← Eesti

2-18-113300/16

Obsah (4)§ 774§ 76§ 113§ 778

Tsiviilasi nr: 2-18-113300 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 26.08.2019, Tallinn Tsivi

§ 774lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi.

Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (

§ 76lg 1).

Hageja oli seega õigustatud nõudma kostjalt põhinõude 222 euro tasumist. Kostja on selle kohustuse kohtumenetluse käigus täitnud.

  1. Pooled ei ole kokku leppinud kahe aluse veos. Kohus ei ole tuvastanud, et ülejäänud ulatuses arve tasumise kohustus tuleneks kostjale seadusest või lepingust. Seetõttu tuleb hagi jätta põhinõudes (456-222) 234 eurot rahuldamata.
  2. Hageja on esitanud ka viivisenõude. Riigikohus on
  3. detsembri 2012 otsuse nr 3-21-165-12 punktis 43 leidnud, et CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist

§ 113lg 1 alusel.

  1. Kohus leiab, et viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada viivist põhinõudelt, mille osas kohus hagi rahuldamata jättis. Kohus lähtub seega viivise arvestamisel põhinõudest 222 eurot.
  2. Hageja on hagiavalduse kohaselt arvestanud viivist arve kuupäevale järgnevast päevast (17.08.2017) alates kuni hagi esitamiseni 29.08.2018 lepingujärgses määras 0,25% päevas. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole nõuda viivist alates arve esitamise kuupäevale järgnevast päevast, kuna poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 9.1 järgi on kostja kohustatud tasuma arved 10 päeva jooksul. Pooltevahelisest kirjavahetusest (tl 16) nähtuvalt on arve esitatud kostjale 17.08.
  3. Seega oli arve tasumise tähtaeg 27.08.
  4. Kostja sai olla arve tasumisega viivituses alles alates 28.08.
  6. Kuivõrd hageja on arvestanud viivist kuni 29.08.2018 ning ei ole nõudnud viivist aja eest pärast hagi esitamist, rahuldab kohus viivisenõude ajavahemiku 28.08.2017 kuni 29.08.2018 eest põhinõudes 222 eurot, s.o summas 203,69 eurot. 4

(8)Tsiviilasi nr: 2-18-113300
  1. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et viivisenõue on osaliselt põhjendamatu seetõttu, et hageja ei teavitanud kostjat, et arve on tasutud valele kontole. Arve tasumise tähtaeg oli 27.08.
  2. Arve tasuti valele kontole 22.11.
  3. Seega on ka valele kontole tasutud arve olulise viivitusega. Kostja on viidanud sellele, et viivitas arve tasumisega põhjusel, et pidas hagejaga läbirääkimisi arve vähendamise osas. Kohus leiab, et läbirääkimiste pidamine ei saanud kuidagi takistada kostjat tasuma arvet ulatuses, milles kostjal vastuväited puudusid. Apellatsioonkaebus
  4. Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
  5. Maakohus asus seisukohale, et kostja on hagejalt tellinud ühe kaubaaluse veo hinnaga 185 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellandi hinnangul on kohus tuvastanud ebaõigesti veolepingu eseme. Kostja esitatud tellimuse kohaselt (vt hagi lisa 2) oli veolepingu esemeks lillepotid. Kaubaalus, kui vedamist võimaldav või lihtsustav ese, kuulub veose hulka, kuid ei ole iseseisvalt veolepingu esemeks. Veelgi enam, kostja on ka ise kinnitanud oma 19.10.2018.a menetlusdokumendis (vt kostja 19.10.2018.a täiendava seisukoha p.3), et kostja on hagejalt tellinud transporditeenust kaubale (lillepotid). Kostja on eelviidatud menetlusdokumendile lisanud ka väljavõtte kauba müüja kataloogist (vt kostja 19.10.2018.a täiendava seisukoha lisa 2), millest nähtuvad veolepingu esemeks olevad lillepotid.
  6. Eeltoodust johtuvalt tuvastas maakohus ebaõigesti veolepingu eseme ning asus ebaõigele seisukohale, et kostja tellis hagejalt ühe kaubaaluse transpordi. Tegelikkuses oli poolte vahel sõlmitud veolepingu esemeks lillepottide transport, kuivõrd kostja soov oli saada enda valdusesse ostetud lillepotid. Lillepottide transpordi võimaldamiseks ja lihtsustamiseks kasutati kaubaaluseid, mistõttu võeti veotasu hinnastamise arvestuse aluseks kaubaaluse (FIN) hind. 28.

§ 778

lg 1 kohaselt on pakkimiskohustus saatjal.

§ 778

lg 1 alusel peab saatja veose selle liiki ja kokkulepitud vedamise viisi arvestades pakkima selliselt, et veos oleks kaitstud kaotsimineku ja kahjustumise eest ega põhjustaks vedajale kahju. Antud sättest tuleneb, et kauba saatja peab otsustama, kuidas saatja kauba pakendab ning millised vedu lihtsustavaid esemeid ta selleks kasutab. Käesoleval juhul otsustas saatja pakendada lillepotid kahele FIN kaubaalusele. Kuivõrd kauba saatjal on pakkimiskohustus, on tal seega ka ainupädevus otsustamaks, mitut kaubaalust on vajalik kasutada, et tagada lillepottide säilimine, vältida kauba kahjustumist ning vältida kahju tekitamist vedajale. Apellant rõhutab, et täitis veolepingust tulenevad kohustused ning teostas kauba (so lillepottide) veo vastavalt kokkulepitule. Kostja võttis kauba vastu ilma pretensioone esitamata. Kuivõrd hagejale etteheidetav kohustus puudub, ei saa hageja olla rikkunud ka hea usu põhimõtet.

  1. Kohaldades ebaõigesti materiaalõigust ning hinnates esitatud tõendeid puudulikult, asus maakohus põhjendamatule ja ebaõigele seisukohale, et kauba pakkimise viisi ja kaubaaluste valiku (sh arvu) ning sellega kaasnevaid kohustusi kostja ees kandis hageja. Tegemist on kostja ja saatja vahelise sisesuhtega, millesse vedaja ei puutu. Pannes veotasu suurenemise riisiko ekslikult vedajale, asus maakohus ebaõigele seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kogu veotasu tasumist.
  2. Veolepingu kohaselt oli vedaja kohustus transportida lillepotid Itaaliast Castelgomberto linnast Eestisse, Harjumaale. Kauba pakkimine, sh pakkimisel 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-18-113300 kasutatavate kaubaaluste valik, oli kostja kohustus. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja tarnis kostjale veolepingu esemeks oleva kauba. Vaidlust ei ka selle üle, et kostja võttis vastu kahele kaubaalusele pakitud kauba. Kostja on kauba kättesaamist (kahel kaubaalusel) kinnitanud oma allkirjaga CMR saatelehel (vt hagi lisa 3) ega esitanud kauba vastuvõtmisel mistahes pretensioone. Kostja ei ole hagejale teadaolevalt senini tagastanud teisel FIN alusel üle antud kaupa selle müüjale/saatjale. Vastupidi, kostja on kogu tarnitud kauba üle andnud kolmandale isikule (vt kostja 19.10.2018.a seisukoha lisa 1). Sellise käitumisega on kostja tunnistanud, et talle vedaja poolt üle antud kauba kogus oli õige ja vastas kostja tellimusele. Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kostjalt jäi hageja kasuks välja mõistmata 234 eurot ja sellelt arvestatud viivis, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  3. Asja materjalidest nähtub, et: - 08.07.2003 sõlmiti poolte vahel kliendileping rahvusvahelise ekspedeerimisteenuste ning tollilao- ja terminaliteenuste osutamiseks. veo- ja -Lepingu p 4.
  4. järgi hageja kui ekspedeerija osutab veo- ja ekspedeerimisteenuseid kostja kui kliendi tellimuse alusel. Tellimus esitatakse kirjalikult (faks, e-mail) ning sel on märgitud mh järgmised andmed kauba kohta – kogus, kaal, m
  5. - Kostja esitas 03.08.2017 hagejale tellimuse kauba veoks laadimisaadressilt TeraPlast S.p.a, Via del Progresso 65, 36070 Castelgomberto Itaalia aadressile OÜ Istrol, Reinu tee 7, Pringi küla, Viimsi vald. Kostja tellimus seondus lillepottide transpordiga, kaaluga 50 kg, ühel FIN alusel, transpordisummaga 185 eurot. Pooled leppisid kokku Incoterms FCA tarnetingimustes. -Hagejale anti saatja poolt kostjale transportimiseks üle lillepotid 2-l FIN alusel kaaluga 100 kg. -Hageja täitis veotellimuse ning tarnis kauba kostjale 16.08.2017, mida tõendab CMR saateleht nr ITAEE-
  6. Kostja võttis kauba vastu. -Hageja esitas kostjale transpordi arve kahe FIN alusel oleva kauba eest eest kokku 456 eurot. - Kostja tasus, küll hilinemisega, hagejale transpordisumma 222 eurot 1 FIN alusel olnud kauba eest.
  7. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab hagejale tasuma transporditeenuse eest, mida ta hagejalt ei tellinud, kuid mille osutamise vajadus tulenes sellest, et kauba müüja poolt hagejale transpordiks üle antud kaup kostjale kättetoimetamiseks ei olnud pakendatud mitte ühele FIN alusele vaid 2-le FIN alusele.
  8. Rahvusvahelise Autokaubaveolepingu Konventsiooni (CMR) art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. 6
(8)Tsiviilasi nr: 2-18-113300 Maakohus tuvastas õigesti, et käesoleva vaidluse puhul on täidetud kõik kolm eeldust ning asjas kohalduvad CMR sätted. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et käesoleval juhul ei ole võimalik CMR sätteid kohaldada, sest vaidlusalust olukorda need sätted ei reguleeri.
  1. Käesoleval juhul oli vedajale kauba veoks üleandmisel teada, et vedamisele kuuluva kauba maht ja kaal ei vasta poolte vahel kokkulepitud veolepingu tingimustele. CMR artikli 9.
  2. järgi saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie. Sellest sättest nähtub, et kui CMR saatedokumendi tingimused erinevad veolepingus kokkulepitud tingimustest, siis tuleb lähtuda veolepingu tingimustest, sest art 9.1 määrab saatedokumendi teisejärgulise tähtsuse tõendite hindamisel juhul, kui veolepingus kokkulepitu ja saatedokumendis märgitud andmed lahknevad. Sellest tulenevalt tuleb lepingu täitmisel lähtuda eelkõige kokkulepitud veotingimustest.
  3. Poolte vahel oli kokku lepitud veolepingus, et hageja teostab veo kauba suhtes kaaluga 50 kg, kusjuures see on paigutatud ühele FIN alusele. Saatedokumendi järgi oli kostja kaup paigaldatud kahele FIN alusele ja kauba kaal koos pakendiga moodustas 100 kg. Seega oli veolepingus kokkulepitu ja saatedokumendis märgitu vahel oluline lahknevus.
  4. CMR artikli 8 lg 1 p a) kohaselt on vedaja (praegusel juhul hageja) kohustatud kauba vastuvõtmisel kontrollima saatekirjas kaubakohtade arvu kohta tehtud kirjete õigsust, samuti nende markeeringut ja numeratsiooni. Hageja oli seega kohustatud kontrollima kauba kogust.
  5. Poolte vahel on vaidlus selles, kas olukorras, kus laadimiseks valmispandud kauba maht ja kaal erinevad võrreldes lepingus kokkulepituga on vajalik täpsustada tellijaga (antud juhul kostjaga) muutunud asjaolusid või on hageja õigustatud ilma tellijalt juhiseid küsimata ajakulu vältimiseks kauba laadimiseks antud koguses vastu võtma, veo teostama ning esitama seejärel tellijale arve vastavalt kauba tegelikule kogusele.
  6. CMR artikkel 14.1 järgi kui mingil põhjusel on veolepingut saatedokumendis märgitud tingimustel võimatu täita või muutub selle täitmine võimatuks enne kauba saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta, on vedaja kohustatud küsima juhiseid isikult, kel on õigus käsutada kaupa vastavalt artikli 12 sätetele. Käesoleval juhul ei tekkinud hagejal küll konkreetset vedamistakistust, sest kuigi kostja oli temalt varasemalt tellinud veo vaid kauba suhtes, mis on paigutataud ühele FIN alusele, kaaluga 50 kg, oli hagejal võimalik vedada ka kaupa mis oli kokku pakitud kahel FIN alusele kaaluga 100 kg, kuid see ei tähenda, et hageja ei oleks kauba vedamise kohta pidanud juhiseid küsima. Kui CRM saatedokumendis märgitu erineb veolepingu olulisest tingimusest tuleb vedajal vastuolude kõrvaldamiseks küsida selgitusi juhiseid andma õigustatud isikult. Juhul, kui hageja ei oleks saanud kahte FIN alust transportida, sest ta ei olnud sellega arvestanud (lisaveose paigutamiseks ei ole enam ruumi), oleks hageja kostjalt juhiseid küsinud, teisiti ei saa see olla ka kujunenud olukorras, kus hagejal oli küll lisaveose paigutamiseks ruumi, kuid veolepingus ja saatedokumendis märgitud andmetes oli vastuolu.
  7. Hageja kostjalt veolepingu ja saatedokumendi vastuolude ületamiseks juhiseid ei küsinud. Maakohus leidis, et sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus teostatud transpordi eest hagejalt tasu nõuda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Asjas puudub vaidlus, et kostja võttis saadud kauba kahel FIN alusel kaaluga 100 kg pretensioonideta vastu, keeldudes küll täies ulatuses transpordi eest tasumast. 7
(8)Tsiviilasi nr: 2-18-113300
  1. Poolte vahel oli kokku lepitud veolepingus Incoterms FCA tarnetingimustes, mistõttu oli kostja CMR tähenduses hageja kui vedaja suhtes saatja kui ka saaja ühes isikus. CMR artikkel 12.1 järgi saatjal on õigus käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba etteantud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale CMR artikkel 12.3 kohaselt kauba käsutamisõigus kuulub aga saajale saatedokumendi koostamise hetkest, kui saatja on teinud saatedkumendile sedalaadi märke. Käesoleval juhul oli kostja nii saatja kui ka saaja, seega oli temal kauba käsutamisõigus ehk juhiste andmise õigus.
  2. CMR saatelehel oli saatjana märgitud Teraplast S.P.A ja kauba saajana kostja. Saateleht kajastas seega saatja kohta ebaõigeid andmeid, sest tegelikult oli pooltevahelises veolepingus kokkulepitud, et saatjaks on kostja.
  3. Veolepingul ei ole sätestatud kirjalikku vormi, st tähendab seda, et veoleping loetakse sõlmituks poolte tahteavalduste vahetamise teel, mis ei pea olema kirjalikus vormis. Antud juhul soovis kostja saatjana veose üleandmisel, et hageja kui vedaja veaks kaupa kahel FIN alusel kaaluga 100 kg, sest sellises pakendis ja kaaluga kaup anti kostjale üle. Hageja vedas need määratud sihtkohta ja kostja saajana võttis need vastu. Seega oli poolte vahel sõlmitud kokkuvõttes leping 100 kg kauba 2-l FIN alusel vedamiseks ja seetõttu tuleb kostjal osutatud veoteenuse eest täies ulatuses tasuda. Kostja ei ole asjas väitnud, et täiendavalt kirjalikus tellimuses märgitud tasule on hageja nõudnud tavapärasest suuremat tasu.
  4. Vastavalt

§ 113

lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna kostja jättis rahalise kohustuse täitmata, kostja viivisenõude arvestusele eraldi vastuväiteid ei ole esitanud, siis tuleb hageja viivisenõue rahuldada. Menetluskulude jaotus 46. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, hageja loobus hagist maakohtu menetluses seetõttu, et menetluse jooksul tasus kostja osaliselt võlgnevuse, tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus juhindudes TsMS § 162-lg-s 1, 168 lg-s 4 sätestatust jätta kostja kanda. Rahaliselt määrab menetluskulud kindlaks maakohus lähtudes TsMS § 177 lg 1 p 2 sätestatule. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm Krista Kirspuu kohtunik kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.