← Eesti

2-19-5549/10

Obsah (11)§ 82§ 396§ 164§ 108§ 101§ 113§ 35§ 34§ 1§ 42§ 94

2-19-5549 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2019. a, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-5549 Tsiviilasi Sa

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sel päeval.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Salva Kindlustuse AS-iga sõlmitud laenulepingut rikkunud ja ei ole tasunud laenu osamakseid vastavalt koostatud maksegraafikule, s.o nõuetekohaselt. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on laenulepingu alusel tasumata põhivõlg summas 1379,24 eurot.

§ 164

lg 1 alusel oli laenuandjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine).

§ 164

lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele.

§ 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 1379,24 eurot. 9. Kohus leiab, et viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 1379,24 eurot. Hageja on arvestanud perioodi 03.07.

  1. a kuni 10.04.
  2. a eest võlgnetavalt laenusummalt, s.o 1379,24 eurot viivist kokku 2151,61 eurot, kuid hageja vähendab viivise nõuet summani 1379,24 eurot. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni lepingus ettenähtud määras, s.o 0,5 % tasumisega viivitatud laenusummast koos laenuintressiga iga viivitatud kalendripäeva eest. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. 3

(5)TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Laenulepingu punktist 2.6 tuleneb, et juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat koos intressiga kooskõlas maksegraafikuga, tasub laenusaaja viivist 0,5% tasumisega viivitatud laenusummast koos laenuintressiga iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist

§ 35

lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 34

ja kehtiva

§ 1

lg 5 tähenduses.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb

§ 42

lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär 0,5 % päevas tähendab 182,5 % suurust aastamäära. Seaduse kohaselt (

§ 113lg 1 2.

lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit. Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud intressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8 % aastas (s.o 0,00 % päevas). Lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5 % päevas ületab seadusjärgset viivisemäära oluliselt. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja

§ 42

lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavaldusele lisatud viiviseraporti kohaselt on viivisearvestus järgmine: - perioodil 03.06.

  1. a kuni 31.12.
  2. a viivitatud päevi 212 ning perioodi summa 1461,9944 (summa päevas 6,8962 ning - perioodil 01.01.
  3. a kuni 10.04.
  4. a viivitatud päevi 100 ning perioodi summa 689,62 (summa päevas 6,8962). 4

(5)Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et viiviseraporti kohaselt on arvestatud viivist alates 03.06.
  1. a, samas nähtub kohtule esitatud hagiavaldusest, et hageja lõpetas kostjaga sõlmitud laenulepingu ennetähtaegselt 02.07.
  2. a ning nõuab kostjalt viivist alates 03.07.
  3. a. Tulenevalt asjaolust, et laenuleping lõpetati ennetähtaegselt 02.07.
  4. a, tuleb viiviseid arvestada alates 03.07.
  5. a, aga mitte 03.06.
  6. a nagu seda on teinud hageja viiviseraporti kohaselt. Seega viivis põhivõlgnevuse 1379,24 eurot tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o

§ 113lg 1 2. lauses sätestatud määras perioodil 03.07.2018. a kuni 10.04.2019. a kujuneb kokku summas 85,25. 10. Ts

MS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus

  1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
  2. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulu kokku 275, s.o nõudelt tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks saab lugeda nõudelt tasutud riigilõivu summas 275 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Kostja hagile ei vastanud ja kostjal asja menetlusega seoses menetluskulusid ei ole tekkinud. Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldab hagi üksnes osaliselt, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 75% ulatuses, s.o summas 206,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.