Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED
Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud.
lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi
Neil asjaoludel lahendab kohus
3.
lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi
lg 6 alusel rahuldamata.
lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Kohus märgib, et tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja Ühisraha OÜ on sõlminud kostjaga 20.09.2018 lepingu majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandusvõi kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohus märgib, et tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. 4.Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleb viivisemääraks vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausele ja § 415 lg-le 1 lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus kokku lepitud intressimäär, milleks on 40 % aastas (laenulepingu põhitingimuste p 1.10, üldtingimuste p 3.7). Hageja leiab, et puuduvad alused lepingujärgse viivise vähendamiseks, viidates mh Riigikohtu lahendile 3-1-1-120-08 p 12. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. Pooled on käesoleval juhul sõlminud laenulepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud laenulepingu põhitingimused ja üldtingimused. Laenulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on laenusumma tagasimaksetega viivitamisel laenuandjal õigus nõuda viivist, viivise määraks on lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise aasta- ja päevamääraks on lepingu põhitingimustes ettenähtud intressi aasta- ja päevamäär. Laenulepingu põhitingimuste p 1.10 tulenevalt on aastane ja päevane intressimäär vastavalt 30% ja 0,083%. Samuti on Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb krediidiandja õigus nõuda viivist, viivise päeva ja aastamääraks on laenulepingus kokkulepitud intressimäär (fikseeritud intress 30%aastas ehk 0,083% päevas). Seega on kooskõlas laenulepingu põhitingimuste p 1.10, üldtingimuste p 3.7 määratletud viivise määr 30% aastas ning põhjendatud ei ole hageja 3 tuginemine viivisemäärale 40% aastas. Kohus lähtub viivise määra kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel lepingus kokkulepitud viivise määrast 30% aastas ehk 0,083% päevas. 5.Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Kostja ja Ühisraha OÜ vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste p 3.7 on mh. sätestatud, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, kohustub laenusaaja maksma laenuandjale viivist, mis vastab lepinguga ettenähtud intressimäärale. Eraldi kokkulepet viivise suuruse kohta ei olnud, kostja ei ole olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. Kohus on seisukohal, et lepinguline viivis 30% aastas ehk 0,083% päevas, mis tuleneb kokkulepitud intressist 30 % aastas, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 30% aastas 3,75 korda (hagiavalduses märgitud 40% puhul isegi 5 korda) seadusjärgset viivisemäära, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% aastas ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduses kajastatud perioodi arvestades on seadusjärgne viivis kohtu arvutuste kohaselt, lähtudes VÕS § 113 lg 1 teisest lausest, 13,73 eurot. Hageja on esitanud ka edasiulatuva viivise 4 nõude
Kuivõrd kohus leidis, et viivist puudutav tingimus on tühine, mõistab kohus
6. Neil asjaoludel kuulub hagi
lg 1 kohaselt tagaseljaotsusega osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 610, 38 eurot, millest põhivõlgnevus on 500 eurot, intress 80,82 eurot; lepingu hooldustasu 6,25 eurot; sissenõudmiskulud 9,58 eurot ja seisuga 28.06.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 13,73 eurot. Kuna kohus eelnevalt leidis, et tühine on lepingu tingimus hageja poolt nõutud viivise osas ja hagejal on õigus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses, tuleb kostjalt
alusel välja mõista alates 29.06.2019 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 500 euro tasumiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 54, 91 euro osas. Kohus jätab rahuldamata viivise nõude osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. 7.
lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 8.
lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 865, 29 eurot, kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 650,44 eurot (610,38+ viivis ühe aasta kohta 40,06), so 75% ulatuses, jätab kohus kostja kanda 75 % hageja menetluskuludest ning hageja kanda 25% kostja menetluskuludest. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus
§-dest 163 lg 1, § 173 lg 1, 4.
lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista riigilõiv 175 eurot ning õigusabikulud 480 eurot.
lg-test 1, 2 ning
lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 175 eurot. Kohtuväline kulu on
p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Esitatud hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi ja sisaldab suurel hulgal viiteid õigusnormidele. Samuti ei saanud keeruline olla esitatud tõendite kogumine. Eelnevast lähtudes peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 100 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 275 eurot. Kostjal asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid tekkinud ei ole. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 75% x 275=206,25 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda 5 menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.