← Eesti

2-17-5468/81

Obsah (21)§ 163§ 251§ 657§ 652§ 50§ 218§ 238§ 229§ 272§ 436§ 438§ 230§ 367§ 171§ 174§ 136§ 133§ 150§ 442§ 654§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2019

) § 251 lg 1 ja § 260 lg 1 alusel tõendina arvestamata AK tunnistajaütlused ja selgitused, kuna ta viibis

  1. novembri 2017 kohtuistungil kostja volitatud esindajana. 3.
  2. Menetluskulud jaotas maakohus

§ 163lg 1 alusel.

Hagi osalise rahuldamise tõttu pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja heidab maakohtule peamiselt ette tõendite ekslikku ja ainult osalist hindamist. Maakohus luges hageja tõendid usaldusväärsemaks kui kostja tõendid, ilma seda põhjendamata. Kokkuvõtvalt on kostja kaebuse väited järgmised. 4.
  2. Esiteks puudub põhjuslik seos kahju ja väidetava lepingurikkumise vahel, mistõttu tulnuks kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Hageja nõue põhineb eeldusel, et uksed lasid vett läbi ja põhjustasid moodulmajades niiskuskahjustusi, mistõttu tuli need välja vahetada. Sellega maakohus nõustus, aga samas ei tuvastanud niiskuskahju tekkimist. Nii on maakohtu otsus vastuoluline. Ühtlasi hageja ei tõendanud, et uste väljavahetamise vajadus oleks seotud uste veepidavusklassiga, st väidetava mittevastavusega lepingutingimustele, aga kostja tõendas puudused uste paigalduses (vt teine väide). Maakohus ei põhjendanud, miks ta pidas just 76 ukse väljavahetamist vajalikuks. 4.
  3. Teiseks tekkisid ustel puudused mittenõuetekohase paigaldamise tõttu. Maakohtu vastupidine seisukoht pole tõenditega kooskõlas. Kostja tõendas, et ustel olid paigaldusvead (ÜL arvamus ja ütlused, samuti poolte kirjavahetus, eelkõige hageja
  4. septembri 2014 e-kiri ja kostja
  5. septembri 2014 e-kiri). Uksed olid valesti paigaldatud (lengid ei ole vertikaalsed, esineb läbipaineid, uksepilud ei ole võrdsed ja pinnad paralleelsed, lävepakkude ühendussõlmed pole õhu- ega veetihedad), samuti olid valesti paigaldatud uksesulgurid (mis igapäevaselt uksi lõhkusid). Nimetatud puudused paigaldusel põhjustasid uste kahjustusi. Hageja asendas uksed just nende vigade tõttu. Käesolevas lõigus viidatud tõendid jättis maakohus põhjendamatult arvestamata. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei edastanud hagejale uste paigaldusjuhendit. Juhend oli kättesaadav internetist ja hageja seda kostja käest ei küsinud. Ka ilma juhendita pidanuks hageja kui ehitusettevõtja paigaldama uksed õigesti, sest loetletud paigaldusvead olid vastuolus elementaarsete ehitusnõuetega. 4.
  6. Kolmandaks leidis maakohus ekslikult, et uksed ei vasta lepingutingimustele. Kaunase protokoll tõendab, et uksed vastavad müügilepingu tingimustele, sh veepidavusklassile 5A. Viidatud protokolli koostaja oli pädev ja viis läbi menetluse, mille eesmärk ongi tõendada toote vastavust nõuetele. TÜV-i protokollist seevastu nähtub, et seda ei koostatud klassifitseerimise eesmärgil ja sellega ei ole võimalik hinnata veepidavusklassi. Lisaks ei ole TÜV-i katsetulemused kontrollitavad ega usaldusväärsed, sest KP, kes katsetuse läbi viis, märkis kohtuistungil, et võttis katsetuse ajal uksel ära villa, ega osanud ka öelda, millist uksetihendit kasutati. Järelikult oli katse ajaks eemaldatud ukse koostisosa vill ja paigaldatud teadmata tihend, mis võis olla sobimatu. Lisaks ei käinud KP ehitusobjektil ega tutvunud uste paigaldusega, tema enda sõnul puuduvad tal ka ehitusalased kogemused ja teadmised uste vale 7

(17)paigaldamise mõjudest. Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis kõrvale nii Kaunase protokolli, selle kohta antud labori juhataja kinnituskirja kui ka ÜL arvamuse koos seletustega ning juhindus ainult hageja tõenditest. PP ütlused on vastuolulised ja tuleb jätta arvesse võtmata. Ta väitis, et niiskuskahjustuse, uksesulguri ja selle paigalduse vahel puudub põhjuslik seos, kuid samas nõustus, et sulguri ebaõige paigaldus võib kaasa tuua hingede deformatsiooni vastastikuste jõudude mõjumise tõttu. Samuti on PP ütlused ja tema koostatud dokumendid ebausaldusväärsed, sest ta ei analüüsinud uste paigaldust ega üldist seisundit. Ütlused on vastuolulised, sest enda väitel käis ta Rootsis märtsis 2016, kuid täiendavale arvamusele on lisatud fotod, mis tehti
  1. ja
  2. mail
  3. 4.
  4. Neljandaks valis hageja väidetava puuduse kõrvaldamiseks ebaproportsionaalse meetme. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 222 lg-d 1 ja 5, sest ei võtnud arvesse kostja väiteid, et uste väljavahetamise vajadus pole tõendatud ja uksed oleks saanud muuta kohapeal veetihedaks oluliselt väiksema kuluga. KP ütluste ja TÜV-i protokolli põhjal on võimalik järeldada, et hageja põhilised etteheiteid seoses ukse veepidavusega seisnevad selles, et lukuvastus ei pea vett (kuna selles on augud) ning ukse leng alumise ja ülemise hinge juures ei ole veetihe (sest seal on pragu). Kumbki neist etteheidetest ei õigusta uste asendamist. Lukuvastuse oleks saanud silikooniga sulgeda nii, et vett enam läbi ei tilgu. Praod ukse alumise ja ülemise hinge juures ei pärine tootmisest, vaid tekkisid vale paigalduse tõttu, aga ka need oleks saanud parandada silikooniga. Hageja kasutas uksi enne nende asendamist kaks aastat. Uste asendamine ei olnud järelikult põhjendatud. Maakohus heitis kostjale asjatult ette hageja välja kuulutatud uste asendamise hankel osalemata jätmist. Hageja ootas pakkumisi sama tähtaja jooksul, mille ta oli andnud kostjale uste asendamiseks (kuni
  5. juulini 2016). Selleks ajaks polnud kostjal teavet ega andmeid, et ustel võiks olla temast tingitud puudusi. Kostjalt tellitud uksed maksid 21 633,912 eurot ja hageja paigaldas uksed omal kulul. Hageja nõuab uste asendamisega seotud kulu hüvitamist summas 60 579,43 eurot, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne. 4.
  6. Viiendaks esitas hageja pretensiooni hilinenult. Maakohus järeldas ebaõigesti, et ustel avaldusid puudused
  7. aasta suvel. Leping sõlmiti
  8. mail 2014 ja kostja täitis oma lepingulise kohustuse
  9. juuniks
  10. Hageja viitas võimalikele puudustele
  11. septembri 2014 e-kirjas. Seejärel aga kasutati uksi
  12. aasta sügisel, talvel ja
  13. aasta kevadel. On üldteada, et sügisel ja talvel on sademeid tavapärasest rohkem. Seega oleks puudused pidanud avalduma hiljemalt
  14. aasta sügisel, kuid hageja teavitas kostjat puudustest alles juulis
  15. Maakohus märkis, et väidetavalt pöördus lõpptellija hageja poole alles
  16. aasta suvel, kuid selle kohta puuduvad tõendid. Järelikult tuleb lähtuda sellest, et mõistlik aeg pretensiooni esitamiseks algas uste üleandmisest. Hageja mõistlikul ajal pretensiooni ei esitanud, jätkas ebaõigesti paigaldatud uste kasutamist ja seega ka nende kahjustamist ning esitas pretensiooni alles aasta pärast uste üleandmist. VÕS § 220 lg 3 alusel on hageja minetanud õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele. 4.
  17. Kuuendaks jättis maakohus menetlusnorme rikkudes arvesse võtmata AK ütlused. AK-l puudub juriidiline haridus, seega ei ole ta kohtumenetluses esindamiseks pädev. Ta osales
  18. novembri 2017 istungil kuulaja või nõustajana, mistõttu

§ 251lg 1 piirang tema suhtes ei kohaldu.

AK 18. septembri 2018 kinnituskirja ja selle lisa tuleb käsitleda dokumentaalse tõendina, millega maakohus pidi asja lahendamisel arvestama. Hageja ei esitanud õigeaegselt ka vastuväidet AK tunnistajana ülekuulamiseks, vaid tugines sellele alles kohtukõne teesides. 8

(17)
  1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub hagi rahuldada osas, milles maakohus jättis nõuded rahuldamata. Selle taotluse edukuse korral soovib hageja kõigi menetluskulude kostja kanda jätmist, aga kui maakohtu sisuline otsus jääb ka muutmata, siis menetluskulude proportsionaalset jaotamist vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  2. Esiteks sisaldab vaidlustatud otsus arvutusviga ja on seetõttu vastuoluline. Kuigi maakohus pidas hüvitatavaks uste puuduste kindlakstegemise kulu 3889,48 eurot, siis hagi rahuldamise summa leidmise liitmistehtest jäi see summa välja. Samuti ei kajastu nimetatud summa otsuse resolutsioonis. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 65 218,91 eurot (= 59 734,49 + 844,94 + 750 + 3889,48). 5.
  3. Teiseks tuleb kostjalt välja mõista mittenõuetekohase veepidavuse tõttu väljavahetatud välisustega seotud niiskuskahju kulu 15 001,76 eurot ja vastav osa kursikahjumist 135,17 eurot. Hinnates niiskuskahju uste ümbruse konstruktsioonides jättis maakohus olulises osas tõendid tähelepanuta. Nimetatud kahju tõendavad asjatundjate arvamused ja neile lisatud fotod, samuti poolte kirjavahetus, hageja pakkumispäring ja niiskuskahju kõrvaldamist kajastav arve koos vastava lepinguga, aga ka PP ütlused
  4. aprilli 2018 kohtuistungil. Neid tõendeid kogumis hinnates on ilmne, et ustega piirnevates konstruktsioonides esinesid uste puudustest tingitud varjatud niiskuskahjustused. 5.
  5. Kolmandaks on hageja kohtueelsed õigusabikulud põhjendatud täies ulatuses, st kostjalt tuleb täiendavalt välja mõista 1840 eurot (= 2590 – 750). Hageja esitas tõendina nii õigusabiarved, osaliselt koos spetsifikatsioonidega kui ka dokumendid ja kirjavahetuse, mida hageja esindaja kohtueelselt koostas. Lisaks selgitas hageja õigusabi koosseisu. Tõendid koos selgitustega peaksid olema piisavad tõendamaks õigusabiteenuse mahtu, sisu ja maksumust. Hageja ja tema esindaja tegevus oli kuni jaanuarini 2017 suunatud eelkõige kompromissi saavutamisele (esmalt läbi puuduste likvideerimise, hiljem läbi kahju hüvitamise). Ekslik on maakohtu seisukoht, et keerulises õiguslikus olukorras advokaadi kasutamine kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ja nõude esitamiseks pole põhjendatud kulu VÕS § 128 lg 3 mõttes. 5.
  6. Neljandaks jättis maakohus alusetult menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sisuliselt 65 218,91 eurot ehk 79% põhinõudest. Kuigi kohus rahuldas põhinõudest ⅘, ei arvestanud ta sellega menetluskulude jaotamisel.

§ 163

lg 1 alusel tuleb hagi osalisel rahuldamisel eelistada proportsionaalset kulude jaotust.

  1. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 2 alusel osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab hagi rahuldamise ulatust ja muudab osaliselt maakohtu põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi ja kaebuste rahuldamisele. 8.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 44 vaidlustamata asjaoludena lepingu sõlmimise ja ajalise täitmise, samuti uste paigaldamise ja kasutuskohaga seonduvad asjaolud. Neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda. Lisaks ei ole pooltel vaidlust selles, et hageja pöördus pretensioonidega kostja poole uste garantiiaja jooksul ja kõik vaidlusalused uksed olid põhimõtteliselt sama konstruktsiooniga. 9

(17)
  1. Kostja kaebuse väidetele vastamist alustab ringkonnakohus teisest ja kolmandast väitest, mida on põhjendatud käsitleda koos. Kostja leiab, et uksed vastasid lepingutingimustele ja võimalikud puudused on tingitud ainult paigaldusvigadest. Kumbki väidetest ei ole edukas. 9.
  2. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte vaidlustatud otsuse p-s 47 õigesti müügilepinguks, selle üle ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu õigusliku käsitlusega müügilepingu eseme puudustest tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduste osas (vaidlustatud otsuse p-d 49–53). 9.
  3. Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p-s 54, et uksed ei vastanud lepingutingimustele. Täpsemalt tuvastas ta, et ustel puudus veepidavusklass 5A (p-d 55–56) ja kostja ei andnud ega teinud hagejale kättesaadavaks koos ustega paigaldusjuhendit (p 57). Nende järelduste tegemisel menetlusnorme ei rikutud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, v.a paigaldusvigade tõendamatuse osas (vt selle kohta järgnevas p 16.5). Ainetu on kostja etteheide PP täiendavale arvamusele lisatud fotode kuupäevade kohta, sest arvamuses viidati neile õigesti kui ÜL arvamuse osale. 9.
  4. Kostja esile toodud paigaldusvead ei välista kumbagi puudust, mille põhjal maakohus leidis, et uksed ei vasta lepingutingimustele. Isegi ebaõige paigalduse korral pidi kostja tõendama, et algselt üle antud uksed olid kohase veepidavusega ja ta oli koos ustega andnud üle või teinud muul viisil kättesaadavaks juhendi. Seetõttu ei ole kõnealuste väidete osas asjakohased kostja viited ÜL arvamustele ja poolte kirjavahetusele, sest need ei tõenda uste vastavust lepingutingimustele. 9.
  5. Maakohus leidis, et ukse tegeliku katsetamise tulemusel saadud hinnang veepidavusele on adekvaatsem kui Kaunase protokoll. Ringkonnakohtul pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Pooled ei vaidle, et 76 ust olid ühesuguse tehnilise lahendusega. Maakohus tuvastas TÜV-i protokollile viidates õigesti, et vähene veepidavus on konstruktsiooni- mitte aga paigalduspuudus (I kd tl 49–51). Siit järeldub, et 76 ust ei vastanud müügilepingu tingimustele, seda ei olnud vaja iga ukse puhul eraldi tuvastada ega uksi mingil muul alusel rühmitada. 9.
  6. Paigaldusjuhendi kättesaadavuse osas ei ole kostja viidanud tõenditele, mis võimaldaks tuvastada selle hagejale saatmise või kättesaadavaks tegemise müügilepingu täitmise ajal.
  7. Järgmiseks saab vastata kostja kaebuse esimesele väitele, mille järgi puudub väidetava lepingurikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Ka sellega ringkonnakohus ei nõustu. 10.
  8. Võttes arvesse eespool p 9 alapunktides märgitut, saab ringkonnakohus nõustuda maakohtuga, et uute uste soetamise, uste asendamise, kahju kindlakstegemise ja kohtueelse õigusabikulude nõude osas esineb põhjuslik seos kostja lepingurikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Vaidlustatud otsuse p-s 61 sisaldub maakohtu järeldus, et uste väljavahetamise kulud (uued uksed ja uste vahetamine) on otseses seoses asjaoluga, millel kostja vastutus põhineb. See on piisav hinnang põhjusliku seose esinemisele. Samuti nähtub põhjusliku seose jaatamine p 63 viimasest lausest. Maakohtu otsust ei muuda vastuoluliseks tõdemus, et niiskuskahju pole tõendatud. Kahju tekkimine ja ka põhjuslik seos tuleb loetletud kahjulike tagajärgede puhul tuvastada eraldi, mida maakohus õigesti ka tegi. 10.
  9. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu
  10. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 12.1 ja selles viidatud varasem praktika). 10
(17)10.
  1. Hagejal tekkis uste asendamises ja väljavahetamises seisnev kahju eelkõige põhjusel, et ustel puudus lepingus ette nähtud veepidavusklass 5A. Kui kostja oleks tarninud lepingutingimustele vastavad uksed, st poleks lepingut rikkunud, siis poleks ka vastav kahjulik tagajärg saabunud ning hageja poleks pidanud kandma kulusid uste väljavahetamiseks. Järelikult esineb conditio sine qua non-põhimõtte järgi põhjuslik seos uute uste soetamise ja uste asendamise, aga samuti vastava kahju kindlakstegemise ja kohtueelse menetluse õigusabikulude osas. 10.
  2. Eespool p-s 9.4 märgitu kohaselt ei vastanud kõik 76 ust lepingutingimustele, mistõttu avaldus samasugune põhjuslik seos kõigi uste puhul ja ka sellest aspektist puudus maakohtul vajadus seos iga ukse puhul eraldi tuvastada ega uksi mingil muul alusel rühmitada.
  3. Kostja heidab oma kaebuse neljanda väitega hagejale ette uste asendamise kui ebaproportsionaalse meetme valikut. 11.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega vaidlustatud otsuse p-s 61, et hagejal oli õigus lepingu alusel nõuda veepidavusklassiga 5A uste tarnimist. Vaidlustamata asjaoludel olid uksed mõeldud kasutamiseks elamu välispiirde osana ja seetõttu on nende veepidavus oluline omadus. Kokkulepitust halvema veepidavusega ukse tarnimine on oluline lepingurikkumine VÕS § 222 lg 2 tähenduses. Kui uksed sellele tingimusele ei vastanud, siis oli vaja kas uksi täiendada nii, et saavutatakse vastavus sellele klassile, või uksed asendada. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et tema kaebuse neljandas väites märgitud toimingute tulemusel oleks muutunud uste veepidavusklass. Kuna hageja võis müügilepingu järgi nõuda veepidavusklassiga 5A uste tarnimist, aga kostja seda ei teinud ega viinud ka uksi lepingutingimustega vastavusse, siis ei olnud uste asendamine ebaproportsionaalne, vaid pigem paratamatu. Uste asendamisega, sh uute uste paigaldamisega seotud kulud pidi VÕS § 222 lg 4 järgi niikuinii kandma kostja. 11.
  5. Lisaks on asjakohane märkida, et VÕS § 101 lg 2 pakub võlausaldajale võimaluse kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, kusjuures kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
  6. Kostja viienda väite kohaselt esitas hageja pretensiooni hilinenult. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga, vaid nõustub maakohtu järeldusega vaidlustatud otsuse p-s 58, et hageja esitas pretensiooni õigeaegselt. 12.
  7. Nagu nähtub ringkonnakohtu senistest põhjendustest, õigustas uste asendamise nõuet eelkõige nende mittevastavus lepingutingimustele veepidavuse osas. Nimetatud puudus ei ole nähtav uste vastuvõtmisel ega paigaldamisel. Lisaks eeldab selle selgitamine, kas uste veetiheduse probleem on tingitud uksest või selle paigaldusest, asjatundja kaasamist. Sisuliselt on olukord sarnane Riigikohtu
  8. juuni 2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 p-des 18 ja 19 kirjeldatuga, st ka käesoleval juhul ei saa hagejalt eeldada uste lepingutingimustele mittevastavuse kohest märkamist. 12.
  9. Kuigi hageja oli teavitanud kostjat uste puudustest juba
  10. aastal, siis asjatundja arvamus koostati
  11. aprillil 2016 (I kd tl 28–48) ja hageja esindaja edastas kostjale sellel põhineva korduva nõudeavalduse
  12. aprillil 2016, st üksnes kaks päeva hiljem (I kd tl 24–25). Ringkonnakohtu hinnangul saab käesoleval juhul siduda hageja teadasaamise sellest, et uste veepidavuse puuduse on põhjustanud kostja valitud konstruktsioon, eelviidatud PP arvamuse koostamise ja kättesaamisega. VÕS § 220 lg 1 tuleb aga sisustada nii, et selles sätestatud mõistlik aeg hakkab kulgema just lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamisest. Seega pole praegu määrava tähtsustega, millal hageja sai teada, et uksed lasevad vett läbi, vaid just asjaolu, et selline puudus on neil konstruktsiooni (mitte aga paigalduse) tõttu. Kaks päeva on kahtlemata mõistlik aeg VÕS § 220 lg 1 tähenduses. 11
(17)
  1. Kostja kaebuse kuues väide AK ütluste arvestamata jätmise kohta pole põhjendatud. 13.
  2. Esmalt tuleb selles osas märkida, et kuigi hageja tugines kõnealusele rikkumisele alles kohtukõne teesides, siis pidas maakohus vastavat menetluslikku küsimust oluliseks ja uuendas
  3. septembri 2018 määrusega asja arutamise. Nii sai kostja võimaluse esitada hageja vastuväite osas seisukoht ja menetluse uuendamise tõttu ei olnud hageja vastuväide enam ka hilinenud. 13.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
  5. novembri 2017 istungil osales AK kostja esindajana. See nähtub istungi protokollist (II kd tl 87) ja ta esitas istungil samal päeval allkirjastatud volikirja (II kd tl 84–85).

§ 50

lg 1 p 4 järgi märgitakse protokolli mh andmed menetlusosaliste esindajate ilmumise kohta. Kui kohtul olnuks kahtlused, kas AK-l on piisavad teadmised ja kogemused

§ 218

lg 2 tähenduses, siis pidanuks ka need

§ 50lg 1 esimese lause ja p 10 kohaselt avalduma protokollis.

13.3.

§ 251lg 1 välistab menetlusosalise esindaja tunnistajana ülekuulamise.

Kuna AK oli menetluses osalenud kostja esindajana, siis ei tohtinud teda tunnistajana üle kuulata ja maakohus jättis põhjendatult ütlused

§ 238lg 5 mõtte kohaselt arvestamata.

13.4. Õige on hageja seisukoht, et

§ 251

lg 1 tingimustele mittevastava isiku ütlusi ei saa asendada kirjaliku kinnitusega (III kd tl 101) ega sellele lisatud protokolli ärakirjaga (III tl 102– 107). Protsessiosalisteks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõend

§ 229lg 2 mõttes.

Selle sätte kohaselt võib hagimenetluses olla tõendiks tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tõendil peab

§ 229

lg 1 järgi olema seaduses sätestatud protsessivorm.

§ 251

lg 1 tunnustele vastava isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena ja neid ei asenda muus vormis andmekandja (varasema menetlusõiguse kohta sarnaselt Riigikohtu 5. detsembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01, põhjenduste teine lõik). Samuti ei saa tõendiks muuta poole lepingulise esindaja seletust. Kuigi menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272

lg 2 mõttes, siis ei omanda see sama tähendust nagu tunnistaja ütlus

§ 251või § 253 mõttes (Riigikohtu 12.

oktoobri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Kohus ei saa hagiasjas rajada otsust poole ega tema esindaja seletusele, mis ei ole antud vande all (Riigikohtu

  1. novembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 15; kokkuvõtvalt vt ka
  2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18 kolmas lõik). Käesoleval juhul saaks AK kohtule adresseeritud avalduse põhjal üksnes järeldada, et AK jääb oma ütlustes avaldatu juurde, aga see ei anna võimalust hinnata samu ütlusi dokumentaalse tõendina.
  3. Vahekokkuvõttena saab märkida, et kostja kaebuse ükski väide ei anna alust vaidlustatud otsuse muutmiseks. Seega jääb kostja kaebus tervikuna rahuldamata ja ringkonnakohus ei vähenda kostja kaebuse alusel hagi rahuldamise ulatust.
  4. Hageja kaebuse esimene väide maakohtu arvutusvea kohta on põhjendatud. Asjakohane ja õige on hageja kriitika, et maakohus hindas vaidlustatud otsuse p-s 63 põhjendatuks puuduste kindlakstegemise kulutuste hüvitamise nõude summas 3889,48 eurot, aga jättis selle p-s 65 hagi rahuldamise kogusumma arvutamisel tähelepanuta. Seeläbi muutus maakohtu otsus vastuoluliseks.

§ 436

lg-st 1 tulenev kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu

  1. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-63272, p 14 teine lõik, ja selles viidatud
  2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1317, p 15). Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada suurendades hagi rahuldamise summat 3889,48 euro võrra.
  3. Hageja kaebuse teine väide niiskuskahju kõrvaldamise kulu kohta on tõendite ühekülgse hindamise etteheite osas põhjendatud, aga pole kokkuvõttes ikkagi edukas ega anna alust muuta maakohtu lõppjäreldust. 12

(17)16.1. Maakohus jättis kõnealuse nõude summas 15 001,76 euro ja sellelt arvestatud kursikahju osasumma 135,17 euro hüvitamiseks rahuldamata peamiselt põhjendusega, et hageja pole kahjustusi ega nende likvideerimiseks tehtud toiminguid piisavalt tõendanud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei ole selles osas tõendeid piisavalt hinnanud, millega rikkus

§ 438lg 1 ja § 442 lg 8.

See rikkumine on võimalik kõrvaldada. 16.

  1. Niiskuskahju esinemine on tõendatud PP arvamuse järelduse p-ga 3.3.2 (I kd tl 32) ning arvamusele lisatud fotodega nr 1, 17 ja 18 (I kd tl 36, 40 pöördel, 41; värviliselt II kd tl 128, 137, 138) ning
  2. augusti 2017 täiendava arvamuse p-ga 3.5 (II kd tl 36). Kostja palgatud asjatundja ÜL viitab oma arvamustes (I kd tl 140–179; II kd tl 81–83) samuti niiskuskahju esinemisele, aga seob selle uste paigaldusvigadega. Hageja esitas täiendavad fotod, millelt nähtub niiskuskahju (II kd tl 43 pöördel–44). Kokkuvõtvalt on mitu asjatundjat uste paigalduskohta üle vaadates viidanud niiskuskahjustusele ja selle ka arvamustes ning fotodel fikseerinud. Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu käsitlus, et niiskuskahju esinemine on tõendamata. 16.
  3. Küll aga on põhjendatud kostja vastuväide, et niiskuskahju nõude maksmapanemisel ei ole hageja täitnud oma tõendamiskoormist põhjusliku seose osas. 16.4.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 16.

juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13;

  1. veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr 32-1-137-07, p 13 teine lõik). 16.
  2. Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt, et hageja tõi esile uste puudused, kostja ei suutnud tõendada uste vastavust lepingutingimustele ja uste paigalduskohtades esines niiskuskahjustusi. Siiski on kostja Ü. Laisalu arvamuste ja nende lisadega (I kd tl 140–164; II kd tl 81–83) tõendanud, et ustel esines paigaldusvigu. Konkreetselt tõi asjatundja esile, et esineb probleeme lengi vertikaalsusega ruumides nr 107, 114, 137, 153 ja 172; lävepakkudega ruumides nr 156, 157, 167, 167 ja 172 ning ukselehe asetusega ruumides nr 107, 109, 111, 114, 137, 154 ja
  3. Need puudused ei ole olemuselt sellised, mis viitaks seotusele uste veepidavusklassiga. Kui aga ka jätta kõrvale muud paigaldusest tingitud võimalikud puudused, siis on kostja toonud esile ja ringkonnakohtu hinnangul eelviidatud arvamustega piisavalt tõendanud, et uste sulgurid ei olnud paigaldatud õigesti. Vaidlust ei ole selles, et sulgureid ega nende paigaldust ei tellinud hageja kostjalt, st viimane ei vastuta sulguri vale paigaldusega põhjustatud kahju eest. Sulguri paigaldamist ei mõjutanud ka uste paigaldusjuhendi olemasolu või puudumine. 16.
  4. Hageja peab vähemalt üldjuhul iga nõutava kahjuhüvitise osa puhul tõendama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Eelkõige peab hageja tõendama, et kogu tema nõutud kahju on põhjustanud just kostja väidetav rikkumine (Riigikohtu
  5. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 23 teine lõik). Käesoleval juhul ei ole hageja niiskuskahjustuse osas oma tõendamiskoormist ammendavalt täitnud, sest hageja esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millise osa niiskuskahjust võis põhjustada uste lepingutingimustele mittevastavus, aga millise osa sulgurite valest paigaldusest tingitud puudused uste asendis ja kujus. Seega on tõendamata põhjuslik seos kostja lepingurikkumise ning niiskuskahju kõrvaldamise kulu ja sellega seonduva kursikahju vahel. Kõnealuses osas jääb hagi rahuldamata, nii nagu otsustas maakohus. Vastavad põhjendused vaidlustatud otsuse p-s 62 tuleb siiski asendada käesoleva punkti alapunktides märgituga. 13

(17)
  1. Hageja kaebuse kolmas väide käsitleb kohtueelse menetluse õigusabikulusid. 17.
  2. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse p-s 64 väljendatud maakohtu seisukohaga, et kõnealused kulud on põhimõtteliselt hüvitatavad. Hageja heidab kostjale ette lepingu rikkumist ja sellega põhjustatud kahju, vastava nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 ning rahuldamise eeldused põhimõtteliselt sellised nagu maakohus loetles vaidlustatud otsuse p-s 51 (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 12;
  4. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-16, p 26, samuti neis viidatud varasem praktika). Sisuliselt pidi hageja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et tal tekkisid kostja vastu nõude maksmapanemisel kohtueelsed kulutused summas 2590 eurot ning need olid hageja huvide kaitsmisel mõistlikud ja vajalikud. 17.
  5. Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu
  6. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu
  7. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16;
  8. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu
  9. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11 teine lõik). 17.
  10. Hageja selgituse kohaselt tekkis viidatud kulu õigusabi osutamisest, mille kohta väljastati arved ajavahemikul
  11. jaanuarist 2016 kuni
  12. jaanuarini 2017 (I kd tl 73 pöördel–79). Hagiavalduse p-s 37 tõi hageja esile, et kohtueelne õigusabi seisnes õigusliku analüüsi teostamises, nõudekirjade koostamises, kostja seisukohtadele vastamises, konsultatsioonis nende kontrollimiseks ja tõendite kogumiseks. Lisaks viitas hageja hagiavalduse p-s 9 vandeadvokaadi õigusabile ning sellega seoses
  13. jaanuar 2016,
  14. aprilli 2016 ja
  15. oktoobri 2016 nõudeavaldustele (I kd tl 21–27). Kostja esitas sellele nõudele kaks vastuväidet: esiteks sisaldub neis kuludes juba hagiavalduse esitamise kulusid, teiseks ei selgu arvetest, millised toimingud on tehtud. Hagejale osutatud õigusabi hinda kostja ei vaidlustanud. Õige on maakohtu arusaam, et kirjeldatud olukorras ei saa õigusabikulude vajalikkust hinnata pelgalt advokaadibüroo arvete põhjal, kui neist ei nähtu, milliste konkreetsete toimingute eest arve esitati. 17.
  16. Hageja esitas esimest korda kokkuvõtva selgituse talle osutatud kohtueelse õigusabi sisu kohta apellatsioonkaebuses. Kostja leidis, et vastavad väited on esitatud hilinenult. Ringkonnakohus nõustub kostjaga.

§ 652

lg 4 sätestab mh, et uue asjaolu esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja selle kohustuse täitmata jätmise tagajärjeks on uue asjaolu tähelepanuta jätmine. Hageja ei põhjendanud kaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil, miks ta ei saanud samu asjaolusid esile tuua maakohtus. 17.

  1. Eelnevast järeldub, et ringkonnakohus saab hageja kaebuse kolmandat väidet kontrollida nende asjaolude põhjal, mis hageja tõi esile ja tõendas maakohtus. Arvete nr 160034 ja 160155 kohta esitas hageja spetsifikatsioonid (I kd tl 74, 75), mille maakohus jättis ekslikult hindamata. Need kajastavad õigusabi käesoleva kohtuasja poolte kohtueelses vaidluses kokku mahus 7,5 t, mis seisnes asjaga tutvumises ja seisukoha kujundamises (1 t 35 min); nõudeavalduse koostamises (2 t 28 min); kliendiga suhtlemises ja vastusega tutvumises (2 t); vastuse analüüsimises (37 min); testprotokolliga tutvumises ja vastaspoolega kohtumises (50 min). Loetletud toimingud tehti
  2. aasta jaanuaris ja 14

(17)veebruaris, st hõlmavad
  1. jaanuari 2019 nõudeavalduse koostamise kulu. Ringkonnakohtu hinnangul olid kirjeldatud toimingud kohtueelse õigusvaidluse pidamisel vajalikud ja mõistlikud. Lisaks saatis hageja toonane esindaja
  2. aprillil 2016 korduva ja
  3. oktoobril 2016 täiendava nõudeavalduse (I kd tl 24–27). Aprillikuu arvel nr 160355 on märgitud kokku esindaja ajakulu 3 t 33 min ja oktoobri arvel nr 161049 on see 2 t 47 min. Koos korduva nõudeavaldusega saatis esindaja kostjale ka PP arvamuse ja käsitles seda nõudekirjas. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud arve, nõudeavalduse ja arvamuse põhjal võimalik hinnata, et vajalik ja mõistlik esindaja ajakulu oli 3 t. Täiendavas nõudeavalduses vastas esindaja ÜL arvamuse järeldustele, st ta pidi eelnevalt arvamusega ka tutvuma. Vastava töö ajamahuks saab sarnaselt eelnevaga hinnata 2 t. Ülejäänud osas kajastavad aprilli ja oktoobri eest esitatud arved toiminguid, mida hageja maakohtus piisava selgusega esile ei toonud. Samuti ei toonud ta maakohtus esile oma esindaja kohtueelseid toiminguid, millest võis koosneda arvetel nr 160264, 160444, 160770, 160897, 161291 ja 170099 kajastatud õigusteenus. Vastava kulu põhjendatust ei saanud maakohus niisiis hinnata ja eespool p-s 17.4 märgitud põhjustel ei saa seda teha ka ringkonnakohus. Kokku tõi hageja maakohtus esile kohtueelse menetluse kulud, mida saab lugeda vajalikuks ja mõistlikuks mahus 12,5 t (= 7,5 + 3 + 2). Hageja esindaja tunnitasu määr oli 100 eurot, selle üle pooled ei vaidle. Seega tuleb kohtueelse õigusabikulu hüvitamise nõue rahuldada summas 1250 eurot (= 12,5 × 100) ehk vaidlustatud otsusest 500 euro võrra suuremas summas (= 1250 – 750).
  4. Hageja kaebuse kohta saab teha vahekokkuvõtte, et see on põhjendatud osaliselt. 18.
  5. Esimese väite alusel suureneb hagi rahuldamise ulatus 3889,48 euro võrra ja kolmanda alusel 500 euro võrra. Kokku saab põhinõuetest rahuldada 65 718,91 eurot (= 59734,49 + 844,94 + 3889,48 + 1250) ja rahuldamata jääb kahju hüvitamise nõue 16 476,93 euro saamiseks (sh 15001,76 eurot niiskuskahju kõrvaldamise kulu, 135,17 eurot sellega seonduv valuutakursi kahjum ja 1340 eurot kohtueelse õigusabi summast). 18.
  6. Hageja nõudis kostjalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise maksmist alates
  7. veebruarist
  8. Maakohus rahuldas viivise nõude vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele ja arvutas kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja viivise summa viivisekalkulaatori (www.viivisekalkulaator.ee) abil. Pooled ei esitanud kaebustes eraldi vastuväiteid viivise osas. Seega saab ringkonnakohus vastavalt põhinõude rahuldamise ulatuse suurenemisele muuta ka viivise summat, mis

§ 367kohaselt tuleb välja arvutada otsuse tegemise aja seisuga.

Põhinõude summalt 65 718,91 eurot arvutatud viivis

  1. oktoobri 2019 seisuga on 13 914,40 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.
  2. Hageja kaebuse neljanda väite alusel kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus jaotas menetluskulud õigesti. 19.
  3. Juhindudes

§ 163

lg-st 1 jättis maakohus menetluskulud hagi osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda. Viidatud säte pakub kohtule valiku kolme võimaluse vahel ja seda valikut tuleb nagu iga muud diskretsiooniotsust põhjendada. Maakohus ei põhjendanud diskretsiooniotsust piisavalt. Kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel vähemalt üldjuhul lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 23.1). Selline jaotus vastab kõige paremini menetluskulude jaotust reguleerivate sätete üldisele mõttele, et kulud tuleb kanda vastavalt vaidluse lahendamise tulemusele. Käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks kulude jaotamise muul alusel. 15

(17)19.2. Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas põhjendatuks kohaldada

§ 163

lg 2, vaatamata sellele, et hageja pakkus ringkonnakohtu istungil kompromissi summas 70 000 eurot (sisaldab menetluskulude osalist hüvitamist) ja hagi rahuldatakse sarnases ulatuses. Viidatud säte näeb ette kohtu õiguse, mitte aga kohustuse, ja selle kohaldamisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid (Riigikohtu 23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15 kolmas lõik).

§ 163

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (Riigikohtu

  1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 17 kolmas lõik). Ringkonnakohus võtab arvesse vaidluse ulatust, poolte väiteid ja menetluslikku käitumist, aga ka kompromissettepaneku tegemist alles pärast kohtu sellekohast suunist. Tervikuna ei ole kõigi kulude kostja kanda jätmine õiglane. 19.
  2. Eespool p-s 18.1 tehtud vahekokkuvõte kohaselt rahuldatakse hageja põhinõuded kokku summas 65 718,91 eurot, mis moodustab algsest põhinõudest 80% (≈ 65 718,91 : 82 195,45). Seetõttu on põhjendatud jätta maakohtus asja sisulise lahendamisega seonduvatest menetluskuludest 80% kostja kanda ja ülejäänud 20% hageja kanda. 19.
  3. Kostja
  4. aprilli 2017 määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

19.5. Hageja vastuapellatsioonkaebusega seonduvad kulud jaotab ringkonnakohus samuti nagu jaotusid maakohtu kulud, st

§ 163lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

Nimelt ei näe

ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest (Riigikohtu

  1. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-19-13, p 16 teine lõik). 19.
  2. Erinevalt maakohtu otsustatud kulude jaotusest tuleb käesoleva otsusega jaotatud kulud ka rahaliselt kindlaks määrata, mida vastavalt

§ 174lg-te 3–5 mõttele teeb maakohus (Riigikohtu 20.

aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21 ja 22). 20. Ringkonnakohus muudab

§ 136

lg 4 alusel asja hinda apellatsioonimenetluses, sest see on varem määratud valesti. 20.1. Poolte kaebustelt arvutatud tsiviilasja hind ringkonnakohtus sõltub mh sellest, kuidas arvutada tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude osasumma

§ 133lg 2 alusel.

Kostja kaebuse käiguta jätmisel lähtus ringkonnakohus 23. jaanuari 2019 määruses käsitlusest, et kaebuselt arvutatud hind koosneb põhinõudest, välja mõistetud viivisest ja sellele lisanduvast viivisest ühe aasta kohta. Samas tuleneb viidatud normi sõnastusest ja

§-st 123, et lähtuda tuleks põhinõudest, sellelt hagi esitamise ajaks arvutatud viivisest ja ühe aasta viivisest hagi esitamise ajal kehtinud määras (vt nt Riigikohtu

  1. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1453081, p 27;
  2. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 53). Ringkonnakohus peab õigeks viimati viidatud käsitlust, sest sel viisil ei ületa asja hind apellatsioonimenetluses algset hinda, mis on paremini kooskõlas

§-ga

  1. 20.
  2. Kostja apellatsioonkaebusega vaidlustati maakohtu otsus hagi rahuldamise osas, st põhinõudena 61 329,43 euro kostjalt väljamõistmine. Arvestades hageja põhinõude suurust (82 195,84 eurot), rahuldas maakohus hagi 75% ulatuses (≈ 61329,43 : 82195,84). Hagiavalduse p-s 64 esitatud arvutuse järgi oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 954,81 eurot ja ühe aasta eest viivis 6576,63 eurot. Kostja arvutusele vastuväiteid ei esitanud. Kuna maakohus rahuldas viivise nõude vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele, siis kujuneb enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ja kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivise summaks 712,42 eurot (= 954,81 × 75%).

§ 133

lg 2 järgi tuleb veel samas ulatuses lisada viivis rahuldatud põhinõudelt ühe aasta eest ehk 4907,07 eurot (≈ 6576,63 × 75%). Kokku on kostja apellatsioonkaebuselt arvutatud tsiviilasja hind 66 948,92 eurot. 16

(17)20.
  1. Hageja kaebusega vaidlustati maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas, st vastavalt kujuneb kaebuselt asja hind apellatsioonimenetluses 22 778,36 eurot (≈ 82195,84 – 61329,43 + 954,81 × 25% + 6576,63 × 75%). 20.
  2. Kostja esitas taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks, mis tuleb

§ 150lg 1 p 1 alusel rahuldada.

Riigilõivuseaduse § 59 lg-te 15 ja 1 ning lisa 1 järgi tuli kostja kaebuselt tasuda lõivu 1100 eurot, mis oli kaebuse esitamisel ka makstud. Ringkonnakohus nõudis

  1. jaanuari 2019 määrusega asjatult täiendava 100 euro maksmist ja see kuulub tagastamisele. Kostja palus riigilõivu tagastada samale saajale ja kontole nagu lõiv tasuti.
  2. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus hagi tagamisega seonduvat. 21.
  3. Maakohus tagas hageja taotlusel hagi
  4. aprilli 2017 määrusega, mille ringkonnakohus jättis
  5. juunil 2017 muutmata ja kostja
  6. aprilli 2017 määruskaebuse rahuldamata. Hagi tagamise korras on arestitud kostja vallasvara 110 000 euro ulatuses. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 69, et jätab hagi tagamise abinõu kehtima kohtulahendi täitmise tagamiseks, aga ei märkinud vastavat otsustust resolutsiooni. Sellega rikkus maakohus

§ 442

lg 5 esimest lauset, mille kohaselt tuleb otsuse resolutsioonis lahendada ka hagi tagamisega seotud küsimused (vt selle kohta nt Riigikohtu

  1. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519, p 40 kolmas lõik;
  2. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 26 esimene lõik). 21.
  3. Pooled oma kaebustes hagi tagamisega seonduvat ei käsitlenud. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele
  4. septembri 2019 istungil avaldasid pooled, et nad on nõus maakohtu otsuse resolutsiooni täiendamisega hagi tagamise abinõu kehtimajäämise kohta. Kuna ringkonnakohus suurendab hagi rahuldamise ulatust ja kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu seisukohta, et hagi tagamise abinõu jääb tervikuna tagama kohtulahendi täitmist, siis ei ole ringkonnakohtul vaja kontrollida, kas tagamisabinõu ulatus on proportsionaalne võrreldes hagi rahuldamise ulatusega.
  5. Vastavalt

§ 654

lg-le 2² esitab ringkonnakohus lisaks oma otsustustele resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.