Obsah (4)

§ 199§ 266§ 64§ 65

1-19-3611 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-3611 Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtu

§ 199lg 2 p 8, 9; § 266 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 2.

septembri

1. a otsus, üldmenetlus Apellant Süüdistatav Süüdistatav Maksim Amelkin (ik: 37806062226), elukoht: XXX, viibib Viru vanglas; varem kriminaalkorras karistatud Prokurör Ringkonnaprokurör Triinu Olev Vandeadvokaat Kristina Isokoski Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Lõpetada apellatsioonimenetlus osas, milles Maksim Amelkin vaidlustas varguse toimepanemist
3. veebruaril 2019 C AS tanklapoest aadressil CCC.
4. Jätta muus osas apellatsioon rahuldamata.
5. Harju Maakohtu
6. septembri
7. a otsus jätta muutmata.
8. Määrata Advokaadibüroole K. Roosalu makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Kristina Isokoski osutas Maksim Amelkinile apellatsioonimenetluses, 108 eurot.
9. Välja mõista Maksim Amelkinilt talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 108 eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Maksim Amelkinile eraldi dokumendina. 1 1-19-3611 EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Apellatsioonist loobunud apellandil ei ole õigust kassatsiooni korras vaidlustada ringkonnakohtu otsust, kui ringkonnakohus ei ole KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendanud kriminaalasja arutamise piire. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Maksim Amelkinile on esitatud süüdistus

§ 199

lg 2 p-de 8 ja 9 järgi selles, et varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna jätkas ta süstemaatiliselt varguste toimepanemist, tungides ajavahemikus 11.-

1. veebruarini 2019 varguse toimepanemise eesmärgil eramajja aadressil MMM. Vargus jäi lõpule viimata temast olenemata asjaoludel, sest koju jõudnud kannatanu kutsus politsei, kes pidas M. Amelkini sündmuskohal kinni. Samuti varastas M. Amelkin
2. veebruaril 2019 C AS-i tanklapoest asukohaga MMM saiakesi kokku 6,3 euro väärtuses. M. Amelkinile on süüdistus esitatud ka

§ 266lg 2 p 1 järgi selles, et 7.

veebruaril 2019 tungis ta lukustamata uksest sisenedes valdaja tahte vastaselt eramajja Viimsis aadressil OOO.

1. Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega tunnistati M. Amelkin süüdi

§ 199

lg 2 p-de 8 ja 9 järgi ning teda karistati kahe aasta kuue kuu pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati M. Amelkin süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja teda karistati kuue kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti M.

Amelkinile liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes M. Amelkinile liitkaristuseks kolm aastat kaheksa kuud ja üksteist päeva vangistust. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg. Maakohus määras, et Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistusaja möödumisel tuleb M. Amelkin kohtuotsuse jõustumiseni vahistada. Maakohtu otsusega mõisteti M. Amelkinilt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena riigi tuludesse välja sundraha 810 eurot ja kaitsjatasu 375 eurot. Maakohus otsustas asitõenditeks olevad CD-plaadid ja pandilepingu kriminaalasja juurde jätta. C AS tsiviilhagi jättis maakohus rahuldamata. 3.
3. Maakohus leidis, et M. Amelkini süü MMM eramus toimepandud varguse katses on tõendamist leidnud. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav tungis nimetatud elumajja ja lõhkus seejuures aknaklaasi. Kuigi M. Amelkin enda väitel ei soovinud midagi varastada, on vastupidine tõendamist leidnud kannatanu ütlustega, mille kohaselt leidis ta pärast M. Amelkini kinnipidamist tema kinnivõtmise kohas olnud puuvirna juurest järk-järgult sinna peidetud erinevaid esemeid. Need ütlused riimuvad sündmuskoha vaatlusprotokolliga, milles on näha, et majas on kappides otsitud ja asju kappidest välja tõstetud. Maakohus osutas veel sellelegi, et enda sõnutsi otsis M. Amelkin köögikappidest toitu, mis viitab tema soovile toidu leidmisel see 2 1-19-3611 ära süüa ja seega samuti soovile toime panna vargus. Need tõendid kummutavad M. Amelkini ütlused selle kohta, et ta midagi varastada ei soovinud, vaid tahtis majas vaid puhata. 3.
4. C tanklast toimepandud varguse luges maakohus tõendatuks asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva videosalvestusega. Salvestuselt näha, et M. Amelkin sisenes koos naisterahvaga tanklapoodi ja liikusid kohe saiakeste leti juurde, kus naisterahvas võtab saiakesi ja paneb need süüdistatava käes olevasse paberkotti. Seejärel liiguvad nad kassa poole, kuid olles kassa juures mõne sekundi seisnud, lükkab M. Amelkin naisterahva poe väljapääsu suunas ja nad lahkuvad poest. Paberkott saiakestega on kogu see aeg M. Amelkini käes. Kohtu hinnangul kummutab salvestiselt nähtuv M. Amelkini ütlused selle kohta, nagu ei oleks ta vargust toime pannud. 3.
5. Maakohus märkis, et M. Amelkin pani varguse ja varguse katse toime kavatsetult. Kuna M. Amelkin on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh varavastaste süütegude eest, tuleb tema toime pandud järjekordseid vargusi käsitada süstemaatilistena. 3.
6. M. Amelkini süü omavolilises sissetungis luges maakohus tõendatuks kannatanu ütlustega selle kohta, et tema elukohta sisenes tellingute alt esiukse kaudu süüdistatav. Majas toimusid remonditööd, mida tegid kannatanule ja tema abikaasale kuuluva ettevõtte töötajad. Majja tunginud isik väitis, et tuli objektile enda töömeeste juurde. Kannatanu ütlusi kinnitab ka asitõendi vaatlusporotokoll koos sellele lisatud salvestisega CD-plaadil. Kannatanu ütlused kummutavad M. Amelkini selgitused majja sisenemise asjaolude kohta (oma töötajate juurde tulek, telefoni otsimine töömehelt, keda süüdistatav ei suuda isegi identifitseerida). Maakohus märkis, et sissetungimiseks tuleb lugeda ka suletud kui lukustamata ukse lahtilükkamise teel sisenemist. Samuti leidis maakohus, et on selge, et M. Amelkin mõistis, et tal puudub omaniku nõusolek majja sisenemiseks ja sisenemine on ebaseaduslik, seda isegi juhul kui tema arvates majas kedagi ei elanud. Kaitsja väide, et Amelkin lahkus omanike esimese nõudmise peale, ei muuda olematuks juba maja omanike tahte vastaselt nende eluruumi sisenemist. Maakohtu hinnangul pani süüdistatav sissetungimise toime kavatsetult. 3.
7. M. Amelkini käsitumise õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
8. M. Amelkinile karistust mõistes märkis kohus, et tema süüd tueb hinnata keskmiseks. Varastatu koguväärtus oli väike. Süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. M. Amelkin on varemgi varavastaste kuritegude eest karistatud, sh reaalse vangistusega. Uued kuriteod pani ta toime ajal, mil eelmine karistus ei olnud veel lõpuni ära kantud. M. Amelkinile eelmise kohtutsusega mõistetud vangistus oli asendatud narkomaania sõltuvusraviga, kuid see karistus pöörati
9. jaanuari
10. a määrusega täitmisele, sest süüdistatav lahkus sõltuvusravilt ilma loata. Arvestades M. Amelkini varasemat karistatust ja ka asjaolu, et tal on vaja tasuda suuri võlgnevusi, ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada rahalist karistust. Seega, arvestades nii süü suurust kui ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, karistas maakohus M. Amelkinit varguste eest kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning ebaseadusliku sissetungimise eest kuue kuu pikkuse vangistusega. Kohus märkis, et kriminaalhoolduse ja 3 1-19-3611 sõltuvusravi nõuete hiljutine rikkumine näitavad, et M. Amelkin ei ole nende meetmete kohaldamiseks sobiv isik.

§ 64

lg 1 alusel mõistis maakohus talle liitkaristuseks üksikkaristustest raskema suurendamise teel kolm aastat vangistust. Samuti mõistis maakohus M. Amelkinile liitkaristuse

§ 65lg 2 alusel.

1. C AS tsiviilhagi jättis maakohus rahuldamata, sest puuduvad tõendid selle kohta, milliseid saiakesi konkreetselt M. Amelkin varastas ja seega kui suur on tekitatud kahju. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav, vaidlustades maakohtu otsuse tervikuna. Süüdistatav pole nõus kohtueelse menetluse ega kohtumenetluse tulemusega, samuti talle mõistetud vangistuse ja liitkaristusega. 6.
3. M. Amelkin palub selgitada, miks suurendati talle mõistetud karistust Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra. 6.
6. Ta märgib, et otsis Viimsis aadressil OOO oma tuttavat. Samuti küsib ta, miks esitati selles kuriteoepisoodis kuriteoavaldus alles mitu päeva hiljem, mitte aga koheselt. Nii võeti temalt võimalus kohapeal asjaolusid selgitada ja enda süütust tõendada. Ühtlasi juhib ta tähelepanu sellele, et välja ei ole selgitatud ehitusjärgus maja seisukorda teo toimepanemise ajal. Süüdistatav osutab, et maja oli täielikult taraga ümbritsetud. Süüdistatav tahab teada, miks ei kutsutud kohtusse isikut, kellega tal oli sündmuskohal kogu suhtlus. Ühtlasi väidab ta, et maakohus jättis rahuldamata kõik tema taotlused. Videosalvestiselt ei ole näha, et kannatanu abikaasa lükanuks süüdistatava uksest välja, nagu kannatanu väidab. Samuti pidanuks salvetise puhul olnud olemas ka heli. Süüdistatava arvates on kannatanu ütlused valed. 6.
7. Nii OOO kui ka MMM aadressidel toimunud episoodide puhul leiab süüdistatav, et see on üksnes prokuröri ja kohtuniku hinnang, nagu oleks ta soovinud midagi varastada. 6.
8. MMM puhul oli tal lihtsalt soov majas mingi aeg olla, sest tal puudus Tallinnas viibimiskoht. Tema hinnangul majas keegi ei elanud. Süüdistatav küsib, et kui prokuröri arvates soovis ta MMM majast midagi varastada ja tema hinnangul oli süüdistatav selleks kappe avanud, siis miks ei võetud kusagilt jäljeproove ja miks ei tuvastatud, millised esemed olid varastamiseks välja valitud. Ka tahab ta teada, miks ei tehtud sündmuskohast pilte tema juuresolekul, vaid ta nägi pilte alles kohtusaalis, kus ta piltidest keeldus, sest ta ei teinud tegu, milles teda süüdistatakse. M. Amelkini arvates on tunnistaja ütlustes vastuolu, sest kannatanu poeg leidis ta garaažist, kuid tema juures ei olnud varastatavaid asju. Ta üksnes otsis toitu, kuid ei leidnud seda. Tema arvates ei saa teha järeldust, et kuna toidu leidmisel söönuks ta selle ära, siis pani ta juba sel põhjusel toime varguse katse. 6.
9. C episoodi puhul osutab süüdistatav, et salvestis ei näita kõike, see ei näita poest väljumist ega taksosse istumist. Ta tahab teada, miks on see nii. Süüdistatav märgib, et ta ei 4 1-19-3611 näinud videost, kas tal oli poest väljudes käes kott saiakestega või mitte ja taotles seetõttu video kordusläbivaatamist, kuid maakohus ei võimaldanud seda. M. Amelkini arvates on tõendamata, et varguse toimepanemise eesmärgil tegutses just tema, mitte keegi muu isik. Tema hinnangul on ebausutav see, et ta tulnuks taksoga tanklasse saiakesi varastama. Samuti tahab ta teada, miks ei peeta kuue euro maksumuses saiakeste varastamist väärteoks. 6.
10. Süüdistatav soovib, et ringkonnakohtu istungil kuulataks tunnistajana üle YY abikaasa, et kohus tutvuks kõigi videotega ja tutvuks kahe plaaniga, mille ta on apellatsiooni juurde lisanud.
11. Ringkonnakohtu istungil loobus M. Amelkin enda apellatsioonist osas, milles ta vaidlustas varguse toimepanemist C tanklapoest. Muus osas jäi ta enda apellatsiooni juurde. Kaitsja toetas süüdistatava seisukohti. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, olles avalikul kohtuistungil
13. novembril 2019 ära kuulanud apellandi, tema kaitsja ja prokuröri, samuti olles vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, asub seisukohale, et M. Amelkini osaline loobumine apellatsioonist tuleb vastu võtta ja selles osas apellatsioonimenetlus lõpetada, muus osas tuleb apellatsioon jätta rahuldamata ja jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
14. Tallinna Ringkonnakohtu istungil
15. novembril 2019 tutvustati M. Amelkinile muu hulgas tema õigust osaliselt või täielikult oma apellatsioonist loobuda. Kohtuliku uurimise käigus, pärast seda kui kohus oli süüdistatava taotlusel tutvunud süüdistuse kohaselt
16. veebruaril 2019 Tallinnas Mahtra 29 asuvas C tanklapoes toimunud varguse videosalestisega, teatas M. Amelkin, et ta loobub apellatsioonist C tanklapoes toimepandud varguse episoodis. KrMS § 333 lg 1 kohaselt on loobumine ringkonnakohtule siduv. Kui apellatsioonist loobutakse kohtuliku arutamise ajal, lõpetatakse apellatsioonimenetlus sama paragrahvi lg 5 kohaselt kohtumäärusega. Kui apellatsioonist loobumise tõttu jäetakse apellatsioon läbi vaatamata või apellatsioonimenetlus lõpetatakse, jõustub lg 7 kohaselt esimese astme kohtu otsus teiste apellatsioonide puudumise korral kohtumääruse tegemisega. Kuna ringkonnakohtul ei ole arutataval juhul alust apellatsioonist loobumist mitte arvestada, lõpetab kolleegium apellatsioonimenetluse selles osas KrMS § 333 lg 7 alusel.
17. Apellant märgib, et otsis Viimsis aadressil OOO oma tuttavat, mistõttu ei saa tema sisenemist sellel aadressil asuvasse elumajja käsitada omavolilise sissetungina

§ 266lg 2 p1 tähenduses.

See seisukoht on ekslik. Esiteks nõustub kolleegium täiel määral maakohtu vaidlustatud otsuses sisalduva järelduse ja selle aluseks oleva tõendite analüüsiga, et M. Amelkini versioon majja sisenemisest oma tuttava otsimise eesmärgil on vale. Süüdistatav 5 1-19-3611 on eri ajahetkedel andnud erinevaid selgitusi selle kohta, miks ta majja sisenes. Esmalt on M. Amelkin kannatanu YY sõnutsi väitnud, et tal on objektil ehitusmehed ja ta tuli töötajate juurde (vt maakohtu

1. juuni
2. a istungi protokoll, lk 4). Seevastu
3. augustil 2019 toimunud kohtuistungil on M. Amelkin selgitanud, et ta sisenes majja, sest otsis enda juhututtavat R, kelle kätte oli jäänud tema telefon. M. Amelkini selgitused selle kohta, kuidas ta oskas just Viimsis OOO asuvast majast R otsida, samuti tema suutmatus R kuidagigi täpsemalt identifitseerida seavad juba iseenesest sellise versiooni usaldusväärsuse kahtluse alla. M. Amelkini versiooni seab aga kahtluse alla ka tema ebalev käitumine sündmuskohal, samuti see, et ta ei püüdnudki kontakti saada objektil viibivate töömeestega, vaid sisenes tellingute alt majja. Kolleegium märgib aga veel sedagi, et isegi kui versioon sellest, et süüdistatav otsis sündmuskohalt enda tuttavat, osutunuks tõeks, ei saaks seda lugeda õigustuseks majja siseneda. Ka sellisel juhul oleks OOO asuva maja puhul endiselt tegemist kannatanu YY valduses oleva elamuga, millesse sisenemiseks oleks vajalik tema luba või vähemalt tema hilisema käitumisega väljendatud nõusolekut sellega, et võõras inimene majja sisenes. Midagi niisugust arutataval juhul aga ei eksisteerinud. Nii kannatanu ütluste kui ka asitõendina uuritud videosalvestise ja selle vaatlusprotokolli põhjal on üheselt selge, et süüdistatava sisenemine oli valdajale soovimatu ega vastanud tema tahtele.
4. Süüdistatava arvates välistab tema süüditunnistamise Viimsis OOO asuvasse majja ebaseduslikus sisenemises muu hulgas asjaolu, et kuriteoavaldus selle kohta esitati alles mitu päeva hiljem, mitte aga koheselt. Nii olevat temalt võetud võimalus kohapeal asjaolusid selgitada ja enda süütust tõendada. Ühtlasi juhib ta tähelepanu sellele, et välja ei ole selgitatud ehitusjärgus maja seisukorda teo toimepanemise ajal. Süüdistatav osutab, et maja oli täielikult taraga ümbritsetud. Need väited on asjakohatud. Kuriteoavalduse esitamise aeg ei mõjuta teo toimepanemise asjaolusid mitte kuidagi ning asjas uuritud tõendite põhjal on toimunu üheselt rekonstrueeritav. M. Amelkinil on olnud piisav võimalus toimepandut selgitada. Seda on ta ka teinud ja andnud menetluse eri etappidel eri sisuga ütlusi selle kohta, miks ta OOO majja sisenes. Kui M. Amelkin saanuks esmakordselt enda selgitusi anda vahetult sündmuskohal, ei oleks see asjaolude väljaselgitamisse ega toimepandu õiguslikku hinnangusse saanud anda mitte mingit põhimõtteliselt praegusest erinevat lisandväärtust. Mis puutub süüdistatava etteheidetesse, et ei ole välja selgitatud sündmuskohaks oleva maja seisukorda teo ajal ja et maja oli täielikult taraga ümbritsetud, siis need väited on kohatud. Sündmuskoha seisukord on ilmne nii turvakaamera salvestisest kui ka kannatanu ütlustest – tegemist oli eluruumiga ja kannatanu reaalselt elas seal. See, kas ja millises ulatuses tehti majas remonditöid, ei oma toimepandud teo kvalifitseerimise seisukohast mitte mingit tähtsust. Asjaolu, et maja oli üleni taraga ümbritsetud, võiks aga põhimõtteliselt üksnes viia selleni, et M. Amelkini õiguserikkumine ei alanud mitte alles siis, kui ta sisenes YY koduks olevasse majja, vaid kui ta sisenes tema eluruumi ümbritsevale piiratud territooriumile. Kuivõrd seda asjaolu ei ole M. Amelkinile süüdistuses ette heidetud, kolleegium seda praegusel juhul siiski edasiselt analüüsimist vajavaks ei pea, piirdudeski üksnes tõdemusega, et nimetatud väide ei vabasta M. Amelkinit vastutusest ega vähenda tema õigusrikkumise ulatust mitte mingil määral.
5. Süüdistatav teeb apellatsioonis etteheite, miks ei kutsutud kohtusse isikut, kellega tal oli Viimsis OOO sündmuskohal kogu suhtlus e YY abikaasat. Selles osas märgib kolleegium, et ei 6 1-19-3611 süüdistatav ega tema kaitsja ei ole enne kriminaalasja maakohtus arutamist (eeskätt kaitseaktis) ega ka asja maakohtus arutamise ajal taotlenud YY abikaasa tunnistajana ülekuulamist. Seega ei ole süüdistatav niisuguse tõendi kogumist ise oluliseks pidanud ning tema etteheide maakohtule, et nimetatud isikut ei ole kohtuistungile kutsutud on kohatu. Ühtlasi juhib kolleegium M. Amelkini tähelepanu sellele, et enda seisukohtade kinnituseks vajalike tõendite esitamine on kohtumenetluse poolte – ühelt poolt prokuröri ja teiselt poolt süüdistatava ning kaitsja kohustus, mitte kohtu ülesanne, kes on KrMS § 14 lg-st 1 ja 16 lg 1 kohaselt menetleja, mitte menetluse pool.
6. Süüdistatava arvates ei ole OOO asunud turvakaamera salvestiselt näha, et YY abikaasa lükanuks süüdistatava uksest välja, nagu kannatanu väidab. Samuti seab ta salvetise kahtluse alla põhjusel, et sellel puudub heli. Kolleegium, olles videosalvestisega kohtuistungil vahetult tutvunud, samuti olles tutvunud asitõendi vaatluse protokolliga, leiab, et on arusaadav, et YY abikaasa sunnib M. Amelkinit sündmuskohalt lahkuma ja teeb tema suunas liigutusi, mida võib tõlgendada lükkamisena. See, kas M. Amelkini keha reaalselt lükati või jäid tema suunas tehtud käeliigutused sümboolseks, ei pea kolleegium õiguslikult oluliseks asjaoluks. Ka juhul kui süüdistatava suunas tehtud käeliigutsed peatusid enne kui need teda füüsiliselt puudutasid, on nende liigutuste dünaamikast üheselt selge, et need on suunatud M. Amelkinit majast lahkuma sundimisele.
7. Süüdistatav leiab, et kannatanu YY ütlused on valed, kuid tema apellatsioonist ei nähtu ainsatki selgitust selle kohta, mis põhjusel või millises ulatuses tuleks YY ütlusi valeks lugeda. Selle kohta ei andnud süüdistatav mingit täiendavat teavet ka ringkonnakohtu istungil Seetõttu tuleb apellatsiooni nimetatud väide lugeda paljasõnaliseks ja põhjendamatuks.
8. Ebaõige on ka süüdistatava väide, nagu oleks maakohus jätnud rahuldamata kõik tema taotlused. Maakohtu istungite protokollidest nähtuvalt on rahuldamata jäänud üksnes M. Amelkini taotluse C tanklapoe turvakaamerate salvestise korduvaks läbivaatamiseks. Selle taotluse rahuldamata jätmist on maakohus samas asjakohaselt põhjendanud, sest M. Amelkinil puudus mõjuv põhjus taotleda kohtuistungil juba uuritud tõendi korduvaks uurimiseks.
9. Nii OOO kui ka MMM aadressidel toimunud episoodide puhul leiab süüdistatav, et see on üksnes prokuröri ja kohtuniku hinnang, nagu oleks ta soovinud midagi varastada. 16.
10. Seoses selle väitega märgib kolleegium, et varguse katse toimepanemise aadressil MMM on maakohus tuvastanud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele– kannatanu ja tunnistaja ütlustele, sündmuskoha vaatluse protokollile, aga samuti süüdistatava ütlustele – tuginedes. Neist tõenditest saab teha ainuvõimaliku järelduse, et M. Amelkin soovis MMM toime panna varguse (soovis varastada toitu ja majapidamisest leiduvaid esemeid), kuid kuritegu jäi lõpule viimata temast olenemata asjaoludel (süüdistatav ei leidnud majast toitu, mida ta soovis varastada, samuti sattus süüdistatavale peale maja jurde jõudnud tunnistaja, kes kutsus välja politsei). M. Amelkini järgnev väide, nagu soovinuks ta MMM majas lihtsalt mingi aja olla, sest tal puudus Tallinnas viibimiskoht, on seega kummutatud. Süüdistatava väljatoodud 7 1-19-3611 asjaolul, et tema hinnangul ei elanud majas mitte kedagi, ei ole esitatud süüdistuse kontekstis aga mingit õiguslikku tähtsust. 16.
11. OOO aadressil toimunu suhtes on maakohus aga asjakohaselt viidanud süüdistatava puhul nii arutatavas kui ka juba jõustunud varasemas hiljutises kohtuotsuses tuvastatule, millest nähtub süüdistatava käitumismuster – varastamise eesmärgil Pirita ja Merivälja kandi eramutesse sisenemine. Maakohus on süüdistatava niisugust käitumismustrile viidanud kui ühele argumendile, mis kummutab tema versiooni sellest, miks ta OOO majja sisenes. Kolleegium nõustub selle arutluskäiguga täiel määral. 17.
12. Kolleegium peab ebaoluliseks süüdistatava etteheiteid selle kohta, et miks ei tuvastatud MMM majas jälgi, mis osutaksid sellele, et tema on seal kappe avanud ja miks ei tuvastatud, millised esemed olid varastamiseks välja valitud. See, milliseid uurimistoiminguid on süüdistuse kinnitamiseks vajalike tõendite kogumiseks tarvis teha, on prokuröri otsustuspädevusse kuuluv küsimus ja sõltub prokuröri hinnangust sellele, missugune tõendite kogum on vajalik süüdistuse tõendamiseks. Kuna süüdistatav tabati otse sündmuskohalt ja ta on mh ise andnud ütlusi selle kohta, et soovis majast leida toitu, siis on olemas piisavalt tõendeid, mis varguse toimepanemist kinnitavad. Süüdistatava väide, nagu poleks tuvastatud, milliseid konkreetseid esemed varastamiseks välja olid valitud, on asjakohatu. Nimelt on maakohtu istungil kannatanu andnud ütlusi, et garaaži, puuriita, mille juurest M. Amelkin leiti, oli ta peitnud olümpiarublad, 1-rublased, portselankujud ja fotokaamera (vt
13. augusti
14. a maakohtu istungi protokoll, lk 2-3). Sellel, millise tõendiga varastatavad esemed tuvastatakse, ei ole aga jällegi määravat tähendust. Arvestades seda, et esemed, mida M. Amelkin püüdis varastada, leidis kannatanu sündmuskohalt peidetuna alles pärast seda kui politsei oli sündmuskohalt lahkunud, on mõistetav, et tõendiks on just eeskätt tema ütlused. Neid ütlusi ei ole asja arutamisel maakohtus mitte mingil viisil kahtluse alla seatud ega vaidlustatud. 17.
15. Veel on süüdistatav leidnud, nagu esineks tunnistaja DD ütlustes vastuolu, sest tunnistaja väitel leidis ta M. Amelkini garaažist, kuid tema juurest ei leitud varastatavaid asju. Kolleegium mingit vastuolu tunnistaja ütlustes siiski ei näe, sest nii tunnistaja kui ka kannatanu on andnud omavahel kokku langevaid ütlusi, et varastamiseks välja valitud esemed leiti puuriita peidetuna alles hiljem. Selleks osas ei ole kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust maakohtus mitte millegagi kahtluse alla seatud ega neid ütlusi vastustatud. Ka apellatsioonis ei esita süüdistatav ainsatki seltust, miks peaks nimetatud ütluste usaldusväärsuses kahtlema. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonis toodud kriitikat selle kohta, mil viisil on varastatavate esemete koosseis tõendatuks loetud, lugeda asjakohatuks. 17.
16. Nõustuda ei saa ka süüdistatava arusaamaga, nagu ei võimaldaks asjaolu, et ta otsis MMM majast toitu, teha järeldust selle kota, et ta soovis seal toime panna varguse. Nimelt on ka toiduained käsitatavad vallasasjadena

§ 199

sätestatud varguse koosseisu mõttes ja ka toiduainete omastamise eesmärgil äravõtmine on seega vargus. Asja omastamise eesmärgil äravõtmisena tuleb aga mh mõista olukorda, kus keegi võõrale isikule kuuluva toidu ära sööb. Seega isik, kes võõrasse valdusse sisse murdnuna otsib sealt toitu, eesmärgiga see pärast leidmist ära süüa, on asunud toime panema varguse katset. Kui sellises olukorras isik ka toitu 8 1-19-3611 ei leia, on siiski tegemist varguse (kõlbmatu) katsega, mille puhul tegu jääb lõpule viimata toimepanijast sõltumata asjaoludel. Arutataval juhul tuleb aga tähelepanu juhtida sellele, et M. Amelkini puhul pole tõendatud mitte üksnes tema toidu varastamise katse, vaid katse MMM majast ka muid esemeid varastada.

1. Kolleegium ei nõustu ka süüdistatava kriitikaga selle kohta, miks ei tehtud MMM sündmuskohast pilte tema juuresolekul. Kriminaalmenetluse seadustikus ei sisaldu nõuet toimetada sündmuskoha vaatlust kahtlustatava või süüdistatava juuresolekul. Kui menetleja pidanuks vajalikuks M. Amelkini osavõttu sündmuskohal teo asjaolude väljaselgitamisest, siis olnuks võimalik korraldada ütluste seostamine olustikuga. Tõendite kogumiseks vajalike menetlustoimingute otstarbekuse üle otsustabki aga menetleja ning seda, et praegusel juhul ei ole M. Amelkini osaluses sündmuskohaga tutvumisel asjaolude väljaselgitamise seisukohast olulist lisaväärtust nähtud, ei mõjuta asjas kogutud tõendite lubatavust ega usaldusväärsust. Kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldust selle kohta, et M. Amelkin soovis MMM majas toime panna varguse.
2. M. Amelkin palub apellatsioonis mh selgitada, miks suurendati talle mõistetud karistust Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kolleegium osutab, et Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega mõistetud karistuse – üks aasta ja kuus kuud vangistust – asendas maakohus narkomaania sõltuvusraviga kestusega kaks aastat ja kuus kuud. M. Amelkin aga lahkus sõltuvusravilt omavoliliselt, mistõttu pöörati karistuse ärakandmata osa, s.o kaheksa kuud ja üksteist päeva vangistust Viru Maakohtu
7. jaanuari
8. a määrusega täitmisele.

§ 65

lg-st 2 tuleneb, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides

§ 64lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut.

M. Amelkin pani uued kuriteod toime ajavahemikus 7.-13. veebruar 2019, s.o pärast kohtuotsuse kuulutamist eelmises kriminaalasjas ja enne karistuse täielikku ärakandmist. Seega tuligi

§ 65lg 2 alusel moodustada talle liitkaristus. 20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes Kr

MS § 333 lg-st 5 lõpetab kolleegium apellatsioonimenetluse

1. veebruaril
2. Tallinnas XXX asuvas C tanklapoes toimepandud varguse episoodis ja märgib, et tulenevalt KrMS § 333 lg-st 7 maakohtu otsus selles osas ringkonnakohtu otsuse tegemisega jõustub. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium muus osas Harju Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
5. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 108 eurot (käibemaksu ei lisandu). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks kaks pooltundi ja ringkonnakohtu istungil osalemiseks samuti kaks pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku nelja pooltunni eest suuruses 108 eurot, millele 9 1-19-3611 käibemaksu ei lisandu. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni osaliselt rahuldamata ja teises osas lõpetab apellatsioonimenetluse põhjusel, et apellant loobus apellatsioonist, mis kokkuvõttes tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses tervikuna muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 10