← Eesti

2-17-11867/92

Obsah (18)§ 316§ 5§ 275§ 308§ 197§ 115§ 116§ 113§ 334§ 1043§ 1045§ 305§ 307§ 114§ 127§ 128§ 134§ 1050

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2019. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-11867 Tsiviilasi A R (R) h

) § 313 järgi võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige

§-des 314–319 nimetatud asjaoludel.

§ 316

lg 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui: üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. Kostja väitel on pooled leppinud üürilepingu punktis 7.3 kokku, et lepingu võib öelda erakorraliselt koheselt, kui üürnik viivitab kõrvalkulude ja/või üüri tasumisega rohkem kui 5 päeva.

§ 5

võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt

§ 275eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes).

(vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. A otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 11).

§ 275

kohaselt on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kohtu hinnangul ei ole üürilepingu punktis 7.3 sätestatud kõrvalekaldumine seadusest lubatud. Tegemist on üürniku õigusi oluliselt kahjustava kokkuleppega. Kostja väide, et hageja on antud punktiga nõustunud, ei ole asjakohane. Kohus peab võimalikku tühisuse alust hindama olenemata sellest, kas üürnik on nõustunud teda kahjustava tingimusega või mitte. Hageja märgib, et talle lihtsalt esitati üürileping ja tingimuste osas läbi rääkida ei saanud. Kohus nõustub hageja sellekohase järeldusega. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hagejal ei olnud võimalust lepingu tingimuste osas kostjaga läbi rääkida. Kuna tegemist on hagejat kahjustava üürilepingu tingimusega, on antud tingimus

§ 275alusel tühine.

Kohus peab seega lähtuma sellest, kas antud juhul on täidetud

§ 316lg 1 sätestatud alused üürilepingu ülesütlemiseks.

  1. 14.09.2016 üürilepingu p 4.
  2. kohaselt kohustub üürnik tasuma tema poolt üürile võetud elamispinna eest üüri 450 eurot ühe kuu eest. Üürilepingu p 4.
  3. kohaselt kohustub üürnik tasuma järgneva kuu korteriüüri igakuiselt ühekordse sissemaksena jooksva kuu 1-3 kuupäevaks. Üürilepingu p 4.
  4. kohaselt ei kuulu üüri sisse tasu elektri, vee ja gaasi eest. Üürilepingu p 4.
  5. kohaselt kohustub üürnik punktis 4.
  6. loetletud teenuste eest tasuma igakuiselt vastavalt üürileandja poolt esitatud arvetele. (I kd tl 159-161). Üüri maksmise kohustus oli hagejal seega nii üürilepingu p-st 4.3 kui ka

§-st 271 tulenevalt.

  1. Kostja väitel on hageja jätnud oma üüri ja kõrvalkohustuste kohustused täitmata, olles tasunud üürilepingu sõlmimisel ühe kuu eest ette üüri summas 450 eurot ning 19.12.2016 50 eurot ja 16.01.2017 575 eurot. Hageja väitel on ta üüri eest ja kõrvalkulude eest tasunud (välja arvatud üür ja kõrvakulud
  2. a märtsikuu eest). Hageja väitel tasus ta kostjale 6

(14)2-17-11867 sularahas. Hageja esitas kohtule oma väidete tõendamiseks foto kolmest lipikust. Antud fotolt nähtub, et tegemist on kolme lipikuga, millest ühel on kuupäev 15.10.16 ja summa 550 eurot ning allkiri; teisel lipikul on kuupäev 15.11.16 ja summa 570 eurot ning allkiri; kolmandal lipikul on kuupäev 16.12.16 ja summa 550 eurot ning allkiri. (I kd tl 47 ja 98). Hageja väitel on lipikutel kostja allkiri. Kostja vaidleb vastu ja väidab, et need ei ole koostatud ega allkirjastatud kostja poolt. Seega peab hageja tõendama, et kostja on sularaha saamise kviitungid allkirjastanud. Kohtu hinnangul ei ole hageja seda tõendanud. Hageja ei ole selle kohta tõendeid kohtule esitanud. Kui visuaalselt hinnata kohtule esitatud hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingut ja hageja poolt kohtule esitatud lipikuid, siis nähtub nendelt oluline allkirjade erinevus. Üürilepingul olev kostja allkiri (I kd tl 161 pöördel) ei ole sarnane lipikutel olevate allkirjadega.
  1. Kostja poolt esitatud nõude arvestuse kohaselt on hageja tasunud üüri perioodi 14.09.2016-14.10.2016 eest 14.09.2016 450 eurot, perioodi 14.10.2016-14.11.2016 eest 19.12.2016 ja 16.01.2017 kokku 450 eurot, perioodi 14.11.2016-14.12.2016 eest 16.01.2017 175 eurot. (I kd tl 163). Kohtule ei ole esitatud väidetavat kostja 16.12.2016 hagejale saadetud e-kirja. 21.12.2016 kostja poolt hagejale koostatud e-kirjas märgib kostja, et kostja ei ole alates novembri kuust saanud hagejalt raha korteri üüri eest, mistõttu teatab kostja üürilepingu tühistamisest ja palub hagejal vabastada korter
  2. märtsiks
  3. (II kd tl 59). Kohtul puudub alus kahelda selles, et kostja on 21.12.2016 kuupäeval sellise e-kirja koostanud. Kohtu hinnangul puudub mõistlik alus järelduseks, et kostja oleks antud e-kirja koostanud pahatahtlikult, ilma tegelikku põhjust omamata. Kohtu hinnangul ei ole seejuures usutav, et kostja sooviks oli eitada hagejalt raha saamist. Kostja soov oli hagejale korter välja üürida. Arusaamatuks jääb seejuures miks pidanuks kostja eitama raha saamist.
  4. Kohtule esitatud tõenditest ei saa seega kohus teha järeldust, et hageja on kostjale korteri üüri ja kõrvalkulude eest tasunud rohkem kui üürilepingu sõlmimisel 450 eurot, 19.12.2016 50 eurot ja 16.01.2017 575 eurot. Seega on hagejal seisuga 31.03.2017 üüri võlgnevus, mis seisneb osaliselt 03.11.2016 tasumisele kuuluvast üürisumma ja täies ulatuses 03.12.2016, 03.01.2017, 03.02.2017 ja 03.03.2017 tasumisele kuuluvast üürisummast. Lisaks kõik kõrvalkulud kogu üüriperioodi kohta.
  5. Kohus nõustub kostja arvutusega, et perioodi 14.11.2016-13.12.2016 osas oli hageja võlgnevus üüri eest 275 eurot, perioodi 14.12.2016-13.01.2017 osas oli hageja võlgnevus 450 eurot, perioodi 14.01.2017-13.02.2017 osas oli hageja võlgnevus 450 eurot ja perioodi 14.02.2017-13.03.2017 osas oli hageja võlgnevus 450 eurot. Samas ei nõustu kohus kostja arvutuskäiguga perioodi 14.03.2017-31.03.2017 (17 päeva) osas, mille puhul hageja võlgnevus ei ole mitte 450 eurot, vaid 255 eurot. Kokku moodustab hageja üürivõlgnevus 1880 eurot.
  6. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja vastu nõue kokku 2070,12 eurot.
  7. Vaidlust ei ole selles, et hageja tasus kostjale üürilepingu tagatisena 450 eurot.

§ 308

lg 3 kohaselt võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostja väitnud, et ta oleks kahe kuu jooksul teatanud oma nõudest hageja vastu. Seega on põhjendatud hageja nõue tagastada hagejale 450 eurot. 48. Kostja on teinud menetlusliku tasaarvestusavalduse hageja poolt tasutud tagatisraha summas 450 eurot ja kostja nõude osaliselt tasaarvestamiseks.

§ 197

lg 1 kohaselt juhul kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma 7

(14)2-17-11867 kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). Kohtu hinnangul esinevad tasaarvestuse alused, mistõttu on poolte vahel nõuded tasaarvestuse ulatuses (450 eurot) lõppenud. Selle tulemusel on kostjal hageja vastu üüri ja kõrvalkulude nõue kokku 1620,12 eurot (1430 eurot üür ja 190,12 eurot kõrvalkulud).
  7. Kui üürnik jätab üüri maksmata, saab üürileandja valida, kas ta jätkab lepingu täitmist ja nõuab võlgnetava üüri maksmist või ütleb lepingu üles. Lepingu ülesütlemine ei muuda üürniku rikkumist olematuks ega välista üürileandja nõudeid üürilepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Lepingu üüri maksmata jätmise tõttu ülesütlemise järel saab ta nõuda üürnikult kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel

§ 115mõttes.

(vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 35).
  3. Kohtu hinnangul on antud juhul täidetud

§ 316

lg 1 kõik alternatiivsed tingimused üürilepingu ülesütlemiseks - üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. 51. Kohus leiab, et üürileandjal on

§ 316

alusel üürilepingu erakorralise ülesütlemise õigus üksnes siis kui ta annab eelnevalt üürnikule mõistliku täiendava tähtaja ja see möödub tulemusteta. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks andnud hagejale täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks. Kohtu hinnangul ei saa 21.12.2016 kostja poolt hagejale koostatud e-kirjast sellist asjaolu järeldada. Antud e-kirjas ei ole kostja määranud hagejale täiendavat tähtaega. (II kd tl 59). Lisaks sellele ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks selle kirja kätte saanud. 52. Täiendavat tähtaega ei ole vaja määrata

§ 116lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel.

(vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-10, p 14).

§ 116

lg 2 osas võiks kohtu hinnangul antud juhul kõne alla tulla olukord, kus kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Kohtu hinnangul saab olukorrast, kus hageja ei ole nelja kuu üüri ja kogu üüriperioodi kõrvalkulusid tasunud, järeldada et hageja ei täida oma kohustust ka edaspidi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja nõudis hagejalt sularahas tasumist. Asjakohane ei ole hageja väide selle kohta, et hageja oli nõus kostjale tasuma pärast saldokinnituse saamist. Pealegi tuleneb hageja seisukohtadest, et saldokinnitust asus hageja nõudma alles

  1. a märtsis. Seega kohtu hinnangul mingit takistust hagejal kostjale üüri ja kõrvalkulude tasumiseks ei olnud.
  2. Kostja väitel esitas ta hagejale 21.03.2017 üürilepingu ülesütlemise avalduse. Hageja seisukohtadest nähtub, et hageja sai selle kätte välismaalt tagasi tulles,
  3. a aprilli alguses. Hageja väitel tuli ta välismaalt tagasi 05.04.2017 kui avastas, et enam korterisse ei pääse. Seega on hageja saanud üürilepingu ülesütlemise avalduse kätte 05.04.2017, mistõttu on üürileping alates 05.04.2017 kehtivalt üles öeldud.
  4. Kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt kostja vastuhagi osaliselt

§ 115alusel ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 1620,12 eurot. 55. Kostja palub hagejalt välja mõista viivise summas 1625 eurot. 8

(14)2-17-11867 Kostja märgib, et üürilepingus leppisid pooled kokku võlgnetavalt üürisummalt viivise maksmise kohustuse 0,5% päevas. Kohtule esitatud üürilepingu punktis 4.8 sisaldub kostja poolt väidetud kohustus (I kd tl 159-161). Seadusandja ei ole eluruumi üürilepingu puhul sätestanud, et eluruumi üürnikult ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

(vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794/42, p 12). Kostja märgib, et perioodi 14.12.2016-14.01.2017 eest tasumata 275 euro osas on hageja olnud viivituses 10.07.2018 seisuga 584 päeva, so kokku viivis 803 eurot; perioodi 14.01.2017-14.02.2017 eest tasumata 450 euro osas on hageja olnud viivituses 10.07.2018 seisuga 553 päeva, so kokku viivis 1244,25 eurot; perioodi 14.02.2017-14.03.2017 eest tasumata 450 euro osas on hageja olnud viivituses 10.07.2018 seisuga 522 päeva, so kokku viivis 1174,5 eurot; perioodi 14.03.2017-31.03.2017 eest tasumata 450 euro osas on hageja olnud viivituses 10.07.2018 seisuga 494 päeva, so kokku viivis 1111,5 eurot.
  3. Kostja on eksinud perioodi 14.03.2017-31.03.2017 eest tasumata üürisummaga, milleks ei ole kostja poolt märgitud 450 eurot, vaid 255 eurot, mistõttu moodustab viivis alates 04.03.2017 kuni 10.07.2018 summa 629,85 eurot. Ülejäänud osas on kohtu hinnangul kostja viivisearvestus õige ja kokku moodustab seega kostjale võlgnetav viivis 3851,6 eurot. Kostja on soovinud vähendada viivise summat põhivõla suuruseni, mistõttu kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele viivis summas 1430 eurot. 57.

§ 334

lg 1 järgi kaasneb üürilepingu seadusliku ülesütlemise tagajärjel üürnikule kohustus üüritud asi tagastada. Kui üürnik vabatahtlikult üüritud asja ei tagasta võib üürileandja esitada üürniku vastu hagi asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 või üürilepingu alusel. Seega oli üürilepingu lõppemise korral kostjal õigus nõuda hagejalt kinnisasja väljaandmist. (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 30). Kostja võttis hagejalt valduse ära sel ajal kui hageja oli ära, vahetades ära korteri ukse luku. Kohtu hinnangul ei ole kostja selliselt käitudes teostanud oma õigust hagejalt valduse saamiseks seaduspäraselt. Kostja põhjendus, nagu esinenuks vajadus korterisse siseneda kahtlusel, kas hagejaga on midagi juhtunud, ei ole asjakohane. Selline asjaolu ei anna alust üürnikult korteri valduse äravõtmiseks.
  3. Hageja esitas kostja vastu nõude seoses uue üüripinna üürimise vajadusega kantud täiendava üürikuluga summas 182 eurot. Hageja nõue on lahendatav

§ 1043

ja

§ 1045lg 1 p 5 alusel.

Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud hageja valduse rikkumine seoses kostja käitumisega, mis seisnes hageja poolt üüritud korteris ukseluku vahetamises ja sellega hagejale korterile ligipääsu võimatuks tegemises.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tekkis vajadus leida endale uus elukoht üüripinna näol. Hageja väitel pidi ta kandma uue elukoha üürimisega kulu perioodil 10.-17.04.2017 summas 245 eurot ja perioodil 17.-24.04.2017 summas 162 eurot, mis on kokku 182 eurot rohkem kui hageja oleks endise üürisuhte puhul maksnud. Kostja väitel ei ole hageja aga osaliselt kandnud sellega seoses kulu, vaid seda tegi kolmas isik. Kohus nõustub kostjaga. Hageja poolt kohtule esitatud xxx OÜ arve nr 116 summas 245 eurot kohaselt on antud arve adressaadiks xxx OÜ (I kd tl 121). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et antud arve oleks tasunud hageja. Hageja poolt kohtule esitatud airbnb broneeringu väljatrüki kohaselt on hageja tasunud 17.04.2017 kuni 24.04.2017 (7 öö) majutuse eest 162 eurot. (I kd tl 122). Kostjaga sõlmitud üürilepingu kohaselt oleks 8 päeva eest olnud vajalik tasuda üüri 120 eurot. Samas tuli hagejal kostja eluruumi üürides tasuda ka kõrvalkulusid. Kostja poolt esitatud Korteriühistu xxx
  2. 9

(14)2-17-11867 a märtsikuu majanduskulude arve nr 270317 kohaselt oli arve summaks 118,25 eurot (II kd tl 16). Kohtu hinnangul on alust järeldada, et sarnane kulu kaasnenuks ka 2017.a aprillis. Seega oleks 8 päevase perioodi osas kõrvalkulude summa 31,53 eurot. Lisaks korterühistu poolt esitatud arvetele oli vajalik hageja poolt kostja eluruumi üürides tasuda ka elektri eest, mille osas esitas arveid xxx AS. Vastavalt kostja poolt kohtule esitatud xxx AS arvetele alates
  1. a septembrist kuni
  2. a märtsini kujunes keskmiseks elektrienergia, võrguteenuse ja kaasnevate tasude summaks 17,85 eurot. (II kd tl 7-13). Seega kokku moodustanuks 8 päevase üüriperioodi eest hageja kulu 169,38 eurot, mistõttu on hageja poolt perioodi 17.04.2017 kuni 24.04.2017 majutuse eest tasutud 162 eurot 7,38 euro võrra väiksem sellest, mida hageja pidanuks tasuma kostjale üürilepingu kohaselt. Seega hageja antud perioodi osas kohtu hinnangul säästis, mitte ei kaotanud raha.
  3. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja kahjunõue summas 182 eurot rahuldamata. Sellest tulenevalt jääb rahuldamata ka hageja viivise nõue.
  4. Kostja esialgsel väitel tekkis tal üürniku asjadele pandiõigus ja tal oli õigus üürniku asju kinni pidada. Hiljem on kostja menetluses väitnud, et ta ei soovinud pandiõigust teostada. Kohus leiab, et kostja on siiski soovinud teostada pandiõigust. Seda kinnitab ka kostja enda poolt kriminaalasjas nr 17231700511 menetlejale antud seletus, milles kostja kinnitab, et kostja otsustas üürniku asjad üüritavalt pinnalt kõrvaldada ja kohaldada pandiõigust kuni üürnik tasub ära võlgnevuse summas 2000 eurot. (I kd tl 102-103).
  5. Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (

§ 305lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt ka Riigikohtu 19.

detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 63).

§ 307

lg 1 võimaldab kolleegiumi arvates üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Kolleegium selgitab, et üürileandja võib

§ 307

lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Samuti tuleb üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Seega ei saa valdusse võetavate asjade väärtus olla oluliselt suurem üürileandja sissenõutavaks muutunud nõudest. Kostja väitel ei tea ta, mis väärtuses asju ta kinni pidas ja enda valduses kuni käesoleva ajani hoiab.
  3. Üürileandja kinnipidamisõigus tähendab seda, et üürileandjal on õigus keelata üürnikul asjade eemaldamine kinnisasjalt. Hagejalt korteri valduse äravõtmisega kostja sisuliselt teostas

§ 307

sätestatud kinnipidamisõigust.

§ 307

kohaselt on üürnikult asjade äravõtmise eelduseks see, et üürnik tahab asju vaatamata üürileandja keelule ära viia. Käesolevas asjas ei ole kostja põhjendanud ega tõendanud, et hageja soovis oma asju ära viia.

  1. Kohtu hinnangul teostas kostja pandiõigust ebaseaduslikult. Tuvastatud ei ole, et hageja soovis asju üüritavalt pinnalt ära viia. Samuti ei ole kostja tuvastanud äravõetud esemete väärtust ega hinnanud kui suures ulatuses on tal vaja neid asju kinni pidada. Kostja käitumist ei muuda seaduslikuks ka see, et kostja on nõus asjad hagejale tagastama. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks koheselt pärast esemete enda valdusse võtmist pakkunud neid hagejale tagasi.
  2. Lisaks leiab kohus, et kostja teostas hageja kasutuses olnud korterist äravõetud elektrilise hambaharja ja riiete osas ebaseaduslikult pandiõigust tulenevalt

§ 305lg-st 2 10

(14)2-17-11867 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 66 lg 1 p-st 1.

§ 305lg 2 kohaselt ei ulatu pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet.

TMS § 66 lg 1 p 1 kohaselt ei või täitemenetluses arestida ega müüa järgmisi asju: võlgniku isiklikud asjad ning maja- ja köögitarbed, riietusesemed, pesu, voodid ja muud majapidamises kasutatavad asjad, mis on hädavajalikud võlgniku võla suurust arvestavate olmevajaduste rahuldamiseks.

  1. AÕS § 80 alusel on omanikul asja väljaandmise nõue igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 45 lg 1 kohaselt on valduse äravõtmisel valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. Hageja peab tõendama, et vaidlusalused asjad jäid kostjasse valdusse ja nende väärtuse. Hageja alternatiivnõude puhul peab hageja tõendama, et tema on asjade omanik. Tulenevalt pandiõiguse teostamise lubamatusest ja tulenevalt hageja eluruumi valduse äravõtmise ebaseaduslikkusest leiab kohus, et kostja poolt hageja esemete valdus on ebaseaduslik.
  2. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kõik tema poolt väidetud esemed jäid kostja valdusse. Vaidluse all ei ole, et kostja valduses on korteris asunud muusikakeskus (ressiiver ja kõlarid), samuti üks elektriline hambahari ja seif. Tulenevalt korteri valduse äravõtmise ja pandiõiguse teostamise õigusliku aluse puudumisest, kuuluvad nimetatud esemed AÕS § 45 lg 1 alusel hagejale tagastamisele.
  3. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et korteris oleks asunud sülearvuti HP (väärtusega 1500 eurot), televiisor Samsung (väärtusega 386,83 eurot), fotoaparaat Canon (väärtusega 300 eurot) ja sularaha summas 10 700 eurot. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et korteris oleks asunud rohkem kui üks elektriline hambahari.
  4. Kostja väitel on kostja valduses televiisor LG. Hageja on esitanud kohtule UAB ACC Distribution arve nr ACC-01911296 (I kd tl 118). Antud arve ei ole aga kohtu hinnangul käesolevas asjas asjakohane, kuna televiisorit LG ei ole hageja kostjalt välja nõudnud. Televiisori Samsung valdamise osas ei ole hageja kohtule tõendeid esitanud.
  5. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja poolt esitatud OÜ xxx kassa väljavõte seda, et kassast väljavõetud sularaha asus hageja valduses olevas seifis. Pelgalt kassa väljavõttest ei saa teha järeldust, et väljavõetud sularaha oleks olnud paigutatud hageja valduses olevasse seifi. Nii nagu nähtub kostja poolt 21.01.2019 kohtule esitatud videosalvestiselt, mis tehti hageja poolt kostja valduses olevate esemete ülevaatamiseks, on kostja valduses olev seif lukustatud. Videosalvestiselt nähtub kuidas hageja selle koodiga avab. Kohtule ei ole esitatud väiteid selle kohta nagu oleks kostja pidanud hageja seifi koodi teadma. Seega ei saa kohus teha järeldust selle kohta, et kostja oleks omanud juurdepääsu seifi sisule.
  6. Samuti nähtub videosalvestiselt, et hageja võtab osaliselt seifi sisu seifist välja ja välja võetud esemeteks on mingid paberid (kviitungid), seifi sees on patareid, võtmed, mälupulk ja minigrip-kotike rohelise pulbriga. Sularaha seifis ei ole. Lisaks tekitab kohtus kahtlusi hageja väidete tõele vastavuses asjaolu, et hageja on oma väiteid sularaha summa osas menetluse vältel muutnud. Kui algselt oli hageja väitel sularaha seifis 10 700 eurot, siis nõue on esitatud kohtule summas 16 265 eurot. Hiljem on hageja asunud seisukohale, et ikkagi oli sularaha 10 700 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et hageja valduses oleks olnud OÜ-le xxx kuuluv sularaha summas 10 700 eurot või mingi muu summa.
  7. Seoses hageja nõudega tagastada hagejale dokumendid, märgib kohus järgmist. Hageja ei ole täpsustanud, mis dokumente hageja soovib kostjalt saada. Hageja selgitas kohtuistungil, et nendeks on üürisuhtega seoses olevad dokumendid. Samas ei ole hageja oma nõuet 11

(14)2-17-11867 täpsustanud. TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16; vt ka
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue kostjalt dokumentide väljanõudmise osas täidetav, mistõttu jääb hageja nõue ka selles osas rahuldamata.
  5. Vaidluse all ei ole ka see, et kostja valduses on korterist äravõetud riided. Hageja väitel on ta riiete tagasisaamise vastu kaotanud huvi, mistõttu ta soovib selles osas saada kostjalt hüvitist. Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja väärtuse hüvitamise nõuet asja ebaseadusliku valdaja vastu. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejal on võimalik AÕS § 80 alusel kostjalt välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

See tähendab, et kostja ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku korral tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale

§ 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik

§ 115

lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui hageja on kaotanud kostja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju. (vt Riigikohtu

  1. jaanuar
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Vaidlust ei ole selles, et kostja on viivitanud hageja esemete tagastamisega käesolevaks ajaks juba üle kahe aasta. Kohtu hinnangul on igapäevaste riiete osas põhjendatud, et sellise aja möödumisel hangib isik endale uued riided. Samuti ei pruugi riiete hoidmisel laos koti sees (nagu nähtub kostja poolt kohtule esitatud fotodelt – II kd tl 47-49) olla tagatud nende säilimine ja kasutuskõlblikkus. Seetõttu võib järeldada hageja huvi kaotust korterist äravõetud riiete osas.
  3. Samas leiab kohus, et hageja ei ole esile toonud, mis riided jäid kostja valdusse, kas kõik need riided kuuluvad hagejale ja mis on nende riidesemete väärtus. Lisaks ei ole hageja neid asjaolusid ka tõendanud. Kohtul puudub antud juhul ka võimalus kohaldada

§ 127lg-s 6 sätestatut. Selle sätte, samuti Ts

MS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Kohtule esitatud fotodelt (II kd tl 47-49) ei ole võimalik järeldada, mis riideesemed kostja valduses on, mistõttu ei saa kohus ka anda hinnangut, mis võiks nende väärtus olla.
  3. Hageja esitas kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja leiab, et üüripinnalt välja tõstmine ja asjade äravõtmine tekitas temale üleelamisi ja närvikulu.

§ 128

lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

§ 128

lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Riigikohus on leidnud, et tavapärase käibetehingu rikkumise korral on mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. (vt Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-09, p 11). 12

(14)2-17-11867 Poolte sõlmitud üürilepingust tuleneva kostja kohustuse eesmärgiks ei olnud kohtu hinnangul kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest, samuti ei tulene kohustuse rikkumise asjaoludest, et kostja sai aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Järelikult ei ole

§ 134lg 1 asjas kohaldatav.

Samas võis hagejale mittevaraline kahju tekkida ka seetõttu, et kostja rikkus hageja kodu puutumatuse põhimõtet. Tuvastatud asjaoludel (hageja eluruumi valduse õigusliku aluseta äravõtmine ja hageja esemete suhtes õigusliku aluseta pandiõiguse teostamine) on hageja kodu puutumatuse põhimõtet kostja poolt rikutud. Riigikohus on leidnud, et kodu puutumatuse riiveks saab olla meelevaldne eluruumi sisenemine. (vt Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-159-09, p 11). 76. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks

§ 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi (vt Riigikohtu 28.

mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 14). Isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist

§ 1050

järgi.

§ 134

lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Käesolevas asjas on hageja hüvitise suuruse hagis märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Kohtu hinnangul tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda hageja õiguste rikkumise ulatusest ja iseloomust. Hageja naastes koos elukaaslasega reisilt, avastas, et nad enam eluruumi sisse ei pääse. Samuti ei pääsenud hageja ligi oma asjadele. Hageja pidi asuma otsima uut elukohta. Samas tuleb hüvitise suuruse osas arvesse võtta ka seda, et hagejal oli võlgnevus (kohtu poolt tuvastatud asjaoludel summas 2070,12 eurot) mitme kuu eest, mistõttu sellises olukorras ei saanud hageja eeldada, et ta võibki piiramatu aja üüri ja kõrvalkulude eest tasumata kostjale kuuluvas korteris elada. Kohus peab eeltoodust tulenevalt õiglaseks mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 1000 eurot.

  1. Kohus tasaarvestab hageja poolt kostja kasuks väljamõistetud summad 1620,12 eurot ja 1430 eurot ning kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa 1000 eurot ning selle tulemusel kuulub hageja poolt kostjale tasumisele 2050,12 eurot.
  2. Hageja esitas 23.04.2019 oma seisukohad seoses kostja poolt kohtuistungil avaldatuga. Kohus ei saa hageja 23.04.2019 seisukohtadega arvestada. Kohus määras lõplike seisukohtade esitamiseks hagejale tähtajaks 18.03.
  3. Lisaks sellele lõpetas kohus 18.04.2019 kohtuistungil asja arutamise. TsMS § 330 lg 1 kohaselt tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Pärast asja arutamise lõpetamist ei näe seadus ette võimalust enam seisukohti esitada. Seetõttu jätab kohus hageja 23.04.2019 seisukohad tähelepanuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  4. Kohus rahuldas hageja hagi osaliselt (osaliselt esemete väljanõudmise nõudes ja täielikult mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning jättis rahuldamata varalise kahju hüvitamise ja viivise nõudes). Kohus rahuldas osaliselt kostja vastuhagi (88% ulatuses). TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, 13

(14)2-17-11867 kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
  1. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
  2. Ehkki kohus rahuldas vastuhagi suuremas ulatuses kui hageja hagi, siis tulenevalt hageja poolsest osalisest hagist loobumisest on kohtu hinnangul alust jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda. Seetõttu kohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra.
  3. Kohus andis tsiviilasjas nr 2-17-5550 12.04.2017 määrusega hagejale riigi õigusabi õigusnõustamiseks. 26.04.2019 määrusega rahuldas kohus vandeadvokaat Urmas Arumäe taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras hagejale maakohtus osutatud õigusabi eest Vladimir Sadekov Advokaadibüroo OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks 540 eurot (sh käibemaks) ja Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks 750 eurot (sh käibemaks). Kohus andis tsiviilasjas nr 2175550 12.04.2017 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et hüvitamiskohustus ei kaasneks kostjale.
  4. Kohus vabastas määrusega hageja 20.12.2017 täielikult riigilõivu tasumisest summas 50 eurot määruskaebuse esitamisel, 29.03.2018 täielikult riigilõivu tasumisest summas 900 eurot hagiavalduse esitamisel, 26.06.2018 täielikult riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel summas 50 eurot.
  5. TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Tulenevalt hagi rahuldamise proportsioonist kuulub kostja poolt riigituludesse tasumisele 50% menetluskuludest, mille kandmiselt oli hageja vabastatud, so 1145 eurot (=2290 eurot÷2). / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.