← Eesti

2-17-117146/42

Obsah (11)§ 442§ 652§ 20§ 693§ 162§ 174§ 176§ 175§ 218§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-17-117146 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-117146 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019, Tallinn Kohtu

) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 11. Esmalt lahendab kolleegium kooskõlas

§ 442lg 5 esimese lausega poolte menetluslikud taotlused.

11.

  1. Hageja on
  2. augusti 2019 menetlusdokumendis palunud vastu võtta täiendavad tõendid – koopiad kolmest kollasele ilmastikukindlale paberile trükitud leppetrahvinõudest. Kostja on vaielnud
  3. septembril 2019 esitatud seisukohas nimetatud tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja kõnealune taotlus tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda. 11.
  4. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-s 3 sätestatud alustel.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652

lg 5).

§ 652

lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei 5

(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. 11.3. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul

§-s 652 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul hageja poolt esitatud tõendid vastu võtta ja nendega asja lahendamisel arvestada. Lisaks ei ole hageja esitanud ringkonnakohtule

§ 652lg 4 järgi nõutavaid põhjendusi uute tõendite esitamise lubatavuse kohta.

Vajadust tõendada väiteid, et hageja on leppetrahvide nõudmisest kostjale teatanud ka enne

  1. juunit 2017 ning jätnud leppetrahviteated sõiduki kojamehe alla, pidi hageja ringkonnakohtu hinnangul mõistma juba maakohtu menetluses. Kostja on neid asjaolusid vaidlustanud juba
  2. novembril 2017 esitatud hagivastuses (I kd, tl-d 111–118). Kostja ei ole menetluses hiljem nendest vastuväidetest loobunud. Kuna kõnealused tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist hagejale ei toimu. 11.
  3. Apellatsioonimenetluses varem esitatud taotlused on ringkonnakohus lahendanud
  4. novembri
  5. a otsusega. Pooled ei ole taotlenud, et ringkonnakohtu uus koosseis asja uuel läbivaatamisel eelmise koosseisu poolt tehtud ettevalmistavaid toiminguid kordaks. Kohus ei pea kõnealuste toimingute kordamist ka ise vajalikuks (

§ 20lg 1 teine lause).

  1. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et poolte vahel on vaidlus eelkõige järgmistes küsimuses: kas parkimislepingud sõlmis sõiduki kasutajana kostja või tema juhatuse liige ning kas sellest lähtuvalt on hagi esitatud õige kostja vastu; kas hageja on mõistliku aja jooksul nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist; kas kostjale kuulunud sõiduk parkis hageja väidetud aegadel ja kohtades ning kas parkimislepingu tingimused on tüüptingimustena tühised. Kõigis nendes küsimustes vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses. Nagu eelnevalt märgitud, on Riigikohus saatnud
  2. juuni 2019 otsusega käesoleva tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on

§ 693lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

  1. Kaebuse esimese väite kohaselt eksis maakohus kostja kui parkimislepingu poole tuvastamisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud. 13.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega, et sõiduki paigutamisega tasulise parkimise alale sõlmitakse selle ala sissesõidu juures nähtaval olevatel (tüüp)tingimustel üürileping, mille ese on sõiduki ajutiseks hoidmiseks vajaliku ruumi (maa-ala) kasutusse andmine (parkimisleping). Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Kolleegium märgib, et parkimislepingute tingimused on Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a 6

(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 parkimisalade puhul suures osas sarnased (vastavalt I kd, tl 82 ja tl 69), aga Mere pst 6/8 parkimisala puhul mõneti erinevad (I kd, tl 74). 13.
  1. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 2 ei või tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid mh eksimuse tõttu. Tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 kohaselt arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning p 5 kohaselt ka vastaval tegevusalal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. 13.
  2. Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel. Mere pst 6/8 parkimisala tingimuste p 1 näeb ette, et lepingu teine pool on sõiduki omanik või kasutaja, kes p 2 järgi vastutavad solidaarselt. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu olemusest tuleneb, et kasutajana Mere pst 6/8 parkimisala tingimuste p 1 tähenduses tuleb samuti käsitleda sõiduki tegelikku kasutajat ehk juhti. 13.
  3. Seadusest ega parkimistingimuste sõnastusest ei tulene otseselt, et juht saaks olla juriidiline isik. Maakohtu järgitud Riigikohtu praktikast järeldub siiski, et sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat saab lugeda parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus järgib sama käsitlust ja leiab, et hageja parkimistingimusi tuleb tõlgendada viisil, mille järgi mõisteid "sõiduki juht" või "kasutaja" ei tohi tõlgendada liiga kitsalt, vaid nendega on hõlmatud ka sõiduki parkimisest (sõidukile ajutise hoiukoha üürimisest) huvitatud isikuna sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Niisuguse tõlgenduse kasuks kõnelevad nii LS § 188 lg 2 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg
  4. Sellisel juhul saab ka eeldada, et parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja (nii nagu see sõnaselgelt nähtub Mere pst 6/8 parkimisala tingimustest) ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. 13.
  5. Maakohus jaotas tõendamiskoormise kokkuvõtvalt õigesti ja kostja ei tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kirjeldatud olukorras saab hageja nõuda parkimislepingust tulenevate kohustuste täitmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt.
  6. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ei ole esitanud leppetrahvi nõudeid mõistliku aja jooksul. Kostja hinnangul ei ole mh tõendatud, et leppetrahvi nõuded paigutati sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Igal juhul ei ole kostja arvates tõendatud, et kostja oli nõuetest teadlik. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kõigist leppetrahvinõuetest on hageja 7
(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 kostjale teatanud mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi tuleb kolleegiumi hinnangul kostja vastuväidetest lähtuvalt siiski täiendada. 14.
  1. VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu
  2. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu
  3. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt
  4. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik). Kolleegium möönab, et teatud lepingurikkumiste puhul ei ole lepingu sisu, täitmist ja poolte huve silmas pidades alati otstarbekas ja põhjendatud, et kahjustatud pool peaks leppetrahvi nõudest enne selle esitamist eraldi teatama. See võib olla nii eelkõige juhul, kui lepptrahvi eesmärk ei ole kohustuse täitmisele sundimine, vaid täitmise asendamine (VÕS § 159 lg 1 teine lause), aga ka siis, kui rikkumine toimub vahetult pärast lepingu sõlmimist või sellega sisuliselt samaaegselt. Siiski ei saa ka sel juhul eitada, et leppetrahvi saama õigustatud pool võib kaotada nõudeõiguse hea usu põhimõtte tõttu. Nimelt ei erista VÕS § 159 lg 2 sama paragrahvi esimese lõike kahes lauses märgitud leppetrahvide liike. Seega võib lepingut rikkunud poolel iga lepingu puhul tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi ei nõuta, kui rikkumisest ja sellest teadasaamisest on möödunud mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses. 14.
  5. Praeguses asjas tuleb hinnata, milline on mõistlik aeg leppetrahvi nõudmisest teatamiseks parkimislepingu puhul. Ühest küljest peab parkimise korraldajal olema piisav võimalus selgitada, kes oli parkimislepingu teine pool, teisest küljest tuleb arvestada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja huviga säilitada sõiduki tegeliku kasutamise andmeid piiratud aja jooksul. Selles osas näeb LS § 72 lg 2 ette andmete säilitamise kuue kuu pikkuse tähtaja, mida ringkonnakohtu hinnangul tuleb ühtlasi pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. See järgib parkimislepingu mõlema poole huve piisavalt tasakaalustatult. 14.
  6. Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teatise sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Kostja väidab, et ta pole nimetatud teateid kätte saanud. Hageja ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et muul viisil ei üritanud hageja kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada enne
  7. juunit 2017, kui kostja sai kätte hageja nõudekirja. TsÜS §-st 70 tuleneb, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. 8
(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 14.
  1. Eelmärgitut arvestades tuleb käesoleva asja lahendamisel hinnata, kas leppetrahvinõuete jätmine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele oli mõistlik tahteavalduse edastamise viis TsÜS § 70 tähenduses. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud. Tahteavalduse edastamise viisi ei muuda ebamõistlikuks iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed. 14.
  4. Kostja hinnangul ei ole tõendatud ka see, et iga hagis märgitud rikkumise puhul on hageja jätnud leppetrahvi saamise soovi kajastava tahteavalduse sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Kolleegiumi hinnangul on sõidukist tehtud fotode põhjal tuvastatav, et sõiduki esiklaasile on kõigil juhtudel paigutatud kollast värvi teatis, osadel juhtudel lisaks ka punast värvi teatis (I kd, tl 32 pöördel, tl 35 pöördel, tl 38 pöördel, tl 41 pöördel, tl 45 pöördel, tl 48 pöördel, tl 52 pöördel, tl 55 pöördel, tl 58 pöördel, tl 62 pöördel ja tl 66 pöördel). Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada. Samas olid hageja väidete kohaselt kollastel teatistel sama sisuga leppetrahvinõuded, mis on lisatud hagiavaldusele, punane teatis oli võlgnevuse teatis, mille näidise on kostja esitanud samuti hagiavalduse lisana (I kd, tl 92). Hagiavalduse lisadena esitatud leppetrahvinõuded on hageja väitel samad leppetrahvinõuded, mis esitati kostjale (st jäeti sõiduki esiklaasile kohamehe alla). Erinevuseks on vaid paberi materjal, millele nõue on taasesitamiseks prinditud – kojamehe alla jäetud leppetrahvinõue oli prinditud kollasele ilmastikukindlale paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele paberile. Ringkonnakohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et kollastel teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile (I kd, tl-d 32, 35, 38, 41, 45, 48, 52, 55, 58, 62 ja 66). Hagejal oleks ka objektiivselt rakse sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Isegi kui hageja esitaks menetluses teatise (leppetrahvinõude) sõidukile paigutatuga identsel kujul (st samast materjalist paberil ja samas formaadis), ei annaks see teatisele kui tõendile eelduslikult paremat kvaliteeti või suuremat kaalu. Lisaks ei ole kostjal praegusel juhul ka tõsikindlat alust väita, et hagile lisatud leppetrahvinõuded erinevad kojamehe alla jäetud teatiste sisust, kuna kostja kinnitusel ei ole ta ühtegi sõidukile jäetud teatist kätte saanud. 9
(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega, nagu ei oleks hagile lisatud fotodelt nähtav kostja sõiduk (vt täpsemalt otsuse p 15 teine lõik). 14.
  1. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on kõikidel juhtudel teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist. 14.
  2. Maakohus on kolleegiumi hinnangul poolte esitatu põhjal õigesti leidnud, et hageja nõuded ei ole TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud üldist 3-aastast aegumistähtaega arvestades aegunud. Apellatsioonimenetluses kostja aegumise vastuväitele sisuliselt enam ka ei tugine ning maakohtu viidatud järeldusi ei vaidlusta (vt I kd, tl 174). Ringkonnakohus rõhutab, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu
  3. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11;
  4. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 36). Kolleegiumi arvates käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
  5. Kostja leiab samuti, et maakohus hindas valesti tõendeid, mis väidetavalt tõendavad kostjale kuuluva sõiduki parkimist. Kostja leiab, et asja materjalide hulgas olevatelt fotodelt ei ilmne, et pildistatud on kostjale kuuluvat sõidukit. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas kõiki hageja esitatud fotosid kogumis ning tegi neist õigesti järelduse, et need kajastavad sõiduki parkimist hageja esile toodud aegadel ja kohtades. Ringkonnakohus järgib ka selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusi, aga tuvastab täiendavalt, et sõiduk oli pargitud Sadama parkimisalale
  6. augustil,
  7. septembril,
  8. oktoobril,
  9. novembril 2014,
  10. aprillil,
  11. aprillil ja
  12. mail 2015; Estonia ps 7a parkimisalale
  13. oktoobril 2014 ja
  14. märtsil 2016 ning Mere pst 6/8 parkimisalale
  15. aprillil ja
  16. juunil
  17. Kuigi kõikidel juhtudel ei ole hageja esitanud pilte, millelt oleks näha sõiduki esiosale kinnitatud registrimärk, siiski on piltidel kujutatud sõiduki detailide, ümbruse ja kellaaegade järgi kogumis selgelt tuvastatav, et pildistatud on vaidlusalust sõidukit vastaval parkimisalal.
  18. Samuti on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu kostja väide, et parkimislepingu tingimused on leppetrahvi määrade osas tüüptingimustena tühised. 16.
  19. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu
  20. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-21-68-16, p 36). Seega tuleb uuritavale väitele vastamiseks selgitada, kas kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta ning Mere pst 6/8 parkimisala puhul kuni 50 eurot rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. 16.
  21. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et leppetrahv võib olla kokku lepitud kohustuse täitmisele sundimiseks (VÕS § 159 lg 1 esimene lause) või täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine lause). Maakohus jättis 10
(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 ringkonnakohtu arvates siiski andmata hinnangu, kumba eesmärki leppetrahv käesoleval juhul teenib. Selles osas tuleb sarnaselt eespool p-s 13.1 märgituga rakendada VÕS § 29 sätteid ja parkimislepingute sisuks olevaid parkimistingimusi tõlgendada. 16.
  1. Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisala tingimuste punkte 2, 9 ja 11 nende koostoimes tõlgendades ning hageja käitumist arvesse võttes (VÕS § 29 lg 5 p 3), ei ole põhjust arvata, et hageja nõuaks samal ajal leppetrahviga neil aladel parkimistasu maksmist. Seega on vastavalt eespool p 15 teises lõigus kuupäevade ja parkimiskohtade osas tuvastatule 11-st juhul 9-l leppetrahv suunatud kohustuse täitmise asendamisele. Mere pst 6/8 tingimuste p 6 viimase lause kohaselt ei asenda leppetrahvi tasumine parkimistasu maksmist. Seega sisaldub
  2. aprilli ja
  3. juuni 2015 parkimislepingutes kokkulepe leppetrahvi tasumiseks eesmärgiga sundida parkijat lepingut täitma. 16.
  4. Põhimõtteliselt on õige kostja arusaam, et leppetrahvi suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb ühe asjaoluna arvestada, millise kohustuse täitmise asendamiseks või ka täitmisele sundimiseks on leppetrahv kokku lepitud. Parkimise korraldamist ja parkija poolset parkimislepingu täitmise kontrollimist arvestades on kohane lähtuda ühe ööpäeva parkimistasust, sellele viitab vähemalt kaudselt Mere pst 6/8 tingimuste p
  5. Ühe ööpäeva pikkuse parkimise eest tuleb tingimuste juures esitatud hinnakirjade järgi Mere pst 6/8 parkimisalal tasuda 6 eurot 40 senti, Sadama parkimisalal 2 eurot ja Estonia pst 7 parkimisalal 32 eurot 25 senti (27*1 + 21*0,25). 16.
  6. Kolleegium leiab samas, et parkimislepingu eripära arvestades on nii täitmise asendamiseks kui ka täitmisele sundimiseks kokku lepitud leppetrahvi summa mõistlikkuse hindamisel siiski vaja lisaks parkimistasu suurusele arvesse võtta muid asjaolusid. 16.
  7. VÕS § 158 lg 1 ja § 161 lg 1 mõtte kohaselt peaks leppetrahv katma mõistlikult ettenähtava kahju, aga vastav kokkulepe vabastab kahjustatud lepingupoole kohustusest tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju täpset koosseisu ning suurust. Sel viisil lihtsustab leppetrahvi kokkulepe vastaspoole lepingurikkumisele tugineva poole tegevust hüvitise nõudmisel. Kirjeldatud eesmärki ei saavutata, kui leppetrahvi võrrelda üksnes tuluga, mis lepingupoolel jäi vastaspoole rikkumise tõttu saamata. Sadama parkimisala tingimuste p-de 2 ja 3 ning Mere pst 6/8 tingimuste p-de 3 ja 4 järgi toimub parkimise eest tasumine automatiseeritult ja tasumist tõendav või muud parkimist õigustav dokument tuleb paigaldada viisil, mis võimaldab hagejal parkimislepingu täitmist kontrollida regulaarselt parklat üle vaadates. Seega nähtub lepingutest, et kohase täitmise korral ei kaasne hagejale iga sõiduki parkimise lubamise ja selle korraldamisega märkimisväärseid kulusid. Küll aga on selge, et parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. 11
(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul ringkonnakohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Samuti on kolleegiumi hinnangul asjakohane võtta arvesse, millise sanktsiooniga peab parkimiskorra rikkuja arvestama juhul, kui ta pargib sõiduki kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavale parkimisalale. Maakohus viitas mõneti ebatäpselt Tallinna Linnavolikogu
  1. detsembri
  2. a määruse nr 30 § 13 lg-le 7, mis ei reguleeri leppetrahvi. Korrektsem olnuks viidata LS § 188 lg-s 8 kehtestatud viivistasu ülemmäärale, mis on samuti 31 eurot ööpäevas. See siiski ei toonud kaasa ebaõiget järeldust käesolevas asjas nõutava leppetrahvi määra kohasusele. 16.
  3. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 50 euro suurune leppetrahv Mere pst 6/8 parkimisala puhul ega kuni 30 euro suurune leppetrahv muude kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. 16.
  4. Juhul kui nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib võlgnik VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Praegusel juhul on kostja viidanud leppetrahvide vähendamise võimalusele küll ringkonnakohtule
  5. oktoobril 2018 esitatud seisukohas (I kd, tl 201 pöördel), kuid asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks leppetrahvide vähendamist taotlenud maakohtu menetluses. Seetõttu saaks ringkonnakohus leppetrahvide suuruse vähendamist kaaluda juhul, kui esineks

§ 652

lg-s 3 toodud asjaolu ja kui kostja oleks uute vastuväidete lubatavust

§ 652lg 4 kohaselt põhjendanud (vt nt Riigikohtu 4.

mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 ja selles viidatud

  1. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2111-11, p 13). Kostja ei ole käesolevas asjas nõutavaid põhjendusi esitanud. Lisaks ei oleks kolleegiumi hinnangul ka alust kostja esitatud põhjendustel hageja poolt nõutavaid leppetrahve (30 eurot iga rikkumise kohta) vähendada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse on maakohus kindlaks määranud vaidlustatud
  3. juuni 2018 otsuses. Sama otsusega on maakohus kindlaks määranud ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Käesoleva otsusega jaotab ringkonnakohus seni jaotamata menetluskulud, s.o apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
  4. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud tuleb jätta

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

19.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse 12

(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 19.
  1. Hageja esindajate poolt
  2. märtsil 2019 Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja (II kd, tl 19) ning
  3. oktoobril 2019 ringkonnakohtule esitatud nimekirja ja selle
  4. oktoobri 2019 täpsustuse kohaselt (II kd, tl-d 61–62; 71) on hageja kandnud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 4053 eurot 50 senti (summa käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepingulised esindajad vandeadvokaadid U. Volens ja A.Pavelts on nimekirjadest nähtuvalt osutanud õigusabi 24,3 tunni ulatuses tunnitasuga 170 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: töö ajavahemikul alates
  5. novembrist kuni
  6. detsembrini 2018: tsiviilasja toimiku läbitöötamine, maa- ja ringkonnakohtu otsuse analüüs, Riigikohtu praktika analüüs ning kassatsioonkaebuse koostamine – kokku 11 tundi; töö ajavahemikul alates
  7. kuni
  8. märtsini 2019: kostja kassatsioonkaebuse vastuse analüüs, kohtupraktika analüüs (maa-, ringkonna- ja Riigikohtu praktika analüüs), õiguskirjanduse ja Saksa õiguse analüüs ning seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku 8,5 tundi;
  9. mai 2019: analüüs ja seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku 2,8 tundi;
  10. august 2019: materjalide analüüs ja õiguslik analüüs, Riigikohtu otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile – kokku 2 tundi. Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

19.

  1. Kostja peab
  2. oktoobril 2019 ringkonnakohtule esitatud seisukohas hageja menetluskulu põhjendamatult suureks ning leiab, et isegi hagi rahuldamise korral ei saaks mõista kostjalt menetluskulusid välja hagihinda (330 eurot) ületavas ulatuses (II kd, tl-d 69–70). 19.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise 13

(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu
  1. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). 19.
  2. Eelmärgitut arvestades on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja lepingulise esindaja kulud ei tohiks ületada tsiviilasja hinda (mis praegusel juhul on 330 eurot). Käesolev tsiviilasi on vähemahukas ning õiguslikult üldiselt keskmise keerukusega. Kassatsiooniastmes oli vaidlus üksnes selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ja TsÜS §
  3. Samas tuleb arvestada, et hageja sai kassatsiooni korras oma õiguste kaitseks Riigikohtu poole pöörduda üksnes vandeadvokaadi vahendusel (

§ 218lg 3).

Kolleegium peab Eestis keskmisi vandeadvokaadi teenuse eest makstavaid tasusid arvestades ebatõenäoliseks, et kassatsioonkaebuse koostamise teenust olnuks kostjal võimalik saada 330 euro või veelgi väiksema summa eest. Tuleb arvestada, et vandeadvokaatidest esindajad ei olnud hagejat eelnevas menetluses esindanud, mistõttu kulus neil teatav mõistlik ja põhjendatud aeg ka tsiviilasja materjalide läbitöötamisele. Kolleegiumi hinnangul võib tsiviilasja mahtu ja keerukust ning kassatsioonkaebuse sisu arvestades pidada kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks (koos tsiviilasja toimiku läbitöötamise, maa- ja ringkonnakohtu otsuste analüüsiga jms) 8 tundi. Muud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole juba tsiviilasja hinda (st hagiga taotletu väärtust) arvestades mõistlikud ja põhjendatud. Hageja esindajad on asja materjalidest nähtuvalt esitanud 18. märtsil ja 6. mail 2019 Riigikohtule küll kirjalikud seisukohad, kuid see ei olnud praegusel juhul asjatundliku õigusteenuse osutamiseks tingimata vajalik. Kõik põhilised väited oli hageja esitanud juba kassatsioonkaebuses. 28. august 2019 toimingute (s.o materjalide analüüs ja õiguslik analüüs, Riigikohtu otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile) seos käesoleva asja menetlusega jääb selgusetuks. Nende toimingute ajakulu ei oleks ka eelmärgitut arvestamata

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Käesoleva asja keerukus ei tingi kolleegiumi hinnangul ka mitme lepingulise esindaja osavõttu kassatsioonimenetluses (

§ 175lg 3).

Samas ei ole alust arvata, et esindajad oleks teinud kassatsioonkaebuse koostamisel dubleerivaid toiminguid. 19.5. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindajate tunnitasud 170 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud.

Selline tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtupraktika järgi ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Asja mahtu ja keerukust arvestades on

§ 175

lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). Kolleegium lisab, et kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb

§ 175lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 150 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Nagu eelnevalt märgitud, on käesolev vaidlus vähemahukas ning õiguslikult keskmise keerukusega. 14

(15)Tsiviilasi nr: 2-17-117146 19.6. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja poolt kassatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 1200 eurot (8*150) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.

§ 174lg 10 kohast kinnitust ei ole hageja esitanud.

Seetõttu ei kuulu menetluskuludelt arvestatud käibemaks hüvitamisele. Apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud hüvitamisele kuuluvaid kulusid ei ole hagejal menetluskulude nimekirjadest ega tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tekkinud. 19.7. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 20.

§ 178

lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.