3-19-2260/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-2260 Haldusasi M. L. kaebus sotsiaaltöötajate tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – M. L. Vastustaja (eeldatav) – Keila linn Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON
2. Tagastada M. L. kaebus.
3. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD
4. Tallinna Halduskohtule saabus 04.
5. 2019 M. L. kaebus. Kaebusest nähtub, et isik soovib vaidlustada Keila linna sotsiaaltöötajate P. Petersoni ja A. Kivinuka tegevust. Kaebusest nähtub, et M. L. isa A. L. tööandja võttis ühendust sotsiaaltöötajatega, misjärel sotsiaaltöötajad isa külastasid, kuid ei võtnud ühendust kaebajaga ning piirduti isa sõnadega enda tervise kohta ega kutsutud abi. Kokkuvõetult on kaebuses esitatud järgmised nõuded: − Tuvastada sotsiaaltöötajate tegevuse õigusvastasus A. L. külastamisel ja tema tervisliku seisundi välja selgitamisel; − Tuvastada sotsiaaltöötajate suhtes distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise ja kaebaja taotlusele vastamise õigusvastasus. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 120 lg 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtu arvates tuleb kaebus selle esitajale tagastada. Kohus ei pea põhjendatuks jätta kaebust käiguta, kuna kaebuse tagastamise alused on ilmselged ning kooskõlas HKMS § 2 lgga 2 peab kohus tagama menetluse ökonoomsuse.
7. HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, st kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab (vt Riigikohtu 23.03.2005 otsus 3-3-1-86-04, punkt 13). Kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi, milleks on põhiõigused ja -vabadused, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve (vt Riigikohtu 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, punktid 22 ja 23).
8. Kaebaja toob rikkumistena välja sotsiaaltöötajate suhtes distsiplinaarmenetluse algatamata jätmise (vt taotlus nr 5). Kohus leiab, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda sotsiaaltöötaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist või tema distsiplinaarkorras karistamist. Sellist õigust ei tulene avaliku teenistuse seadusest (edaspidi ATS), kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ega ühestki muust õigusaktist. ATS § 71 kohaselt on distsiplinaarmenetluse eesmärgiks distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. ATS § 72 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse algatada üksnes juhul, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ning on põhjendatud alus arvata, et distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline. Viidatud normidest tulenevalt on distsiplinaarmenetluse algatamine selleks pädevust omava isiku kaalutlusotsus. Distsiplinaarmenetluse algatamine peab olema eesmärgipärane ja seda saab teha juhul, kui menetluse algatamise pädevust omava isiku arvates on selleks piisavalt distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavaid faktilisi asjaolusid. Distsiplinaarmenetlust viiakse läbi ametniku suhtes ning läbiviidav menetlus ja võimalik distsiplinaarkaristuse määramine puudutab seega menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi. Distsiplinaarmenetluse eesmärgiks ei ole taotluse esitanud isiku õiguste kaitsmine. Ka Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et ametniku distsiplinaarkorras vastutusele võtmiseks või ametialase juurdluse seaduslikkuse vaidlustamiseks puudub ametniku tegevuse läbi väidetavalt kannatanud isikul kaebeõigus (vt Riigikohtu 31.03.1995 otsus nr III-3/1-4/95; 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, punkt 15; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, punktid 16-17). Kuna distsiplinaarmenetluse algatamata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, tuleb kaebus selles osas tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu. Eelviidatud seisukohta ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja väidetel ei koostatud tema distsiplinaarmenetluse algatamise taotlusele nõuetekohast vastust (vt taotlus nr 6).
9. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada ka osas, mis puudutab sotsiaaltöötajate tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet (taotlused nr 1–4 ja nr 7–8), kuna ka selles osas kaebajal kaebeõigus puudub. Sotsiaaltöötajate tegevusega seonduvalt võiks kaebeõiguse olemasolu möönda A. L., kuid ühestki õigusaktist ei tulene, et sotsiaaltöötajal on kohustus kutsuda kiirabi ja kontakteeruda lähedastega, kui isik abitus seisundis ei ole. Samuti ei tulene 2 perekonnaseadusest, et kaebaja kirjeldatud olukorras peaks kohalik omavalitsus võtma ühendust perekonnaliikmetega, et selgitada välja isiku otsusevõimet vms. Kaebaja möönab ka ise kaebuses, et sotsiaaltöötajate külastuskäigu ajal oli isa reibas ning ühestki kaebaja väitest ei tulene, et sotsiaaltöötajatel oleks pidanud tekkima kahtlus A. L. otsusevõimelisusest. Esitatud kaebusest ja rahvastikuregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks enne sotsiaaltöötajate külaskäiku algatanud isale eestkoste seadmise menetluse või et ta oleks olnud määratud oma isa eestkostjaks, mistõttu oleksid sotsiaaltöötajad pidanud A. L. külastamisel võtma ühendust kaebajaga. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et A. L. või kaebaja oleks pöördunud kohaliku omavalitsuse poole sotsiaalhoolekandelise abi saamiseks ning et selle osutamisest oleks keeldutud. Asjaolu, et A. L. tervislik seisund sotsiaaltöötajate külastuskäigu järgselt muutus, vajalik oli tema hospitaliseerimine ja hilisem eestkoste seadmise menetluse algatamine, ei muuda sotsiaaltöötajate tegevust õigusvastaseks, ega too kaasa M. L. kaebeõigust. Kohus märgib, et alates 15.11.2019 on A. L. eestkostjaks Keila Linnavalitsus (vt Harju Maakohtu 15.11.2019 määrus nr 2-19-16319).
10. Kooskõlas HKMS § 104 lg-ga 5 kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ei tagastata. (allkirjastatud digitaalselt) 3