← Eesti

2-13-60162/135

Obsah (14)§ 657§ 652§ 376§ 363§ 369§ 232§ 442§ 445§ 133§ 137§ 150§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. november 201

) § 163 lg 1 alusel lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas
  2. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 10.
  3. Esiteks ei arvestanud maakohus, et asja lahendamisel saab aluseks olla vaid
  4. detsembril 2013 esitatud hagiavaldus ning selles esitatud nõue laenu ja intressi ennetähtaegseks tagastamiseks. Hagis ei esitatud asjaolusid, mille kohaselt oleks laenulepingu tähtaeg saabunud
  5. augustil 2015 ja et sellel alusel nõuab hageja laenu tagasi. Seetõttu ei saanud maakohus vaidlustatud otsuses lähtuda hagi rahuldamisel asjaolust, et laen on tagastamata. Hageja ei ole hagi muutmist ka sõnaselgelt taotlenud. 10.
  6. Teiseks jääb kostja tasaarvestuse ja kahju hüvitamise nõude juurde ning leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus põhjendamiskohustust. 10.2.
  7. Juurdepääsu takistamine kostja tootmishoone ühele laadimisavale tuleb käsitleda kostja majandustegevusse sekkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 tähenduses, kuivõrd viidatud sätet tuleb kohaldada koos VÕS §-dega 1047 ja
  8. Kostja tõendas, et seadmete omand läks üle Berglandmilchile. 6

(10)Samuti oli tegemist hageja ja hageja juhatuse liikmete tegevuse vahetu suunatusega kostja majandustegevuse seiskamisele ehk seadmete äraviimise takistamisele. Maakohus pidanuks tuvastama, milline tähtsus oli kostjale Vabriku 23 asuva tootmishoone peamisel laadimisaval, kelle poolt ja millisel eesmärgil juurdepääs veokiga suleti ja milline oli selle tagajärg. Maakohus oleks pidanud andma hinnangu ja tuvastama, millise juurdepääsutee kaudu oleks kostja pidanud saama seadmed ära vedada, millisel alusel oli juurdepääs kujunenud ning millise teoga ja kes juurdepääsu takistasid, sh täpselt tuvastama ja määratlema etteheidetavad teod. Maakohus ei analüüsinud ega põhjendanud, miks ei ole käesolevas asjas esinevaid asjaolusid ja tõendeid arvestades veokiga tootmishoone peamise laadimisava blokeerimine ajavahemikul
  1. jaanuar –
  2. aprill 2014 käsitatav VÕS § 1049 kohase teona ehk teise isiku majandustegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamisena, mis on vahetult suunatud isiku majandustegevuse seiskamisele. Kostja tõi esile ja tõendas sellekohased asjaolud. 10.2.
  3. Otsusest ei selgu, miks ei olnud juurdepääs tavana tekkinud ja miks juurdepääs kostja Vabriku 23 tootmishoone peamise laadimisava juurest avalikult kasutatavale teele alates kinnistu moodustamisest
  4. aastal –
  5. jaanuarini 2014 ei ole käsitatav tavana. Juurdepääsu kujunemine tavana on käsitatav Vabriku 21 ja Vabriku 13 kinnistute seadusjärgse kitsendusena ja sel juhul rikuti kostja seadusest tulenevat õigust (VÕS § 1045 lg 1 p 7). 10.2.
  6. Hageja pani toime kostjat kahjustavad teod heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8). AH oli kostja endise juhatuse liikmena teadlik Vabriku 23 tootmishoone peamise laadimisava olulisusest kostja tootmis- ja turustamisprotsessis. Samuti oli AH teadlik, et laadimisavale juurdepääs on kostjale majandustegevuse läbiviimiseks ja seadmete transportimiseks hädavajalik. Samuti oli ta teadlik, et juurdepääs tehasele on kirjeldatud viisil toimunud juba enne, kui kostja Vabriku 23 kinnistu omandas. Kuivõrd AH oli neist asjaoludest teadlik, siis oli tema takistav tegevus tahtlik.
  7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata.

Omal algatusel täiendab ringkonnakohus maakohtu lahendit otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab oma kaebusega seonduvad menetluskulud. 13. Praeguses apellatsioonimenetluses on vaidluse all see osa hageja nõudest, milles maakohus hagi uuesti läbi vaatas. Kostja kaebus ei sisalda väiteid laenulepingu sõlmimise, nõudesumma arvestuse, viivise määra ega laenu tagasimaksete kohta. Samuti ei heida kostja ette tema tasaarvestuse alusena nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist vaidlustatud otsuse p-s 12.

§ 652

lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus kõnealuses osas lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest. Kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14. Kaebuse esimene väide käsitleb sisuliselt küsimust, kas hageja võis menetluse kestel asuda nõudma laenulepingu ülesütlemisest tuleneva laenu tagastamise asemel sama laenusummat põhjendusega, et laenu tagastamise tähtaeg on nüüdseks möödunud. Ringkonnakohus leiab, et selline muutus nõude sisustamisel on lubatav. 14.1.

§ 376

lg 1 esimese lause kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue (

§ 363

lg 1 p 1) ja hagi aluse moodustavad faktilised asjaolud, millele hageja oma nõude rajab (

§ 363lg 1 p 2). Kostja hinnangul on hageja lubamatult muutnud hagi alust. 7

(10)14.
  1. Hageja väitis
  2. detsembri 2013 hagiavalduse p-s 3.17, et ta ütles laenulepingu üles, ja põhjendas hagiavalduse osas IV, et kehtiva ülesütlemise tagajärjel on laenu tagastamise nõue muutunud sissenõutavaks. Siiski tõi hageja hagiavalduse p-des 3.5 ja 3.6 esile ka asjaolu, et laen tuleks tähtaegselt tagastada
  3. augustil
  4. Seega oli hageja laenu tagastamise tähtaja faktilise asjaoluna esile toonud.

§ 376

lg 4 p-de 2 ja 3 mõtte kohaselt ei tuleks hagi muutmiseks pidada menetluslikku olukorda, kus menetluse kestel sissenõutavaks muutunud kohustuse osas tugineb hageja lisaks varasematele muudele väidetele ka sellele, et nüüd tuleb kohustus täita täitmise tähtpäeva saabumise tõttu, seda eriti olukorras, kus hageja on vastava tähtpäeva menetluses varem esile toonud. 14.

  1. Hageja esitas
  2. septembril 2014 alternatiivse nõude milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot. Maakohus võttis selle nõude menetlusse
  3. märtsi 2015 määrusega. Alternatiivnõude esitas hageja lähtudes

§-st 369 ja palus selle rahuldada juhul, kui kohus leiab, et

  1. detsembril 2013 esitatud haginõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Maakohtu
  2. novembri 2015 (protokollis ekslikult kuupäev
  3. november 2015) istungil arutasid pooled mh seda, et laenu tagastamise tähtaeg on möödunud. Maakohtu
  4. aprilli 2016 määrusega jättis maakohus
  5. septembril 2014 esitatud alternatiivse nõude läbi vaatamata. Kohus põhjendas, et kuna hageja nõue kostja vastu on
  6. augustil 2015 muutunud sissenõutavaks, ei ole enam asjakohane menetleda

§ 369alusel esitatud alternatiivnõuet.

Seda määrust ei vaidlustatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nende menetlustoimingute tagajärjel oli välistatud hageja algse nõude lahendamine laenu tähtaegse tagastamise nõudena. Vaidlust ei ole selles, et hagi ese on mõlemal juhul sisuliselt sama – hageja nõudis kostjalt laenulepingu järgi võlgnetava maksmist. Ringkonnakohtu hinnangul võttis maakohus

  1. septembri 2014 nõude seetõttu ekslikult menetlusse, sest samast lepingust tulenev ülesütlemisel rajanev või alternatiivselt kehtival lepingul rajanev rahalise soorituse nõuet ei oleks vaja käsitleda eraldi nõudena. 14.
  2. Pärast asja eelmist läbivaatamist ringkonnakohtus polnud hagejal enam võimalik tugineda laenulepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele ja maakohus lahendas vaidluse õigesti lähtudes vaidlustamata asjaolust, et laenu tagastamise tähtaeg lõppes
  3. augustil
  4. Maakohus ei eiranud sel viisil toimides ringkonnakohtu juhiseid asja eelmisel läbivaatamisel, sest ringkonnakohtu eelmine otsus ei sisalda seisukohta nagu ei saaks hagi osaliselt rahuldada tulenevalt laenu tagastamise tähtaja möödumisest.
  5. Kaebuse teise väitega järgib kostja oma senist tasaarvestust. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei tõendanud tasaarvestuse alusena esile toodud asjaolude piisavat seotust hagejaga, kahju tekkimist ega ka hagejale ette heidetava käitumise õigusvastasust. 15.
  6. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus pidanuks VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 kohaldamiseks tuvastama, kes ja mis eesmärgil sulges juurdepääsu kostja kasutatud laadimisavale. Käesoleva vaidluse lahendamisel omab kostja tasaarvestuse vaatekohast tähtsust üksnes see, kas hagejale on omistatav see tegu, mida kostja õigusvastase käitumisena ette heidab. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 17 kohaselt ja piisavalt, miks ei saa asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal omistada OÜ Karu Kinnisvara kui naaberkinnisasja omaniku ega Silmand Auto OÜ kui sõiduki omaniku tegevust AH ja AR kaudu hagejale. Maakohus järgis ringkonnakohtu
  7. juuli 2017 otsuse p-s 19.7 märgitud suuniseid. TsÜS § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Sellest tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu
  8. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku 8

(10)juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Kui juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, võib eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda (Riigikohtu 19. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411, p 16.2). Siiski ei saa sellist eeldust omakorda üle kanda järgmistele juriidilistele isikutele, isegi kui neil on osaliselt kattuvad juhatuse liikmed. Seetõttu tulnuks kostjal tõendada, et tema tasaarvestuse alusena väidetud rikkumised pani toime hageja või vähemalt hageja juhatuse liige. Maakohus viitas vaidlustatud otsuse p-s 16 VV ütlustele. Sisuliselt nähtub sama otsuse p-dest 17 ja 23, et maakohus ei pidanud neid ütlusi koostoimes teiste tõenditega piisavaks, et omistada OÜ Karu Kinnisvara ja Silmand Auto OÜ tegevust hagejale.

§ 232

lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei pidanud maakohus tegema VV ütlustest kostja soovitud järeldust, vaid hindas vastavalt

§ 232

lg-le 1 tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kuna OÜ Karu Kinnisvara ega Silmand Auto OÜ tegevust ei saanud omistada hagejale, siis ei saa samu toiminguid hagejale ette heita ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgse heade kommete vastase tahtliku käitumisena. 15.

  1. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 24, et väljakujunenud tava järgseks juurdepääsuteeks ei saa pidada marsruuti, mida mööda liikus veok
  2. jaanuari 2014 hommikul kostja tehaseni. Maakohus järgis ringkonnakohtu
  3. juuli 2017 otsuse p 19.6 selgitusi ja järeldas õigesti, et kostja ei toonud esile VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks vajalikku seadusest tuleneva kohustuse rikkumist. Ühtlasi märkis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 23 asjakohaselt, et kostja pidi oma majandustegevuse planeerimisel arvestama, et tal puudub naaberkinnisasja kasutusõigus. 15.
  4. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei vaidlustanud kaebusega maakohtu järeldust vaidlustatud otsuse p-des 18–20, mille kohaselt kahju suurus pole piisavalt esile toodud ja tõendatud. Seega ei ole tasaarvestus edukas ka siis, kui tuvastada kahju hüvitamise muud eeldused.
  5. Olenemata kaebuse põhjendustest tuleb vaidlustatud otsust täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi peab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagati hagi 15. jaanuari 2014 määrusega ja rakendatud hagi tagamise abinõusid muudeti maakohtu 23. novembri 2016 määrusega.

§ 445

lg 2 alusel tuleb hagi tagamise abinõud jätta kehtima otsuste täitmise tagamiseks. Kostja ei toonud esile, et võrreldes hagi rahuldamise ulatusega oleks tagamise abinõud liiga ulatuslikud või koormavad.

  1. Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid puudutavad otsustused. 17.
  2. Apellatsioonkaebuses märkis kostja kaebuse hinnaks 300 252,96 eurot (vaidlustatud otsusega väljamõistetud põhivõlg, millele lisandus sissenõutavaks muutunud viivis otsuse tegemise ajaks ja veel ühe aasta eest). Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt

§-st 123 tuleb apellatsioonkaebuse hinna arvestamisel aluseks võtta hagi esitamise aeg, mitte aga kohtuotsuse tegemise aeg.

§ 133lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt liidetakse §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 137lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. 9

(10)Vaidlustatud otsusega mõisteti kostjalt välja põhivõlg 176 619,39 eurot. Viivise arvestuse esitas hageja
  1. jaanuari 2014 menetlusdokumendis, mille kohaselt muutus nõue sissenõutavaks
  2. novembril 2012 ja laenulepingu p 3.4 järgi on viivisemäär 0,05% päevas. Arvestades põhinõuet on hagi esitamise seisuga (periood
  3. november 2012 –
  4. detsember 2013, 395 päeva) sissenõutavaks muutunud viivis 34 882,33 eurot (= 176 619,39 × 395 × 0,05%), millele lisandub

§ 133lg 2 järgi aastane viivis 32 233,04 eurot (= 176 619,39 × 365 × 0,05%).

Nii kujuneb apellatsioonkaebuse hinnaks

§ 137lg 1 alusel 243 734,76 eurot (= 176 619,39 + 34 882,33 + 32 233,04).

17.2. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2700 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt kuulub tsiviilasjalt hinnaga 243 734,76 eurot tasumisel riigilõiv 2100 eurot. Kohtuistungil esitas kostja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Selle taotluse saab ringkonnakohus RLS § 22 lg 1 p 1 ja

§ 150lg 1 p 1 alusel rahuldada.

Tagastatav riigilõiv (600 eurot) kantakse samale saajale ja kontole nagu lõiv tasuti. 17.3. Ringkonnakohtu menetluskulud kostja praeguse apellatsioonkaebuse läbivaatamisel jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv.

17.

  1. Vaidlustatud otsuses sisalduvat otsustust menetluskulude jaotuse kohta ei ole eraldi vaidlustatud. Kuna otsus jääb muus osas muutmata, siis ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. 17.
  2. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulusid on seni jaotatud Riigikohtu 28. jaanuari 2018 määrustega ja vaidlustatud otsusega. Maakohus jaotas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 järgi kõik senised menetluskulud, st see jaotus rakendub kõigile muudele kuludele peale kahe eelviidatud kassatsioonimenetluse ja käesoleva apellatsioonimenetluse. 17.6.

§ 177

lg 2 kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.