Obsah (5)

§ 113§ 1132§ 101§ 108§ 42

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine 20. november 2019 Tartu Maakohtu Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-19-12977; PlusPlus Capital AS hagi X.X.vastu; võlgnevuse ja

§ 113

lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist menetluskuludelt mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses; 2.4 toimetada kohtuotsuse koopia kätte menetlusosalistele.

1. Selgitada: 3.1 TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude lahend menetluskulude kindlaksmääramises on vaidlustatav, kui kaebuse hind ületab 200 eurot; 3.2 TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha; 3.3 TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 1 3.4 TsMS § 630 kohaselt kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega; 3.5 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.6 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.7 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt Elisa Eesti AS (edaspidi teenuse osutaja) ja kostja vahel sõlmiti liitumisleping kliendinumbriga 8412544, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale perioodi
2. veebruar kuni
3. veebruar 2016 teenuste kasutamise eest 01.03.2016 arve nr: 2014798338 summas 56,89 €, mille eest kohustus kostja tasuma 18.03.
4. Kostja on arvet osaliselt tasunud summas 1,27 € Lepingu sõlmimisel kinnitasid pooled, et kohustuvad täitma lepingu(te) lahutamatuks lisaks oleva mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimusi (edaspidi nimetatud Üldtingimused). Kostja kohustused on loetletud Üldtingimuste peatükis 5 (lisa nr 1.2 - ärakiri üldtingimustest). Vastavalt hagiavalduse lisa 1.1 olevale Elisa üldtingimuste p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Vastavalt Üldtingimustele kohustus kostja tasuma arved vastavalt arvetel osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). Vastavalt Üldtingimustele on kostja kohustatud maksmisega viivitamise korral tasuma maksmisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest viivist 0,07% päevas, mis on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär. Maksetähtaeg, arvelduskonto number ja muu vajalik informatsioon maksete sooritamiseks on märgitud kostjale väljastatud arvel. Kostja on vastavalt lepingule arvetel märgitud ulatuses teenuseid kasutanud, kuid teenuste eest tasumata jätmisega on ta rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Oma allkirjaga lepingu sõlmimisel on kostja kinnitanud, et kohustub täitma lepingu lisaks oleva mobiilside kasutamise eeskirju. Kostja ei ole reageerinud võla tasumiseks kirjalikult väljastatud meeldetuletustele. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub Lepingu üldtingimuste punkti 5.2.
5. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud.

§ 113

² lg.2 ja lg 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega.

§ 113

2 lg.2 p.1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 25 €, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 € ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 2 €. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 143,30 €. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 15.03.2018, 15.04.2018 ja 15.05.2018 - hagiavalduse lisad nr 4.1 - 4.3) hagejale teadaolevale kostja aadressile Parksepa alevik, Männi tänav 8 - 16, Võru vald, 65509, Võru maakond. Seetõttu juhindudes

§ 1132

lg 2 p 1 on hagejal õigus nõuda 15.03.2018 võlateatise eest 15 € ning 15.04.2018 ja 15.05.2018 kummagi võlateatise eest 5,00 € s.t. kokku 25 €. Kokku on hagejal tekkinud kulud 25 € ulatuses seoses meeldetuletuskirjade edastamisega kostjale. Nõude loovutamine hagejale Elisa Eesti AS on loovutanud kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu 01.02.2018 hagejale. Kostjale teavitati nõude loovutamist kuid käesoleva ajani kostja võlga tasuma ei ole asunud. Hageja nõuab kostjalt kokku 143,30 eurot, millisest summast 55,62 eurot on põhinõue, sissenõudmiskulu 25 eurot ja 48,47 eurot on viivis ning viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja täiendavalt lisab, et kostja väide, et leping on võltsitud, tuleb jätta tähelepanuta, kuna leping on kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud. Antud asjaolu tõendab selgelt ja üheselt kostja poolt 13.09.2019 esitatud vastus käesolevas tsiviilasjas, kuna käekiri vastab lepingul ja vastusel identselt kostja omale. Samuti kostja väide kuupäeva osas tuleb jätta tähelepanuta, et klienditeenindaja kohal on kuupäevaks 13.01.2015, mis viitab tingimustele. Liitumislepingu sõlmimise väljal on üheselt tuvastatav lepingu sõlmimise aeg ja koht, Tartu Kaubamaja aeg: 14:39, 11.02.

1. Seega tuleb jätta kõik kostja väited lepingu võltsituse osas tähelepanuta. Kostja seisukohad Politsei pädevuse ja mittepädevuse osas jäävad hagejale arusaamatuks, kuna ei ole lisatud mitte ühtegi tõendit kostja väidete kinnituseks sh mille alusel peaks sisaldama PPA dokumendid hagiavalduses. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu 75 eurot ja õigusabikulud summas 420 eurot. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei tea nimetatud tootest midagi ja leiab, et leping on võltsitud. Järelmaksuga ei ole midagi ostetud. Hagiavalduses puuduvad PPA dokumendid. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 404 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 31). Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2019 määrusega määrati pooltele tähtaeg, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Hageja ei ole esitanud täiendavalt oma seisukohti (tl 33) ja kostja jääb oma eelnevate seisukohtade juurde (tl 35). Võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. Kuna kostja ei täitnud kohustust vastavalt lepingule, siis on ta kohustust rikkunud.

§ 101

kohaselt on võlausaldajal õigus rikkumise korral rakendada õiguskaitsevahendeid, 3 sealhulgas ka lõike 1 punktis 6 sätestatud viivist.

§ 108

lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et X.X.poolt 11.02.2016 oma allkirjaga kinnitatud isikutunnistuse koopiaga (tl 2 pöördel -3) on tõendamist leidnud, et Elisa Eesti AS ja X.X.vahel on 11.02.2016.a. sõlmitud liitumislepingu nr 8412544, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Pooled on Elisa üldtingimuste p-le 7 (tl 3 pöördel -7) kokku leppinud viivisemääras 0,07% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viiviseid tasumata põhivõla maksetelt alates sissenõutavaks muutumisest 18.03.2016 kuni hagi esitamiseni 16.08.2019 kokku 48,47 eurot ning viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 55,62 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal, s.o aastal 2016, oli seadusjärgne viivisemäär 0,022%. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 55,62 eurot seadusjärgses määras (0,022% päevas 18.03.2016-20.11.2019) on kokku 16,37 eurot (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 16,37 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 25 eurot, sest hageja on võlgnevuse sissenõudmiseks edastanud kostjale kolm võlateatist (tl 9 pöördel-10 pöördel). Kohus leiab, et kuivõrd hagiavaldusest ei nähtu, et kostjaga sõlmitud liitumisleping oleks üles öeldud, siis seega on liitumisleping endiselt kehtiv ning sissenõudmiskulusid on võimalik nõuda

§ 1132

lg 1 alusel, mis sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist 4 on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulud summas 5 eurot. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 55,62 eurot, viivis 16,37 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata võlgnevuse täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 55,62 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 43% ulatuses hageja kanda ja 57% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 75 eurot ning õigusabikulud summas 420 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus märgib, et Riigikohus on leidnud

1. mai
2. a kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asja oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Hagihind on käesolevas asjas 143,30 eurot. Menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, peaks jääma tsiviilasja hinna piiresse ning määrab hageja lepingulise esindaja kostjalt väljamõistetavaks õigusabikuluks 143,30 eurot. Kohus märgib, et võib TsMS § 162 lg 4 järgi jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagejal oli võimalik esitada oma nõue ka maksekäsu kiirmenetluses. Sellisel juhul oleks hageja menetluskulud olnud riigilõiv 45 eurot ja õigusabikulu 20 eurot, kokku 65 eurot. Hageja on seega ise tekitanud endale põhjendamatult suure menetluskulu. Sellise suure kulu kostja kanda jätmine oleks (eriti väga väikest nõuet arvestades) kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskuludest 143,30 eurot 43% hageja enda kanda ja 57% kostja kanda. 5 Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 81,68 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik 6