1-17-2511/175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-2511 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. oktoobri 2019 määrus Aleksei Nikolajevi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta Kaebuste esitajad ja kaebuste liik süüdimõistetu Aleksei Nikolajev (isikukood 38003170274), tema kaitsjad vandeadvokaat Küllike Namm ja vandeadvokaat Ilya Zuev, määruskaebused RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
5. Menetluskulud jäävad süüdimõistetu Aleksei Nikolajevi kanda. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
6. Harju Maakohtu 23.04.2018 otsusega karistati Aleksei Nikolajevit KarS § 184 lg 21 järgi 6 aasta vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja alguseks loeti A. Nikolajevi kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 27.09.
7. Süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi mõisteti A. Nikolajev õigeks. Karistuse kandmise aja lõpp 27.09.
9. Viru Maakohtu 03.10.2019 määrusega jäeti A. Nikolajev vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
10. Käesolevaks ajaks on A. Nikolajev mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, s.o üle 3 aasta, kuid mitte vähem kui 4 kuud. Maakohtule esitatud Viru Vangla kinnipeetava iseloomustuse lisast nähtub see, et A. Nikolajevi avaldatud elukoht XXX vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele ja ka õde G.J. on andnud enda kirjaliku nõusoleku selleks. Seega esinevad kõik formaalsed alused süüdimõistetu tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla. 2.
11. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et A. Nikolajevil on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, kuna 21.11.2018 ja 01.04.2019 on teda karistatud kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks, sest ta keeldus tööst. Viimane distsiplinaarkaristus mõisteti talle 09.05.2019, keelates tal isikliku elektriseadme kasutamise, kuna telekas oli mälukaart. Kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast nähtub, et riskihinnangust lähtuva tegevusena on talle ette nähtud töötamine aastatel 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta säilitab tööharjumuse ja sissetuleku. Ka VangS § 37 sätestab töökohustuse vanglas. Vangla iseloomustuse kohaselt A. Nikolajev põhjendas oma keeldumist töö tegemisest sellega, et ei näe selleks vajadust, sest majanduslikke probleeme tal ei ole ja nii väikese tasu eest ta töötada ei soovi. Vanglas veedetud aja jooksul on A. Nikolajev läbinud sõltuvusteemalise programmi „Eluviisitreening“ 26.02.
12. Kinnipidamisasutuse iseloomustuse kohaselt oli ta programmis aktiivne, asjalik ja motiveeritud osaleja. Enda eesmärgiks pidas saada himust jagu, mille enda arvates saavutas. Sai aru, et tarbimisel on miinuseid rohkem kui plusse. Eluviisitreeningu jätkutegevus toimus 31.10.
13. Mäletas hästi treeningu teemasid ning sai aru, kui kahjulik on narkootikumide tarvitamine ning arvab, et ka ise kuritarvitas kanepi suitsetamist. Sai õigel ajal enda sõltuvusest aru ning loobus sellest. Kordas riskiolukordade teemasid. Ka on toimunud vangistuses olles motiveerivad vestlused legaalse sissetuleku eelistest ning töötamiseks kinnipidamise ajal 31.10.
14. Osales riigikeele õppe A1 tasemel, omandas taseme 15.03.
15. Alates 25.03.2019 õpib süüdimõistetu B1 tasemel. Nähtuvalt eeltoodud andmetest kinnipeetava käitumise osas individuaalse täitmiskava täitmisel tuleb asuda seisukohale, et ta on edukalt ja osavõtlikult läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning ka usinalt õppinud riigikeelt, milles maakohus veendus ka kohtuistungil. Ka on ta osalenud motiveerivatel vestlustel legaalse sissetuleku eelistest ning töötamiseks kinnipidamise ajal, mis ei ole küll süüdimõistetut suutnud motiveerida töötama kinnipidamise ajal. Seega on süüdimõistetu A. Nikolajev enda käitumisega kinnipidamisasutuses maakohtu hinnangul näidanud, et ta ei ole mõistetud karistusest veel vajalikke järeldusi teinud. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Käesoleval juhul ei saa pidada süüdimõistetu käitumist kinnipidamisasutuses kuidagi õiguspäraseks. 2.
16. Maakohus pidas vajalikuks välja tuua, et süüdimõistetu ei ole enda vanglas tööst keeldumise põhjendustes olnud järjepidev, kuna nähtuvalt isiklikust toimikust kinnipeetud isiku kohta on viimane 20.09.2018 märkinud, et praegu ei ole veel nõus töötama, sest selg valutab ning ravimeid ja joogamatti pole veel saanud. Hiljem on töö tegemisest keeldumise põhjuseks olnud see, et ta ei taha ja ei lähe koristama. Eeltoodud põhjustele on vangla iseloomustuse kohaselt ja ka süüdimõistetu poolt kohtuistungil väljatoodu kohaselt lisandunud töö vähene tasustamine ja ka see, et ei võimaldata töötada täistööpäeva või tervet vahetust. Süüdimõistetu küll eitas kohtuistungil seda, et tema osavõtmatuse taga koristustöödel osalemisel on kartus kaotada ebaseadusliku tegevusega tegelevate isikute silmis autoriteeti, kuna ta kinnitas seda, et ta ei toeta sellist subkultuuri, kuid maakohtu hinnangul seda täielikult välistada ei saa, arvestades Harju Maakohtu 23.04.2018 otsusest nähtuvaid kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nimelt nähtub sellest otsusest, et süüdimõistetu oli juhtfiguuriks raske rahvatervisevastase kuriteo grupiviisilisel toimepanemisel, mis väljus Eesti Vabariigi piiridest. Seega kui A. Nikolajev oleks korragi vanglas lapi või mõne muu koristusvahendi kätte 2 võtnud, siis saaks maakohus täielikult välistada viimati välja toodud põhjuse tööst keeldumiseks ning asuda seisukohale, et süüdimõistetu on siiras selles, et ta alustab vabaduses olles uut seaduskuulekat elu ning tegemist pole paljasõnalise lubadusega ning välistada saab tema puhul subkultuurilised hoiakud. 2.
17. Viru Vangla 09.05.2019 käskkirjast nr 6-3/307-1 nähtub, et 18.04.2019 leiti kinnipeetav A. Nikolajevi kambrist mälukaart koos adapteriga. Televiisori turvakleebis oli rikutud ja adapter oli ühendatud koos mälukardiga televiisori USB auku. Nähtuvalt eeltoodud käskkirjast on vangla hinnangul mälukaardi omamine vangla tingimustes raske rikkumine. Seda on võimalik levitada ning sellel võib olla selline sisu, mis võib ohustada vangla julgeolekut. Süüdimõistetu poolt selline keeldude ja piirangute eiramine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vanglas kehtestatud distsipliininõuetesse. Karistuseks määrati A. Nikolajevile selle rikkumise eest elektriseadme kasutamise keeld 30 päevaks. Süüdimõistetu käitumine kinnipidamisasutuses ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist, sest ta keeldus töötamast, mis on talle individuaalses täitmiskavas ette nähtud ning mille positiivset mõju kohus ei alahindaks süüdimõistetu käitumise suunamisel õiguskuulekuse poole. Lihttöö tegemises ei ole midagi häbiväärset ning enda elu muutmiseks seaduskuulekuse suunas ei saa pakutava töö ja selle tegemise aja ning tasuga pirtsutada. Püüdlikkuse korral järgnevad ka paremad tööpakkumised suurema tasu ja sobivama töögraafikuga. Ainult korrektse käitumise puhul kinnipidamisasutuses on põhjendatud vaagida ennetähtaegse vabastamise põhjendatust, sest nimetatu näitab seda, et süüdimõistetu on mõistnud seda, et tema senine käitumine on olnud taunitav ning ta väärib riigipoolset usaldust kanda talle mõistetud karistus ära teistel tingimustel. Viimati nimetatu räägib praegusel hetkel süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kahjuks, kuna ta ei ole isegi range järelevalve tingimustes olnud suuteline alluma kehtestatud korrale kolmel korral. 2.
18. Maakohus leidis, et süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles toetavad tema ennetähtaegset vabastamist. Maakohtule annab aluse asuda sellisele seisukohale see, et süüdimõistetul on olemas püsiv elukoht, puuduvad võlad ning ka lähedase isiku tugi. Ka pole kohtul alust kahelda selles, et A. Nikolajevil on võimalik tööle asuda Builder & Joilie OÜ-s. Maakohtul ei ole alust kahelda selles, et vabaduses olles A. Nikolajev täidaks ka paremini isakohustusi, mis räägib ka tema ennetähtaegse vabastamise kasuks. 2.
19. A. Nikolajevi iseloomustusest nähtub, et ta lõpetas Tallinna
20. keskkooli (Tallinna Õismäe Vene Lütseum), kus omandas keskhariduse. Kutsehariduse koka erialal omandas ta Kutsekeskkoolis nr 24 (Tallinna Teeninduskool). Isiku emakeeleks on vene keel, kuid valdab ka eesti keelt ning natuke inglise keelt. Riigikeelt valdab A2 tasemel ja alates 25.03.2019 omandab B1 taset. Õppimisse suhtub positiivselt ning tahab kinnipidamise ajal õppida edasi riigikeelt. Karistusregistri andmete kohaselt on A. Nikolajev kriminaalkorras karistatud üks kord, vanglakaristust kannab esimest korda. Viimane kuritegu oli planeeritud ja sellest sai suuremat tulu. Kohtuistungil selgus, et viimati töötas ta ametlikult aastatel 1997-
21. Eeltoodud andmete valguses ja silmas pidades ka kuriteo toimepanemise asjaolusid ning arvestades süüdimõistetu senist käitumist kinnipidamisasutuses, leidis maakohus, et A. Nikolajevi ennetähtaegne vabanemine käesoleval hetkel põhjendatud ei ole. Maakohtu ette ei ole toodud mingeid selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse uskuda, et süüdimõistetu on enda elus ja mõtteviisis teinud selliseid kardinaalseid muutusi, mis annaksid kohtule aluse uskuda, et ta on enda kriminaalse käitumisega lõpparve teinud ning suudab ja tahab elada edaspidiselt selliselt, et õiguskaitseorganitel pole võimalik tema käitumisele mingeid etteheiteid teha. Seega A. Nikolajevi tingimisi enne tähtaega vabastamine oleks 3 võimalik juhul, kui tema poolt toime pandavate kuritegude toimepanemise risk oleks minimaalne. Maakohtu hinnangul see aga käesoleval hetkel selline ei ole, arvestades tema käitumist kinnipidamisasutuses ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Maakohtul puudus kindlus, et tingimisi enne tähtaega vabanemisega kaasnev katseaeg ja käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega on piisavalt mõjusad vahendid hoidmaks A. Nikolajevi puhul ära uute kuritegude toimepanemisest. Isiku ennetähtaegne vabastamine käesoleval hetkel ei ole põhjendatud, kuna karistus ei ole seni oma eesmärki täitnud, arvestades kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kuriteo toimepanemise asjaoludest (grupiviisiliselt toime pandud rahvatervisevastane kuritegu, mida iseloomustab organiseeritus ja ettekavatsetus) ja isiku vanglas mittenõuetekohasest käitumisest lähtuv ohuprognoos annavad küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist ning ei allu korrektselt käitumiskontrollile. 2.
22. Kohus ei ole seotud ei vangla ega ka prokuratuuri seisukohaga ennetähtaega karistuse kandmisest vabastamise küsimuse otsustamisel. Käesoleval juhul pole kontrollitav, kuidas kinnipidamisasutus ja prokuratuur on enda kinnipidamisasutusest ennetähtaega vabastamise osas toetava seisukoha kujundanud. Nähtuvalt Viru Vangla iseloomustusest on nad hinnanud A. Nikolajevi kõrgohtlikuks, mis peaks justkui rääkima süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Maakohtu jaoks on ka kontrollimatu see, kuidas on kinnipidamisasutus jõudnud seisukohale, et A. Nikolajevi puhul on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 17%. Maakohus ei saa iseloomustusest vastust sellele, kas eeltoodud hinnangu kujundamisel on arvestatud ka kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, mis viitavad süüdimõistetu jätkuvale korrale allumatusele. Välja toodud protsentuaalne arv, mille kujunemine kohtu poolt kontrollitav ei ole, ei aita kuidagi kaasa otsustuse tegemisele ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse küsimuse lahendamisel ning ei muuda ka vangla seisukoha kujunemist kohtu jaoks kontrollitavaks. Ka ei võimalda prokuratuuri napisõnaline vastus, kus nad ei ole A. Nikolajevi ennetähtaegse vabastamise vastu, kohtul sisuliselt analüüsida nende seisukoha põhjendatust, sest igasugune argumentatsioon, mida oleks võimalik hinnata, seisukohas puudub. 2.
23. Siiani ära kantud karistus, kus pole veel läbitud ka kõik individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevused, nimelt töötamine vanglas ja individuaalsed struktureeritud vestlused väärtushinnangute, suhete ja käitumismustrite analüüsimiseks kuritegude kontekstis ning sellest tulenevad muutused ning ka vabanemiskeelne nõustamine, pole veel soovitud eesmärki saavutanud ning eeltoodud negatiivsed asjaolud kaaluvad üles süüdimõistetu puhul esinevad positiivsed asjaolud (püsiva elu- ja töökoha olemasolu, alaealised lapsed, lähedase tugi ning võlgade puudumine). Kui süüdimõistetu saab edaspidiselt hakkama vanglas distsiplinaarkaristusteta ning asub tööle ning tema elutingimused on sama toetavad nagu käesoleva määruse koostamisel, siis maakohus ei näe, miks peaks hiljem jätma süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamata. Käesoleval ajal on aga tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine ennatlik, arvestades kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks karistust on seotud sarnase rikkumisega, s.o töö mittetegemisega, ning toimepandud kuriteo asjaolusid. Õiguskuulekusele orienteeritud isik teeb esimesest karistusest vajalikud järeldused ning käitub edaspidiselt selliselt, et õiguskaitseorganitel pole võimalik tema käitumisele etteheiteid teha. Seega ei ole veel tänaseks päevaks saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamist eesmärki, s.o kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Käesoleval ajal ei esine maakohtu hinnangul selliseid asjaolusid kogumis, mis annaksid aluse seisukohaks, et süüdimõistetu suhtumist on võimalik muuta kriminaalhooldusega ja seda ka elektroonilise valve kohaldamisel. 4 Määruskaebused
24. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus, millega vabastada A. Nikolajevi tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla ning jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 3.
25. Määruskaebuses leitakse, et maakohtu määrus rikub seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaitsja möönab, et isiku vangistusest ennetähtaegne vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, kuid on lubamatu, et isiku ennetähtaegne vabanemine sõltub suuresti sellest, milline konkreetne kohtunik tema ennetähtaegset vabastamist otsustab. Olukorras, millises kehtivas kohtupraktikas on arvukalt jõustunud kohtulahendeid, millistes kohtud on otsustanud analoogilistes kaasustes isikud vangistusest ennetähtaegselt vabastada (isikud, kellel on olnud sama/sarnane või isegi raskem süüdistus, oluliselt rohkem kehtivaid distsiplinaarkaristusi kui A. Nikolajevil, kelle vabanemist ei ole prokuratuur ja vangla toetanud erinevalt A. Nikolajevist, jne), on A. Nikolajevi vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. 3.
26. Arvestada tuleb PS § 12 kui ka õiguslikult siduv on Eestile EIÕK-i artikkel 14, mis kohustab tagama konventsioonis ja selle lisaprotokollides sätestatud õigused ja vabadused ilma mingi diskrimineerimiseta. Arvestades kehtivat kohtupraktikat, saab teha ühese järelduse, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole takistanud sarnase või ka raskema süüdistuse eest määratud vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja toob välja isikud, nendega seotud asjaolud, kes on ennetähtaegselt vabastatud. Tehtud viidetest nähtub kaitsja hinnangul, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole kehtivas kohtupraktikas vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise keeldumise aluseks. Vastav tingimus ei ole sätestatud ka KarS-is. Seega on A. Nikolajev jäetud täiesti põhjendamatult ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et tal on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, millistest üks ka aegub lähinädalatel. 3.
27. Justiitsministeeriumi poolt koostatud analüüsis Vangide tööhõive vabaduses: vanglas töötanud ja mittetöötanud kinnipeetavate võrdlus on jõutud järeldusele, et suure hulga kinnipeetavate hõivamine vangla haldustöödel pelgalt maksimaalse hõive nimel ei pruugi anda olulist efekti, sest vanglast saadavad lisaoskused on minimaalsed ning hariduse ja kutseoskuse lünki ei täideta. Vanglate tööhõive peaks keskenduma enam oskustööle, kuivõrd lihtöödel töötamise kasutegur on pärast vabanemist tööturul konkureerimisel minimaalne. A. Nikolajevi individuaalsest täitmiskavast nähtub, et riskihinnangust lähtuva tegevusena on talle ette nähtud töötamine aastatel 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta säilitab tööharjumuse ja sissetuleku. Olukorras, kus A. Nikolajevile on ühe aasta jooksul antud kaks korraldust asuda koristajana tööle, mille eest ta oleks saanud maksimaalselt paar eurot töötasu, ei ole põhjendatud rääkida ei tööharjumuse ega sissetuleku säilitamisest, seega viidatud tööhõive vanglas ei täidaks nagunii soovitud eesmärki. Kahel korral koristaja tööst keeldumine ei anna alust isikut ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmiseks. Kaitsja hinnangul on määruses omistatud „lapi või koristusvahendi kätte võtmisele“ liigset tähendust, nimetades A. Nikolajevit põhjendamatult ka ebasiiraks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist oli üksnes kahe koristamisest keeldumisega 1 aasta jooksul, kusjuures alates 2019 aprilli kuust ei ole talle kordagi antud korraldust koristajana tööle asuda, seega pole tal ka olnud reaalset võimalust „lappi kätte võtta“. Viidatud asjaolust teha järeldusi subkultuursete hoiakute, vms kohta on äärmiselt ennatlik ning ebaõige. A. Nikolajev kinnitas ka 02.10.2019 kohtuistungil, et tema kahel korral väljendatud keeldumine töötamisest ei olnud mingilgi määral seotud kohtu poolt viidatud subkultuursete hoiakutega – „ma ei toeta sellist subkultuuri ja see mind ei huvita. Mina istusin vanglas ja sain hästi aru, mida see tähendab ja 5 ei soovi enam siin viibida.“ Maakohtu küsimusele, kas koristamine on tema jaoks liiga alandav, vastas A. Nikolajev: „mulle see küll ei meeldi, aga kui mulle võimaldatakse töötada täis tööpäeva või tervet vahetust, siis ma ei näe selles midagi alandavat.“ Kohtuistungil märkis A. Nikolajev, et augustis koostati talle uus tööleping, aga keegi pole tulnud talle rohkem tööd pakkuma. A. Nikolajev kinnitas, et kui talle oleks antud uus korraldus koristajana tööle asuda, siis ta oleks selle korralduse ka täitnud. Kahel korral koristajatööst keeldumine ei anna alust väita, et VangS §-s 6 lg 1 toodud eesmärk ei ole täidetud. Nagu eelnevalt viidatud, on vastav käsitlus ka vastuolus kehtiva kohtupraktikaga, millise kohaselt ei ole kehtivad distsiplinaarkaristused automaatselt isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmise aluseks. A. Nikolajevile määratud distsiplinaarkaristused ei anna karistamise asjaolusid arvestades alust hinnata A. Nikolajevi käitumist karistuse kandmise ajal selliseks, mis muudaks põhjendamatuks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise, kui selleks esinevad muud seaduses ette nähtud tingimused ja on täidetud seaduse nõuded isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. Käesoleval juhul ei saa väita, et A. Nikolajevile määratud distsiplinaarkaristused, millistest üks aegub juba lähinädalatel ning kõige viimane distsiplinaarkaristus on määratud ca 6 kuud tagasi, peegeldavad tema suhtumist õiguskorda. 3.
28. Maakohus on jätnud arvestamata, et kohus ei ole hinnanud A. Nikolajevi süüd suureks (A. Nikolajevit karistati KarS § 184 lg 2¹ sanktsiooni alammääras, s.o 6-aastane vangistus), mistõttu ei saa ainuüksi kuriteo toimepanemise asjaolud kaaluda üle A. Nikolajevit iseloomustavat positiivset teavet. Arvestada tuleb, et A. Nikolajev kannab esimest reaalset vangistust. Seega evib karistus eeldatavasti kiiremat toimet, kui korduvkurjategijate puhul. Kinnipeetava esimene kogemus reaalses vangistuses mõjutab suure tõenäosusega teda oma senist käitumist muutma. Vabanedes ennetähtaegselt vangistusest teab süüdimõistetu, et uue kuriteo toimepanemisel võib ta sattuda tagasi vanglasse. Tema üle teostatava järelevalve tõhustamiseks ja uute kuritegude riski maandamiseks on võimalik kohaldada elektroonilist valvet. A. Nikolajevi õiguskuulekal teel püsimisele aitab lisaks elektroonilise valve kohaldamisele kaasa ka tema allutamine kriminaalhoolduse nõuetele KarS § 75 lg 1 alusel ning täiendavate lisakohustuste määramine KarS § 75 lg 2 alusel. 3.
29. Vangla iseloomustuses ongi märgitud, et A. Nikolajev soovib elada seaduskuulekalt. Uute kuritegude toimepanemise riski muudab väiksemaks ka asjaolu, et isikul ei ole sõltuvust alkoholist ega narkootikumidest. Arvestades, et süüdimõistetu soovib muutuda, tal puuduvad sõltuvusprobleemid ning ta on esimest korda kriminaalkorras karistatud, on ohuprognoos uute kuritegude toimepanemise osas pigem väike kui suur. Isikule tuleb anda võimalus näidata, et tema käitumine ja hoiakud on vangistuses viibitud aja jooksul pöördumatult muutunud ning ta on asunud seaduskuulekale teele. A. Nikolajevi tingimisi vabastamine on otstarbekas, kuna sel juhul säilib riigil süvendatud kontroll isiku käitumise üle ja see distsiplineerib isikut oluliselt. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. Tuleb rõhutada, et tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei tähenda, nagu ta vabastataks karistuse kandmisest – muutub karistuse kandmise viis. Selline lähenemine, et teatud kuriteo liikide puhul (nt narkokuriteod, kuritegeliku ühenduse loomine, rasked isikuvastased kuriteod) on ettetähtaegne vabastamine a priori välistatud ja nende kuritegude eest peab isik karistuse alati lõpuni ära kandma, oleks vastuolus seadusega (KarS selliseid piiranguid ei tunne) ja teeks seda liiki kuritegusid toime pannud isikute puhul karistuse eesmärkide saavutamist kas võimatuks (karistuse toime piirduks sellisel juhul vaid isiku isoleerimisega, mis ei ole karistuse lõplik eesmärk) või oluliselt raskendatuks (süüdimõistetul puudub tõhus motivatsioon oma käitumise oluliseks parandamiseks). Ennetähtaegse vabastamise instituut kui selline muutuks nende süüdimõistetute puhul tühiseks. 6 Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistetu püüdlikkus (sotsiaalprogrammide läbimine, riigikeele omandamine, jne) ning üldised positiivsed hoiakud viitavad sellele, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei osutu probleemiks. A. Nikolajev on nii sõnades kui tegudes väljendanud tõsist motivatsiooni muutumiseks ja tema seaduskuulekust soodustavad ka vabanemisjärgsed elutingimused. Käesoleval juhul jääb arusaamatuks, millistel asjaoludel on maakohus leidnud, et käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega ei maanda piisavalt uute kuritegude toimepanemise riski. Nimelt mitmed uuringud on tõendanud, et ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annab isikute edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt läbida ning ta on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. 3.
30. Kaitsja rõhutas ja viitas, et prokuratuuri seisukoht vaatamata selle lühidusele on siiski määravaks isikute ennetähtaegse vabanemise otsustamisel. Nimelt on Viru Maakohtu 19.02.2019 kohtumääruses 1-17-9125 sedastatud, et prokuratuuri arvamus on väljendatud küll napisõnaliselt, sisult ühe lausega. Samas, kuigi seda ei saa käsitleda vabastamist toetava arvamusena ning prokuröri (nagu ka vangla) arvamus ei ole kohtule siduv, lähtub kohus antud määrust tehes sellest, et süüdistaja, kui õigusriigis süüdistusfunktsiooni kandja, ei seisa vastu ennetähtaegsele vabastamisele, st on samuti arvamusel, et vabaduses ei hakka süüdimõistetu uusi kuritegusid toime panema. Eeldada vastupidist, et prokuratuur möönab süüdimõistetu puhul uute kuritegude toimepanemist vabaduses, aga ikkagi ei vaidle tema ennetähtaegsele vabastamisele vastu, on ebaloogiline. Kohtupraktikas on levinud arusaam, et kohus saab ennetähtaegse vabastamise otsustamisel teha otsustuse ilma, et seda mõjutaks kinnipidamisasutuse seisukoht ja prokuratuuri poolt antud arvamus. Kaitsjana olen seisukohal, et selline diskretsiooniruum ei saa olla absoluutne ja ilma igasuguste piiranguteta. Nagu kriminaalmenetluses tervikuna tuleb ka ennetähtaegse vabastamise menetluses tugineda konkreetselt selle menetluse jaoks kogutud tõenditel. Põhiliseks nimetatud menetluse läbiviimiseks kogutud tõenditeks on kriminaalhoolduse ametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus. Viimane annab hinnangu vangistuse eesmärkide saavutamisele ja kinnipeetava isikule muuhulgas tema arusaamisele ja suhtumisele oma teosse. Samuti annab see iseloomustus hinnangu isiku tõekspidamiste muutmisele, samuti iseloomustab see isikut, kas ta on suutnud kinnipidamisasutuses seaduskuulekalt elama. Nende tõendite ümberhindamiseks peab kohtul olema kaalukas argumentatsioon, miks kohus asub seisukohale, et vangla iseloomustus, vangla poolt läbiviidud riskihindamised, sh minimaalne uute kuritegude toimepanemise risk, on võimalik jätta täielikult tähelepanuta. Kaitsja on seisukohal, et selle tõendi ümberhindamiseks või mittearvestamiseks, peavad kohtu käsutuses olema teised tõendid, millised kummutavad vangla poolt antud iseloomustuse. Ühegi kohtulahendi tegemiseks ei piisa kohtu paljasõnalisest väitest, et kohus arvab teisiti, kui tõendid kinnitavad ja tugineb ennetähtaegse vabastamise otsustamisel üksnes eelnevalt isiku suhtes tehtud kohtulahendile ja sellega mõistetud karistusele. 3.
31. A. Nikolajevi puhul on täidetud kõik KarS § 76 lg-s 3 sätestatud eeltingimused karistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud (arhiveeritud andmeid ei saa käesoleval juhul arvestada), ta kannab esimest temale mõistetud vanglakaristust, isik soovib elada seaduskuulekalt, täitmata rahalised nõuded puuduvad, temale määratud kolmest distsiplinaarkaristusest üks aegub lähinädalatel ning viimatine karistus määrati pea kuus kuud tagasi, uut tööle asumise korraldust ei ole talle alates käesoleva aasta aprilli kuust antud, A. Nikolajev kinnitas 02.10.2019 kohtuistungil, et vastava korralduse saamisel oleks ta selle täitnud, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav perekond, kes oleks 7 abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda, tal on alaealised lapsed, kelle kasvatamisel pole ta saanud vahetult osaleda.
32. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Nikolajevi teine kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada A. Nikolajev tingimisi enne tähtaega vangistusest. Maakohus on oluliselt rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõigust. 4.
33. Ei ole vaidlust selle üle, et käesoleval juhul on täidetud formaalsed eeldused vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks A. Nikolajevi suhtes. Süüdimõistetul on olemas püsiv elukoht Eestis ja vabanemise korral hakkab ta elama oma õe juures Tallinnas. Süüdimõistetu suhtleb aktiivselt oma lastega ja on alust arvata, et vabaduses on tal olemas piisav motivatsioon ja tugi õiguskuulekaks elamiseks. A. Nikolajevil on olemas ka stabiilne töökoht. Ta soovib töötada ehituse valdkonnas, kus tal on ka vastav kogemus. 4.
34. Maakohus leidis, et A. Nikolajevit ei tohi vabastada ainuüksi seetõttu, et ta ei ole vanglas koristanud (kahel korral: 21.11.2018 ja 01.04.2019). Tuleb tõdeda, et kaks minetust ei ole sedavõrd suur rikkumine. A. Nikolajev sai nende rikkumiste eest iga juhtumi puhul 7 ööpäeva kartserit. See on üsna leebe mõjutusvahend, sest vangla võib määrata selle eest kartserit kuni 45 ööpäeva. Seega kui rikkumine vangla seisukohalt oleks sedavõrd intensiivne ja korduv, siis ka distsiplinaarkaristus oleks tõsisem. A. Nikolajev saab aru, et vanglas on koristamine kohustuslik, kuid põhiline on see, et oleksid täidetud eripreventiivsed eesmärgid - isiku käitumine muutub õiguskuulekaks. A. Nikolajev ei suhtu vangla reeglitesse negatiivselt, kuid ta leiab, et kui tal on piisav materiaalne võimalus, siis ei ole tal vajalik tööd teha. Mõned kinnipeetavad, kellel on rahapuudus, soovivad tööd teha. Õiglaseks tuleb pidada, et sellistel isikutel on raha rohkem vaja. 4.
35. Määruskaebuses ei nõustuta, et A. Nikolajevi käitumises esinevad kriminaalkultuuri kui subkultuuri hoiakud. Üldteada on asjaolu, et kriminaalkultuuri käitumine eeldab vangla käskudele mitteallumist, negatiivset suhtumist vangla ametnikesse, ohtlikku retsidiivset käitumist, kaklustes osalemist, kriminaliteedi toetamist, jms. Sellist käitumist A. Nikolajevil küll esinenud ei ole. Seega on täielikult välistatud maakohtu järeldus, et oma käitumisega süüdimõistetu toetaks kriminaalkultuuri. Tema suhtumine koristamisse on puhtalt tema enda nägemus ja prioriteetide seadmine. Samas kaitse soovib kommenteerida süüdimõistetule etteheidetud mälukaardi omamist. Selle eest ei ole A. Nikolajev distsiplinaarkaristust saanud, kuna seletas vanglale, kuidas mälukaart vangla territooriumile saatus. Seega ei saa seda pidada õigusrikkumiseks. Määruskaebuses ei kardeta väita, et A. Nikolajevi käitumine (kui lugeda tema iseloomustust) oli vaid positiivne, välja arvatud kaks mittekoristamisega seotud teemat. Maakohtu järeldus on liiga karm, kohtu loogika ei ole järjepidev, kuna ei rajane seadusele ega kohtupraktikale. 4.
36. Vastuoluline on maakohtu järeldus, et A. Nikolajevi mõtteviis ei ole kardinaalselt muutunud. Samas maakohus määruses kirjutas lahti, mida süüdimõistetu on õppinud vanglas viibides. Järelikult A. Nikolajev on siiski teinud vajalikke järelduse oma käitumise kohta ja tõsiseid rikkumisi vanglas tal ei olnud. Jääb arusaamatuks, et olukorras, kus vangla ja prokuratuur toetavad A. Nikolajevi vangistusest ennetähtaegset vabastamist, ei olnud maakohus vangla ega prokuratuuri loogikaga nõus. Vangla on see instituut, kes teostab kontrolli süüdimõistetu suhtes ja on teadlik A. Nikolajevi käitumisest. A. Nikolajevi iseloomustusest nähtub, et korduva rikkumise risk moodustab 17%. Tegemist on üsna madala riskiga. 8 4.
37. Kaitsja esitas täiendava tõendina 04.10.2019 õiendi struktureeritud vestluste läbiviimise edasi lükkamise kohta, mis tõendab, et A. Nikolajevil ei olnud vanglast tingitud asjaoludel võimalik osaleda struktureeritud vestlustel. Samuti haiguloo väljavõtte, mis tõendab, et A. Nikolajevil tekkisid seljaga seotud probleemid Tallinna Vanglas
38. Tabel vanglas koristamise kohta näitab võrdlusena, kui palju makstakse koristamise eest vanglas. Kõige aktiivsem kaaskinnipeetav oli A.V. , kes sai koristuse eest 12 eurot. Teised on saanud kas 0 eurot või ca 0,5 eurot. See näitab ka seda, et teatud isikutel on rahapuudus, siis nad aktiivsemalt otsivad endale tööd.
39. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu A. Nikolajev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada A. Nikolajev tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. Kui prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, peaks seda käsitlema KrMS § 14 sätestatud võistlevuse põhimõtte kohaselt kui süüdistusest loobumist. Valdav osa kohtutest võtab prokuröri arvamust arvesse. Maakohus on põhjendamatult eelistanud positiivsete asjaoludele negatiivseid asjaolusid. Süüdimõistetule jääb arusaamatuks maakohtu etteheide tema seljavalu kohta. Mälukaardi omamise näol on süüdimõistetu hinnangul tegemist triviaalse rikkumisega. Sellega ei näidanud süüdimõistetu oma negatiivset suhtumist vangla korda. Süüdimõistetu toob välja, et vangla poolt pakutav koristaja töö on alandav, sest seda tõendavad vangla töötunnid. Kui töötada iga päev, saab mingit rahuldavat tasu, vastasel juhul mitte. Maakohtu määrusest peavad nähtuma, millised kuriteo asjaolud või elukäiku iseloomustavad andmed annavad aluse rääkida uue kuriteo ohuprognoosist. Süüdimõistetu jaoks on arusaadav riskiprotsendi kujunemine ja asjaolu, et sinna on arvestatud ka 3 distsiplinaarkaristust. Maakohus on ette heitnud vestluste mitteläbimist, mille kohta on esitatud õiend. Süüdimõistetu leiab, et on erakordne, et vangla ja prokuratuur toetavad vabastamist, kuid kohus sellest keeldub. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on suhteliselt madal – 17%. Eluline loogika ütleb, et tõenäosus, et süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo pärast karistuse täielikku ärakandmist on tunduvalt suurem, kui see, et ta paneb uue kuriteo toime pärast 3 aasta pikkust kriminaalhooldajapoolset aitamist. Vabastamine on tulevikuprognoosi hindamine – ühiskonnale on turvalisem ja odavam, kui süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastatakse. Uue kuriteo riske saab maandada kriminaalhooldusega. Maakohus on jätnud arvestamata, et see on süüdimõistetu esimene vangistus ning 3-aastane šokivangistus on täiesti piisav, et mõista valesid valikuid ja tegusid. Maakohus on hinnanud tõenditeid ning asjaolusid valikuliselt.
40. Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2019 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 01.11.
41. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
42. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Kõik kolm määruskaebust jäävad edutuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuste alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.
43. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et määruskaebustes on jäänud kaebajatele arusaamatuks, miks kohus ei ole arvestanud riskiprotsente, s.o uue kuriteo toimepanemise tõenäosust. Vangla iseloomustusest tulenevalt on selleks protsendiks 17%, mida peetakse määruskaebustes madalaks. 9 Vangla iseloomustuses välja toodud uute kuritegude toimepanemise tõenäosuse protsent ei kuulugi arvestamisele ning maakohtule selle arvestamata jätmist ette heita ei saa. Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures veel üle kordama, et vangla kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Samale seisukohale on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-0914104, p-des 26-
44. Lisaks on käesolevas asjas ka maakohus põhjalikult ning põhjendatult käsitlenud, miks see ei kuulu arvestamisele.
45. Määruskaebustes leitakse, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel 10 seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. (Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2019 määrus asjas nr 1-16-9898)
46. Seega ei saa nõustuda vandeadvokaat K. Nammi määruskaebuses väljatooduga, et ennetähtaegne vabastamine sõltub kohtunikust ning vaatamata sellele, et rida sarnaseid süüdimõistetuid on vabastatud, kuid ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu A. Nikolajev jääb vabastamata. Kaitsja saab ka ise aru, et isiku ennetähtaegne vabastamine on diskretsiooniotsus, kuid seejuures on see sõltuv konkreetsest süüdimõistetust. Kaitsja poolt välja toodud isikute puhul on välja toodud üksnes osaliselt ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul arvestatavad asjaolud. Ennetähtaegne vabastamine sõltub aga konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st
47. Seejuures ei ole oluline süüdistuse/kuriteo raskus, nagu on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-14104 punktis 20 järgmisele. Toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel on ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Raskete kuritegude argumenti ei ole maakohus ka arvestanud vastupidiselt määruskaebuses toodud argumendile, vaid maakohus on käsitlenud kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis iseloomustavad süüdimõistetut ja uue kuriteo toimepanemise riske. Isegi juhul, kui need määruskaebuses toodud juhtumid, mis on välja toodud ennetähtaegse vabastamise küsimuse argumenteerimiseks, oleksid praegusega määravas osas sarnased, ei piisaks sellest, järeldamaks, et A. Nikolajev kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse. Lisaks peab märkima, et kaitsja viidatud kohtuasjade asjaolud ei anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks pidada A. Nikolajevi juhtumiga määravas osas sarnasteks. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et A. Nikolajevi vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.
48. Seejärel leiab kaitsja, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka karistusseadustikus. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pannud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määrav argument, et süüdimõistetu üks distsiplinaarkaristus aegub „lähinädalatel“. Kohtul tuleb arvestada asjaolusid määruse tegemise aja seisuga ning sellest nähtuvalt on süüdimõistetul 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Kui arvestada karistuse mõistmise aluseid ka distsiplinaarkaristuse määramise puhul, siis ei päde vandeadvokaat I. Zuevi argument, et 11 tegemist on üksnes kahe rikkumisega ning 7 päeva aresti võrreldes maksimaalselt võimaliku karistusega ei näita midagi. Karistus peab olema mõjus konkreetse teo puhul ning tuleb arvestada, et ei olegi kohe põhjendatud mõista karistuseks 45 päeva kartserit. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks vandeadvokaat I. Zuevi selgitus distsiplinaarkaristuse määramise kohta seoses mälukaardi omamisega. Millele tugineb väide, et A. Nikolajev ei ole selle eest distsiplinaarkorras karistatud ning seda ei saa pidada õigusrikkumiseks, jääb kohtule arusaamatuks. Vangla iseloomustusest tuleneb üheselt järgmine – kehtivad distsiplinaarkaristused vangistuse jooksul: isikliku elektriseadme kasutamise keelamine 09.05.2019, telekas mälukaart. Iga rikkumine, mis vangistuses on karistatav, ei pruugi seda olla vabaduses. Küll ei tähenda see seda, et tegemist ei oleks distsiplinaarkaristusega. Kuigi määruskaebuses vähetähtsustakse A. Nikolajevi tegu on ka maakohus määruses välja toonud, et vangla käskkirja kohaselt on tegemist raske rikkumisega. Ringkonnakohus kontrollis, kas kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole A. Nikolajev nimetatud distsiplinaarkaristust vaidlustanud ehk tegemist on kehtiva ja arvestatava karistusega.
49. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa alahinnata töötamise vajalikkust vangistuses nagu seda on teinud kaitsjad. Tulenevalt individuaalsest täitmiskavast on A. Nikolajevile ette nähtud töötamine 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta peaks säilitama tööharjumuse ja sissetuleku. See on mitmeti tõlgendatav. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 37 lg-st 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadusest ei tulene teisiti. Vandeadvokaat I. Zuevi määruskaebusega koos oli esitatud lisa, mille kohaselt on süüdimõistetul 20.04.2018 pöördumise alusel diagnoositud nimmevalu, seejuures on märgitud, et tegemist on esmashaigestumisega. Vaatamata sellele, et lisast tuleb, et süüdimõistetu on kannatanud valu üle aasta, ei nähtu, et vangla oleks tuvastanud, et süüdimõistetu ei oleks võimeline töötama. Ringkonnakohtule jääb siinkohal ka arusaamatuks, miks tõmbab kaitsja paralleele töötasu ja tööharjumuse vahel. Seejuures saadava töötasu suurus ei anna alust tööks keeldumiseks ilma mõjuva põhjuseta, sest nagu eelnevalt märgitud, vanglas töötamine on üldjuhul kohustuslik. Töötasu suurus ei mõjuta tööharjumust. Vangla on siiski karistuslik meede ning meelevaldne oleks arvata, et lisaks karistuslikele eesmärkidele tuleks n-ö tasustada lihtsamat ja kergemat tööd võrdväärselt keskmise palgaga vabaduses. Sissetuleku säilimine on vajalik süüdimõistetule vabaduses ning kui süüdimõistetul ei säili vangistuse jooksul tööharjumust, siis on kaheldav ka vabaduses saadav töötasu ning selle arvelt õiguskuulekalt äraelamine. Vangla iseloomustusest tulenevalt on A. Nikolajev pannud kuriteo toime muuhulgas majandusliku kasu eesmärgil. Ka kahel korral tööst keeldumine võib anda ülevaate süüdimõistetu isikust, käitumisest ning suhtumisest. Nimetatud asjaolu on maakohus ka põhjalikult käsitlenud. Ka jäävad edutuks kaitsjate väited, et süüdimõistetu käitumine ei väljenda subkultuurilisi hoiakuid tööst keeldumise puhul. Süüdimõistetu ise oma määruskaebuses on märkinud, et vangla poolt pakutav töö on alandav. Nagu eelnevalt märgitud, on töötamine kohustus, mitte süüdimõistetu valik, kas ta on rahul pakutud töötundide ja tasuga. See ei ole süüdimõistetu otsustada, kas ta soovib raha või keegi soovib seda rohkem. Maakohus ei ole väitnud, et süüdimõistetu on ebasiiras või et tema seljavalu oleks kuidagi süüdimõistetule ette heidetud. Maakohus on analüüsinud, kuidas süüdimõistetu väited on ajas muutuvad, mis annavad aluse seaduse kahtluse alla tema poolt väljendatu tervikuna. Tulenevalt sellest, puudub alus uskuda ka väidet, et süüdimõistetu uuesti töö pakkumisel oleks olnud nõus seda tegema. Süüdimõistetu vastused on tingimuslikud ning ta on nõus asju tegema siis, kui temale see sobib. Süüdimõistetu käitumine vangistuse ajal, mille alla kuuluvad ka distsiplinaarkaristused, arvestamine ei ole kuidagi seadusega vastuolus ning selle arvestamine kogumis teiste asjaoludega on kohustuslik. Üksnes distsiplinaarkaristuste tõttu ei jäetud A. Nikolajevit ennetähtaegselt vabastamata, see 12 tulenes asjaolude kogumist. Kui maakohus oleks nimetatud asjaolud arvestamata jätnud või leidnud, et mõni asjaolu kaalub üles süüdimõistetu käitumise, tulnuks tal seda ka põhistada. Maakohus on põhjalikult aga käsitlenud, miks see näitab, et süüdimõistetu jätkab vabaduses uute kuritegude toimepanemist, miks süüdimõistetu karistuse eesmärgid ei ole täidetud ning määruskaebuste alusel puudub võimalus seada maakohtu järeldusi kahtluse alla. Kui süüdimõistetu võib olla näidanud sõnas motivatsiooni muutuda ja olla õiguskuulekas, siis tema käitumine seda väljendust selgelt ei peegelda. Lisaks on kummastav vandeadvokaat I. Zuevi kaebuses toodu, et süüdimõistetu tööst keeldumine on süüdimõistetu enda nägemus ning prioriteetide seadmine. Samas see näitabki, milline on süüdimõistetu suhtumine kehtestatud korda.
50. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal ei ole kriminaalhooldus A. Nikolajevi puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ning seda ka koos elektroonilise valvega mitte. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. A. Nikolajev on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et tegemist on tema esimese vangistusega, oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust koos elektroonilise valvega. Millele tugineb süüdimõistetu väidetav eluline loogika, et karistuse tervikuna ärakandmisel pannakse suurema tõenäosusega toime uus kuritegu kui pärast kriminaalhoolduse läbimist, jääb kohtule arusaamatuks. Eriti olukorras, kus tegemist on süüdimõistetu esimese vangistusega. Ennetähtaegse vabastamise mõte kriminaalhooldusele olgu see siis elektroonilise valve alla või mitte, ei ole riigipoolsete kulude vähendamise soovist tingitud. See on lihtsam meede süüdimõistetu suunamiseks õiguskuulekale teele, kuid selleks peaks esinema vastavasisuline põhjendatud alus uskuda, et see süüdimõistetut mõjutab.
51. Vaatamata sellele, et kaitsja leiab, et distsiplinaarkaristuse arvestamine ei ole justkui kohustuslik, tuleks kindlasti arvestada prokuröri ühesõnalist n-ö seisukohta. Ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjatele ja süüdimõistetule leiab, et maakohtu käsitlus selles osas on põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endast infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset „Prokuratuur ei ole Aleksei Nikolajev´i ennetähtaegse vabastamise vastu“ ei ole põhjendatud seisukoht ning nagu maakohus märkis, on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama. Ometi tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri seisukoht täidab sellises juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Kuigi kaitsja leiab, et ka sellises arvamusest saab eeldada igasuguseid asju, siis kohtukolleegiumi hinnangul oleks tegemist üksnes oletusega. Edutuks jääb ka süüdimõistetu väide justkui prokuröri toetusel tuleks süüdimõistetu vabastada sarnaselt kriminaalmenetluses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega, kui tehakse õigeksmõistev otsus. Sellisel juhul kaotaks 13 kohtulik arutamine ennetähtaegse vabastamise küsimuses igasuguse vajaduse ning süüdimõistetuid saaks vabastada üksnes prokuratuuri ühesõnalise arvamuse alusel. Kaitsja leiab, et tuleb arvestada kinnipidamisasutuse ning prokuratuuri seisukohta, kuna asjas tuleb tugineda kogutud tõenditele ning tõenditeks on kriminaalhooldusametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks, kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu, mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Maakohtu poolt seisukohtade arvestamata jätmine ei ole olnud põhistamata, vaid on selgelt määrusest tuvastatav.
52. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks erinevalt maakohtust rõhutada ka seda asjaolu, et kuigi määruskaebustes korratakse, et süüdimõistetul on olemas elu- ja töökoht ning toetav perekond, siis nimetatud asjaolud olid süüdimõistetul olemas ka enne vangistust – tal oli elukoht, ta on töötanud nii ametlikult kui ka mitteametlikult, samuti oli tal perekond. Vaatamata sellele ei takistanud need asjaolud süüdimõistetu poolt kuritegu toimepanemast. Kuidas need asjaolud käesolevalt omaksid teistsugust positiivset mõju, ringkonnakohtu hinnangul määruskaebustest tuvastatav ei ole. Maakohus ei ole ette heitnud, et süüdimõistetu pole läbinud täitmiskavas ettenähtud vestlusi, need on maakohtu hinnangul süüdimõistetule vajalikud uute kuritegude toimepanemise maandamiseks ning nagu näha määruskaebuse lisana esitatud õiendist, viiakse need läbi 2019 neljandas kvartalis.
53. Vandeadvokaat K. Namm esitas muuhulgas ka taotluse menetluskulude Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Arve nr 20190785 kohaselt osutati õigusabi teenust A. Nikolajevile määruskaebuse koostamise eest 4 tunni ulatuses, mille eest küsitakse tasu 720 eurot, sh käibemaks 120 eurot (150 eurot/tund, millele lisandub käibemaks). KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega jäävad menetluskulud A. Nikolajevi kanda.
54. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
55. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 14