4-19-2717/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2019.a. Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-19-2717 Kohtunik Margot Mikler Sekretär Moonika Rubizova Väärteoasi M. T. kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 15.04.2019.a. otsusele väärteoasjas nr 2317,19,
2. Menetlusalune isik M. T. (ik xxx, elukoht: xxx, e-post: xxx) Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri esindaja T. R. ja R. A. Väärteoprotokolli number 2317,19,001914 Asja läbivaatamine Kaebuse lahendamine istungimenetluses RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 1; § 133-135 kohus otsustas: Jätta M. T.i kaebus rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 15.04.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2317,19,001914 muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda otsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arvele nr EE891010220034796011 SEB pangas, nr EE932200221023778606 Swedbankis või nr EE701700017001577198 Luminor pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220195036762 ning selgitus „M. T., väärteoasi 4-19-2717, rahatrahv“. Kohtuotsus pööratakse täitmisele päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas
3. november 2019.a. Asjaolud Politsei– ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne–Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik I. A. poolt on koostatud 12.03.2019.a. väärteoprotokoll AB1242473 selle kohta, et 12.03.2019.a. kella 10:16 ajal xxx tänava suunas juhtis M. T. mootorsõidukit VW Golf reg.nr xxx ning M. T.il ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga. Kirjeldatud tegevusega rikkus M. T. liiklusseaduse (LS) § 33 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 239 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja R. A. on koostanud 15.04.2019.a. otsuse väärteoasjas nr 2317,19,001914, millega määrati M. T.ile karistuseks liiklusseaduse § 239 alusel rahatrahv 35 trahviühiku ulatuses, s.o. 140,00 eurot. Kaebuse sisu Eelpool nimetatud otsusele esitas 13.05.2019 M. T. kaebuse, paludes kohtuvälise menetleja otsuse tühistada, kuna turvavöö oli kinnitatud, seega ei ole tema väärtegu toime pannud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et temal oli 12.03.2019.a turvavöö kinnitatud. Politseisõidukist filmitud videosalvestus ei ole selge, ilm oli küllaltki porine ja läbi auto akende ei ole võimalik selgelt tuvastada, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte. Turvavöö jookseb tema autos põrandalt mööda ukseposti ja siis kinnitusklambrisse. Turvavöö on musta värvi. Sõiduki aknaklaasid ei ole toonitud. Politseiametnikele ta ei osanud öelda, miks teda kinni peeti. Tunnistab, et politseiametnikuga oli vestlus, et turvavöö kasutamine peaks olema vabatahtlik. Tema viimane rikkumine oli samuti turvavööta sõitmine. Tal on ka varasemaid rikkumisi. Hetkel tal ei ole juhtimisõigust, kuna see on ära võetud 3 kuuks alkoholi piirmäära ületamise eest. M. T. leidis, et talle kohtus näidatud fotolt ei saa välja lugeda kas turvavöö on kinni või lahti, turvavöö on sellises asendis, et seda ei pruugi olla näha Tunnistaja K. J. andis kohtuistungil ütlusi, et 12.03.2019.a. täitis tööülesandeid Keila linnas ning teostasid liiklusjärelevalvet. xxx juures ringteel ootasid võimalust sõita ringile, kui nende eest sõitis läbi sõiduk, juhil ei olnud turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Nad järgnesid sellele sõidukile ja veendusid, et juhil turvavöö ei olnud kinnitatud, alguses nägid seda läbi sõiduki küljeakna, kui sõiduk möödus neist, nägid, et juhil turvavöö ei olnud kinnitatud ka läbi tagumise aknaklaasi. Järgmisel ringil peal sõitsid sõiduki kõrvale ning veendusid, et juhil ei ole turvavöö kinnitatud, siis andsid peatumismärguande, mille peale juht koheselt ei peatunud. Sõiduk peatus mõned sajad meetrid eemal ja arvatavasti sel ajal pani juht turvavöö peale. Peale peatamist oli näha läbi tagumise aknaklaasi, et turvavöö tuli ukseposti küljest üle rindkere. Kinnipeetud sõidukiks oli tume Volkswagen, mille klaasid ei olnud toonitud ja nähtavus sõidukisse oli hea. Sõiduki juht tunnistas, et tal ununeb pidevalt turvavöö lahti ning leidis, et turvavöö kasutamine 2 on vabatahtlik, mitte kohustuslik. Täpselt ta seda kohta ei näinud, kus isik endale turvavöö peale pani, kuna isik sõitis mingisse hoovi sisse ja jäi alles siis seisma ja selle aja jooksul kinnitas turvavöö. Ringide peal oli selgelt näha, et juhi on turvavöö kinnitamata. Videosalvestuselt kuuldu kohaselt nad arutavadki omavahel sõidukis, mida näevad ja kas on selles kindlad ja kui ollakse kindlad, siis peatavad sõiduki. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Kohtuväline menetleja leiab, et tegu on tõendatud ja on menetlusaluse isiku poolt toime pandud. Tegu on tõendatud väärteokäigus kogutud materjalidega, videosalvestise, kui ka tunnistaja ütlustega ning istungil esitatud fotoga, kus on selgelt näha, et menetlusalusel isikul ei ole turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Tunnistaja on rikkumise kohta põhjalikud tunnistused andnud ning teda on hoiatatud valeütluste andmise eest. Karistusregister kinnitab, et sellelaadne rikkumine ei ole kaebajal esmakordne ning hetkel on M. T.il 6 kehtivat karistust ning nende eest määratud rahatrahvid on tasumata. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisaga, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud tõendite ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Väärteoasjas koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt juhtis menetlusalune isik 12.03.2019.a. kell 10:16 xxx (xxx) mootorsõidukit, juht ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga. Nimetatud asjaolu on kohtuistungil kinnitanud tunnistajana üle kuulatud K. J., kelle ütlustest tulenevalt sõitis menetlusaluse isiku sõiduk nende eest läbi ning juhil ei olnud nõuetekohaselt turvavöö kinnitatud. Alguses nägid seda läbi küljeakna, kui sõiduk möödus neist ja hiljem järgi sõites läbi tagumise aknaklaasi. Järgmise ringi peal sõitsid sõiduki kõrvale ning veendusid veel, et turvavöö ei ole kinnitatud ning siis andsid peatumismärguande, mille peale sõiduk koheselt ei peatunud. Sõiduk peatus mõned sajad meetrid eemal ja arvatavasti sel ajal pani turvavöö peale. Ringide peal oli selgelt näha, et turvavöö on kinnitamata. Kohtuistungil väitis kaebuse esitajast menetlusalune isik, et tegelikkuses oli ta turvavööga kinnitatud. Oma väidet põhjendas kaebuse esitanud isik sellega, et politseisõidukist filmitud videosalvestus ei ole selge, samuti ilmastikuoludega ja läbi sõiduki klaaside ei ole võimalik tuvastada, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte. Kohtueelses menetluses on samuti menetlusalune isik väitnud, et tal oli turvavöö kinnitatud. Kaebaja väitis, et tegemis oli porise ilmaga, kuid seejuures ei esitanud kaebuse esitaja ühtegi tõendit vaidlusalusel ajal olnud ilmastikuolude kohta, veel vähem selliste ilmastikuolude kohta, mis takistaksid või oluliselt 3 takistaksid nähtavust paari meetri kaugusel oleva sõiduki või selle sisemuse nägemisel. St kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlusalusel ajal oleks olnud tugev paduvihm, tihe udu või mõni muu loodusnähtus, mis tugevalt piirab nähtavust ka mõne meetri kaugusele. Kuivõrd tegemist oli päevase ajaga, siis ei ole võimalik väita ka seda, et nähtavus oleks olnud piiratud valitseva pimeduse tõttu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et tegemist on kaebuse esitaja tõendamata väitega. Lisaks sellele leidis kaebuse esitaja, et läbi klaaside ei ole võimalik politseiametnikul näha auto sisemusse. Kohtuväline menetleja esitas kohtule foto M. T.i sõidukist, millest nähtub, et sõidukil ei ole tumendatud klaasid, klaasid on läbipaistvad ning fotolt on näha paremast küljest vaadatuna läbi tagumise küljeklaasi näha ka sõiduki sisemust, s.h juhiistet, juhiust seestpoolt ja keskposti, mille küljes on turvavöö kinnitus. Fotolt on selgelt näha, et turvavöö on kinnitamata, kuivõrd juhi ja keskposti vahele jääb tühimik. Foto kinnitab tunnistaja ütlusi, et küljelt on täiesti võimalik tuvastada seda, kas juht on turvavööga kinnitatud või mitte. Kaebaja väide, et videosalvestuselt kuuldu politseivaheline vestlus (vist oli lahti) ei saa tingida tema süüdi mõistmist. Kohus leiab, et taoline väide on paljasõnaline, kuivõrd nii fotolt, kui ka videosalvestuselt nähtuvalt oli kaebajal turvavöö kinnitamata. Kohus peab vajalikuks ka kaebuse esitajale selgitada, et vastavalt liiklusseaduse § 33 lg 3 kohaselt sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud olema. Seega kaebaja väide nagu oleks turvavöö kinnitamine vabatahtlik, puhtalt paljasõnaline. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et kaebuse esitaja süüd eitavad ütlused kohtuistungil on paljasõnalised ja täielikult tõendamata. Sellest tulenevalt peab kohus usaldusväärsemaks kohtuistungil üle kuulatud politseiametniku ütlusi ning asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku süü LS § 33 lg 3 sätestatud kohustuse eiramises on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 239 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kogutud tõendite kohaselt on tegemist väärteoga LS § 239 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja R. A., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ja on seega pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik pani toime väärteo, millega küll seadis ohtu kõigepealt iseenda, kuid süüteo iseloomu ja samalaadsete süütegude massilist toimepanemist arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Kohus leiab, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud väärteomenetlusõiguse normide eiramist. LS § 239 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut, so kuni 200 eurot. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuseks rahatrahvi 35 trahviühiku ulatuses, so ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja 4 õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul on tegemist ühe väärteoga, mistõttu tulebki aluseks võtta isiku süü konkreetse väärteo toimepanemisel. Seega tuleb karistuse määra valikul lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellest põhimõttest lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 35 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne süü suurusega, kuivõrd karistus on määratud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse koostamisel märkinud kergendava või raskendava asjaolu tuvastamist ning ka kaebemenetluses ei ilmnenud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Seega ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiks olla aluseks karistuse määramisel alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi kuus. Samuti on kaebajale määratud ka varasemalt karistus LS § 239 lg 2 alusel. Kõik eelnevad karistused on liiklusalaste rikkumiste eest ning rahatrahvid on isikul enamus ettenähtud aja jooksul tasustamata. Seega on alus kohaldada menetlusaluse isiku suhtes ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas karistuse määra selleks, et kinnistada menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest, st määrata rangem karistus seetõttu, et varasemad karistused ei ole oodatud mõju avaldanud. Kohtuväline menetleja ongi ilmselgelt just menetlusaluse isiku isikuandmeid ja eripreventiivset eesmärki silmas pidades määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ületavas määras, et karistus oma eesmärgi täidab. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Siinkohal saab menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteost teha järelduse, et väärtegu on toime pandud tahtlikult ning kohtu arvates on tegemist suhteliselt massiliselt toime pandava väärteoga. Seega tuleb karistuse määramisel lähtuda ka põhimõttest, et ka sellelaadsete väärtegude toimepanemisele ei jäeta reageerimata ja juhtide tähelepanu tuleb suunata ka turvavöö kasutamise nõude täitmise kohustuslikkusele. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et menetlusalusele isikule on karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras KarS § 56 lg 1 ettenähtud nõudeid järgides ning puuduvad igasugused alused määratud karistuse muutmiseks või kergendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Margot Mikler kohtunik 6