KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 19.12.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-112031 Tsiviilasi Svea Finance AS-i hagi XX (X) vastu võla saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 30.07.2019 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Svea Finance AS-i määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Svea Finance AS (registrikood 11200943), lepinguline esindaja Annika Mikson Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
- Harju Maakohtu 30.07.2019 määrus tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.
- Määruskaebus rahuldada osaliselt.
- Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
- Määruse peale kassatsiooni korras edasi kaevata ei saa. Asjaolud ja maakohtu määrus
- 29.04.2019 esitas hageja maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 480.59 euro saamiseks. Kohus tegi 14.05.2019 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada, mistõttu anti nõue üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
- 05.07.2019 esitas hageja kohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 322.05 eurot, intressi 12.02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 108.21 eurot, võla sissenõudmise kulu 40 eurot ja lisanduva viivise. Hagi kohaselt sõlmisid kostja ja DL Arvutid OÜ (kui müüja) 25.08.2015 müügi- ja järelmaksulepingu, millega kostja ostis kauba. Lepingu alusel tegi hageja (kui finantseerija) müüjale väljamakse 300 eurot, mille kostja kohustus hagejale tagastama koos lepingutasuga ning järelmaksu 2 lisatasuga igakuiste osamaksetena ning tasuma intressi. Kuivõrd kostja lepingut kohaselt ei täitnud, ütles hageja selle erakorraliselt üles ja nõuab hagejalt lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist.
- Harju Maakohus keeldus 30.07.2019 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõike 1 punkti 2 alusel hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda.
- Määruse põhjenduste kohaselt on rahvastikuregistris kostja elukoha aadressiks märgitud Soome, Turu. Aadress XXX, Tallinnas on rahvastikuregistri andmetel alates 28.08.2015 kehtetu. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja aadress deklaratsiooni järgi Soome, Turu. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja Eestis maksustatavat tulu saanud. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu kostjale Eestis kinnisvara. Kohus tugines TsMS § 83 lõigetele 1 ja 2 leides, et kostja viimane teadaolev elukoht asus Soomes. Kostjal on õigus olla asja arutamise juures ja olla asjas ära kuulatud. Antud juhul peab kostjal olema võimalus realiseerida oma õigusi tegelikus elukohajärgses kohtus, mis asub Soomes. Kui kostjale sellist võimalust ei antaks, riivaks see kostja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.
- TsMS § 70 lõike 4 punkti 1 kohaselt kohaldatakse kohtualluvuse määramisel antud olukorras Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus). Kuna kostja elukoht on Soomes, saab viidatud määruse artikli 4 punkti 1 ja artikli 18 punkti 1 järgi tema vastu kohtusse nõude esitada üksnes elukoha riigis, st Soomes (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-123-12, punkt 9 ja 3-2-140-14, punkt 11). Eeltoodu alusel tuleb hagejal esitada nõue kostja vastu Soome kohtusse. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
- 21.08.2019 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud kostja elukoha nõuetekohaselt tuvastamata ja rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja viimane teadaolev elukoht on Soomes. Kohus on tuginenud üksnes rahvastikuregistris kajastatud andmetele, samal ajal jättes tähelepanuta asjaolu, et Pärnu Maakohus on maksekäsu kiirmenetluse raames tuvastanud, et Soome rahvastikuregistri andmetel puudub kostjal elukoht ka Soomes. Ühtlasi ei nähtu, et kohus oleks teinud mõistlikke jõupingutusi kostja tegeliku elukoha teadasaamiseks ning puuduvad konkreetsed tõendid, mis kinnitavad, et kostja alaline elukoht on praegusel hetkel Soomes. Lisaks jättis kohus kohaldamata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 62 lõike 2, millest tuleneb, et elukoha kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle riigi õigusest, milles elamise fakti tuvastatakse.
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.07.2019 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast. 3 Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta ise hagi menetlusse võtmist.
- Maakohus leidis õigesti, et TsMS § 70 lõigete 1 ja 4 järgi kohaldub praegusel juhul kohtualluvuse määramisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja sõlminud hagi aluseks oleva müügi- ja järelmaksulepingu tarbijana. Seega tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 17 punkti 1 alapunkti b kohaselt lähtuda kohtualluvuse määramisel määruse
- jaost. Maakohus leidis õigesti, et viidatud määruse artikli 18 punkti 2 (kohus viitas küll ekslikult punktile 1) järgi võib menetluse tarbija vastu algatada üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega tuli kohtul teha kindlaks kostja alaline elukoht Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse mõistes. Kohus kohaldas TsMS § 83 lõikeid 1 ja 2 ning leidis, et kostja viimane teadaolev elukoht asus Soomes. Kolleegiumi hinnangul on maakohus siinkohal põhjendamatult jätnud tähelepanuta Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 62 punkti 2, millest tuleneb, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Seega tulnuks kohtul selleks, et asuda seisukohale, et kostja elukoht on Soomes, tuvastada see Soome, mitte Eesti, õiguse alusel (vt ka Brüsseli I (eelmises sõnastuses) määruse vastava artikli kohta tehtud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-12, punkt 14).
- Lisaks nõustub kolleegium kaebuse väitega, et asjas puuduvad piisavad tõendid, mille alusel asuda seisukohale, et kostja alaline elukoht on Soomes. Nii hagis kui määruskaebuses on hageja mh esile toonud, et Pärnu Maakohus on maksekäsu kiirmenetluse raames tuvastanud, et Soome rahvastikuregistri andmetel puudub kostjal elukoht Soomes. Selle asjaolu on maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta. Maakohus peab asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht, mh koguma vajadusel täiendavaid tõendeid.
- Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lõike 3 teine lause). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/