← Eesti

2-18-12665/40

Obsah (12)§ 654§ 651§ 456§ 652§ 230§ 442§ 163§ 162§ 175§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 27. november 2019, Tallinn Tsiviil

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise väiksemas ulatuses kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt alates hagi esitamisest, s.o 24. august 2018, välja hagejate täisealiseks saamiseni elatis 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja elatise alates hagi esitamisest, s.o 24. august 2018, hageja I osas väiksemas ulatuses kui 598,64 eurot, hageja II osas väiksemas ulatuses kui 575,88 eurot, hageja III osas väiksemas ulatuses kui 475,60 eurot, hageja IV osas väiksemas ulatuses kui 523,65 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus

§ 456lg 2 p 1 alusel jõustunud osas, millega maakohus mõistis alates 27.

juunist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni kostjalt igakuise elatisena välja hageja I kasuks 250 eurot, hageja II kasuks 253 eurot, hageja III kasuks 228 eurot ja hageja IV kasuks 214 eurot. Samuti osas, millega maakohus mõistis tagasiulatuva elatisena

  1. jaanuarist 2018 kuni
  2. augustini 2018 kostjalt välja hageja I kasuks 1762,80 eurot, hageja II kasuks 1537,79 eurot, hageja III kasuks 1460,97 eurot ja hageja IV kasuks 1073,20 eurot ning
  3. augustist 2018 kuni
  4. juunini 2019 hageja I kasuks 500 eurot, hageja II kasuks 530 eurot, hageja III kasuks 280 eurot ja hageja IV kasuks 140 eurot. Samuti on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista tagasiulatuvalt välja elatis
  5. augustist 2017 kuni
  6. detsemberini
  7. Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest jõustumisest on ära langenud hagi tagamise vajadus. Ringkonnakohus tühistab maakohtu
  8. augusti
  9. a määrusega seatud hagi tagamise (I kd, tl-d 129 ja pöördel). 7

(11)
  1. Hagejad on esitanud apellatsiooniastmes uusi dokumentaalseid tõendeid. Apellatsioonkaebuses taotlevad hagejad dokumentaalsete tõendite (
  2. aprilli 2019 ja
  3. aprilli 2019 laenulepingud, BB
  4. juuli 2019 kinnitus) vastu võtmist, millega hagejad soovivad tõendada hagejate ema rasket majanduslikku olukorda. Kolleegiumi hinnangul ei ole eeltoodud dokumentaalsed tõendid apellatsiooniastmes lubatavad, sest puuduvad nende vastuvõtmiseks

§ 652lg 3 p-s 2 sätestatud eeldused.

Lõppseisukohas taotlevad hagejad dokumentaalsete tõendite vastu võtmist, millega hagejad soovivad tõendada alates 2019. a septembrist kaasnevaid täiendavaid vajalikke kulusid ning hagejate ema kulutusi sõiduautole (leping nr 64/2019, maksekorraldus nr 1390, kunstiringi arve nr 395C3B2A2, huvitegevuse korraldamise leping, arve nr 555-A113, õppeleping nr RRL2019309, maksekorraldus nr 1592, avaldus lapse tantsutreeningutel osalemiseks, maksekorraldus nr 1594, maksekorraldus nr 1597, Teadusmaagia Teadusringide lepingu tingimused, maksekorraldus nr 176, maksekorraldus nr 1588). Ringkonnakohtu hinnangul on hagejad uute tõendite lubatavust nõuetekohaselt põhistanud ning kuna tõendid on tekkinud pärast asja lahendamist maakohtus, tuleb need

§ 652lg 3 p 2 alusel vastu võtta.

Uue asjaoluna tuleb asja lahendamisel võtta arvesse, et pärast maakohtu otsuse tegemist on hagejate ema asunud tööle ja tema põhipalk on 1100 eurot kuus.

  1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, milline on põhjendatud elatise suurus, lähtudes laste vajadustest. Pooled ei vaidle, et hagejate isa varaline seisund ei tingi elatise vähendamist alla miinimumsuuruse. Hagejate hinnangul ei olnud maakohtul põhjust vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära.
  2. Kolleegium märgib, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses, kuid kostjal on võimalik see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21160-12, p 17).
  5. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Hagejad pidid tõendama, et nende ülalpidamise mõistlikud vajadused PKS § 99 järgi on seaduses sätestatud miinimumist suuremad. Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et nende mõistlikud vajadused on suuremad seadusest tulenevast miinimumvajadustest. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Hagejate poolt
  8. jaanuaril 2019 ja
  9. mail 2019 esitatud dokumendid hagejate väiteid ei tõenda (I kd, tl 166–II kd, 67; II kd, tl 113–III kd, tl 53). Apellatsiooniastmes esitatud tõendid hagejate väiteid samuti ei tõenda, vaid näitavad, et laste kasvades asenduvad ühed kulutused teiste kulutustega. Samuti ei hõlma kostja ülalpidamiskohustus hagejate ema auto remontimise kulusid. Arvestades laste vanust, s.o hagi esitamise ajal 7, 5, 3 ja 2, on kulutused toidule, riietele, saviteraapiale, kodusele majapidamisele ja hügieenivahenditele ülepaisutatud ning hagejate poolt esitatud kviitungeid, arveid ja lepinguid pole seotud konkreetsete kulutustega, mis on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja tema arenguks vajalikud. Hagejad on viidanud, et vanemate kooselu ajal oli lastele tagatud kindel elatustase, kuid selle väite kontrollimiseks ei ole tõendeid esitatud. Kolleegiumi hinnangul tagab kahekordne elatise miinimummäär iga lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Kolleegium märgib, et hagejate väited, et kostja maksab teistele lastele rohkem elatist, ei anna õiguslikku alust mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis seaduses sätestatud alammäärast suuremas määras. Vanem ei pea oma sissetulekut ega vara lapsega jagama.
  10. Maakohus on otsuse p-s 15 selgitanud väljakujunenud kohtupraktikat. Vaatamata sellele on maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta eelduse, et lapse ülalpidamiseks kulub 8

(11)kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Need eeldused tähendavad seda, et hagejad ei pidanud tõendama oma igakuiseid vajadusi hagi esitamise ajal kuni summani 500 eurot. Maakohus asus ekslikult uurima, kas hagejate väited vajaduste osas on põhjendatud, sest hagejate nõuete puhul tuli eeldada, et vajadused olid vähemalt 500 eurot ja käesoleval aastal on need 540 eurot. Neil kaalutlustel tuleb hagejate nõuete lahendamisel lähtuda sellest, et hagejate vajadused on sellised, mis õigustavad kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud alammääras.
  3. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Kostja pidi tõendama, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära (

§ 230lg 1).

Elatist saab vähendada alla miinimummäära mõjuval põhjusel, milleks võivad olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu), vajaduste katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halva varalise seisundi tõttu. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (kokkuvõtvalt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 26–28). Maakohus ei ole kulutusi vähendades viidanud tõenditele, mis tõendaksid laste miinimumist väiksemaid vajadusi. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguses asjas ainuüksi mastaabisäästust lähtuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et laste vajadused on elatise miinimummäärast väiksemad. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna elatise vähendamiseks alust vanemate vahel Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a määrusega kindlaks määratud lastega suhtlemise kord (jõustunud
  3. aprilli
  4. a Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
  5. mail 2019; II kd, tl-d 73– 76 pöördel). Lapsed ei viibi märkimisväärset osa ajast isa juures ja kostja ei ole tõendanud, et alates hagi esitamisest täidab ta mingis osas laste ülalpidamiskohustust vahetult. Järgnevalt tuleb hinnata, kas riiklik peretoetus koosmõjus mastaabisäästuga annavad aluse elatise vähendamiseks alla miinimumi. Alates
  6. juulist 2017 kehtib perehüvitiste seadus (PHS, maakohus on ekslikult viidanud kehtetule riiklike peretoetuste seadusele). Maakohus on arvestanud, et osa laste vajadustest on kaetud riiklike toetustega: hageja I ja II osas 135 euro ulatuses ja hagejate III ja IV osas 175 euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et praegusel juhul saab mõlema vanema ülalpidamiskohustuse lugeda riikliku peretoetusega osaliselt täidetuks. Kohtupraktikas on leitud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Praeguses asjas ei ole kostja selliste asjaolude esinemist tõendanud, mis elatise vähendamist alla miinimummäära tingiksid. Kuna laste ema ei omanud vaidlusalusel perioodil sissetulekut, siis kattis riiklik peretoetus tema osa ülalpidamiskohustusest. Ka praegusel juhul, kui laste ema töötab, siis ei ole tema sissetulek nii suur (1100 eurot kuus), et riikliku peretoetust saaks arvata ja jagada mõlema vanema vahel. Küll aga leiab kolleegium, et kuna hagejate ema töötab ja saab lisaks riikliku peretoetust ning laste vajadused on kaetud miinimumelatisega, tuleb vanemate ülalpidamiskohustus jagada võrdselt. 9

(11)
  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt iga lapse kasuks välja mõista elatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (hagi esitamise ajal 250 eurot). Kui elatis mõistetakse välja miinimummääras, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16, ja selles viidatud
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 35). Lähtudes hagejate nõude sõnastusest tuleb kostjalt välja mõista igakuine elatis hagi esitamise ajal kehtinud miinimummääras (250 eurot) tingimusel, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1).
  6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et seaduses ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutmise alusel (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). See on võimalik, kui pooled saavutavad selles küsimuses kokkuleppe (vt Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 14).
  9. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et puudub vajadus anda hagejate emale ainuõigus väljamõistetud elatise kasutamiseks ja käsutamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8). Emale elatise käsutamise õiguse otsuse resolutsioonis nimetamine on iseenesest sisutu ja võib olla ka eksitav, kuna elatist peab ema seadusest tulenevalt, s.o PKS § 100 lg 2 teine lause, kasutama hagejate ülalpidamiseks ja nende huvides, mitte aga vabalt ning selleks ei ole vajalik kohtu luba (vt Riigikohtu
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517, p 13.4).
  12. Apellatsioonkaebuses vaidlustavad hagejad maakohtu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hagi osalisel rahuldamisel õigesti lähtunud

§ 163lg-st 1 ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

Hagejatel oli maakohtus võimalus lõpetada menetlus kompromissiga, võttes vastu kostja pakkumise, et kostja maksab elatist miinimummääras (II kd, tl 69 pöördel–70). Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Seda tingib asjaolu, et hagejad on apellatsioonkaebuses pidanud alternatiivina võimalikuks, et hagi rahuldatakse elatise miinimummääras (apellatsioonkaebuse p 2.28; III kd, tl 119). Apellatsiooniastmes ei olnud kostja enam nõus, et elatise suurus sõltub Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. 18. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hagejate

  1. oktoobri
  2. a menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsioonimenetlusega seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 1856,25 eurot. Kolleegiumi hinnangul on hagejate menetluskulude nimekirjas kirjeldatud toimingud vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades võis lepingulisel esindajal selle koostamisele, kostja vastusega tutvumisele, kompromissi läbirääkimistele ja lõppseisukoha koostamisele kuluda kokku 7 tundi. Hagejate esindaja on apellatsioonkaebuses kirjeldanud Riigikohtu praktikat ning korranud oma varasemates menetlusdokumentides avaldatud seisukohti. Hagejate esindaja tunnihind 135 eurot ei ole praeguse vaidluse puhul põhjendatud tasumäär. Kolleegium peab põhjendatud tasumääraks 100 eurot. Kokku on hagejatele hüvitatavate menetluskulude suurus (7 x 100 eurot) 700 eurot, s.o igale hagejale 175 eurot, sest nad on menetluses osalenud samas ulatuses. Hagejad ei taotle menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti ei taotle hagejad menetluskuludelt viivise välja mõistmist (

§ 177lg 4).

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). 10

(11)(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.