1-18-3901/50

(18230100098)Kohtunik Külli Iisop Rahvakohtunikud Õie Havi ja Vladimir Simagin Kohtuistungi sekretär Sigrid Dikker-Sala Tõlk D. Filjajeva, Anneli Helmann Kriminaalasi Stanislav Semenjuki süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 3 KarS § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Kohtuistungite toimumise aeg 14., 20., 22. juuni ning 12., 17. september 2018 Prokurör Diana Helila Süüdistatav S t a n i s l a v SEMENJUK – isikukood: 38703190298; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; xxx; elukoht: xxx (viibib vahistatuna Tallinna Vanglas); kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkend – vahistamine kohaldatud alates 24.01.2018 (kahtlustatavana oli kinni peetud alates 22.01.2018) Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada S t a n i s l a v SEMENJUK KarS § 114 lg 1 p 3 - KarS § 25 lg 2 järgi ning karistuseks mõista 15 (viisteist) aastat vangistust. 2. Tõkend vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistus karistusaja hulka ning Stanislav Semenjukile mõistetud vangistuse alguseks lugeda 22.01.2018. 1 3. Tsiviilhagid 3.1. Rahuldada kannatanu P. V.i tsiviilhagi ning välja mõista Stanislav Semenjukilt kannatanu kasuks õigusvastaselt tekitatud kahju katteks 6 600 (kuus tuhat kuussada) eurot: varaline kahju 600 eurot ja mittevaraline kahju 6 000 eurot. Need summad tuleb P. V.i taotluse kohaselt maksta D. V. arveldusarvele nr xxx, Swedbank. 3.2. Rahuldada Y. E. tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning Stanislav Semenjukilt välja mõista kannatanu kasuks summa 2 929,10 eurot (kaks tuhat üheksasada kakskümmend üheksa eurot ja 10 senti). See summa tuleb maksta kannatanu taotlusel E. J. arveldusarvele nr xxx, Swedbank. 3.3.Jätta rahuldamata kannatanu Y. E. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 150 000 eurot. 4. Välja mõista Stanislav Semenjukilt KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud riigieelarve tuludesse kokku summas 7 619 (seitse tuhat kuussada üheksateist) eurot, s.o määratud kaitsjale makstud tasu 2 568 eurot, ekspertiiside tegemise kuludest 3 801 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 250 eurot. Ekspertiiside tegemise kuludest 7 651,80 eurot (s.o kohtupsühhiaatria-psühholoogia komplekeseksperiisi tegemise kulud 1 267,80 eurot ning DNA-ekspertiisi tegemise kuludest 6 384 eurot) ning kannatanu õigusabikulud summas 1 020 jätta riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o igakuiste maksetena 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele (SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank EE50220022101419335 või Luminor Bank EE401700017002872300). Viitenumber on 99918700031359. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt (12 kuu jooksul) tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 5. Asitõendid 5.1. Sündmuskoha vaatluse käigus 22.01.18 laibalt võetud teksapüksid, sokid, T-särk, mis asuvad PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6/1, Tallinn – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel; 5.2. Kahtlustatava S. Semenjuki kinnipidamise käigus 22.01.18 ära võetud nuga, mis asub PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6/1, Tallinn – konfiskeerida kui kuriteo toimepanemise vahend ja hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. 5.3. Kahtlustatava kinnipidamise käigus ära võetud tumesinist värvi jope, spordipluus Nike, helesinine särk, mustad suusapüksid, kootud sokid, mustad poolsaapad ja mobiiltelefon LG E460 IMEI koodigaxxx, mis asuvad PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6/1, Tallinn – tagastada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Stanislav Semenjukile. 2 5.4. Kannatanu P. V.ilt isiku läbivaatuse käigus ära võetud tumedad verised teksad ´´UNCLE SAM´´, katki lõigatud pluus „Casual“, aluspüksid, tumedad sokid, mis asuvad PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6/1, Tallinn – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. 5.5. CD-R plaadid erinevate salvestustega jätta kriminaalasja materjalide juurde pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.6. Erinevatelt asitõenditelt ja verekahtlastelt määrdumistelt võetud proovid koos pakenditega, mis on jäetud hoiule politsei asitõendite hoidlasse Rahumäe tee 6/1, Tallinn - ei ole veel hävitatud – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil otsus on pooletele kättesaadav. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale tõlgitud kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Süüdistus Stanislav Semenjukki süüdistatakse selles, et ta pani toime mõrva katse, mis seisnes selles, et 22.01.2018 ajavahemikus 0.00 kuni 1.37, viibides xxx asuvas korteris, lõi ta kaasas oleva noaga (nuga-liblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5

1. mm)P. V.ile ühel korral kaela piirkonda ja 2–3 korral kõhu piirkonda. Pärast seda läks P. V. köögist välja ning umbes 10 minuti pärast tuli ta kööki tagasi. Seejärel taas lõi S. Semenjuk kaasas oleva noaga (nugaliblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5
2. mm)P. V.ile 3 korral kõhupiirkonda. Isiku ekspertiisiaktist nr 18E-PõI0022, 09.04.2018 kohaselt oli P. V.il tuvastatud 7 torkelõikehaava erinevates kehapiirkondades: üks haav paremal pool kaelal ning kuus haava kehatüve eespinnal (1 haav vasakul rindkere eespinnal, 1 haav keskkõhul keha keskjoonel, 3 haava vasakul pool kesk- ja alakõhul koos IX roide murruga ning 1 haav paremal pool alakõhul). Kehatüve eespinnal paiknevatest haavadest vähemalt 4 ulatuvad kehaõõnde ning olid eluohtlikud tervisekahjustused, mille tõttu meditsiinilise abita jäämisel oleks võinud saabuda surm. Trauma ulatust arvestades võib kannatanu operatsioonijärgne paranemine kesta üle 4 kuu. Samuti 22.01.2018 ajavahemikus 0.00 kuni 1.37, viibides xxx asuvas korteris, lõi Stanislav Semenjuk kaasas oleva noaga (nuga-liblikas, noatera pikkus 93 mm, maksimaalne laius 16,5
3. mm)B. J.le ühel korral vasakule poole kaela (haava pikkus 1,5 cm), ühel korral vasakule poole rindkerre rinnanibust 4 cm kõrgemale, ühel korral vasakule poole rindkerre rinnanibust 4 cm allapoole, kolmel korral keskkõhtu vasakule poole. Nimetatud tegevuse tagajärjel suri B. J. sündmuskohal. Lähtuvalt surnu ekspertiisiaktist (nr 18E-PõS0003/45, 09.04.2018), põhjustas B. J. surma vasakul pool rindkere eespinnal olev torke-lõikehaav koos südame vigastusega. Seega Stanislav Semenjuk tapmiskatsega, mis oli toime pandud kahe inimese suhtes, pani toime KarS § 114 lg 1 p 3 - KarS § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Poolte seisukohad 3 Prokurör leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega on tuvastatud S. Semenjuki süü kahe inimese tapmise katses ja õigesti on tema tegu kvalifitseeritud KarS § 114 lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi. Kannatanu P. V.i ja N. Š. sõnelusse ja suhete klaarimisse sekkus Semenjuk, kes lükkas P. V.it. Viimane Semenjuki käes midagi ei näinud, kuid tundis kaelast verd jooksmas ja läks vannituppa end pesema. Ka isegi juhul kui P. V. oleks Semenjukki eelnevalt 2 korda rusikaga kehasse löönud (nagu väidab süüdistatav kohtuistungil), oli igasugune rünne tema suhtes lõppenud hetkel, kui P. V. end vannituppa pesema läks. Uuesti kööki tulnud V.it ründas süüdistav uuesti ja lõi teda noaga korduvalt kehasse. Ekspert tuvastas V.il 7 torke-lõikehaava, neist vähemalt 4 ulatusid kehaõõnde ja olid eluohtlikud. Meditsiinilise abita oleks järgnenud kannatanu surm. B. J. surma põhjustas torke-lõikehaav rindkere eespinnal koos südame vigastusega. Lisaks sellele tuvastati ka haav kaelal, haav rindkere vasakul pool, vasakul pool kehal ja naba piirkonnas. Kõikide haavade kanali suund oli ülevalt vasakult alla paremale, mis viitab sellele, et kannatanu ei jõudnud laua tagant püstigi tõusta. Puuduvad tõendid selle kohta, mis annaksid alust väideteks, et piiratud oli Semenjuki arusaam oma teo keelatusest või võime juhtida oma käitumist. Ta andis endale aru, mida ta teeb. Seda näitab ka asjaolu, et häirekeskusesse helistades võttis ta telefonist välja oma SIM-kaardi, nimetas end A. ja väitis, et trepikojast jooksis välja 2 meest. Ta tegi kõik selleks, et tema isikut ei tuvastataks ja üritas veeretada süü teistele isikutele. Prokurör taotles Semenjukile karistuseks 17 aastat vangistust algusega 22.01.2018. Kannatanute esitatud hagisid pidas prokurör põhjendatuks ja palus need rahuldada. Osa DNA ekspertiisi teostamise kuludest palus prokurör jätta riigi kanda ja ülejäänu välja mõista süüdistatavalt. Kannatanu Y. E. taotles S. Semenjukile karistuseks eluaegset vangistust. Kannatanu esindaja N. L. leidis samuti, et süüdistatava ohtlikkusest tulenevalt väärib Semenjuk eluaegset vangistust. Ta sai enda ütluste kohaselt juba telefonis aru, et teda sinna seltskonda ei oodata ja sõbralikult teda vastu ei võeta, samas pidas seda agressiooniks enese vastu ja oli valmis kasutama nuga kahe kannatanu suhtes, kellel ei olnud mingit kavatsustki teda rünnata. Oma käitumist õigustab ta rahustite ja alkoholi tarvitamisega, oma tervisliku seisundiga ja püüab väita, et noalöökidest ta midagi ei mäleta, on psüühiliselt haige inimene ja vajab vangistuse asemel ravi. Ühiskonda tuleb kaitsta selliste ohtlike inimeste eest. Süüdlaselt tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1, § 128 lg 5 ja § 134 lg 3 alusel välja mõista nii varaline kui mittevaraline kahju. Varaline kahju on kokku summas 2 929,10 eurot, s.o. matusekulud, kulutused hauatähisele ja ravimid Y. E. ärevushäire raviks. Süüdlasel tuleb hüvitada ka mittevaralise kahju nõue summas 150 000 eurot. See seisneb füüsilistes kannatustes ja hingevalus seos B. J. surmaga. Abikaasa vajas psühhiaatri abi seoses tekkinud ärevushäirega. Tütred (2- ja 4-aastane) olid väga kiindunud isasse ja nende hilisemas elus avaldab isa surm, mida lapsed võivad reaalselt tajuma hakata alles murdeeas, neile jätkuvat negatiivset mõju, tekitab valu ja kannatusi. Hageja on ilma jäänud abikaasa materiaalsest ja moraalsest toest laste kasvatamisel ja see valmistab talle eluaegset valu ja kannatusi. Kaitsja leidis, et S. Semenjuki käitumine tuleb ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks KarS § 115 tunnustel, kuna süüdistataval esines kannatanute käitumisest tingitud tugeva hingelise erutuse seisund. Kannatanud olid süüdistatava suhtes agressiivselt meelestatud, kasutasid tema suhtes solvavaid väljendeid ja tungisid talle ühiselt kallale. Semenjuki poolt sooritatud löökide intensiivsus ja iseloom viitavad äkkviha tekkimisele ja spontaansele käitumisele. Kannatanu P. V.i rünne oli talle ootamatu, intensiivne. Semenjuk oli teadlik ka sellest, et P. V. on tugev ja oskab kakelda. Hingelise erutuse seisundi näitajaks on kaitsja arvates asjaolu, et Semenjuk ei tajunud ega mäletanud sündmusi detailselt. Sellele seisundile on iseloomulik, et see tekibki äkki ja kaob suhteliselt kiiresti. Kuriteo toimepanemise põhjuseks 4 võis olla ka stress, pinged ja tarvitatud ravimid, eelkõige aga kannatanute provotseeriv käitumine. Kergendava asjaoluna tuleb arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ja kohtuistungil avaldatud valmisolekut hüvitada tekitatud kahju. Semenjuk ei ole varem toime pannud isikuvastaseid süütegusid ning arvestades tema senist elukäiku ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada tema suhtes pikaajalist reaalset vangistust. Põhjendamatuks ja ebamõistlikult suureks pidas kaitsja kannatanu Y. E. nõuet mittevaralise kahju osas ning palus selle jätta rahuldamata. VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda küll mittevaralise kahju hüvitist, kuid ainult siis, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtupraktikas on erandlikuks asjaoluks loetud ruumilist lähedust hukkunuga kahju tekitamise ajal, õnnetuse või sündmuse tagajärje vahetut pealtnägemist, lähedase isiku kannatuste, vigastuste nägemisest saadud hilisemaid üleelamisi. Y. E. ei näinud pealt oma mehe tapmist, temale tekitatud vigastusi, ta sai mehe surmast teada politseiametnikult. Kahtlemata põhjustab lähedase isiku kaotus suurt hingelist valu, kuid seda ei saa lugeda eriliseks asjaoluks antud seaduse tähenduses. Kannatanu ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tal ilmnesid juhtumiga seoses tõsised psüühikahäired, oluline elukvaliteedi langus vmt. Süüdistav ei tunnistanud oma süüd tapmises; oma viimases sõnas leidis, et ta oli sunnitud seal korteris selliselt käituma ning tal on kahju, et sellepärast pidi üks isik surema ja teine sai raskelt vigastada, aga midagi muud ta seal teha ei saanud. Rõhutas asjaolu, et 10 aastat on ta ennast ravinud, teda on korduvalt süüdimatuks tunnistatud, tal on esinenud luulusid, ta on kuulnud hääli ja kuigi viimane ekspertiisiakt on 51-l leheküljel, jäi tema ülevaatus tegelikult lõpule viimata. Sündmuskohal viibides muutus olukord talle väga ohtlikuks, ta võis iga hetk kannatada saada, sest ründajaid oli kaks, nad oli tugevad ja treenitud, tegelenud karate ja poksiga ja tema tavalise inimesena ei olnud võimeline tõrjuma profilööki. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Vaidlust ei ole selles, et kõik kannatanutel fikseeritud vigastused tekitas neile S. Semenjuk enda kaasavõetud noaga ööl vastu 22.01.2018 xxx. Seda tõendavad sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabelid (I kd, lk 12 – 91), surnu B. J. ekspertiisiaktid nr 18E-PõS003/45 (II kd lk 92- 106) ja nr 18E-PõT001 (II kd, lk 113 -114); kannatanu P. V.i ütlused kohtuistungil 14.06.18 (I kd, lk106 – 108), tema läbivaatuse protokoll (III kd, lk 1-12) ning kohtuarstlik ekspertiisiakt nr 18E-PõI0022 (III kd, lk 48 -54), tunnistaja N. Š. ütlused (I kd lk 109 – 113); S. Semenjuki kinnipidamisel Maardus 22.01.2018 kell 12.12 temalt ära võetud nuga ( IV kd, lk 61-62) ja selle noa kui asitõendi vaatlusprotokoll, mille käigus võeti proovid ja leiti sellelt verekahtlased määrdumised (IV kd, lk 63-68); S. Semenjuki riietelt (jopelt, spordipluusilt, särgilt, suusapükstelt, sokkidelt) ja jalatsitelt (poolsaabastelt) leitud verekahtlased määrdumised, mis on fikseeritud asitõendite vaatlusprotokollis (IV kd, lk 69 – 72); DNA ekspertiisiakt nr 18E-GE0110 (III kd, lk 127 147), mille kohaselt leiti S. Semenjukilt äravõetud noalt ja tema riietelt kannatanute bioloogilist materjali; samuti S. Semenjuki enda ütlused kohtuistungil 12.09.18 (V kd, lk 53 – 58). Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et 21.01.18 kella 10 paiku õhtul tahtis ta ennast tuulutada, nad helistasid vastastikku N. Š.ga ja said kokku xxx juures pargis ning tarvitasid seal alkoholi. Isiklikult jõi ta ära ühe pudeli veini. Pargis veetsid nad aega ca 1,5 tundi. N. tahtis aga kohtuda P. V.iga (oma endise elukaaslasega) ja palus tal viimasele helistada. Varasemalt oli N. talle kurtnud, et P. on vägivaldne, petab teda, on teda peksnud ja vägistanud. P. pidi tugev mees olema, valmis ükskõik kellega kaklema ja olevat võimeline läbi peksma ka poksitšempioni. 5 Helistamise peale kutsus P. V. nii N. kui teda Tallinna Liivalaia korterisse. Ta sai aru, et P. on seal kellegagi koos, sest telefonis kuulis ta helistamise ajal ebatsensuurset sõimu enda aadressil sellelt teiselt mehelt. Sellele vaatamata tellis ta tuttava takso ja koos N.ga sõitsid P.i juurde. Kuigi tal oli väike kahtlus, et N. võib P.i käest peksa saada, tõmbas teda ennast sinna korterisse kui magnetiga. Kohale jõudes oli köögis kaks inimest - P. koos oma sõbraga, keda Semenjuk nägi esmakordselt. Eriti positiivselt teda vastu ei võetud, kättpidi ei teretatud. Olukord korteris oli tema arvates pingeline, aga ei midagi hullu. Kõigepealt hakati N.ga rääkima, tema jäi tahaplaanile. N. ja P.i vahel oli sõnavahetus, räägiti jämedalt. Kui N. oli tuppa magama läinud, joodi kolmekesi viskit edasi, suitsetati. Siis hakati teda sõimama ebatsensuursete sõnadega. Tal tekkis selline raev, et oleks tahtnud neid mehi kägistada. Ta kuulas sõimu 5 minutit, siis kustutas sigareti ja samal ajal lõi P. teda 2 korda rusikaga kõhtu. Lüüa üritas ka teine mees, kuid tal õnnestus kõrvale põigata. Mingeid vigastusi talle selle löömisega ei tekitatud, kuid ta tundis valu. Siis kadus tal reaalsustaju ja kui ta toibus, oli P. haavatuna maas, samuti teine mees ja tal endal oli nuga käes. See oli tema enda lahtikäiv nuga, mida ta tavaliselt kaasas kannab kalal või jahil käies, samuti enesekaitseks. Kellelgi teisel ta nuga käes ei näinud. Ta ei mäleta, mis vahepeal toimus, mitu korda, kuhu ta neid mehi noaga lõi. Kui reaalsustaju oli tagasi tulnud, jõi ta viskit, toibus ja läks tuppa magavat N.t äratama. Käskis tal asjad kokku panna ja sealt minema sõita. N. käis köögis, kuid toimunule eriti ei reageerinud, küsis, mis ta teinud oli, kuid läks tuppa tagasi ja heitis uuesti pikali. Sinna voodi peale tuppa roomas ka P. ja N. hakkas teda silitama. Mõte oli süüdistataval kiirabisse helistada, kuid ta ei teadnud maja numbrit ja kutsus ka N. välja, et seda numbrit vaadata. Pärast majast väljumist helistas ta kiirabisse ja teatas kahest kannatanust. Korterist oli ta kaasa võtnud pudeli viskit, mida jõi ka taksos Maardusse sõites. Mida rohkem jõi, seda paremini ennast tundis. Alles Maardusse jõudes hakkas ta lõplikult toibuma. Süüdistatava ütlused tema sõimamise ja löömise kohta, korteris, samuti N. magamise kohta on paljasõnalised ja vastuolus teiste kontrollitud tõenditega. Kuigi teda väidetavalt juba telefonis sõimati ja alandati ning oli väike kahtlus, et P. V.i käest võib peksa saada, ei osanud ta seletada, mis eesmärgil ta siis Tallinna sõitis. Asitõendi vaatlusprotokoll (I kd lk 5-9) kinnitab, et ööl vastu 22.01.2018 kell 01.37 teeb meeshääl kõne häirekeskusesse ja teatab, et korteris x on kaks laipa või kaks inimest suremas ja sealt jooksid välja kaks meest. Ennast nimetab helistaja A. J. ja väidab, et tal telefoninumbrit pole. Kohtuistungil selle kõne helisalvestust kuulates Semenjuk kinnitas, et see on tema hääl ja ta helistas oma telefonilt, kust ta eelnevalt kõnekaardi oli välja võtnud. Ta teadis, et ilma kõnekaardita saab helistada vaid hädaabi numbrile. Ta ei osanud kohtule selgitada, miks ta tahtis varjata oma telefoninumbrit või enda isikut. Leidis, et ta võis toimunust šokis olla ja käitus seetõttu ebaadekvaatselt ega jäänud seetõttu ka kiirabi ära ootama. Kohtu arvates tegi S. Semenjuk sellise kõne hädaabinumbrile põhjusel, et talle ootamatult ilmus korteri tagumisest toast välja kaks tunnistajat (Ukrainast pärit ehitajad), kes kiiresti lahkusid ja tal oli võimalus oma isikut varjates (mitte näidates oma telefoni numbrit ja öeldes vale nime) ajada kahtlustus nende meeste peale. Järgnevaid tõendeid analüüsides saab kohus väita, et need mehed lahkusid korterist kella 01 paiku. Umbes pool tundi hiljem (01.37) oli Semenjuk suutnud veenda korterist lahkuma ka N.t ja juba korterist väljas olles realiseeris ta plaani oma teo varjamiseks juhtida tähelepanu majast 6 välja jooksnud isikutele. Kui tal oleks kohkunud oma käitumisest, soovinud kannatanuid aidata, neile kiirabi kutsuda, oleks ta seda teha saanud juba pool tundi varem korteris olles. Kell 01.50 (22.01.18) teeb kõne häirekeskusse V. S. ja teatab, et xxx korteris lamab köögis vere sees mees, kes ei hinga, on surnud, kelle nime ta ei tea. Teine mees on P., tal on halb olla, on ebaadekvaatne (asitõendi vaatlusprotokoll II kd, lk 8-10). Tunnistajate V. S.i ja I. G. ütlustest kohtuistungil 20.06.18 (IV kd, lk164-168) nähtub, et xxx korteris elanud töömeestelt (O. ja M.) said nad teada, et ööl vastu 22.01.18 ( I. G.le helistas O. kell 00.56) on selles korteris jooming, kisa ja üks naine karjus „tapeti ära“ või midagi sellist. I. G. sõitis kohe kohale, võttis maja lähedalt peale värisevad töömehed ning viis nad Maardus asuvasse kontorisse. Sõiduks kulus 15-20 minutit. Siis võttis ta Maardust peale V. S.i ja koos sõideti Liivalaia tänavale. V.S. läks ülesse korterisse, I. G. jäi alla auto juurde ootama ja nägi tänaval üht meest ja naist. S. nägi köögi paremas nurgas verist meest, kes ei liigutanud ega ilmutanud elumärke; toas diivanil lamas P., kes suutis vaid midagi pomiseda. Seejärel helistas ta kiirabisse ja politseisse. Tunnistaja O. B. deponeeritud ütlused (IV kd, lk 142-143) kinnitavad, et peale südaööd, 22.01.18 kella 00:30 ajal või natuke hiljem ärkas ta korteris müra peale ja toanaaber M. ütles, et P. on sinna kedagi toonud; kuulis, et räägitakse kõrgendatul toonil. Siis kõik vaibus. Mõned minutid hiljem kuulis ta N. häält: „miks sa seda tegid, miks sa ta tapsid“. Selle peale helistas ta I. G.le, kes soovitas neil mitte sekkuda, riidesse panna ja kiiresti korterist väljuda. Tagumisest toast väljudes nägi ta eestoas keset tuba seisvat süüdistatavat, diivanil lamas P., tema kõrval oli N. ja kordas „miks sa tegid seda“. Süüdistatav seisis rahulikult, hirmu tema silmades ei olnud, oli vaid imestunud, et toast 2 meest ootamatult välja tulid. Köögis nägi tunnistaja nurgas lamavat veriste riietega inimest. Koos oma toakaaslasega väljusid nad korterist. Tunnistaja M. S. deponeeritud ütluste (IV kd, lk 146 – 149) kohaselt 21.01.18 tuli P.(P.V.) korterisse koos oma sõbraga kella 23-23.30 paiku. Kuna mõlemad mehed olid purjus ja tal polnud nendega millestki rääkida, läks tunnistaja oma tuppa. P. V.i jutust oli ta aru saanud, et N. tuleb sinna koos ühe noormehega. P. V.i sõber küsis, et kuidas sa lubad oma tütarlapsel tulla teise mehega, rääkis midagi peksa andmisest, kuid P. V. ei olnud kakluseks häälestatud. Omas toas olles kuulis tunnistaja mingi aeg tundmatu häälega öeldud fraase „ Kas nägid, kuidas nad mulle peale hüppasid.“Tõstsid kätt autoriteedi vastu. Platnoi“. Kuulis veel P. häält, kes ütles N.le, et ma armastan sind ja viimane nagu naeris selle üle. Tunnistaja jäi seejärel magama ja ärkas naisterahva kõva nutu peale . Kuulis kui keegi ütles: „N., ma olen ta maha nottinud, me peame ära minema“. N. läks kööki ja hakkas uuesti nutma. Toast väljudes nägi tunnistaja eestoas tugeva kehaehitusega võõrast meesterahvast (tundis temas ära süüdistatava), kes oli nende väljumise üle imestunud (ta ei teadnud vist, et korteris viibis veelt keegi) ja ütles talle, et kui midagi on, siis ütle, et pole mind siin näinud. Voodil istus N. ja tema kõrval lamas P. V.. Köögiuks oli lahti ja seal paremas nurgas lamas P. sõber. Tunnistajate sellised ütlused välistavad kohtu arvates Semenjuki väited selle kohta, et juhtunust toibus ta lõplikust alles Maardus tagasi olles, et korteris olid tal mälulüngad, millest tulenevalt käitus ebaadekvaatselt, et ei saanud aru, miks võttis telefonist välja kõnekaardi, ütles helistades vale nime jmt. Kuna mõlemad tunnistajad kuulsid N. nuttu ja karjumist, on sellega ümber lükatud ka süüdistatava väited selle kohta, et N. magas toas, äratamiseks tuli ta üles raputada ja toimunu kohta ei saa ta anda tõeseid ütlusi. Korteris viibinud tunnistajad ei kuulnud ka Semenjuki sõimamist või alandamist. M. S. ütlused kinnitavad, et P. V. ei olnud agressiivne ega häälestatud kakluseks. 7 Seega väljendid autoriteedist ja platonist said kohtu arvates kuuluda vaid süüdistatavale endale. Just Semenjuk ise ja N. võisid olla P. V.ile külla sõites negatiivselt ja agressiivselt meeletatud, sest N. oli süüdistatavale kurtnud talle varem osaks saanud vägivallast ja tema negatiivset meelestatust kannatanu suhtes kinnitavad ka N. Š. telefonist 21.01.18 saadetud halvustavad ja ähvardavad sõnumid V.ile: kella 18 - 21 paiku on ta oma sõnumites kannatanut nimetanud lojuseks, haigeks värdjaks; kasutanud väljendeid : „lõbutseda ja minu vastu jalgu pühkida ei ole sul palju enam aega jäänud“, „ selle eest, et sa mind laimad, hakkad vastust kandma“, „ma litsun su puruks nagu lutika“ jmt (vt asitõendi vaatlusprotokoll – III kd lk 80 – 91). Tunnistaja M. K. ütlused kohtuistungil 20.06.18 (IV kd, lk 168 pöördel -169) kinnitavad, et 21.01.18 õhtul kella 23 ajal või peale seda sõidutas ta Maardust Tallinna S. Semenjuki ja N., kes pidid külla minema P. V.ile . Öösel kella 01.30 paiku helistasid nad talle uuesti ja palusid tagasi Maardusse sõita. Tallinnas võttis ta nad auto peale kella 02 paiku X vastas tankla juures. Semenjukil oli käes roheline pudel alkoholiga, mida ta jõi autos istudes ja rääkis, et oli kedagi pussitanud. Taksost väljudes ütles Semenjuk tunnistajale: „onu M., me ei kohtu vist pikka aega“. Sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab, et ööl vastu 22.01.18 Liivalaia 30- 55 korterist pärast kiirabi brigaadi väljumist leiti B. J. torke-lõikehaavadega surnukeha; fikseeriti verekahtlased määrdumised esikus vannitoa ukse ees, WC poti ja vanni vahel põrandal, segistil; köögis ühel tooli istmepadjal, köögimööblil, põrandal; elutoa diivanvoodil, põrandal, padjal, linal. Kuna vannitoa põrandalt leitud veri sisaldas P. V.i DNA-d, kinnitab see kannatanu ütlusi selle kohta, et süüdistatav ründas teda uuesti ka siis, kui ta oli pärast esimest 2 lööki käinud end vannitoas pesemas. Tugevalt purjus ja veriseks löödud kannatanu polnud kohtu arvates kuidagi võimeline kedagi ründama. Kehaliselt on kannatanu Semenjukist palju väiksem, nii kaalult kui pikkuselt. Surnu ekspertiisiaktid tõendavad, et 22.01.18 kell 01.54 sündmuskohalt leitud B. J. surnukehalt tuvastati kokku 6 torke-lõikehaava haava: 1 haav vasakul pool kaelal, 1 vaskaul pool rindkere eespinnal, 1 vasakul pool rindkere külgpinnal ning 3 haava vasakul pool kõhul. Kõikide haavade kanali suund oli ülevalt vasakult alla paremale. Surma põhjustas rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool rindkere eespinnal koos IV roide murru ja südame vasaku koja vigastusega. Meditsiinilise kriminalistika uuring tuvastas, et need vigastused võisid olla tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga (fotod noast – II kd lk 108-110). Surm võis saabuda 1,5 – 3 tundi enne surnukeha vaatlust kohtuarsti poolt sündmuskohal kell 03.30. Isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0022 tõendab, et P. V.ile oli ööl vastu 22.01.2018 tekitatud 7 torke-lõikehaava erinevatesse kehapiirkondadesse: 1 haav paremal pool kaelal ja 6 haava kehatüve eespinnal, millega kaasnes mao, peen- ja jämesoole ning vasaku neeru vigastus, mistõttu kannatanu vajas erakorralist operatiivset ravi. Kehatüvel paiknevatest haavadest vähemalt 4 ulatusid kehaõõnde, olid seetõttu eluohtlikud ning meditsiinilise abita jäämisel oleks võinud saabuda kannatanu surm. Kannatanul tuvastatud vigastused võisid olla tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga. Kannatanu P. V.i ütlustest nähtub, et 21. jaanuari õhtul viibis ta koos oma sõbra B. J.ga korteris xxx ning jõid köögis kahekesi viskit. Seal korteris elas ta ajutiselt oma tööandja loal. Korteri tagumises toas elasid veel ukrainlastest töömehed O. ja M., kuid ta ei mäleta, kas nad viibisid samal ajal oma toas või mitte. 8 Õhtul kella 23 paiku helistasid S. Semenjuk ja N. Š. (kellega P. V. on lähedaselt suhelnud juba aastaid) ning tulid külla Liivalaia korterisse. Semenjukiga oli ta varem vaid korra kohtunud ja N. kaudu teab, et Semenjuk elas Maardus. Uksest tulles paremal köögilaua taga istus B. J., N. jäi istuma laua taha vasakule. Ta ise jäi laua kõrvale seisma ning seisma jäi ka S. Semenjuk, kes käis köögis edasi-tagasi. Koos joodi köögis olles viskit, suitsetati. Kannatanu möönab, et nad võisid N.ga klaarida/arutada oma suhteid, rääkida petmisest ning Semenjuk võis talle ette heita N. peale karjumist. Mingi hetk S. Semenjuk lükkas teda, seejärel lõi kaela, siis lõi vasakule poole kehasse, hiljem uuesti 3-4 korda rindkeresse/kõhtu. Pärast esimesi lööke käis ta end vannitoas pesemas, oli ära ca 10 minutit. Ta ei näinud, mis esemega Semenjuk teda lõi, kuid verd hakkas jooksma kaelast ja kõhust. Kööki tagasi tulles nägi ta, et B. J. istub endiselt köögilaua taga, pea langetatud ja arvas, et ta magab. N. oli läinud koridori suitsude järgi või WC-sse., köögis teda ei olnud. Ta ise jõudis võtta pitsi viskit, kui sai Semenjukilt järgmised löögid rindkeresse. Tal hakkas nii halb, ta kukkus põlvili, kuid suutis seejärel verisena tuppa roomata. Mäletab, et kui ta toas voodil lamas, tuli rinnust verd, N. pani käe ta rinnale. Silmad tegi lahti alles haiglas. Tunnistaja N. Š. ütlused kinnitavad, et koos S. Semenjukiga jõudsid nad xxx korterisse 21.01.18 hilisõhtul. Eelnevalt oli ta koos Semenjukiga Maardus alkoholi tarvitanud. Kuna ta oli samal päeval P. V.iga riidu läinud, siis tahtis ta seda konflikti lahendada. Seetõttu tellis Semenjuk takso ja sõideti Tallinna. Tunnistaja arvates oli Semenjuki sõidu eesmärk edasi juua ja seltskonnas suhelda. P. V.il oli külas sõber B., kes istus köögis laua taga. Tunnistaja istus samuti laua taha, B.i vastu, Semenjuk ja V. jäid kööki laua juurde seisma. Suheldi, joodi alkoholi, suitsetati ja olustik oli normaalne. Tunnistaja kinnitas, et ta ei soovinud teiste juuresolekul oma suhteid V.iga klaarida; ta tegi küll juttu petmisest, kuid see oli rohkem naljatoonis. Nad kallistasid V.iga. Vahapeal käis ta köögist väljas, koridoris ja WC-s ja ei näinud, kuidas Semenjuk V.it ründas või lõi. Nägi aga seda, et Semenjuk lõi B.i kaks korda kõhtu ning arvas, et rusikaga. Ta ei saanud aru, miks Semenjuk seda tegi, sest B. käitus rahulikult ja istus laua taga, oli väga purjus. Peale löökida saamist kummardus B. laua kohale ja tunnistaja arvas, et jäi magama, sest algul ta verd ei näinud. Ta ei teadnud, et Semenjukil oli nuga kaasas. Kui tunnistaja mingi aeg WC-st tuli, siis nägi ta, et V. läks tuppa ja heitis diivanile, ta nägu oli millegi tumedaga koos. Kui ta tuppa läks ja kannatanu kõrvale istus, sai ta aru, et V.it oli pussitatud/lõigatud, ta oli verine. Semenjuk oli samal ajal köögis ja tuli ka mingi aeg tuppa ning käskis koos temaga korterist lahkuda. Enne lahkumist nägi ta köögi põrandal B.i, kes oli kõhu piirkonnast verine. Semenjuk tellis takso, koos sõideti Maardusse. Oma teo põhjenduseks ütles Semenjuk vaid ühe fraasi: „Mul sai kõrini/olin nendest tüdinenud“. Nii tunnistajate kui kannatanu P. V.i ütlustega on ümber lükatud S. Semenjuki väited selle kohta, et kannatanud on teda sündmuskohal rünnanud, teda solvanud ja ähvardanud, et kannatanud olid tugevad ja treenitud, oskasid kakelda, tegelesid karate ja poksiga ning tema tavalise inimesena ei olnud võimeline tõrjuma nende võimalikke profilööke. Kohus ei saa nõustuda kaitsja taotlusega S. Semenjuki käitumine ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks KarS § 115 järgi. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud kannatanupoolset vägivalda või solvamist tapja või tema lähedase isiku suhtes ega ka ühtegi asjaolu, mis lubaks rääkida S. Semenjuki tugeva hingelise erutuse seisundist. S. Semenjuk on kirjeldanud noaga löömisele eelnenud ja järgnenud sündmusi detailselt ja adekvaatselt, mistõttu ei ole kohtul põhjust arvata, et tal esines mingil hetkel, lühema või pikema aja jooksul, selline emotsionaalne pinge, mälulünk või tajumishäire, mis kaitsja arvates 9 viitab äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile. Ei ole midagi, mis sellist seisundit või emotsionaalset reaktsiooni oleks põhjustanud. Kahe kannatanu korduv noaga löömine elutähtsate organite piirkonda põhjustas ühe isiku surma ja teisele isikule eluohtlikud vigastused, mille puhul meditsiinilise abita jäämisel oleks samuti saabunud isiku surm. Õigesti on S. Semenjuki käitumine kvalifitseeritud kahe inimese tapmise katsena KarS § 114 lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi. Mõrva on S. Semenjuk toime pannud otsese tahtlusega. Lüües ühte kannatut noaga kuuel korral ja teist seitsmel korral elutähtsate organite piirkonda ning sellise jõuga, et põhjustas vigastusi kannatanute siseorganites, teab süüdlane, et tema tegu põhjustab kannatanute surma. Kas ta seda soovib või üksnes möönab, ei ole tähtis. Otsese tahtluse tuvastamisel on ainutähtis tahtluse intellektuaalne element: tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg. S. Semenjuki tegu on õigusvastane. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid Semenjuki tegutsemisele hädakaitseseisundis. S. Semejuki tegu on süüline. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Süüdistatav on ise väitnud, et teda on varasemalt korduvalt tunnistatud süüdimatuks, et ta ei mäletanud ka seda, kuidas ta ööl vastu 22.01.2018 noahoope jagas, kuna oli rohtude mõju all. Kohtuistungil 22.06.18 eksperte küsitledes väitis süüdistatav, et ta oli samal õhtul tarvitanud 6 tabletti Rivotrili, hiljem oma ütlusi andes (kohtuistungil 12.09.18) rääkis juba 20 tableti tarvitamisest ja arvas, et koos alkoholiga mõjusid need talle nii, et ta ei saanud aru oma käitumisest, oli süüdimatu. Ekspertiisiaktis 11.04.2018 nr 4/4 (IV kd lk 1-52) on eksperdid: psühhiaater K. E. ja psühholoog T. K. andnud arvamuse, et S. Semenjukil esineb küll hiljemalt alates 23 aasta vanusest püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum - sõltuvus rahustitest ja uinutitest, kuid see ei takista ega piira tal ümbrusest ega oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast käitumist. Ööl vastu 22.01.2018 ei esinenud tal selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis mõjutanuks teda ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamist, sihipärast arutlemist ja käitumist. Tal ei esinenud ka sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks eriliselt mõjutanud tema võimet ümbrusest, oma käitumisest ja selle võimalikest tagajärgedest arusaamist. Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude tagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. S. Semenjuki poolt psüühikahäiret imiteerivate kaebuste avaldamine, nende aktiivne seostamine enda poolt sooritatud teoga ning kooskõla puudumine tema poolt esitatud tervisekaebuste ja tema tegeliku käitumise vahel on hinnatav psüühikahäire sihipärase teeskluse ehk simulatsioonina. Oma arvamuse juurde jäid eksperdid ka kohtuistungil 22.06.2018. S. Semenjuki käitumine nii enne kui pärast kuriteosündmust, kannatanu ja tunnistajate ütlused tema käitumise kohta sündmuskohal viitavad kohtu arvates sellele, et ta sai väga hästi aru sellest mis toimus, sai aru oma teo keelatusest ja oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele 10 arusaamisele ka juhtima. Ta suutis vastu võtta talle kasulikke otsuseid - kiiresti sündmuskohalt lahkuda, takso tellida; hoiatada talle ootamatult ilmunud tunnistajaid, et nad midagi tema kohta ei räägiks; teha kõne, mis aitaks kahtlustada toimunus teisi isikuid. Tema käitumises ei ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis lubaks järeldada seda, et ta ei saanud aru oma tegude iseloomust ega olnuks võimeline oma käitumist juhtima. Kuna õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud, tuleb S. Semenjuk süüdi tunnistada KarS § 114 lg 1 p 3 – § 25 lg 2 järgi. Tsiviilhagid Kannatanu P. V. on esitanud S. Semenjuki vastu hagi kokku 6 600 eurot, millest 600 eurot on varaline kahju (vigastuste tõttu kaotatud töötasu, kulutused söögile, elamisele, ravimitele) ja 6 000 eurot moraalse kahju nõudes. Süüdlase tekitatud vigastuste tõttu oli P. V. pärast operatsiooni pikka aega töövõimetu, elas 3 kuud oma ema juures ja oli täielikult viimase hooldusel ja ülalpidamisel, ema ostis talle ka vajalikud ravimid. Alles 2018.a lõpus hakkas ta otsima kergemaid töid, sai töötada minimaalselt. Kuni tänase päevani ei tohi ta saadud vigastuste tõttu raskusi tõsta, ei saa teha keerulisemaid/raskemaid töid, mis on oluliselt vähendanud tema sissetulekuid ja halvendanud oluliselt tema elukvaliteeti. Kuna kannatanu tegi juhutöid, ametlikult ei töötanud, ei esitanud ta kohtule tõendeid oma eelnevate töötasude suuruse kohta. Arvesse võttes aga asjas olevaid meditsiinilisi dokumente ja eksperdi arvamust, mille kohaselt võis P. V.i operatsioonijärgne paranemine aega võtta üle 4 kuu, on kohtu arvates igati põhjendatud tema varalise kahju nõue summas 600 eurot, mis oleks minimaalne summa elamiseks 3 kuu kestel, mil ta oli oma ema hooldada. Selle summa suurusele ei esitanud vastuväiteid ka süüdistatav ega tema kaitsja. VÕS § 1043 alusel peab kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Semenjuki noalöökidest neli ulatusid kannatanu kehaõõnde ja vigastasid ta magu, peen- ja jämesoolt ning vasakut neeru ning muutsid kannatanu ca neljaks kuuks töövõimetuks. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuste tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb kohtul mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Arvestades eelkõige kannatanule tekitatud vigastuste ulatust ja raskust peab kohus põhjendatuks P. V.i moraalse kahju nõuet summas 6 000 eurot. Kannatanule ei ole siiani jõukohased tööd, mida ta suutis teha enne vigastuste saamist, see on vähendanud oluliselt tema sissetulekuid ja halvendanud kahtlemata tema elukvaliteeti. Mittevaralise kahju hüvis 6 000 eurot vastab kohtu arvates ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ning on kooskõlas ka kujunenud kohtupraktikaga. Seega tuleb S. Semenjukilt kannatanu P. V.i kasuks välja mõista hüvitis kokku 6 600 eurot. Põhjendatud on ka kannatanu Y. E. tsiviilhagi varalise kahju nõudes kokku summas 2 929,10 eurot, s.o oma abikaasa matusekulud, mida riik talle ei hüvitanud, kulutused hauatähisele ja ravimid enda ärevushäire raviks. Nende kulutuste suurust on ta tõendanud kohtule esitatud tõenditega ning süüdistatav ja tema kaitsja ei ole neid summasid vaidlustanud. Neid kulutusi tuli kannatanul kanda S. Semenjuki õigusvastase käitumise tagajärjel. 11 Kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamisenõude ette ka lähedastele isikutele. Selline nõudeõigus on lähedastel isikutel nimetatud sätte järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Ei ole kahtlust, et tapetu lähedasteks isikuteks on siin lapsed ja abikaasa. Kuid „erandlikuks asjaoluks“, mis õigustaks mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist VÕS § 134 lg 3 mõttes, ei saa olla surm kui selline, vaid sellega peab kaasnema täiendavaid asjaolusid. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase isiku kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusevalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Õigustaks sellise hüvitise väljamõistmist esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, hukkunu vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Ja need peavad olema isiklikud ja vahetud (3-2-1-19-08). Kannatanu ei ole tõendanud eriliste asjaolude esinemist, mistõttu jätab kohus rahuldamata tema nõude summas 150 000 eurot. Karistuse mõistmine Karistuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS § 56 sätetest, s.o lähtuda tuleb süüdistatava süüst, arvesse tuleb võtta karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast mitte enam toime panema uusi süütegusid ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. S. Semenjuk on toime pannud raske isikuvastase kuriteo, mille eest on seadusandja ette näinud vangistuse kaheksa kuni kakskümmend aastat või eluaegse vangistuse. Eluaegse vangistuse mõistmine tuleks kohtu arvates kõne alla juhul, kui isikut oleks varem korduvalt karistatud vägivallategude toimepanemise eest või kui tema teos esineksid mitmed koosseisulised raskendavad asjaolud. Kuigi pärast kahe isiku korduvat pussitamist võttis S. Semenjuk korterist lahkudes omastamise eesmärgil kaasa kannatanutele kuuluva pudeli viskit, ei ole tema käitumist kvalifitseeritud näiteks KarS § 114 lg 1 p 5 järgi (tapmine seoses röövimisega). Nii tema süü suurust kui varasemat elukäiku arvesse võttes ei pea kohus põhjendatuks karistada S. Semenjuki eluaegse vangistusega nagu taotlesid seda kannatanu ja tema esindaja. Süü suurust iseloomustavad kahtlemata teo toimepanemise asjaolud nagu vägivalla kestvus ja intensiivsus. Oma käitumises oli S. Semenjuk äärmiselt jõhker ning seda löökide arvu ja ründe intensiivsust arvesse võttes. Kahte kannatanut pussitas ta ajal kui teadis, et tema teol on tunnistaja näol pealtnägija, kuid see ei häirinud teda. Tema süüd võib kohtu arvates pidada keskmisest suuremaks, mis tingiks ka vangistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmise määra, milleks on 14 aastat vangistust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Kordagi ei palunud S. Semenjuk asja arutamise käigus kannatanutelt andestust või vabandust, vaid otsis oma teole ainult õigustusi. Ta oli harjunud sellega, et teatud ravimitega (rahustid) liialdades sai ta alati põhjuseks tuua oma tervisliku seisundi, mis on ka varasemalt kordadel kaasa toonud tema kriminaalvastutusest vabastamise. Ka antud asjas rõhutas ta korduvalt ravimite tarvitamist ja selle negatiivset mõju oma käitumisele. Temas oli tekkinud karistamatuse tunne. Ka karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei ole põhjust S. Semenjukile karistust mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus põhjendatuks karistada teda vangistusega 15 aastat ning vangistuse alguseks KarS § 68 lg 1 alusel tuleb lugeda tema kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 22.jaanuar 2018. 12 Vangistus sellises määras vastab S. Semenjuki süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid ning on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides. Tõkendi vahistamine jätab kohus muutmata otsuse jõustumiseni ning see on vajalik ka mõistetud karistuse täitmise tagamiseks. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 alusel ekspertiiside tegemisega tekkinud kulud, süüdistatava määratud kaitsjale makstud tasu, kannatanu õigusabikulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammäära ehk 1 250 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu tema osalemise eest eeluurimisel ja kohtumenetluses on 2 568 eurot ning kannatanu õigusabikulud 1 020 eurot. Kuna kõik ekspertiisid olid kohtu arvates määratud tõendamisvajadusest lähtuvalt, siis nende tegemise kulud olid põhjendatud. Kõikide ekspertiiside tegemise kulud kokku on 11 452,80 eurot (II kd lk 106,115; III lk 84, 148; IV kd 54, 56). Riigikohtu lahendis 3-1-1-120-12 (punktis 6.2.) on märgitud, et kuna kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, siis tuleb silmas pidada objekte, mis on ekspertidele ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Kuna DNA ekspertiisiaktist nr 18E-GE0110 nähtub, et objekte (proovid erinevatelt esemetel), mida ekspertidele esitati, oli kokku 58 ning lähtudes nn ühikuhinnast 57 eurot, on põhjendatud süüdlaselt välja mõista summa (58 x 57) 3 306 eurot. Ülejäänud summa DNA ekspertiisi kuludest, s.o 6 384 eurot jätab kohus riigi kanda. Samuti jätab kohus riigi kanda kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tegemise kulud summas 1 267,80 eurot ning kannatanu õigusabikulud summas 1 020 eurot, sest kõigi menetluskude tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, kuna tal tuleb tasuda ka kannatanutele tekitatud kahju. Seega mõistab kohus S. Semenjukilt välja ekspertiiside tegemise kulud summas 3 801 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 2 568 eurot ja sundraha 1 250 eurot, s.o kokku menetluskulud summas 7 619 eurot ning KrMS § 180 lg 3 alusel annab süüdimõistetule võimaluse tasuda neid osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid Politsei asitõendite hoidlasse (Tallinn, Rahumäe tee 6/1) paigutatud nuga, mis võeti ära S. Semenjuki kinnipidamisel, vaatluse käigus laibalt võetud verised riided (teksapüksid, sokid, Tsärk), samuti P. V.i läbivaatusel ära võetud verised teksad, pluus, aluspüksid, sokid kui väärtusetud esemed hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. S. Semenjukilt kinnipidamisel ära võetud jope, spordipluus, särk, suusapüksid, sokid, poolsaapad ja mobiiltelefon LG E460, mis on samuti hoiule antud PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlasse, tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada S. Semenjukile pärast kohtuotsuse jõustumist. 13 CD-plaadid erinevate salvestustega jätab kohus KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel toimiku materjalide juurde.. Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 310 311 - 313. Külli Iisop Õie Havi Vladimir Simagin /allkirjastatud digitaalselt/ 14