← Eesti

2-19-5110/51

Obsah (6)§ 536§ 538§ 172§ 657§ 654§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-5110 Tsiviilasi

) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

§ 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK Tallinna linn (Kesklinna Linnaosa Valitsuse kaudu, avaldaja, eestkostja) esitas

  1. aprillil 2019 Harju Maakohtule avalduse täisealise isiku XX (puudutatud isik) kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks ilma tema nõusolekuta üheks aastaks või kuni vajaduse äralangemiseni. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud skisofreenia. Puudutatud isik on tunnistatud
  2. septembri 2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-46882 piiratud teovõimega isikuks ning tema eestkostjaks on määratud avaldaja. Puudutatud isik on korduvalt paigutatud sundkorras psühhiaatrilisele ravile. Puudutatud isik ei tunnista ravivajadust ja ravi saamata jäämise korral on ta ohtlik iseendale ja teistele. Puudutatud isikule on Eesti Töötukassa
  3. veebruari 2019 otsusega nr TVT/19/010565 määratud puuduv töövõime ja Sotsiaalkindlustusameti
  4. veebruari 2019 otsusega nr P26-2019-83900 raske puue kehtivusega kuni
  5. veebruarini
  6. Avaldusele lisatud psühhiaatri dr PT
  7. märtsi 2019 arvamusest nähtub, et puudutatud isik haigestus esmakordselt
  8. aastal ja viibis haiglaravil
  9. november 2003 kuni
  10. jaanuar
  11. Puudutatud isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. Puudutatud isik paranes raviga hästi, kuid toetusravi katkestamisel haiguse ägenemise tõttu vajas ta korduvat haiglaravi
  12. aasta novembris ja detsembris. Puudutatud isikul diagnoositi paranoidne skisofreenia. Puudutatud isik katkestas toetusravi raseduse tõttu. Patsient sünnitas
  13. novembril 2005 poja, keda kasvatavad puudutatud isiku vanemad. Puudutatud isiku seisund halvenes juba sünnituse eelselt, temale soovitatud ravimeid ta ei kasutanud, mistõttu puudutatud isik hospitaliseeriti sünnituse järgselt taas ägeda psühhoosi tõttu. Koostöövalmiduse puudumise tõttu haigus süvenes, ravimite kasutamise lõpetas puudutatud isik reeglina koheselt peale haiglaravi lõppu. Puudutatud isik lahkus
  14. juunil 2006 kodunt kellelegi teatamata, vanematel puudusid andmed tema asukohast. Puudutatud isik leiti Moskvast räpase ja nälginuna, kust toodi Eestisse ja halva psüühilise seisundi tõttu paigutati haiglaravile, kus viibis tahtest olenematult
  15. august 2008 –
  16. oktoober 2008 Harju Maakohtu määrusega (tsiviilasi nr 2-0855093). Raviga meelepetted taandusid, luulumõtete aktuaalsus vähenes. Puudutatud isik käis korrapäraselt ambulatoorsetel vastuvõttudel kuni
  17. aasta märtsikuuni, mil vanemate andmetel muutus endassetõmbunuks, ei suhelnud enam lapse ega vanematega. Puudutatud isik sulgus oma korterisse, ei suhelnud ega avanud ust, nälgis (kaalulangus ca 15 kg), korteris oli segadus, puudutatud isik oli purustanud kogu korteris olnud olmetehnika psühhootiliste elamuste tõttu. Puudutatud isik viibis ravil perioodil
  18. juuli -
  19. august
  20. Puuduliku koostöövalmiduse tõttu ordineeriti depooravi. Puudutatud isik käis ravimit korrapäraselt süstimas kuni
  21. aasta septembrini ning sel perioodil haiglaravi ei vajanud. Puudutatud isiku seisund halvenes oktoobris 2017, kui ta avaldas paranoilist kahjustusluulu naabrite suhtes, müüs vanematele teatamata oma korteri ja lahkus Eestist. Vanemad kuulutasid puudutatud isiku tagaotsitavaks. Puudutatud isik sõitis psühhoosi mõjul Moskvasse, kus hospitaliseeriti haiglaravile. Peale ravi naases puudutatud isik Eestisse ning asus elama hotelli, kuna väitis end ravi mitte vajavat, kutsusid vanemad talle hotelli kiirabi, kes toimetas ta sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik hospitaliseeriti ja viibis tahtest olenematul ravil perioodil
  22. detsember 2017 –
  23. jaanuar
  24. Peale haiglaravi käis ühel korral depoosüstil. Puudutatud isik hospitaliseeriti järgnevalt
  25. juunil 2018, kui oli maikuus teinud politseile segase avalduse, mistõttu mindi tema kodu kontrollima. Puudutatud isiku kodu oli korrastamata, pliit sisse lülitatud ja järelevalveta. Lähedaste andmetel ei kasutanud puudutatud isik lisaks psühhiaatrilistele ravimitele ka vajalikke somaatilisi ravimeid (kilpnäärme alatalitlus), millega seadis ohtu oma tervise. Vastuvõtul oli puudutatud isik hoolitsemata välimusega, resoneerse mõttekäiguga ning vaenulik vanemate suhtes. Valvearst vormistas tahtest olenematu ravi otsuse
  26. juunil 2018, mida pikendati Harju Maakohtu määruse alusel kuni 40-ks päevaks (tsiviilasi nr 2-18-9816) ning edasi 3 kuuks. Ravivajadust 2

(7)puudutatud isik ei mõistnud, vestlustel keskendus selle vaidlustamisele, soovis dikteerida ravimite valikuid ja annuseid. Korduvalt üritas ravimite võtmisel petta. Ravi foonil psühhootiliste elamuste aktuaalsus vähenes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Haiglast lahkudes, st
  1. oktoobril 2018 määrati patsiendile antipsühhootiline toetusravi depoosüstidena ja suukaudselt. Puudutatud isik käis haiglaravijärgselt depoo-neuroleptikumi süsti saamas ühel korral, edasisest ravist keeldus. Alates
  2. jaanuarist 2019 nõustus võtma raviks suukaudselt psühhoosivastast ravimit, kuid raviarstile jäi kahtlus patsiendi edasises ravimi võtmise soovis. Järgmisena viibis hailgaravil perioodil
  3. märts 2019 –
  4. aprill
  5. Puudutatud isik toodi sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse politsei ja kiirabi kaasabil. Puudutatud isik võeti valvearsti poolt ravile tahtest olenematus korras. Osakonnas oli puudutatud isik formaalse kontaktiga, korrale allus, kuid negativistlik, vaidlustas ja dikteeris ravimite annuseid, keeldus depooravist, aga suukaudseid ravimeid nõustus võtma, oli tõrges, eitas meelepetteid, kuid hallutsineeris elavalt. Eeltoodust tulenevalt on dr PT hinnangul puudutatud isiku seisund viimaste aastate jooksul oluliselt halvenenud. Puudutatud isikul pole vaatamata korduvale statsionaarsele ravile kujunenud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Ambulatoorsel ravil käib ebaregulaarselt, on keeldunud depoosüstidest, ja ravimeid ilmselt võtab samuti ebaregulaarselt. Puudutatud isik on omaalgatuslikult katkestanud ka kilpnäärme alatalitluse ravi. Kontakt puudutatud isikuga on formaalne, ta on dissimileeriv, eitab probleeme ja psühhoosivastaste ravimite ebaregulaarne tarvitamise tõttu on haigus korduvalt ägenenud, mistõttu võib puudutatud isik psühhoosist lähtuvalt olla ohtlik endale ja ümbritsevale. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldust puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isiku suhtes on varasemalt rakendatud kõiki võimalikke abinõusid, kuid puudutatud isik on jätkuvalt ohtlik eelkõige iseendale ennast kahjustava tegevuse ja järelravi eiramise tõttu. Sotsiaalkindlustusamet toetas avaldust. Puudutatud isik on eelkõige ohtlik iseendale, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saamata. Puudutatud isik ei ole valmis vastu võtma temale pakutavat abi, mille tõttu ei saa rakendada teisi abinõusid peale ööpäevaringse erihooldusteenuse. Puudutatud isik vajab toimetulekuks kontrollitud keskkonda ning igapäevaselt personali poolt tema jaoks kohaldatavat professionaalset lähenemist, et ei katkeks toetusravi võtmine ning võiks tekkida haigusteadlikkus. Maakohus viis
  6. mai 2019 kohtumääruse alusel läbi puudutatud isiku suhtes psühhiaatrilise ekspertiisi. PERH Psühhiaatriakliiniku ekspert PV poolt läbi viidud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/80 (ekspertiisiakt) kohaselt põeb puudutatud isik paranoidset skisofreeniat (püsikululine paranoidne skisofreenia, RHK 10 järgi – F20.00), mis avaldub puudutatud isikul tajumise ja mõtlemise häiretes, mis piirab oluliselt tema võimet aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Psüühikahäirete tõttu võib puudutatud isik olla ohtlik endale ja teistele isikutele. Puudutatud isik ei saa aru ravivajadusest ja ravita jäämisel psühhoos ägeneb. Psühhootilises seisundis on ta olnud agressiivne vanemate ja meditsiinipersonali suhtes. Uuritav pole suuteline iseseisvalt toime tulema, võib käituda ebaadekvaatselt ja ennast kahjustavalt. Puudutatud isik tuleks paigutada kuni üheks aastaks tahtest olenematult hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, sest muud abinõud tema turvalisuse tagamiseks puuduvad. MAAKOHTU MÄÄRUS Maakohus rahuldas
  7. juuni 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni
  8. maini 2020 kl 15.
  9. Maakohus kohustas kinnist asutust maakohtule viivitamatult teatama, kui langeb ära vajadus puudutatud isiku hoidmiseks kinnises 3
(7)asutuses. Maakohus tunnistas määruse täitmiseks kuuluvaks alates selle kättetoimetamisest avaldajale. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda. Maakohus tugines ekspertiisiaktile, raviarst EE arvamusele, tsiviilasjas nr 2-19-7951
  1. mai 2019 kohtumääruses tuvastatud asjaoludele, puudutatud isiku ärakuulamisele ja temale riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamusele ning selgitas, et sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks on täidetud. Maakohus luges ekspertiisiakti ja raviarst EE arvamuse alusel tuvastatuks, et puudutatud isik on haigestunud püsikululisse paranoidsesse skisofreeniasse. Haiguse tõttu ei saa puudutatud isik iseseisvalt hakkama oma elutegevuse elementaarse korraldamisega ega ole suuteline elama ilma pideva toeta. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ei mõista vajadust enda ravimiseks. Ravimite võtmata jätmine raskendab haigust ning suurendab ohtu psühhoosiks, mille korral võib puudutatud isik iseennast ja teisi kahjustada. Maakohus nõustus eksperdi ja raviarsti arvamusega, et ilma ööpäevaringse järelevalvega hooldusasutusse paigutamiseta pole võimalik ohtusid ära hoida. Muude abinõude sobivust välistab täielik haiguskriitika puudumine. Maakohus arvestas ka
  2. mai 2019 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-19-7951 tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt on puudutatud isik varasemalt sattunud ravimata jäämise tagajärjel mitmel korral temale enesele ohtlikku abitusse olukorda, käitudes samas agressiivselt teiste suhtes ja kahjustades teistele isikutele kuuluvat vara. Maakohus veendus puudutatud isiku isikliku ärakuulamise põhjal, et puudutatud isik ei mõista ega tunnista üldse oma ravivajadust. Tsiviilasjas nr 2-19-7951 rakendas kohus
  3. mai 2019 kohtumäärusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates
  4. maist 2019 kella 15.45-st. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada kõnealust abinõu maksimaalse lubatud kestusega ehk paigutada puudutatud isik ilma tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni
  5. mai 2020 kell 15.45 (

§ 538lg-le 2 ja SHS § 105 lg-le 5).

Maakohus pidas

§ 172

lg 3 alusel põhjendatuks jätta riigi õigusabikulud ja ekspertiisikulud Eesti Vabariigi kanda. MÄÄRUSKAEBUS Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada või äärmisel juhul saata puudutatud isik avatud tüüpi hooldekodusse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on puudutatud isik noor neiu, täis elujõudu ja energiat. Puudutatud isik hoolitseb enda eest ise, teeb kõik ise, käib ööklubides ja tahab elada normaalselt elu, mitte viibida terve aasta hooldekodus. Puudutatud isik on teinud taotluse eluaseme saamiseks ning puudutatud isik saab augustis oma elamispinna. Kui puudutatud isik saab eluaseme, siis on puudutatud isikul koht olemas, kus elada. Puudutatud isik palub ennast seega vabastada hooldekodus viibimisest. Äärmisel juhul palub puudutatud isik saata teda avatud tüüpi hooldekodusse, kus puudutatud isik saab jalutada ja linnas käija. MENETLUSE EDASINE KÄIK Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja, Sotsiaalkindlustusamet ning puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 4

(7)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Tingimused täisealise isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamiseks on sätestatud SHS § 105 lg-s 1, mille kohaselt paigutatakse täisealine isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama juhul kui täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ning varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks peavad eelnimetatud asjaolud esinema üheaegselt. Puudutatud isikul on diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia. Ekspert on selgitanud, et puudutatud isiku psüühikahäire avaldub tajumise ja mõtlemise häiretes, mis piirab oluliselt tema võimet aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida (tl 78). Seega on täidetud SHS § 105 lg 1 p-s 1 toodud tingimus puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et puudutatud isik on endale ning teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja tema suhtes ei ole võimalik muude abimeetmete kasutamine (SHS § 105 lg 1 p-d 2 ja 3). Puudutatud isik võib osutuda kinnissesse asutusse paigutamata jätmisel ohtlikuks eelkõige endale aga ka teistele inimestele. Puudutatud isiku ohtlikkus tuleneb temal diagnoositud raskest psüühikahäirest. Puudutatud isikul on selline haigus, mida temale välja kirjutatud ravimitega saaks kontrolli all hoida, kuid puudutatud isikul puudub haigusteadvus ning ravisoostumus. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt

  1. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). SA PERH psühhiaatriaosakonna III osakonna juhataja PT on selgitanud, et statsionaarselt ravilt vabanedes käib puudutatud isik ambulatoorsel ravil ebaregulaarselt. Puudutatud isik on keeldunud depoosüstidest, ravimeid võtab ilmselt ebaregulaarselt ning on katkestanud omaalgatuslikult kilpnäärme alatalitluse ravi. Pärast hospidaliseerimise lõppemist puudub teave ravimite tarvitamise kohta. Samas on justnimelt ebaregulaarne ravimite tarvitamine või tarvitamata jätmine halvendanud oluliselt puudutatud isiku olukorda (tl 12-13). Seega on puudutatud isikule lisaks psühhiaatrilistele ravimitele määratud ka somaatilised ravimid (kilpnäärme alatalitus), kuid puudutatud isik neid ravimeid psüühikahäirest tingituna ei võta, millega seab ohtu oma elu ja tervise. Ekspert on selgitanud, et psüühikahäirete tõttu võib puudutatud isik olla ohtlik endale ja teistele isikutele, sest puudutatud isik ei saa aru ravivajadusest ja ravita jäämisel psühhoos ägeneb. Psühhootilises seisundis on puudutatud isik agressiivne vanemate ja meditsiinipersonali suhtes. Puudutatud isik pole suuteline iseseisvalt toime tulema, võib käituda ebaadekvaatselt ja ennast kahjustavalt (tl 78). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku ohtlikkus ka pärast maakohtu määruse tegemist ära langenud. AS Hoolekandeteenuste
  2. novembril 2019 ja avaldaja
  3. novembri 2019 kohtule esitatud selgituste kohaselt on puudutatud isiku käitumine hooldusteenusel viibides jätkuvalt probleeme eitav ning tema reageerimine olukorrale ebaadekvaatne. Puudutatud isik eitab jätkuvalt ravivajadust ning proovib leida viise, kuidas ravimeid mitte manustada. Mh viibis puudutatud isik
  4. septembril 2019 kuni
  5. oktoobrini 2019 psühhiaatriakliinikus kahtlustatuna suitsiidikatses (tl 135 pöördel). Seega 5

(7)on puudutatud isik viibinud küll kontrollitud keskkonnas Valkla Kodus, kuid tema ohtlik käitumine on endiselt jätkunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et muude abinõude sobivuse välistab puudutatud isiku täielik haiguskriitika puudumine ja tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole muude, st puudutatud isiku põhiõigusi vähemriivavate abinõude rakendamine tulemust andnud. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikule varasemalt proovitud osutada vajalikke ravi- ning sotsiaalteenuseid väljaspool kinnist asutust. Puudutatud isikule on määratud antipsühhootiline toetusravi depoosüstidena ning suukaudselt (tl 12 pöördel, 77). Puudutatud isikule on avaldaja kui eestkostja initsiatiivil osutatud nõustamist, abistamist, toetamist ja majutamist. Puudutatud isik on elanud sotsiaalmajaüksuses, kus temale osutati resotsialiseerimis- ja majutusteenust (tl 2). Siiski ei ole muude SHS sätestatud abinõude rakendamine osutunud puudutatud isiku koostöövalmiduse puudumise tõttu piisavaks. Puudutatud isik keeldus vaba tahte alusel ravimite võtmisest ja temale pakutud sotsiaalteenustest (tl 2, 21 pöördel). Puudutatud isik on keeldunud koostööst eestkostjaga, mh varjanud elukohta, ei ole saabunud kokkulepitud kohtumistele, ei ole olnud telefoni teel kättesaadav, ei ole soovinud teha koostööd rehabilitatsiooniplaani koostamisel ning lahkus omavoliliselt Varre tänava sotsiaalmajutusüksusest (tl 4). Seega puudutatud isiku olukord ei paranenud ning asjaolud ei muutunud seoses temale väljaspool kinnist asutust osutatud rehabilitatsiooniteenustega. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning tema hoiakuid ravivajaduse suhtes, on puudutatud isikule vajalik ööpäevaringne erihooldusteenus. Mh ei ole puudutatud isik kaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust kohaldada puudutatud isiku suhtes vähem intensiivsemat abinõu kui puudutatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. aprilli 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4). Seega on teenuseosutaja SHS § 100 lg 2 p 4 kohaselt kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi ehk tuletada vajadusel puudutatud isikule endale meelde raviplaani järgimist ja ravimite võtmist. Juhul kui puudutatud isik keeldub ravist, saab puudutatud isiku suhtes rakendada tahtevastast ravi üksnes tema paigutamisel psühhiaatriakliinikusse. Siiski ei pea ringkonnakohus praegusel juhul põhjendatuks muuta maakohtu määrust selliselt, et isik paigutataks psühhiaatriakliinikusse ning talle kohaldataks tahtest olenematut ravi. Nimelt nähtub AS Hoolekandeteenuste
  2. novembril 2019 ja avaldaja
  3. novembri 2019 kohtule esitatud selgitustest, et kuigi puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ravimeid hoolekandeasutuses järelevalve all olles siiski võtab. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täisealise isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamiseks täidetud. Sellest tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. SHS § 105 lg 5 sätestab, et kohus võib paigutada täisealise isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud SHS § 105 lg-s 1 loetletud asjaolud, võib kohus täisealise isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja taotluse alusel pikendada täisealise isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa.

§ 538

lg 2 kohaselt ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni 24. maini 2019. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid lühema tähtaja määramise. 6

(7)Menetluskulud tuleb

§ 172

lg 3 alusel jätta riigi kanda.

§ 543võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.