← Eesti

2-18-15255/26

Obsah (10)§ 436§ 232§ 654§ 652§ 238§ 230§ 651§ 459§ 173§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-15255 Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu ja Mati Maks

§ 436

lg 1, § 232 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis otsuse ulatuslikus osas põhjendamata ja hindas tõendeid ebaõigesti. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks iga asjas esitatud tõendit ja sellele esitatud vastuväiteid hinnanud.

  1. Kostja toob esile, et maakohus kohustas pooli isiklikult asja läbivaatamisest osa võtma. Hageja ei ilmunud istungile, kuna ta magab skleroosi tõttu 15 tundi ööpäevas. Samas kohtas kostja seaduslik esindaja pärast kohtuistungit kohtumajas hagejat, kes saabus autoga Tartust teisele kohtuistungile. Tegemist on kohtu ilmselge petmisega ja kohus jättis sellele reageerimata.
  2. Maakohus märkis otsuses, et lapse sünniaeg on 14.12.
  3. Kuna kohus tõi ekslikult ära lapse vanuse – 14,5 aastane, samal ajal, kui laps ei ole veel 9-aastanegi, leiab kostja, et maakohus võttis vastu otsuse arvestades puberteediealise lapse vajadusi, mitte aga väikese lapse vajadusi.
  4. Kui võtta aluseks kohtu seisukoht lapse vajaduste ja peretoetuse kohta, siis pidi elatise suurus
  5. a moodustama 240 eurot (540 - 60 = 480 : 2) või 88,888% määratud miinimumist, mitte aga 200 eurot.
  6. Maakohus tugines otsuse tegemisel tõendile, mille osas kostja ei saanud oma seisukohta avaldada. Kohus viitab otsuses perearsti tõendile, mille kohaselt on hageja alates 14.05.2019 osaliselt töövõimetu. Kohus tugines haiguse olemasolu tuvastamisel perearsti tõendile, mis välistab autojuhtimise võimaluse, kuid arvesse ei võetud, et sama arst väljastas hagejale ka tõendi auto juhtimise õiguse kohta. Selline põhjus ei saa olla kaalukaks, kuna sellise järelduse tõesus tekitab kahtlusi.
  7. Kostja juhib tähelepanu sellele, et hageja osaline töövõimetus on määratud alates 14.05.2019, kuid elatise suurust vähendas kohus alates 11.10.
  8. Kohus andis aluseta hagejale õiguse maksta kostjale väiksemat elatist rohkem kui 7 kuud.
  9. Kohus nõudis hagejalt tema tulude dokumentaalset tõendust, kuid hageja ignoreeris seda nõuet, esitades vaid nullkäibega konto väljavõtte. 4

(10)Hageja apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldamata jäeti, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda.
  2. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme (

§ 232lg 1).

Kohus ei võtnud arvesse, et hageja ei suuda tervise tõttu tasuda lapsele elatist kokkulepitud ulatuses. Olukord on võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga muutunud. Hageja palk on vähenenud 125 euroni, tal on diagnoositud YYY, mille tõttu on viibinud ka haiglas. Haiguse peatamiseks tehakse järgmise 2 aasta jooksul teisipäeviti süst ja ta magab haiguse tõttu 15 tundi ööpäevas.

  1. Maakohus ei põhjendanud, kuidas saab hageja enda 125-eurosest sissetulekust tasuda kostjale 200 eurot. Seisukohad apellatsioonkaebuste kohta
  2. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  3. Hageja vastust kostja apellatsioonkaebusele ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt välja kostja kasuks elatise 120 eurot alates 11.10.2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 31. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652

lg 5).

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. 32. Kooskõlas

§ 230

lg-ga 3 andis ringkonnakohus 12.09.2019 kirjaga hagejale võimaluse veelkord selgitada oma töövõimet ja sissetulekute suurust. 17.09.2019 esitas hageja vastuse kohtunõudele ja tõendina Eesti Töötukassa 07.06.2019 otsuse töövõimetoetuse määramise kohta (tl 188 – 189). Eesti Töötukassa otsus hageja töövõimetoetuse määramiseks on tehtud pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu võtab ringkonnakohus esitatud tõendi vastu (

§ 652lg 3). Kostja ei ole tõendi vastuvõtmisele vastu vaielnud. Kuivõrd asjas on vaidluse all hageja sissetulekute 5

(10)suurus, siis selle tõendi alusel võib kohtul olla võimalik tuvastada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid. 33. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja. Hageja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsusega hageja poolt kostja ülalpidamiseks tasutava elatise vähendamist 100 euroni kuus. Kostja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas, ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata või määrata elatise suuruseks 88,88% seadusega ettenähtud miinimumelatisest. 34. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas hagejalt kostja kasuks kompromissi korras väljamõistetud elatist on põhjendatud vähendada, kuna kostja tervislik seisund on halvenenud ja tema sissetulekust ei piisa enam miinimumelatise maksmiseks. 35. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti

§ 459

lg-st 1, mille järgi võib kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust muuta, kui elatise suurust mõjutavad asjaolud on vahepeal muutunud.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd pooled ei vaidle kostja vajaduste üle, siis tuleb eeldada, et kostja ülalpidamiskulud on endiselt seaduses sätestatud elatise kahekordne miinimummäär (
  2. a 500 eurot ja
  3. a 540 eurot). Tähtsust ei oma, et maakohus eksis otsuse kirjeldavas osas kostja sünniaja märkimisel, kuna maakohus ei seostanud kostja vanusega vajaduste suurust.
  4. Maakohus kohaldas ringkonnakohtu hinnangul õigesti ka PKS § 102 lg 2, tuvastades asjaolu, et käesoleval juhul esineb alus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. PKS § 102 lg-s 2 nimetatud mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et hagejal on diagnoositud YYY, mistõttu on hageja töövõime hinnatud osaliseks ja nimetatud asjaolu võib pidada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks, mis annab alust vähendada hagejalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse vastuväitega, mille kohaselt ei ole kostja tervisliku seisundi halvenemine tõendatud. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus viitas otsuse põhjendustes haiguse olemasolu tuvastamisel küll perearsti tõendile (tl 116), kuid asja materjalidest nähtuvalt ei ole haigust diagnoosinud perearst, vaid YYY diagnoositi hagejal pärast nädalast haiglas viibimist märtsis 2019 Tartu Ülikooli Kliinikumis (tl 73). Seega kajastab 12.04.2019 perearsti väljastatud tõend üksnes juba eelnevalt hagejale pandud diagnoosi. Kostja hinnangul ei ole maakohtu poolt arvesse võetud perearsti tõend kaalukas ega usaldusväärne põhjusel, et sama arst on väljastanud tõendi auto juhtimise õiguse kohta. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas kostja eeltoodud väide peaks ümber lükkama hagejal diagnoositud haiguse olemasolu. Vaatamata kostja kahtlustele, kas hageja on sedavõrd haige, nagu ta väidab, puudub ringkonnakohtul esitatud tõendite pinnalt alus kahelda hagejale pandud diagnoosis. Ei ole võimalik ignoreerida fakti, et tegemist on raske haigusega, mille puhul üldjuhul haigusnähud süvenevad kiiresti. Seega on usutav, et hagejal puudub sellise diagnoosiga osalise 6

(10)töövõimetuse tõttu mõistlik võimalus teenida täiendavat tulu. Maakohus ei tuvastanud, et hagejal oleks ka sellist vara, mille arvel ta saaks ülalpidamiskohustust täita. Tõenäoline ei ole, et hageja tervislik seisund lähiajal muutuks paremuse poole ja seeläbi ka majanduslik olukord paraneks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et hagejal on ettevõtjana võimalus mõjutada enda palga suurust. Äriregistri andmetel on hageja küll Q OÜ ja W OÜ juhatuse liige, kuid ta pole kummagi äriühingu osanik. Hageja ei saa juhatuse liikmena otsustada enda sissetuleku suuruse üle, milline õigus on tavapäraselt osanikul.
  1. Iseenesest leidis maakohus õigesti ka seda, et kuna esineb PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus ja hageja on tuginenud asjaolule, et kostja vajadused on osaliselt kaetud riikliku toetusega, saab riikliku lapsetoetusega elatise suuruse määramisel arvestada. Elatise suuruse määramisel riiklike toetuste arvestamisega on põhimõtteliselt nõustunud oma apellatsioonkaebuses ka kostja.
  2. Maakohus ei ole elatise vähendamise otsustamisel jälgitavalt sidunud kostja sissetulekuid ega lapsetoetust väljamõistetud elatise suurusega. Otsuses puudub arusaadavalt esitatud maakohtu seisukoha kujunemine, et tuvastatud asjaoludele tuginedes on põhjendatud ja hagejale jõukohaseks elatiseks 200 eurot. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuse tegemise ajaks ei olnud hagejal võimalik kohtule esitada töövõimetoetuse summat, kuna sellekohane otsus vormistati pärast maakohtu otsust, mistõttu sai maakohus üksnes eeldada, et töötasule lisandub ka mingis summas toetus osalise töövõime kaotuse eest. Ringkonnakohus hindab seetõttu ise järgnevalt hageja sissetulekuid ja tema võimekust maksta kostjale elatist.
  3. Hageja esitas oma sissetuleku kohta 17.09.2019 täiendavad selgitused, mille kohaselt on 07.06.2019 Eesti Töötukassa otsusega määratud talle töövõimetoetus perioodil 14.05.2019 – 13.05.2020 7,8603 eurot päevas ja töötasu on tal 125 eurot kuus (tl 186). Hageja kinnitusel tema enda igakuised kulud summas 290 – 330 eurot katavad vanemad. Arvestades, et kalendrikuus on keskmiselt 30 päeva, on hageja töövõimetoetus keskmiselt 235,81 eurot kuus (7,8603 x 30) ja sissetulek koos töötasuga 360,81 eurot (235,81 + 125). Ringkonnakohtu hinnangul saab lähtuda sellest, et hageja igakuine sissetulek oli kuni 13.05.2019 125 eurot ja alates 14.05.2019 on olnud ca 360 eurot.
  4. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisu korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Ringkonnakohtu arvates tuleb vanema käsutuses olevad vahendid jaotada selliselt, et vanemale ja lapsele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. 7
(10)
  1. Eelneva põhjal esineb alus mõista hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis väiksemas summas, kui selle näeb ette PKS § 101 lg
  2. Selles osas on maakohtu järeldus õige, aga ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluses selgunud täiendavate asjaolude põhjal muuta igakuise elatise summat ja esitada arvutuskäigu tulenevalt sellest, et hageja saab lisaks töötasule ka regulaarselt töövõimetoetust. Nimetatud asjaoluga arvestamine on

§ 652

lg 3 p 2 järgi lubatav ning kooskõlas

§ 230lg-te 4 ja 5 mõttega.

  1. Arvestades, et kostjal on ka teine vanem, kelle osas maakohus tuvastas, et ta on võimeline kostjale elatist andma (ema brutopalk oli
  2. a 700 – 950 eurot kuus ja
  3. a on 1100 eurot kuus), tuleb hageja käsutuses olev summa jagada kolmega (360 : 3 = 120), kuna sellisel juhul jääb hageja enda käsutusse 240 eurot ja kostja ülalpidamiseks 120 eurot, millele lisandub kostja ema poolt panustatav 120 eurot, ning sellisel juhul on nii hageja kui kostja käsutada võrdselt 240 eurot.
  4. Kuigi maakohus leidis, et käesolevas asjas on mõjuva põhjuse esinemise tõttu põhjendatud arvestada hagejalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel asjaolu, et osa kostja vajadustest saab katta lapsetoetusega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul elatise vähendamine toetuse võrra täiendavalt enam vajalik. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on käesoleval ajal võimalik maksta kostjale elatist 120 eurot kuus. See tähendab, et kostja vajadused (eelduslikult
  5. a 500 eurot ja
  6. a 540 eurot) on arvestades hageja võimalusi elatist maksta nagunii osaliselt katmata. Seega ei ole põhjendatud 120-eurost elatist vähendada täiendavalt lapsetoetuse arvelt.
  7. Järgnevalt vastab ringkonnakohus küsimusele, millisest ajast on põhjendatud elatise summat vähendada. Kuigi töövõimetoetust hakati hagejale maksma alates 14.05.2019, mis tähendab, et seni oli hageja sissetulekuks üksnes töötasu 125 eurot, leiab ringkonnakohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks elatis 120 eurot välja mõista siiski alates hagi esitamisest. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul mõistab kohus välja elatise alates hagi esitamisest (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 24). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see ka elatise muutmise hagi puhul. Sarnaselt alammäärast väiksema elatise summaga peab ka elatise maksmise kohustuse alguskuupäeva määramine olema tingitud teatavatest erandlikest asjaoludest.
  8. Hageja tõi hagiavalduses esile seda, et tervislik seisund ei võimalda tal teenida sissetulekut, mis tagaks võimaluse maksta kostjale miinimumelatist. Hagiavalduses seostas hageja füüsilisi vaevusi XXX-ga. Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum epikriisi väljavõtte järgi on hageja seoses kaebustega juba 06.
  9. (eeldatavalt
  10. aastal) saadetud EMO-st peaaju uuringutele (tl 73). Seega on hageja tervise halvenemine toimunud juba
  11. aastal ja esitatud tõenditest saab järeldada, et tendents tervise halvenemise ja sellest tuleneva töövõime languse suunas on olnud püsiv ja eksisteeris ka ajal, kui hagi esitati.
  12. Riigikohus on leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20). See tähendab, et ka hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise ajani ei peaks kohtud välja mõistma elatist, 8

(10)mille tasumine ilmselgelt paneb vanema olukorda, kus tal ei ole enam võimalik ise toime tulla.
  1. Ringkonnakohus arvestab, et hagiavaldusest nähtuvalt oli hageja vaatamata sissetuleku väiksusele enda hinnangul võimeline maksma elatist alates hagi esitamisest 100 eurot kuus ja hageja 17.09.2019 esitatud selgituste kohaselt katavad tema enda püsikulud tema vanemad. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hageja ema varem täitnud kostjale elatist makstes hageja kohustust (tl 59). Seega leiab ringkonnakohus, et 120 euro suuruse elatise maksmise kohustus alates hagi esitamisest ei muuda eelduslikult hageja majanduslikku olukorda keerulisemaks.
  2. Arvestades ülal märgitud põhjendusi tuleb hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada ning kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab Tartu Maakohtu 02.03.2015 määrusega kinnitatud kompromissiga hageja ja kostja vahel kokku lepitud elatise suurust ja mõistab hagejalt alates 11.10.2018 kostja kasuks välja elatise 120 eurot kuus.
  3. Asjaolude võimaliku muutumise korral saavad nii elatise saamiseks õigustatud isik (kostja) kui ka kohustatud isik (hageja) pöörduda kohtusse elatise summa muutmise nõudega (Riigikohtu 28.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16, p 34).
  4. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et PKS § 96 esimesest lausest ja §-dest 105 ja 106 tulenevalt, kui vanemad ei suuda lapsi nõutaval määral ülal pidada ja lapse vajadusi piisavalt katta, võivad puuduvas osas olla kohustatud last ülal pidama muud isikud, eelkõige vanavanemad. Riigikohus on 19.10.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 p-s 18 selgitanud, et eelkõige tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2 alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Käesoleval juhul on tõendatud, et juuni 2019 seisuga oli lapse isa elatise võlgnevus 7889,28 eurot (tl 140) ja vähemalt mingil perioodil kostja isapoolsed vanavanemad maksid vabatahtlikult hageja eest kostjale elatist (tl 59). Kuna lapse isalt ei ole täitemenetluse abil õnnestunud lapsele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada ja edaspidi ei suuda vanem tasuda miinimumelatist, siis võib esineda PKS § 106 lg-s 2 sätestatud asenduskohustuse täitmise nõude eeldus ja kostja võib kaaluda hagi esitamist hageja vanemate vastu.
  5. Hageja esitas ringkonnakohtule 12.11.2019 uue tõendi – Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum 30.10.2019 teatise, mille kohaselt kasutab hageja kroonilise haiguse raviks süstitavat ravimit 1 kord nädalas. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendi vastuvõtmisest tuleb

§ 238

lg 1 järgi keelduda, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga, millega tõendatakse käesolevas asjas vaidluse all olevaid asjaolusid. 53. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. 9

(10)(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.