Obsah (10)

§ 153§ 93§ 102§ 46§ 98§ 82§ 42§ 103§ 83§ 106

2-18-9203 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2018. a Lubja 4,Tallinn Tsiviilasja num

§ 153

lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus: Koostöölepingu alusel saamata jäänud leppetrahv. Hageja palus tunnustada tema koostöölepingust nr xxx tulenevat kahjunõuet (saamata jäänud leppetrahv) summas 25 753 230,56 eurot. Hageja selgitas, et haldurite poolse koostöölepingu lõpetamise tõttu jääb hagejal saamata minimaalne leppetrahv kuni lepingu tähtaja lõpuni 22.06.2041 (vt asjaolusid käesoleva hagi p 1 – 4). Maamaksu hüvitamisnõue. Hageja palus tunnustada tema maamaksu hüvitamise nõuet summas 2 158 560 eurot. Hageja selgitas, et maamaksuseaduse § 10 lg 2 näeb ette, et kui maale on seatud hoonestusõigus, maksab maa omaniku asemel maamaksu hoonestaja. Eelviidatud hoonestusõigust puudutavate lepingutega (vt käesoleva hagi p 4 – 5) tekkis kostjal kohustus kogu hoonestusõiguste tähtaja jooksul tasuda hageja eest maamaksu. Lepingute lõppemise tõttu tekib vastav kulu hagejale. Hüvitisnõue on välja arvutatud lepingu tähtaja ja kehtiva maksumäära alusel. Hageja põhistas nõuete esitamise tähtaja ennistamise taotluses, et nõuded on esitatud

§ 93lg 1 sätestatud tähtajast hiljem mõjuval põhjusel.

06.06.2018 toimus kostja võlausaldajate üldkoosolek, kus võeti vastu otsus mitte ennistada AS Tallinna Sadam 01.12.2017.a. esitatud pandiga tagamata nõuete, summades 25 753 230,56 eurot ja 2 158 560,00 eurot, esitamise tähtaega

§ 102lg 1 kohaselt.

Hageja leiab, et kostja võlausaldajate üldkoosolek on põhjendamatult jätnud hageja nõude esitamise tähtaja ennistamata, sest hageja esitas 01.12.2017 nõudeavalduse pärast

§ 93lg 1 nimetatud tähtaja möödumist mõjuval põhjusel.

Hageja on kostja vastu esitanud teise järgu pankrotivõlausaldaja nõuded tulenevalt asjaolust, et kostja pankrotihaldurid on pankrotihalduri valikuõiguse korras nõude aluseks olevad lepingud ennetähtaegselt lõpetanud (

§ 46lg 2).

Hageja nõude otsene alus on

§ 46

lg 7, mis sätestab, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et hageja küsis kostja pankrotihalduritelt seisukohta lepinguliste suhete jätkamises osas 23.05.2017 ehk kolm nädalat pärast pankroti väljakuulutamist. Vastavalt

§ 46

lg 2 pidanuks haldur seitsme päeva jooksul teatama, kas ta täidab võlgniku kohustuse või loobub sellest. Kui haldurid oleksid vastanud 7 päeva jooksul, et loobuvad lepingute täitmisest, oleks hageja jõudnud oma vastavad kahjunõuded esitada

§ 93

lg 1 nimetatud tähtaja jooksul.

§ 46

lg 3 kohaselt võib kohus halduri taotlusel määrata talle tähtaja valikuõiguse teostamiseks erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatust. Antud juhul ongi kohus 02.05.2017 pankroti väljakuulutamise määruse resolutsiooni punktis 10 pikendanud pankrotihaldurite

§ 46lg 2 nimetatud valikuõiguse teostamise tähtaega 6 kuuni.

Kohtumääruse põhjendavas osas viidatakse, et kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingud on mahukad ning haldurid vajavad täiendavat tähtaega lepingute analüüsimiseks ning ehitiste ja seadmete hindamiseks. Antud juhul oli pankrotihalduritele määratud tähtaeg valikuõiguse teostamiseks selline, et pankrotihaldurid said valikuõigust teostada nii pärast esimesest üldkoosolekut (24.05.2017) kui ka pärast üldist nõuete esitamise tähtaja möödumist (03.07.2017). Seega pankrotihalduritele antud tähtaeg oli pikem

§ 46lg 3 teises lausest sätestatust.

Eeltoodust tulenevalt, kuna pankrotihalduritele oli antud kuue kuu pikkune tähtaeg valikuõiguse teostamiseks ja pankrotihaldurid teostasid valikuõigust viie kuu möödumisel hagejalt vastava nõude saamisest, ei olnud hagejal võimalik esitada

§ 46

3 lg 7 kohaseid lepingute lõpetamisest tulenevaid kahjunõudeid

§ 93lg 1 nimetatud tähtaja jooksul.

Seega tähtaja ennistamiseks esineb mõjuv põhjus ja nõuete esitamise tähtaeg tuleb

§ 102lg 1 kohaselt ennistada.

Lisaks eeltoodule on asjas oluline, et hageja ei saanudki esitada lepingute lõpetamisest tulenevat kahjunõuet enne, kui hagejale oli teada pankrotihaldurite otsus lepingute lõpetamise kohta. Muu hulgas ei oleks hageja saanud

§ 98

järgi oma nõuet varasemalt esitada tingimuslikuna, sest viidatud sätte alusel saab esitada üksnes tingimuslikust tehingust või haldusaktist tulenevaid nõudeid. Pooltevahelised lepingud ei muutunud pankroti väljakuulutamise järel tingimuslikuks. Samuti ei ole tingimusliku tehinguna käsitletav pankrotihaldurite ühepoolne

§ 46

lg 2 sätestatud taganemisõigusega sarnane kujundusõigus (vt ka Riigikohtu lahendit asjas 3-2-1-47-15, p 11). Isegi kui leida, et hageja oleks saanud oma nõude esitada tingimuslikuna (millega hageja

§-le 98 tuginedes ei nõustu), ei ole pankrotiseaduse mõtteks siiski see, et pankrotivõlgniku võlausaldajad peavad kõikvõimalikke tulevikus tekkivaid olukordi ette nägema ja oma kõikvõimalikud tulevikus tekkida võivad nõuded

§ 93lg 1 sätestatud tähtaja jooksul tingimuslikena ära esitama.

Selline lahendus oleks pankrotimenetlust tervikuna äärmiselt koormav, sest pankrotimenetlused oleksid sel juhul täis erinevaid tingimuslikke nõudeid, mille saabumise või saabumata jäämise tõenäosus on teoreetiline ja vaieldav. Sellises olukorras oleks muu hulgas raskendatud võlausaldajatele häälte määramine (

§ 82lg 2) ning seeläbi ka efektiivse pankrotimenetluse läbiviimine.

Samuti, kui võlausaldajad tõesti peaksid kõikvõimalikke tekkivaid olukordi ette nägema, puuduks vastasel juhul vajadus tähtaja ennistamise regulatsiooni järele. Tähtaja ennistamise regulatsiooni süsteemne tõlgendus koos ülejäänud pankrotiseaduse regulatsiooniga kinnitab seda, et seadusandja on spekulatiivsete nõuete esitamise asemel eelistanud nõuete esitamist pärast nende tegelikku tekkimist ja seejuures vajadusel tähtaja ennistamise otsustamist. Pankrotihaldurid on ka ise oma 17.10.2017 teate lõpuosas hagejat informeerinud sellest, et võlausaldajal on õigus esitada

§ 46

lg 7 alusel lepingute täitmata jätmisest tulenevaid nõudeid pankrotivõlausaldajana. Sellest pankrotihaldurite selgitusest nähtub, et pankrotihaldurid on pidanud põhjendatuks kahjunõude esitamist pärast seda, kui hagejat lepingute lõpetamisest teavitati. Kui kostja pankrotihalduritele on antud lepingute lõpetamise valikuõiguse teostamiseks tähtaeg, mis ei võimaldagi hagejal esitada oma kahjunõuet

§ 93

lg 1 nimetatud tähtaja jooksul, tuleb tähtaeg ennistada ka võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamiseks. Tähtaja ennistamata jätmisel satub hageja teiste võlausaldajatega ebavõrdsesse positsiooni üksnes seetõttu, et hageja nõude aluseks on leping, mille lõpetamine otsustati kooskõlas kohtumäärusega pärast üldist nõuete esitamise tähtaega. Tähtaja ennistamata jätmine kujutaks endast võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ka seetõttu, et 06.06.2018 üldkoosoleku otsustega otsustati Maksu- ja Tolliameti nõuete tähtaja ennistamine, kuigi põhjendused ennistamiseks ei olnud kaugeltki sama kaaluga kui need on antud juhul. 06.06.2018 üldkoosoleku protokollist nähtub, et Maksu- ja Tolliameti nõuete esitamise tähtaja ennistamiseks piisas Maksu- ja Tolliameti põhjendustest, mille kohaselt maksuhaldurile ei olnud varasemalt nõudeavalduse aluseks olevad andmed teada või need vajasid täpsustamist. Kui võlausaldajate üldkoosolek on eelnimetatud asjaolusid pidanud ennistamisel piisavalt mõjuvaks, tuleb lugeda mõjuvaks ka hageja esiletoodud põhjused. Kõigil eeltoodud põhjustel palub hageja tunnistada kehtetuks AS Coal Terminal (pankrotis) võlausaldajate 06.06.2018 üldkoosoleku otsus mitte ennistada AS Tallinna Sadam 01.12.2017 esitatud pandiga tagamata nõuete, summades 25 753 230,56 eurot ja 2 158 560,00 eurot, esitamise tähtaega ja ennistada AS Tallinna Sadam 01.12.2017 esitatud pandiga tagamata nõuete, summades 25 753 230,56 eurot ja 2 158 560,00 eurot, esitamise tähtaeg AS Coal Terminal (panrotis) pankrotimenetluses. 4 Kostja vastus

1. Kohtule 10.9.2018.a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte vahel kehtis
2. septembril
3. aastal sõlmitud koostööleping nr xxx ja hoonestusõiguse seadmise võlaõiguslik leping ning
4. mai
5. aasta hoonestusõiguse kinnistamise asjaalepingu alusel kanti hoonestusõigus kinnistusraamatuse
6. juunil
7. aastal. Samuti ei ole vaidlust selles, et poolte vahel kehtis ka
8. märtsi
9. aasta hoonestusõiguse seadmise leping. Ei ole vaidlust selles, et Kostja pankrot kuulutati välja
10. mail
11. aastal ning
12. mail
13. aastal esitas Hageja nõudeavalduse Kostja pankrotimenetluses summas 1.067.062,40 eurot ning Kostja teavitas Hagejat
14. oktoobril
15. aastal, et ei võta täitmisele
16. septembri
17. aasta koostöölepingut ega
18. märtsi
19. aasta hoonestusõiguse seadmise lepingut (hagiavalduse lisa 15). Ka ei ole vaidlust selles, et Hageja ja Kostja on hoonestusõiguse seadmise lepingud lõpetanud
20. novembri
21. aasta avaldusega ning hoonestusõigused kustutati kinnistusraamatust
22. detsembril
23. aastal. Vaidluse all ei ole, et Kostja
24. juuni
25. aasta nõuete kaitsmise koosolekul otsustati mitte ennistada AS-i Tallinna Sadam
26. detsembri
27. aastal esitatud pandiga tagamata nõuete, summas 25.753.230,56 eurot ja 2.158.560,00 eurot, esitamise tähtaega

§ 102

lg 1 kohaselt.

§ 93

lg 1 sätestab, et võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast.

§ 102

lg 1 kohaselt kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist, ennistab üldkoosolek võlausaldaja taotlusel nõude esitamise tähtaja. Kostja leiab, et Hagejal puudus mõjuv põhjus esitada vaidlusalune nõue pärast

§ 93lg 1 nimetatud tähtaja möödumist ning puudub alus Kostja 06.

juuni

1. aasta võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja Hageja nõuete esitamise tähtaja ennistamiseks. Hageja väidab, et ta ei saanud kõiki oma nõudeid
2. mail
3. aastal esitada, kuna ta ei teadnud sellel ajal, kuidas pankrotihaldurid teostavad

§ 46lg 2 nimetatud valikuõigust, milleks oli neil aega kuni 02.

novembrini 2017. a. Sellise väitega Kostja ei nõustu. Kuigi Kostja avaldas Hagejale

§ 46lg 2 nimetatud pankrotihaldurite valikuõiguse teostamisest 17.

oktoobril

1. aastal, oli Kostja üldkoosolek otsustanud juba
2. mail
3. aastal, Kostja võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, et Kostja kui juriidilisest isikust võlgnik lõppeb. Kuivõrd

§ 42

kohaselt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, pidi Hageja väidetav leppetrahvi ja maamaksu hüvitamise nõue kuni

1. juunini
2. aastal olema muutunud sissenõutavaks juba Kostja pankroti väljakuulutamisega. Kuivõrd Hageja teadis juba Kostja pankroti väljakuulutamisel, et Vene Föderatsiooni ettevõtete kivisöe transiit Kostja terminali on täielikult lõppenud ja kuigi Kostja on lootnud transiitvedude taastumist, seda ei ole aga 5 aasta jooksul toimunud, ei saanud Hageja nõudeavalduse esitamise ajal eeldada, et Kostja täidab vaidlusaluseid lepinguid kuni
3. aastani. Kui isegi teoreetiliselt eeldada (millega Kostja ei nõustu), et Hageja ei saanud kõiki oma nõudeid esitada enne
4. mail
5. aastal toimunud Kostja võlausaldajate esimesest üldkoosolekut, kus otsustati Kostja kui juriidiline isik lõpetada, oleks Hageja saanud siiski kõik oma nõuded esitada nõuete esitamiseks kehtestatud 2-kuulise tähtaja jooksul, st hiljemalt
6. juuliks
7. aastal. Midagi ei takistanud Hagejat esitama enda väidetavat nõuet tähtaegselt, sest Hageja väidetavalt saamata jäänud leppetrahv kuni
8. juunini
9. aastal ja tasumisele kuuluv maamaks oli juba siis välja arvutatav ning Hagejal puudus mistahes põhjus nõudeavaldust enda väidetava nõudega mitte esitada, kuni haldurite poolt

§ 46lg 2 nimetatud valikuõiguse teostamiseni.

5 Samuti oli Hagejale juba arvates Kostja pankroti väljakuulutamisest teada, et haldurid ei pruugi

§ 46

lg 2 nimetatud valikuõigust teostada enne võlausaldajate üldkoosolekut ja enne kahe kuu möödumist Kostja pankroti väljakuulutamisest. Seetõttu ei pidanud haldurid vastama Hagejale vastavalt

§ 46

lg 2 seitsme päeva jooksul, isegi kui halduritele kohtu poolt määratud tähtaeg oli pikem

§ 46lg 3 teises lauses sätestatust.

Kostja nõustub, et Hageja ei saanud esitada enda nõudeavaldust

§ 98

kohaselt tingimusliku nõudena, sest Hagejal puuduvad Kostja vastu üldse nõuded summas 25.753.230,56 eurot ja 2.158.560,00 eurot ja ka muud nõuded mille kohta Hageja väidab, et need on pandiga tagatud nõuded ja milliste nõuete esitamise tähtaega ei tulegi seetõttu

§ 102lg 11 alusel ennistada.

Väidetavatele nõuetele on esitanud

1. juunil
2. aastal vastuväited nii haldurid kui Xxx Xxx OÜ ning nimetatud nõudeid ei ole seega

§ 103lg 2 kohaselt tunnustatud.

Hagejale ei ole vastavalt tema väidetavatele nõuetele hääli määratud, mistõttu erinevalt Hageja väidetest ei ole käesolevas pankrotimenetluses raskendatud võlausaldajatele häälte määramine. Kostja nõustub selle Hageja väitega, et pankrotivõlgniku võlausaldajad ei pea ette nägema kõikvõimalikke tulevikus tekkivaid olukordi. Küll pidi Hageja hiljemalt

1. mail
2. aastal ette nägema võimaluse, et vaidlusaluseid lepinguid ei täideta kuni
3. juunini
4. aastal (sest lõpetamisele kuuluv Kostja ei saa edasi viia praktiliselt ainukest eksisteerinud ja peamist majandustegevust, milleks oli kivisöe käitlemine) ja kui ta leidis, et tal on sellest tulenevalt tekkinud arvates Kostja pankroti väljakuulutamisest nõudeõigus, esitama nõude

§ 93lg 1 sätestatud tähtajal.

Seda kinnitab ka Riigikohtu

1. septembri
2. aasta lahendi tsiviilasjas nr 32-1-86-04 punkt 16, mis kohustab võlausaldajat tegema kõik võimaliku, et esitada oma nõue enne väljakuulutatud nõuete kaitsmise koosolekut. Hagejale oleks olnud tähtaegne nõude esitamine Kostja pankrotimenetluses summas 25.753.230,56 eurot ja 2.158.560,00 eurot võimalik st see ei olnud võimatu. Kui Hageja ei teinud kõike võimalikku, et esitada oma nõue enne nõuete esitamise 2-kuulist tähtaega, puudub alus Kostja
3. juuni
4. aasta võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja Hagejale nõuete esitamise tähtaja ennistamiseks. Erinevalt Hageja nõudest esines Maksu- ja Tolliameti nõude puhul mõjuv põhjus selle tähtaja ennistamiseks, kuna erinevalt Hagejast said Maksu- ja Tolliametile andmed, mis olid aluseks täiendava nõudeavalduse aluseks, teatavaks alles
5. aasta novembris. Hagejale oli teada poolte vahel sõlmitud koostöölepingu ja hoonestusõiguse lepingu sisu ja andmed enda väidetava nõude väljaarvutamiseks juba Kostja pankroti väljakuulutamise ajal. Seega ei tingi Hageja nõude ennistamata jätmine Kostja võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist, sest Hageja ja Maksu- ja Tolliamet ei olnud nõuete ennistamisel võrreldavates olukordades. Kohtu põhjendused 3.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. 4.Kohus on tuvastanud, et Harju Maakohtu 02.05.
6. a määrusega kuulutati välja AS Coal Terminal (pankrotis) pankrot. 06.06.
7. a toimus võlausaldajate üldkoosolek, kus otsustati mitte ennistada AS Tallinna Sadam poolt 01.12.
8. a esitatud pandiga tagamata nõuete (tl 81-82), summas 25 753 230,56 eurot ja 2 158 560 eurot, esitamise tähtaega

§ 102lg 1 kohaselt (tl 86-90).

5.Hageja leiab, et koosoleku otsusega rikutakse võlausaldaja huve, kuivõrd hagejal oli nõudeavalduse esitamiseks mõjuv põhjus. Nimelt oli kohus pikendanud pankrotihaldurite valikuõiguse teostamise tähtaega selliselt, et hagejal ei olnud võimalik esitada

§ 46

lg 7 6 kohaseid lepingute lõpetamisest tulenevaid kahjunõudeid

§ 93lg 1 nimetatud tähtaja jooksul.

Lisaks on nõude esitamise tähtaja ennistamata jätmine tekitanud võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise, kuivõrd 06.06.2018. a üldkoosoleku otsustega otsustati Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõuete esitamise tähtaeg ennistada (tl 4-5). Hagejad paluvad kohtul tunnistada kehtetuks AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate 06.06.2018 üldkoosoleku otsus mitte ennistada AS Tallinna Sadam 01.12.2017 esitatud pandiga tagamata nõuete, summades 25 753 230,56 eurot ja 2 158 560,00 eurot, esitamise tähtaega. 6.

§ 83

lg 1 kohaselt võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.

§ 102

lg 3 kohaselt võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega nõudeavalduse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata, võib võlausaldaja kohtus vaidlustada. 7.Kostja vastuse kohaselt ei ole hagejal mõjuvat põhjust nõudeavalduse hilisemaks esitamiseks. Kuigi haldurid avaldasid hagejale

§ 46lg 2 nimetatud pankrotihaldurite valikuõiguse teostamisest 17.

oktoobril

1. aastal, oli kostja üldkoosolek otsustanud juba
2. mail
3. aastal, s.o. kostja võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, et kostja kui juriidilisest isikust võlgnik lõppeb. Kuivõrd

§ 42

kohaselt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, pidi hageja väidetav leppetrahvi ja maamaksu hüvitamise nõue kuni

1. juunini
2. aastal olema muutunud sissenõutavaks juba kostja pankroti väljakuulutamisega. Hageja esitas 03.07.
3. a nõudeavalduse kahju hüvitamise nõuetega, mis pandi 17.10.
4. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmisele. Hageja nõuded jäid tunnustamata, kuid hageja ei esitanud kohtule hagi nõude tunnustamiseks. Hageja on esitanud sama nõude korduvalt. Need nõuded, mis hageja esitas kaitsmiseks 1.12.
5. a on esitatud täpselt samas suuruses ja samal alusel kui 17.10.
6. a nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja nõude esitamise tähtaeg tuleb jätta ennistamata ka seetõttu, et hageja on esitanud tsiviilasjas 2-18-10400 nõude, mis on erinev käesoleva vaidluse esemest. Hageja on sõlminud uue koostööpartneriga koostöölepingu õlikultuuride töötlemise ja logistikakompleksi rajamiseks Muuga sadamasse varasemalt kostja kasutuses olnud maaüksusele, mis kinnitab, et hagejal ei saa olla väidetavat lepingu lõpetamisest tulenevat kahju kuni
7. aastani (tl 112-113, 129, 150-151). 8.Kohus nõustub kostja seisukohtadega. Kohtu hinnangul ei esine

§ 83

lõikes 1 nimetatud aluseid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Üld koosoleku otsus vastab seadusele, selle tegemisel on järgitud seaduses sätestatud korda ning asjaoludest ei nähtu, et otsusega oleks rikutud võlausaldaja huve. 9.Kohtule on esitatud hageja 1.12.2017. a nõudeavaldus, milles hageja palub tunnustada AS Coal Terminal pankrotimenetluses koostöölepingust nr xxx tulenevat AS-i Tallinna Sadama kahjunõuet (saamata jäänud leppetrahv) summas 25 753 230,56 eurot

§ 153

lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus ja tunnustada AS-i Tallinna Sadama maamaksu hüvitamise nõuet summas 2 158 560 eurot, mis on käsitletav võlausaldaja kahjuna, mis tuleb võlgnikul hüvitada (tl 81-83). Kohtule on esitatud ka hageja 03.07.2017. a nõudeavaldus, milles hageja palub tunnustada AS Coal Terminal pankrotimenetluses koostöölepingust nr xxx tulenevat AS-i Tallinna Sadama leppetrahvi nõuet summas 25 753 230,56 eurot (tl 140-141) ja tunnustada AS-i Tallinna Sadama maamaksu hüvitamise nõuet summas 2 158 560 eurot, mis on käsitletav võlausaldaja kahjuna (tl 141-142). 10.

§ 93

lg 1 sätestab, et võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist 7 oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotimenetluses oli nõuete esitamise tähtaeg 02.07.2017.a, mis TsÜS § 136 lg 8 alusel loeti saabunuks 03.07.2017.a. Hageja esitas 03.07.2017. a nõudeavalduse tähtaegselt, kuid 17.10.2017. a nõuete kaitsmise koosolekul jäid nõuded tunnustamata, kuna hageja nõuetele esitasid vastuväited pankrotihaldurid, Xxx Xxx OÜ, võlgnik ja I F (tl 132).

§ 106

lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja oma nõuete tunnustamiseks hagiavaldust ei esitanud. Kohtu hinnangul on hageja esitanud 1.12.2017. a samad nõuded, mis olid juba esitatud 3.07.2017. a nõudeavalduses. Nõuete esitamise ja kaitsmise erikord on sätestatud

§ 93-107 ning seadus ei näe ette nõuete korduvat esitamist.

Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal mõjuv põhjus oma nõuete uuesti ja hilinenult esitamiseks. 11.Hageja väited selle kohta, et ta ei saanud kõiki oma nõudeid tähtaegselt esitada, kuna ta ei teadnud sellel ajal, kuidas pankrotihaldurid teostavad

§ 46lg 2 nimetatud valikuõigust, milleks oli neil aega kuni 02.

novembrini

1. a., ei ole kohtu hinnangul usutavad ning need on esitatud käesolevas menetluses üksnes eesmärgiga hageja enda menetluslike minetuste õigustamiseks. AS Coal Terminal (pankrotis) võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas
2. mail
3. aastal, et AS Coal Terminal (pankrotis) kui juriidiline isik lõppeb.

§ 42

kohaselt pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, seega muutusid ka hageja leppetrahvi ja maamaksu hüvitamise nõuded kuni

1. juunini
2. aastani sissenõutavaks pankroti väljakuulutamisega. Hageja ei saanud eeldada, et AS Coal Terminal (pankrotis) täidab vaidlusaluseid lepinguid kuni
3. aastani. Hageja viited Eesti Vabariigi (Maksu ja Tolliameti kaudu) nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta ei anna alust üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu hinnangul on see üksnes hageja subjektiivne hinnang, et teise võlausaldaja põhjendused on vähemkaalukad kui hageja enda omad. Kuivõrd hageja hagiavalduses esitatud nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud, tuleb need jätta rahuldamata. Menetluskulud
4. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud kokku summas 4 020 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas kostja esindaja teenust hagiavaldusega tutvumiseks ning seisukoha esitamiseks 26,7 tunni ulatuses (tl 158).
5. Kostja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Menetluskulude nimekiri on esitatud kohtu poolt määratud tähtajal.
6. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 150 eurot (lisandub käibemaks) tunnis ei ületa oluliselt õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. 8
7. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud menetluskulud kokku summas 4 020 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse esitanud, mistõttu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4 020 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik Otsuse põhjendusi täiendatud Riigikohtu 18.12.2019 lahendiga. 9