Obsah (4)

§ 14§ 64§ 67§ 63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 11.11.2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-18-2207 Haldusasi R. A. kaebus

§ 14

lg 2), kuna arestimajast vanglasse naasmise näol ei ole tegemist vanglasse vastuvõtmisega

§ 14mõttes.

5.2.

1. Vastustaja on seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes oli alates 13.06.2018 kuni rikkumise toime panemise hetkeni kasutanud oma kõnekaarti enam kui 50-l korral (tl 84 ja selle pöördel), samuti mitmel korral lasknud sinna enda vanglasiseselt arvelt raha kanda, ei mäleta oma kõnekaardi numbrit. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja ei suuda mingil põhjusel meelde jätta kõnekaardi numbrit, ei ole usutav, et kaebaja ei mäleta ka konkreetse kõnekaardiga helistamiseks vajalikku 4-kohalist PIN-numbrit. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited rikkumise toime panemise kohta eksimuse tõttu, on otsitud ning kantud eesmärgist süüst vabaneda. Vastustaja toob välja, et kaebajal endal lasub kohustus kontrollida, et kõne toimuks temale väljastatud kõnekaardi numbriga. Seega vastutab vaid kaebaja temale mittekuuluva kõnekaardiga helistamisega toime pandud rikkumise eest ning hilisemad väited teadmatuse kohta ei vabasta kaebajat vastutusest. Arvestades, et distsipliinirikkumise toime panemine ei pea olema tahtlik ning distsiplinaarkaristuse saab määrata ka hooletusest toime pandud distsiplinaarsüüteo eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.
2. a otsuses asjas nr 3-3-124-10; p 11), on kaebaja karistamine igati põhjendatud. 5.2.
3. Vastustaja hinnangul on kaebaja süü distsipliinirikkumise toime panemises tõendatud distsiplinaarmenetluses käigus kogutud tõenditega ning arvestatud on kõigi kogutud tõenditega. Asjaolust, et Marju Kuuse oli distsiplinaarasja menetlejale praktikant Juhan Aasorule distsiplinaarmenetluse praktika ajaks määratud juhendaja ning sellest tulenevalt täitis juhendaja kohustusi, sh abistas praktikanti menetluse läbiviimisel, ei saa järeldada, et menetlus polnud objektiivne.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Menetleja Juhan Aasorg on HMS § 6 kohaselt selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning kogunud ka selle kohta tõendeid. Asjaolu, et kaebaja hinnang tõendite usaldusväärsusele erineb menetleja omast, ei tähenda, et menetlust oleks läbi viidud ebaobjektiivselt. Menetleja J. Aasorg on hinnanud kogutud tõendeid kogumis ja jõudnud järeldusele, et kaebaja distsipliinirikkumine on kinnitust leidnud ning määranud kaebajale distsiplinaarkaristuse, mida tõendab J. Aasoru allkiri distsiplinaarmenetluse kokkuvõttel ja karistuse määramise käskkirjal. Kaebaja väited vanglaametnik M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang. Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat põhjust selle kohta, et M. Kuuse oleks kuidagi huvitatud menetluse tulemusest, kaebaja välja toonud ei ole ning seega on see kaebaja paljasõnaline väide. 5.

1. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud õiguspäraselt ning distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud kaebaja poolt Kodukorra p 1.12.12 nõuete rikkumine. Järelikult oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras nimetatud punkti rikkumise eest õiguspärane. Seega puudub käskkirja tühistamiseks alus ning kaebus ei kuulu rahuldamisele. 5.
2. Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise nõue Kaebaja ei ole kaebuses Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise nõuet põhjendanud ega avaldanud, miks on vaideotsuse tühistamine vajalik. Vastustaja on seisukohal, et vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ega sea talle kohustusi, ei saa olla ka tema õigusi rikkuv. Vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning 5 Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kuivõrd vaideotsuse tegemisel ei ole menetlusnorme rikutud ning otsus vastab haldusaktile ettenähtud vorminõuetele, puudub alus selle tühistamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Käesolevas asja sisuks on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.12.12 rikkumise eest ning vangistusseaduse (

) § 64 lõike 4 alusel karistati kaebajat selle rikkumise eest noomitusega (tl 22-24). 6.1. Karistamise aluseks olnud ettekandest nr 1-18-3970 nähtuvalt 01.10.2018 kella 12:15 paiku R. A. ja U. S. pani toime järgmise rikkumise: Täna 01.10.2018 kell 12:14 palusin valvur Peeter Levolli, anda kambrisse 315 teisaldatav telefon, et kinnipeetav R. A. saaks helistada advokaadile (kinnipeetava lõuna hakkas läbi saama ja kinnipeetav hakkas taas tööle naasma), ise olin hõivatud lähistel, teiste telefonidega. Kõne lõppedes (3 min hiljem), pandi telefoni toru hargile. Pisut hiljem võtsin telefoni ära ja läksin eemale. Hiljem kabinetis „Prion“ programmist vaadates selgus, et kinnipeetav R. A. on helistanud advokaadile kambrikaaslase U. S. telefoni kaardiga (tl 31). 6.2.

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra (01.10.2018 kehtinud redaktsiooni) p 1.2. kohaselt on Kodukord kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil ja Maardu üksuse viibijaile, /…/. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi, sh ka noomitust (

§ 63lg 1 p 1).

6.3. Kohus on seisukoha, et asjas on tõendamist leidnud, et kaebajale on tutvustatud Kodukorda 24.11.2017 (tl 21). Kaebaja väited nagu ta ei teaks, mida tähendab lühend TV kk ja et see on sinna lisatud hiljem, on kohtu hinnangul ilmselgelt otsitud ega ole usutavad. Kaebaja on kinnitanud 15.11.2017, et on tutvunud kinnipeetava isiku kohustustega vanglas ja on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel (tl 20). Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et tema lühiajalise väljaviimise järgselt tuli talle õigusakte tutvustada uuesti. Lühiajalise väljaviimise näol ei ole tegemist

§ 14

sätestatud vastuvõtmisega vanglasse, millisel juhul tuleks tutvustada isikule uuesti vangistust reguleerivaid õigusakte vastavalt

§ 14lg 2.

Tutvustamise vajadus oleks esinenud ainult sel juhul, kui neid akte oleks vahepeal muudetud. Seda ei ole käesoleval juhul menetlusosalised väitnud. 6.

1. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja kasutas 01.10.2018 kella 12:15 paiku helistamiseks U. S. telefonikaarti. Eeltoodu on tõendamist leidnud eelkõige ettekandega nr 1-18-3970 (tl 31), samuti U. S. ütlustega (tl 32 pöördel), „Prion“ kõnelogide väljavõttega (tl 33p-34) ja menetlustoimingu protokolliga (tl 34 p). 6.
2. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud Kodukorra p 1.12.12 süüline rikkumine. 6.
3. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada, millist võimalust kaebaja ka kasutas (tl 31p-32). Kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite esitada (tl 27-29p). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud. 6.
4. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 22-26 p) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri 6 sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Käskkirja kohaselt on tegemist distsipliinirikkumisega, sest sellise teoga paneb kinnipeetav ohtu vangla järelevalve ja julgeoleku. Kinnipeetav kasutas teisele isikule väljastatud kõnekaarti isikliku kõne tegemiseks. Selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav, kuna võib kaasa tuua konfliktseid võlasuhteid, mis võivad lõppeda, kas vaimse või füüsilise vägivallaga. Sellise rikkumisega seab kinnipeetav ohtu nii iseenda, kui ka kaaskinnipeetavate julgeoleku, mida vanglal on kohustus kaitsta. Vastustaja on analüüsinud, et noomitus on arvestades rikkumist käesoleval proportsionaalne karistus. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused, määratud karistust ei ole põhjust pidada kõiki asjaolusid kogumis arvestades ka ülemääraseks. 6.
5. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitusi ja vastuväiteid on käskkirjas muudetud ning see näitab vangla kallutatust. Vastustaja toob oma vastuses kaebusele õigesti välja, et käskkirjas tuleb kajastada vastuväited kokkuvõtlikult mitte täpselt sõna-sõnalt nagu leiab kaebaja. Asjaolu, et kaebaja vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritult ei saa kuidagi muuta käskkirja õigusvastaseks ega ole käskkirja tühistamise aluseks. 6.
6. Kaebaja viitas oma kaebuse põhjendamisel veel, et helistamine toimus telefonisti/valvuri loal ja vangla on tõendeid hinnanud kallutatult ning kaebaja kasuks rääkivad tõendid on jäetud arvesse võtmata – näiteks Uuno Siniste ütlused selles osas, et kõik toimus telefonisti loal. Kohus nõustub neid väiteid hinnates vastustajaga ja leiab, et arvestades Kodukorra sättega, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada helistamiseks teise kinnipeetava telefonikaarti, puudub vanglaametnikul esiteks õigus vastavat luba anda. Teiseks on vastavad väited ümber lükatud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud vanglaametnike poolt antud ütlustega, et nemad vastavat luba ei andnud (tl 82-83 ja kohtuistungi helisalvestis). Kohus leiab, et isegi juhul, kui varasemalt olid mõned vanglaametnikud viljelenud Kodukorra vastast halduspraktikat ning lubanud kinnipeetavatel ja sh kaebajal helistada teise kinnipeetava kõnekaardiga, mis ei ole täielikult välistatud arvestades asjas kogutud täiendavaid tõendeid (vt tl 120-121p ja 135-139 ning juurdepääsupiiranguga toimik lk 122-123), siis ei muuda see kaebaja tegu õiguspäraseks ega kinnita kaebaja väidet, et kaebaja sai käesoleval juhul loa võõra kõnekaardiga helistamiseks vanglaametnikult. Varasema võimaliku õigusvastase halduspraktikaga ei saa õigustada hiljem toimepandud Kodukorra rikkumist. Samuti ei muuda see käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkäskkirja õigusvastaseks. Kohus märgib siinkohal, et kaebajat karistati käesoleval juhtumil kõige kergema distsiplinaarkaristusega ehk noomitusega, mida võib antud asjaolusid silmas pidades pidada proportsionaalseks karistuseks. 6.
7. Kohus selgitab kaebajale veel, et see, kas tegemist oli tahtliku teoga või kogemata juhtunud eksitusega (kaebaja väidab, et ei teadnud oma kõnekaardi numbrit peast), ei oma käskkirja õiguspärasuse hindamise seisukohal tähtsust, kuivõrd süü üheks vormiks on ka hooletus. Samuti ei mõjuta käskkirja õiguspärasust asjaolu, kas ka valvur oli oma töökohustuse täitmisel hooletu või mitte. 6.
8. Samuti ei oma käskkirja õiguspärasuse kontrollimise seisukohalt tähtsust, milline vanglaametnik viis konkreetselt läbi distsiplinaarmenetluse olukorras, kus mõlemal vanglaametnikul oli selleks vastav pädevus ja õigusaktidest tulenev volitus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks olemas. Nii Marju Kuuse kui ka Juhan Aasorg on vanglaametnikud.

§ 64lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus.

Kaebaja väited sellest, et Marju Kuuse, kes oli Juhan Aasorule distsiplinaarmenetluse praktika juhendajaks määratud ning täitis distsiplinaarmenetluse läbiviimisel juhendaja ülesandeid, ei ole menetlust aidanud läbi viia erapooletult on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub 7 vastustajaga selles, et kaebaja väited M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang, mis ei ole menetluses esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus märgib, et lisaks tõendite puudumisele, ei ole ka kaebaja ise välja toonud ühtegi konkreetset põhjust, miks Marju Kuuse peaks olema huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemusest. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest.

1. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 5-2/18/994 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt Kodukorra p 1.12.12, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt noomitusega. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik. Seega on Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkiri nr 5-2/18/994 õiguspärane. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus ka Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 tühistamiseks.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 8