lg 2 p 2 ja
Süüdistus Igor Belõid süüdistatakse selles, et tema 06.10.2018, ajavahemikul kell 09.45-10.03, Tallinnas sõitvas sõiduautos Mercedes-Benz, mis sõitis aadressilt xxx, ähvardas noaga oma venda O. B. tapmisega ja silma väljatorkamisega. Oma tegevusega tekitas Igor Belõi kannatanus tõsist hirmu oma elu ja tervise pärast, kuna Igor Belõi on ka varem käitunud vägivaldselt ja ähvardanud kannatanut. Oma tegevusega Igor Belõi pani toime tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o
Samuti süüdistatakse Igor Belõid selles, et tema, 06.10.2018 ajavahemikul kell 9.45-10.03 Tallinnas sõitvas sõiduautos Mercedes Benz, mis sõitis aadressilt xxx, peale kannatanu ähvardamist surus noa oma venna O. Belõi kaela vastu, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – kriimustuse kaelal. Oma tahtliku tegevusega pani Igor Belõi toime teise inimese, nimelt temaga lähisuhtes oleva isiku tervise kahjustamise, samuti muu füüsilist valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o
Kohtumenetlus Kohtuistungil süüdistatav Igor Belõi ennast süüdi ei tunnistanud ja seletas, et võttis vennaga (O. B.) ühendust paar nädalat enne, sest leidis töökoha Soomes ja soovis, et palk laekuks venna kontole. Nad leppisid kokku, et vend tuleb talle järgi, vend tuligi 06.10.2018 enne kella 10-t ja hakkasid sõitma surnuaeda ema hauale. O. B. keeldus pangaarve avamisest, siis tekkis konflikt ja tuletas meelde ka ema surma asjaolusid ja emast järgi jäänud korteri müügi asjaolusid. Sõidu ajal ta küsis korteri kohta, pani telefoni vastu venna nägu salvestamiseks, nuga ei olnud. O. keeras politseimaja juurde, tuli autost välja ja hakkas telefoniga rääkima. Tema aga väljus autost ja läks üle tee takso peale ning sõitis Liiva kalmistule. Riigikohus on ühemõtteliselt märkinud otsuses nr 3-1-1-22-10, et kriminaalasjas kogutud tõendite ja ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine või refereerimine kohtuotsuses ei ole vajalik, kohus toob välja uuritud tõendid, millistele tugineb hinnangu andmisel. Kohtuistungil kuulati ära järgmised isikulised tõendiallikad: kannatanu O. B. ning tunnistajad S. K. ja A. S.. Kohus uuris samuti järgmisi kirjalikke tõendeid: 1 Isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (lk 22-24), mille kohaselt tuvastati O. B. 06.10.2018.a kell 13:07 kaelal paremal pool üks verine kriimustus; Lisana kahtlustatava Igor Belõi ülekuulamise protokolli juurde on fotografeeritud Igor Belõi telefonis olevaid sõnumeid (lk 11-16); Vastus päringule, millega edastatakse Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõnede salvestused (lk 25) ja asitõendi vaatlusprotokolli (lk 27-31) kohaselt on vaadeldavaks objektiks 16.10.2018 kell 10:02 Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõne, millest nähtub, kuidas helistajaks on O. B., kes palub abi, kuna Igor Belõi soovib teda tappa; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 15.11.2018 vastus nõudekirjale, millest nähtub, et I. Belõi on süüdiv (lk 44); Igor Belõi suhtes tehtud kohtuotsused ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrused (lk 47, 52, 48-51); Kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks (lk 53); X OÜ vastus päringule ja väljavõte tervisekaardilt, millest nähtub Igor Belõi tervislik seisund; OÜ P., X AS ja Igor Belõi vahel sõlmitud praktikaleping ja Igor Belõile OÜ P. poolt välja antud tunnistus; Sotsiaalkindlustusameti otsused Igor Belõi suhtes puude raskusastme tuvastamises ja talle toetuse määramises. Kohtuotsuse põhjendused KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama järgmised küsimused: kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Kõik kohtule esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad. Esmalt märgib kohus, et lähtudes süüdistuses toodud
lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate tegude ajalisest lähedusest ja seotusest, peab kohus põhjendatuks ja otstarbekaks analüüsida esitatud süüdistusi ühiselt. Vaidlust ei ole selles, et 06.10.2018, ajavahemikul kell 09.45-10.03 Tallinnas sõitsid süüdistatav ja kannatanu koos sõiduautos Mercedes-Benz Liiva kalmistu suunas ning süüdistatav istus esiistmel juhi (kannatanu) kõrval. Vaidlus on tõusetunud selles, kas sõidu ajal ähvardas Igor Belõi noaga oma venda O. B. tapmise ja silma väljatorkamisega ning tekitas tervisekahjustuse – kriimustuse kaelal. Kannatanu ütluste kohaselt hakkasid nad sõitma surnuaia poole, kuhu on maetud nende ema ning süüdistatav haaras tal sõidu ajal vasaku käega kaela tagant varrukast kinni, võttis noa ning pani talle vastu kaela. Süüdistatav ütles, et nüüd sõidame ema hauale, võtame lilled ja seal tapab ta kannatanu ära. Süüdistatav hoidis teda terve tee kinni, ühe käega hoidis varrukast ja teisega hoidis nuga käepidemest kinni ja noatera hoidis vastu kaela, noatera oli umbes 15 cm pikk. Süüdistatav surus noa kaela peale, ta ei saanud vasakule vaadata, kuna oleks võinud ise endal kaela katki teha. Kui süüdistatav tal nuga kaela peal hoidis ja ütles, et lähme ema hauale ja süüdistatav tapab ta ära, oli tal väga suur hirm ja valu, kartis, et tema perekond ja lapsed jäävad isast ilma, kartis enda elu pärast. Ta on teda ka varem ähvardanud ja üritanud tappa, umbes 15 aastat tagasi. On olnud kaks korda tapmisähvarduste tõttu kohtus, iga kord andis süüdistatavale andeks. Eelviimane kord, kui see juhtus, magas ema juures, ärkas ning süüdistatav üritas teda noaga kõhtu lüüa. Süüdistatav on tema suhtes aastaid vägivaldne olnud. Viimane konflikt algas sellest, et kui ema veel elus oli, koostas ema 2 testamendi tema nimele, kuna Igor jõi kodus ja peksis ema. Ema palus vennale siiski pool anda, austas ema soovi ja kandis Igori elukaaslase arvele pool korteri müügist saadud raha. Igor arvas, et ta on Igorit petnud ja sel põhjusel hakkas Igor teda ähvardama. Kui surnuaeda sõitsid, oli temal turvavöö kinni, vennal mitte, mõtles, et võtab kiiruse üles ja vajutab pidurit, et vend lendaks esiklaasist välja. Vend justkui tunnetas seda ja pani noa tema parema silma alla, tundis hirmu, et jääb silmast ilma, kui peaks järsult pidurdama. Igor hoidis terve tee tema vasakust õlast kinni. Mõtles, et võib-olla on Rahumäe teel politsei, sõitis politsei sissepääsu juurde, seal oli kaks noormeest, seisma jäädes võttis Igor noa ära ning kannatanu hüppas autost välja ja hakkas appi karjuma, keegi ei tulnud, need kaks noormeest läksid eemale. Igor tuli autost välja ja kõndis mööda Rahumäe teed edasi. Oli väga hirmul, helistas esmalt naisele töö juurde, naine oli tol ajal uurija, naine palus helistada 112, ta helistas ja palus abi, mingi aja pärast tuli kohale politseipatrull. Kuigi süüdistatav ei eita, et sõidu ajal oli tema ja kannatanu vahel konflikt ning ta esitas vennale seoses ema surmaga pretensioone, eitab ta O. B. noaga ähvardamist. Süüdistatava ütluste kohaselt ütles ta vennale, et viimane pettis teda, O. B. ainult muigas ja viimasel oli ükskõik, mida ta räägib. Süüdistatav pani telefoni salvestama ja ütles vennale, et nüüd ta peab kõik ära rääkima, kuid testamendi kohta vend ei vastanud talle. Korteri müügi osas ei küsinud vend tema nõusolekut, kuid vend vaikis. Sõitsid autoga umbes 20 minutit, O. keeras politseihoone juurde, ütles, et tal on vaja kellegagi rääkida, sõitis platsile ja väljus autost. Tema pani salvestuse pausile ja kuulas muusikat. Möödus 2-3 minutit, vend edasi ei sõitnud, tema väljus autost ja läks takso juurde, sõitis surnuaeda. Autos olles ta venda ei ähvardanud, võimalik, et ütles midagi järsult. Pani autos telefoni lindistama ja pani telefoni juhtme otsiku koos telefoniga vastu venna põske. Arvab, et selle käigus vend valu ei tundnud, ei oska öelda, millest vennal kriim tekkis, tema ei näinud mingit kriimustust, vennal oli kõrge kaelusega kampsun seljas, kampsun oli kinni. Salvestuse kustutas ära. Telefoni hoidis terve aeg vastu põske, salvestas nii kaua kuni sõitsid. Seega annavad kannatanu ja süüdistatav erinevaid ütlusi nii noa olemasolu kui ka selle kasutamise (sealjuures sellega ähvardamise) osas. Kuigi teo toimepanemise ajal sõidukis kõrvalisi isikuid ei viibinud, st puudusid sündmuse pealtnägijaid ning tegemist on seetõttu sõna-sõna-vastu olukorraga, ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kohtu hinnangul kinnitavad kannatanu ütlusi asjas kogutud ja kohtus uuritud tõendid nende kogumis. Kohtu hinnangul tõendab kannatanule noa kõrile panemist isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (lk 22-24), mille kohaselt tuvastati O. B. 06.10.2018.a kell 13:07 kaelal paremal pool üks verine kriimustus. Fotodelt on näha, et kuigi kannatanul seljas olev kampsun on kõrge kaelusega, nagu väitis ka süüdistatav, jääb kriimustus kampsuni krae ülemise ääre kõrgusele või isegi äärest kõrgemale. Järelikult oli noa kaelale asetamine võimalik ning kannatanu sellekohased ütlused on igati usutavad. Visuaalsel vaatlusel ühtib kriimustus vigastusega, mille võis tekitada terav lõikeese, antud juhul nuga. Kuivõrd tegemist ei ole sügava haavaga, on usutav, et see tekkis kannatanule just tema poolt avaldatud viisil, st süüdistatava poolt noa tema kaela peale surumises nii, et kannatanu ei saanud vaadata vasakule, kuna võis kaela katki teha. Samuti haakub kannatanu ütlustega asitõendi vaatlusprotokoll (lk 27-31), kus vaadeldavaks objektiks on 16.10.2018 kell 10:02 Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõne ning millest nähtub, kuidas helistajaks on O. B., kes palub abi, kuna Igor Belõil on nuga ja ta soovib teda tappa. Lähtudes Häirekeskuse numbrile tehtud kõne kellaajast on selge, et kõne tehti kannatanu poolt näidatud ajal, st lühikese aja jooksul pärast seda, kui kannatanu autost väljus. Lähtudes kõne sisust on tunda helistaja hirmu teda tabanud ründe tõttu ning helistaja soov ja tahe saada võimalikult ruttu abi on siiras. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui näitaks kannatanu ütluste ebausaldusväärust süüdistatavast lähtunud ohu kohta asjaolu, et esmalt helistas kannatanu oma abikaasale ja alles siis Häirekeskusele. Kohtu hinnangul on usutav, et pärast isiku jaoks ohtliku sündmuse üleelamist ja sündmuskohalt eemaldumist võib rünnatav helistada esmalt ka enda lähedasele, kes suudab emotsionaalselt häiritud isiku ehk esmalt maha rahustada ning anda kindlustunnet, et juhtumiga tuleb tegeleda, st kutsuda politsei ja seda vaatamata sellele, et ründajaks on kannatanu vend. Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta, et kannatanu ütluste kohaselt oli tema abikaasa uurija, kes ilmselgelt suutis häiritud kannatanule anda 3 adekvaatseid soovitusi, kuidas toimunu seaduslikult fikseerida ning ründaja tabada ning keda kannatanu usaldas. Seda, et sõiduautos toimus sündmus just kannatanu poolt kirjeldatud viisil, kinnitavad kaudselt ka tunnistaja S. K. (patrullpolitseinik) ütlused. Nimelt sai ta koos teise patrullpolitseinikuga 06.10.2018 kella 10 paiku Charlie prioriteediga väljakutse xxx. Charlie prioriteet on kõrgeim väljakutse, mis tähendab ohtu inimese tervisele ning nad olid kohal mõne minutiga. Kohapeal nägid nad kannatanut, kes oli ärev ja rahutu ning kes ütles, et sõidu ajal pani Igor kannatanule noa kõrile, kannatanu tundis hirmu, et vend tapab ta ära. Kohtu hinnangul on usutav, et isik, kes on mõni minut tagasi tundnud hirmu enda elu pärast, ei suuda kiiresti rahuneda ning kelle ärevus ei jää seetõttu märkamata ka teistele isikutele, praegusel juhul politseiametnikule. Kuigi kaitsja poolt osundatud tunnistaja A. S.i ütluste kohaselt nägi A. S., kui kannatanu autost välja tuli ning tema hinnangul oli kannatanu käitumine normaalne - ei karjunud, ei ole need ütlused samaväärsed tunnistaja S. K. vastupidiste ütlustega. Kohus arvestab, et tunnistaja S. K. suhtles kannatanuga vahetult, kuid tunnistaja A. S. istus enda autos ning nägi kannatanut seega eemalt autos viibides. Ilmselgelt tajub isiku emotsioone paremini isik, kes kannatanuga otseselt suhtleb, mitte isik, kes viibib eemal ning annab hinnanguid üksnes oletuslikult enda subjektiivsest arvamusest lähtuvalt. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui annaks kannatanu ütlustes aluse kahelda sündmused, mis toimusid pärast seda, kui süüdistatav ja kannatanu autost väljusid ning mis annavad aluse kannatanu ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Nii on kaitsja osundanud, et kannatanu ütluste kohaselt nägi ta autost väljudes meesterahvaid, jooksis nende poole, aga tunnistaja A. S. oma ütlustest seda ei maininud. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et ta oleks noormeeste suunas jooksnud, vaid ta hakkas appi karjuma, kuid noormehed läksid eemale ja appi ei tulnud. Asjaolu, et tunnistaja A. S. ei andnud ütlusi selle kohta, et ei kuulnud kannatanut karjumas või et noormehi üldse ei olnud, ei tähenda tingimata, et nimetatud fakti aset ei leidnud. Ei ole kuidagi välistatud, et A. S., viibides kannatanut ja süüdistatavat eemalt jälgides enda autos, lihtsalt ei kuulnud kannatanu appikarjeid. Ei ole tõsiseltvõetav, et tunnistaja jälgis autos viibides pingsalt vaid süüdistatavat ja kannatanut, analüüsides mõlema käitumist ning pannes tähele kõiki asjaoluga seotud detaile. Samuti osundas kaitsja, et kannatanu väidete kohaselt jooksis süüdistatav x tänava suunas, kuid süüdistatav ei saa joosta, kuna tal on jalad haiged. Kannatanu vastusest kaitsja küsimusele ei nähtu üheselt, et kannatanu oleks väitnud, justkui oleks süüdistatav kindlasti kiiresti jooksnud. Vastuseks kaitsja küsimusele vastas kannatanu esmalt, et süüdistatav jooksis üle tee, siis täpsustas, et süüdistatav ei saanud pohmellis peaga kiiresti joosta, süüdistatav ei läinud mitte kõndides, vaid kiiresti. Kohtule on esitatud küll tervisetõendid I. Belõi kohta, kuid nendest ei nähtu, et I. Belõi liikumine oleks olnud niivõrd vaevaline, et kiiremad sammud oleksid täiesti välistatud. Väljavõttest tervisekaardilt nähtub, et 01.10.2018 sai I. Belõi liikuda, kuid suurt koormust ei talu ning otsusest puude raskusastme tuvastamise kohta nähtub, et I. Belõil esineb puude raskusastmele vastav liikumise funktsiooni kõrvalekalle. Ka tunnistaja A. S.i ütlustest ei nähtu, et ajal, mil I. Belõi väljus autost ning temast möödus, oleks I. Belõi liikumine olnud raskendatud ning mis välistaks kiiremate sammude tegemise. I. Belõi piisavat liikuvust kinnitab ka kohtule esitatud I. Belõile väljastatud tunnistus selle kohta, et I. Belõi läbis ajavahemikul 23.01.2019-24.05.2019.a 204-tunnise ettevalmistuskoolituse ning praktilise tööna on nimetatud hoolduskoristust. Järelikult ei saa kuidagi pidada valeks kannatanu ütlusi selle kohta, et autost väljudes liikus I. Belõi kiiresti. Täiendavalt on kaitsja osundanud kannatanu ütluste erinevusele selles, et kohtus väitis kannatanu, et otsisid politseiga süüdistatavat otsides terve kalmistu läbi, kuid kohtueelses menetluses väitis ta, et kogu surnuaeda läbi ei vaadanud. Seega esineb küll vastuolu kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel, kuid antud juhul ei saa vastuolu pidada selliseks diametraalseks erinevuseks, mis seaksid kannatanu ütlused kahtluse alla. Nii on kannatanu vastuseks kaitsjale selgitanud, et vaatasid läbi selle ala, mis on kolmandast väravast kuni esimese väravani, sai sellest teistmoodi aru. Prokurör selgitas, et nägid nii palju, kui tee pealt, fakt on see, et iga põõsa ja puu taha pO.i öelnud, et nad vaatasid. Kohus on seisukohal, et vastuolu sai antud juhul tekkida sellest, et konkreetse isiku arusaam ja hinnang väljendile terve surnuaed võib olla erinev. On usutav, et mõne inimese hinnangul võib väljend tähendada ala, mis on silmale nähtav, teisele aga ka kõikide alal 4 olevate kõrvalteede ja käänakute läbivaatamist ja kontrollimist vms. Järelikult ei saa ka väita, et kannatanu ütlused on valed või niivõrd vastuolulised, et tuleb seetõttu kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohtu hinnangul ei tule nii suurt tähelepanu pöörata mitte sündmustele, mis toimusid pärast sõidukis juhtunud intsidenti, vaid süüdistava ja kannatanu eelnevale käitumisele. Nimelt nähtub süüdistatava enda ütlustest, et enne 06. oktoobrit võttis ta vennaga ühendust ning palus ennast aidata arve avamisega, leppisid kohtumise kokku 6. oktoobriks. Süüdistatava ütluste kohaselt avaldas ta kannatanule, et võib ka ise Kristiine Keskuse juurde tulla, kuid vend teadis, et tal on probleemid jalaga ning O. tuli talle kuuendal oktoobril järele, pidid koos minema surnuaiale ema hauale. Taoline kannatanu käitumine näitab selgelt, et kannatanu hoolis vennast (arvestas ka süüdistatava tervislikku seisundit) ning kohtul puudub igasugune alus uskuda, et kannatanu läks üksnes sellepärast vennale järele, et temaga koos sõita ning seejärel hakata venna kohta valetama, süüdistades venda alusetult enda ähvardamises ja valu tekitamises sooviga vennast lahti saada, nagu väitis kaitsja. Juhul, kui kannatanu ei oleks soovinud vennaga suhelda, oleks ta eelduslikult lihtsalt vennast eemale hoidunud, temaga mitte suhelnud ning teda ignoreerinud. Kannatanu aga midagi sellist ei teinud, vaid sõitis vabatahtlikult vennale järele. Seda, et süüdistatav ka tegelikult süüdistuses näidatud ajal ja kohas kannatanut ähvardas ja tema tervist kahjustas, kinnitavad kohtu hinnangul ka Igor Belõi telefonis olevad alljärgnevad sõnumid kannatanule: O., anna mulle andeks, mina ei saa aru, kuidas mu mõistus ütles üles. Täpselt hullumaja nutab minu taga. Anna andeks, O. (lk 11-12); O., kuu aega näen unes ema ja isa. Sõimasid mind läbi sinu pärast. O., anna andeks ja saa minus aru, kui saad (lk 13-14). On igati usutav, et taolise sisuga sõnumeid saadab üksnes isik, kes on midagi halba või tavatut korda saatnud, enda tegevust kahetseb ning lepitust püüab leida. Süüdistatava väited, justkui saatis ta sõnumid selleks, et paluda venna käest vabandust selle eest, et on vanem vend ning nõudis kannatanult raha, ei mõju tõsiseltvõetavalt. Vaevalt, et isik väljendaks mõistuse ülesütlemisena situatsiooni, kus soovib saada üksnes raha väidetavalt temale kuulunud pärandiosa eest vms. Viidatud väljendit võis isik kasutada just sellepärast, et sai aru, et vahend, kuidas ta seda raha saada tahtis, ehk vägivalla ja noaga ähvardamisega, oli vale ning ebainimlik. Kohtul puuduvad mistahes tõendid selle kohta, justkui oleks süüdistatav hoidnud kannatanu põse vastas telefoni juhtme otsikut koos telefoniga, et enda ja kannatanu vestlust salvestada. Kuivõrd süüdistatava ütluste kohaselt kannatanu enamuse ajast vaikis, on väheusutav, et süüdistatav hoidis terve tee kannatanu põse vastas telefoni, et vaikivat venda salvestada (süüdistatava ütluste kohaselt ütles ta vennale, et viimane pettis teda, O. B. ainult muigas ja vennal oli ükskõik, mida ta räägib, ütles O.ile, et nüüd ta peab kõik ära rääkima, kuid testamendi kohta vend ei vastanud talle). Ka ei ühti kannatanu kaelal olev kriimustus vigastusega, mis võiks tekkida kannatanu põse vastas oleva telefoniga, mille küljes on juhe koos otsikuga. Võimalikku salvestust ei ole esitatud ka asja materjalide juurde. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, mille kohaselt 06.10.2018, ajavahemikul kell 09.45-10.03, Tallinnas sõitvas sõiduautos Mercedes-Benz, mis sõitis aadressilt xxx, ähvardas Igor Belõi teda noaga tapmise ja silma väljatorkamisega. Edasi hindab kohus, kas oma tegevusega täitis Igor Belõi
lg 1 objektiivse koosseisu, st kas ajal, mil Igor Belõi kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardas, oli kannatanul alust karta ka ähvarduse täideviimist süüdistatava poolt. Riigikohtus väljendatud seisukoha järgi on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette
Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab 5
objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Kohtu hinnangul tuleb jaatada kannatanu hirmutunnet ajal, mil süüdistatav teda noaga tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardas. Juba teo väline pilt, s.o noa kõril ja parema silma all hoidmine näitab ründaja ohtlikkust ja agressiivsust, kuid antud juhul toimus see veel liikuvas autos, kus lisaks ründaja meelevallas olemisele pidi kannatanu sõiduki juhina jälgima ka teed ning hoiduma kõigest, mis võiks ründaja kätt mõjutada ning mille tagajärjel oleksid võinud tekkida ka eluohtlikud vigastused. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, mille kohaselt ajal, mil süüdistatav surus noa ta kaela peale, ei saanud kannatanu vasakule vaadata, kuna võis ise endal kaela katki teha ning kui süüdistatav tal nuga kaela peal hoidis ja ütles, et lähme ema hauale ja süüdistatav tapab tema ära, oli tal väga suur hirm ja valu, kartis, et tema perekond ja lapsed jäävad isast ilma, kartis enda elu pärast. Samuti on usutav, et kui süüdistatav pani noa kannatanu parema silma alla, tundis kannatanu hirmu, et jääb silmast ilma, kui peaks järsult pidurdama. Kuivõrd kohtul puudus alus kahelda kannatanu ütlustes, arvestab kohus siinjuures kannatanu ütlusi, mille kohaselt oli süüdistataval ka alkoholi tarvitamise tunnused. Suure tõenäosusega ei pruugi alkoholi tarvitanud isiku käitumine olla adekvaatne ning sellise isiku käitumine võib olla ettearvamatu. Ilmselgelt süvendab süüdistatava varasem agressiivsus ka kannatanu hirmutunnet ning kannatanu kartust ähvarduse täideviimise kohta süüdistatava poolt saab pidada reaalseks. On usutav, et kannatanule oli teada süüdistatava poolt vägivalla tarvitamine nii nende enda ema kui ka süüdistatava elukaaslase suhtes. Nimetatut tõendavad ka asja materjalide juures olevad kohtuotsused kuupäevadega 11.04.2006 ja 29.08.2012 (lk 47, 52). Erinevalt kaitsja seisukohast saab kohtu hinnangul nimetatud lahendeid pidada asjakohaseks kannatanu hirmutunde hindamisel ning seda vaatamata selle, et need ei kajastu enam karistusregistris. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Õige on ka kaitsja viide Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-70-16 p-le 9, kus on taaskord rõhutatud, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga. Antud juhul ei arvesta kohus aga karistusregistrist kustutatud andmeid mitte süüdistatavale karistuse mõistmisel, vaid kannatanu hirmutunde hindamisel. Ei saa eeldada, et karistusregistrist kustutaud karistus kustub automaatselt ka kannatanu mälust. Kannatanu, teades, et süüdistatav oli võimeline kahjustama omaenda lähedasi, pidas ilmselgelt tõenäoliseks ka enda suhtes vägivalla tarvitamist süüdistatava poolt. Hinnates aset leidnud sündmust tervikuna, st liikuvas autos selle juhile noa kõrile ja silma alla surumist alkoholi tarvitanud isiku poolt, tundub selline ähvardus kohtu hinnangul veenev ka objektiivsele kõrvalseisjale. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et on täidetud
Subjektiivsest küljest eeldab eelnimetatud paragrahvis sätestatud tegu tahtlust ning kohtu hinnangul on süüdistatava käitumises tuvastatud otsene tahtlus. I. Belõi, surudes noa kannatanu kaelale ja pärast silma alla ning öeldes, et nüüd sõidame ema hauale ja seal tapab ta tema ära, teadis I. Belõi, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, s.o ähvardas kannatanut ning tahtis või vähemalt möönas seda. Kohus nõustub prokuröriga, et 06.10.2018 ajavahemikul kell 9.45-10.03 Tallinnas sõitvas sõiduautos Mercedes Benz, mis sõitis aadressilt xxx, peale kannatanu ähvardamist täitis I. Belõi lisaks
lg 1 koosseisule ka
Belõi pani faktiliselt toime ühe teo, täites sellega mitu süüteokoosseisu. I. Belõi käitumisaktid olid ajalisruumiliselt seotud ning kantud ühisest tahtlusest kahjustada kannatanut.
lg 1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Surudes noa kannatanu kaela vastu, põhjustas I. Belõi kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – kriimustuse kaelal. Nimetatu leiab kinnitamist isiku läbivaatuse protokollis koos fototabeliga (lk 22-24), kus nähtub selgelt kannatanul tuvastatud kahjustus. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, et tundis vigastuse tõttu ka valu. Kuigi tegemist on pindmise, mitte sügava haavaga, arvestab kohus, et vigastus on isiku elutähtsal organil, mille kudesid on seal 6 oleva õhema naha tõttu kerge kahjustada, mistõttu on kohtu hinnangul igati usutav ka haava tekkimisega kaasnev tuntav valu. Kohtu hinnangul pani I. Belõi teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. I. Belõi, surudes sõitvas autos noa kannatanu kaelale, pidi võimalikuks pidama ka kannatanu tervise kahjustamist ja möönma seda. Kuna kannatanu on süüdistatava vend, on tegemist lähisuhtes toime pandud teoga ning süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud teod on aset leidnud ning need pani toime süüdistatav. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistuse mõistmine
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leidis, et I. Belõi pani toime
Kuna mõlema kvalifikatsiooni aluseks olnud sündmused leidsid aset 06.10.2018, ajavahemikul kell 09.45-10.03, Tallinnas sõitvas sõiduautos Mercedes-Benz, mis sõitis aadressilt xxx ning I. Belõi käitumisaktid olid kantud ühisest tahtlusest, tuleb I. Belõi tegevus kvalifitseerida
lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ideaalkogumis ning mõista üks põhikaristus
lg 1 alusel.
lg 1 alusel juhul, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.
lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse ning
Seega juhindub kohus I. Belõile karistust mõistes
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui rangema karistuse liigist ja määrast.
lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kuigi I. Belõil kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, ei pea kohus võimalikuks karistada I. Belõid rahalise karistusega. Kohtu hinnangul ei vastaks kergem karistusliik I. Belõi süü suurusele ning ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Kohus arvestab, et I. Belõi pani ühe teoga toime kaks süüteokoosseisule vastavat tegu ning enda jõupositsiooni kindlustamiseks ja kannatanu hirmutamiseks kasutas I. Belõi ka nuga. Kusjuures kannatanuks oli I. Belõi lähedane, s.o tema vend. Taoline süüdistatava käitumine näitab selgelt I. Belõi kuritegelikke hoiakuid ja üleolevat suhtumist õiguskorda. I. Belõi käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning enda agressiivse käitumisega võib ta lisaks lähedastele ohustada ka teisi isikuid, kes ei käitu talle meelepärasel viisil või kellega tekib konflikt. Seejuures ei ole I. Belõi enda tegevust sõnaselgelt kahetsenud, otsides vaid enda süüd välistavaid ja tegevusi õigustavaid põhjendusi. Seega on kohtu hinnangul I. Belõile vangistuse mõistmine vajalik nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutlustel. Riigipoolne karistusõiguslik hinnang süüdistatava teole, arvestades konkreetseid teo toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepannud isiku süü suurust, annab ühiskonnale selge signaali, et õigusvastane käitumine on lubamatu ning mõistetud karistus lähtub ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Vangistuse mõistmine I. Belõile on vajalik, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada I. Belõid enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma. Küll aga arvestab kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tagajärjed ei olnud raske ning raskendavad asjaolud puuduvad, mistõttu on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistus. Kuna I. Belõil kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, samuti puuduvad karistust raskendavad asjaolud, on kohus seisukohal, et I. Belõi on võimalik karistusest tingimisi vabastada. Tagamaks süüdistatava arusaam enda teo ohtlikkusest ning mõjutamaks teda uusi süütegusid enam mitte toime panema, leiab kohus, et põhjendatud on allutada I. Belõi
lg 1,3 alusel käitumiskontrollile ning mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Igor Belõi ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib elukohajärgse kriminaalhooldusametniku järelevalve all
Kohtu hinnangul on karistusest tingimisi vabastamine 3-aastase katseajaga piisavaks ja põhjendatud vahendiks mõjutamaks isiku käitumist õiguskuulekuse suunas ning risk uuteks süütegudeks on viidud miinimumini. Ühtlasi on tingimisi vangistusel ühes süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile süüdistatavale ka distsiplineeriv mõju. Kuna kannatanu ütluste kohaselt oli süüdistatav teda rünnates alkoholijoobes ning süüdistatav tarbib alkoholi peale ema surma pidevalt (ka süüdistatav ise ei eitanud, et tarbib alkoholi, kuid väitis, et kui tahab, siis joob, kui ei taha, siis ei joo), leiab kohus, et uute süütegude toimepanemise riski vähendamiseks on põhjendatud kohustada I. Belõid
lg 2 p 2, 8 alusel katseaja kestel ka mitte tarvitama alkoholi ning osalema sotsiaalprogrammis. Lähenemiskeeld Kannatanu O. B. on VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel esitanud taotluse kohaldada Igor Belõile lähenemiskeeldu kannatanu isikuõiguste kaitseks selliselt, et keelata Igor Belõil läheneda talle isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit; keelata Igor Belõil läheneda tema elukohale mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelata Igor Belõil võtta temaga ühendust telefoni, kirja ja elektronposti teel ja sotsiaalmeedia ning muude elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Riigikohus on märkinud, et lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Vastasel juhul ei ole hiljem võimalik selgelt tuvastada, kas lähenemiskeeldu on rikutud või mitte. Üldjuhul peaks lähenemiskeelu ruumiline ulatus olema kohtuotsuses väljendatud meetrites. Ka lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määratlemisel peab kohus silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Vajadusel tuleb lähenemiskeeldu sõnastades ette näha erandjuhud, mil lähenemiskeeld ei kehti või kehtib väiksemas ulatuses (RKKKo 3-1-1-59-10, p-d 7.2 ja 7.3). Kohus leiab, et kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks on põhjendatud. Antud kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et I. Belõi on kannatanu suhtes toime pannud isikuvastase kuriteo. Lähenemiskeeld on vajalik, kuna võimaldab vältida edasisi konflikte süüdistatava ja kannatanu vahel ning hoiab ära kannatanut ähvardava isikuõiguste rikkumise. Keelates Igor Belõil läheneda kannatanule isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit, keelates Igor Belõil läheneda kannatanu elukohale mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelates Igor Belõil võtta kannatanuga ühendust telefoni, kirja ja elektronposti teel ja sotsiaalmeedia ning muude elektrooniliste suhtluskanalite kaudu, on tagatud kannatanu turvatunne ning võimalus uuteks rünnakuteks süüdistatava poolt kannatanu suhtes on viidud miinimumini. Kohtu hinnangul ei riiva lähenemiskeeld I. Belõi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Kuigi kannatanu ja süüdistatav on lähisugulased, on mõlemad täisealised ja elavad eraldi, mistõttu nende tihe suhtlus ja lähikontakt ei ole ilmtingimata vajalik. Kohtul puuduvad andmed, et vendadel oleks ühiselt lahendamist vajavaid probleeme või vastastikuseid kohustusi, mille täitmine oleks lähenemiskeelu 8 tõttu raskendatud või võimatu. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud ka lähenemiskeelu tähtaeg 3 aastat. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et on põhjendatud kohaldada isikuvastase kuriteo toimepannud Igor Belõile VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kannatanu isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu kannatanu poolt taotletud ulatuses ja viisil. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 kohaselt: määratud kaitsja tasu selle põhjendatud ja vajalikus ulatuses kohtueelses menetluses ja kohtus ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seega tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 alusel Igor Belõilt välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on vastavalt KrMS §-le 179 lg 1 p 2 teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 810 eurot ja kaitsjatasu kogusummas 1020 eurot. Kuna menetluskulude kogusummat võib pidada suureks ning selleks, et mitte asetada isikut raskesse majanduslikku olukorda, võimaldab kohus I. Belõil tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p 7, 12). Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kriminaalasja materjalide juures on 1 CD-plaat kolme kõnesalvestusega ja 1 CD-plaat ühe videosalvestusega. Kohus leiab, et CD-plaadid tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Juhindudes KrMS §§ 175, 179, 180, 309 lg 3, 315, 318, 319 kohus otsustas: Süüdi tunnistada Igor Belõi
lg 1 ja
lg 2 p 2 järgi ja mõista talle
lg 1 alusel põhikaristuseks vangistus 1 aasta.
lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Igor Belõi ei pane 3 (kolm) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib elukohajärgse kriminaalhooldusametniku järelevalve all
lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 2 p 2, 8 alusel kohustada Igor Belõid katseaja kestel mitte tarvitama alkoholi ning osalema sotsiaalprogrammis.
MS § 3101 alusel kohaldada kannatanu O. B. isikuõiguste kaitseks tema vastu toimepandud kuriteos
lg 2 p 2 ja § 120 lg 1 järgi süüdistatavale Igor Belõile lähenemiskeeld 3 (kolmeks) aastaks alljärgnevalt: - keelata Igor Belõil läheneda O. B. isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit; - keelata Igor Belõil läheneda O. B. elukohale mitte lähemale kui 100 meetrit; - keelata Igor Belõil võtta O. B. ühendust telefoni, kirja ja elektronposti teel ja sotsiaalmeedia ning muude elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. KrMS § 175 lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista Igor Belõilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: kaitsjatasu summas 1020 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 eurot. 9 Menetluskulud kogusummas 1830 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuisel vähemalt 152,50 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, või EE401700017002872300 Luminor Pank. KrMS § 159 lg 3 alusel makseinfo menetluskulude tasumiseks lisatakse kohtuotsusele eraldi dokumendina. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega tehakse avalikult teatavaks ka kohtu kantselei kaudu ja kättesaadavaks e-toimiku süsteemi kaudu koos lahendiga. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid - CD plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 29.08.2019.a. Kui on esitatud apellatsiooniteade, siis kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav 30.09.2019.a. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.