4-19-5344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-5344 (2780,19,010620) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Villi Sternfeldt, ik: 38402240233, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Villi Sternfeldti (Sternfeldt) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse liiklusväärtegude menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Taivo Rosi 30.09.2019 otsusele nr 2780,19,010620

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse liiklusväärtegude menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Taivo Rosi 30.09.2019 otsus nr 2780,19,010620

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Asitõend: 1 CD plaat videosalvestusega, mis asub väärteotoimikus, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel toimiku juurde. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 26.11.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 27.12.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.12.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse liiklusväärtegude menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Taivo Rosi 30.09.2019 otsusega nr 2780,19,010620 karistati Villi Sternfeldti LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selles, et Villi Sternfeldt 02.09.2019 kella 14:08 ajal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 168 kilomeetril (Tartu vald, Tartu maakond) juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 151 +/-4 km/h, millega ületas suurimat liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 100 km/h mitte vähem kui 46 km/h ning rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse 02.09.2019 ületasin lubatud sõidukiirust. See juhtus 2+1 sõiduraja möödasõidukohas. Tunnistab, et möödasõidu tõttu ületas lubamatult kiirust liiga palju. Kahetseb juhtunut ning lubab, et see ei kordu. Politsei määras talle karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise, kuna tal olevat kehtivad karistused. See vastab tõele, kuid need on palju väiksema eksimuse eest. Selline suur kiiruseületamine ei ole talle tavapärane. Taksojuhina töötades sõidab väga palju ning on mõnikord juhtunud väiksemaid rikkumisi. Ta tunnistab oma rikkumist ja kahetseb. Soovib, et kohus kergendaks talle määratud karistust. Juhtimisõiguseta kaotab oma sissetuleku, kuna praegu on ta ainus töö taksojuhi töö. On FIE. Palub kohtul asendada määratud karistus rahatrahviga ning määrata tasumiseks graafik. Alternatiivselt palub tähtaja lühendamist 1 kuule. Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et kahetseb, et nii palju kiirust ületas. Pigem peab end eeskujulikuks liiklejaks. On pisemad ületamised, kuid linnas ei ületa ühtegi foori punase ega kollase tulega, laseb jalakäijad üle. Enam sellist viga ei tee. Ees oli pikk veok, sellele järgnesid paar autot. Kiirustas hambaarsti juurde. Oli 2+1 rada ja oli hea võimalus mööduda. Spidomeetrile ei vaadanud, suur kiirus oli üllatuseks. xxxx hambaarsti juurde ei jõudnud. Varasemate rahatrahvide tasumisega ei ole alustanud, sissetulek ei ole suur. Nõuded on läinud kohtutäituritele, järg on ära kadunud. Uue rahatrahvi saaks ajatada, see on kõrgema prioriteediga. Juulikuu rikkumise osas on tagantjärele targem, juulis oli raske rahaline olukord. Sai teise töökoha, kus saab ise raha teenida, seetõttu oleks ajatamine parem. Juhtimisõigus on alates
7. aastast. On teadlik, et sellise õiguserikkumise eest on karistusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine. Ei suutnud uskuda, et spidomeetril nii palju oli. Näitu tutvustati, vaatas videot. Oli teadlik, et elatise teenimiseks on juhtimisõigus vajalik. Soovib teha järeldused, võtta oma tegude eest rohkem vastutust. Nagu aru saab ei vii rahatrahvi taotlemine 2 tulemuseni. Palub arvestada töö natuuri ja vähendada karistust ühe kuuni. Neli kuud on pikk aeg, see on ainus asi, mida oskab hästi teha. Lisatöö oleks põhitöö kõrvalt, ainult lisatööga piirdudes läheks päris raskeks. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tegemist on teadliku ja tahtliku rikkumisega. Kogenud sõidukijuhina oli isik teadlik kui suures ulatuses ületab, see pidi olema tajutav. Menetlusalusel isikul on omajagu tasumata rahatrahve, viimased kaks kiiruse ületamise eest. Rahatrahvid on tasumata. Kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et rahatrahv on ennast ammendanud. On arvestatud kahetsusega ja karistus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva ja kohtuistungil vaadatud kiirusemõõturi videosalvestuselt nähtub, et kaebuse esitaja Villi Sternfeldti juhitud sõiduki xxxx reg.märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.09.2019 kella 14:08 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE
8. Videosalvestisest nähtuvalt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 151 km/h teelõigul, kus vastavalt liikluskorraldusvahendile oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 100 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 146 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 46 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 46 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile 3 lubatud suurimat sõidukiirust (100 km/h) mitte vähem kui 46 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse liiklusväärtegude menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Taivo Rosi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 46 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 100 km/h mitte vähem kui 46 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks 4 ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 46 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmise määra lähedases määras, ületades lubatud suurimat sõidukiirust poole võrra. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on juhi liiklusest kõrvaldamisega tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul 7 kehtivat väärteokaristust ning neist kahel viimasel korral on kaebuse esitajat karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahvidega. Nii viimased kaks rahatrahvi kui ka varasemad rahatrahvid on aastate jooksul jäetud tasumata. Ülalmärgitud andmetest tuleneb, et menetlusalust isikut on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt juba karistatud ning vaatamata määratud rahatrahvidele on isik jätnud need tasumata ning vähem kui kahe kuu möödudes eelmise süüteo toimepanemisest pani isik toime samalaadse ja iseloomult ohtlikuma väärteo. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva ja ohtliku õigusvastase käitumisega liikluses, mis ajas muutub ohtlikumaks. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud, kuivõrd menetlusalune isik on talle määratud rahatrahvid jätnud tasumata ning samuti jätkab isik liikluse ohustamist samal viisil. Seega ei ole varasemad rahatrahvid ühe võimaliku karistusliigina täitnud oodatud eesmärki, s.t ei ole sundinud menetlusalust isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kui isik, kellele on vähem kui kaks kuud enne käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist määratud samasuguse, kuid vähemohtliku väärteo eest karistusena rahatrahv, mille isik on jätnud tasumata ja lisaks jätkab samalaadset liikluse ohustamist, siis ei saa samasugune karistusliik ka kuidagi mõjutada isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on rahatrahvid jäetud tasumata rahaliste vahendite puudumise tõttu, kusjuures väidetavalt on selline majanduslik olukord kestnud mitu aastat. Kohus leiab, et kui isik ei ole suuteline ära tasuma ka 40 ja 60 euro suurusi rahatrahve, rääkimata hiljem määratud 140 ja 160 euro suurustest rahatrahvidest, ei ole ta võimeline enam tasuma järjekordset rahatrahvi. Kohtu arvates ei oleks uus kaebuses taotletav rahatrahv kui karistus täidetav, kuivõrd ka varasemad rahatrahvid on kaebuse esitaja just rahaliste vahendite puudumisel jätnud tasumata. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist liiki karistust, so juhtimisõiguse äravõtmist, et sellise karistusliigiga kõrvaldada liikluskorda tahtlikult eirav juht liiklusest ja sundida teda loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning võtta ka karistuse kandmise ajaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemise võimalus. Kohus leiab, et kuna lisaks lubatud sõidukiiruse olulisele ületamisele on tuvastatud ka varasema karistuse määra ja liigi ebaefektiivsus ja menetlusaluse isiku 5 hoolimatu suhtumine oma teosse teo toimepanemise ajal, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud ja ainuke kohaldatav karistuse liik. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust 46 km/h võrra, s.o poole võrra lubatust, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Sellisel kiirusel teiste sõidukite vahele suunduva juhi kasvõi väike vääratus võib põhjustada ohu paljude kaasliiklejate elule ja tervisele, samuti varale. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud karistuse liigi muutmist ja juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse omamine on talle oluline seoses taksojuhi tööga. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu teised liiklejad, seejärel oma senise elukorralduse ja lõppkokkuvõttes võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks muudele põhjendustele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest rahatrahvidega karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele ja rahatrahvide määramistele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra ja ka juhtimisõiguse vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba samalaadse teo eest rahatrahviga karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud ning kaebuse esitaja pani toime uue ja ohtlikuma teo võrreldes eelmistega, on kaebuse esitaja süüteod muutunud ajas ohtlikumaks. Seetõttu jääb kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi kohaldamiseks tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule karistust kohaldades arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid ja omaksvõetud karistuspraktikat. Arvestades eelmärgitud asjaolusid leiab kohus, et puudub igasugune seadusest või omaksvõetud karistuspraktikast tulenev alus karistuse liigi muutmiseks. 6 Puutuvalt kaebuses esitatud taotlusse vähendada määratud põhikaristuse määra ja vähendada kohaldatud karistuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega ühe kuuni, leiab kohus, et ka selline taotlus jääb tagajärjetuks. Esmalt peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et menetlusaluse isiku süü on keskmine ja menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust olulisel määral. Seega ei vastaks 1 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine menetlusaluse isiku süüle. Lisaks sellele on tegemist menetlusaluse isikuga, keda on vähem kui kaks kuud varem samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud. Seega on tegemist korduva süüteo toimepanemisega. Karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral süüdlast karistada karistusega üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on tegemist nii keskmise süü kui ka korduva süüteoga. Seega puuduvad igasugused alused karistada menetlusalust isikut ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kohus leiab, et süütegude korduv toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Kohtuväline menetleja on niigi irdunud karistuse mõistmise praktikast, mille kohaselt tuleks aluseks võtta sanktsiooni keskmine määr ja tuvastada seejärel kergendavad ja raskendavad asjaolud, samuti preventiivsete eesmärkide täitmise võimalused. Kohtuvälise menetleja otsusega on karistust kohaldatud vaid 1/3 ulatuses sanktsiooni ülemmäärast ja seda vaatamata keskmisele süüle ja korduvale süüteo toimepanemisele. Ilmselgelt on just korduv süüteo toimepanemine tinginud karistusliigi valiku, kuid ka kohaldatud 4 kuuline juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg on leebe. Eeldatavalt on kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku kahetsust arvestades jõudnud seisukohale, et menetlusalust isikut võib karistada alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohtul puuduvad igasugused alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja juba niigi leebe karistuse kergendamiseks. Kuivõrd kaebemenetluses ei saa kohus süüdlase olukorda raskendada ja rangemat karistust mõista, viimaks karistust vastavusse süü suurusega, tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra lugeda proportsionaalseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7