Obsah (6)

§ 37§ 38§ 52§ 63§ 64§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 25. aprill 2019, Tartu 3-19-298

) § 37 lg 1 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse (tl-d 1213).

1. Kaebaja esitas
2. veebruaril 2019 vaide käskkirja nr 6-2/65 peale (tl 22). Tartu Vangla jättis
3. veebruari 2019 vaideotsusega rahuldamata kaebaja vaide käskkirja nr 6-2/65 kehtetuks tunnistamiseks (tl 23).
4. Kaebaja esitas
5. veebruaril
6. a Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles nõuab Tartu Vangla
7. jaanuari
8. a käskkirja nr 6-3/2 ja
9. veebruari
10. a käskkirja nr 6-2/65 tühistamist (tl-d 1, 27). Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse (tl-d 2-3).
11. Tartu Halduskohus võttis
12. veebruari
13. a määrusega kaebuse menetlusse ja vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (tl 30).
14. Tartu Vangla leidis
15. märtsi
16. a vastuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata (tl-d 3233). Kaebaja esitas
17. märtsil ja
18. aprillil
19. a täiendavad vastused koos lisadokumentidega (tl-d 48-58, 67). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20. Kaebaja taotleb tööle määramise käskkirja tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kaebaja leiab, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline tööd tegema. Ta sunniti tööle hoolimata sellest, et tal olid suured õlavalud ning ebastabiilne psüühiline seisund. Kaebajal oli hoog, väga tugev ärevus, nahk torkis nagu nõeltega, oli depressiivne meeleolu. Kaebaja viidi arsti juurde, kes isegi ei vaadanud kaebajat läbi, vaid käis korra teises kabinetis, tuli tagasi ja andis mingeid tilku ning ütles, et „läheb tööle“. 2) Kaebaja ei pea õigeks, et ta peab valu kannatades tööd tegema.
21. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised väited. 1) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tal esineb tervislik põhjus, mis välistaks tema töökohustuse. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Ingrid Mesila andis
22. detsembril 2019 kaebaja tööle määramiseks kooskõlastuse (tl 34). Seega oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja teinud kindlaks, et kaebaja on võimeline töötama majandustööl. Ka oma
23. jaanuari
24. a vaides avaldas kaebaja, et nõustus tööle määramise käskkirjaga. Seega hindas ka kaebaja oma tervislikku seisundit selliseks, mis võimaldas tal töötamist. 2 3-19-298 2) Kaebaja diagnoosiga isikutel, sh kaebajal on soovitatav töötada (tl 35). 3) Kaebaja on
25. a jaanuaris töötanud kolmel korral, kokku 3,5 tundi, keskmiselt 1-1,5 tundi päevas (tl 37). Kaebaja ei ole neil päevadel õlavalu kurtnud, mis näitab, et ta on võimeline mõõdukalt töötama. 4) Kaebaja
26. märtsi
27. a meditsiinikaardi kandest nähtub, et kaebajal ei ole ka tagantjärgi esinenud selliseid tervislikke probleeme, mis oleksid majandustööl töötamise takistuseks (tl 38). 5) Kaebaja kohta peetava tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tervisest tulenevat põhjust kaebajal
28. jaanuari
29. a tööst keeldumiseks ei esinenud. Meedik hindas kaebaja tervisliku seisundi selliseks, mis võimaldas tal töötada ja meedik ei andnud kaebajale tööst vabastust. 6) Kaebajal ei ole aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) diagnoositud. Kaebaja on taotlenud ka läbi kohtumenetluse, et kohus kohustaks Tartu Vanglat kaebajale ATH diagnoosimist ja ravi määramist (tsiviilasi nr 2-15-28994). Tartu Maakohus jättis
30. aprilli
31. a otsusega hagi rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
32. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, milles on soovinud Tartu Vangla
33. jaanuari
34. a käskkirja nr 6-3/2 ja
35. veebruari
36. a käskkirja nr 6-2/65 tühistamist. Esimese käskkirjaga määrati kaebaja osalise koormusega tööle vangla majandusabitöölise ametikohale. Teise käskkirjaga määrati kaebajale karistuseks noomitus töökohustuse rikkumise eest.
37. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata.
38. Vangistusseaduse (

) § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 lg-st 2 järeldub, et süüdimõistetu tööle rakendamist ei peeta sunniviisiliseks, kui see vastab seaduses toodud alustele ja korrale. Kinnipeetava töötamise kohustus võib olla välistatud, kui esinevad

§ 37

lg 2 p-des 1–4 viidatud asjaolud või on täidetud

§ 38lg 22 eeldused.

Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas 33-2-1-15, p 16;
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Käesoleval juhul on vaidluse all eelkõige see, kas kaebaja tööst vabastamiseks esines

§ 37lg 2 p-s 3 sätestatud alus – võimetus töötada tervislikel põhjustel.

13. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (

§ 37lg 3).

Kaebaja leiab, et teda sunniti tööle hoolimata sellest, et tal olid suured õlavalud ning ebastabiilne psüühiline seisund. Kaebajal oli hoog, väga tugev ärevus, nahk torkis nagu nõeltega, oli depressiivne meeleolu. Kaebaja viidi arsti juurde, kes isegi ei vaadanud kaebajat läbi, vaid käis korra teises kabinetis, tuli tagasi ja andis mingeid tilku ning ütles, et "läheb tööle". Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tal esineb tervislik põhjus, mis välistaks tema töökohustuse. 14. Kaebaja on esialgu leidnud, et tööle määramise käskkiri oli õiguspärane, alles pärast nädal aega tööl käimist leidis kaebaja, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline tööd tegema (tl-d 1, 11). Seega peab kaebaja ebaõiglaseks eelkõige asjaolu, et kui tal pärast tööle määramise käskkirja vormistamist tervis halvenes, siis vangla sellega ei arvestanud, vaid määras ebaõiglaselt distsiplinaarkaristuse. 3 3-19-298 15.

§ 52

lg 1 järgi osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. TTKS § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajad sama seaduse tähenduses arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Meditsiiniõiguslikult tegutseb tervishoiutöötaja vanglas haiglavälist eriarstiabi andva arsti seisundis (TTKS §-d 20-21), osutades kinnipeetavale sisuliselt ambulatoorset üldarstiabi (TTKS § 7 lg 1) vastavalt perearsti kvalifikatsioonile (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014, lk 138). Vangistusseadus ega ka ükski muu seadus ei määratle, milline arst võib teha otsuse kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks.

1. Asja materjalidest nähtub, et enne kaebaja tööle määramist hinnati meditsiiniosakonnas kaebaja tervislikku seisundit ning tuvastati, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Ingrid Mesila andis
2. detsembril 2018 kaebaja tööle määramiseks kooskõlastuse (tl 34). Seega oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja teinud kindlaks, et kaebaja on võimeline töötama majandustööl. Vaidlust ei ole selle üle, et kõik kinnipeetavaga seonduvad terviseandmed kajastatakse tavapäraselt tema tervisekaardis ja arst saab üldjuhul ka nende andmete põhjal hinnata kinnipeetava töövõimelisust. Kohtul pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, missuguseid tööülesandeid peab kinnipeetav eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega toime tulla ilma tervist ohtu seadmata ja endale ülemääraseid kannatusi tekitamata. Kohtul puudub alus kahelda arsti otsuses, kuna ainult arst võib kinnipeetava tervisliku seisundi hindamisel otsustada isiku töövõimelisuse.
3. Vaidemenetluses selgitas Tartu Vangla meditsiiniosakond, et kaebaja on käinud korduvalt psühholoogi vastuvõtul, kuid tööst vabastust ei ole kaebajale määratud (tl 10). Mitte igasugust terviseprobleemi, valuaistingut või ebamugavustunnet ei ole põhjust pidada töötamise kohustusest vabastavaks töövõimetuseks. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohas, et majandustöö ei nõua kinnipeetavalt vaimseid või füüsilisi võimeid, erialast haridust või eriteadmisi (tl 8). Samuti nähtub vaidlusalusest käskkirjast, et tegemist on kerge majandustööga (tl 8p). Ruumide koristamine pole reeglina raske füüsiline töö, mistõttu saab sellega seonduvaid ülesandeid täita ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ja arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Koristajana töötades on kinnipeetaval võimalus valida, mis asendis ta tööd teeb, et see oleks tema jaoks sobiv ja mugav.
4. Kokkuvõttes leiab kohus, et asjas kogutud tõendite kogumi alusel on tõendatud, et kaebaja oli oma tervisliku seisundi alusel võimeline tööd tegema. Tööle vormistamise nõuded on loetletud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 4 lg-s
5. Vaidlustatud käskkirja puhul on need kõik täidetud, sest selles on olemas kinnipeetava eesja perekonnanimi, sünniaeg, töökoht, tööle asumise aeg ja töötamise tähtaeg ning töötasu arvutamise põhimõte. See on antud VSKE § 12 lg-s 1 sätestatud pädevuse piires, ning ära on toodud ka viited asjakohaste õigusaktide sätetele. Kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on käskkirjaga tutvunud. Kohus leiab eelnevale tuginedes, et Tartu Vangla
6. jaanuari
7. a kinnipeetava X majandustööle määramise käskkiri nr 6-3/2 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 4 3-19-298
8. Kaebaja on vaidlustanud ka
9. veebruari
10. a käskkirja nr 6-2/65, millega kaebaja tunnistati süüdi

§ 37lg 1 rikkumises ja määrati talle karistuseks noomitus.

Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebajal oli

1. jaanuaril 2019 õigus keelduda tööst tema tervisliku seisundi tõttu. Nimelt keeldus kaebaja
2. jaanuaril 2019 kella 10.30 paiku tööle minemast, põhjendades seda sellega, et tema õlg valutab, tal on motoorne rahutus, ärevus ja tunne nagu tema nahka torgitakse nõeltega (tl-d 15, 20). Kokkuvõttes taandub vaidlus sellele, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ja distsiplinaarkaristus proportsionaalne. 20.

§ 63

lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine.

1. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus.
4. Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjaga kaebajat karistatud

§ 37

lg 1 rikkumise eest.

§ 37

lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav, üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav, kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.

1. Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt on vahetult peale korraldusele mitteallumist Tartu Vangla meditsiiniosakond kontrollinud kaebaja tervislikku seisundit (tl-d 20, 39). Valvemeedik konsulteeris psühhiaatriga, kes on varasemalt kaebajaga tegelenud, ning psühhiaatri sõnul kaebaja psüühiline seisund tööst vabastust ei näidusta ehk kaebaja võib töötada (tl-d 23p, 61); kaebajale ordineeritud Diasepaami 14 tilka. Ei leitud näidustust kaebajat töölt vabastada (tl 20). Kohtul pole põhjust arvata, et vanglas töötavad meditsiinitöötajad ei tea, missuguseid tööülesandeid peab kinnipeetav üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega toime tulla ilma tervist ohtu seadmata ja endale ülemääraseid kannatusi tekitamata. Kohtul puudub alus kahelda meditsiinitöötaja otsuses, kuna ainult tema võib kinnipeetava tervisliku seisundi hindamisel otsustada isiku töövõimelisuse. Sellest tulenevalt puudus kohtu hinnangul ka tööle minemise korralduse andnud vanglaametnikul alus kahelda meditsiinitöötaja otsuses.
2. Halduskohtu võimalus kontrollida tööle määramise käskkirja puhul arsti kooskõlastuse õigsust on piiratud. Halduskohus saaks arsti kooskõlastuse kahtluse alla seada vaid arsti ilmselge eksimuse korral. Kogutud tõendid ei kinnita, et kaebajal esineksid sellised vaevused, mis ilmselgelt liikumist ja kergema töö tegemist takistaksid.
3. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtule ei nähtu, et pärast kaebaja töövõimelisuse tuvastamist antud korraldus oleks vastanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus oleks ilmselge ning mis oleks õigustanud selle täitmata jätmist (vt nt Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), leiab kohus, et kaebaja oli 5 3-19-298 kohustatud
8. jaanuaril 2019 töötama, ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks.
9. Kohtu hinnangul ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, sh õigust anda distsiplinaarmenetluse kohta selgitusi, arvamusi ja esitada vastuväiteid (tl 14), distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt

§ 64

nõuetele ning karistus on määratud

§ 64lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides (HMS § 33 lg 3).

Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et vaidlustatud käskkirja andmisele on eelnenud piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud vastavalt HMS §-le 40. 27.

§ 63

lg 1 p 4 kohaselt võib

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

§ 63

lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on

§ 6

lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

1. Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on seega vangla kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
2. Vaidlusalusest käskkirjast ilmneb, et Tartu Vangla on kaebajale karistuse määramisel võtnud arvesse järgmist: töökohustuse rikkumine on raske distsipliinirikkumine arvestades rikkumise massilisust, sellega kaasnevat ohtu vangla julgeolekule ning negatiivset mõju karistuse täideviimise tulemuslikkusele; distsiplinaarkaristuse määramise eesmärk on tagada sisekord ja julgeolek vanglas; valitud karistus (noomitus) võimaldab kinnipeetaval teha juhtunust omad järeldused ning parandada oma edasist käitumist; arvesse võetakse ka kinnipeetava eelnevat distsiplinaarkorras karistatust, rikkumise iseloomu ja laadi ning kinnipeetava suhtumist toimepandud rikkumisse.
3. Kaebaja ei olnud
4. jaanuaril 2019 töökohustusest vabastatud

§ 37

lg 2 p 3 tähenduses, kuivõrd kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli kinnipeetav võimeline majandustöödel koristaja tööülesandeid täitma. Kuna kaebaja puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, pani kaebaja toime rikkumise mitte alludes korraldusele asuda tööle. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale

1. veebruaril 2019 määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Arvestades seda, et raskeima võimaliku distsiplinaarsüüteo eest on kinnipeetav võimalik paigutada kartserisse 45 ööpäevaks, ei ole noomituse määramine antud juhul ebaproportsionaalne. Seega on kohtu hinnangul vastustaja oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja. Kaebaja vabastati 6 3-19-298 kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a määrusega (tl 30). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
5. Kuna ka käesolev kohtuotsus sisaldab kaebaja tervise kohta käivaid delikaatseid andmeid, asendab kohus HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes omal algatusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga X. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7