§-d 233-238, § 311, § 313 ja § 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Ivar Künnap KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning karistuseks mõista
lg 1 alusel süüdimõistetult Tarmo-Roderich Ainsalult menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 alusel süüdimõistetult Ivar Künnapilt menetluskulud riigi tuludesse –
lg 3 p 2 kohaselt ei ole prokuratuuril apellatsiooni esitamise õigust lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale.
lg 1 sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.
lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Asjaolud Ivar Künnap’it ja Tarmo-Roderich Ainsalu süüdistatakse selles, et nemad ühiselt ja kooskõlastatult 10.05.2018 kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul 19.56 kuni 20.15 Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Karuba külas Karuba bussipeatuses lõid tahtlikult ja korduvalt A. M.’it ja tekitasid tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Ivar Künnap lõi alumiiniumtoruga korduvalt, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, A. M. näo- ja ülakeha piirkonda. Peksmisega ühines koheselt Tarmo-Roderich Ainsalu, kes lõi jalaga A. M. puusa piirkonda, mistõttu A. M. kukkus pikali. Seejärel Ivar Künnap ja Tarmo-Roderich Ainsalu jätkasid koos maas lamanud A. M. peksmist alumiiniumtoruga ja jalaga, lüües A. M. korduvalt, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata arv kordi, näo- ja ülakeha piirkonda. Sellise Ivar Künnap’i ja TarmoRoderich Ainsalu tegevuse tagajärjel A. M. tundis valu ning kaotas teadvuse. Oma sellise tegevusega põhjustasid Ivar Künnap ja Tarmo-Roderch Ainsalu kannatanule A. M. tahtlikult rasked tervisekahjustused, s.o tervisekahjustused, mis kestavad vähemalt 4 kuud: mõlema käe küünarluu alumise otsa killustunud murrud, parema VIII-XI roide murd koos osalise õhkrinnaga, vasaku käe III sõrme lähimise sõrmelülivahelise liigese nihestus, parema käe V kämblaluu alumise otsa nihkega murd, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid pea piirkonnas (parema kiiru-kukla piirkonnas ja vasakul kuklapiirkonnas nahaaluskoes veretihedusega muhud), põrutushaav huulel ning hulgalised nahaalused verevalumid mõlemal käel. Seega Ivar Künnap, tervise kahjustuse tekitamisega, kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud, pani toime KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega Tarmo-Roderich Ainsalu, tervise kahjustuse tekitamisega, kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud, pani toime KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatav Ivar Künnap tunnistas A. M. peksmist. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleks süüdi mõista KarS § 263 või § 121 järgi, karistuseks mõista tingimisi vangistus ning tsiviilhagi jätta rahuldamata. Süüdistatav Tarmo-Roderich Ainsalu tunnistas A. M. peksmist. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleks 3 1-19-2078 süüdi mõista KarS § 263 järgi ning karistuseks taotles kaitsja vähemalt osaliselt tingimisi vangistust. Prokurör leidis, et süüdistatavate süü neile etteheidetava kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Prokurör taotles I. Künnapi süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning tema karistamist 5-aastase vangistusega, mida vähendada 1/3 võrra ning karistuseks mõista 3 aastat ja 4 kuud vangistust, millest kohesele kandmisele kuuluks 3 kuud vangistust ning 3 aastat ja 1 kuu vangistust jätta tingimisi KarS § 74 alusel 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Katseaja lisakohustusteks määrata alkoholi tarvitamise keeld ning sotsiaalprogramm. Prokurör taotles T.-R. Ainsalu süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning tema karistamist 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mida vähendada 1/3 võrra ning karistuseks mõista 3 aastat vangistust, mida suurendada Pärnu Maakohtu 19.12.2017.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra. Eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka. Lisaks taotles prokurör süüdistatavatelt menetluskulude välja mõistmist. Samuti palus prokurör süüdistatavatelt solidaarselt mõista kannatanu kasuks välja õiglane hüvitis. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et süüdistatavate süü neile ette heidetava kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Kannatanu A. M. on selgitanud (t.l 6-10, 13-18), kuidas 10.05.2018.a südumused alguse said, st ta sai teada, et lõhutakse tema grill-lehtlat ning läks kohale asja uurima. Ka tunnistaja K. M. (t.l 32-33) on kinnitanud, et 10.05.2018.a helistas ta kannatanule, sest nägi, et lõhutakse kannatanu grillkoda. Sündmuskohal, ühel hetkel süüdistatav I. Künnap võttis kannanu käes olnud alumiiniumtoru ning lõi sellega korduvalt kannatanut. Samuti tuli kannatanu juurde T.-R. Ainsalu ning lõi teda jalaga vastu puusa. Jalalöögi peale kukkus kannatanu maha. Kui kannatanu oli maas, siis süüdistatavad peksid teda toru ja jalgadega. T.-R. Ainsalu lõi kannatanut jalaga näkku ja ribidesse ning I. Künnap peksis kannatanut üle keha. Kannatanu kinnitusel oli lööke väga palju ning löömise ajal kaotas ta ka teadvuse. Kui kannatanu teaduvusele tuli, olid teda peksnud isikud kadunud. Juhtunu tagajärjel sattus kannatanu Pärnu haiglasse, kus ta viibis nädal aega. Politseiametnikust tunnistaja M. S. (t.l 2-5) on kirjeldanud, et 10.05.2018.a oli väljakutse, et kaks meest on peksnud A. M.. Sündmuskohal saadi kannatanult teada, et teda olid peksnud I. Künnap ja T.R. Ainsalu. Samuti on tunnistaja fotografeerinud kannatanu vigastused. Ka tunnistaja U. K. (t.l 34-35) on selgitanud, et vahetult pärast juhtunut nägi ta vigastatud A. M., kes ütles talle, et I. Künnap ja T.-R. Ainsalu peksid teda. Seega on kannatanu vahetult pärast juhtunut, mil ta oli veel ilmselgelt tajutu mõju all ning puudub igasugune alus arvata, et kannatanu moonutas tõde, politseile ja tunnistajale öelnud, et teda peksid I. Künnap ja T.-R. Ainsalu. Samuti tunnistaja R. M. (t.l 38-41) on kinnitanud, et 10.05.2018.a nägi ta vigastatud kannatanut. Tunnistaja oli küll peksmise ajal bussipeatuses, kuid täpselt löömist tunnistaja ei näinud. Koos tunnistajaga olid bussipeatuses süüdistatavad ning naisterahvas. Samuti tunnistajad M. V. (t.l 45-46) ja T. P. (t.l 47-48) on kirjeldanud, et nägid sündmuskohal politseid ja kiirabi. T. P. on ka kinnitanud, et nägi vigastatud kannatanut. Süüdistatav Ivar Künnap (t.l 49-52) on samuti tunnistanud ja kirjeldanud, kuidas ta 10.05.2018.a peksis A. M. toruga. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt. Ka T.-R. Ainsalu (t.l 66-68, 79-86) on tunnistanud, et I. Künnap peksis A. M. toruga. Samuti on T.-R. Ainsalu tunnistanud, et lõi ka ise A. M.. Eelpoolviidatud ütlustest järeldub üheselt ja kahtlusteta, et 10.05.2018.a peksid I. Künnap ning T.-R. Ainsalu A. M.. I. Künnap lõi kannatanut korduvalt alumiiniumtoruga ning T.-R. Ainsalu lõi kannatanut korduvalt jalaga. Patsiendikaardist nr 18/18965 (t.l 22-24) nähtuvad kannatanul 10.05.2018.a peksmisjärgselt tuvastatud vigastused. Isiku ekspertiisiaktiga (t.l 27-29) on samuti kindlaks tehtud kannatanul peksmisjärgselt tuvastatud vigastused. 10.05.2018.a juhtunu tagajärjel olid kannatanul järgmised tervisekahjustused: mõlema käe küünarluu alumise otsa killustunud murrud, parema VIII-XI roide 4 1-19-2078 murd koos osalise õhkrinnaga, vasaku käe III sõrme lähimise sõrmelülivahelise liigese nihestus, parema käe V kämblaluu alumise otsa nihkega murd, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid pea piirkonnas, põrutushaav huulel ning hulgilised nahaalused verevalumid mõlemal käel. Eksperdi hinnangul on märgitud vigastused saadud tömbi vägivalla toimel. Ekspert leiab, et selliste vigastuste tekitamine on võimalik näiteks metallist esemetega. Lisaks nähtub patisendikaardist, et A. M. jäeti haiglaravile. Seega patsiendikaardi ja ekspertiisiaktiga on üheselt ja kahtlusteta kinnitust leidnud, et 10.05.2018.a peksmisest sai kannatanu tervisekahjustused. KarS § 118 lg 1 p 2 kohaselt loetakse raskeks tervisekahjustuseks tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Antud juhul on kannatanul tuvastatud KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes raske tervisekahjustus. Nimelt on ekspert asunud seisukohale, et arvestades tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega, on 10.05.2018.a peksmisega A. M. põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud (t.l 29). Eelpooltoodust järeldub, et antud juhul on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et 10.05.2018.a peksid süüdistatavad kannatanut ning peksmisega põhjustati kannatanule tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Viidatu vastab KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Süüdistatavad on väitnud, et A. M. hakati peksma, sest ta lõi toruga T.-R. Ainsalu elukaaslast K. M. J.. Kohus leiab, et vastav väide on paljasõnaline ja üksnes ennast õigustav. Süüdistatavatel on ilmselge motiiv väita, et esimesena lõi ja ründas kannatanu, pääsemaks kriminaalvastutusest. 14.05.2018.a ehk loetud päevad pärast juhtunut toimunud ülekuulamisel (t.l 42) ei ole K. M. J. andnud mitte ühtegi ütlust seoses sellega, et A. M. oleks teda toruga 10.05.2018.a löönud. Veel enam, 14.05.2018.a ülekuulamisel väidab tunnistaja, et ta isegi ei mäleta, et oleks 10.05.2018.a A. M. üldse näinud. Samas umbes kuu aega hiljem, s.o 18.06.2018.a, toimunud ülekuulamisel (t.l 43-44) on tunnistaja väitnud, et A. M. lõi teda toruga. Seega tunnistaja ütlused tema löömise osas on vastuolulised. Märkimisväärne on, et loetud päevad pärast juhtunut on tunnistaja sündmusi mäletanud justkui oluliselt halvemini kui kuu aega hiljem. Samas kohtu hinnangul on tavapärane, üldteada, loogiline ning eluliselt usutav, et vahetult pärast sündmust on inimesel juhtunu paremini meeles kui aja möödudes. Kohtu hinnangul viitab tunnistaja ütluste muutumine sellele, et pärast esmast ülekuulamist on kannatanu tõenäoliselt suhelnud süüdistatavatega ning saanud teadlikuks, et nad on ütlusi andnud selle kohta, et tunnistajat löödi. Sellist seisukohta toetab ka asjaolu, et tunnistaja puhul oli tegemist T.-R. Ainsalu elukaaslasega ehk tunnistaja on ilmselgelt motiveeritud andma T.-R. Ainsalule soodsaid ütlusi. Seega leiab kohus, et ilmselgelt 18.06.2018.a antud ütlused on kantud eesmärgist vabastada T.-R. Ainsalu kriminaalvastutusest. Sellist kohtu seisukohta toetavad ka tunnistaja R. M. ütlused. Antud tunnistaja viibis samuti sündmuskohal. Tunnistaja selgitas, et tema ei ole näinud, et A. M. oleks kedagi toruga löönud. Tunnistaja nägi toru kannatanu käes ning siis ühel hetkel oli toru juba I. Künnapi käes. Samuti kinnitas tunnistaja, et K. M. J. ei kurtnud pärast juhtunut, et tal kuskilt valutaks vms. Samuti ei ole kriminaalasjas mitte ühtegi viidet sellele, et K. M. J. oleks pärast 10.05.2018.a tuvastatud mõni vigastust. Toruga pähe löömisest nii, et tekib teadvuse kaotus (K.M. J. ütlustel muutus ta löögi tagajärjel uimaseks ja kukkus maha t.l. 44) tekib ilmselgelt vigastus, nt muhk, verevalum vms, samas kriminaalasjas igasugused viited võimalikule vigastusele puuduvad. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et ilmselgelt on K. M. J. oma ütlusi muutnud eesmärgiga muuta need süüdistatavatele soodsamaks. Eelpoolviidatud asjaoludel leiab kohus, et K. M. J. ütlused on ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist välja. T.-R. Ainsalu on ka väitnud, et enne K. M. J. toruga löömist, lõi A. M. ka teda. Lisaks on süüdistatav väitnud, et teda peksid ka kaks meest. Kohtu hinnangul on antud väited paljasõnalised ning üksnes ennast õigustavad. Mitte keegi teine peale T.-R. Ainsalu ei ole väitnud, et A. M. oleks T.-R. Ainsalu löönud. Isegi mitte kaassüüdistatav I. Künnap ega tunnistaja K. M J. ei ole andnud ütlusi selle kohta, et A. M. oleks T.-R. Ainsalu löönud. Ka T.-R. Ainsalu 16.05.2018.a ülekuulamise juures olevatelt fotodelt (t.l 84-86) ei nähtu, et süüdistataval oleks mingeid vigastusi, mis viitaks, et A. M. oleks teda löönud või oleks T.-R. Ainsalu löönud/peksnud kaks meest nagu süüdistatav väidab. Ilmselgelt kui oleks leidnud aset kannatanu poolt süüdistatava toruga löömine või kahe mehe poolt peksmine, oleks 5 1-19-2078 süüdistataval olnud 16.05.2018.a veel näha vigastused, nt verevalumid, marrastused vms. T.-R. Ainsalul on ilmselge motiiv väita, et teda lõi kannatanu ja peksid kaks meest. Selliste väidete eesmärk on ilmselgelt soov pääseda kriminaalvastutusest. Kohtu hinnangul võib T.-R. Ainsalu ütluseid ning prokuratuurile esitatud pöördumisi (t.l 111-126) iseloomustada sõnadega fantaasiarikkad ning ennast õigustavad. Kohus on veendunud, et A. M. ei löönud toruga mitte kedagi. Samas on A. M. möönnud, et n.-ö. hirmutas toruga süüdistatavaid ja K. M. J.. Kohtu hinnangul, arvestades olukorda, oli tegemist käitumisega, mida ei saa pidada ülereageeringuks vms, mis annaks aluse näiteks hädakaitse teostamiseks. Nimelt enne toruga hirmutamist olid isikud lõhkunud A. M. vara. Samuti jookseb kriminaalasjas üheselt läbi, et kannatanu ja süüdistatavate ning K. M. J. suhted olid konfliktsed. Näiteks vaid loetud päevad enne 10.05.2018.a juhtunut oli Koonga poe juurde tehtud kannatanule hauakääbas (t.l 17-18). Märgitut on kinnitanud nii kannatanu kui ka tunnistaja T. H. (t.l 36-37). Kannatanu käitumine oli, arvestades asjaolusid kogumis, mõistetav ja arusaadav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu käitumisele midagi ette heita. Raske tervisekahjustuse tekitamine ei ole iseseisev süütegu, vaid kujutab endast §-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt peab § 118 lg 1 kohaldamisel arvestama §-s 19 sätestatud reegliga, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Järelikult piisab isiku süüdimõistmiseks § 118 lg 1 järgi, kui tal on teo suhtes tahtlus ja tagajärje suhtes ettevaatamatus.1 Seega on antud juhul vaja tuvastada subjektiivse koosseisu osas, et süüdistatavatel oli tahtlus peksmise ja tervisekahjustuse tekitamise osas ning tagajärje ehk raske tervisekahjustuse osas vähemalt ettevaatamatus. Kohus on seisukohal, et antud juhul on peksmine ja kehavigastuse tekitamine toime pandud tahtlikult ning raske tervisekahjustuse suhtes oli isikutel vähemalt kaudne tahtlus. Kohus on veendunud, et kehavigastuse tekitamise osas tegutsesid süüdistatavad vähemalt kaudse tahtlusega. Kriminaalasjas on kinnitust leidnud, et I. Künnap lõi A. M. korduvalt alumiiniumist toruga, samuti on tuvastamist leidnud, et T.-R. Ainsalu lõi kannatanut korduvalt jalaga. Süüdistatavate poolt kannatanu peksmise viis, s.t. korduv löömine toru ja jalaga, sealhulgas pea piirkonda näitab kohtu hinnangul üheselt, et süüdistatavad tahtsid ja soovisid isikut peksta ehk talle kehavigastused tekitada. Antud juhul oli tegemist isiku korduva löömisega mitte näiteks ühe juhusliku äkkvihas tehtud löögiga vms. Samas leiab kohus, et süüdistatavatel oli raske kehavigastuse tekitamise suhtes vähemalt kaudne tahtlus. Süüdistatavad lõid valimatult ja korduvalt kannatanut toru ja jalaga. Peksmise tagajärjeks oli tervisehäire, mis kestis vähemalt neli kuud. Süüdistatavad ilmselgelt pidid võimalikuks pidama, et teist isikut korduvalt toru ja jalaga lüües põhjustavad nad pikaajalise tervisekahjustuse. Iga mõistlik inimene saab aru, et sellise peksmisega nagu toimus käesolevas asjas võib kaasneda äärmiselt raske tervisekahjustus. Samuti näitab süüdistatavate kaudset tahtlust raske tervisekahjustuse suhtes asjaolu, et süüdistatavad jätsid läbipekstud kannatanu lihtsalt maha vedelema ehk olid täiesti ükskõiksed kannatanule tekkida võinud tervisekahjustuse suhtes. Kuna pärast juhtunut jäeti kannatanu sisuliselt maha vedelema, on välistatud raske tervisekahjustuse osas ka kergemeelsus, sest antud kriminaalasjas ei viita mitte miski sellele, et süüdistatavad oleks püüdnud kuidagi peksmise tagajärgi, st raske tervisekahjustuse tekkimine, vältida, kutsudes näiteks kannatanule kiirabi, osutada talle esmaabi vms. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus süüdistatavad on tekitanud tahtlikult tervisekahjustuse, mille raskust nad oleks pidanud võimalikuks pidama, kuid möönsid, suhtudes teo tagajärge ehk raske tervisekahjustuse tekkimisse ükskõikselt. Seega on süüdistatavad KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud teo toimepannud vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Muuhulgas on ekspertiisiga (t.l 105-110) kindlaks tehtud, et T.-R. Ainsalu on süüvõimeline. Süüdistatavatele heidetakse ette KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud teo toime panemist grupis ehk kaastäideviijatena. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolud viitavad selgelt teo kaastäideviimisele. Süüdistatavatel oli ühine teootsus ja tegutseti koos selle järgi. Süüdistatavate ühine 1 J. Sootak. Süüteod elu ja tervise vastu, lk 605 viitega: E. Hirsnik. Mõningatest karistusõiguslikest, lk 157-158 6 1-19-2078 tahe oli suunatud kannatanule kehavigastuste tekitamisele, pidades seejuures vähemalt kaudse tahtluse vormis võimalikuks raske tervisekahjustuse tekkimist. Selline ühine teootsus ei eeldagi isikute võrdset rolli või panust teo toimepanemisel. Piisab kui tegutsetakse teootsuse elluviimiseks. Kohus on seisukohal, et tegu on toime pandud kaastäideviimise vormis. Juhul, kui antud asjas ei oleks olnud kaastäideviimist, siis ilmselt ei oleks kuritegu vähemalt sellisel kujul toime pandud, nt oleks kannatanul olnud vähem vigastusi, ei oleks need olnud sedavõrd rasked vms. Mõlemal süüdistataval oli oma osa kuriteo toime panemisel. Kaitsjate arvates tuleks toime pandud tegu kvalifitseerida KarS § 121 või § 263 järgi, kuna süüdistatavatel ei olnud tahtlust tekitada kannatanule raske tervisekahjustus. Kohus selgitas subjektiivse koosseisu osas, et tagajärje ehk raske tervisekahjustuse osas oli süüdistatavatel vähemalt kaudne tahtlus, mistõttu on täidetud KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Seega puudub alus teo ümberkvalifitseerimiseks. Lähtudes eeltoodust ning hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatavate poolt neile KarS § 118 lg 1 p 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine. Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimelised süüdistatavad Tarmo-Roderich Ainsalu ja Ivar Künnap pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisule vastava teo. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus kummagi süüdistatava puhul ei tuvastanud. Karistust raskendavaks asjaoluks on mõlema süüdistatava puhul KarS § 58 p 10 märgitu ehk teo toimepanemine grupis. Tarmo-Roderich Ainsalu Kohus leiab, et T.-R. Ainsalu süüd KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel tuleb pidada keskmisest väiksemaks. Kohtu hinnangul oli T.-R. Ainsalul antud juhul kuriteo toimepanemisel väiksem roll kui I. Künnapil. T.-R. Ainsalu lõi kannatanut jalaga, aga I. Künnap toruga. Samas T.-R. Ainsalu poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu. KarS § 118 lg 1 p 2 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega sanktsioonist lähtudes on käesoleval juhul võimalik karistuseks mõista üksnes vangistus. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb T.-R. Ainsalu süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning karistuseks mõista neli aastat ja kuus kuud vangistust.
lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning karistuseks mõista kolm aastat vangistust. T.-R. Ainsalu peeti kinni 10.05.2018.a (t.l 59-64) ning vahistati Pärnu Maakohtu 12.05.2018.a määrusega (t.l 69-74). Alates 28.06.2018.a kannab T.-R. Ainsalu Pärnu Maakohtu 12.06.2018.a määrusega nr 1-17-11676 täitmisele pööratud kandmata karistust üks aasta kaks kuud ja üheksa päeva vangistust (t.l 129-131). Seega KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.05 kuni 27.06.2018.a, s.o üks kuu ja 17 päeva vangistust, mistõttu kandmisele kuulub kaks aastat kümme kuud ja 13 päeva vangistust. 04.06.2019.a seisuga on 12.06.2018.a määrusega täitmisele pööratud karistusest T.-R. Ainsalul kantud 11 kuud ja kuus päeva vangistust ning kanda on veel jäänud kolm kuud ja kolm päeva. Viidatust tulenevalt KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Pärnu Maakohtu 19.12.2017.a otsusega mõistetud 04.06.2019.a seisuga ärakandmata karistuse, s.o kolm kuud ja kolm päeva vangistust võrra, ning liitkaristuseks mõista kolm aastat üks kuu ja 16 päeva vangistust. Alates 04.06.2019.a kuulub Tarmo-Roderich Ainsalul kandmisele kolm aastat üks kuu ja 16 päeva vangistust. 7 1-19-2078 Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Ivar Künnap Kohus leiab, et Ivar Künnapi süüd KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel tuleb pidada keskmiseks ning mõnevõrra suuremaks kui T.-R. Ainsalu süüd antud teo toimepanemisel. I. Künnap oli see, kellel oli kannatanu peksmises suurem roll, lüües kannatanut korduvalt toruga. KarS § 118 lg 1 p 2 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega sanktsioonist lähtudes on käesoleval juhul võimalik karistuseks mõista üksnes vangistust. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb I. Künnap süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning karistuseks mõista viis aastat vangistust.
lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning karistuseks mõista kolm aastat ja neli kuud vangistust. Ivar Künnap on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 55). Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt kogu vangistuse reaalne mõistmine. Samas leiab kohus, et osaliselt tuleb mõista reaalne vangistus. Kohtu hinnangul on isik pannud siiski toime sedavõrd raske kuriteo, mille eest ei ole võimalik täies ulatuses kohaldada tingimisi vangistust. Lisaks leiab kohus, et arvestades toime pandud kuriteo raskust, tuleb katseaeg määrata kohustusega alluda käitumiskontrollile. Käesoleval juhul on täiesti põhjendamatult toime pandud vägivaldne kuritegu, mistõttu süüdistatava suhtumine vägivalda vajaks muutmist. Kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik teatud määral muuta ja kujundada isiku hoiakuid. Samuti aitab käitumiskontroll tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb kohesele kandmisele kuuluvaks karistuseks määrata kolm kuud vangistust ning ülejäänud vangistus, s.o kolm aastat ja 1 kuu, jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades mõistetud karistuse pikkust, toime pandud tegu ja selle asjaolusid, siis käesoleval juhul on kohaseks katseajaks kolm aastat ja kuus kuud vangistust. Seega KarS § 74 lg 1, 2 ja 3 alusel määrata kohesele kandmisele kuuluvaks vangistuseks kolm kuud vangistus ning ülejäänud vangistus, s.o kolm aastat ja üks kuu, jätta tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Ivar Künnap ei pane kolme aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Lisaks leiab kohus, et I. Künnapit tuleb kohustada osalema sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Seega KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada Ivar Künnapit osalema sotsiaalprogrammis. Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud KarS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. 8 1-19-2078 Kuna süüdistatavad mõistetakse toime pandud kuriteos süüdi, siis kohustuvad nad hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. Tarmo-Roderich Ainsalule riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on 60 (t.l 76)+60 (t.l 88)+30 (t.l 141)+210 (t.l 164)+210 (t.l 171-172)=570 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub
Ivar Künnapile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on 30 (t.l 143)+180 (t.l 163)+150 (t.l 150)=360 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub
Käesolevas kriminaalasjas on teostatud isiku kohtuarstlik ekspertiis maksumusega 84 eurot (t.l 30). Ekspertiisiga on tuvastatud kannatanule tekitatud vigastused. Käesoleva otsusega mõistetakse süüdi nii T.-R. Ainsalu kui ka I. Künnap. Seega tuleb nimetatud kulu välja mõista süüdistatavatelt võrdsetes osades ehk kummaltki süüdistatavalt
S § 118 lg 1 p 2 on tulenevalt KarS § 4 lg-st 2 esimese astme kuritegu. Seega vastavalt
lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 tuleb kummaltki süüdistatavalt välja mõista ka sundraha 1350 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatavatelt välja mõista menetluskulud järgnevalt: 1)
lg 1 alusel välja mõista Tarmo-Roderich Ainsalult menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 570 eurot,
lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 42 eurot ning
2)
lg 1 alusel välja mõista Ivar Künnapilt menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 42 eurot,
lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 360 eurot ning
Tõkend Ivar Künnapi suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Nimetatud ajani on vajalik tõkendi jätkuv kohaldamine, tagamaks süüdistatava kättesaadavus kohtumenetluse ajal. Tarmo-Roderich Ainsalu suhtes kehtivat tõkendit ei ole. Asitõendeid ei ole. Tsiviilhagi A. M. taotleb mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kuritegu isikule tervisekahjustused ning mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. TsMS § 366 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Samuti
lg 2 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa jätta märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et süüdistatavad tekitasid 10.05.2018.a A. M. tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Seega kohtu hinnangul on antud juhul tegemist VÕS § 134 mõttes mittevaralise kahjuga. Riigikohtu lahendi 3-2-1-54-07 kohaselt eeldatakse VÕS § 130 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale 9 1-19-2078 kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, millest tulenevalt peab hageja tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-34-05 kohaselt tuleb mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel olema kindlaks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb hagejal viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Riigikohus on 12.12.1996.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Seejuures on kolleegium viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et kehavigastuse tagajärjel on talle moraalne kahju tekkinud. 08.02.2001.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 on kolleegium leidnud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kohus peab mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-105-01 kohaselt kahjustab mistahes isikliku õiguse rikkumine inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Kannatanu on hagiavalduses märkinud, et juhtunu põhjustas talle tervisekahjustused ning kannatusi. Lisaks on kannatanu enda 11.05.2018. ja 25.06.2018.a ülekuulamistel selgitanud, et tundis peksmise järel valu. Patsiendikaardi nr 18/18965 (t.l 22-24) ja isiku ekspertiisiakitga (t.l 27-29) on käesolevas asjas kindlaks tehtud, et 10.05.2018.a juhtunu tagajärjel olid kannatanul järgmised tervisekahjustused: mõlema käe küünarluu alumise otsa killustunud murrud, parema VIII-XI roide murd koos osalise õhkrinnaga, vasaku käe III sõrme lähimise sõrmelülivahelise liigese nihetus, parema käe V kämblaluu alumise otsa nihkega murd, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid pea piirkonnas, põrutushaav huulel ning hulgilised nahaalused verevalumid mõlemal käel. Lisaks nähtub patisendikaardist, et A. M. jäeti haiglaravile. Kohus on seisukohal, et kannatanu on tõendanud nii endal 10.05.2018.a juhtunu tagajärjel tervisekahjustuse tekkimise kui ka tervisekahjustuste negatiivse mõju. Ilmselgelt pidi kannatanu tervisekahjustuste tõttu taluma valu ja ebamugavusi, mis kaasnesid vigastuse raviga, nt luumurdude paranemine, operatsioonid, õmblused jms. Kohus, hinnates eelmainitud tõendeid ja asjaolusid kogumis, leiab, et A. M. on kandnud juhtumi tagajärjel moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu heaolu olulist langust. 10 1-19-2078 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 märkinud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. 10.05.2018.a juhtunu tagajärjel sattus kannatanu Pärnu haiglasse ning ta jäeti haiglaravile. Ilmselgelt kaasnesid kannatanule vigastusega valu ja ebamugavused. Samas tuleb hüvitise määramisel arvestada ka sellega, et iseenesest üldjoontes kannatanul organid töötavad, kannatanu ei kaotanud jäset või muud kehaosa, samuti ei ole tajutavad muutusi tema välimuses vms. Harju Maakohtu 13.11.2014.a otsusega nr 1-14-6318 on kannatanule seoses peksmisega, millega põhjustati muuhulgas peaajupõrutus, ninaluude killustunud murd ja silmamuna vigastus, välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 1000 eurot. Pärnu Maakohtu 01.06.2016.a otusega 1-14-1413 on kannatanule seoses peatrauma, millega kaasnes haistmishäire, põhjustamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 7000 eurot. 15.04.2016.a otsusega nr 1-16-1519 on kannatanule seoses kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava tekitamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 420 eurot. Harju Maakohtu 25.05.2016.a otsusega nr 1-16-2655 on kannatanule seoses kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava ja lõikehaavaga vasaku sääre eespinnal tekitamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 3000 eurot. Kõige eelpoolviidatud juhtumite puhul on tegemist olnud KarS § 118 mõttes raskete tervisekahjustustega. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1-01 tuleb hüvitise mõistmisel arvestada ka kahju tekitaja varalist olukorda. Teatistest (t.l 57, 104) nähtub, et kuriteosündmusele eelnenud ajal oli Ivar Künnapi sissetulek minimaalne ning Tarmo-Roderich Ainsalul sissetulek puudus. Kohus leiab, et süüdistatavate varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks neil veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud. Võttes arvesse kõike eeltoodut, sh kohtupraktikat, leiab kohus, et A. M. poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 2000 eurot. Lähtudes eeltoodust, rahuldada A. M. mittevaralise kahju nõue ning välja mõista
lg 1, § 65, § 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt Tarmo-Roderich Ainsalult ja Ivar Künnapilt A. M. kasuks 2000 eurot, mis kanda A. M. arveldusarvele nr x (Swedbank). (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.