← Eesti

1-18-3901/84

Obsah (9)§ 114§ 25§ 68§ 115§ 40§ 41§ 42§ 34§ 57

1-18-3901 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-3901 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

oktoobri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kanntanu esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Diana Helila 11.02.2019 avalikul kohtuistungil Tallinnas Stanislav Semenjuk, isikukood: 38703190298; XXX; emakeel: vene keel; XXX; elukoht: XXX (viibib vahistatuna Tallinna Vanglas); kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkend – vahistamine kohaldatud alates 24.01.2018 (kahtlustatavana oli kinni peetud alates 22.01.2018) Jurist Olga Väina Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Süüdistatav Kaitsja Tõlk Svetlana Talli RESOLUTSIOON
  2. Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a kohtuotsus Stanilsav Semenjuki suhtes jätta muutmata ning süüdistatava, tema kaitsja ja kanntanu esindaja apellatsioonid jätta rahuldamata.
  5. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo (reg. number 10367581) seoses advokaat Leelo Viili poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks menetluskuluks 390,00 eurot (s.h. käibemaks).
  6. Määrata Natalia Lausmaa Advokaadibüroo (reg. Nr. 10783351) seoses advokaat Natalia Lausmaa pool kanntanule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks menetluskuluks 270,00 eurot (s.h. käibemaks).
  7. Välja mõista Stanilsav Semenjuk’ilt Eesti Vabariigi kasuks 390 (kolmsada üheksakümmend) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viili makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  8. Välja mõista XX’lt Eesti Vabariigi kasuks 270 (kakssada seitsekümmend) eurot RÕA määratud esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Luminor Bank AS (a/a EE873300333499990003 või a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Harju Maakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsusega tunnistati süüdi Stanislav Semenjuk

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 15 (viisteist) aastat vangistust.

Tõkend – vahistamine, jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni,

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ning Stanislav Semenjukile mõistetud vangistuse alguseks loeti 22.01.

  1. Rahuldati kannatanu BB tsiviilhagi ning välja mõisteti Stanislav Semenjukilt kannatanu kasuks õigusvastaselt tekitatud kahju katteks 6 600 (kuus tuhat kuussada) eurot: varaline kahju 600 eurot ja mittevaraline kahju 6 000 eurot. Need summad tuleb BB taotluse kohaselt maksta QQ arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXX, Swedbank. Rahuldati XX tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning mõisteti Stanislav Semenjukilt välja kannatanu kasuks summa 2 929,10 eurot (kaks tuhat üheksasada kakskümmend üheksa eurot ja 10 senti). See summa tuleb maksta kannatanu taotlusel YY arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXX, Swedbank. Jäeti rahuldamata kannatanu XX tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 150 000 eurot. Mõisteti Stanislav Semenjukilt välja KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud riigieelarve tuludesse kokku summas 7 619 (seitse tuhat kuussada üheksateist) eurot, s.o määratud kaitsjale makstud tasu 2 568 eurot, ekspertiiside tegemise kuludest 3 801 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 250 eurot. Ekspertiiside tegemise kuludest 7 651,80 eurot (s.o kohtupsühhiaatria-psühholoogia komplekeseksperiisi tegemise kulud 1 267,80 eurot ning DNA-ekspertiisi tegemise kuludest 6 384 eurot) ning kannatanu õigusabikulud summas 1 020 jäeti riigi kanda.
  2. Stanislav Semenjuk on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et ta pani toime mõrva katse, mis seisnes selles, et 22.01.2018 ajavahemikus 0.00 kuni 1.37, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris, lõi ta kaasas oleva noaga (nuga-liblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5 mm) BB-le 2

(14)ühel korral kaela piirkonda ja 2–3 korral kõhu piirkonda. Pärast seda läks BB köögist välja ning umbes 10 minuti pärast tuli ta kööki tagasi. Seejärel taas lõi S. Semenjuk kaasas oleva noaga (nugaliblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5
  1. mm)BBle 3 korral kõhupiirkonda. Isiku ekspertiisiaktist nr 18E-PõI0022, 09.04.2018 kohaselt oli BB-l tuvastatud 7 torke-lõikehaava erinevates kehapiirkondades: üks haav paremal pool kaelal ning kuus haava kehatüve eespinnal (1 haav vasakul rindkere eespinnal, 1 haav keskkõhul keha keskjoonel, 3 haava vasakul pool kesk- ja alakõhul koos IX roide murruga ning 1 haav paremal pool alakõhul). Kehatüve eespinnal paiknevatest haavadest vähemalt 4 ulatuvad kehaõõnde ning olid eluohtlikud tervisekahjustused, mille tõttu meditsiinilise abita jäämisel oleks võinud saabuda surm. Trauma ulatust arvestades võib kannatanu operatsioonijärgne paranemine kesta üle 4 kuu. Samuti 22.01.2018 ajavahemikus 0.00 kuni 1.37, viibides Tallinnas XXX asuvas korteris, lõi Stanislav Semenjuk kaasas oleva noaga (nuga-liblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5
  2. mm)WW-le ühel korral vasakule poole kaela (haava pikkus 1,5 cm), ühel korral vasakule poole rindkerre rinnanibust 4 cm kõrgemale, ühel korral vasakule poole rindkerre rinnanibust 4 cm allapoole, kolmel korral keskkõhtu vasakule poole. Nimetatud tegevuse tagajärjel suri WW sündmuskohal. Lähtuvalt surnu ekspertiisiaktist (nr 18E-PõS0003/45, 09.04.2018), põhjustas WW surma vasakul pool rindkere eespinnal olev torke-lõikehaav koos südame vigastusega. Seega Stanislav Semenjuk tapmiskatsega, mis oli toime pandud kahe inimese suhtes, pani toime

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOONID

  1. Esitatud apellatsioonis süüdistatava kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Stanislav Semenjuki süüditunnistamisega

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega.

Tõendid ei kinnita Stanislav Semenjuki poolt suhtes toimepandud kuritegu tuleks kvalifitseerida

§ 115järgi.

3.1. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et Stanislav Semenjuk 22.01.2018.a ajavahemikus 00.00 kuni 01.37, Tallinnas XXX asuvas korteris lõi BB noaga 3 korral kõhupiirkonda ning lõi korduvalt noaga WW't, põhjustas WW surma, kuid nõustuda ei saa süüdistatava tegevusele süüdistuses antud juriidilise hinnanguga. Kaitsja leiab, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 115järgi kui provotseeritud tapmine.

Käesolevas asjas on tuvastatav provotseeritud tapmine, kuna süüdistataval esines kannatanute käitumisest tingitud tugeva hingelise erutuse seisund kuriteo sooritamise ajal. Samuti on tõendatud kannatanute poolne rünne.

§ 115kohaldatakse ka juhul, kui esinevad §-s 114 loetletud asjaolud.

Stanislav Semenjuk'i ütlustest nähtuvalt tekkis tal hirm ja äkkviha kannatanute ründest tingituna, süüdistatav pidas kannatanute käitumist reaalselt tema elu ja tervist ohustavaks. Süüdistatav pani kuriteo toime spontaanselt ja endast välja viiduna kannatanute vahetult eelneva käitumise tõttu. BB ja WW poolt ühiselt Stanislav Semenjuk’ile kallale tungimine võib olla hinnatav kannatanutepoolse sellise vägivallana, mis saaks tekitada süüdistataval

§ 115koosseisuks vajalikku, äkki tekkinud tugevat hingelist erutust.

Süüdistatava Stanislav Semenjuk'i ütluste kohaselt olid kannatanud tema suhtes negatiivselt meelestatud ja käitusid ähvardavalt. Kannatanud ründasid teda esimesena, kuid noaga löömist ta ei mäleta. Tallinna Liivalaia korterisse saabus koos N-ga, et teda B eest kaitsta, helistamise ajal kuulis ta ebatsensuurset sõimu enda aadressil. Koos N-ga sõitsid nad B juurde, kuigi tal oli kahtlus, et N võib B käest peksa saada. Kohale jõudes nägi ta köögis kaht inimest - B koos oma sõbraga, keda Semenjuk ei teadnud. Olukord korteris oli tema arvates pingeline, N ja B vahel oli sõnavahetus, 3

(14)räägiti jämedalt. Kui N oli tuppa magama läinud, joodi kolmekesi viskit edasi, suitsetati. Siis hakati teda sõimama ebatsensuursete sõnadega, B lõi teda 2 korda rusikaga kõhtu. Lüüa üritas ka teine mees, kuid tal õnnestus kõrvale põigata. Mingeid vigastusi talle selle löömisega ei tekitatud, kuid ta tundis valu. Siis kadus tal reaalsustaju ja kui ta toibus, olid B ja teine mees haavatuna maas ja tal endal oli nuga käes. Seda nuga kannab ta kaasas kalal või jahil käies, samuti enesekaitseks. Stanislav Semenjuk ei mäleta, mis vahepeal toimus, mitu korda, kuhu ta neid mehi noaga lõi. Kui reaalsustaju oli tagasi tulnud, jõi ta viskit, toibus ja läks tuppa magavat Nataliat äratama, käskis tal asjad kokku panna ja sealt minema sõita. Pärast majast väljumist helistas ta kiirabisse ja teatas kahest kannatanust. Korterist oli ta kaasa võtnud pudeli viskit, mida jõi ka taksos Maardusse sõites, et rahuneda ja end paremini tunda. Alles Maardusse jõudes hakkas ta asjadest aru saama. Maakohtu hinnangul on süüdistatava ütlused tema sõimamise ja löömise kohta, korteris, samuti Natalia magamise kohta paljasõnalised ja vastuolus teiste kontrollitud tõenditega. Selle maakohtu järeldusega ei saa nõustuda. Kaitsja arvates käesolevas asjas kinnitab kannatanute kavatsust süüdistatavat rünnata tunnistaja CC. Tunnistaja deponeeritud ütlustest nähtuvalt ütles B, et nüüd tuleb N kellegagi ja siis see tundmatu ütles, et kuidas sa lubad enda tütarlapsel tulla teise meesterahvaga koos. Kui ta tuleb, siis peksame ta läbi. Asjaolu, et BB on NN suhtes korduvalt vägivalda kasutanud ning talle tõsiseid vigastusi põhjustanud, kinnitasid kohtuistungil nii tunnistaja NN kui ka kannatanu BB ise. Seega on tõendatud BB vägivaldne käitumismall. Kaitsja leiab, et on tõenäoline ja eluliselt usutav nii vägivalla kui ka solvavate väljendite kasutamine BB ja WW poolt tekkinud konflikti käigus, kuna mõlemad isikud olid ärritunud ja alkoholi tarvitanud, samuti olid nad juba enne Stanislav Semenjuk'i korterisse saabumist tema suhtes agressiivselt meelestatud. BB’il oli isiklik motiiv – tema elukaaslane saabus korterisse koos teise mehega. Maakohtu otsuse kohaselt just Stanistav Semenjuk ise ja NN võisid olla BB-le külla sõites negatiivselt ja agressiivselt meeletatud, sest NN oli süüdistatavale kurtnud talle varem osaks saanud vägivallast ja tema negatiivset meelestatust kannatanu suhtes kinnitavad ka NN telefonist 21.01.18 saadetud halvustavad ja ähvardavad sõnumid B-le: kella 18 - 21 paiku on ta oma sõnumites kannatanut nimetanud lojuseks, haigeks värdjaks; kasutanud väljendeid : „lõbutseda ja minu vastu jalgu pühkida ei ole sul palju enam aega jäänud“, „ selle eest, et sa mind laimad, hakkad vastust kandma“, „ma litsun su puruks nagu lutika“ jmt (vt asitõendi vaatlusprotokoll – III kd lk 80 – 91). Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. NN sõitis BB juurde ilmselt mitte tülitsema, vaid arutama oma suhteprobleeme. Tunnistaja NN ütlustest nähtuvalt oli samal päeval BBga riidu läinud ning ta tahtis ta seda konflikti lahendada. Stanistav Semenjukil ei olnud mingit põhjust olla agressiivselt meelestatud, NN arvates oli Stanislav Semenjuki sõidu eesmärk edasi juua ja seltskonnas suhelda. Ükski tõend ei kinnita, et Stanislav Semenjuk oleks olnud korterisse jõudes konfliktne või ärritunud. Käesoleva asja tehiolusid, konkreetset situatsiooni ja süüdistatava ning kannatanute intensiivset konflikti arvestades on tõenäoline, et Stanislav Semenjuk oli emotsionaalse erutuse seisundis. Kaitsja leiab, et erutusseisundi tuvastamisel tuleb arvestada kõiki konkreetse teoga ja isikuga seonduvaid asjaolusid. Käesoleval juhul nii kuriteo toimepanemise viis kui ka koht annavad alust väita, et tegemist ei olnud läbimõeldud tegutsemisega. Stanislav Semenjuk ründas kannatanuid pärast seda, kui nemad süüdistatavale ühiselt kallale tungisid. 3.2. Kaitsja leiab, et Stanislav Semenjuk'i löökide intensiivsus ja iseloom viitavad temal äkkviha tekkimisele ja spontaansele käitumisele. Kannatanute rünne oli ilmselt Stanislav Semenjuk'i jaoks ootamatu ja väga intensiivne. Kannatanud olid kahekesi ja süüdistatav oli teadlik sellest, et BB oli tugev ja oskas kakelda. Äkki tekkinud tugev hirmutunne võis süüdistatavas esile kutsuda kontrollimatu reaktsiooni, mõjutada olulisel määral 4
(14)tema teadvust ja käitumist ning takistada teda adekvaatselt oma tegevusest aru saamast ja vastavalt seda juhtimast. Stanislav Semenjuk'i läbimõeldud tegevus pärast noaga löömist ei välista temal eelnevalt hingelise erutuse seisundi esinemist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-10-13 kohaselt hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti. Tõenditest nähtuvalt oligi süüdistatava emotsionaalne erutusseisund lühiajaline. Pärast konflikti käitus Stanislav Semenjuk käitus adekvaatselt ja rahulikult. Käesolevas asjas ei ole alust järeldada, et süüdistatav püüab anda ennastõigustavaid ütlusi, kuna ta ei ole püüdnud välja mõelda asjaolusid, mida ta täpselt ei mäleta ega sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada. Kaitsja leiab, et Stanislav Semenjuk oli seejuures hädakaitseseisundis ja tal oli õigus kaitsetegevusele, kuid lüües kannatanut korduvalt noaga elutähtsasse piirkonda, ületas Stanislav Semenjuk hädakaitse piire. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas puudub küllaldane tõenditest tulenev informatsioon selle kohta, kuidas ja millistel põhjustel konflikt tekkis ning kuidas Stanislav Semenjukki rünnati. Kohtuistungil uuritud tõendid ei võimalda seega kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses

§ 114lg 1 p 3 ettenähtud süüteokoosseisu esinemise kohta.

Seetõttu tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Käesoleval juhul kuritegu jäi katsestaadiumisse, kuivõrd üks kannatanu - BB jäi ellu. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et Stanislav Semenjukil oli ilmselgelt võimalus ka BB tappa. Maakohtu arvates realiseeris Stanislav Semenjuk kiirabisse helistades plaani oma teo varjamiseks juhtida tähelepanu majast välja jooksnud isikutele. See kohtu järeldus on oletuslik ja ebaloogiline, kuivõrd Stanislav Semenjuk oli kahtlemata teadlik sellest, et vähemalt üks kannatanu on elus ja võib anda toimunu kohta ütlusi. 3.3. Kaitsja märgib, et maakohus märkis asjakohaselt, et Stanislav Semenjuki ei ole varem karistatud vägivallategude toimepanemise eest ning tema teos ei esine mitmeid koosseisulisi raskendavaid asjaolusid. Nii tema süü suurust kui varasemat elukäiku arvesse võttes ei pidanud kohus põhjendatuks karistada Stanislav Semenjukki eluaegse vangistusega nagu taotlesid seda kannatanu ja tema esindaja. Samas hindas kohus süüdistatava süüd keskmisest suuremaks, mis tingis vangistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmise määra, milleks on 14 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei ole maakohus veenvalt põhjendanud oma hinnangut Stanislav Semenjuki süü suurusele. Süüdistatav pani toime kuriteo ajendatuna tema suhtes eelnevalt asetleidnud kannatanutepoolsest ründest, mis tingis tema kontrollimatu ja intensiivse vägivallateo. Stanislav Semenjuk'ile karistuse mõistmisel tuleks erinevalt maakohtust kindlasti arvestada karistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et süüdistatav avaldas kohtuistungil valmisolekut hüvitada oma teoga põhjustatud kahju. Kaitsja leiab, et tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada ainult toimepandud kuriteo raskusest ega asjaoludest. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Stanislav Semenjuk’il on varasemalt korduvalt diagnoositud püsikululine süveneva defektiga paranoidne skisofreenia (rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kood F20.00) ning raske psüühikahäire. Käesolevas kriminaalasjas koostatud kohtupsühhiaatria – psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 4/4, 11.04.2018.a nähtuvalt on Stanislav Semenjuk süüdiv, tal on sõltuvus rahustitest ja uinutitest, kuid see ei takista ega piira tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust, eelkõige on oluline tõhus ravi. 5

(14)3.4. Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades Stanislav Semenjuki süüdi

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi.

Kaitsja on seisukohal, et Stanislav Semenjuki poolt toimepandu on õiguslikult hinnatav

§ 115järgi.

Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, samuti arvestades süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 11. oktoobri 2018. a otsus Stanislav Semenjuki süüditunnistamise osas

§-de 114 lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 järgi ja talle karistuse mõistmise osas.

Teha uus otsus, millega tunnistada Stanislav Semenjuk süüdi

§ 115järgi ning mõista talle kergem karistus.

Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda.

  1. Apellatsiooni esitas kanntanu XX esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes vaidlustab Harju Maakohtu otsuse Stanislav Semenjukile mõistetud karistuse ja ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Apellant leiab, et kohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ning on teinud kindlakstehtud asjaoludest ebaõiged järeldused , mis on viinud ebaõigele kohtulahendile. asjas 4.
  2. Kannatanu taotles maakohtu istungil Stanislav Semenjuki karistamist eluaegse vangistusega. Kannatanu leidis, et Stanislav Semenjuki käitumine oli eriti jõhker ja väljakutsuv, ta tekitas täiesti põhjusetult kahele isikule surmavaid vigastusi ja vaid kiire ja oskuslik meditsiiniabi suutis päästa ühe kannatanu elu. Seejuures on kõigi asjas ülekuulatud juuresviibivate isikute ütlustega tõendatud, et kui kannatanu BB-ga võis S. Semenjukil esineda ebaõigesti mõistetud konfliktolukord ja soov seda omal kombel lahendada, siis kannatanu WW käitumine ei andnud mitte mingit põhjust teda surmavalt rünnata. Kõigi sündmuse juures olnud isikute ütluste kohaselt istus kannatanu WW vaikselt laua taga, oli ilmselt väga purjus ega sekkunud väidetavasse arveteklaarimisse tunnistaja NN ja BB vahel, millesse S. Semenjuk agressiivsete vägivallategudega sekkus. S.Semenjuki kõigile juuresviibijatele ootamatult jõhker rünnak lisaks ka kannatanu WW vastu oli absoluutselt põhjendamatu ja näitab üheselt seda, et Stanislav Semenjuki näol on tegemist äärmiselt kõrge ühiskonnaohtlikkusega isikuga, kes ei suuda inimsuhete olemust adekvaatselt mõista ning kes kasutab võimaluse korral igal juhul vägivalda. Kannatanu leiab, et isegi kui kohus Stanislav Semenjuki karistamist eluaegse vangistusega võimalikuks ei pidanud, puudus igasugune alus vähendada temale mõistetavat karistust alla tema poolt toimepandud süüteo eest karistust ette nägeva sätte ülemmäära, s.o. 20 aasta. Kohtu poolt määratud karistus – 15 – aastat on liiga lühike selleks, et Stanislav Semenjukil võiks üldse tekkida vähemalt väline kuulekus ühiskonnareeglitest kinnipidamise vajadusse võimaliku range karistuse kartuse tõttu. Kannatanu taotleb Stanislav Semejuki karistamist toimepandud süütegude eest vähemalt 20 aastase vangistusega. 4.
  3. Kannatanu leiab, et kohus on käesolevas asjas mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti viidanud riigikohtu 10 aasta vanusele lahendile. Selles lahendis analüüsitud asjaolud olid käesolevas asjas kindlakstehtud asjaoludest hoopis erinevad. Kohtuasjas nr. 3-2-1-19-08 kajastatud asjaolude kohaselt tekitati kannatanu surm ettevaatamatusest – liiklusavarii tagajärjel. Käesolevas asjas on aga tegemist süüdistatava tahtliku tegevusega, mis oli suunatud kannatanult elu võtmisele. 6

(14)Riigikohtu lahendi 3-2-1-19-08 juhised võiksid olla mööndusega kohaldatavad kannatanu XX enda poolt esitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõudele, hoopiski mitte aga tema kui lapseealiste kannatanute R, sünd. XX.XX.XXXX.a. ja T , sünd. XX.XX.XXXX.a. seadusliku esindaja poolt esitatud kahjunõudele . Lapseealistele R-le ja T-le tekitas isa ootamatu kadumine isiklikku hingelist valu ja kannatust, kuna nad ei ole võimelised adekvaatselt tajuma selle tegelikku põhjust. Isa, kes oli neile lähedane ja armas ning kes lapsevanemana kujutas endast väikelapse psüühilises arengus olulist tuge turvalisuse tagajana,. Neile jääb pikaks ajaks arusaamatuks, kuidas ja millistel asjaoludel isa on kaduma jäänud ning isa kui toetava lapsevanema jätkuv puudumine nende elus tekitab neile endile jätkuvaid hingepiinu, mis võib omakorda tekitada jäävaid psühhootilisi kõrvalekaldeid või psüühilise tasakaalu häireid täiskasvanueas. Vastavalt laste seadusliku esindaja XX ütlustele kohtuistungil keeldub vanem laps R uskumast, et isa ei tule tagasi ja saadab jätkuvalt ema kaudu isale omavalmistatud erinevaid joonistusi ja käsitöid, mida ta isale varasemalt uhkusega näitas. Lastele hingeliste kannatuste ja hingevalu tekitamiseks nende isa tapmise tõttu ei ole neil vajalik vahetult selle juures viibida, kuivõrd just jäädavalt kadunud suhtluse puudumine isaga ja isa toe puudumise tõttu kadunud turvatunne on lapsele iseenesest sellise kannatuse tekitajaks. Isikult, kes tappis nende isa, on igati alust nõuda sellise erandliku iseloomuga mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kannatanu leiab, et just ülaltoodud asjaolud kvalifitseeruvad VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlike asjaoludena, mis on kannatanute seadusliku esindaja poolt kohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud rahalisele nõudele seaduslikuks aluseks. Nõutava rahalise hüvitisega oleks võimalik kompenseerida vähemalt mingil määral isa toe ja abi puudumist, oleks võimalik pakkuda lastele kaotustunde leevendamiseks ja uute muljete loomiseks nende viimist mingitele lastepärastele üritustele , reisidele, pakkuda neile tegevust, mis mõtted isa puudumiselt kõrvale juhiksid. Kannatanu kordas kohtule korduvalt, et ta jätab mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse kohtu otsustada. Maakohus jättis aga põhjendamatult hüvitise nõude täies ulatuses rahuldamata, mis on kannatanu arvates ebaõiglane ega põhine seadusel. 4.
  1. Kannatanu palub tühistada Harju Maakohtu 11.10.2018.a. otsus Stanislav Semenjukile mõistetud karistuse osas, määrates temale karistuseks 20 aastase vangistuse. Tühistada Harju Maakohtu 11.10.2018.a. otsus kannatanu mittevaralise kahju rahalsie hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uus kohtulahend, mõistes VÕS § 134 lg 3 tuginevalt Stanislav Semenjukilt välja rahalise hüvitise kohtu äranägemisel alaealistele kannatanutele RR-le ja TT-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  2. Süüdistatav Stanislav Semenjuk esitas apellatsiooni, mille sisust tuleneb, et palub kokkuvõtlikult temale mõistetud karistuse kergendamist. Süüdistatav leiab, et maakohus leidis valesti, et BB võis iseseisvalt liikuda peale temale noalöökide tekitamist. Süüdistatav leiab, et kannatanu BB ütlused selles osas on ebausaldusväärsed. Süüdistatav märgib, et hoopis kannatanud ähvardasid teda ja olukord sündmuskohal oli pingeline. Süüdistatav leiab, et ebausaldusväärsed on ka tunnistaja NN ütlused, kuna tunnistaja on oma ütlusi menetluse jooksul pidevalt muutnud. BB on vägistaja ja naisepeksja, seega ka tema ütlused on ebausaldusväärsed. Süüdistatavale jääb mulje, et kannatanu XX, kanntanu BB ja tunnistaja NN mängivad kokku, et kohus möhitaks temalt välja ka hiigelsummas mittevaralist kahju. Süüdistatav märgib, et kannatanud alandasid ja lõid teda, siis saabus tal mälulünk ning kui ta tuli teadvusse 2 ründajat juba lamasid verelombis. Süüdistatav märgib, et NN nautis toimunut ning mõnitas voodis lamavat ja veritsevat kannatanut. Seejärel lahkus NN koos temaga sündmuskohalt ning seksis süüdistatavaga. Süüdistatav saab aru, et toimunud tegelikuks põhjuseks oli NN, kes 7
(14)soovis oma endisele elukaaslasele kätte maksta. NN kasutas teda oma eesmärkidel ära, teades, et ta on purjus ja ravimite mõju all. Süüdistatav palub ringkonnakohtus tunnistaja NN ristküsitleda, kuna ta on tunnistajaga telefoni teel rääkinud ning tunnistaja on valmis andma tõele vastavaid ütlusi. Maakohus pole karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et süüdistatav on varem kohtulikult karistamata, et ta on invaliid seoses psüühikahaigusega. Süüdistatav tervislik seisund on vanglas pidevalt halvenenud, kuid teda ei ravita. Süüdistatav leiab, et ta tegutses hädakaitse piiride ületamisel ning palub vastavalt maakohtu otsust muuta. KOHTUISTUNG
  1. Kohtuistungil jäi süüdistatav ning tema kaitsja apellatsioonides esitatud seiskohtade juurde ning palusid neid rahuldada. Süüdistatav toetas enda ja oma kaitsja apellatsioonid. Kanntanu esindaja vaidles süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele vastu, palus jätta need rahuldamata ja palus rahuldada tema apellatsiooni. Prokurör samuti vaidles süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele vastu ning toetas kannatanu esindaja apellatsiooni. Prokurör palus jätta süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, tutvunud kaitsja, süüdistatava ja kannatanu esindaja apellatsioonides toodud seisukohtadega, võtab kõigepealt seisukoha kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides tõstatatud materiaalõiguslikele ning tõendatuse küsimustele seoses süüdistatava süüditunnistamisega

§ 114

lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi (I), võtab seisukoha süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning vastab kannatanu esindaja apellatsioonile seoses mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisega (II), ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III). I. 8. Sarnaselt maakohtu ja apellantidega märgib kohtukolleegium sissejuhatavalt, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus, et kõik kannatanutel fikseeritud vigastused tekitas neile S. Semenjuk enda kaasavõetud noaga ööl vastu 22.01.2018 Tallinnas, XXX korteris. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks vastata kaitsja apellatsioonis tõstatatud lakoonilisele argumendile süüdistatava loobumisest süüteokatsest

§ 40tähenduses.

Kaitsja toob välja, et kuritegu

§ 114

lg 1 p 3 -

§ 25lg 2 jäi katsestaadiumisse, kuivõrd üks kannatanu - BB jäi ellu.

Sellise süüdistatava tegevuse kvalifikatsiooniga kaitsja ei nõustu. Kaitsja märgib, et ei saa tähelepanuta jätta, et Stanislav Semenjukil oli ilmselgelt võimalus ka BB tappa. Stanislav Semenjuk oli kahtlemata teadlik sellest, et vähemalt üks kannatanu on elus ja võib anda toimunu kohta ütlusi. Sellele vaatamata jättis süüdistatav BB ellu ning sündmuskohalt lahkudes kutsus talle kiirabi. Kaitsja leiab, et süüdistatava tegevust mõlema kuriteo ohvri suhtes tuleb seega kvalifitseerida

§ 115järgi kui lõpuleviidud kuritegu, kuna 1 kannatanutest suri sündmuskohal.

8.1. Riigikohus on varasemalt üksikasjalikult selgitanud

§ 40

kohaldamise põhimõtteid, milliseid ringkonnakohus peab vajalikuks vastuseks kaitsja apellatsioonile taasesitada.

§d 41 ja 42 reguleerivad süüteokatsest loobumist üksiktäideviija puhul, sätestades lõpetamata ja lõpetatud katsest loobumisele erinevad nõuded.

§ 41

lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest), ning nähtuvalt

§ 42lg-st 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo 8

(14)tagajärje (s.o eeldab aktiivset käitumist). Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Tulenevalt

§ 41

lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. Seega lahendades küsimust, kas tegemist on lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Nii tuleb katse lugeda lõpetatuks juhul, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Nii näiteks olukorras, kus täideviija lööb kannatanut korduvalt külmrelvaga ning peab kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et selle tulemusel kannatanu sureb, on tegemist lõpetatud süüteokatsega, millest saab loobuda vaid aktiivse päästmisteoga (kannatanule abi osutamine vms). Ja vastupidi, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Nii näiteks olukorras, kus täideviija ründab tapmistahtlusega kannatanut, lüües teda terariistaga, pärast mida aga kannatanu sündmuskohalt minema jookseb, võib olla tegemist lõpetamata katsega, kuivõrd täideviija saab aru, et tema tapmistahtlusega toimepandud teost surma põhjustamiseks ei piisa. Sellises situatsioonis piisab loobumiseks seega tegevusetuks jäämiseks, s.o täiendavatest (tapmis)tegudest loobumisest, kui nende toimepanemine oli mõistagi võimalik. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega. Need on ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. Seega ei saa kõigil juhtudel piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et lõpetamata/lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. (RKKK nr 1-17-3858/69) 8.2. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja argument süüteokatsest loobumisest on kriminaalasjas uuritud tõenditega üheselt ümber lükatud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et korterist lahkudes oli süüdistatav teadlik sellest, et BB on elus ning kutsus talle kiirabi viimase elu päästmiseks. Helistades Häirekeskusesse teatas end oma isiku varjamiseks AA’ks nimetanud S. Semenjuk, et kaks XXX maja korterist X välja jooksnud meest teatasid talle, et selles korteris on kaks laipa. Häirekeskuse töötaja täpsustavale küsimusele ütles S. Semenjuk, et korteri number on Y ning välja jooksnud mehed ütlesid talle, et kannatanud on suremas (Kd II lk 2). Seega olukorras, kus S. Semnjuk lõi nii WW kui ka BB korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda - kõhtu, kaela ning rindkerre, teadis ta, et selle tulemusel mõlemad kannatanud surevad, on tegemist lõpetatud süüteokatsega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et S. Semenjuk tegi kõne hädaabinumbrile mitte BB elu päästmiseks, vaid põhjusel, et talle ootamatult ilmus korteri tagumisest toast välja kaks tunnistajat (Ukrainast pärit ehitajad), kes kiiresti lahkusid ja tal oli võimalus oma isikut varjates (mitte näidates oma telefoninumbrit ja öeldes vale nime) ajada kahtlustus nende meeste peale. 9

(14)Lisaks sellele järeldusele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vaatamata Häirekeskuse töötaja korduvatele küsimustele täpsustada maja number, kus inimesed on surnud või suremas, süüdistatav seda meelega ei teinud. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest saabus politsei ning kiirabi kohale tunnistaja JJ 12 minutit hiljem tehtud väljakutse peale, kes saabus korterisse ning teatas Häirekeskusele täpse aadressi. Sellega on ümber lükatud kaitsja seisukoht sellest, et oma aktiivse tegevusega kiirabi väljakutsumisel loobus süüdistatav lõpetatud süüteokatsest. Tegelikult üritas süüdistatav oma kõnega Häirekeskusesse mobiiltelefonilt, millest võttis eelnevalt välja SIM kaardi, esitledes end vale nimega, jättes nimetamata kuriteopaiga täpse aadressi, jälgi segada ning vastutusest kõrvale hiilida.
  1. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide keskseks argumendiks on versioon, et S. Semenjuk pidi end kaitsma WW ja BB rünnaku eest ning tekitas ühele surmavaid ja teisele eluohtlikke vigastusi äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanutepoolne vägivald ja solvamine S. Semenjuki aadressil. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on ammendavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanu BB ja asjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega on ümber lükatud süüdistatava versioon sellest, et WW ja BB ründasid teda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks vastuseks kaitsja ja süüdistatava apellatsioonile toob kohtukolleegium välja järgmist. Kannatanu BB ning tunnistajate ütlustest ei nähtu, et WW ja BB oleks süüdistatavat solvanud ja rünnanud. Maakohtu poolt uurimata või ebaõigesti hinnatud tõenditele, millest nähtuks väidetav kannatanutepoolne vägivald ja solvamine süüdistatava suhtes, ei viita oma apellatsioonides ei kaitsja ega ka süüdistatav. Väärib märkimist, et selliste tõendite puudumisel rajabki kaitsja oma apellatsiooni seisukohad vaid süüdistatava ütlusetele, mis aga ei riimu asjas uuritud ülejäänud tõendikogumiga. Tõsi, uuritud tõenditest nähtub, et pingeline olukord võis olla kannatanu BB ja tunnistaja NN vahel, kes on olnud elukaaslased. Seda tunnistab NN poolt 21.01.2018 BB-le saadetud ähvardavate ja alandavate sõnumite iseloom kui ka tunnistaja ja kannatanu omavahel riimuvad ütlused sellest, et nad võisid arutada oma suhteid, rääkida petmisest. Tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et just S. Semenjuk ise ja NN võisid olla BB-le külla sõites negatiivselt ja agressiivselt meeletatud, sest NN oli süüdistatavale kurtnud talle varem osaks saanud vägivallast ja tema negatiivset meelestatust. Tunnistajate ütlustest nähtub, et WW ja BB olid raskelt purjus. Tunnistaja CC seletas, et tema saabumisel korterisse olid WW ja BB nii purjus, et nendega ei olnud milleski rääkida, seega läks ta oma tuppa (IV kd, lk 146 – 149). Toksikoloogiauuringul leiti WW surnukeha verest 3,05 mg/g etanooli ehk promilli (mg/g ehk grammis veres on X milligrammi etanooli, tuntud kui promill). Kannatanu BB haiglasse saabumisel tuvastati temal etanooli sisaldus veres 3,1 promilli (III kd, lk 14). Kohtukolleegium märgib, et kuni
  2. aastani defineerisid õigusaktid alkoholisisaldust veres alates 2,5 promillist raskeks alkoholijoobeks. Avalikest allikatest on teada, et täiskasvanud isik, kelle veres on üle 3 promilli alkoholi viibib poolteadvusetus olekus, tal puudub arusaamine sellest, kus ta on, isik võib äkitselt teadvuse kaotada ja teda on raske äratada (http://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/purjusolek-ja-joobeastmed). Lisaks on WW surnukeha ekspertiisiaktist näha, et uuritav on 178 cm pikk, kõhna kehaehitusega. Samuti märkis maakohus asjakohaselt, et kannatanu BB on S. Semenjukist kehaliselt palju väiksem, nii kaalult kui pikkuselt. Tunnistaja CC selgitas, et WW küsimusele, miks BB elukaaslane tuleb võõra mehega, ei olnud BB kakluseks häälestatud. Keegi tunnistajatest ei maini, et süüdistatava ja WW ja BB vahel oleks mingisugunegi konflikt olnud, ründest või raskest solvamisest rääkimata. Sellistele tõenditele ei viita ka kaitsja. Kannatanu BB ebaadekvaatset ja raskes alkoholijoobes olekut tõendab tema enda käitumine peale esimeste noalöökide tekitamist. Pärast esimesi lööke, kui verd hakkas jooksma kaelast ja kõhust, 10
(14)käis ta end vannitoas pesemas, oli ära ca 10 minutit. Seejärel oma elu päästmise asemel tuli ta tagasi kööki, kus viibis tema ründaja S. Semenjuk. Saabunud kööki, tundus talle, et köögis samuti viibiv WW magab, kuna ta istus endiselt köögilaua taga, tema pea oli langetatud. Ta jõudis võtta pitsi viskit, kui sai S. Semenjukilt järgmised löögid rindkeresse. Siis kukkus ta põlvili, kuid suutis seejärel verisena tuppa roomata. Kohtukolleegiumi veendumusel näitab kanntanu selline käitumine ilmekalt, et BB ei saanud rakse alkoholijoobe tõttu toimuvast aru, oli poolteadvusetus olekus, kui ei tundnud enam noalöökidest valu ega mõistnud ohtu tema elule. Kannatanu BB ütlusi tema liikumistest kinnitavad tema jäetud verised jalajäljed koridoris, aga ka vannitoast leitud verejäljed, milles on tuvastatud tema DNA-d. Uuritud tõenditest nähtub samuti, et WW oli nii purjus, et ei suutnud S. Semenjuki tekitatud noalöökide ajal isegi oma asukohta vahetada ning suri seal, kus eelnevalt istus. Nähtuvalt WW surnu ekspertiisiaktist, tema surnukehal enesekaitsele viitavaid tervisekahjustusi ei sedastatud. Suure tõenäosusega ei olnud ta võimeline peale talle kõikide vigastuste tekitamist enam iseseisvalt liikuma (Kd II lk 97). Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et WW ja BB ei rünnanud ega solvanud süüdistatavat ega olnud selleks lihtsalt oma raske joobeseisundi tõttu võimelised.
  1. Kohtukolleegium on maakohtuga nõustuvalt eespool maininud, et just S. Semenjuk ise ja NN võisid olla BB-le külla sõites negatiivselt ja agressiivselt meeletatud. Tunnistaja NN ütlustest nähtub, et ta on rääkinud S. Semenjukile konfliktist BB-ga – sellest, et BB on teda korduvalt petnud ja tema suhtes vägivalda kasutanud. 21.01.
  2. a NN poolt BB-le saadetud SMS-idest tuleneb, et ta on BB käitumises väga pettunud, viimane ei täida oma lubadusi, jälle joob, valetab ja petab. NN viimased 21.01.
  3. a SMS-id BBle on selgelt ähvardava iseloomuga: „lõbutseda ja minu vastu jalgu pühkida ei ole sul palju enam aega jäänud“, „selle eest, et sa mind laimad, hakkad vastust kandma“, „ma litsun su puruks nagu lutika“ jms. Väärib tähelepanu, et 21.01.
  4. a võtab S. Semenjuk SMSi teel ühendust NN-ga ning uurib tema plaane selle õhtu kohta. NN vastab, et tema tuju on „null“ ja ta kavatseb minna välja. S. Semenjuk pakub talle seltsi ning lepitakse kokku minna koos jooma (III kd, lk 83-86). Kohtukolleegium on seisukohal, et eelkirjeldatust ilmneb üheselt, et NN oli oma elukaaslase peale väga kuri ning soovis temaga samal õhtul suhete klaarimist. Talle tundus sobivat, et ta käitub provotseerivalt ning võtab kaasa võõra mehe elukaaslase elukohta viimasel armukadeduse tekitamise eesmärgil. Mitte NN ei võtnud ühendust S. Semenjukiga oma ähvarduste täideviimiseks, vaid seda tegi S. Semenjuk, kes soovis lihtsalt naistuttavaga kohtuda. S. Semenjuk aga oli segatud kahe inimese konflikti, kus kujutas enda rolli naisterahva saatja ja kaitsjana ning soovis sellist rolli täita. NN aga tekitas temas negatiivset meelestatust BB suhtes. Kohale saabudes nägi S. Semenjuk kahte väga purjus meest, kellest üks hakkas oma suhteid NN-ga välja selgitama, mis on tõendatud BB ja NN enda ütlustega. Ei ole välistatud, et WW ja BB võisid endale lubada negatiivseid kommentaare tekkinud olukorra ja S. Semenjuki saabumise kohta, kuid oma raksest joobeseisundist tulenevalt ei olnud nad võimelised nendest kainemat ja füüsiliselt tugevamat S. Semenjuki ründama. S. Semenjuk ründas endaga kaasa toodud noaga WW ja BB neile ootamatult. Tunnistajate PP ja CC ütlustest nähtub, et NN oli S. Semenjuki sellisest tegevusest šokeeritud – ta nuttis ning karjus, et miks S. Semenjuk seda tegi. NN enda ütlustest nähtub, et oma käitumist põhjendas S. Semenjuk hiljem ainult ühe fraasiga: „Mul sai kõrini/olin nendest tüdinenud“. Eeltoodust tulenevalt nähtub üheselt, et S. Semenjuk saabus teadlikult kohta, kus oli võimalik konflikti olukord ning selle tekkimisel ründas endaga kaasa toodud noaga WW ja BB. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja ja süüdistatava versioon sellest, et Stanistav Semenjukil ei olnud mingit põhjust olla agressiivselt meelestatud, tema sõidu eesmärk oli edasi juua ja seltskonnas suhelda, kannatanud ründasid S. Semenjuki esimestena on seega uuritud tõendikogumiga ümber lükatud. 11
(14)11. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kahe kannatanu korduv noaga löömine elutähtsate organite piirkonda, mis põhjustas ühe isiku surma ja teisele isikule eluohtlikud vigastused, mille puhul meditsiinilise abita jäämisel oleks samuti saabunud isiku surm, on õigesti kvalifitseeritud kahe inimese tapmise katsena

§ 114lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi, mis on toime pandud otsese tahtlusega.

Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide teiseks põhiargumendiks on S. Semenjuki süüvõime küsimus, kuna ta oli eelnevalt mitme kriminaalmenetluse raames süüdimatuks tunnistatud. Väärib märkimist, et ka selles osas ei esita apellandid ühtegi sisulist etteheidet, milliseid tõendeid või asjaolusid oleks maakohus süüdistatava süüvõime tuvastamisel valesti hinnanud või hindamata jätnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on S. Semenjuki süüvõime küsimusele samuti veatult vastanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seetõttu maakohtu veenvaid põhjendusi selles osas korrata. Ringkonnakohus lisab vaid, et S. Semenjuki suhtes viidi läbi kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, millega tuvastati, et uuritaval esineb vaid 1 püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum – sõltuvus rahustitest ja uinutitest, mis ei ole hõlmatav määratlustega

§ 34

ja § 35 tähenduses ning ei takista ega piira tal ümbrusest ega oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast käitumist. Ekspertiisiga on samuti tuvastatud, et S. Semenjukil esineb psüühikahäire sihipärane teesklus ehk simulatsioon. (IV kd, lk 1-52) Oma ekspertarvamuse juurde jäid eksperdid ka maakohtus. Seega on ainetu kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud väited, et S. Semenjukil on varasemalt korduvalt diagnoositud püsikululine süveneva defektiga paranoidne skisofreenia ehk raske psüühikahäire. Maakohus on veenvalt põhjendanud, et S. Semenjuk käitus kuriteo eelneval, kuriteo toimepanemise ning sellele järgnenud ajal teadlikult ning sihipäraselt. Kohtukolleegium lisab, et S. Semenjuk sõitis teadlikult asukohta, kus pidi tekkima konfliktisituatsioon, selle tekkimisel ründas selles osalenud isikuid endaga kaasa toodud noaga ning seejärel lahkus sündmuskohalt, üritades oma jälgi varjata ning vastutusest kõrvale hiilida. II. 12. Kõik apellandid on vaidlustanud süüdistatavale mõistetud karistuse, kusjuures süüdistatav ja tema kaitsja paluvad karistuse leevendamist, kannatanu esindaja aga karistuse karmistamist ning vähemalt 20-aasta pikkuse vangistuse mõistmist. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka karistuse mõistmise osas.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut täielikult järginud. Maakohus on õigustatult märkinud, et süü suurust iseloomustavad teo toimepanemise asjaolud nagu vägivalla kestvus ja intensiivsus. Oma käitumises oli S. Semenjuk äärmiselt jõhker ning seda löökide arvu ja ründe intensiivsust arvesse võttes. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus veatult tuvastanud, et S. Semenjuki süüd tuleb pidada keskmisest suuremaks. 12

(14)Maakohus leidis õigesti, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

ning § 58 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning nendele ei viita esitatud apellatsioonides ka apellandid.

§ 114

lg 1 p 3 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 14-aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega täiel määral S. Semenjuki süü suurust ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist.

  1. Kannatanu esindaja vaidlustab leseks jäänud kannatanu XX ja mõrvatud WW lapseealiste laste mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmist. Kannatanu esindaja leiab, et käesoleva kaasuse puhul tekitas isa ootamatu kadumine lastele suurt hingelist valu ja kannatust, mis on käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Apellant märgib samuti, et just jäädavalt kadunud suhtluse puudumine isaga ja isa toe puudumise tõttu kadunud turvatunne on lapsele iseenesest sellise kannatuse tekitajaks ning erandlikuks asjaoluks. Kohtukolleegium ei nõustu sarnaselt maakohtuga kannatanu esindaja selliste argumentidega ning osundab, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei ole erandlikuks asjaoluks surm kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui selline ei ole erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga (RKTKo 3-2-1-1908, p 15-17). Sarnaselt viidatud kaasusega on lapse puhul hukkunud isaga suhtluse, vanemliku toetuse ja hoolitsuse kadumine vanema surmaga paratamatult kaasnev tagajärg. Kohtukolleegium jätab seega maakohtu otsuse muutmata ka kannatanu XX mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas. III.
  2. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 390 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud Harju Maakohtu otsuse analüüs, süüdistatava nõustamine Tallinna vanglas, apellatsiooni koostamine ning 11.02.2019 kohtuistungil osalemine. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja taotlus on põhjendatud, vastab Justiitsministri määruse (edaspidi: Määrus) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ nõuetele, seega kuulub rahuldamisele. Kannatanu esindaja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 270 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud Harju Maakohtu otsuse analüüs, apellatsiooni koostamine ning 11.02.2019 kohtuistungil osalemine. Kannatanu esindaja tasutaotlus on samuti põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse S. Semenjuki suhtes muutmata, seega jäävad temale õigusabi osutanud kaitsja kulud süüdistatava enda kanda. Kanntanu esindaja on esitanud apellatsiooni kannatanu huvides, seega jäävad apellatsioonimenetluses kannatanule õigusabi osutanud viimase esindaja kulud KrMS § 185 lg 2 alusel kannatanu XX kanda.
  3. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonides nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 13

(14)344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.10.
  1. a otsuse Stanislav Semenjuki suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.12.2019 otsusega RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a otsus osas, millega XX-lt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 270 eurot riigi õigusabi korras määratud esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
  5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kassatsioonimenetluses XX-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 240 (kakssada nelikümmend) eurot (sh käibemaks 40 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.