← Eesti

3-18-1693/16

Obsah (6)§ 142§ 146§ 145§ 147§ 149§ 167

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1693 Haldusasi Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaeb

) § 145 lg 1 esimese lause ja § 146 lg 1 alusel aegunud ning juba ainuüksi seetõttu tuleb käskkiri tühistada. Lisaks on nõude esitamine 5 aastat pärast lepingu ennetähtaegsest ülesütlemist vastuolus Põhiseadusest tulenevate usalduse kaitse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega ja haldusorgani vastusolulise käitumise keeluga haldusmenetluses. 7. Lepingu näol on tegemist halduslepinguga haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 95 mõttes ning vastavalt HMS § 105 lg 1 kohaldatakse lepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-iga kehtestatud erisusi. Tsiviilõiguslikele lepingutele kohaldatakse muuhulgas

sätteid. HMS-is ei ole sätestatud halduslepingule selles osas erisusi. 7.1.

§ 142

lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 146

lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 145

lg 1 esimese lause kohaselt võib tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. 7.2.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seejuures ei oma tähtsust see kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline on üksnes nõude tekkimine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-10 p 12). 8. Käskkirjaga nõuab vastustaja kaebajalt osaliselt tagasi lepingu alusel makstud toetust. Käskkirjas on tagasinõude põhjendustena viidatud, nagu oleks kaebaja aastatel 2012 ja 2013 esitanud MKM-ile avaliku liiniveo toetuse kasutamise kohta valeinformatsiooni (ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 22 lg 1 p 2 väidetav rikkumine) ja nagu poleks aastatel 2012 ja 2013 kaebaja täitnud ÜTS § 13 nõudeid avaliku liiniveo majandusarvestuse eraldamisele ja 2

(9)3-18-1693 raamatupidamisele (ÜTS § 22 lg 1 p 21 väidetav rikkumine). Ka on käskkirjas toetusraha tagasinõude põhjendusena toodud asjaolu, et oma 21.03.2016 kirjaga keeldus kaebaja informatsiooni ja dokumentide esitamisest MKM-ile ja pole vastanud MKM 08.04.2014 kirjale (ÜTS § 22 lg 1 p 3 väidetav rikkumine). 8.
  1. Kaebaja ei ole MKM-ile toetuse kasutamise kohta valeinformatsiooni esitanud ning on täitnud ÜTS § 13 nõudeid. Samuti on alusetu etteheide MKM-ile informatsiooni ja dokumentide esitamisest väidetavast keeldumisest. Lepingu p 3.1.7 sätestas kaebaja kohustuse esitada oma lepinguliste kohustuste täitmise kohta iga kuu kohta aruandekuule järgneva kuu
  2. kuupäevaks aruanded vastavalt lepingu lisas 4 kokkulepitud aruandevormile. Kaebaja on seda kohustust kogu lepingu kehtivuse aja nõuetekohaselt täitnud esitades tähtaegselt vormikohased aruanded. Vastustaja ei ole lepingu kehtivuse ajal esitanud kaebajale ühtegi etteheidet nimetatud kohustuse mittetäitmise kohta. 8.
  3. Lisaks esitas kaebaja MKM-ile majandus-ja kommunikatsiooniministri 06.04.2004 määrusega kehtestatud ja kuni 04.04.2013 kehtinud „Raudtee-ettevõtja tulude ja kulude arvestuste kord ja tähtajad“ nõuete kohaselt majandusaasta jooksul iga kvartali kohta oma tulude ja kulude vahearvestused koos lisadega ja majandusaasta tulude ja kulude täpsustatud koondarvestused 1 kuu jooksul pärast auditeeritud aastaaruande kinnitamist. Samuti vastavalt majandus-ja kommunikatsiooniministri 27.03.2013 määrusega kehtestatud „Raudtee-ettevõtja tulude ja kulude arvestuste kord ja tähtajad„ nõuetele majandusaasta jooksul iga poolaasta kohta oma tulude ja kulude vahearvestused koos lisadega ja majandusaasta tulude ja kulude täpsustatud koondarvestused. 8.
  4. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja esitanud MKM-ile kõik lepingus ja/või seadusandluses sätestatud avaliku liiniveo toetuse kasutamise aruanded ja tulude-ja kulude arvestused vastavalt lepingus ja/või seadusandluses sätestatud vormile ja sisule. Muuhulgas on tulude-ja kulude aruannetes olnud välja toodud tulud-ja kulud avaliku reisijateveo, kaubaveo ja muu majandustegevuse lõikes. 8.
  5. Lepingu p 3.1.8 kohustas kaebajat esitama tellija nõudmisel täiendavaid andmeid ning selgitusi lepingu p-s 3.1.7 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta. Samas sätestas lepingu p 3.1.8 teine lause tellijale kohustuse esitada võimalikud nõuded ja pretensioonid kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul aruande saamisest. Seega on kaebaja ja tellija vastavalt

§ 145

lg 1 esimese lausele lühendanud lepingu p 3.1.8 teise lausega lepingust kui tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaega 3-lt aastalt 30-le kalendripäevale. Tellija ei ole lepingu p-s 3.1.8 sätestatud tähtaja jooksul esitanud kaebajale mitte ühtegi nõuet ega pretensiooni. Esmakordselt pöördus MKM selgitustaotlusega kaebaja poole alles 06.02.2014 (kaebuse lisa 3), kusjuures selle selgitustaotluse ajendiks ei olnud mitte kaebaja lepinguliste kohustuste täitmise kontroll vaid kaebaja poolt Tallinna Halduskohtusse haldusasjas nr 3-13-481 esitatud kahjuhüvitisnõue. Kõnealuse selgitustaotlusega soovis vastustaja saada kaebajalt informatsiooni ja dokumente eesmärgiga kasutada neid haldusasjas nr 3-13-481 kaebaja kahjuhüvitisnõudele vastu vaidlemiseks. Samast eesmärgist olid ajendatud ka MKM poolt kaebajale sellele järgnevad saadetud kirjad. 9. Isegi kui lugeda, et lepingu punktist 3.1.8 ei saa järeldada poolte kokkulepet kohaldada 30päevast aegumistähtaega, on nõue aegunud

§ 146

lg 1 alusel, kus on kehtestatud tehingust tulenevatele nõutele üldine 3 aastane aegumistähtaeg. Käskkirjaga vastustaja poolt kaebajale 30.07.2018 esitatud toetusraha tagasimaksmise nõue on seega nii lepingu p 3.1.8 ja

§ 145

lg 1 esimese lause kui isegi

§ 146lg 1 alusel aegunud.

10. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et käesoleval juhul tuleks juhinduda

§ 146

lõikest 4 tulenevast aegumistähtajast, mis näeb ette, et aegumistähtaeg on 10 aastat kohustuste tahtliku rikkumise korral. Kaebaja ei ole esitanud aruannetes valeandmeid ning seda kinnitab ka asjaolu, et käesolevas asjas puudutab pooltevahelise vaidluse sisuline osa seda, milliseid kulutusi pidanuks kaebaja aruannetes kajastama lepingu täitmiseks tehtavate kulutustena. Tegemist on seega 3

(9)3-18-1693 õigusliku vaidlusega ning seega ei saa kaebaja tegevust käsitada tahtlikult valeandmete esitamisena. 10.
  1. Täiendavalt ei nõustu kaebaja vastustaja seisukohaga, et nõude hiline esitamine on põhjustatud sellest, et vastustaja sai väidetavate valeandmete esitamisest kaebaja poolt teada alles peale vastava auditi läbiviimist haldusasjas nr 3-13-
  2. Lepingu kohaselt oli MKM-il õigus kontrollida lepingu täitmist kaebaja poolt (vt lepingu p 2.3.1) ja nõuda täiendavaid andmeid lepingu p-des 3.1.7 ja 5.4 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta (vt lepingu p 2.3.2). Ka oli kaebaja kohustatud MKM-il (või tema volitatud isikul või volitatud asutusel) võimaldama kontrollida kaebaja tegevuskohas kaebaja kõikide tegevusalade, sh nii avaliku liiniveo kui kommertsteenuste kohta peetavat arvestust, sealhulgas võimaldama tutvuda raamatupidamise algdokumentidega (vt Lepingu p 3.1.15). Seega lepingust tulenevalt oli MKM-il võimalus mõistliku aja jooksul teostada lepingu täitmise üle järelevalvet ning küsida aruannetes sisalduva informatsiooni kohta täpsustusi alates hetkest, kui kaebaja aruanded esitas. MKM ei ole seda teinud. Sisuliselt on nõude hilinemisega esitamise tinginud seega MKM-i poolne puudulik järelevalve ehk teisisõnu haldussuutmatus. Teisiti ei ole võimalik hinnata MKM-i väiteid nagu polnuks MKM-il võimalik lepingu järelevalve korras läbi viia raamatupidamise auditit.
  3. Vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtades viidatud Euroopa Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589 artikkel 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu 22.04.1999 määruse nr 659/1999 artikkel 15 ei ole käesolevas asjas mingil juhul kohaldatavad, sest nendes sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg kehtib ainult Euroopa Komisjoni poolt nõude esitamise suhtes ning liikmesriigi asutuse nõuet ei saa samastada Euroopa Komisjoni nõudega.
  4. Ebaõige on ka MKM-i alternatiivne seisukoht nagu kohalduks antud asjas

§ 149, milline õigusnorm sätestab seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja.

Toetusraha on kaebajale makstud lepingu alusel (mitte seaduse alusel) ning toetusraha tagasinõue on lepingu alusel saadu tagasinõue, millele ei kohaldu

§ 149. Tegemist pole seadusest tuleneva nõudega.

13. Samuti on ebaõige ja vastuoluline MKM-i seisukoht nagu oleks kaebaja ja MKM-i vaheline kirjavahetus (vt MKM vastuse lisad 5-12) käsitletav aegumist peatavate läbirääkimistena

§ 167lg 1 mõttes (vt MKM-i vastuse p 17).

Kaebaja ja MKM-i vahel ei ole toimunud läbirääkimisi. Vastustaja on selles osas esitanud ka vastuolulisi väiteid. Ühelt poolt leiab MKM nagu toimunuks kaebaja ja MKM vahel aegumist peatavad läbirääkimised, samas esitab vastustaja kaebajale ette, et viimane keeldus vastamast MKM-i poolt esitatud täiendavatele küsimustele ja ei esitanud täiendavaid materjale. Vastustaja seisukohad

  1. Toetusraha tagasinõudmine ei ole aegunud. Käskkirjas on selgelt kirjeldatud, et on toimunud ülekompenseerimine, st kaebajale on makstud rohkem toetust kui oleks pidanud. Ülekompenseerimine on käsitletav ebaseadusliku riigiabina, mis tuleb abi saajalt tagasi nõuda. Riigiabi tagasinõudmise tähtaeg on 10 aastat tulenevalt Euroopa Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589 artiklist 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu 22.04.1999 määruse nr 659/1999 artiklist
  2. Seega ei ole toetusraha tagasinõudmine aegunud
  3. 14.
  4. Alternatiivselt, kui tuleb lähtuda

-s ettenähtud aegumise regulatsioonist, siis

§ 149

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Toetusraha tagasimaksmise nõudmine tuleneb ühistranspordiseadusest, millele on käskkirjas üheselt ja selgelt viidatud. Ka ülekompenseerimise esinemise korral on tagasinõude esitamine seadusest tulenev kohustus ja seega tuleb rakendada 1 15.10.2019 kohtuistungil korrigeeris vastustaja oma positsiooni selles asjas (vt käesoleva kohtuotsuse p 18). 4

(9)3-18-1693

§-st 149 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. Seega nii või teisiti ei ole käskkirjas esitatud nõue aegunud. 14.2. Kui asuda seisukohale, et tegemist on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaga (

§ 146

), siis ei saa nõustuda kaebajaga nagu oleks lepingus kokku lepitud aegumistähtaja lühendamises 30-le päevale (

§ 145lg 1).

Lepingu p-st 3.1.8 viidatud 30-päevane tähtaeg pretensioonide esitamiseks puudutas aruannetes esinevaid ilmseid kirja- või arvutusvigu ning tegemist ei ole üldise kokkuleppega nõude esitamise tähtaja lühendamiseks. Tehingust tuleneva aegumistähtaja puhul on oluline viidata

§ 146

lõikele 4, mille kohaselt nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud aruannetes valeandmeid, mistõttu tuleb kaebaja käitumist pidada tahtlikuks kohustuse rikkumiseks. 14.

  1. Vastustaja ei ole teostanud lepingu täitmise üle puudulikku järelevalvet. Sisuliselt oli lepingu järelevalve korras võimatu tuvastada mittekorrektsed andmeid, sest see eeldanuks kõigi kontserni ja seotud ettevõtjate raamatupidamise auditit. Sellise auditi võimalus avanes alles kohtumenetluses 3-13-481, kui kohus määras kaebaja raamatupidamise hindamiseks finantsekspertiisi, mille töö tulemusena kõnealune toetuste väärkasutus ka ilmnes. Samuti omab tähtsust asjaolu, et kaebaja keeldus MKM-i vastavatele päringutele vastamast, seega kaebaja ise oma teadliku käitumisega põhjustas nõude hilise esitamise. MKM nõudis kaebajalt selgitusi juba 06.02.2014 kirjas, kuid kaebaja hoidus vastamast otse esitatud küsimustele ning MKM pidi esitama küsimuste täpsustused, millele kaebaja enam ei suvatsenud vastata. 14.
  2. Vastupidiselt kaebaja seisukohale, kinnitab MKM-i ja kaebaja vaheline kirjavahetus, et poolte vahel toimus nõude esitamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamiseks läbirääkimised ning sel ajal on aegumine peatunud

§ 167lg 1 mõistes.

15. 15.10.2019 kohtuistungil esitas vastustaja täiendava alternatiivse positsiooni, mille kohaselt on tegemist õigusvastaselt tekitatud kahjuga (VÕS § 1043). VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kaebaja on rikkunud ühistranspordiseaduse sätteid, esitades toetuse saamiseks valet või puudulikku informatsiooni. Seega tuleb lähtuda

§-st 150, mille lõigete 1 ja 3 kohaselt on aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai, kuid mitte rohkem kui 10 aastat kahju tekitamisest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

  1. HKMS § 171 lg 1 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse nõude sisulisel lahendamisel tähtsust omava asjaolu kohta, kui see aitab kaasa asja kiiremale ja väiksemate kuludega lahendamisele. HKMS § 171 lg 2 kohaselt teeb kohus vaheotsuse asemel lõppotsuse, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust. Sel juhul kohus asja edasi ei menetle.
  2. Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian, et vaidlustatud käskkirjaga esitatud nõue on aegunud. HKMS § 171 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt on käesolev otsus seega asja lahendavaks lõppotsuseks. Rahuldan Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebuse ja tühistan majandus- ja taristuministri 30.07.2018 käskkirja nr 1.1-1/18-
  4. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et 04.06.2009 sõlmitud lepingu näol on tegemist halduslepinguga HMS § 95 mõttes ning et vastavalt HMS § 105 lg 1 kohaldatakse lepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, sh

-s sätestatud aegumise regulatsiooni. Algselt oli vastustaja küll seisukohal, et tagasinõude esitamisel tuleks lähtuda otsekohalduvast Euroopa Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589 artiklist 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu 22.04.1999 määruse nr 659/1999 artiklist 15 ja seal sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast, kuid kohtuistungil täpsustas vastustaja sellekohast seisukohta ja leidis, et tulenevalt Euroopa Kohtu lahendist asjas C-52714 (Eesti Pagar) tuleb käesoleval juhul ka riigiabi tagasinõudmisel lähtuda 5

(9)3-18-1693 siseriiklikus regulatsioonis kehtestatud aegumistähtaegadest (15.10.2019 istungi helisalvestus 11:52:21). Seega on käesoleval juhul menetlusosaliste vahel vaidlus selles, millisest

-s sätestatud aegumistähtajast tulnuks vastustajal nõude esitamisel juhinduda ning millisest hetkest tuli hakata aegumist arvestama (aegumistähtaja algus).

  1. Esmalt pean vajalikuks selgitada, et ettenähtust suuremas mahus avaliku liiniveo toetuse maksmise korral (ülekompenseerimine) on tegemist ebasedusliku riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 107 (endine EL asutamislepingu art 87) mõistes, mis tuleb selle saajalt tagasi nõuda. Nõustun siinjuures vastustaja seisukohtadega, et käesoleval juhul on asjakohane viidata otsekohalduvale määrusele nr 1370/20072 ning Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C280/00 Altmark Trans GmbH. Samas ei sätesta viidatud määrus, ega selle kehtivusele eelnenud määrused (määrused nr 1191/69 ja nr 1107/70) täpsemaid reegleid riigiabi tagasinõudmise kohta, mistõttu tuleb ülekompenseerimise tagasinõude esitamisel lähtuda siseriiklikust reeglistikust.
  2. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleks toetuse tagasinõudmise suhtes kohaldada

§ 149

tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, sest tegemist on seadusest tuleneva nõudega. Ehkki avaliku liiniveo toetuse maksmise üldine õiguslik alus tulenes lepingu sõlmimise ja kehtivuse ajal kehtinud ühistranspordi seaduse (ÜTSvr) § 15 sätetest ning vastustaja viitab toetuse tagasinõudmisel sama seaduse § 22 lõikele 3, ei saa nimetatust järeldada, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega, mille suhtes kohaldatakse

§ 149sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

ÜTSvr § 10 lõikest 1 tuleneb, et avaliku teenindamise kohustuse saab vedajale panna üksnes avaliku teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad vedaja (antud juhul Edelaraudtee Aktsiaselts) ja veo tellija (antud juhul MKM). ÜTSvr § 10 lg 3 p 1 kohaselt määratakse avaliku teenindamise lepinguga avaliku teenindamise kohustus, mis hõlmab teenindatavate liinide loetelu koos liiniläbisõidu arvestuse ja veoteenuse hinna kalkulatsiooniga kulukirjete kaupa, samuti avaliku liiniveo toetuse maksmise alused ja kord. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ja vastustaja vaheline õigussuhe on tehinguline, mistõttu ei ole kohaldatav seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Sel põhjusel on põhjendamatu ka vastustaja alternatiivne viide

§-e 150 (kahju õigusvastane tekitamine), kuivõrd nii

§-s 149 kui §-s 150 sätestatud aegumise regulatsioon ei kohaldu juhul, kui tegemist on tehingust tuleneva nõudega

  2. Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et käesoleval juhul on avaliku liiniveo toetuse tagastamise nõude puhul tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille suhtes kohaldub aegumistähtaeg

§ 146

kohaselt.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingus tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat, aegumistähtaega on võimalik poolte kokkuleppel lühendada (

§ 145lg 1).

Kohustuste tahtliku rikkumise korral on aegumistähtaeg kümme aastat. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud aegumistähtaja lühendamises 30-päevani, kuivõrd lepingu punkt 3.1.8 sätestab, et tellijal peab esitama võimalikud nõuded ja pretensioonid kirjalikult 30 päeva jooksul lepingu punkti 3.1.7 kohase aruande saamisest. Vastustaja seevastu leiab, et kuivõrd kaebaja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult, tuleb kohaldada kümneaastast aegumistähtaega

§ 146lõike 4 kohaselt.

22. Leian, et lepingu punkti 3.1.8 ei saa siiski tõlgendada selliselt, et seal kokkulepitud 30-päevane pretensioonide esitamise tähtaeg oleks käsitatav

§ 145

lg 1 kohase aegumistähtaja lühendamise kokkuleppena kõikide lepingust tulenevate nõuete osas. Kõnealuse punkti sõnastus on järgnev: „[Lepingu täitmisel ettevõtja kohustub:] esitama Tellija nõudmisel täiendavaid andmeid ning selgitusi punktis 3.1.7 ja 5.4 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta. Tellija peab esitama kirjalikult võimalikud nõuded ja pretensioonid 30 kalendripäeva jooksul aruande esitamisest;“. Seega viitab p 3.1.8 üheselt täiendavatele andmetele ja pretensioonidele seoses lepingu punktides 3.1.7 (lepingu lisas 4 toodud vormi kohane aruanne lepingu täitmise osas) 2 Vt mh määruse preambuli p 36. 3 Vt ka „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, Juura 2010 lk 482 p 3.1 6

(9)3-18-1693 ja 5.4 (kütuse sisseostuhinna arvestus) sätestatud aruannetega. Ettevõtja kohustust maksta toetusraha tagasi reguleerib aga lepingu p 3.1.11, mis omakorda viitab lepingu punktile 2.3.5 ning kummastki viimatinimetatud punktist ei tulene kokkulepet toetusraha tagasimaksmise tähtaja ega vastavasisulise nõude aegumise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ma kaebaja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleb toetusraha tagasimaksmise nõude aegumisele kohaldada 30-päevast aegumistähtaega lepingu punktist 3.1.8 tulenevalt. 23. Põhjendatuks ei saa aga pidada ka vastustaja viidet, et käesoleval juhul tuleks kohaldada

§ 146

lõikest 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, sest kaebaja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Vastustaja tugineb siinjuures eelkõige asjaolule, et kaebaja on esitanud mittekorrektseid andmed, millest tingituna on kaebajale makstud avaliku liiniveo toetust ettenähtust enam. 23.1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemalt leidnud, et

§ 146

lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTSKo nr 3-2-1-79-09, p 11; RKTSKo nr 3-2-1-67-14, p 37).

146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet on Riigikohus sisustanud, juhindudes VÕS § 104 lg 5 kaudu, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega (RKTSKo nr 3-2-1-79-09, p 11). 23.

  1. Minu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mille alusel oleks võimalik pidada kaebaja tegevust heade kommetega vastuolus olevaks. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja poolt esitatud toetusrahade tagasinõudmise aluseks eelkõige see, et kaebaja kajastas avaliku liiniveo kuludena kulusid, mis ei olnud vastustaja hinnangul selle teenuse osutamiseks vajalikud ning kaebaja omakorda leiab, et kõik kajastud kulud on asjakohased ja lepingu täitmiseks vajalikud. Nii on poolte vahel vaidlus selles, kas lepingu täitmise kulude hulka saab arvestada ka veeremireserviga (sh seisva veeremiga) seotud kulusid, samuti millises mahus tulnuks lepingu täitmisega seotud kuludena kajastada veeremi hooldus- ja remondikulusid, kulumit, kindlustus- ja finantskulusid ning milline pidanuks seega olema kaebaja poolt teenitud ärikasum tegelikult. Samuti, kas lepingust üleüldse tuleneb see, mida pidada kaebaja nn „mõistlikuks ärikasumiks“, mille ületamisel tulnuks kaebajale makstud toetus ümber arvestada. Seega tuleb pooltevahelisi vaidlusküsimis pidada sisulist laadi erimeelsuseks, mistõttu ei saa kaebajale ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. 23.
  2. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on kogu lepingu täitmise vältel esitanud vastustajale igakuiselt lepingus kokku lepitud aruandeid lepingu täitmise kohta vastavalt lepingu punktile 3.1.7 ja lisas 4 kehestatud vormile ning seejuures kajastasid aruanded ka kõiki neid kulusid, mille asjakohasuse osas on menetlusosaliste vahel tänasel päeval erimeelsused. Vastustaja ei ole tegelikult kogu lepingu kehtivuse perioodil sisuliselt kordagi teostanud lepingust tulenevat õigust nõuda kaebajalt täiendavaid andmeid esitatud aruannete kohta (vt ka käesoleva otsuse p 24.2 ja 24.4 ). Seega ei saa kaebajale ette heita, et kaebaja oleks esitanud valeinformatsiooni või andmeid kuidagi varjanud. Kaebajale ei saa süüks panna asjaolu, et vastustaja ei ole sisuliselt kasutanud võimalust kaebaja poolt esitatud andmeid kontrollida.
  3. Eeltoodu alusel olen seisukohal, et käesoleval juhul tuleb avaliku liiniveo toetuse tagastamise nõude puhul rakendada

§ 146lg-st 1 tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega.

Aegumise kohaldamiseks on järgnevalt vaja analüüsida, millisest hetkest tuleb asuda aegumist arvestama. 24.1.

§ 147lõikest 1 tulenevalt algab aegumine nõude sissenõutavaks muutumisega.

Nõue muutub sissenõutavaks, alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõuetele vastava kohustuse täitmist (

§ 147lg 2).

24.2. Käskkirjaga nõuab vastustaja tagasi kaebajale aastatel 2012 ja 2013 makstud avaliku liiniveo toetust. Seejuures toimus kaebajale makstava toetuse arvutamine, tasumine ja seonduv aruandlus 7

(9)3-18-1693 järgmiselt: kaebaja oli kohustatud esitama järgmise aasta avaliku liiniveo toetuse saamiseks esmase taotluse jooksva aasta 28.veebruariks (lepingu p 3.1.3.2) ning täpsustatud ettepanekud
  1. augustiks (lepingu p 3.1.3.3). Tellija kohustus need andmed läbi vaatama (lepingu p 2.2.2). Iga aastaselt kinnitasid pooled konkreetsel aastal makstava toetuse kokkuleppe ning toetus ise maksti välja igakuiselt (kaebaja esindaja selgitused, 15.10.2019 istungi helisalvestis 11:33:10). Kaebajal oli kohustus esitada aruanded lepinguliste kohtustuste täitmise (sh lepingu täitmiseks vajalike kulude) kohta iga kuu 25.kuupäevaks eelmise kuu kohta (lepingu p 3.1.7). Vastustajal oli p 3.1.7 sätestatud aruannete osas võimalik nõuda täiendavaid andmed ja selgitusi ning 30-päeva jooksul alates aruande saamisest esitada pretensioon (p 3.1.8). 24.
  2. Nõustun kaebajaga, et käesolevas asjas tuleb aegumise arvestamise alguseks lugeda hetke, mil vastustaja sai kaebajalt lepingu p 3.1.7 sätestatud aruande eelmise kuu lepingu täitmise kohta. Aruande saamise järgselt oli vastustajal võimalik kontrollida mh vastustaja poolt avaliku liiniveo toetuse kasutamisega seotud andmeid ning vajadusel esitada nõue makstud toetuse tagasinõudmiseks (vt ka RKTSKo nr 3-2-1-170-15 p 11 ja lahendis viidatud ringkonnakohtu seisukohad (asja nr 2-14-6360)) 24.
  3. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et

§ 147

lg 2 alusel tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on oluline üksnes nõude sissenõutavuse tekkimine, mitte see, kas võlausaldaja nõude sissenõutavusest teadis või pidi teadma (RKTSKo 3-2-1-168-10 p 12). Seega ei oma siinkohal tähendust vastustaja viide, et vastustaja sai ülekompenseerimisest teadlikuks alles peale ekspertiisi valmimist haldusasjas nr 3-13-

  1. Ma ei nõustu vastustajaga ka selles, et varasemalt ei olnud vastustajal võimalik kuidagi kontrollida kaebaja poolt esitatud andmete õigsust. Viitan siinkohal lepingu punktile 3.1.15, mille kohaselt lasus kaebajal kohustus võimaldada vastustajal viimase nõudmisel kontrollida kaebaja tegevuskohas kõikide tegevusalade (nii avaliku liiniveo kui kommertsteenuste) kohta peetavat arvestust sh tutvuda raamatupidamise algdokumentidega. Seega oli lepingu kohaselt vastustajale tagatud võimalus kontrollida kaebaja poolt esitatud lepingu täitmise aruandeid (sh andmeid lepingu täitmiseks vajalike kulude kohta) kuni raamatupidamise algdokumentidega tutvumiseni välja. Sealjuures oli vastustajal võimalik tutvuda kaebaja andmetega nii avaliku liiniveo kui kommerteenuse kohta. Asjaolu, et vastustaja sellist võimalust kogu lepingu kehtivuse perioodil ei kasutanud, ei saa kuidagi mõjutada aegumistähtaeja arvestamise algust. 24.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei oma aegumise kontekstis tähendust ka käskkirjas sisalduvad viited sellele, et kaebaja ei vastanud vastustaja poolt 08.04.2014 saadetud täiendavale päringule. Samuti ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et hilisemalt toimunud kaebaja ja vastustaja vaheline kirjavahetus (MKM vastus kaebusele lisad 5-12) oleks käsitletav menetlusosaliste vahelise, aegumist peatavate, läbirääkimisega

§ 167lg 1 mõistes.

Kaebaja viitab õigesti, et läbirääkimiste pidamist aegumise peatumise tähenduses saab järeldada üksnes siis, kui vastaspool läbirääkimiste pidamise ettepanekule vastuseks väljendab mingitki valmisolekut läbirääkimisteks. Käesoleval juhul ei nähtu viidatud kirjavahetusest, et vastustaja oleks avaldanud valmisolekut selliste läbirääkimiste pidamiseks (vt RKTSKo nr 3-2-1-54-16 p 14). 25. Kokkuvõtteks, arvestades, et asjas kuulub kohaldamisele

§ 146

lõikest 1 tulenev kolme aastane aegumistäheg, mille arvestamise alguseks tuleb lugeda kaebaja poolt lepingu p 3.1.7 alusel iga kuu

  1. kuupäevaks esitatud aruannete esitamist, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkirja esitamise hetkeks s.o 30.07.2018 olid aegunud kõik 2012 ja 2013 aasta kohta makstud avaliku liiniveo toetuse tagastamise nõuded. Sellest tulenevalt rahuldan Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebuse ja tühistan majandus- ja taristuministri 30.07.2018 käskkirja nr 1.1-1/18-
  2. Menetluskulud
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd 15.10.2019 kohtuistungil selgitasin, et annan peale vaheotsuse tegemist menetluskulude esitamiseks täiendava tähtaja, lahendan menetluskulude väljamõistmise täiendava otsusega HKMS 8

(9)3-18-1693 § 170 lg 1 p 3 ja lg 5 alusel. Kaebajal tuleb seega esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega hiljemalt 21.11.2019. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.