähtub seisukohast, et nimetatud ajavahemikul ei ole kinnisvara turul mingeid hinnamuudatusi toimunud. Samuti sellest, et läbirääkimiste ajal sai kinnistu turuväärtuse hindamisel aluseks võtta vaid hetke seisu ja mahtu, millest on faktiliselt lähtunud ka hinnangu andjad. Siinjuures kohtukolleegium märgib, et isegi kui ringkonnakohus oleks aktsepteerinud prokuröri seisukohta, et ekspertiisiakti näol on tegemist muu dokumendiga ja seda tõendina arvestanud, on ka aktist selgelt arusaadav, et spetsialistide arvamus hinnast lähtub vaid hetkemahust ja olukorrast ega ole arvestatud vara kõrgeima väärtuse hindamisel arenduslikke kasutusvõimalusi. Kohus on, toetuvalt tunnistaja GG2 poolt kohtuistungil antud ütlustele leidnud, et nendega on kummutatud süüdistuse väide nagu oleks süüdistatavate poolt esitatud YYYY kinnistu detailplaneeringu taotlus olnud edutu. Kohus on toetunud oma järelduses ka SAPA
14. detsembri 2004 aasta vastusele/ 6 kd. t.lk. 112/ . 23 Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. GG2, kes koostas taotluse vajaliku lisana detailplaneeringu lahendusskeemi, ütluste kohaselt järgneb taotlusele vastus, mille sisuks võib olla ka, et selle koha peale ei ole võimalik detailplaneeringut teha. Antud taotlusele aga oli vastatud, et SAPA soovib detailplaneeringu eskiisi, mis on juba järgmine samm pikas protsessi. Nemad oma lahendusskeemis pakkusid kinnistule 7 korruselist hoonet. Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti vastusest on selgelt arusaadav, et soovitakse detailplaneeringu eskiisi esitamist, on leitud, et ehitusalune pind on liiga suur, samas planeeritava hoone korruselisuse kohta piisava info puudumise tõttu, arvamust ei antud. Kolleegium leiab, et selline vastus ei välistanud YYYY detailplaneeringu menetluse jätkamist ega anna alust tulla järeldusele, et nimetatud kinnistu turuväärtuse hindamiseks pole alust lähtuda kinnistu arenduslikust väärtusest. Sellisest väärtusest on lähtunud oma eelhinnangu andmisel spetsialist OR, saades objekti väärtuseks 47-48 miljonit krooni/ 7 kd. t.lk.249-258/. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et tegelikku kinnisvara hinnaturul toimuvat 2005-2006 aastal näitab ka fakt, et XXXX kinnistu, mis oli hinnatud samaväärseks YYYY kinnistuga, müüdi enampakkumise käigus 10 miljoni asemel 64, 7 miljoni krooni eest. SS2 on andnud ütlusi, et OÜ A, mille juhatuse liige ta oli, osales enampakkumisel ja võitis selle. Tegemist oli detailplaneeringuta kinnistuga. Kinnisasja ostmisel- müümisel arvestatakse arenduspotentsiaali. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kuigi ringkonnakohus andis osadele tõenditele maakohtust erineva hinnangu, ei anna nende tõendite arvestamine ega apellatsiooni väited tulla maakohtust erinevale järeldusele süüdistatavate õigeksmõistmise osas grupilise kelmuse ja sellele kaasaaitamise süüdistuses. Pole tuvastatav, et AS A Kinnisvarabüroo pakkumine oli fiktiivne. ŽŽ ütlustega on kummutatud süüdistuse väide, et eelläbirääkimiste alustamiseks midagi ette ei võetud. Lisaks sellele, et tegelik lepinguline kokkulepe seadis kinnistu ostuhinna Kaitseliidu jaoks sõltuvusse teise kinnistu müügihinnast, pole tuvastatav, et Kaitseliidu keskjuhatuse liikmed olid eksimusse viidud YYYY kinnistu tegelikust turuväärtusest kuna kahtlusteta pole tõendatud, et 2006 aasta lõpus oli XXXX kinnistu turuhinnaks 10 miljonit krooni. 8.3 XX

§ 289

järgi õigeksmõistmise osas peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt viidata Riigikohtu lahendites korduvalt kehtestatud põhimõttele, et varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (

§ 289) suhtes erinormi.

See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt Riigikohtu otsust nr 3-1-1-20-07, 3-1-1-46-08, 3-1-1-100-09). Eeltoodust tulenevalt on võimalik hinnata süüdistuses kirjeldatud teo vastavust

§ 289

tunnustele alles siis, kui on sedastatud, et see tegu ei vasta ühelegi varavastase kuriteo koosseisule. Seega

§ 209ning § 289 või kehtiva § 2172 ideaalkogum on välistatud.

8.3.1 Kuna kohtukolleegium eelpool leidis, et XX õigeksmõistmine varavastase kuriteo süüdistuses tühistamisele ei kuulu, annab kohtukolleegium hinnangu apellandi väidetele ja otsusele XX-le

§ 289/ kehtiva seaduse § 2172 lg 1 / järgi esitatud süüdistuse osas.

Vaidlus puudub selles, et Kaitseliit oli avalik-õiguslik juriidiline isik ning XX oli ametisse nimetatud Kaitseliidu ülema käskkirjaga viidetega Kaitseliidu seadusele ja avaliku teenistuse seadusele. Avaliku teenistuse seaduse § 2 lg 2 p 9 mõttes on Kaitseliit ametiasutus, milles 24 töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. ATS § 5 kohaselt jagunevad teenistujad kolmeks – ametnikud, abiteenistujad ja koosseisuvälised teenistujad. Ametnik on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. Kaitseliidu seaduse § 8 lg 5 kohaselt on Kaitseliidu struktuuri kuuluval ametikohal töötamine riigiametis töötamine vastavalt avaliku teenistuse seadusele. Kriminaalasjas pole vaidlust ka selles, et XX töötas Kaitseliidu Peastaabis Kaitseliidu ülema nõunikuna, kelle tööülesannete hulka kuulus Kaitseliidu ülema ja keskjuhatuse kinnisvaraalane nõustamine, samuti keskjuhatuse otsusega volitati teda läbi rääkima XXXX kinnistu hinna osas ja sõlmima ka võlaõiguslepingu kinnistu ostuks. Seega XX, andes Kaitseliidu ülemale ja keskjuhatusele juriidilist ja kinnisvaraalast nõu, valmistades ette dokumentatsiooni keskjuhatusele arutamiseks ja valmistades ette ka keskjuhatuse sellekohased otsused, osales sisuliselt Kaitseliidu keskjuhatuse otsustuste kujundamise protsessis.

§ 288

mõttes ei ole ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks lõplik iseseisev haldamis- järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab (RKKK 3-1-1-68-05). Vastutust välistavaks ei saa lugeda ka asjaolu, et XX-l ei olnud kinnitatud ametijuhendit, kuna ta pidi oma töös silmas pidama, esindama ja kaitsma Kaitseliidu huve, lähtudes nii Kaitseliidu kui avaliku teenistuse seadusest. Maakohus on otsuse 95 lk 4 ja 5 lõigus esitanud XX-le süüdistuses ära näidatud volitused ja pädevuse aluse, kuid samas on otsuse järgmisel lehel tehtud vastuoluliselt etteheide, et süüdistuses pole mingeid viiteid XX ametiseisundile, st tema õiguspädevusele. Kusjuures kohus põhistab sellist järeldust sellega, et sisuliselt töötas XX peastaabis juristina, andes nõu kinnisvaraga seonduvates küsimustes. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul otsustamaks kas XX näol on tegemist ametiisikuga, ei ole määravaks mitte tema ametinimetus või ametikoht, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Seega on ekslik maakohtu järeldus, et XX, pidades Kaitseliidu eest ja nimel läbirääkimisi kinnistu müügi eelkokkulepete sõlmimiseks ning ka Kaitseliidu nimel notariaalsete lepingute sõlmimisel, ei olnud ametiisik seetõttu, et selline pädevus ei tulenenud tema ametikohast vaid Kaitseliidu keskjuhatuse poolt antud volituste alusel. Kohtukolleegium leiab, et XX, esindades Kaitseliitu läbirääkimistel XXXX kinnistu omandamiseks ja võlaõigusliku lepingu notariaalsel sõlmimisel, oli ametiisikuks

§ 288mõttes.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis on vääralt kaasa toonud XX õigeksmõistmise põhjusel, et ta ei olnud

§ 289ettenähtud subjektiks.

Samas kohtukolleegium leiab, et puuduvad piisavad seaduslikud alused XX süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks

§ 289/ 2712 lg 1/ järgi.

XX-le oli ette heidetud, et tema enda nimelt esitas Kaitseliidu keskjuhatusele YY ja CC-ga kooskõlastatult seletuskirja, milles viitas kinnistu turuväärtuse mitmekordsele tõusule ja esitas selle kinnituseks tegelikkusele mittevastava sisuga pakkumised. Lisaks eelpool/ otsuse p 8.2/ esitatule märgib kolleegium, et XX oma volituste ja pädevuse piires edastas Kaitseliidu juhatusele selgituse, milline oli kinnistu omanike tahe ja milleni läbirääkimiste tulemusena jõuti. Tõepoolest on lisatud seletuskirjale ka kaks pakkumist, mida XX on nimetanud müüja jaoks teatud orientiiriks kinnistu reaalse müügihinna osas. Kohtukolleegium peab veelkord vajalikuks osutada, et kolleegiumil puudub võimalus anda hinnang kui tõene oli OÜ B poolt esitatud pakkumine eelläbirääkimiste soovi kohta kuna 25 tunnistaja ŠŠ ütlusi ei saa kolleegium tõendina hinnata, küll aga on fakt, et selline pakkumine oli tehtud. Samuti on ŽŽ ütlustega, mille usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud, tuvastatav, et sellise kirja ja pakkumise tegemine tõi kaasa selle, et ta faktiliselt ka hakkas nimetatud kinnistu vastu huvi tundma, saadi kokku omanikega, tehti kalkulatsioone, käidi kohapeal. Kohtukolleegium leiab, et selliste asjaolude korral ei ole alust tuvastada, et eelläbirääkimiste alustamise soovi pole faktiliselt olnud ehk et As A Kinnisvarabüroo poolt esitatud pakkumine oleks olnud tegelikkusele mittevastava sisuga. Süüdistuses on kinnistu omandamiseks hinnaga 45 miljonit krooni eelläbirääkimiste alustamisega nõustumist, nimetatud ostusooviks ja süüdistus on sisustatud sellega, et XX ei selgitanud, et need pakkumised ei olnud esitatud OÜ-le D ega ka seda, et need ei olnud siduvad pakkumised. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud pakkumised olid edastatud Kaitseliidu keskjuhatusele ja seal oli sõnaselgelt kirjas, millega on tegu ja kellele need on adresseeritud. XX on neid käsitanud nii nagu müüja on oma tahet väljendanud, orientiirina müügihinna osas. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et ülaltoodud sisuga pakkumised ei ole siduvad, eraldi selgitamata jätmine pole etteheidetav, kuna eelläbirääkimiste mõiste ning asjaolu, et hinna määrab siiski omanik, on keskmise arenguga inimesele teada ja arusaadav. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on meelevaldne XX-le süüdistuses esitatud etteheide, et ta saavutas müüjaga kokkuleppe siduda YYYY a ostuhind XXXX saadava hinnaga. Sellise kokkuleppe saavutamiseks oligi Kaitseliidu poolt talle volitus antud ja see tulenes nii Vabariigi Valitsuse korraldusest kui keskjuhatuse otsusest ning oli Kaitseliidu tahe. Kohtukolleegium ei nõustu ka süüdistuse väitega, et eksimusse viiduna andis keskjuhatus XX-le volitused sõlmida eelleping ebasoodsatel tingimustel. XX selgitas, et 46 miljonit krooni on võimalik maksimum ostuhind. Samas on ka märkinud, et tegelik ostuhind sõltub YYYY kinnistu müügihinnast. Kui müügihinnaks kujuneb nt 30-35 miljonit, siis leping näeb ette, et YYYY kinnistu eest rohkem ei tasuta. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta fakti, et XXXX kinnistu hinnaks oli spetsialistide poolt määratud 10 miljonit krooni ja sellise alghinnaga ka nimetatud kinnistu enampakkumisele esitati. Kohtukolleegium leiab, et ei saa XX-le ette heita sellise kokkuleppe saavutamist ja eellepingu sõlmimist, millega sisuliselt oleks YYYY kinnistu saadud osta ja müüja oli kohustatud seda müüma vaid ka näiteks 10 miljoni krooniga. Seda juhul, kui enampakkumisel YYYY kinnistu oleks müüdud alghinnaga. Samuti on XX-le süüks arvatud, et ta varjas Kaitseliidu juhatuse eest hindamisaktid, eelkõige akti, mis oli koostatud paar kuud enne, jättes sellega esitamata otsustamiseks vajalikud andmed. Kohtukolleegium peab uuesti vajalikuks korrata, et süüdistuse poolt nimetatud hindamisaktid, sh. 30.08.2005 koostatu, oli Kaitseliidu poolt taotletud ja olid Kaitseliidule edastatud juba enne kui XX Kaitseliidu nõuniku ametikohale tööle võeti. Vastavalt keskjuhatuse koosoleku protokollidele, olid juhatuse liikmed hindamisaktidest ja nende sisust teadlikud. Tunnistaja ZZ, kes oli Kaitseliidu kinnisvara spetsialist, jurist, ütluste kohaselt, ajal kui tema veel tegi keskjuhatusele eelnõu, oli DD2-l juba hindamisaktid olemas, andis need ka temale. Hiljem hakkas kinnistuste küsimusega tegelema XX. Seega ei ole XX-le inkrimineeritav juba varem Kaitseliidu keskjuhatusele esitatud ja juba varem teadaolnud hindamisaktide sisu varjamine. 26 Kohtukolleegium leiab, et XX kui ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine, millega tekitati Kaitseliidule oluline varaline kahju, pole kriminaalasja materjalide ega ka apellatsioonis esitatud väidete alusel tuvastatav. 8.4 Prokuröri väited riigilt väljamõistetud kaitsjatasude ebamõistlikkusest on asjakohased ja annavad aluse selle osas otsuse tühistamiseks. 8.4.

1. Hüvitamisele kuuluvate kaitsjatasude osas on prokurör leidnud, et XX-le hüvitamisele kuuluv kaitsjatasu on mõistliku suurusega ning selles osas pole otsust vaidlustatud. Küll aga on leitud, et YY’le ja eriti CC’le hüvitatud kaitsjatasud ei ole mõistlikud ega lähtu menetlustoimingute hulgast. Riigikohus on oma lahendites sedastanud, et otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu/ otsuses 3-1-1-87-09 ja 3-1-1-100-09/. Õigusabi eest ei pea maksma vaid see isik, kes kaitsjaga lepingu sõlmib. Maksjaks võib olla ka kolmas isik. Pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (vt ka RKTK 3-2-1-112-01). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Mitmete kohtuistungite korral tuleks hinnata ka seda, kas asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht suureneb või kahaneb. Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga. Prokuröri poolt ei ole vaidlustatud kohtu järeldust, et tegemist on keskmisest mahukama ja keerukama kriminaalasjaga, samas on apellant õigustatult ette heitnud selgituste puudumist,miks on maakohus aktsepteerinud kriminaalasjas kordades erinevaid kaitsjatasu suuruseid. Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu poolt on faktiliselt jäänud otsuses põhistamata, millest maakohus on lähtunud ja millisel alusel on ta lugenud mõistlikuks vaidlustatud kaitsjatasude hüvitamise täie mahus. Kohtukolleegium nõustub ka apellandi märkusega, et süüdistuse mahust tulenevalt on mahukaim süüdistus esitatud XX-le, Kaassüüdistatavatele inkrimineeritud kuriteod on mahult analoogsed. Samuti kohtukolleegium nõustub prokuröri väitega, et valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise osas tuleb lähtuda ka kaitsjaga koos teostatud menetlustoimingute hulgast. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on YY ja Advokaadibüroo Leppik & Partnerid vahel sõlmitud kliendileping 28 aprillist 2008/ 5 kd. t.lk. 160/. 27 Vastavalt maakohtule esitatud taotlusele on Advokaadibüroo A.Pilv ja CC vahel sõlmitud kliendil 22 veebruaril
2. / t.lk. 11-13/. Seega ajaliselt on tegemist olukorraga, kus kaitsjate jaoks on menetlus maakohtus kestnud vähem kui kaks aastat. Seda enne apellatsioonimenetlust, kus on taotlused eraldi esitatud. Kriminaalasjas on 11 köidet, kuid viimases on vaid prokuröri apellatsioon ja apellatsioonikohtu menetlusdokumendid. Kohtueelse menetluse käigus kogutud materjal on 7 köites, 8-10 köited sisaldavad maakohtule esitatud ja ka kohtu poolt koostatud dokumente. CC kaitsja poolt
3. oktoobril 2009 aastal maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusele on lisatud nii arved kui ka spetsifikatsioonid. Kohtukolleegium möönab, et ühesuguste kogemuste ja professionaalsuse juures võivad kaitsjate töömahud olla erinevad ning antud juhul tuleb arvestada ka faktiga, et CC oli valinud endale kaks kaitsjat. Samas aga nähtub kuludokumentidest, et kuigi analoogseid toiminguid ja dokumente on koostanud ka teiste süüdistatavate kaitsjad, on CC kaitsjate esitatud spetsifikatsioonide osas võimalik täheldada ebamõistlikkust ja põhjendamatust. Näiteks 22.02.2008 aastal lepingu sõlmimisel on esitatud arve õigusabi eest summas ligi 59 tuhande krooni eest, kuid ei nähtu milliseid toiminguid on kaitsja teostanud, kuna alates toimikuga tutvumisest on kaitsjad esitanud uued taotlused ja arved. Samuti nähtub spetsifikatsioonidest, et esitatud on ebareaalsed töömahud. Nii on näiteks A.Pilv ja R.Otsa näidanud, et menetluse lõpetamise taotluse koostamine, mille on allkirjastanud vaid A.Pilv/ 7 kd. t.lk. 216-247/, kes on üle 5 tunni taotlusega tegelenud, on R.Otsa poolt kulutatud üle 10 tunni, eraldi on veel ära toodud RK lahendite taotlusse esitamine, tööajaks üle 3 tunni ja seda 12-
4. august 2008 eest/ 10 kd t.lk. 17/. Uuesti on sama taotluse koostamisega tegeletud A.Pilve poolt 15.08.08 ligi 6 tundi, 24.08.08 on seda täpsustatud ja täiendatud üle 7 tunni, 28.08.2008 aastal uuesti täpsustatud üle poole tunni. Samuti on R.Otsa jällegi 14.08.2008 aastal koostanud A.Pilve poolt allkirjastatud menetluse lõpetamise taotlust üle 6 tunni, 15.08 on R.Otsa tutvunud uuesti RK lahenditega, mis kuuluvad taotluse juurde ja seda üle 2 tunni. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et taotlus sisaldab 3 viidet RK lahenditele. 18.08.08 on R.Otsa sama taotluse koostamisega tegelenud ligi 7 tundi, 19.09.08 jälle üle 6 tunni, 25.08.08 üle 6 tunni. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks kõikide spetsifikatsioonide /10 kd. t.lk. 11-54/ süvaanalüüsi otsuses välja tuua, jõudis kindlale veendumusele, et XX-le hüvitamisele kuuluv kaitsjatasu ei ole mõistlik ega põhjendatud ega kooskõlas Riigikohtu ülaltoodud seisukohtadega ega ka kohtupraktikaga. Võrdluseks toob ringkonnakohus kriminaalasja, kus menetluses oli keerukas rahapesualane vaidlus, kriminaalasja oli 15 toimikut, kokku üle 4000 lehekülje materjali, menetlus kestis kokku 5 aastat, loeti õigusabi kulud põhjendatuks summas 216 tuhat krooni. / Tallinna Ringkonnakohtu määrus 1-03-104/. YY-le on esitatud süüdistus analoogses mahus CC-ga, kusjuures YY kaitsja on samuti teostanud rida taotlusi, välja töötanud koos kaitsealusega kaitsetaktika. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud taotlustest väljaspool kohtuistungi aega õigusabiga seotud toimingute osas vastavalt esitatud kuludokumentidele pole täheldatavad põhjendamatud või ebamõistikud ja mittevajalikke toiminguid. Samas siiski peab kohtukolleegium vajalikuks nentida, et kaitsja poolt esitatud taotlusest, kus on lisatud kaitsjatasu hüvitamistaotluse juurde eeldatavate kohtuistungi aegade loetelu / 9 köide t.lk. 306/, on tegemist teatavate ebatäpsustega faktiliselt kohtuistungi toimumise aja suhtes. Nii on vastavalt istungi protokollile 08.10.09 kohtuistung kestnud mitte kaitsja poolt äranäidatud 4,5 tundi vaid 2 tundi / 9 kd. t.lk. 258-273/, 09.10.09 on istung kestnud 2 tundi/ 9 28 kd .t.lk. 338-348/, mitte 4 tundi nagu näitab kaitsja. 22.10.09 kestis istung 3 tundi/ 10 kd t.lk. 204-206/, mitte 4 tundi. Kokku on 01.10.2009 aastal esitatud 21,5 tunni asemel tegelikult õigusabi osutatud 16 tundi. Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks arvestada CC ja YY poolt esitatud taotluse suhestumist sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga. Nimelt on arvestatud XX kaitsjal tunnitasuks 2 500 krooni, mis on näites 1000 krooni kallim kui XX kaitsja poolt taotletu ja YY kaitsjal 2 200 krooni. Määratud kaitsja aga teeb analoogse töömahu ära kohtuistungil tunnihinnaga 200 krooni tund. Kohtukolleegium märgib, et olenematult kaitsja ja tema kliendi vahelisest kokkuleppest, hüvitab riik vaid mõistlikud ja vajalikud kulud. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele CC ja YY kasuks riigi eelarve vahendites väljamõistetud õigusabi eest makstud summade osas ja uue otsusega kuulub CC-le hüvitamisele 500 tuhat krooni ja YY’ile hüvitamisele 350 tuhat krooni. 8.4.2 Prokurör on vaidlustanud YY-le hüvitatud õigusabi eest makstud tasu suurust. Kohtukolleegium märgib, et ka YY-le hüvitamisele kuuluva summa suurust ei ole maakohus piisavalt põhistanud. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasja materjalide kohaselt oli tegemist YY-ga seonduvalt advokaadi poolt ühel korral määruskaebuse koostamise ja apellatsioonikohtus määruskaebuse arutamise istungil viibimisega. Samuti on advokaadi poolt esitatud maakohtule 09.10.2009 aastal uuesti taotlus kolmanda isiku vara aresti alt vabastamiseks seoses menetluse lõpulejõudmisega. Kohtukolleegium leiab, et kolmel lehel määruskaebuse ja samasisuline vara aresti alt vabastamise taotluse koostamise ning ringkonnakohtu istungil viibimise, ajaliselt alla 30 minuti, eest mõistlik tasu on 20 tuhat krooni. Kolmanda isiku vara arestimisega seotud küsimus oli spetsiifiline, väikesemahuline. Hüvitamisele ei kuulu ka mittevajalike toimingute, nagu on Kaitseliidule ja Riigiprokuratuurile täielikult samastatava põhistusega kirjade tegemine ajal, kui määruskaebus on analoogses küsimuses ringkonnakohtu menetluses, tegemisega seotud kulud. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vastavalt KrMS § 306 lg 1 p 13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, kuidas toimida muuhulgas ka arestitud asjade ja objektidega ning seega oleks kohus võtnud YY-le kuuluva vara arestimise kohta vastu otsustuse ka YY esindaja taotluseta. Tegemist on mittevajaliku toiminguga ja ka kulutusega, mis riigi poolt hüvitamisele ei kuulu.
5. Kaitsjate poolt on esitatud apellatsioonikohtule taotlused kohtukulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Samas peavad ka apellatsioonikohtus taotletud kaitsjatasud olema mõistlikud, põhjendatud ja kooskõlas nii Riigikohtu lahendites sedastatuga. XX kaitsja poolt on esitatud taotlus 18 360 krooni hüvitamiseks. Kulud sisaldavad otsuse analüüsi, apellatsiooni analüüsi, kirjalike kõneteeside koostamist ja osalemist ringkonnakohtus. YY kaitsja esitas taotluse 15 900 krooni hüvitamiseks. Taotlus sisu kohaselt on seotud nii apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistumise kui ka kohtuistungil osalemise aega. 29 CC kaitsja esitas taotluse hüvitada kaitsjatasu summas 134 996 krooni. Kulutused on seotud apellatsiooniga tutvumuse, selle võrdlus otsusega, vastuse kujundamise ja teeside koostamisega. Kohtukolleegium leiab, et YY ja XX kaitsjate poolt esitatud taotlused kuuluvad rahuldamisele täies mahus. Taotletud summad on mõistlikud ja vastavuses vajaliku töö mahuga. Nõustuda ei saa CC kaitsja poolt esitatud taotlusega. Nagu juba eelpool on ringkonnakohus tõdenud, et kaitsjate töö maht võib olla erinev, on siiski tegemist kõikide kaitsjate osas sama kohtuotsuse ja apellatsiooni läbitöötamisega. Samuti on kõik kaitsjad esitanud ja koostanud kas vastuväited apellatsioonile või kõneteesid, mis istungil ette kanti ja materjalide juurde lisati. Kohtukolleegium möönab, et A.Pilve poolt esitatud kaitsekõne teesid on suurema mahuga kui teiste kaitsjate poolt esitatud, kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt konkreetsete, samas apellatsiooni hõlmavate teeside esitamine väiksemal hulgal lehtedel on anne ja oskus, mis ei ole kaitsjatele kindlasti etteheidetav. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis ei ole esitatud kaitsja jaoks midagi uut ega üllatavat ning süüdistuse piirid ning selle sisu, olid kaitsjal teada. Samuti on kaitsja koostanud ja esitanud maakohtule kõneteesid, kus suures osas kattuvad seisukohad ka apellatsioonikohtus esitatud teesidega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka apellatsioonimenetluses kaitsja poolt esitatud tasu on selgelt ebamõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohtukolleegium leiab, et CC-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kuulub hüvitamisele 40 tuhat krooni.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17 novembri 2009 otsuse CC-le, YY-le ja YYle riigi eelarvest hüvitamisele kuuluvate õigusabi eest tasutud summade osas. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA 30