Obsah (5)
§ 534§ 659§ 172§ 173§ 543KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-17193 Tsiviilasi Si
) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.
§ 534
lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
§ 534lg 2 ja Ps
AS § 13 lg 1 järgi on psühhiaatrikliiniku juhataja õigustatud esitama kohtule avaldust puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks. 8.2. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul esineb paranoidse skisofreenia ägenemine (F20.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida (mõttekäik ja kõne seoslikkus vähene ja koostöövõime ja haigusteadvus 3
(5)puuduvad, soovib inimeste seast ära minna, avaldab mõjustuselamusi, paranoilisi luulumõtteid sh suitsiidmõtteid). Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut (psühhootilise häire ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline, lisaks esineb reaalne suitsiidioht). Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (puudutatud isik ei teadvusta endale haiguse tõsidust ja selle ravivajadust, on mitmeid kordi lõpetanud ilma arsti ettekirjutuseta rohtude võtmise, millega on pannud enda elu (suitsiidimõtted) ja tervise (krampide tekkimise võimalikkus) ohtu). Puudutatud isiku seisund pole muutunud võrreldes hospitaliseerimise ajaga ning psühhootiline seisund püsib, haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud. Ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline. Pole kahtlust, et ravita jäämine halvendab puudutatud isiku terviseseisundit. Kuna puudtatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on puudulikud, siis muu psühhiaatriline abi ei ole võimalik ega küllaldane. Puudutatud isiku tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut pole tagatud. 8.
- Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning tema puudulikku ravisoostumust, tuleb jaatada talle tahtevastase ravi osutamise vajalikkust ja kasutada spetsiifilist ravi antipsühhootikumidega, et tema tervislik seisund kontrolli alla saada. MÄÄRUSKAEBUS
- Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja pikemat ravi ega üleüldse haiglaravi või haiglas viibimist ja ta saab iseseisvalt oma eluga hakkama. Eitab suitsiidset käitumist. Ta soovib koheselt haiglast lahkuda, on arvamusel, et saab terveks ravimeid tarvitamata. Ravimeid ei soovi, kuna need teevad uimaseks ja tekitavad muid kõrvalmõjusid. Leiab, et saab terveks ka kodustes tingimustes. Soovib haiglast lahkuda kuna on klaustrofoobiline. Tahab välja, ei kannata pikalt viibida kinnistes ruumides. MENETLUSE EDASINE KÄIK
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale ja eestkosteasutusele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
- novembril
- RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- . Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb
§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning
§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 12. Nõustuda ei saa puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviarsti arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendatud. 4
(5)- Määruskaebuse väited, mille kohaselt puudutatud isik leiab, et ta ei vaja ravi ega pea võtma ravimeid, on vastuolus raviarsti arvamuses märgituga. Nähtuvalt raviarsti arvamusest esineb puudutatud isikul paranoidse skisofreenia ägenemine (F20.2), mistõttu tema käitumine ning igapäevaeluga hakkama saamine on oluliselt häiritud. Pikemal vestlusel avaldab mõjustuselamusi, paranoilisi luulumõtteid. Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni vaimse seisundi paranemiseni. Haiglaravita jäämisel on jätkuvalt eeldada terviseseisundi halvenemise süvenemist (psühhootilise häire ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline) ning ennasthävitava käitumise realiseerumist, millega paneb ohtu enda tervise, julgeoleku ja elu. Põhiline põhjus muu ravisekkumise võimatuse tõttu on puudulik haigusteadvus ning ravisoostumus. Raviarsti hinnangul on puudutatud isikul raske psüühikahäire ja tema seisund ei ole paranenud, seega on ta ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii enesele kui teda ümbritsevatele. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et eelnimetatud asjaoludel võib puudutatud isik ilma haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt haiguskriitika, tema arvates ta haiglas olema ei peaks ja ravimeid ei vaja. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohalik omavalitsus esitas
- detsembril 2019 taotluse pikendada ravi veel kolmeks kuuks. Seega puudub alus eeldada, et ravivajadus on vahepeal ära langenud.
- Eelnevast tuleneb, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ja on jätkuvalt täidetud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
- Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad
§ 172lg 3 alusel riigi kanda.
Juhindudes
§ 173
lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega. 16.
§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5
(5)