4-19-4230 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-4230 Kohtunik Astrid Asi Menetlusalune isik Vladim

§ 16

lg 1 sätestab liikleja kohustuse olla viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

§ 33

lg 1 kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist.

§ 242

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub

§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226– 241 sätestatud väärteokoosseis ning sellega tekitati liiklusoht. Rikkumine on karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebajale heidetakse ette, et ta ei olnud 06.08.2019 kella 14.45 ajal XXX juures mootorsõidukiga tagurdamisel piisavalt tähelepanelik ega veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses teistele liiklejatele, sh jalakäijatele. Mootorsõidukiga tagurdades tõukas ta jalakäijat, kes selle tagajärjel kukkus. Taoline sündmuste kirjeldus vastab formaalselt

§ 242lg 2 koosseisu objektiivsetele tunnustele.

2 4-19-4230 Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja 06.08.2019 kella 14.45 ajal XXX juures mootorsõidukiga tagurdas ning tõukas manöövrit sooritades jalakäijat, A D. Tõuke tagajärjel jalakäija kukkus, kuid kehavigastusi ei saanud. Neid asjaolusid tunnistas kaebaja kohtuvälise menetluse käigus ega ole neid vaidlustanud ka kohtule esitatud kaebuses. Kirjeldatud sündmuste käiku kinnitavad üheselt ka tunnistaja A D ütlused ning sõiduki vaatlusprotokoll. Kohtul ei ole põhjust kahelda ei kaebaja ega tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kummagi isiku ütlustes ei esine mingeid sisulisi vastuolusid ega ebausutavusi. Samuti puuduvad tõendid, mis näitaks, et tegemist on isikutega, kellel võiks olla põhjust anda käesoleva menetluse raames valeütluseid. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlust

§ 242lg 2 objektiivsete tunnuste esinemise osas.

Kohtuvälises menetluses kogutud tõenditest, eeskätt kaebaja ütlustest järelduvalt leidis rikkumine aset hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses. Enne manöövri alustamist ei veendunud kaebaja selle ohutuses, kuid tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta jalakäijat märganud ning saanud ohu tekitamist vältida. Ka kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et tagurdades ei märganud auto taga olnud jalakäijat. Ülaltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Konstantinovi tegevuses on tuvastatud liiklusseaduse § 242 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohtule esitatud kaebuse peamine etteheide käib karistuse kohta. Kaebaja hinnangul ei ole karistuse määramisel arvestatud kõiki kergendavaid asjaolusid, mh jalakäija joobeseisundit, süü tunnistamist, jalakäija kohest abistamist ning kiirabi kutsumist. Samuti asjaolu, et puuduvad varasemad karistused. Kohtu hinnangul väärivad kaebaja vastavad väited tähelepanu. Kaebajale määrati rahatrahv keskmisele lähedases määras. Kuid ainuüksi asjaolu, et süütegu ei sooritatud tahtlikult, vaid hooletusest, annab alust määrata karistuse oluliselt alla keskmise määra. Kuigi kohtuvälise menetleja arvamusest tulenevalt ei ole jalakäija joobeseisund kergendavaks asjaoluks, ei saa kohus süü suuruse hindamisel vaadata mööda asjaolust, et joobeseisundis isiku käitumine ja liikumine on tavapärasega võrreldes ettearvamatum, mistõttu on ka hoolsa suhtumise korral mootorsõiduki juhil seda keerulisem ette näha. Lisaks eelöeldule tuleb karistuse määramisel arvestada kergendava asjaoluna süü tunnistamist ning kannatanu abistamist. Kõik eelnev kogumis annaks aluse määrata karistus minimaalses määras. Kuigi kohus eelnevalt tuvastas

§ 242

lg 2 kohase süüteo toimepanemise kaebaja poolt, ei tähenda see vältimatut vajadust isikut selle eest väärteokorras karistada. Süüteo toimepanemisele peab küll järgnema hukkamõistev reageering, kuid see ei tähenda, et hukkamõist peaks kindlasti väljenduma karistuse mõistmises. Viimast tuleks kohaldada ultima ratio põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt VTMS § 30 lg 1 p-st 1 on menetlejale antud õigus lõpetada teatud juhtudel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada 3 4-19-4230 karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-8504, p-d 15 ja 16 ning
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Kaebaja on 70-aastane ning seni ei ole teda karistusregistrisse kantud. See kinnitab, et pika eluea jooksul ei ole teda ei liiklusalaste ega ka muude süütegude eest karistatud. Need andmed annavad alust arvata, et menetluse esemeks olev tegu oli ühekordne hooletusest sooritatud väärkäitumine ning kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga. Võrreldes liiklusseaduse § 242 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni liike ja määrasid (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni) teiste liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest ettenähtud sanktsioonidega, järeldub, et seadusandja hinnangul on see pigem kergem ja väiksema karistamisväärsusega tegu. Arvestades siinkohal ka konkreetse teo tehiolusid, süüdlase käitumist sündmuskohal (kannatanu abistamist ja hoolimata väliste vigastuste puudumisest kohest kiirabi kutsumist) ning süüdlase isikut, on kohtu hinnangul välistatud karistuse mõistmine üle minimaalse määra. Lisaks sellele tunnistas kaebaja hooletut käitumist ega väljendanud mingilgi viisil ükskõiksust või üleolevat suhtumist oma rikkumisse, õiguskorda ning sellest tulenevatesse nõuetesse. Kõik eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitavad, et menetlusaluse isiku süü vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemises on väga väike ning ei esine vältimatut vajadust tema karistamiseks. Kohtu hinnangul puuduvad ka asjaolud, mis tingiksid antud asjas avaliku menetlushuvi. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on sedavõrd väike, et tema suhtes tehtud väärteootsus tuleb tühistada ning alustatud väärteomenetlus tuleb VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 4