1-12-628/278

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2019, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-12-628 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. oktoobri 2019 määrus Nikolai Sokolovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuste esitajad ja kaebuste liik Süüdimõistetu Nikolai Sokolov (ik 39302107014) ja tema kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, määruskaebused RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu 10.05.2012 otsusega tunnistati N. Sokolov süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja karistuseks mõisteti 12 aastat vangistust. Karistusaeg algas 02.10.2011 ja lõpeb 02.10.
6. Tartu Vangla esitas 26.09.2019 maakohtule materjalid N. Sokolovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
7. Tartu Maakohtu 24.10.2019 määrusega jäeti N. Sokolov vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohus leidis, et täidetud on küll formaalsed eeldused N. Sokolovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks, aga puuduvad sisulised alused.
8. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid (RKKKm nr 1-09-14104, p 21). N. Sokolov on karistuse kandmise ajal õppinud riigikeelt, läbinud sotsiaalprogramme ja omandanud nii kesk – kui ka kutsehariduse. Individuaalses täitmiskavas on ette nähtud veel ka tööhõives osalemine, millest kinnipeetav on süstemaatiliselt keeldunud. Põhjuseks pakutava töö iseloom (alandav, mõttetu) ja vähene tasu.
9. Vangla iseloomustuses on märgitud, et 26.11.2018 – 18.01.2019 on kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistatud 19 korral korralduste mittetäitmise eest. Mõistetud distsiplinaarkaristused ei ole andnud tulemusi, kuna N. Sokolov jätkab sama käitumismustrit. Sellist valikulist korralduste täitmist ei saa pidada korrektseks ja selle põhjal ei saa ka väita, et N. Sokolov on saavutanud individuaalses täitmiskavas püstitatud eesmärgid. Rikkumisi ja etteheiteid tema käitumisele on olnud teisigi. Lisaks eelnevale on N. Sokolovi osas korduvalt olnud vajalik kohaldada täiendavaid julgeoleku abinõusid. Viimati vangla 17.01.2019 käskkirjaga nr 6-1/80 süstemaatilise vangla korra rikkumise eest, mis lõpetati vangla 16.04.2019 käskkirjaga nr 6-1/
11. Oluline on seegi, et N. Sokolov kannab karistust mõrva eest seoses röövimisega, mis on toime pandud grupis. Tegemist on väga raske esimese astme kuriteoga. Kui kaheksa aastat vanglakaristust ei ole suutnud esimest korda vanglas viibiva süüdimõistetu käitumist positiivselt mõjutada, ei ole maakohus veendunud, et ta suudab vabaduses elada uusi rikkumisi toime panemata.
12. Positiivse asjaoluna saab ära märkida N. Sokolovi vabanemisjärgsed elutingimused. Samas olid kindel elukoht ja lähedaste igakülgne toetus tal ka enne kuriteo toimepanemist. Praeguseks on lisandunud riigikeele oskus ja haridus, mis aitavad tal edaspidi paremini toime tulla. Ainuüksi see ei ole siiski piisav, et N. Sokolovi käesolevalt vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Määruskaebused
13. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse N. Sokolovi kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohad järgmised.
14. Maakohus on vaatamata N. Sokolovi kasuks rääkivatele positiivsetele asjaoludele siiski leidnud, et viimast ei ole võimalik vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada, kuna teda on vangistuse ajal korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ja ta on süüdi mõistetud raske isikuvastase kuriteo eest.
15. Tõepoolest on N. Sokolovil mitu kehtivat distsiplinaarkaristust. Samas ei ole maakohus pööranud tähelepanu nimetatud distsiplinaarkaristuste määramise asjaoludele. N. Sokolov selgitas, et ta keeldus 2018 lõpus –
16. aasta alguses talle pakutud majandustöödest, kuna lootis saada tööd äsja omandatud erialal – puidupingioperaatorina. Majandustöödel osalemist nõuti temalt lühikese aja jooksul korduvalt. N. Sokolov on mõistnud, et tal ei ole võimalik tööd valida ning et majandustöödest keeldumine oli ebaõige ja kohatu, kuid hiljem ei ole talle enam tööd pakutud. Käeolevaks ajaks on nimetatud distsiplinaarsüütegude toimepanemisest möödas üle kümne kuu ja mingisuguseid uusi üleastumisi ei ole N. Sokolov toime pannud. Seega on N. Sokolov oma käitumisest teinud vajalikud järeldused ja maakohus on peagi aeguvatele distsiplinaarkaristustele osutanud liigset tähelepanu. 2
17. Ühtlasi on maakohus eiranud kohtupraktikast tulenevat nõuet, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusega (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 20). N. Sokolovi kuriteole on antud hinnang kohtuotsusega, mille alusel karistati teda 12 aasta pikkuse vangistusega. Olukorras, kus KarS § 76 lg 2 p 2 annab isikule õiguse taotleda karistuse kandmisest tingimisi vabastamist, ei ole asjakohane viidata tema poolt toime pandud kuriteo asjaoludele ja põhjendada sellega isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmist.
18. Maakohus märkis sedagi, et ka varasemalt oli N. Sokolovil kindel elukoht ja lähedaste toetus, kuid hoolimata sellest pani N. Sokolov toime kuriteo. Siinkohal ei ole maakohus arvesse võtnud, et N. Sokolov pani kuriteo toime 18 aastasena. Ta õppis sel ajal Tallinna Mehaanikakoolis ja elas perekonnast eemal. N. Sokolov on vaatamata pikaajalisele karistusele säilitanud kontakti oma perekonnaliikmetega, kes on valmis teda toetama. N. Sokolov on omandanud hariduse ja läbinud sotsiaalprogrammid. Tartu Vangla iseloomustusest nähtuvalt osales süüdimõistetu programmides aktiivselt, ta oli motiveeritud ja täitis antud ülesanded õigeaegselt ning korralikult. Samuti on tal võimalik asuda tööle. Nüüdseks on N. Sokolov vangistuses viibinud üle kaheksa aasta, ta mõistab toime pandud kuriteo hukka ja kahetseb seda.
19. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse ka süüdimõistetu N. Sokolov, kes taotleb samuti maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kokkuvõtvalt on N. Sokolovi kaebuses toodud seisukohad järgmised.
20. Maakohtu määruse põhjendused on üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata (vt RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 16). Samuti ei nähtu määrusest, kuidas võeti arvesse N. Sokolovi poolt kohtuistungil avaldatud seisukohti ja teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Maakohus on sisuliselt kopeerinud kaks aastat tagasi toimunud ennetähtaegse vabastamise menetluse raames tehtud kohtumääruse põhjendused, mis näitab, et toimunud ei ole asjaolude sisulist kaalumist. Samuti jäetakse iga-aastaselt N. Sokolov vabastamata samasisulistel kaalutlustel. Lisaks tugines maakohus N. Sokolovi vabastamata jätmisel ka viimase poolt toime pandud kuriteo raskusele, minnes vastuollu kehtiva praktikaga (vt RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 19). Käesoleva menetluse raames ei ole õigustatud veelkord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab ühiskonnale saatma signaali, või nagu käesoleval juhul, välistama isiku ennetähtaegse vabastamise. Eelnevale argumendile tuginedes isiku vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ja tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. Maakohtu määrusest nähtub, et toime pandud kuritegu mängis vabastamata jätmisel olulist rolli ja seda on püütud dubleerida distsiplinaarkaristustele rõhudes.
21. Ühtlasi ei ole maakohus võtnud arvesse ka N. Sokolovi selgitusi seoses määratud distsiplinaarkaristustega. Distsiplinaarkaristusi on küll kokku 20, kuid viimane neist on määratud rohkem kui kümme kuud tagasi (18.01.2019). Seega aeguvad distsiplinaarkaristused vähem kui kahe kuu pärast ja seega on N. Sokolov üle kümne kuu käitunud eeskujulikult. Samuti on oluline ka rikkumiste iseloom. 19 korrast üheksal juhul oli tegemist korralduse eiramisega, s.o N. Sokolov ei soovinud siseneda kambrisse, kus tema kambrikaaslaseks oli eluaegset vangistust kandev isik, kes sõnades väljendas ohtu N. Sokolovi elule. N. Sokolov ei soovinud sellise isikuga kambrit jagada ja enne kui talle uus kamber määrati, jõuti tema kohta teha üheksa ettekannet, mis lõppesid noomitusega. Noomitus on aga vangistusseaduse kohaselt kergemaliigline karistus. Kümme rikkumist oli seoses tööst keeldumisega, mille eest määrati N. Sokolovile 34 päeva kartserikaristust. Tööst keeldus N. Sokolov seetõttu, et pika vangistuse ajal on ta rõhunud eneseharimisele ja sealjuures omandanud erialahariduse. On ootuspärane, et pärast hariduse omandamist saab isik töötada erialasel ametikohal, mida on nii vangla tööstuses kui AS-s Riigi Kinnisvara. Samuti on meelevaldne väita, et N. Sokolov on tööst keeldunud, kui ta on endale ise erialast tööd palunud. Erialaõppe käigus ta juba tegi erialast tööd, s.o valmistas 3 mööblit. Tuues distsiplinaarkaristuste põhjenduseks mingisugused subkultuursed hoiakud, on üritatud näidata määratud karistusi olulisemana ja N. Sokolovi isikut halvas valguses. N. Sokolov ei oma subkultuurseid hoiakuid ja ta on erialaõppe käigus teinud pool aastat erialast tööd.
22. N. Sokolov viitab Harju Maakohtu 10.04.2019 määrusele nr 1-18-6564 ja toob välja, et kohtupraktika ei saa olla Eesti piires nii erinev. Sarnaselt eeltoodud kriminaalasjaga, on ka N. Sokolov ligikaudu 11 kuud olnud ilma distsiplinaarkaristusteta ja seega on viimane mõistnud õiguskuuleka käitumise vajalikkust ning suudab kehtivatest normidest kinni pidada. Ühtlasi viitab N. Sokolov ka Tartu Maakohtu 25.10.2018 määrusele nr 1-16-8412, kus süüdimõistetu vabastati ennetähtaegselt hoolimata tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristustele. Maakohus põhjendas tööst keeldumist rahvusliku eripäraga. Seega ei saa vangistuse ajal tööst keeldumine olla midagi sellist, mis välistaks ennetähtaegse vabastamise. Tähtis on üksnes tööst keeldumise põhjus.
23. Maakohus on käsitlenud N. Sokolovi lukustatud kambrisse paigutamist eraldiseisva karistusena, mis välistab tema ennetähtaegse vabastamise. Siinkohal on oluline, et lukustatud kambrisse paigutamine ei ole karistus vangistusseaduse mõistes ja tegemist on vangla kodukorrast tulenevaga, mis rakendub kohe, kui tuvastamist on leidnud vähemalt kolm järjestikust samalaadset rikkumist. N. Sokolovi rikkumised toimusid ca kahe kuu jooksul, mis tähendab, et tema lukustatud kambrisse paigutamine oli vältimatu protseduuri osa.
24. Kõige selle juures on aga oluline, et ühelgi juhul ei ole N. Sokolovi karistatud vägivaldse, agressiivse või muud moodi ohtliku käitumise eest. On arusaamatu, kuidas on maakohus saanud distsiplinaarkaristuste põhjal teha järelduse, et N. Sokolov võib vabaduses toime panna raskeid, isikuvastaseid kuritegusid. Siinkohal on isegi vastupidi – konfliktsituatsioonides on N. Sokolov käitunud viisakalt ja ennast kontrollinud (keeldus kambrisse minemast, olles samal ajal rahulik ja viisakas). On selge, et N. Sokolovi poolt programmides õpitu ja vanusega kaasnev vastutusvõime ning analüüsioskus lubavad asuda hoopis teistsugusele seisukohale.
25. Maakohtu määrusest ei ole ka nähtav, millele tuginedes leitakse, et kaheksa aasta jooksul ei ole N. Sokolovis toimunud muutusi ja et ta võib vabaduses toime panna uue kuriteo. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, kuidas peaks edasine vangistus muutma N. Sokolovist lähtuvaid riske ja tema isikut.
26. Samuti ei ole maakohus arvesse võtnud, et kuriteo toimepanemise ajal oli N. Sokolov 18 aastane välja kujunemata isiksus, kellel puudus igasugune kriminaalne minevik. Tähelepanuta on jäänud ka kaheksa aasta jooksul vangistuses tehtu (läbitud sotsiaalprogrammid, edukas riigikeeleõpe ja keskhariduse ning eriala omandamine). Kuidas saab maakohus väita, et positiivsed asjaolud ei kaalu üles negatiivseid. N. Sokolov on enda aega kaheksa aasta jooksul vangistuses positiivselt kasutanud, negatiivne on üksnes kahe kuu pikkune periood, mil ta sai erinevaid distsiplinaarkaristusi. Mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma, kui seda ennetähtaegse vabastamise menetluses ei arvestata. On meelevaldne väita, et kaheksa aastaga ei ole tema käitumine vangistuses muutunud. Kui leida, et tema käitumine ei ole muutunud, on tõenäoline, et see ei muutu ka allesjäänud karistusaja jooksul. Tekib küsimus, kuidas veel vangistuse eesmärke saavutada ja milleks on vaja mõista pikaajalisi vangistusi.
27. N. Sokolov kahetseb siiralt toime pandud kuritegu ja on teinud tõsiseid pingutusi, et ennast ja oma elu muuta. N. Sokolov on tasunud 6000 euro ulatuses rahalisi nõudeid ja tasub neid ka edaspidi. Vabaduses on tal olemas töökoht ja pere. N. Sokolov on nõus võtma lisakohustusi (aastaks elektrooniline järelevalve, sotsiaalprogrammide läbimise kohustus jne). Edasine vangistus ei näe ette rohkem sotsiaalprogramme ja hariduse omandamist, mistõttu ei saa vangistus oma olemuselt kaasa tuua rohkem positiivseid asjaolusid või mõjutusi, mis N. Sokolovist lähtuvat retsidiivsusriski langetaksid. Varasemalt on maakohus korduvalt leidnud, 4 et retsidiivsusriski on võimalik vähendada kriminaalhoolduse käigus. Samas on tähtaegse vabanemise peamine puudus see, et endine vang läheb vabaduses n-ö „musta auku“ – talle on üleminek järsk ja ta kaob õiguskaitsjate vaateväljast, kuna riik ei saa tema tegemistel silma peal hoida. Kui N. Sokolov peaks tähtaegselt 3,8 aasta pärast vabanema, siis kas kuriteod jääksid sooritamata. Maakohtu seisukohaks on alati olnud kriminaalkorras karistatud isikute õiguskuulekale käitumisele tagasiaitamine ja ühiskonna turvatunde tugevdamine just vangla ja kriminaalhoolduse koostöös. Ennetähtaegse vabastamise mõtteks ongi see, et süüdimõistetu jääks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Loomulikult ei saa kriminaalhooldus kõiki probleeme ära hoida, kuid on selge, et kriminaalhooldusalusest endine vang on ühiskonnale palju turvalisem kui igasuguse järelevalve ja abita endine vang. Seega jätkuks töö süüdimõistetud isikuga ka vabaduses. Uue kuriteo toimepanemise riske on võimalik maandada ka läbi elektroonilise järelevalve, mis piiraks oluliselt tema liikumisvabadust ja elukvaliteeti.
28. Tegemist on N. Sokolovi esimese vangistusega, millest ta on ära kandnud üle kaheksa aasta. Tal oli ka varasemalt olemas perekonna toetus, kuid sellest tulenebki tõsiasi, et tal puuduvad varasemad karistused. Alles pärast perekonnast eemale kolimist pani N. Sokolov toime kuriteo, mida ta väga kahetseb.
29. Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2019 määrusega anti menetlusosalistele aega kuni 22.11.2019 esitada määruskaebuste kohta kirjalikke seisukohti ja taotlusi.
30. N. Sokolov esitas 16.11.2019 ringkonnakohtule määruskaebuse täienduse, selgitades veelkord määratud distsiplinaarkaristuste asjaolusid. N. Sokolov toob välja, et majandustöödel osalemise eest on kuupalgaks 1,50 eurot, millest arvestatakse maha 50 % ulatuses nõudeid ja vabanemisfondi suunatakse 20 %. Sellise palga juures ei ole võimalik, et tekiks ja säiliks majandusliku toimetuleku oskus, kuna kätte jääva raha eest ei ole võimalik isegi vanglakauplusest seepi osta. Samuti ei saa rääkida ka tööharjumusest. Seega on majandustööde ainsaks eesmärgiks subkultuuri lõhkumine. N. Sokolov ei ole aga subkultuuriliste hoiakutega. N. Sokolov on vangistuse ajal panustanud enda haridusse, mis võimaldab tal vabaduses tööturul hakkama saada. N. Sokolov on erialalt puidutisler ja vanglatööstuses on N. Sokolovi haridusele vastav töökoht olemas. N. Sokolov on pidevalt vanglatööstusse kandideerinud, kuid tulemusteta. Ülejäänud distsiplinaarkaristused on N. Sokolovil selle eest, et ta keeldus kambrit jagamast isikuga, kes kujutas ohtu tema elule. N. Sokolovil ei tekkinud selle käigus vägivaldset konflikti. N. Sokolov on täies mahus läbinud individuaalse täitmiskava ja midagi uut talle pakkuda ei ole võimalik. N. Sokolov soovib vabaneda elektroonilise järelevalve alla, kus säiliks tema üle range kontroll. N. Sokolov esitas 20.11.2019 ringkonnakohtule veel ühe määruskaebuse täienduse, milles palub lisada asja juurde kaaskinnipeetava M.L. i tööaja arvestuse tabelid, et nendega kinnitada oma arvutuskäiku majandustööde tasuvuse osas. Ringkonnakohtu seisukoht
31. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et N. Sokolov ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele.
32. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused ammendavad ja määruskaebustes märgitu ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on KarS § 76 lg-s 4 toodut hinnanud kogumis, võttes muuhulgas arvesse ka süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, 5 jõudes seeläbi õigele järeldusele, et N. Sokolov tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
33. Esitatud määruskaebustest on arusaadav, et N. Sokolovi ja tema kaitsja hinnangul on maakohus liigselt keskendunud N. Sokolovi poolt toime pandud kuriteo raskusele kui ka temale kinnipidamiskohas määratud distsiplinaarkaristustele, mistõttu on jäänud maakohtu poolt mitmed N. Sokolovi positiivses valguses iseloomustavad asjaolud tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub, et N. Sokolovi iseloomustamiseks on tõepoolest võimalik välja tuua palju positiivset – ta on omandanud nii keskhariduse – kui ka eriala, läbinud riigikeeleõppe tasemel B2, läbinud sotsiaalprogrammid „EQUIP“ ja „Sotsiaalsed oskused“ ning osalenud psühholoogilistel nõustamistel, omab vabanemise korral kindlat elu – ja töökohta ning toetavaid lähedasi. Samas on ekslik, et süüdimõistetu poolt toime pandud kuriteo asjaolusid ei ole ühelgi juhul võimalik isiku ennetähtaegse vabastamise menetluses arvesse võtta. Nimelt ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21). Samuti on maakohus õigustatult tuginenud ka N. Sokolovi distsiplinaarkaristustele, kuna ennetähtaegse vabastamise esmaseks eelduseks on just nimelt õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 20).
34. Nimelt ei ole kuidagi võimalik mööda vaadata sellest, et N. Sokolov omab käesoleva hetke seisuga 19 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on määratud tööst keeldumise eest, millest saab siiski järeldada, et N. Sokolovil on probleeme kehtivale korrale allumisega. N. Sokolov põhjendab vangla iseloomustusest tulenevalt tööst keeldumist sellega, et see on alandav ja mõttetu ning töötasu on väike. N. Sokolov leiab, et tööst keeldumise näol ei ole tegemist subkultuurilist laadi väljendusega, vaid tema enda põhimõtetega, eelkõige sellega, et tegemist ei ole tema haridusele vastava tööga ja taoline väike töötasu ei tekita majandusliku toimetuleku oskust ja tööharjumust. Siinkohal viitab ringkonnakohus VangS § 38 lg-le 1, mis sätestab, et võimaluse korral kindlustatakse kinnipeetav tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Eeltoodu tähendab, et kinnipeetavale pakutakse tööd vastavalt vangla võimalustele. Tõsiasi, et N. Sokolovile ei ole võimalik pakkuda tööd vanglatööstuses mööblitisleri erialal, ei anna viimasele õigust keelduda sellest tulenevalt majandustöödest ja põhjendada seda omakorda väikese töötasuga. Väikese töötasu osas leiab kriminaalkolleegium, et vanglatingimustes ei olegi võimalik kinnipeetavatele pakkuda n-ö konkurentsivõimelist töötasu, mistõttu on sellekohased argumendid ainetud. Siinkohal leiab kriminaalkolleegium, et ka vabaduses võivad mõningad kriminaalhooldusalased kohutused osutada nn N. Sokolovi põhimõtetest tulenevalt „alandavaks ja mõttetuks“, millest tingituna võib isik jätta määratud korraldused hoopis täitmata. Seega, kui N. Sokolovil on probleeme tema jaoks ebameeldivate kohustuste täitmisega isegi kinnipidamiskohas, ei ole kriminaalkolleegium sugugi veendunud, et vabaduses suudaks N. Sokolov käitumiskontrolli probleemideta läbida. Juba ainuüksi sellest tulenevalt on N. Sokolovi ennetähtaegne vabastamine välistatud.
35. Mis puudutab N. Sokolovi viiteid kohtupraktikale, kus süüdimõistetuid on vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud ka hoolimata kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolust, siis leiab kriminaalkolleegium, et taoline nn „võrdlusmärgi tõmbamine“ ei ole asjakohane. Ennetähtaegse vabastamise menetlus on isikupõhine, s.o hinnatakse konkreetset süüdimõistetut ja seda, kas isikut on teda positiivselt ja negatiivselt iseloomustavate asjaolude valguses võimalik vabastada. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus N. Sokolovi viited maakohtu praktikale tähelepanuta.
36. Nagu öeldud, ei eksisteeri tulenevalt kõrgema astme kohtu praktikast absoluutset keeldu, millest tingituna justkui ei tohiks, otsustades isiku ennetähtaegset vabastamist, võtta arvesse 6 tema poolt toime pandud kuriteo asjaolusid. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21).
37. N. Sokolovi on kriminaalkorras karistatud küll ühel korral, kuid toime pandud kuriteo asjaolud on rasked. Nimelt tunnistati N. Sokolov KarS § 114 p 5 järgi selles, et ettekavatsetult röövimise toime panemise käigus lõi noaga kannatanut 15 korral sellise jõuga, et kannatanu siseorganid said vigastada. Kannatanu suri sündmuskohal. Äärmiselt küüniline on, et kannatanu tapeti kõigest 20 euro pärast. Nagu eeltoodust nähtub, pandi kuritegu toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. Vangla iseloomustusest nähtub, et N. Sokolov ei ole omandanud vabaduses pikaajalist töökogemust, kuna viimane pani kuriteo toime väga noorelt. N. Sokolovi käitumise põhjal kinnipidamiskohas saab aga järeldada, et viimane on seisukohal, et tal on õigus valida endale sobivat töökohta, s.o isiku jaoks on määravaks konkurentsivõimeline töötasu ja erialane töö (vanglas on keeldunud sealjuures majandustöödest kehva töötasu pärast). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on N. Sokolov ülemäära optimistlik vabaduses teenitava tulu ja tema nõudmistele vastava töökoha osas, mis aga tekitab riski, et kui töö eest ettenähtav palk ei peaks vastama viimase ootustele, võib N. Sokolov taaskord hakata toime panema kuritegusid majandusliku kasu saamise eesmärgil. Eeltoodud hinnangut süvendab omakorda tõsiasi, et N. Sokolovil on ka 8856 euro ulatuses rahalisi nõudeid, mida tuleb vabaduses igal juhul tasuma hakata.
38. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et N. Sokolov tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Nimelt tuleneb seniseks juurdunud kohtupraktikast, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Sellest tulenevalt, isegi juhul, kui N. Sokolov on tõepoolest kinnipidamiskohas enda riskikäitumisega tegelenud, ei too see käesolevalt kaasa süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist, kuna kriminaalkolleegium ei ole veendunud, et temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on seeläbi piisavalt maandatud. Ühtlasi ei maandaks N. Sokolovi retsidiivsusriski ka tema elektroonilise järelevalve alla vabastamine, kuna selliselt on võimalik kontrollida üksnes süüdimõistetu asukohta, mitte aga seda, millega isik tegeleb.
39. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 24.10.2019 määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. (allkiri) (allkiri) (allkiri) Mati Kartau Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 7