← Eesti

2-16-14123/93

Obsah (8)§ 14§ 27§ 38§ 25§ 35§ 210§ 211§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 24.04.2019.a. Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-14123 Tsiviilasi V K hagi M K vastu ja

kuni 2010 kehtinud § 14 lg 2 alusel ehk olukorras, kus kinnisasja väärtus on abielu kestel abikaasade rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Sätte kohaldamine on võimalik üksnes eeldusel, et tõendatud on: --kinnisasja väärtus kulutuste tegemise aja seisuga ja arvestades mh tehtud kulutusi (parendusi) ja --kinnisasja väärtus kulutuste tegemise aja seisuga ja hüpoteetilises olukorras, kus kulutusi (parendusi) tehtud ei oleks. Sellisel juhul saaks lahutada koos parendustega kinnistu väärtusest maha ilma parendusteta kinnistu väärtuse ning tuvastada, millises mahus on kinnisasja väärtus abikaasade rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Käesolevas asjas ei ole teada kinnistu väärtus kulutuste tegemise aja seisuga ja olukorras, kus kulutusi tehtud ei oleks, pole võimalik arvutada ka summat, mille võrra kinnisasja väärtus on suurenenud just abikaasade rahaliste kulutuste tulemusel. Seda eelkõige põhjusel, et kinnisvara hinda mõjutavad ka mitmed muud asjaolud- nt tavapärane kinnisasjade väärtuse suurenemine. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millega oleks tõendatud, et hageja lahusvaraks oleva kinnisasja väärtus oleks suurenenud abikaasade rahaliste kulutuste tulemusel, seega pole võimalik tunnistada hageja lahusvaraks olevat kinnisasja osaliselt poolte ühisvaraks. 1.

  1. Nõuded väidetava vallasvara osas on alusetud ning tõendamata. Hageja kinnitab, et elamus on mullivann. See tuleb aga TsÜS § 55 lg 1 kohaselt lugeda ehitise oluliseks osaks, kuna see on ühendatud elamu torustikuga ning kinnitatud elamu põranda külge. Seega kuulub mullivann kinnisasja hulka. Kinnisvara väärtust mullivann elamus ilmselgelt mõjutab. Seda pole võimalik jagada eraldi vallasvarana, kuna mullivanni eemaldamine kahjustaks ehitust. 1.
  2. Kostja poolt kohtule vallasvara kohta esitatud üksikud müügikuulutused ei ole tõendid, millega oleks tõendatud eseme väärtus. Esiteks puudub info müügiks olevate esemete ja väidetavalt ühisvara hulka kuuluvate esemete seisukorra kohta. Lisaks kajastab üksik müügikuulutus vaid ühe isiku soovi ese sellise hinnaga võõrandada, kuid see ei tõenda kuidagi, et sellise hinnaga soovib keegi selle eseme ka omandada. Selliseid järeldusi oleks võimalik teha üksnes mitmete müügikuulutuste keskmist hinda arvestades, kuid alternatiivseid müügikuulutusi kostja kohtule esitanud ei ole. Hageja on seisukohal, et aastaid aktiivses kasutuses olnud vanadel mööbliesemetel ja tehnikal puudub reaalne turuväärtus, kuna puudub likviidsus. Kui kostja on vastupidisel seisukohal, oleks kostja saanud esitada enda väite kinnituseks tõendeid, nt taotleda ekspertiisi esemete väärtuse tuvastamiseks. Kostja pole aga esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks konkreetse vallasvaraks oleva eseme väärtus. Juhul kui kohus asub seisukohale, et kostja poolt loetletud vallasvara olemasolu on tõendatud ja selle väärtus ületab 500 eurot, palub hageja jätta nimetatud vallasvara kostja ainuomandisse, alternatiivselt on hageja nõus ka vallasvara müümisega enampakkumisel. Kui vallasvara väärtus ületab 500 eurot, pole hageja ühelgi juhul nõus nimetatud vallasvara jäämisega hageja ainuomandisse, kuna moraalselt ja tehniliselt vananenud vallasvara tegelik väärtus ei ületa 500 eurot. Sellisel juhul on kõige õiglasem vallasvara müümine enampakkumisel, kuna sellisel juhul selgub ka vallasvara tegelik turuväärtus. 1.
  3. L Pi nõude osas rõhutab hageja jätkuvalt, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: --kostja oli alates 2007 aprilli-maikuust saadik teadlik sellest, et hageja kontolt kanti 30.04.200702.05.2007 L Pi kontole 250 000 krooni ning kostja nõustus nimetatud ülekannete tegemisega; -- hageja omandas xxxx kinnistu 07.11.2005; 4 -- L Pi ning hageja ja/või kostja vahel pole sõlmitud ühtegi kirjalikku lepingut seoses 250 000 krooniga. 1.
  4. Seega oli kostja alates 2007 teadlik, ja oli nõus, sellest, et ühisvara arvelt kanti L Pi kontole 250 000 krooni. Samuti oli kostja teadlik sellest, et puudus igasugune õiguslik kohustus L Pile selline ülekanne teha. Seega on ülekanne õiguslikult kvalifitseeritav üksnes kinkena ning kinke tegemine toimus kostja teadmisel ning nõusolekul. Kostja on menetluse kestel nimetatud ülekandega seonduva osas oma ütlusi muutnud. Juhul kui tegelikkuses oleks L Pi ja poolte vahel olnud mingisugune kokkulepe, oleks kostja seda märkinud juba vastuses hagile 06.12.2016 või vastuhagis 22.12.
  5. Kostja väitel päris hageja 07.11.2005 100% kinnistust, kuid poolteist aastat hiljem 2007 maikuus omandas enda xxxxt 50% kinnistust. Hagejal ei olnud võimalik enda xxxxt kinnistut omandada, kuna hageja xxxx pole vaidlusaluse kinnistu omanik kunagi olnud. Lisaks peavad kõik kinnisasjadega seotud tehingud, samuti pärandvara jagamise kokkulepped, olema notariaalselt tõestatud. Sellist notariaalselt tõestatud kokkulepet, et hageja oleks omandanud enda xxxxt 50% kinnistust, reaalselt ei eksisteeri. 1.
  6. Kostja võib väita, et ta oli tehingu/ülekande tegemisel eksimuses kuna kostja eeldas, et täidetakse mingit (õiguslikult arusaamatut) ostu-müügi lepingut. Kuid kui kostja oleks eksimusele tuginedes TsÜS § 92 alusel tehingu tühistanud, kuuluks ühisvara hulka nõue L Pi vastu. Käesoleval juhul pole kostja tehingut tühistanud ja see pole enam ka võimalik, kuna TsÜS § 99 lg 2 kohaselt ei või tehingut tühistada kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat, käesolevaks ajaks on tehingu toimumisest möödas üle 11 aasta. Seega ei kuulu ühisvara hulka nõuet L Pi vastu ja samuti ei teki sellises olukorras kostjal nõuet hageja vastu. 1.
  7. Kostjal puudub hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue. Xxxx väidetavate remonttööde osas märgib hageja, et kaasomanikul on AÕS § 72 lg 4 kohaselt õigus nõuda teistelt kaasomanikelt üksnes asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Käesoleval juhul pole kostja tõendanud, et xxxx remonttööd olid asja säilitamiseks vajalikud. Seega puudub kostjal õigus nõuda hagejalt hüvitist. KOSTJA VASTUVÄITED
  8. Kostja oma 17.11.2016 esitatud kirjalikus vastuses ei vaidle vastu ühisvara jagamisele, kuid ei nõustu hageja pakutud viisiga. Kostja nõustub hageja poolt esitatud ühisvara koosseisuga, kuid ei nõustu hageja taotlusega tunnistada xxxx asuv kinnistu lahusvaraks. Kuni 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 2 kohaselt kohus võis tunnistada ühisvaraks abikaasade lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. VASTUHAGI

  1. 22.12.2016 (I kd tlk 146), hilisemalt korduvalt muudetud- täpsustatud versioonina ja lõplikus redaktsioonis 15.05.2018 (IV kd tlk 23), koos 06.03.2019 esitatud summalise täpsustusega (IV kd tlk 166) vastuhagi kohaselt on Riigikohus lahendis 3-2-1-95-12 punktis 15 leidnud, et kostjal tuleb tema soovitavad kaasomandi lõpetamise viisid esitada vastuhagis. Seega, kuna M K taotleb ühisvara jagamist erinevalt V K poolt põhihagis taotletust, tuleb antud juhul esitada vastuhagi. 3.
  2. 15.05.2018 esitatu kohaselt on M.K seisukohal, et pooltele kuuluvad alljärgnevad varad ja kohustused, mis kuuluvad jagamisele: 5 -- 52/85 mõttelist osa kinnistust, mille asukoht on xxxx ning mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, mille väärtus on 102 000 eurot (seega ühisvara osa 62 400 eurot). -- Sõiduauto xxxx, reg.nr.xxxx, väärtusega 3300 eurot. -- OÜ Xxxx, osa väärtusega 1250 eurot. -- Sõiduauto xxxx, reg nr. xxxx, väärtusega 3100 eurot. -- Xxxx, reg. nr. xxxx, väärtusega 625 eurot. -- AS’ga Xxxx sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused (sõiduauto xxxx), sõiduki puhasväärtus 2 918,49 eurot . -- AS’ga Xxxx (AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr. xxxx tulevad kohustused summas 39 708,85 eurot. -- Kodune sisustus ja vallasvara väärtusega 16 248 eurot. Seega on M K hinnangul kokku vara 89 841,49 eurot ja kohustusi 39 708,85 eurot. 3.
  3. Alternatiivselt – juhul, kui kohus leiab, et V K kinkis oma xxxx 15 977 eurot – siis kuulub ühisvara hulka nõudeõigus L Pi vastu summas 15 977 eurot. 3.
  4. M.K poolt nimetatud varad ja kohustused kattuvad enamus ka V.K poolt esitatuga, v.a. kodune vara ja sisustus. Selles osas jääb M K selle juurde, et tegemist on ühisvaraga, mis asub xxxx hoones. Vara nimekirja koos väärtustega on M.K esitanud 06.10.2017 esitatud menetlusdokumendi lisa nr.
  5. 3.
  6. Kuni 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr. 3-21-36-11 – enne

  1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
  2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Seega kuni 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 2 nägi ette, et kui lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud, siis saab kohus tunnistada lahusvara kas osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks. Hageja lähtub sellest, et kinnistu väärtus omandamise ajal oli 49 000 eurot ning 01.07.2010 seisuga 85 000 eurot, seega on kinnistu väärtus abielu ajal oluliselt suurenenud, mistõttu tuleb kinnistu osaliselt tunnistada abielu ühisvaraks. Samuti omandati osa kinnistut ühisvara arvelt. 3.

  1. 15.01.2018 kohtuistungil väitis vastukostja, et V K oli kinkinud abielu ajal oma xxxx L Pile 250 000 krooni (15 977,90 eurot). Vaidlust ei ole selle üle, et tegemist oli ühisvara hulka kuuluva rahaga ja raha kinkimiseks ei ole M K nõusolekut andnud. 3.
  2. Juhul, kui kohus nõustub V.K käsitlusega, et tegemist oli kinkelepinguga, siis on tegemist tühise tehinguga TsÜS § 87 mõistes. Nimelt sätestab kuni 1.07.2010 aastani kehtinud perekonnaseaduse § 17 lg 1 nõutava kokkuleppe olemasolu ühisvara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. Sellist kokkulepet poolte vahel, et V Ki xxxx antakse laenuks 250 000 krooni ei ole aga olnud, seega on tegemist seadusega vastuolus oleva tehinguga, mistõttu on tehing tühine. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 - tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kuulub ühisvara hulka nõudeõigus L Pi vastu summas 15 977 eurot, mis kuulub samuti ühisvarana jagamisele. Kuna väidetava kinkelepingu sõlmis V K, tuleb jätta vastav nõudeõigus temale. M.K jääb selle juurde, et L Pile ei ole abielu ajal tehtud sellises summas kingitust s.o. 250 000 krooni ning see ei ole ka eluliselt usutav, seega on kinnistu omandatud osaliselt ühisvara arvelt. 6 3.
  3. Vastavalt 23.04.2018 esitatud eksperthinnangule on kinnistu väärtus 102 000 eurot, kinnistu soetamisel ajal oli 49 000 eurot, seega kinnistu väärtus on suurenenud 53 000 euro võrra. Arvestades sellega, et kinnistu soetamisse panustati ühisvara arvelt veel 250 000 krooni ehk 15 977 eurot ehk sellega muutus ühisvaraks 32,6% kinnistust. Kuna kuni 30.06.2018 suurenes kinnistu väärtus veel 36 000 euro võrra, siis tuleb tunnistada ühisvaraks 52/85 mõttelist osa kinnistust ehk siis 61,17% kinnistust. Kinnistu omandamisel oli lahusvara 67,4 % kinnistust ja ühisvara 32,6 % kinnistust. Peale seda tehti veel ühisvara arvelt kulutusi summas 36 000 eurot (s.o. kuni 30.06.2010) – siis selles osas tehtud kulutused tuleb lugeda ühisvaraks täies osas ehk siis lahusvara väärtus oli 51 997 eurot (51 997/85 000) ja lahuvara 33 003 eurot (33 003/85 000) ehk siis murdude lihtsustamise teel oli osade suurus 52/85 mõttelist osa ühisvara ja 33/85 mõttelist osa lahusvara. Kuna kinnistu väärtus on jagamise seisuga 102 000 eurot, siis on lahusvara väärtus 62 400 eurot. 3.
  4. Vastuhagi nõue on alljärgnev: -- tunnistada M Ki ja V Ki ühisvaraks 52/85 mõttelist osa kinnistust, mille asukoht on xxxx, reg. osa xxxx, mille väärtus on 102 000 eurot (seega ühisvara osa 62 400 eurot). M K palub endale jätta: -- OÜ Xxxx, osa, väärtusega 1250 eurot; -- sõiduauto xxxx, väärtusega 3100 eurot. M K palub jätta V Kile: -- Xxxx, väärtusega 625 eurot; -- AS’ga Xxxx sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused (sõiduauto xxxx), sõiduki puhasväärtus 2918,49 eurot; -- 52/85 mõttelist osa kinnistust asukohaga xxxx, mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, koguväärtusega 102 000 eurot; -- AS’ga Xxxx (AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr. xxxx tulevad kohustused summas 40 705,67 eurot; -- Sõiduauto xxxx, väärtusega 3300 eurot; -- Kodune sisustus ja vallasvara väärtusega 16 248 eurot; Välja mõista V Kilt M K kasuks hüvitis summas 20 716,32 eurot. Alternatiivselt – juhul kui kohus leiab, et V K kinkis oma xxxx L Pile 15 977 eurot – siis kuulub ühisvarana täiendavalt jagamisele nõudeõigus L Pi vastu summas 15 977 eurot. Jätta nõudeõigus raha tagastamiseks V Kile ja mõista välja V Kilt M K kasuks 7988,50 eurot. 3.
  5. 06.03.2019 esitatu kohaselt M K jääb selle juurde, et poolte ühisvarasse kuulub 82% kinnistust, mille asukoht on xxxx, mille väärtus 04.03.2019 seisuga on 106 000 eurot (seega ühisvara osa 86 920 eurot). Tõend kinnistu väärtuse kohta on kohtule esitatud 05.03.
  6. M.K on arvestuse, mille järgi tuleb lugeda ühisvara suuruseks 82%, esitanud 13.11.2017 vastuhagi täpsustuse punktis
  7. 3.
  8. Kokku on pooltel ühisvara 104 363,49 eurot, ühisvaralisi kohustusi abielu lahutamise seisuga 40 705,67 eurot. Seega on varaväärtuse suurus järgmine: 104 363,49 – 40 705,67= 63 657,82/2= 31 828,91 eurot. Kuna M Kile jääb vara väärtusega 5250 eurot, siis on temal õigus hüvitisele summas 26 578,91 eurot (31 828,91-5250). 3.
  9. M K nõue on alljärgnev: tunnistada M K ja V K ühisvaraks 82% kinnistust, mille asukoht on xxxx ning mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, mille väärtus 04.03.2019 seisuga on 106 000 eurot. 7 Jagada M K ja V K ühisvara alljärgnevalt: Jätta M Kile: -- OÜ Xxxx, osa väärtusega 1250 eurot -- Sõiduauto xxxx, 4000 eurot. Jätta V Kile: -- Xxxx, väärtusega 625 eurot. -- AS’ga Xxxx sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused (sõiduauto xxxx), sõiduki puhasväärtus 2918,49 eurot. -- Sõiduauto xxxx, väärtusega 3300 eurot. -- 82% kinnistust asukohaga xxxx, mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, väärtusega 106 000 eurot, ühisvara väärtus sellest 86 920 eurot. -- AS’ga Xxxx (AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr.05-251319-EL tulevad kohustused summas 40 705,67 eurot -- Kodune sisustus ja vallasvara väärtusega 5350 eurot. Välja mõista V Kilt välja M K kasuks hüvitis summas 26 578,91 eurot, mis omakorda veel 13.03.2019 istungil on muudetud summaks 14567,32 eurot. 3.
  10. Menetluse käigus on vastuhageja pidanud vajalikuks selgitada, et V. K on kinnistu pärimisel avaldanud kinnistu väärtusena 19 173,50 eurot ning hilisemalt s.o. 27.06- 04.07.2006 hinnati kinnistu väärtuseks juba 95 687,50 eurot ehk kinnistu väärtus oli tõusnud 80%. Seega tuleb tunnistada 4/5 kinnistust ühisvaraks. Alates 01.07.2010 kinnistule tehtud kulutuste puhul loetakse ühisvara hulka tehtud kulutuste väärtus. Hageja hindab kinnistule tehtud kulutuste suuruseks 40 000 eurot ning palub nimetatud summast 1/5 ehk 8000 eurot arvata

§ 27lg 3 kohaselt ühisvara hulka.

3.13. Hageja M.K ei nõustu kostja V.Ki poolt esitatud väitega, et OÜ Xxxx väärtuse kindlaks tegemiseks tuleb aluseks võtta likvideerimisväärtus summas 11 831 eurot. Vastavalt OÜ Xxxx 2015 aasta majandusaasta aruande lk. 5 on ettevõtte kohustused ja omakapital kokku 11 831 eurot, millest kohustused moodustavad 8623 eurot. Seega ei saa mingil juhul ettevõtte jagamisel võtta aluseks eelnimetatud summat, kuna see sisaldab ka ettevõtte kohustusi (lühiajalisi ja pikaajalisi laene). 3.14.

§ 38

lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Pooltel on ühisvara kokku 132 393,50 eurot ja kohustusi 40 705,67 eurot, seega peaks kumbki pool ühisvara jagamise tulemusel saama vara väärtusega 45 843,91 eurot [(132 393,50-40 705,67)/2]. 3.

  1. Kohtuvaidluse kohaselt on poolte vahel põhimõtteliselt kohtumenetluse käigus jõutud üksmeelele vara ja kohustuste osas, millised kuuluvad jagamisele, v.a. need V Ki poolt esitatud nõuded, mis on tehtud peale abielulahutust ning mille jagamist ei pea M.K võimalikuks ühisvarana jagada. Erinevus on käsitluse osas, kuidas tuleb jagada xxxx kinnistu väärtuse suurendamine. M K on seisukohal, et kohaldada tuleb kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 2, mille alusel tuleb kinnistu osaliselt tunnistada ühisvaraks. Samas on ka V K väitnud, et tegemist on ühisvaraga. Seisukoht, et jagada tuleb vaid kinnistu väärtuste vahe, ei ole kooskõlas sel ajal kehtinud perekonnaseaduses sätestatuga. 3.
  2. M Ki hinnangul on ühisvaraks 82% kinnistust xxxxx, mille väärtus 23.02.2019 seisuga on 106 000 eurot (seega ühisvara osa 86 920 eurot). Tõend kinnistu väärtuse kohta on kohtule esitatud 05.03.
  3. M.K on arvestuse, mille järgi tuleb lugeda ühisvara suuruseks 82%, 8 esitanud vastuhagi täpsustuses 13.11.2017 p.
  4. Nimelt suurenes ühisvara hulka kuuluv osa ühisvara arvelt ka veel V K xxxx L P’ile tasutud 250 000 krooni arvelt ning mille eesmärgiks oli saada kogu pärandvara hulka kuuluv kinnistu V K omandusse. 3.
  5. M K on tõendina esitanud V K pangakonto väljavõtte (II kd lk 130-131), millest nähtub, et poolte abielu ajal kanti tema xxxx arveldusarvele 250 000 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et ühisvara arvel tehti nimetatud kinnistule suuri kulutusi tema parendamiseks, seda kinnitas ka V K vande all – et põhjus, miks kinnistu jäi temale, oli see, et hoone vajas korralikku remonti. M K on tõendanud, et kinnistu väärtus 07.11.2005 seisuga oli 49 000 krooni. 3.
  6. Alles 15.01.2018 kohtuistungil väitis V.K, et ta oli kinkinud abielu ajal oma xxxx L Pile 250 000 krooni (15 977,90 eurot). Vaidlust ei ole selle üle, et tegemist oli ühisvara hulka kuuluva rahaga ja raha kinkimiseks ei ole M K nõusolekut andnud. Pooled on vande all üle kuulatud. V K ei osanud kohtule selgitada, miks ta just sellise summa xxxx kinkis, mingeid olulisi põhjuseid, et xxxx oleks sel ajal väga raha vaja olnud – ei toonud välja. Selgus, et xxxx elas sel ajal xxxx, mugavustega korteri, samuti selgus, et tegelikult kinkelepingut ei sõlmitud jne. Kuna pooltel olid sel ajal juba laenukohustused – siis ei ole eluliselt usutav V.Ki väide, et selle summa lihtsalt otsustas xxxx anda. 3.
  7. V.K on esitanud nõuded, mis tulenevad peale abielulahutust tehtud kulutustest. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte varaühisus lõppes seoses abielu lahutusega s.o. xxxx, seega ei saa peale seda tekkinud võimalikke nõudeid enam jagada ühisvarana. M.K ei tunnista nimetatud nõuet. Vastavalt

§ 25

- varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara).

§ 35p 3 sätestab, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

Seega saab ühisvara jagada kohustusi ja nõudeid, mis on tekkinud abielu sõlmimise ja lahutamisel vahel. 3.

  1. V.Ki nõue liisingumaksete ja laenu tagasimaksete osas tuleb jätta rahuldamata, sest sellisel juhul tuleb lugeda jagatava laenu suuruseks 35 221,01 eurot ehk siis tuleb lahutada lahutuse ajal olnud laenujäägist need laenumaksed, mille hüvitamist V.K nõuab, mis aga summa summarum on sama suur, kui laenujääk lahutamise ajal. Tasutud liisingumaksete osas tuleb see liita sõiduki väärtusele, mis abielusuhte lõppemisel on 2 918,49, seega on puhasväärtus selle võrra kõrgem ehk siis 5251,96 eurot. Seega ei saa ühte nõuet kahel korral esitada nagu on seda V.K teinud. Vaidlust ei ole selle üle, et V K on liisingmakseid kandnud enda huvidest, kuna soovib saada nimetatud sõiduauto omanikuks (sh. võtta üle ka liisingulepingut tulenevad kohustused). Seega nimetatud maksete alusel suureneb temale jääva vara väärtus. 3.
  2. Samuti on M.K seisukohal, et V.Kil puudub õiguslik alus nõuda kindlustusmaksete hüvitamist. Hageja viide Riigikohtu otsusele nr. 3-2-1-38-14 on asjakohatu, kuna nimetatud kohtulahend käsitleb olukorda, kus tegemist oli korteriühistule tasutud majandamiskuludest ja elektrienergia tasuga, mida oli üks pool üksi poolte ühisomandis oleva ühiselt kasutatava korteriomandi eest tasunud, kusjuures seda korteriomandit kasutasid mõlemad pooled. Käesoleval juhul puuduv vaidlus, et kinnistut kasutab ainuüksi V K, sõiduautod on jagatud nii, et xxxx on V. Ki kasutuses, xxxx M Ki kasutuses ning xxxx on M Ki poja kasutuses. 3.
  3. Juhul, kui kohus siiski leiab, et pooltel on õigus nõuda kindlustusmakseid jm kulutusi, mida on tehtud sõidukitele peale abielu lahutamist, siis sellest johtuvalt on M. K kandnud tema kasutuses olnud sõidukite kindlustamiseks kulutusi kogusummas 1575,63 eurot (tänase seisuga on nõue suurenenud 390,73 eurot võrreldes 15.05.2018 esitatuga), seega kuulub V. Kilt väljamõistmisele 787,82 eurot. 9 3.
  4. Seega kokku on pooltel ühisvara 95 088,49 eurot, ühisvaralisi kohustusi abielu lahutamise seisuga 40 705,67 eurot (95 088,49– 40 705,67= 54 342,78/2= 27 171,40). Kuna M Kile jääb vara väärtusega 5250 eurot, siis on temal õigus hüvitisele summas 21 921,40 eurot. 3.
  5. M K palub rahuldada vastuhagi, st:
  6. tunnistada M K ja V K ühisvaraks 82% kinnistust, mille asukoht on xxxx ning mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, mille väärtus 04.03.2019 seisuga on 106 000 eurot.
  7. Jagada M K ja V K ühisvara alljärgnevalt: Jätta M Kile: -- OÜ Xxxx, osa väärtusega 1250 eurot. -- Sõiduauto xxxx (reg nr. xxxx) 4000 eurot. Jätta V Kile: -- Xxxx (reg. nr. xxxx) väärtusega 625 eurot, -- AS’ga Xxxx sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused (sõiduauto xxxx), sõiduki puhasväärtus 2918,49 eurot. -- 82% kinnistust asukohaga xxxx, mille kohta on Tartu Maakohtu registriosakonnas avatud reg. osa xxxx, väärtusega 106 000 eurot, ühisvara väärtus sellest 86 920 eurot. -- AS’ga Xxxx (AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr.xxxx tulevad kohustused summas 40 705,67 eurot. -- Välja mõista V Kilt M K kasuks hüvitis summas 21 921,40 eurot. VASTUS VASTUHAGILE
  8. 16.01.2017 esitatud V Ki vastuses (II kd tlk 46) vastukostja vastuhagi ei tunnista. 4.
  9. V.K vaidleb vastu kõigile vastuhageja paljasõnalistele väidetele ning palub kohtul hageja hagi rahuldada ning jätta kostja vastuhagi rahuldamata. M.K väidab, et kinnistu väärtus on abielu ajal suurenenud, kuna pooled võtsid (ASist Xxxx) laenu ja renoveerisid kinnistul asuva elamu. V.K nimetatud väidetele vastu ei vaidle. Ebaõige on vastuhageja väide, et vaidlusaluse kinnistu väärtus oli pärides 300 000 krooni. Kinnistusraamatust nähtuvalt kanti V.K kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 14.11.
  10. Vaidlusaluse kinnistu esimene hindamine toimus 02.12.2005 ning eksperthinnangust nähtuvalt oli kinnistu väärtuseks 780 000 krooni ehk 49 851,09 eurot. 4.
  11. V.K on tellinud kinnisvara hindamise riiklikult tunnustatud eksperdilt, kelle eksperthinnangu kohaselt on kinnistu väärtus 17.10.2016 seisuga 87 000 eurot. Seega on kinnistu väärtus suurenenud abielu ajal 37 148,91 euro võrra. Samas on kinnistul paikneva elamu ehitustöid finantseeritud pangalaenu abil ja laenujääk on abielu lõppemise seisuga summas 39 708,85 eurot. Seega tekib olukord, kus ühisvara hulka tuleb liita nii kinnistu väärtuse suurenemine kui ka kinnistul paikneva elamu renoveerimiseks kasutatud laenujääk, mille tulemusena moodustab nende varade osas ühisvara hoopis 2559,94 euro suurune laenukohustus. 4.
  12. V.K ei nõustu ka muude vastuhagis nimetatud ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtusega. V.K on nõus ka vastuhageja poolt pakutud kaasomandi lõpetamise viisiga, kuid üksnes eeldusel, et vastuhageja tasub V Kile hüvitist. KOHTU SEISUKOHT
  13. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste 10 tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. 5.
  14. Vaidlustamata asjaoludel lõppes poolte abielu lahutusega tsiviilasjas 2-16-9881
  15. oktoobril 2016 tehtud otsusega. Abielu sõlmiti sama asja, 2-16-9881, materjalide kohaselt xxxx. aastal. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne
  16. juulit 2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

5.2.

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
  4. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-14-17, p 16). 5.
  5. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Ühisvara jagamise nõude aluseks on

§ 37lg 1.

Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (

§ 37

lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara jagatakse

§ 37lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

5.4. Kuigi ühisvarana jagatakse

§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel

§ 38kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi.

Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). 5.
  3. Kohus leiab, et nii hagi kui vastuhagi on põhjendatud, tõendatud ja kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Vara, mille jagamise viisi üle vaidlust ei ole, on sõiduauto xxxx, OÜ Xxxx osa, liisinglepingust tulenev kohustus, sõiduauto xxxx ning laenulepingust tulenev kohustus. Vaidlusküsimuseks on osaliselt varale antud väärtused, laenu- ja liisingkohustuse ühisvaraks arvestamise õiguspärasus perioodil pärast abielusuhete lõppemist, kindlustusmaksetega seonduv ning eelkõige kinnistu jagamisse puutuv. 5.
  4. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. 11 Vastuhageja on loobunud 13.03.2019 istungil alternatiivnõudest: ”Jagada ühisvarana nõudeõigus L Pi vastu summas 15 977 eurot, jättes selle nõude ühisvarana V Kile ning mõista V Kilt M Ki kasuks välja 7988,50 eurot”. Vastukostjal puuduvad vastuväited vastuhageja poolt alternatiivnõudest loobumise osas, mistõttu kohus võtab loobumise vastu ja seega kuulub nimetatud nõude osas menetlus lõpetamisele. 5.
  5. Sõiduauto xxxx hinnaks on hageja märkinud 625 eurot. Kuna kostja seda väärtust vaidlustanud ei ole, siis varaeseme kohta esitatud tõendeid kohus ei analüüsi. Jagamise viisi osas vaidlust ei ole. Auto jääb V Ki ainuomandisse. Hüvitisena tuleb M Kile arvestada 625:2 =312,50 eurot. 5.
  6. OÜ Xxxx osa väärtusena on hageja nimetanud vähemalt 1676,50 eurot, vastuhageja nimetab väärtuseks 1250 eurot. Kohus leiab, et osa nimiväärtuse kohta on olemas usaldusväärsed andmed registripidajal ja hageja omakorda pole osa väärtusena 1676,50 euro kohta tõendeid esitanud. Osaühingu osa väärtuse kindlakstegemine ajateljel sõltub nii osaühingu majanduslikust seisust kui ka sellest, millise õiguse ja kontrolli annab osa ühingu juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda osaühingu põhikirjast tulenevatest võimalikest eriõigustest, osa suurusest ja sellest tulenevast võimalusest otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Ettevõtte väärtuse hindamise meetodite kohta on riigikohus 21.12.2004 tsiviilasjas 3-2-1-145-04 tehtud otsuse p. 23 märkinud, et kui ettevõtte väärtus tegevuse jätkamisel oleks väiksem kui likvideerimisel, arvestatakse ettevõtte väärtusena likvideerimisväärtust, mitte ei hinnata väärtust sõltuvalt kasust, mis osanik loodab osadest saada, ehk sissetulekutel põhineva hinnamudeli alusel. Asjaolu, et äriühing on toimiv (ja et tal on vara), ei välista osaluse väärtuse hindamist likvideerimismeetodil. Seega iseenesest võiks aluseks võtta hageja väite, et ”toimiva, kasumliku ettevõttena on osa likvideerimisväärtus 1676,50 eurot”, samas ei ole hageja üheski menetlusdokumendis esitanud sellise väärtuse kujunemise arvutuskäiku. Kumbki pool ei ole soovinud osa väärtuse kujunemise osas esitada täiendavaid tõendeid, mh on hageja selgelt loobunud ekspertiisi määramise võimalusest. Kohus leiab, et pooltel menetluse algusest peale lepingulisteks esindajateks olnud vandeadvokaatidele ei pea kohus selgitamiskohustuse täitmisena meenutama, et hagi menetletakse kummagi poole osutatud asjaolude ja kummagi poole esitatud tõendite alusel. Selle tõttu arvutab kohus osa keskmise väärtuse, lähtudes poolte poolt osa väärtuse kohta esitatud kahest numbrist- nimiväärtusest ja likvideerimisväärtusest- ja käsitleb antud kaasuse kontekstis osa võimaliku väärtusena (1250+ 1676,50=2926,50: 2=) 1463,25 eurot. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et äriühingu osa jääb M Kile, tuleb V Kile selle vara osas hüvitisena arvestada 1463,25:2 = 731,63 eurot. 5.
  7. AS Xxxx liisinglepingust nr xxxx tulenevad õigused ja kohustused seoses sõidukiga xxxx palub hageja jätta endale. Sõiduki puhasväärtuseks on hageja nimetanud 2918,49 eurot. Puhasväärtus on arvestatud lahutades sõiduki turuväärtusest 12900 eurost tasumata liisingmaksed 9984,51 eurot. 03.09.2018 istungi protokolli (IV kd tlk 92) kohaselt xxxx puhasväärtuse ja liisinglepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise viisi osas vaidlust ei ole, misõttu kohus ei analüüsi selle varaeseme kohta esitatud tõendeid. Varaese jääb V Kile, hüvitisena tuleb M Kile arvestada 2918,49 : 2 =1459,25 eurot. 5.
  8. Xxxx väärtuseks on hageja algses 20.09.2016 hagis nimetanud 9890 eurot (I kd tlk 47), hagi 28.10.2016 täpsustuses 6017,20 eurot (I kd tlk 97), 16.01.2017 esitatud tõendi kohaselt 5246,76 eurot (II kd tlk 55); 31.05.2018 seisukohas – 5490 eurot (IV kd tlk 60) ning 27.08.2018 seisukohas - 5900 eurot (IV kd tlk 71). Kostja M.K nimetab 22.12.2016 vastuhagis vara väärtuseks 4300 eurot (I kd tlk 153). Sama hind on ka 13.11.2017 menetlusdokumendis (III kd tlk 69). 15.05.2018 vastuhagi täienduses (IV kd 12 tlk 30) on sõiduki väärtuseks märgitud 3100 eurot ja 06.03.2019 esitatud tõendist nähtuvalt 4000 eurot (IV kd tlk 170). Jagamise viisi osas vaidlust ei ole- sõiduk jääb M Kile. Mõlemad pooled on sõiduki väärtust tõendanud autoportaalide väljavõtetega. Kohus peab võimalikuks tõenäoliseima turuväärtusena arvestada vara jagamise hetkele ajaliselt lähimate ehk siis viimaste väärtuste keskmise alusel, st 5900 + 4000= 9900: 2= 4950 eurot. Omakorda sellest ühisvaraline osa on 4950 : 2= 2475 eurot, ehk see on osa, mida M K talle jääva vara arvel peaks hüvitama V Kile. 5.
  9. Kostja/vastuhageja on olnud nõus jagatava laenukohustuse summalise suurusega ja hageja poolt pakutud jagamise viisiga - AS-ga Xxxx (endine AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle lisadest tulenevad kohustused jäävad V.Kile. Laenukohustuse suurus on hageja kinnitusel välja arvutatud abielu lõppemise seisuga- hageja poolt 27.08.2018 menetlusdokumendis (IV kd tlk 65) ja 26.10.2018 menetlusdokumendi (IV kd tlk 111) (mida hageja omakorda 13.03.2019 istungil antud kinnituse kohaselt peab oma lõpliku nõude sõnastuseks) väärtuste tabelis on pangalaen esitatud miinusmärgilise summaga -39 708,85 eurot. Ei haginõudes, ega ka kohtuvaidluses ei nimeta põhihageja nõude resolutsioonis seda summat, millises ulatuses peaks talle laenulepingust tulenev kohustus jääma. Kohus peab eelviidatud menetlusdokumentides esitatud numbrit selleks indikatsiooniks, mida lahendis arvestada. Ka kostja on oma lõplikus seisukohas nõustunud laenukohustusena käsitlema summat 39 708,85 eurot. Lugedes kogu laenu ühisvaraliseks kohustuseks, oleks kummagi osa 39 708,85 : 2 = 19 854,42 eurot. Selle võrra, vabanedes laenukohustusest, võidab M K ühisvara arvelt 19 854,42 eurot, mis tuleks hüvitada V.Kile. 5.
  10. Samas ei nõustu kostja/vastuhageja laenukohustuse puhul summa muutumisega peale abielusuhete lõppemist tehtud maksete tõttu (mille läbi hageja poolt tehtud laenumaksete summa on ajas tõusnud, olles 27.08.2018 seisuga (IV kd tlk 67) 2776,34 eurot ja kohtuvaidluse seisuga 3308,76 eurot), sest kostja hinnangul on siis tehtud maksed tehtud juba vara osas, mis olid

§ 35

p 3 kohaselt varasuhete lõppemisest tulenevalt hageja ainukasutuses - xxxx, xxxx ja kinnistu. Sama põhimõte kohaldub kostja hinnangul ka liising- ja kindlustusmaksetesse puutuvalt. Xxxx ei olnud väidetavalt kummagi kasutuses. Väidetavalt xxxx remondiga seotud kulutuste kui ühisvaralise kohustuse jagamist kumbki poolt nõudena taotlenud ei ole. 5.13. Kohus leiab, et kuni ühisvara jagamiseni kuulub ka lahutatud abikaasade ühisvara

§ 37

lg 2 järgi edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvelt. See tähendab, et kõik maksed, mida üks pool on teinud ühisvara säilimise tagamiseks, kuuluvad teise poole poolt temale langevas osas hüvitamisele. Nimetatud kulutused on näiteks kindlustusmaksed. Seega ei pea kohus õigeks kostja seisukohta, et peale varasuhte lõppemist ehk lahutust on maksed tehtud juba vara osas, mis on vastava poole ainukasutuses ja ei kuulu hüvitamisele. 5.

  1. Samas nõustub kohus kostjaga, et põhjendatud ei ole hageja V.K nõuded osas, milles ta soovib peale abielulahutust tasutud laenumaksete ja liisingumaksete hüvitamist 50% ulatuses kostja poolt. Nimelt olukorras, kus hageja on juba näiteks liisingulepingu puhul arvestanud sõiduki xxxx osas puhasväärtuse arvestamisel nii turuhinda kui ka tasumata liisingukohustusi, peaks hageja maksete hüvitamisnõude esitamisel korrigeerima ka arvestatud sõiduki puhasväärtust juba tasutud liisingmaksete summa võrra. Sama kohaldub laenulepingust tuleneva kohustuse puhul, kus tasutud laenumaksete võrra peaks vähendama ka jagatava kohustuse summat. Hageja seda teinud ei ole. Kuivõrd kohus pidas põhjendatuks jagada nii laenulepingust tulevad kohustused kui ka liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused abielu lõppemise seisuga ja hageja ei ole nende osas ümberarvestusi teinud, ei pea kohus põhjendatuks hageja 13 nõudeid peale abielu lahutamist tasutud laenumaksete ja liisingumaksete hüvitamiseks 50% ulatuses kostja poolt. 5.
  2. Tasutud kindlustusmaksetesse puutuvalt, erinevalt vastuhagist, kus lõpliku nõudena esitatud versioonis 15.05.2018 ja selle summalise täpsustusena (xxxx väärtuse osas) 06.03.2019 esitatud versioonis ei ole M.K abielu lahutamise järgselt tehtud maksete jagamist selge nõudena resolutsioonis esitanud, on V. K seda oma lõppnõudes (IV kd tlk 111) teinud. Kohus saab lahendada nõuet, mis on esitatud. Ehk et kohus saab kindlustusmaksetesse puutuvalt lähtuda hageja taotletust (IV kd tlk 111 p. 3). Hageja V.K poolt on teostatud kindlustusmakseid sõiduki xxxx osas perioodil oktoober 2016 – aprill 2018 summas 126,10 eurot. Lisaks on tehtud samal perioodil xxxx kaskokindlustuse makseid 132,56 eurot, xxxx liikluskindlutuse makseid 295,81 eurot ja kodukindlustuse makseid 425,88 eurot, kokku 980,35 eurot, s.h. sõidukite kindlustuse eest 554,47 eurot (IV kd tlk 15, 17, 18). Nimetatud sõidukite kindlustusmaksetest 50% on 277,24 eurot. Kodukindlustuse maksed kuuluvad hüvitamisele proportsionaalselt ühisvarasse kuuluvat osa arvestades. 5.
  3. Kohus leiab, et ühine võlaõiguslik kohustus kehtib ühisvara suhtes nii kaua, kuni vara saab jagatud. Kui abielulised suhted lõppesid pärast 01.07.2010, siis määratakse ühisvara esemeline kooosseis kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga. Poolte abieluline suhe tuleb lugeda lõppenuks tsiviilasjas 2-16-9881 xxxx tehtud lahutusotsusega. 5.
  4. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja V Ki väitel oli tegemist abielu ajal võetud kohustusega kinnistul asuva ehituse finantseerimiseks. Kui laen võeti hageja lahusvara parendamiseks, sisuliselt kinnistu uuesti üles ehitamiseks, ja laen kanti abieluajal ühe abikaasa kontole, siis on laenuraha näol küll tegemist ühisvaraga, kuna abikaasade konto(de)l abielu ajal olev raha on ühisomand, kuid kui seda ühisomandit kasutati abielu jooksul üksnes hageja lahusvara parendamiseks ja kostja sellele vastuväiteid ei esitanud, siis on kostja vaikivalt ka andnud nõusoleku ühisvaraga tehingu tegemiseks/ selle käsutamiseks. Kuna ekspertarvamustest nähtuvalt on eluliselt usutav, et laenuraha on elamu juures ära kasutatud suures osas hiljemalt 2006 jooksul, siis täna ei saa enam esitada võimalikku vaidlustust ühisvara kasutamisel/käsutamisel teise abikaasa nõusolekuta/heakskiiduta. Kostja ei ole kontol olnud laenuraha kui ühisomandi jagamiseks nõuet esitanud, olles sellesse rahasse puutuvalt nõus sellega, et veel maksmata jääk jääb kogu ulatuses V Ki kanda. 5.
  5. Asjaolu, et laenulepingu tagasimakseid tehti ajal, mil ka abikaasade rahalised vahendid pangakontodel loeti ühisvaraks, tähendab seda, et kogu senitasutud maksete summa võiks olla tekitanud hagejale poole summa ulatuses tagasimakse kohustuse kostja kasuks, sest hageja on kasutanud oma lahusvara väärtuse suurendamiseks ühisvaralisi (pangakontol olevaid) vahendeid. Sellist nõuet M K esitanud ei ole. 5.
  6. Vaidlus on selle üle, kas kinnistu xxxx on ühis-või lahusvara. Vaidlust ei ole selle üle, et V K on kinnistu omandanud pärimise teel 07.11.
  7. Seda tõendab kinnistu väljavõttel nähtuv kanne omandi tekkimise alusena (I kd tlk 71) ja hagile lisatud pärimisõiguse tunnistus (I kd tlk 73). 5.
  8. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kuna kinnistu ise on lahusvara, siis on ühisvaraliseks jagatavaks nõudeks üksnes kinnistu (hindamiste tulemina tõendatud) väärtuse suurenemine abielu ajal 53 000 euro võrra. Kostja leiab, sh vastuhagis, et tegemist on vähemalt osaliselt ühisvaraga, esitades sellekohaseid korduvaid arvutuskäike. 14 5.
  9. Kohus võib enne 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 2 järgi tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. 5.

  1. Vastuhageja tugineb kinnistu osaliselt ühisvaraks tunnistamise nõude sisustamisel suures osas üksnes sellele, et V K on L Pile ühisvara arvel üle kandnud 250 000 krooni. Siinkohal märgib kohus, et vastuhageja ei ole suutnud selgusele jõuda selles, kas tema meelest on tegemist kinkega või laenuga või hageja poolt L Pilt kinnistu (välja)ostmisega. 5.
  2. Kuna vastuhageja on loobunud oma alternatiivnõudest, mille kohaselt V Kile tuleb jätta ühisvaraks olev nõudeõigus L Pi vastu, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida kinnistu ühis- või lahusvaralise staatuse määramise seost L Pile tehtud ülekannetega. Isegi siis, kui kohus nõustuks hageja väitega, et V K on oma xxxx kinkinud need 250 000 krooni, mida vastuhageja omakorda peab ühisvaraks, ei muuda see käesoleva asja lahendit, sest esiteks nõustub kohus hagejaga, et seda väidetavat kinketehingut enam TsÜS § 99 lg 2 tähenduses vaidlustada ei saa ja teiseks on vastuhageja loobunud oma alternatiivnõudest, mille ta on seostanud justnimelt sellega, kas kohus tunnistab selle tehingu kinketehinguks. Seega puudub kohtu hinnangul alus täpsemalt L Pi ja V Ki vahel toimunud tehinguid analüüsida ja seega puudub menetlusökonoomiline vajadus hinnata ka sellega seoses kirjaliku tõendina esitatud V Ki pangakonto väljavõtet (III kd tlk 130) ja isikuliste tõenditena poolte vande all antud ütlusi (IV kd tlk 187 pöördel). 5.
  3. Hageja V.K on leidnud, et kuna M K pole

14 lg 2 tähenduses tõendanud, et hageja lahusvaraks olnud vara väärtus on oluliselt suurenenud justnimelt abikaasade rahalise panustamise tulemusel, siis pole võimalik kinnistut ka (osaliselt) poolte ühisvaraks tunnistada. 5.

  1. Kohus leiab siiski, et printsiibis on ehitise finantseerimiseks võetud laenu võimalik käsitleda perekonna huvides võetuna, ja seda vaatamata sellele, et laenusuhte eesmärgiks olihageja poolt alates hagi esitamisest esitatud kinnitusena- parandada hageja poolt pärimise teel saadud varaeset. Kinnistu, seal olnud ehitise ja kõrvalhoone renoveerimise eesmärk oli eluliselt usutavalt perekonna elamistingimuste parendamine ja seeläbi saab lugeda ka selleks võetud laenukohustuse võetuks perekonna huvides. Vastuhageja on viidanud, et ühisvaraks olnud korteriomandi (II kd tlk 106) müügi ajal oli mõlema poole elukoht justnimelt vaidlusalusel kinnistul. 5.
  2. Lisaks sellele on vastuhageja 28.02.2017 esitatud seisukohas esitanud väite, et nimetatud kinnistu renoveerimiseks kasutati ka ühisvaraks olnud korterimüügist (II kd tlk 106) saadud raha. Hageja ei ole seda väidet ümber lükanud. Kohus loeb ka sellega tõendatuks, et

§ 14

lg 2 tähenduses on kinnistusse panustanud- nii laenu tagasimaksete tegemisega ühisvaraliste rahaliste vahendite näol kui ka ühisvaraks olnud korterimüügist saadud vahendite näol- lisaks hagejale ka M K. Asjaolu, et korteri müügist saadud raha kanti V Ki pangakontole, ei muuda seda müügiraha poolte lahusvaraks. 5.

  1. Kohus möönab, et vaatamata korduvatele selgitustele, on vastuhageja mõttekäik protsentide/ murdude arvutamise osas jäänud kohtule segaseks ja heitlikuks ja seetõttu lähtub kohus mitte vastuhageja allpool toodud selgitustest, vaid kohtu poolt lahendi järgnevas punktis 5.37 käsitletust kinnistu osaliselt ühisvaraks tunnistamise osas. 5.
  2. 09.10.2017 esitatud menetlusdokumendis (III kd tlk 24) märgib vastuhageja, et vastavalt kinnisvara hindamisele suurenes kinnistu väärtus abielu ajal 36 000 euro võrra, s.o. 73% – seega on kinnistu väärtus vastavalt sel ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi oluliselt suurenenud, 15 mistõttu on M.K seisukohal, et kinnistu xxxx tuleb tunnistada ühisvaraks täies ulatuses. Edaspidistes taotlustes vastuhageja enam ei soovi kinnistu täies ulatuses ühisvaraks tunnistamist. 5.
  3. Vastuhageja on kinnistu osaliselt ühisvaraks tunnistamise protsentuaalse arvustukäigu esitanud oma 13.11.2017 menetlusdokumendis (III kd tlk 69). Vastuhageja selgitab, et V K pangakonto väljavõttest (III kd tlk 131) nähtub, et V K on kolmel korral kandnud L Pile üle raha kokku 250 000 krooni (15 977,90 eurot). Seega, kuna ekspert T K on hinnanud kinnistu väärtuseks seisuga 07.11.2005 49 000 eurot, siis sai V K poolt nimetatud kinnistu täies ulatuses omanikuks ühisvarast tehtud väljamaksete arvelt, mistõttu 1/3 kinnistust kuulub ühisvara hulka (49 000/15 977,90). 2/3 kinnistust mõttelisest osast kuulub ühisvara hulka 73%. Kui võtta aluseks ekspert T K arvamus, et kinnistu väärtus 05.10.2017 seisuga on 100 000 eurot, siis kuulub ühisvara hulka 82/100 ehk 82% kinnistust. 5.
  4. Järgmise arvutuse kinnistu ühisvaralisuse osas esitas vastuhageja 15.05.2018 (IV kd tlk 26): Vastavalt 23.04.2018 esitatud eksperthinnangule on kinnistu väärtus on 102 000 eurot, kinnistu soetamisel ajal oli 49 000 eurot, seega kinnistu väärtus suurenenud 53 000 euro võrra. Arvestades sellega, et kinnistu soetamisse panustati ühisvara arvelt veel 250 000 krooni ehk 15 977 eurot ehk sellega muutus ühisvaraks 32,6% kinnistust. Kuna kuni 30.06.2018 suurenes kinnistu väärtus veel 36 000 euro võrra, siis tuleb tunnistada ühisvaraks 52/85 mõttelist osa kinnistust ehk siis 61,17% kinnistust. Kinnistu omandamisel oli lahusvara 67,4% kinnistust ja ühisvara 32,6% kinnistust. Peale seda tehti veel ühisvara arvelt kulutusi summas 36 000 euro (s.o. kuni 30.06.2010) – siis selles osas tehtud kulutused tuleb lugeda ühisvaraks täies osas ehk siis lahusvara väärtus oli 51 997 eurot (51 997/85 000) ja lahusvara 33 003 eurot (33 003/85 000) ehk siis murdude lihtsustamise teel oli osade suurus 52/85 mõttelist osa ühisvara ja 33/85 mõttelist osa lahusvara. Kuna kinnistu väärtus on jagamise seisuga 102 000 eurot, siis on lahusvara väärtus 62 400 eurot. 5.
  5. Kohus leiab, et kinnistu renoveeriti ühisomandiks loetava (abielu ajal ühe abikaasa kontole kantuna) laenuraha ja eeldatavalt ka ühisomandis olnud korteri müügist saadud rahaliste vahendite abil. Kohtu hinnangul on seeläbi ka ümber lükatud hageja väide, et kostja ei ole

§ 14lg 2 tähenduses abikaasana panustanud.

5.

  1. Kinnistute hindamisaktide kohaselt on võimalik tuvastada ehituslikke parendusi-muutusi võrreldes kinnistu omandamisele lähimal ajaperioodil tehtud kahe aktiga ja võrreles varasuhte lõppemise aja seisuga. Novembris 2005 tehtud akti kohaselt (I kd tlk 168) on nt katusekatteks eterniit; välisseintel saepurutäidisega puitsõrestik, aknad on 2x klaasidega puitraamidel lihtaknad, põrandad on värvitud lauad, papp ja linoleum, seinad on kaetud papi ja tapeediga, laes on värvitud vineer ja plastikplaadid, küttesüsteem on ahiküte ja puuküttega pliit. 5.
  2. Juunis 2006 tehtud akti kohaselt (I kd tlk 126) on katusekatteks valtsplekk, välisseintele on paigaldatud soojustus ja tuuletõke, paigaldatud on plastikaknad, uued puituksed, põrandad on kaetud naturaalse parketiga, keraamiliste põrandaplaatidega, seinad on viimistletud kipsplaadiga, tapeedi ja keraamiliste seinaplaatidega, laes on värvitud kipsplaadid ja ripplaed, küttesüsteem on uus õhküttega kamin, osaliselt vesiküte või gaasiküte, paigaldatud on uued elektrisüsteemid. 5.
  3. Kohus leiab, et kui
  4. aasta akti kohaselt on algsest konstruktsioonist alles jäänud vaid vundament ja osa kandekonstruktsioonist, siis ilmselgelt on lühikese ajaga toimunud kinnistu märgatav parendamine ja kuna see langeb ajaliselt perioodi, mil hageja oli saanud laenu, siis on eluliselt usutav, et laen kasutatigi lepingus ettenähtud sihtotstarbel ehk kinnistul asuva ehitise finantseerimiseks ja selle kõrvalhoone ehitamiseks, mida 2005.aasta akti kohaselt ilmselt veel ei jõutud uuendada. Omakorda kinnistu renoveerimine oli perekonna huvides, sest vaidlust ei ole 16 selle üle, et tegemist oli perekonna elukohaga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-65-11 p. 15 märkinud, et kuna poolte ühine tegevus põhines abielu kestel ühise kodu väljaehitamisel, siis on tegemist panustega, mis on vajalikud ühise kodu ja majapidamise korraldamiseks. 5.
  5. Kolmanda aktina on võrdluseks esitatud 17.10.2016 tehtud akt (I kd tlk 178), mis langeb kokku varasuhete lõppemise ajaga. 5.
  6. Esitatud 2005 novembri eksperthinnangus on tõendatud kinnistu väärtusena 780 000 krooni ehk 49 851 eurot. Esitatud juuni-juuli 2006 eksperthinnangus on tõendatud väärtuse tõus 1 500 000 kroonini ehk 95 867 euroni. Ja ehkki abielu varasuhte lõppemise seisuga määratud kinnistu väärtus 2016 akti kohaselt on nn langenud 87 000 euroni, on see seletatav nii asjaoluga, et selline oligi hetke kinnisvaraturu seis ja teisalt sellega, et kuivõrd selle akti kohaselt olid renoveerimistööd tehtud 2006, olid mõned, nt siseviimistlus, renoveerimistööd hakanud ajas moraalselt vananema. Lisaks sellele on 2016 aastaks ilmselgelt tõusnud teadlikkus ja nõudlikkus ehitusdokumentatsiooni puutuvalt, ehk et ekspert on väärtust allapoole mõjutava tegurina märkinud ehitusloa ja kasutusloa puudumist. Kostja taotlusel kinnisvara väärtuse hindamiseks läbiviidud ekspertiisi tulemina (II kd tlk 172) 08.05.2017 esitatud akti kohaselt oli kinnistu väärtus 17.10.2016 ehk abielusuhte lõppemise päeval 95 000 eurot. Vahe kahe 2016 seisuga esitatud väärtuse vahel on (95 000-87000=) 12000 eurot. Kahe arvamushinnangu keskmine on 91 000 eurot. 5.
  7. Lähtudes sellest, et pärimisel omandatud vara väärtus- 49 851 eurot- tõusis ühisomandis oleva laenurahaga renoveerimise tulemusena
  8. aastal 95 867 euroni ehk 46 016 euro võrra, moodustab väärtuse tõus seoses renoveerimistöödega vähemalt 48% kinnistu väärtusest. Kohus ei pea põhjendatuks väärtuse suurenemise kindlaksmääramisel võrdlusena arvestada 2016.aastal tehtud eksperthinnanguga, kuivõrd selleks hetkeks oli renoveerimistöödest möödunud piisavalt pikk periood, kus kinnistu väärtust mõjutasid juba nii teostatud renoveerimistööde amortiseerumine kui ka muutused kinnisvaraturul. Arvestades eeltoodut on võimalik kindlaks määrata vara väärtuse suurenemine, mis

§ 14

lg 2 tähenduses annab kindlasti aluse lugeda hageja poolt pärimise teel omandatud kinnistu vähemalt sama suures osas (48% osas) ühisvaraks. Rahaline väärtus, mille võrra mõlemad abikaasad on laenurahaks oleva ühisomandiga lahusvaraks oleva kinnistu väärtuse suurenemisse panustanud, on tõendite /kinnistu hindamisaktide/ kohaselt vähemalt 46 016 eurot. Kohus leiab, et praegusel juhul olnuks niigi 5köiteliseks paisunud ja 3 aastat kestnud menetlust põhjendamatult koormav nõuda tõendidokumendina iga nn ehitusliku muudatuse teostamiseks kulutatud ehitusmaterjali ostutšekki jms, sest kulutuste massiivsus-suurus on tuletatav ja piisavalt ka tõendatud korduvate, erinevatel ajahetkedel tehtud kinnistu hindamisaktidega. 5.

  1. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kogu laenuraha ei kulunud renoveerimisele, parendamisele või et mis olid need tema väidetavad lahusvaralised rahalised vahendid, mille arvelt kinnistu väärtus lühikese ajaperioodi jooksul 48 % tõusis. Kohus leiab et kinnistu väärtus on abielu jooksul oluliselt suurenenud ühisvaraliste vahendite abil, ehk mõlema abikaasa panusena ja seetõttu, vaatamata sellele, et formaaljuriidiliselt võis hageja kuni käesoleva vaidluseni pidada end kinnistu kui lahusvara omanikuks, oli tegemist osaliselt ühisvaraks muutunud varaesemega. 5.
  2. Kohus leiab, arvestades abikaasade panuseid, ja selle tulemina toimunud kinnistu väärtuse kasvu (muuhulgas ka emotsionaalset tähendust ja visuaalselt muutunud ilmet), et kinnistu muutus

§ 14lg 2 alusel osaliselt ühivaraks.

Kuivõrd ka hageja V.K on möönnud, et osa kinnistust võiks olla muutunud ühisvaraks, nimetamata aga konkreetset suurust, peab kohus võimalikuks tunnistada kinnistu ühisvaraks osaliselt 48 % ulatuses. 17 5.

  1. Kinnistu väärtus on viimase olemasoleva hindamisakti kohaselt jagamise ajale lähimal hetkel 106 000 eurot (IV kd tlk 133), sellest 48% on 50880 eurot. Omakorda sellest ühisvara osana kuulub nn rahaliselt kummalegi abikaasale 25440 eurot. Ehk see on hüvituse osa, mida ühisvara endale saav V K peab vastuhagejale hüvitama. Lähtudes eeltoodust kuulub ka vastavalt punktile 5.
  2. kodukindlustuse maksetest hüvitamisele 48 % ehk 204,42 eurot (425,88 eurost 48%), millest kummagi abikaasa kohustuseks on 102,21 eurot. 5.
  3. Esmalt märgib kohus, et vastuhageja ei ole kohtuliku vaidluse eelselt lõpliku nõudena sõnastatud 06.03.2019 vastuhagi täpsustuses ja kohtulikku vaidlusse üleläinud nõude raames enam tuginenud koduse sisustuse kui vallasvara esemelisena jagamisele. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks ka lahendis esitada täielikku loetelu vallasvarana jagamist taotletud esemete kohta. Kohtu selgituse peale, et kuivõrd nõue peab resolutsioonis olema esemeliselt ja sel kujul seni polnud vastuhageja üheski oma nn vastuhagi täpsustuses loetelu esitanud ja et nõude esitamine hagina TsMS § 363 tähenduses ei ole asendatav esemete suulise üleslugemiga protokolli jaoks, vormistas vastuhageja vastava loetelu 13.03.2019 istungil kirjaliku dokumendina. 5.
  4. Hageja V.K on hagis märkinud, et nõus ülejäänud vara müümisega enampakkumisel, sisustamata sealjuures sõna ”ülejäänud”. Vastuhagiga seonduvalt on V.K nimetanud, et on nõus vastuhagis nimetatud vallasjade- koduse sisustuse esemete- müügiga enampakkumisel. Selliselt kaasomandi lõpetamise viisi konkreetsete esemete suhtes ei ole vastuhageja M.K aga esitanud, mistõttu ei oma põhihageja vastav nõusolek ka tähendust. Omakorda enda poolt vallasasjade jagamise nõuet ja jagamise viisina enampakkumist ei ole esitanud ka põhihageja. Samuti ei soovinud kumbki pool endale sõiduautot xxxx. Pooled küll arutasid sellegi vara jagamisviisina ka enampakkumisel müümist, kuid sellisel viisil vara jagamiseks korrektset menetluslikku nõuet esitatud ei ole, mistõttu juhindudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-14-17 p. 23 avaldatust- kui nõuet ei ole, peaks jääma see osa varast jagamata. 5.
  5. 13.03.2019 istungil jõudsid pooled siiski kokkuleppele kompromissina koduse sisustuse ja xxxx jagamise osas. Kohus leiab, et puudub menetlusökonoomiline vajadus nende esemete jagamise vormistamiseks kompromissiga ehk määrusega. Otsuse p.5.41 nimetatud vastuhageja 13.03.2019 kirjalik dokument ehk vallasasjade esemeline loetelu on võimalik TsM § 376 lg 4 tähenduses lugeda nõude täpsustamiseks. Seeläbi saab vastavad varaesemed jagada kohtuotsuse kui sisulise lahendiga. Pooled on jõudnud asjade jagamise viisi osas siiski kokkuleppele: M Kile jääb taotletud koduse sisustuse varast 3 kodukinokõlarit, 2 raadiotehnika kõlarit, kaks jalgratast ja xxxx ning ülejäänud 13.03.2019 kirjalikult esitatud dokumendis loetletud koduse sisustuse vallasvarast jääb V Kile. Pooled ei määra koduse sisustuse esemetele väärtust ja hüvitise suurust, mistõttu jätab ka kohus lahendis väärtused märkimata. 5.
  6. Xxxx väärtuse osas vaidlust ei ole tõstatatud. V. K nõustub M. Ki poolt märgitud väärtusega 3300 eurot (II kd tlk 55), mistõttu lähtub ka kohus xxxx väärtusena 3300 eurost. 5.
  7. Kokkuvõtteks. V Kile jääb varaesemetena: xxxx, reg, nr xxxx, väärtusega 625 eurot; AS Xxxx liisingulepingust nr xxxx tulenevad õigused ja kohustused seoses sõidukiga xxxx, reg, nr xxxx, puhasväärtusega summas 2918,49 eurot; AS-ga Xxxx (endine AS Xxxx) sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle lisadest tulenevad kohustused summas 39 708,85 eurot; Koduse sisustuse esemed- Red Apple söögilaud ja 4 tooli, Red Apple kummutid, diivan, pesukuivati, diivanvoodi, pesukastiga, Red Apple suur kummut, kirjutuslaud, lastetoa mööbel 399, magamistoa voodi, mullivann, pesumasin, vannitoa mööbel, televiisor Samsung, kodukino Samsung, televiisor Philips, 18 televiisori alus, võimendi. Samuti jääb V Ki ainuomandisse kinnistu, asukohaga xxxx, reg.osa nr xxxx, väärtusega 106 000 eurot, millest ühisvara osa moodustab 48% ehk 50880 eurot. Kokku jääb V Ki omandusse ühisvara väärtuses 54423,49 eurot ja ühisvaraline kohustus väärtusega 39708,85 eurot. M Kile jääb varaesemetena: OÜ Xxxx, rk xxxx osa, väärtusega 1463,25 eurot; sõiduauto xxxx, reg, nr xxx, väärtusega 4950 eurot; sõiduauto xxxx, reg.nr xxxx, väärtusega 3300 eurot; koduse sisustuse esemed - 3 kodukino kõlarit, 2 raadiotehnika kõlarit ja kaks jalgratast. Kokku jääb M Ki omandusse ühisvara väärtuses 9713,25 eurot. 5.
  8. Eeltoodust lähtuvalt moodustab ühisvara väärtus kokku 24427,89 eurot (vara 64136,74 eurot miinus kohustus 39708,85 eurot), millest V K omandisse jäädava vara ja kohustuste kogumaksumuseks on 14714,64 eurot ning M K omandisse jääva vara väärtus on 9713,25 eurot. Seega kohustub V K tasuma hagejale hüvitist omandist ilmajäämise eest 2500,70 eurot (24427,89/2-9713,25). 5.
  9. Lisaks eeltoodule kuulub V Kile hüvitamisele M K’i poolt punktides 5.
  10. ja 5.40 märgitud ühisvaraline kohustus 50% ulatuses summas 379,45 eurot. 5.
  11. TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Nimetatud sättest tuleneb, et kui kohus poolte tasaarvestatavad nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, peab kohus poolte nõuete osas võtma seisukoha otsuse resolutsioonis ja ise tasaarvestama poolte rahuldatud nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte kohustused kattuvas osas ning kohtuotsusega mõistetakse välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist. Lähtudes eeltoodust tasaarvestada V Ki nõue M Ki vastu kokku summas 379,45 eurot ja M Ki nõue V Ki vastu summas 2500,70 eurot kattuvas ulatuses ning tasaarvestuse tulemusena mõista V Kilt M Ki kasuks välja 2121,25 eurot. MENETLUSKULUD
  12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 6.
  13. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas (sh ühisvara jagamise vaidluses) kannavad kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 sätestab küll erandi menetluskulude jaotamise kohta mh abielu varavahekorral põhineva vaidluse puhuks, kuid Riigikohtu praktika kohaselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-183-13, p 10) peab lg 2 kohaldamiseks olema mõistlik põhjus. 6.
  14. Asja materjalidest ei nähtu selliseid kaalukaid asjaolusid, mida saaks käsitleda mõistliku põhjusena TsMS § 164 lg 2 tähenduses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marika Leimann Kohtunik 19 24.04.2019 kohtuotsus 2-16-14123 Ringkonnakohtu kotuotsusega. jõustus osaliselt
  15. novembril 2019 Tartu /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.