1-14-4670/79

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus

1. november 2019 1-14-4670 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk Aleksei Kevel’i (isikukood 37307160381) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. oktoobri
3. a määrus Süüdimõistetu Aleksei Kevel, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Aleksei Keveli määruskaebus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsusega tunnistati Aleksei Kevel KarS § 141 lg 2 p 6 järgi süüdi ja teda karistati 12 aasta pikkuse vangistusega, mida KrMS 238 lg 2 alusel vähendati 8 aastani. Karistuse kandmise alguseks loeti
7. märts 2014 ja A. Keveli karistusaeg lõpeb
8. märtsil
11. juulil 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Keveli tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur A. Keveli ennetähtaegset vabastamist ei toetanud.
12. Tartu Maakohtu
13. oktoobri
14. a määrusega jäeti A. Kevel vangistusest ennetähtaegselt vabastamata.
15. Maakohus märkis, et mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende asetleidmise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. A. Kevel kannab kolmandat karistust vägistamise eest. Tema kuriteod on samalaadsed, kuid kannatanute valik on muutunud laialdasemaks. A. Keveli saaks vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht oleks üliväike. Kohtu hinnangul see aga nii ei ole.
16. Kuigi on positiivne, et kinnipeetaval on vabanedes elukoht ning tema käitumine vangistusasutuses on olnud üldjoontes korrektne, ei kaalu need asjaolud üles negatiivseid asjaolusid. Uute kuritegude toimepanemise risk on siiski liiga kõrge. Enne viimast vangistust tegeles A. Kevel küll vaid juhutöödega, kuid eelnevalt oli ta hõivatud ametliku tööga. Kuritegude toimepanemist see ära ei hoidnud. Ka vangistusasutuses ei ole A. Keveli käitumine olnud laitmatu.
17. juunil 2016 kasutas ta füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava suhtes. Seetõttu kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
18. Vangla iseloomustuse kohaselt on A. Keveli probleemide lahendamise oskus puudulik ja stressitaluvus madal. Stressi tekkides paneb ta toime seksuaalkuritegusid. A. Kevel vähendab enda süüd, tuues põhjendusena välja, et ta oli stressis ja vaidles abikaasaga. Tegemist on olnud spetsiifilist laadi kuritegudega, mille puhul on vangla tingimustes retsidiivsusriski prognoosimine raske. Eelmise ennetähtaegse vabastamise otsustamisel toetus kinnipeetav suuresti abikaasale. Praeguseks on kinnipeetav abikaasast lahutatud. Varasemast elukäigust nähtuvalt on suhte lagunemise järel A. Keveli uue kuriteo risk kõrgem. Kuigi kohtuistungil selgitas kinnipeetav, et lahutus tuli kasuks ning ta hakkas teistmoodi mõtlema, on möödunud ajavahemik siiski väga lühike. Isiku varasem elukäik on näidanud, et A. Keveli suhteprobleemid on otseselt seotud tema kuritegeliku käitumisega. Praegu ei ole võimalik järeldada, et kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel ei tekita lähivõrgustiku puudumine uusi pingeid, mida A. Kevel asuks maandama seksuaalkuritegusid toime pannes. Vangla iseloomutusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et seekord suudab A. Kevel vabaduses käituda seaduskuulekalt. MÄÄRUSKAEBUS
19. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Kevel, kes väljendab mittenõustumist maakohtu otsustusega teda vangistusest ennetähtaegselt mitte vabastada. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu määrus on subjektiivne ja põhineb oletustel. Maakohus on lubamatult arvestanud vangla iseloomustuses toodud riskiprotsendiga. Kinnipeetava kinnitusel on ta tänu kirikule muutnud oma mõtteviisi ja tegi teadliku ja vabatahtliku valiku kristliku elu kasuks. A. Kevel märgib, et ta ei pea enam kellegi vastu viha ja enamgi veel, on hakanud leppima endale paha soovijatega ning edaspidi on tal soov paluda andestust neilt, kellele ta on tekitanud hingelist või füüsilist valu ja kannatusi. Süüdimõistetu väidab, et ta ei pisenda oma süüd ega püüa end õigustada. Tal on suurepärane võimalus muuta oma elu ning ta on valmis kõigeks, et naasta seaduskuulekasse ühiskonda, kuid talle ei anta vähimatki võimalust seda tõestada. A. Keveli arvates on tema karistus saavutanud oma eesmärgi ning edasine vangistuses viibimine ei ole otstarbekas, vaid on isegi kahjulik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et A. Keveli määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
21. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
24. Maakohus on A. Keveli vangistusest ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud asjakohaselt ja arusaadavalt. Maakohus lähtus õigustatult kohtupraktikas välja kujunenud 2