← Eesti

3-18-1118/22

Obsah (6)§ 152§ 45§ 96§ 158§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1118 Haldusasi OÜ Faminer kaebus Põllumajandu

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid tuvastada Põllumajandusameti 14.05.2018 otsuse nr 110/7 õigusvastasus (

§ 152lg 2).

10.3.

§ 45

lg 2 ls 1 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtumenetluse lõpetamisel jääksid PMA ja kaebaja erimeelsused PMA 14.05.2018 otsuses käsitletud küsimustes lahendamata. PMA-l oleks võimalik teha uusi majandustegevuse keelu otsuseid ning ehkki kaebaja saaks igakordselt esitada uue tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, ei oleks ühelgi juhul realistlik jõuda jõustunud kohtuotsuseni 1 aasta jooksul majandustegevuse keelu kehtima hakkamisest arvates. Seega sellise lahenduse korral jääksid kaebaja õigused sisulise kaitseta. Järelikult on tuvastamisnõude esitamise lubamine tõhusaim vahend kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja usub, et ka PMA huvides võiks olla mingigi õigusselguse ja -rahu saavutamine. Vastustaja seisukohad

  1. PMA ei nõustu kaebusega ning palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja keelas 14.05.2018 otsusega nr 1-10/7 kaebajal majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise (taimekaitsevahendite registri kande kuupäev 06.02.2006.) Otsuse kohaselt on PMA järelevalvemenetluse käigus tuvastanud taimekaitseseaduse nõuete rikkumised, mis seisnevad väga mürgise taimekaitsevahendi Degesch Magtoxin kasutamise nõuete, sh kulunormi ja väga mürgiste taimekaitsevahendite arvestuse pidamise nõuete eiramises ning selle kasutamisest Päästeameti teavitamata jätmises. Samuti leiab PMA otsuses, et kaebaja ei ole täitnud talle 27.11.2017 tehtud ettekirjutust nr PÄ-073-3 ning ei ole esitanud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise protokolle ning ei ole koostanud nõuetekohaseid plaane sellise vahendi kasutamise kohta. 11.
  2. Asjas puudub vaidlus selle üle, et vastustajal on sellekohane volitus MSÜS alusel otsuse tegemiseks. Vaidlustatud otsuse on teinud PMA peadirektor, kellel sellekohased volitused on vaieldamatult olemas. Vaidlustatud otsus on tehtud kohase menetluse tulemusel, kaebajat asja menetlusse kaasates ja pakkudes talle võimaluse ära kuulamiseks ja oma arvamuse avaldamiseks enne otsustamist. Seega on menetlus toimunud vastavuses haldusmenetlusele kehtestatud menetlusnõuetega. 11.
  3. Majandustegevust keelates juhindus PMA majandustegevuse seadustiku üldosa seadustiku § 36 lõigetes 1 ja 5 sätestatust ning arvestas riikliku järelevalve käigus kogutud andmetega, millised annavad vaieldamatult tunnistust taimekaitseseaduses väga mürgise taimekaitsevahendi kasutajale sätestatud nõuete korduvatest ja ilmsetest rikkumistest (oluline rikkumine MSÜS mõttes).
  4. Väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine on seaduses eraldi reguleeritud tulenevalt selliste toodete kõrgendatud ohust inimestele ja keskkonnale, mistõttu on nende kasutamisele seatud oluliselt rangemad nõuded võrreldes muude taimekaitsevahenditega. Faminer OÜ on ettevõtjana kutseline väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutaja alates aastast
  5. Väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine on võimalik vaid väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutajatena registrisse kantud ettevõtjatel ja eeldab nende poolt täpset õigusaktidest tulenevate nõuete täitmist selliste eriti kõrge ohuriskiga tööde teostamisel.
  6. Riikliku järelevalve käigus on kaebaja poolt väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutamises tuvastatud TaimKS §-des 78 lg 1, 791 lg-d 4 kuni 7, 792 lg-d 3 ja 7 sätestatud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutajale kehtestatud nõuete korduv ja järjekindel rikkumine. 13.
  7. TaimKS § 78 lg 1 esimese lause kohaselt tohib taimekaitsevahendit kasutada üksnes taimekaitsevahendi loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistusele vastavatel tingimustel, arvestades head taimekaitsetava. Vaidlusaluses otsuses on kaebajale heidetud ette 4

(9)3-18-1118 taimekaitsevahendi Degesh Magtoxin loas märgitu eiramist. Degesh Magtoxin on turule lubatud PMA 22.06.2016.a. otsusega nr 12-1.11/
  1. Selle otsuse kohaselt on Degesh Magtoxini lubatud kasutada kulunormiga 5 g PH3/m
  2. PMA sellekohane otsus on kõigile väga mürgiseid taimekaitsevahendeid oma majandustegevuses kasutavatele isikutele, sh ka kaebajale avalikult kättesaadav ja sellega peab ja pidi kaebaja vastuvaidlematult arvestama. Kaebaja esindaja Rene Lääts on 07.07.2017 ja 13.09.2017.a. osalenud PMA korraldatud teabepäevadel, millistel oli üheks teemaks ka Degesh Magtoxini turule laskmise tingimuste muutused. Maaeluministeerium on seda (Degesh Magtoxin kulunorm ja turulelubamisega seonduv) kaebajale selgitanud ka oma 20.04.2018.a. kirjas nr 8.1-2/1507-18 (tl 51, II kd). Ka kaebaja on oma e-kirjavahetuses (tl 129, II kd) PMA-ga kinnitanud, et Degesh Magtoxin kohustuslik kulu/kasutusnorm on 5 g PH3/m3 ning lubanud oma vigased fumigeerimisprotokollid selles osas koheselt parandada. Selles valguses jääb arusaamatuks kogu vaidlus Degesh Magtoxin kulunormi üle, sest asjaolud on kaebajale teada ja seda ka tema enese kinnitusel. 13.
  3. Kaebajal puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja millal on ta teavitanud Päästeametist eelseisvatest väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamistest. PMA on enne kohtus vaidlustatud otsuse tegemist kaebajalt palunud korduvalt andmeid selle kohta, millal ja millisel moel on kaebaja Päästeametit eelseisvatest fumigeerimistöödest teavitanud. Sellekohaseid andmeid kaebaja PMAle esitanud ei ole ning on seisukohal, et sellekohase etteheite saaks talle esitada vaid Päästeamet, mitte PMA. Kaebaja osundatud seisukoht on sügavalt ekslik, sest TaimKS § 88 lg 1 kohaselt on taimekaitseseaduses sätestatud nõuete üle riikliku järelevalve teostamine PMA pädevuses. 13.
  4. TaimKS § 78 lg-st 6 ja § 791 lg-st 5 tuleneb taimekaitsevandi kasutaja kohustus pidada täpset arvestust oma majandustegevuses kasutatud ja omandatud väga mürgise taimekaitsevahendi üle. Kaebaja poolt PMA-le selle kohta esitatud andmed olid vastuolus tema koostatud dokumentides (fumigeerimisprotokollid) kajastatud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutuskogustega. Fumigeerimisprotokollide kohaselt on kaebaja kasutanud väga mürgist taimekaitsevahendit Degesch Magtoxin perioodil 01.10.2017 – 30.11.2017 vähemalt 1018,79 kg ja perioodil 01.12.2017 – 20.02.2018 vähemalt 1873 kg. Tegu on võimaliku vähima kogusega, milline on saadud fumigeerimisprotokollides kajastatud Degesh Magtoxin koguste summeerimisel protokollide kaupa osundatud perioodidel. Samas on tuvastatud, et kaebaja on ostnud
  5. aastal kokku 1010 kg Degesch Magtoxin’i. Seega on dokumentide (fumigeerimisprotokollide) andmete kohaselt kasutatud väga mürgist taimekaitsevahendit 2891 kg, samas kui selle edasimüüjatelt saadud andmete kohaselt on toodet ostetud 1881 kg vähem. Viidatud andmed kinnitavad, et väga mürgiste taimekaitsevahendite arvestus ettevõttes on kas puudulik või on tegemist tahtliku pettusega fumigandi arvestuses, kuna fumigeerimisprotokollides kajastatud väga mürgise taimekaitsevahendi kogust pole ettevõtja olemasolevatel andmetel omandanudki. Selliste õigusaktides väga mürgiste taimekaitsevahendite kohustusliku arvestuse suhtes sätestatud nõuete eiramine võib luua võimalused mürkide väärkasutuseks. 13.
  6. Kaebaja ei ole temalt tellitud tööde osas koostanud õigusakti kohaselt nõutavaid väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaane. Sadade kaebajalt tellitud ja tema poolt teostatud fumigeerimistööde kohta esitati PMA-le vaid kolm plaani (tl 126 128, I kd), millised ei vasta põllumajandusministri 19.06.2008 määruses nr 63 „Nõuded väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamisele ning väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaanile ja protokollile“ sellekohasele plaanile sätestatud nõuetele. Tegu on praktiliselt kritseldustega ning kindlasti on täitmata osundatud määruse § 4 punktide 1, 2, 3, 5, 6, 7, 8, 9 ja 10 nõuded. Tegelikult ei ole täidetud ka nõuded joonisele. On ilmne, et selle nõude eiramine on olnud pidev ja järjekindelTähelepanuta ei tohiks jätta olulist riski kogu valdkonna majandustegevusele, kuna väga mürgiste taimekaitsevahenditega töödeldud kaubas elusate kahjustajate avastamine annab importivale riigile rahvusvaheliste (WTO/SPS) reeglite kohaselt õiguse keelata kogu kauba sissevedu sellest lähteriigist. Vähemalt kuuel juhul on väga mürgist taimekaitsevahendit kasutatud, eirates selleks ettenähtud kohustuslikku kulunormi. Nendest kuuest juhust nelja ettevõtte (Metsapere Metsad OÜ, 5
(9)3-18-1118 Tori Timber OÜ, AS Lemeks Wood Supply) eksporditud puidu puhul on tuvastanud Hiina Riiklik Taimekaitseteenistus elusad kahjustajad, mille sissetoomine riiki on keelatud. Kaebaja väga mürgiste taimekaitsevahendiga töödeldud materjalile on Hiina RV Riiklik Taimekaitseteenistus esitanud mitmeid notifikatsioone, ohustades seeläbi Eesti ettevõtjate äri ekspordil Hinnasse. Otsusega piirati kaebaja majandustegevust vaid osaliselt, arvestades tema äri ulatuvuse erinevaid tegevusvaldkondi. Seega oli vaidlustatud otsus ka olemuslikult proportsionaalne tuvastatuga ning ei kahjusta kaebaja majandushuve ülemääraselt. 13.
  1. Seoses kaebaja esitatud alternatiivse tuvastamisnõude märgib vastustaja järgmist: 13.
  2. MsÜS § 36 lg 6 ls 1 sätestab, et majandustegevuse keeld kehtib üks aasta keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates. Kohus peatas oma 05.06.2018 ja 29.06.2018 määrustega 14.05.2018 otsuse kehtivuse lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Hindamaks kohtumääruse tegelikku mõju, tuleb esmalt nentida, et PMA vaidlustatud otsus on olnud kehtiv alates 15.05.2018.a kuni 05.06 2018.a (esimese kohtumääruse kuupäev). Seega on haldusasjas vaidlustatud otsus olnud kehtiv piiratud arvu päevi, täpsemalt 22 kalendripäeva ja seejärel on vaidlustatud otsuse kehtivus kohtu poolt esialgse õiguskaitse raames peatatud. Ülejäänud osundatud otsuse kehtivusaeg on seega veel ees, sest kehtivuse peatamise ajaks kehtivuse kulg katkeb või peatub. Vastustaja juhindub siinkohal tsiviilseadustiku üldsosa seaduse (TSÜS) § 134 lg 1, TSÜS § 135 lg-test 1 ja 2 ning

§ 96

lg 1 sätestatud asjakohasest regulatsioonist ning leiab, et aega mille kestel PMA otsuse kehtivus oli peatunud peatamise tagajärjel, ei arvestata tähtaja hulka. Vastupidine järeldus oleks ilmselt meelevaldne ja kehtiva õigusega vastuolus. MSÜS ei ole majandustegevuse keelamise otsuse kehtivusele kehtestanud erandlikku regulatsiooni ning seega jätkub vaidlustatud otsuse kehtivus ja mõju kaebajale peale asjas lõpliku kohtulahendi tegemist. 13.7. Kaebaja taotleb 23.05.2019 täiendavates seisukohtades kaebuse muutmist ja soovib üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Vastustaja leiab, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav, arvestades

§ 45lõikest 2 tulenevat kaebeõigusepiirangut.

Seega tuleks, juhul kui kohus on veendunud vaidlustatud PMA 14.05.2018 otsuse 1-10/7 aastase kehtivusaja lõppemise osas, kaebaja taotlus jätta rahuldamata ja menetlus haldusasjas tuleks

§ 152sätestatut arvestades lõpetada.

KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja on kantud taimekaitsevahendite registrisse kui väga mürgise taimekaitsevahendi kasutaja. 14.05.2018 tegi PMA otsuse nr 1-10/7, millega keelati kaebajal majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise. MSÜS § 36 lõikest 6 tulenevalt kehtib majandustegevuse keeld üks aasta keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates ning seega pidanuks kaebaja suhtes rakendatud majandustegevuse keeld kehtima kuni 14.05.
  2. Menetluse käigus on sellest tulenevalt tekkinud küsimus, kas käesoleval juhul on kohtul võimalik lahendada tühistamisnõuet või tuleks üle minna nn jätkutuvastusnõudele (

§ 152lg 2).

Sellega seonduvalt on vastustaja tõstatanud küsimuse, milline mõju on vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud majandustegevuse keelu aastase tähtaja kulgemisele olukorras, kus kohus on esialgse õiguskaitse korras otsuse kehtivuse peatanud. 14.1. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt lükkub otsuse aastane kehtivusaeg edasi kuni esialgse õiguskaitse kehtivuse lõpuni ning kaebaja suhtes rakendatud aastane tegevuse keeld rakendub vastustajale positiivse kohtotsuse korral kohtuotsuse jõustumisest kuni aasta möödumiseni, arvestades maha aja, mil haldusakt kehtis enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Esialgne õiguskaitse ei tohi kohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Asjaolu, et esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal lõppeb seaduses ettenähtud tähtaeg haldusaktist tuleneva keelu kohaldamiseks, ei anna alust keelu jätkuvaks kohaldamiseks peale esialgse õiguskaitse äralangemist. 6

(9)3-18-1118 14.
  1. Olenemata eeltoodust leian, et käesolevas asjas on võimalik jätkata tühistamisnõude menetlemisega, kuivõrd tühistamiskaebuse esitamisel oli haldusaktist tulenev keeld kehtiv ning kaebuse eesmärke on tühistamisnõudega võimalik jätkuvalt saavutada. Tuvastamisnõudele üleminek oleks vajalik juhul, kui tühistamiskaebusega ei oleks peale haldusakti kehtivuse lõppu enam võimalik saavutada kaebuse eesmärke s.t et kohtuotsus ei oleks täidetav. Kuivõrd tühistamisnõude aluseks on kaebaja õiguste rikkumine, saab käesoleval juhul tühistamisnõude alusel jätkuvalt analüüsida, kas vaidlustatud haldusakti puhul esines kaebaja õiguste rikkumine ja vajadusel sellise rikkumise kõrvaldada.
  2. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, leian, et kaebus tuleb rahuldada ning vaidlustatud otsus tühistada, sest otsuses esinevad nii vormilised kui sisulised puudused.
  3. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Leian, et vaidlustatud otsus ei vasta ülaltoodud nõuetele ainuüksi põhjusel, et otsusest ei selgu majandustegevuse keelu kehtivuse tähtaeg. 16.
  4. MSÜS § 36 lg 1 kohaselt võib majandushaldusasutus keelata ettevõtja majandustegevuse nõuete olulise rikkumise tõttu. MSÜS § 36 lg 6 tulenevalt kehtib keeld üks aasta keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates. 16.
  5. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse resolutsioonist, et PMA on keelanud kaebajal majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise (resolutsiooni p 1). Samas ei ole otsuse resolutsioonis märgitud, et selline keeld kehtib kaebaja suhtes ühe aasta jooksul, arvestades otsuse kehtima hakkamisest. Sellist viidet ei sisalda ka otsuse kirjeldav ega põhjendav osa. Otsus ei sisalda üldse viidet MSÜS § 36 lõikele 6, mis sätestab majandustegevuse keelamisele ajalise piirangu. Minu hinnangul on haldusakti kehtivusajale viitamata jätmise puhul tegemist haldusakti olulise puudusega, mis juba iseenesest tingib haldusakti tühistamise.
  6. Leian, et lisaks ülalviidatud vormiveale on PMA otsus ka sisuliselt ebaõige, sest mitmed otsuses viidatud rikkumised ei ole minu hinnangul nõuetekohaselt tuvastatud. Põhjendan oma seisukohta järgnevaga: 17.
  7. MSÜS § 36 lg-s 1 tulenev õigus keelata ettevõtja majandustegevus on äärmuslik abinõu, mida tuleb mõõdukaks pidada üksnes erandlikel asjaoludel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-77-04 p 10). Tegemist on seega kaalutlusotsusega, mille puhul peab kohus kontrollima kaalutlureeglite järgimist haldusorgani poolt (

§ 158lg 3).

Kaalutlusreeglite järgimine sh kaalutlusvigade tuvastamisel peab kohus kontrollima, kas haldusakti andmisel arvestati kõigi oluliste asjaoludega ning kas need asjaolud on õigesti tuvastatud. MSÜS § 43 lg 1 kohaselt ei piisa ettevõtja tegevuse peatamiseks või keelamiseks majandustegevuse nõude rikkumise kahtlusest, vaid pädev asutus peab olema rikkumise ettenähtud korras kindlaks teinud. Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas vastustaja 14.05.2018 otsuses toodud viited kaebaja rikkumistele on põhjendatud. 17.2. Otsuses on PMA viidanud TaimKS § 78 lg 1, § 791 lg-te 4 kuni 7 ning § 792 lg-te 3 ja 7 rikkumisele ning tugineb seejuures järgmistele asjaoludele: 1) kaebaja on eiranud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutusjuhendi kohast kasutusnormi perioodil 26.10.2017 – 02.04.2018 (otsuse p 1.1); 2) kaebaja ei esitanud andmeid Päästeameti eelneva teavitamise kohta väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamisega seotud töödest (otsuse p 1.2); 3) kaebaja ei ole täitnud 27.11.2017 ettekirjutust esitada viimase viie aasta väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise protokollid (fumigeerimisprotokollid (otsuse p 1.3)); 4) kaebaja poolt esitatud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaanid ei vasta õigusaktist tulenevatele nõuetele (otsuse p 1.4); 5) 7

(9)3-18-1118 kaebaja ei ole pidanud nõuetekohast arvestatust väga mürgiste taimekaitsevahendite omandamise kohta (otsuse p 1.5).
  1. TaimKS § 78 lg-st 1 tulenevalt tohib taimekaitsevahendit kasutada üksnes taimekaitsevahendi loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistustele vastavatel tingimusel, arvestades head taimekaitsetava.
  2. Vastustaja viitab vaidlustatud otsuses, et on kaebaja poolt kasutatud väga mürgise taimekaitsevahendi Degesch Magtoxin (DM) uue kulunormi kehtestanud 22.02.2016 otsusega nr 12.1.11/70 (tl 142, I kd), otsus on kaebajale teatavaks tehtud, kuid kaebaja ei ole seda järginud. Nõustun siinkohal kaebajaga, et viidatud rikkumine ei ole vastustaja poolt nõuetekohaselt põhjendatud, sest vastustaja on vaidlustatud otsuses ebaõigesti tuginenud 22.02.2016 otsusele (tl 142, I kd) ja sellega kehtestatud kulunormile. 19.
  3. Viidatud dokumendi näol on tegemist taimekaitsevahendi turulelaskmise loaga, mis ei ole suunatud kaebajale, lisaks tuleneb 22.02.2016 otsuse punktist 2, et otsusega kehtestatud kulunorm - 5 g PH3/m3 – rakendub vaid teraviljale, tubakale ja tühjale hoidlale. PMA 14.05.2018 otsuse ps 1.1 on kaebajale aga ette heidetud ebaõige kulunormi rakendamist seoses puidu fumigeerimisega. 19.
  4. Kohtumenetluse kestel esitas vastustaja küll kirjavahetuse kaebajaga (tl 115 – 129, II kd), millest nähtub, et kaebaja on hilisemalt 31.10.2017 olnud teadlik kulunormist 5 g PH3/m3, kuid samas ei ole vastustaja esitanud TaimKS § 78 lg-s 1 nimetatud taimekaitsevahendi luba vm haldusakti, millest oleks näha, et kaebaja poolt kasutatud taimekaitsevahendi DM osas oleks uus kulunorm kehtestatud ka puidu fumigeerimisel ning et selline otsus oleks kaebajale nõuetekohaselt teatavaks tehtud. Seega ei ole selge, kas ja millisest haldusaktist tuleneb nõue kasutada DM puhul uut kulunormi, mille rikkumist vastustaja kaebajale ette heidab.
  5. TaimKS § 791 lg 5 ja 6 kohaselt peab väga mürgist taimekaitsevahendit kasutav isik selle kasutamise kohta arvestust ning koostab selleks 24 tunni jooksul pärast taimekaitsevahendi objektil kasutamise lõpetamist objekti valdajale või tema esindajale taimekaitsevahendi kasutamise protokolli. Protokolle tuleb säilitada viis aastat. 20.
  6. Otsuse punktis 1.3 leiab PMA, et kaebaja ei ole täitnud 27.11.2017 ettekirjutust esitada viimase viie aasta väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise protokollid. Kaebaja on järelevalvemenetluse käigus protokollide puudumist põhjendanud arvutirikkega ning selgitanud, et protokollid on PMA-le eelnevalt esitatud iga- aastaste kontrollide käigus, seega peaks vastustajal need endal olemas olema (tl 119, I kd). Vastustaja ei ole vastupidist väitnud, samuti võib kohtuistungil antud vastustaja esindaja selgitustest aru saada, et fumigeerimisprotokollid on vastustajale eelnevalt esitatud (helisalvestus 12:38:20). Möönan, et kaebajapoolsed viited arvutirikkele ei vabastada kaebajat dokumendite sälitamise kohustusest ning kaebajal on kohustus korraldada oma tegevus selliselt, et oleks tagatud protokollide säilitamine nõuetekohaselt. Samas, arvestades asjaolu, et protokollid olid vastustajale eelnevalt esitatud, ei ole minu hinnangul kaebaja tegevus käsitletav sellise rikkumisega, mida peaks MSÜS § 36 lg 1 kohaselt pidama niivõrd oluliseks, et see tingiks kaebaja majandustegevuse keelamise.
  7. Vastustaja ei ole piisavalt tõendanud ka otsuse punktis 1.5 toodud etteheiteid kaebaja poolt taimekaitsevahendi soetamise kohta peetava arvestuse puudulikkuse osas. 21.
  8. Vastustaja tugineb siinjuures DM maaletooja käest saadud teabele ja fumigeerimisprotokollide võrdlemisel saadud andmetele.Fumigeerimisprotokollide kohaselt on kaebaja kasutanud väga mürgist taimekaitsevahendit Degesch Magtoxin perioodil 01.10.2017 – 30.11.2017 vähemalt 1018,79 kg ja perioodil 01.12.2017 – 20.02.2018 vähemalt 1873 kg. Samas on tuvastatud, et kaebaja on ostnud
  9. aastal kokku 1010 kg DM-i. Vastustaja viitab, et fumigeerimisprotokollide kohaselt on DM-i kasutatud 2891 kg, samas kui selle edasimüüjatelt saadud andmete kohaselt on toodet ostetud 1881 kg vähem. 8
(9)3-18-1118 21.2. Kaebaja on need andmed kahtluse alla seadnud ning leidnud, et esiteks ei ole vastustaja poolt toodud võrdlusandmetes tegemist kattuvate perioodidega ning teiseks on kaebaja soetanud DM-i oluliselt rohkem, mille kinnituseks on kabeaja esitanud kohtule ka vastavad arved (tl 129-136 (I kd)). 21.3. Nõustun siinkohal kaebajaga, et vastustaja etteheiteid kaebaja rikkumiste kohta DM soetamise arvestuse kohta ei saa pidada piisavalt tõendatuks. Kaebaja on esitanud kohtule tõendid (ülalviidatud ostuarved), millest nähtub, et maaletooja andmed, millele vastustaja tugineb on omavahel vastuolulised ning, et maaletooja on ka ise kinnitanud, et tema poolt vastustajale esitatud laoarvestuse andmed ei ole olnud piisavalt täpsed (tl 85 -86, II kd). Sellises valguses ei saa kaebaja poolsete nõuete rikkumist pidada piisavalt tõendatuks. 22. Nõustun vastustajaga, et kaebaja ei ole järelevalvemenetluse käigus tõendanud TaimKS § 792 lõikest 3 tulenevat Päästeameti teavitamise kohustuse täitmist (otsuse p 1.2), samuti, et kaebaja poolt järelevalvemenetluse käigus esitatud plaane (tl 126-128, I
  1. kd)ei saa pidada vastavaks põllumajandusministri 19.06.2008 määruse nr 63 „Nõuded väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamisele ning väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaanile ja protokollile“ §-s 4 sätestatud nõuetele. Kaebaja viited sellele, et õigusaktidest ei tulene, millises vormis peab Päästeametit teavitama ja et hilisemalt koostatakse fumigeerimise kohta protokoll, kus on kirjas plaaniga võrreldes detailsemadki andmed, ei vabasta kaebajat ettenähtud nõuete täitmisest. Ka ei tõenda kaebaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud täiendavad tõendid (tl 97-98, II
  2. kd)teavitamiskohustuse täitmist haldusaktis käsitletud perioodil. Kaebaja on majandustegevuse teostamise käigus kohustatud järgima ettevõtja hoolsuskohustust (MSÜS § 29) ning tagama oma majandustegevuses kehtestatud nõuete täitmiseks vajalike meetmete olemaosolu. Kaebaja ei ole minu hinnangul siin käitunud ettevõtljale vajaliku hoolsusega ning ei ole tõendanud seaduses sätestatud nõuete täitmist. Samas ei saa kaebaja käitumist pidada niivõrd oluliseks rikkumiseks, et ainuüksi nende kahe episoodi põhjal keelata kaebaja majandustegevust. 23. Eelpooltoodust tulenevalt rahuldan OÜ Faminar kaebuse ja tühistan PMA 14.05.2018 otsuse nr 1-10/7. Menetluskulud 24.

§ 108lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 109lg 6).

24.

  1. Kaebaja on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaebaja menetluskulud on kokku 4496,62 eurot, millest riigilõiv on 30 eurot, tõlkekulud 266,62 eurot ja õigusabikulud 4200 eurot (koos käibemaksuga). 24.
  2. Kaebaja on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas selgitanud, et käesoleva asjaga seotud õigusabiteenuse kulude näol on tegemist fikseeritud koondtasuga (advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p2) ning kulude suurus ei sõltu seega tegelikust ajakulust ja menetluse kestusest.
  3. Arvestades kaebuse sisu, asja keerukust ning esitatud dokumentide mahtu pean põhjendatuks vastustajalt välja mõista kaebaja õigusabikulu kokku 2750 euro ulatuses. Koos riigilõivu ja tõlkekuludega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista menetluskulusid kokku 3046,62 eurot (30+266,62+2750). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.