lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 2,3, § 215 lg 1, § 200 lg 2 p 4 järgi, üldmenetluses Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Alla Lašmanova Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, -
lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust, -
lg 2 p-de 2,3 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, -
lg 2 p 4 järgi ning karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust.
Averitševile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.12.2016 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa (4 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 01.12.2018 kuni 06.06.2019, s.o 6 kuud ja 5 päeva, karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 7 aastat 3 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistusaega arvestatakse alates 07.06.
266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 D. Averitševi süüdistati selles, et ta isikuna, keda on Viru Maakohtu 14.12.2016 otsusega nr 1-15-8918 mh
(alates 01.01.2015
lg 1) järgi kriminaalkorras karistatud, 03.03.2018.a kella 05.00 paiku Sillamäel Viru pst 9 juures lõi kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikuga V.V. t jalgadega keha piirkonda. Kannatanu V.V. kaitses kätega pead, mistõttu löögid tabasid teda vastu käsi. Sellise tegevusega tekitas D. Averitšev kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi – punetused mõlemal küünarnukil, 3,7 cm pikkune marrastus vasakul küünarvarrel, marrastused paremal peopesal. Samuti süüdistatakse D. Averitševi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 25.10.2018.a kella 00.10 paiku XXX asuvas korteris lõi oma endist elukaaslast N.Z. t, kes parajasti magas, lahtise käega näo piirkonda. Peale seda D. Averitšev haaras kannatanul kaelast kinni ning hakkas teda kägistama, pärast mida lõi N.Z. t mitu korda rusikaga keha piirkonda. Peale seda, kui kannatanu põgenes korterist ning jõudis trepimademele, haaras D. Averitšev kannatanul käega juustest kinni ning füüsilist jõudu kasutades sundis teda korterisse sisenema. Sellise tegevusega tekitas D. Averitšev kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi – paistetus üla- ja alahuulel. 2 Sel moel pani D. Averitšev toime teisele inimesele füüsilist valu ja kehavigastusi tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, korduvalt, s.o
2.3 Samuti süüdistati D. Averitševi selles, et ta 25.10.2018.a kella 00.10 paiku XXX asuvas korteris viibides võttis N.Z. lt viimase nõusolekuta mobiiltelefoni Apple iPhone 7 Plus maksumusega 700 eurot ning hakkas mobiiltelefonis olevaid tekstsõnumeid lugema. Korterist lahkudes võttis D. Averitšev kannatanu mobiiltelefoni endaga kaasa, hoidis seda enda käes kuni 25.10.2018.a õhtuni, mil siis tagastas mobiiltelefoni N.Z. le viimase sõbranna S.K. vahendusel. Sel moel pani D. Averitšev toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise, s.o
2.4 Samuti süüdistati D. Averitševi selles, et tema isikuna, keda on Viru Maakohtu 14.12.2016 otsusega nr 1-15-8918 mh
lg 2 p 7, 9 järgi kriminaalkorras karistatud, 07.08.2018.a kella 14.30 paiku Sillamäel aadressil V. Tškalovi tn 31 asuva sporditarvete kaupluse juures röövis V.K. ilt punast värvi raamiga jalgratta Trek 4100 maksumusega 150 eurot, kasutades võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil jalgrattaomaniku V.K. i suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda. Nimelt kannatanu hirmutamiseks ning tema vastupanu mahasurumiseks ütles D. Averitšev V.K. ile, et kui viimane ratast ära anna, siis annab ta talle peksa. Seejärel tõukas D. Averitšev kannatanut peopesaga jõuliselt vastu paremat õlga. Saadud tõukest kaotas kannatanu tasakaalu ning kukkudes vastu kaupluse seina lõi ära oma parema käe küünarnuki. D. Averitševi tegevuse tõttu tundis V.K. füüsilist valu. Seejärel haaras D. Averitšev kannatanult jalgratta ning lahkus sellega sündmuskohalt. Sel moel pani D. Averitšev toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, s.o
MAAKOHTU PÕHISEISUKOHAD 3. Kannatanu Nataliya N.Z. ga seotud episoodid 3.1 Süüdistus
266 lg 2 p 1 järgi. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta unustanud ukse lukustamata ning seetõttu pääses endine elukaaslane D. Averitšev korterisse. Kannatanu sõnul tema D. Averitševi korterisse ei kutsunud ning ei kuulnud enne mingit koputamist. Seega lähtuvalt kannatanu ütlustest sisenes süüdistatav tema korterisse omavoliliselt. Maakohtu hinnangul kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist D. Averitševi poolt tõendavad kannatanu N.Z. ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Kannatanu kinnitas, et mingi aja jooksul ta elas koos D. Averitševiga /alates aastas 2012 ja kuni aastani 2015/. Alates 2015.a ta on temaga lahus. Süüdistatava süüd tõendavad tunnistajate I.I. i ja V.S. i ütlused. Mõlemad tunnistajad andsid ütlusi, et D. Averitšev ei käinud N.Z. juures. Tunnistaja I.I. pole näinud D. Averitševi 3 aastat. 04.02.2019 kinnistusraamatu väljatrükk tõendab N.Z. omandiõigust, mistõttu oli korter /aadressil XXX / on D. Averitševile võõras. Valdaja tahte vastane on sisenemine siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. 3 Kannatanu sõnul tema D. Averitševi korterisse ei kutsunud ning ei kuulnud enne mingit koputamist. Süüdistatav sisenes tema korterisse omavoliliselt. Kannatanu pöördus häirekeskusesse 25.10.2018 kell 00:19 ning selgitas, et tegemist oli tema endise noormehega, kes lahkus korterist umbes 3-5 minutit tagasi. Nii kannatanu pöördumisest häirekeskusesse kui ka politsei rinnakaamera salvestisest on kuulda, kaamerapildist ka näha, et kannatanu on endast väljas ning hirmunud. Seega täitis D. Averitšev enda tegevusega omavolilise sissetungimise objektiivse koosseisu. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta korterisse koos kannatanuga ning veetis enne seda koos kannatanuga aega pitsakohvikus. Pitsakohvikus kohtumise kohta on ütlusi andnud ka tunnistaja J.T. , kuid tunnistaja ütluseid ei saanud pidada usaldusväärseteks. Nimelt on J.T. kohtueelses menetluses andnud teistsuguseid ütlusi kui kohtumenetluses, eitades kohtueelses menetluses pitsakohvikus kohtumist ning ka D. Averitševiga suhtlemist. Kohus tõi välja rida vasturääkivusi tunnistaja E.T. i ja süüdistatava ütlustes. Kohus järeldas, et tunnistaja J.T. i ütlused on diametraalselt erinevad ning tema selgitused politseis ütluste andmise asjaolude kohta ei ole veenvad. Tunnistaja ei selgitanud kohtuistungil mõistuspäraselt ja arusaadavalt ütluste erinevuste põhjuseid. Süüdistatava ütlused on ka vastuolulised. Kohus ei usaldanud J.T. i ja süüdistatava ütlusi seoses tuvastatud vasturääkivustega. Arvestades süüdistatava ja tunnistaja ütluste olulist lahknemist, leidis kohus, et D. Averitševi ja tunnistaja ütlused tuleb täies ulatuses tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Tunnistaja ja süüdistatava ütlused on vastuolulised, ebaloogilised ja segased. Maakohus tuvastas, et D. Averitšev sisenes tahtlikult N.Z. omandis olevasse korterisse. Kohtu hinnangul pani süüdistatav toime omavolilise sissetungimise otsese tahtlusega. Seega täitis süüdistatav oma teoga talle inkrimineeritava süüteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, s.o
266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3.2 Süüdistus
Kannatanu ning süüdistatava ütlused ühtivad osas, mis puudutab kannatanu mobiiltelefoni ära võtmist. Nende ütlustest nähtub, et D. Averitšev soovis lugeda kannatanu sõnumivahetust kannatanu telefonist ning võttis selle endaga kaasa. Mõlemad kinnitavad, et kannatanu ei andnud nõusolekut telefoni võtmiseks. Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist D. Averitševi poolt tõendavad kannatanu N.Z. ütlused. Kannatanu ei andnud nõusolekut telefoni võtmiseks. Telefoni kaasa võtmisega jättis D. Averitšev kannatanu ilma võimalusest kasutada oma vara, st telefoni ning D. Averitšev kasutas kannatanu telefoni ise, lugedes telefonist sõnumivahetust. Mobiiltelefoni kasutamine ei seisne enam ammu ainult kõnede teostamises, mobiiltelefon on ka andmekandja ning sealt andmete saamisega, antud juhul sõnumi/kirjavahetuse lugemisega, on tegemist selle kasutamisega. Seega pani D. Averitšev tahtlikult toime võõra vallasasja omavolilise kasutamise. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. D. Averitšev võttis tahtlikult kannatanu nõusolekuta mobiiltelefoni Apple iPhone 7 Plus maksumusega 700 eurot ning hakkas mobiiltelefonis olevaid tekstsõnumeid lugema. Korterist lahkudes võttis D. Averitšev kannatanu mobiiltelefoni endaga kaasas, hoidis seda enda käes kuni 25.10.2018.a õhtuni. Kohtu hinnangul pani D. Averitšev toime võõra vallasasja omavolilise kasutamise otsese tahtlusega. Seega täitis süüdistatav D. Averitšev talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse 4 koosseisu, s.o
3.3 Süüdistus
3.3.1 Kannatanu N.Z. episood. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et 24.10.2018 õhtul heitis ta magama ning ärkas öösel selle peale, et D. Averitšev oli tema korteris ning lõi teda lahtise käega vastu põske. D. Averitšev haaras kannatanul kaelast kinni ning hakkas teda kägistama, lõi mitu korda rusikaga keha piirkonda. D. Averitšev tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi – paistetuse üla- ja alahuulel. Näo peal oli sinikas, kannatanu nägi seda päev hiljem /politsei jõudis kohale koheselt, aga sinikas tekkis päev hiljem/. Maakohus sedastas, et kannatanu ei ole küll kõiki asjaolusid detailselt mäletanud, kuid see ei muuda tema ütluseid ebausaldusväärseteks, vaid on seletatav sündmusest möödunud ajaga ning ka sellega, et kannatanu ütluste kohaselt toimus kõik kiiresti. Samas on kannatanu ütlused kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kannatanu läbivaatusprotokollist nähtub, et vahetult pärast sündmust olid kannatanu huuled paistes. Asitõendite vaatlusprotokollidest, millega on vaadeldud kannatanu pöördumist häirekeskusesse ning politsei rinnakaamera videost nähtub, et kannatanu avaldas kohe pärast sündmust, et tema korterisse tungiti sisse, peksti ning võeti ära tema telefon. Tunnistaja V.S. kinnitas, et kannatanu avaldas talle vahetult pärast juhtunut, et D. Averitšev peksis teda. Tunnistaja I.I. kuulis korterist kostuvat konflikti. Seega hindas kohus kannatanu ütlused sündmuse osas usaldusväärseteks. Kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist süüdistatava poolt tõendavad otseselt kannatanu ütlused, samuti kaudselt tunnistajate I.I. i ja V.S. i ütlused. 25.10.2018 isiku läbivaatuse protokoll fotodega tõendab kannatanul kuriteojärgselt fikseeritud kehavigastusi (tl 9-15). Kohus leidis, et analüüsitud tõenditega kogumis on tõendatud, et D. Averitšev pani süüdistusaktis toodud ajal ja kohas toime kehalise väärkohtlemise kannatanu suhtes, lõi kannatanut lahtise käega näo piirkonda, haaras kannatanul kaelast, hakkas teda kägistama, lõi mitu korda rusikaga keha piirkonda, kui kannatanu põgenes korterist ning jõudis trepimademele, haaras D. Averitšev kannatanul juustest ning teda korterisse sisenema. Kannatanu tundis kehalise väärkohtlemise tõttu valu. Seega täitis süüdistatav kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul pani süüdistatav kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. 3.3.2 Kannatanu V.V. episood Kannatanu V.V. ütluste kohaselt 03.03.2018.a kella 05.00 paiku Sillamäel Viru pst 9 nägi ta kõnniteel sõitmas hõbedast Volkswagen Golf sõidukit. Sõiduk peatus tema ees, sealt väljusid juht ja kaassõitja ning peksid teda. D. Averitšev kinnitab oma ütlustes, et sõitis süüdistuses märgitud ajal ning nägi purjus kannatanut, kes autole ette hüppas, kuid ei löönud kannatanut. Samas kohtueelses menetluses on D. Averitšev andnud ütlusi, et lõi kannatanut jalaga tagumikku. Kohtuistungil seletas D. Averitšev, et tegemist ei olnud löögiga ning sellest kannatanu ei kukkunud. Seega D. Averitšev möönis, et tabas jalaga kannatanut ning kohtu hinnangul soovib süüdistatav oma süüd vähendada. Kohus ei usaldanud süüdistatava ütlusi seoses tuvastatud vasturääkivustega. Süüdistatav tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi – punetused mõlemal küünarnukil, 3,7 cm pikkune marrastus vasakul küünarvarrel, marrastused paremal peopesal. Kohus leidis, et D. Averitševi poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemine kannatanu V.V. 5 suhtes on tõendatud kannatanu ütlusega, 03.03.2018 isiku läbivaatuse protokolli fotodega, et kannatanul kuriteojärgselt fikseeritud kehavigastustega (tl 73-76, 247-254), 06.02.2019 asitõendi vaatlusprotokolliga - Häirekeskuse lühinumbrile 112 tehtud kõnede sisu kinnitab kannatanu esmaseid selgitusi temaga juhtunud kuriteosündmuse kohta (198-199, II kd). Seega luges kohus tõendatuks, et süüdistatav pani kannatanu suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Kohus leidis, et süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Kokkuvõttes tuvastas maakohus, et D. Averitšev pani toime teisele inimesele füüsilist valu ja kehavigastusi tekitanud kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, korduvalt, s.o
3.4 Süüdistus
Maakohtu hinnangul puudus vaidlus selles, et 07.08.2018.a kella 14.30 paiku Sillamäel aadressil V. Tškalovi tn 31 asuva sporditarvete kaupluse juures D. Averitšev võttis V.K. ilt jalgratta Trek 4100, kuid vaidlus on selles, kuidas toimus ratta võtmine, st kas V.K. andis ratta süüdistatavale vabatahtlikult või mitte ning kas tegemist oli süüdistatava jaoks võõra vallasasjaga. Süüdistatava ütluste kohaselt pakkus ta kannatanule, kas minna politseisse või anda ratas temale üle vabatahtlikult ning süüdistatava ütluste kohaselt andis kannatanu ratta üle vabatahtlikult. Kannatanu ütluste kohaselt lubas D. Averitšev talle peksa anda, kui ta ratast ära ei anna, lisaks D. Averitšev tõukas teda. Kannatanu oli sellest hirmunud ja andis ratta ära. Seda kinnitavad tunnistajate K.V. i ja V.M. ütlused. Tunnistaja K.V. andis ütlusi, et noormees ähvardas V.K. it. V.K. tegi selle jalgratta lukust lahti, pärast noormees tõukas V.K. it ja varastas jalgratta. Tunnistaja V.M. andis ütlusi, et ratta äraandmisele eelnes D. Averitševi poolt ähvardus kannatanu suhtes ja D. Averitšev tõukas kannatanut. Kohus tuvastas, et D. Averitšev tekitas kannatanule hirmu ja füüsilist valu. Maakohus arvestas kannatanu ning tunnistaja K.V. i ütluste hindamisel nende tervisliku seisundiga. Kannatanul on diagnoositud vaimne alaareng ning K.V. il skisofreenia, samas on mõlemad teovõimelised, mistõttu võimelised ütlusi andma. Seega ainuüksi nende tervislik seisund ei anna alust hinnata nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus sedastas, et kannatanu ütluste andmisel oli näha, et kannatanul oli raske anda ütlusi, ta närveeris, mille tõttu on seletatavad mõningad vastuolud tema ütlustes. Samas sündmuse põhiosa on kannatanu kirjeldanud järjepidevalt ning see haakuvad tunnistaja K.V. i ja tunnistaja V.M. ütlustega. Tunnistaja V.M. ütlused on olnud järjepidevad ning sealt nähtus üheselt, et ratta äraandmisele eelnes D. Averitševi poolt kannatanu ähvardamine, samuti kinnitas tunnistaja, et D. Averitšev tõesti tõukas kannatanut. Kohtu hinnangul asjaolu, et ratta üleandmine ei olnud vabatahtlik, kinnitas ka asitõendi vaatlusprotokoll, millega on vaadeldud kannatanu pöördumisi häirekeskusesse. Juhul kui kannatanu andis ratta üle vabatahtlikult, puudus tal põhjus selles osas pöörduda politsei poole. Kohus luges tõendatuks, et kannatanu ei andnud jalgratast D. Averitševile vabatahtlikult, vaid vägivalla toimel. Süüdistatava ütluste kohaselt oli see tema ratas, mille ta ostis Soomest ning kinkis N.Z. le. N.Z. ütluste kohaselt oli temal tõepoolest selline ratas, mille ta sai D. Averitševilt ning mis varastati temalt võimalik et 2016. aasta suvel. Samas ei ole maakohtu arvates tõendatud, et D. Averitšev ostis jalgratta, kuna dokumente jalgratta ostmise kohta D. Averitševil ei ole. 6 Tunnistaja V.M. ütluste kohaselt D. Averitšev avaldas talle, et jalgratta oli ta varastanud ja seejärel oli ratas varastatud temalt. Maakohus märkis, et kui lähtuda tunnistaja V.M. ütlustest, siis oli tegemist D. Averitševi poolt algselt varastatud jalgrattaga ning vargusega on vallasasja omanikuks saamine välistatud. Maakohus märkis sedagi, et isegi juhul kui tegemist oli ostetud jalgrattaga, siis D. Averitševi ning N.Z. ütlustest tuleneb, et tegemist oli jalgrattaga, mis kingiti N.Z. le. Seega sai ratta omanik olla N.Z. , mitte aga D. Averitšev. Seega D. Averitševile oli jalgratas võõras vallasasi. Kannatanu V.K. i ütluste kohaselt ostis ta jalgratta Narvast ajalehe kuulutuse kaudu. Maakohtu arvates ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes. Maakohtu hinnangul oli kannatanu ratta heauskne omandaja. Arvestades, et kannatanu ostis jalgratta ajalehe kuulutuse kaudu, sai kannatanu asja ostes selle omanikuks olenemata sellest, et jalgratas oli varastatud. (AÕS § 95 lg 3) Kannatanu selgitas D. Averitševile, et ta ostis ratta, mistõttu pidi D. Averitšev igal juhul aru saama, et tegemist on tema jaoks võõra asjaga ning tal puudub õigus ratta tagasi nõudmiseks, veel vähem selle vägivallaga ära võtmiseks. Seega vägivalda kasutades kannatanult ratta võtmisel, pani süüdistatav toime röövimise. D. Averitševi ütlused, et kannatanu andis ratta üle vabatahtlikult, ei ole maakohtu hinnangul kooskõlas teiste kohtuistungil kogutud tõenditega. Süüdistatava versioon lükati kohtuliku uurimise käigus ümber. Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav otsese tahtlusega. 4. Karistus.
Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid
Averitševi tegevuses kohus ei tuvastanud. Prokurör taotles D. Averitševile karistuseks
lg 2 p 1 järgi – 6 kuud vangistust.
lg 2 p 2,3 järgi 2 aastat vangistust.
lg 1- 4 kuud vangistust.
lg 2 p 4 järgi 7 aastat ja 6 kuud vangistust.
alusel mõista liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistes liitkaristuseks 10 aastat vangistust.
lg 2 alusel liita karistus Viru Maakohtu 14.12.2016 otsusega mõistetud ära kandmata karistusega 4 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 14 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust. Maakohus leidis, et prokuröri poolt pakutud karistus on ülemäära suur. Kannatanutele ei tekitatud materiaalset kahju. Mobiiltelefon Apple iPhone 7 Plus tagastati kannatanu N.Z. le ning jalgratas Trek 4100 tagastati kannatanu V.K. ile. Karistuse mõistmisel kohus arvestas, et D. Averitševi teod ei tekitanud raskeid tagajärgi. Kehalise väärkohtlemise episoodides tekitas ta kannatanutele eelkõige füüsilist valu ning sellega ei kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. Mobiiltelefoni omavoliline kasutamine oli lühiajaline ning kannatanu sai telefoni rikkumatult tagasi. Samas on arvestatav seegi, et omavoliline sissetung oli toime pandud öisel ajal kui kannatanu magas. Seetõttu oli kohus arvamusel, et D. Averitševile saab mõista karistused
lg 2 p 1,
lg 2 p 2.3,
Võttes arvesse röövimise tehiolusid, hindas kohus selle raskuse keskmiseks. Kannatanule ei tekitatud materiaalset kahju, jalgratas Trek 4100 tagastati V.K. ile, D. Averitšev tekitas kannatanule füüsilist valu ning sellega ei kaasnenud tervisekahjustusi. Eeltoodud asjaolud 7 võimaldasid kohtu arvates mõista D. Averitševile miinimumilähedase karistuse, s.o 3 aastat vangistust. Isikut iseloomustavate andmetena võttis kohus arvesse, et D. Averitšev on varem kohtulikult karistatud. Ta pani kuriteod toime katseajal, seejuures viimane karistus määrati talle just kehalise väärkohtlemise ning röövimise eest. Kohus leidis, et käesoleval juhul on põhjendatud süüdistatavale mõista reaalne vangistus. APELLATSIOONID 5. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus D. Averitševile mõistetud karistuse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista D. Averitševile
lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust,
lg 2 p-de 2,3 alusel 2 aastat vangistust,
lg 1 järgi 4 kuud vangistust,
lg 2 p 4 järgi 7 aastat 6 kuud vangistust.
alusel mõista liitkaristus üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, mõistes liitkaristuseks 10 aastat vangistust.
detsembri 2016. a otsusega mõistetud ärakandmata karistusega 4 aastat 9 kuud 27 päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 14 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust. 5.1 Prokuratuur märgib, et kuigi Viru Maakohus on kohtuotsuses viidanud karistuse mõistmise põhimõtetele, on see jäänud sisutühjaks ning kohtuotsusest ei nähtu karistuse mõistmise sisulisi põhjendusi ning süüteo toimepanemise asjaolude analüüsi ja eri- ja üldpreventsiooni kaalutlusi. 5.2 Prokuratuur nõustub iseenesest kohtu järeldusega, et D. Averitševile on võimalik mõista kergemates kuriteoepisoodides karistus sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas ulatuses. Samas kohus ei ole sisuliselt hinnanud episoodides
lg 2 p 1,
lg 2 p 2.3,
Averitševi süüd ega esitanud põhjendusi, millele on kohus iga episoodi puhul tuginenud ning millest lähtuvalt on kohus pidanud põhjendatuks mõista D. Averitševile karistused just sellises määras. 5.3
Seega kohtu poolt mõistetud karistus kolm aastat vangistust, ei ole mitte miinimumilähedane, vaid ongi miinimumkaristus, mida antud süüteo eest on võimalik mõista. Seejuures on kohus jätnud miinimummääras karistuse mõistmisel arvestamata, et D. Averitšev on varem karistatud
Viru Maakohtu 14.12.2016 otsusega on juba D. Averitševile sarnase süüteo eest mõistetud karistus miinimummääras, seejuures mõisteti karistus tingimisi ning uue kuriteo pani D. Averitšev toime katseajal. 5.4 Käesoleval juhul on kohus täiesti põhjendamatult jätnud kõrvale üldpreventiivsed ning eripreventiivsed kaalutlused ning mõistnud D. Averitševile
See loob olukorra, kus varasemalt sarnase süüteo toimepannud isikut karistatakse samas määras, kui teda on varem juba karistatud. 5.5 Seetõttu taotletakse tühistada Viru Maakohtu otsus D. Averitševile mõistetud karistuse osas ning mõista D. Averitševile karistus prokuröri poolt taotletud määras. Kaebaja lähtub karistusettepanekul sellest, et röövimise objektiivset koosseisu on võimalik täita nii psüühilise kui füüsilise vägivallaga. Antud juhul pani D. Averitšev röövimise toime psüühilise ja füüsilise vägivallaga, tekitades kannatanus suurt hirmutunnet ning ka füüsilist valu. Tõsiseid tervisekahjustusi kannatanule ei tekitatud ning kannatanule tagastati hiljem temalt röövitud jalgratas. Seega on D. Averitševi süü on keskmise suurusega. 8 Kuna
lg 2 p 4 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on seadusandja karistusena ette näinud ainult vangistuse ning D. Averitšev on varem karistatud isik, siis peab prokurör ka
lg 2 p 1,
lg 2 p 2,3 ning
lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodides karistusena võimalikuks ainult vangistust. Nimelt
Averitševi süü alla keskmise määra, kuna D. Averitšev pani sissetungimise toime lukustamata ukse kaudu ning sellega ei kaasnenud vara lõhkumist ega materiaalset kahju.
lg 2 p 2,3 järgi isiku süü suuruse hindamisel lähtub prokurör asjaolust, et tegemist on kahe erineva kannatanu suhtes toimepandud väärkohtlemistega, mille käigus kannatanutele ei tekitatud tõsiseid tervisekahjustusi.
Mobiiltelefoni omavolilise kasutamise põhjuseks oli soov lugeda mobiiltelefonis olevaid sõnumeid. Arvestada tuleb ka sellega, et D. Averitšev tagastas kannatanule tema telefoni rikkumatult. Seega hindab prokurör D. Averitševi süüd selles episoodis keskmisest väiksemaks, mis võimaldab mõista karistuse sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas ulatuses.
Averitšev, et vaidlusaluse jalgratta ostis tema Soomest oma endisele elukaaslase N.Z. maitse järgi, kuid kasutasid ratast mõlemad. Jalgratas varastati. Kannatanu V.K. andis talle jalgratta vabatahtlikult. Süüdistatav tunnistab, et võis end väljendada ülemäära jämedalt, kuid tal puudus tahtlus kannatanut hirmutada. Süüdistatav kahetseb, et tahtmatult pani toime midagi seadusevastast, sest ta oli kindel, et tal on õigus jalgratast tagasi saada. Süüdistatav arvab, et kohaldada tuleks KrMS §-i 31. 7.2 N.Z. ga seostud episoodid. Maakohus tugineb eranditult kannatanu N.Z. ütlustele, unustades süütuse presumptsiooni ning eirates tunnistaja J.T. i ütlusi. Tunnistaja kohtus antud ütlused kattuvad süüdistatava poolt antutega. Lisaks jättis kohus tähelepanuta kannatanu naabri ütlused. Süüdistatav kinnitab, et kannatanu ise ründas teda. Kannatanu poeg nägi, et nad tulid kannatanuga koos korterisse. Kannatanu oli joobes ning takistas tal riietuda ning lahkuda. Süüdistatav tunnistab, et rüseluse käigus võis ta tabada kannatanut, kuid temal endal jooksis ninast veri ning silma all oli „sinikas“. D. Averitšev kahetseb puhtsüdamlikult ning palub end karmilt mitte karistada. Konflikt tekkis armukadedusest, mille tingis kannatanu telefonis 9 olev kirjavahetus. 7.3 Episoodis
Kannatanu V.V. ütlused erinevad omavahel ning mingeid kehavigastusi tal ei olnud. Kannatanu süüdistatavat kohtus ära ei tundnud. Süüdistatav kahetseb toimunut ja palub end karmilt mitte karistada. 7.4 Süüdistatav osundab veel ka asjaolule, et uurija oli ebapädev ning tema töö oli ebakvaliteetne. Prokurör suhtus temasse eelarvamusega, püüdes mõjutada teda tunnistama süüd kuritegudes, mida ta toime ei ole pannud. Süüdistatav soovib, et ringkonnakohus teeks kohtuotsuse, milles tema teod oleks hinnatud õigesti. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
korterisse kannatanu nõusolekuta sisenemine. Süüdistuse kohaselt sisenes D. Averitšev 25.10.2018 südaöö paiku lukustamata välisukse kaudu N.Z. korterisse, omamata selleks viimase nõusolekut. Kaitsja leiab, et kuigi on eluliselt võimalik, et inimene unustab korteriukse lukustamata, ei ole kannatanu sellised ütlused usaldusväärsed. Süüdistatav kinnitas, et viibis koos kannatanuga sel õhtul pitsakohvikus, kust lahkusid koos ning läksid kannatanu koju. Süüdistatava ütlused on tõendatud tunnistaja E.T. i ütlustega. Kaitsja möönab, et tunnistaja ütlustes on mõningaid vasturääkivusi, kuid tunnistaja põhjendas neid kohtus usutavalt. Nimelt on tunnistaja tavaline ehitaja ja ainsal puhkepäeval soovis ta end purju juua. Ülekuulamisel politseis oli ta veel joobes ja ta soovis seal kiiresti pääseda, et minna pead parandama. Maakohus hindas kõiki sellesse episoodi puutuvaid tõendeid ning asus seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Samal seisukohal on ka ringkonnakohus. Kannatanu ütluste usutavust kinnitab kaudselt ka kannatanu pöördumine häirekeskusesse 25.10.2018 kell 00:19. Maakohus hindas tunnistaja E.T. i ütlusi ning tuvastas neis diametraalsed lahknevused, nimelt kohtueelses menetluses tunnistaja kategooriliselt eitas kannatanu ja süüdistatavaga ühist ajaveetmist. Ta ei ole seda teinud mitu aastat (vt maakohtu otsuse lk 8). Maakohtu hinnangul ei suutnud tunnistaja ütluste diametraalseid erinevusi usutavalt selgitada, mistõttu kohus nendega ka ei arvestanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu hinnangud tõenditele on õiged, seaduslikud ja põhjendatud, mistõttu nende ümberhindamiseks alust ei ole. D. Averitševi süü N.Z. korterisse ebaseaduslikus sisenemises on tõendatud. 11.2 Süüdistus
mobiiltelefoni omavoliline ajutine kasutamine. Kaebajate arvates ei ole D. Averitševi süüdimõistmine selles kuriteos õiguspärane. Kaitsja leiab, et süüdistatav tuleb mõista õigeks, sest telefon on loodud suhtlemiseks (helistamine, sõnumite saatmine, interneti kasutamine), kuid saadetud sõnumite vaatamine, s.t nende lugemine ei ole mobiiltelefoni omaduste tarbimine. Ringkonnakohus märgib, et N.Z. le kuuluva mobiiltelefoni D. Avertiševi kätte sattumise asjaoludes vaidlust ei ole. Asjas on tuvastatud, et D. Averitšev soovis lugeda kannatanu mobiiltelefonis olevat sõnumivahetust. Kannatanu süüdistatavale luba telefoni võtmiseks ei andnud. Maakohus, asudes seisukohale, et D. Averitševi tegu on õigesti kvalifitseeritud, märkis, et mobiiltelefoni kasutamine ei seisne ainult kõnede tegemises, sest mobiiltelefon on ka andmekandja. Seega telefonis olevate andmete saamise, antud juhul sõnumite/kirjavahetuse lugemise näol on tegemist selle kasutamisega. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud maakohtu seisukohaga. Ka apellatsioonikohtu hinnangul on mobiiltelefonist sõnumite lugemisega tegemist mobiiltelefoni kasutamisega, mistõttu on D. Averitševi tegu saanud õige õigusliku hinnangu. 11.3 Süüdistus
kehaline väärkohtlemine ja V.V. kehaline väärkohtlemine. 11 11.3.1 Vaidlustatud on ka D. Averitševi süüdimõistmine N.Z. kehalises väärkohtlemises. Jätkuvalt leitakse, et N.Z. ütlused ei ole usaldusväärsed. Lisaks leiab kaitsja, et kannatanu huuled ongi füüsilistelt omadustelt sellised, et jätavad paistetanud mulje. Asjaolu, et kannatanu helistas häirekeskusesse, ei kinnita tema ütluste usaldusväärsust. Juba eelnevalt märkis kohtukolleegium, et mingit kaalukat põhjust hinnata kannatanu N.Z. ütlused ebausaldusväärseteks, ei ole. Kannatanu selgitas, et 24.10.2018 õhtul läks ta magama ning ärkas sellest, et D. Averitšev lõi teda vastu põske, haaras kaelast ja kägistas, misjärel lõi mitu korda kehasse. Maakohus sedastas veel, et kannatanu läbivaatusprotokolli kohaselt vahetult pärast sündmust olid kannatanu huuled paistes (tl 9-15). Ringkonnakohus veendus, et vaatlusprotokolli fototabelitelt on näha kannatanu huulte mõningane paistetus, mistõttu ei nõustu kaitsjaga selles, et tegemist võib olla kannatanu huulte tavapärase välimusega. Kannatanu ütlusi kaudselt kinnitab ka asjaolu, et kannatanu pöördus häirekeskusesse. Politsei rinnakaamerast nähtuvalt avaldas kannatanu, et tema korterisse tungis endine elukaaslane, peksis teda ja võttis tema telefoni. Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et kaebeargumendid ei veena apellatsioonikohut tõendeid ümberhindama ning D. Averitševi süüdimõistmine selles süüdistuses jääb muutmata. 11.3.2 D. Averitševi süüdimõistmine V.V. kehalises väärkohtlemises ei ole kaebajate arvates samuti õige ning süüdistatav tuleks selles süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kannatanu V.V. ütluse näol on tegemist lubamatu tõendiga. Maakohus selgitas kannatanule tema õigusi, sealhulgas õigusi esitada taotlusi ja taandusi. Kannatanu ei saanud sellest aru. Kohtu ülesanne oli selgitada kannatanule, mida tema õigused tähendavad (esitada taandusi ja taotlusi). Kaitsja arvates ei ole välistatud, et kannatanul võis olla taotlusi ja taandusi. Seega on tegemist lubamatu tõendiga ning kannatanu ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Süüdistatav arvab, et selles episoodis eiras kohus süütuse presumptsiooni. Kannatanu teda ära ei tundnud. Apellatsioonikohtule jääb kaitsja eelmärgitud seisukoht ebaselgeks. Millisele õiguslikule alusele kaitsja tugineb, pidades kannatanu V.V. ütluseid lubamatuteks, kaebusest ei selgu. Kannatanu andis kohtus ütlusi, kohus hindas neid kogumis teiste tõenditega (kannatanu läbivaatuse protokoll koos fotodega, milles on fikseeritud kannatanul tuvastatud vigastused, asitõendi vaatlusprotokoll, kus on kajastatud kannatanu kõne häirekeskusele), samuti hindas süüdistatava ütlusi (D. Averitšev möönis et võis jalaga tabada kannatanut) ning luges D. Averitševile esitatud süüdistuse V.V. kehalises väärkohtlemises tõendatuks. Süüdistatava ütlused hindas aga neis sisalduvate vasturääkivuste tõttu, ebausaldusväärseteks (vt maakohtu otsuse lk 11-12). Maakohtu seisukohtadele jääb ka ringkonnakohus. 11.4 Süüdistus
ilt jalgratta röövimine. Süüdistatav leiab jätkuvalt, et tegemist oli tema poolt ostetud jalgrattaga, mida nad mõlemad tolleaegse elukaaslase N.Z. ga koos kasutasid. Jalgratas varastati ning ta küsis V.K. ilt temale kuuluvat vara tagasi. Vägivalda ei tarvitanud. Kaitsja leiab, et V.K. i ütlusi ei saa usaldada, need ei ole järjekindlad ning tegemist on psüühikahäirega isikuga. Samuti ei saa arvestada tunnistaja K.V. i ütlusi, kes samuti on psüühikahäirega. Mõlemad isikud ei saanud objektiivselt mõista, mis toimus. Ka selles süüdistuse episoodis kohtukolleegium D. Averitševi õigeks ei mõista. Kannatanu 12 V.K. selgitas, millisel viisil oli ta sunnitud jalgrattast loobuma. Kannatanu oli koos sõbra K.V. iga. D. Averitšev küsis temalt jalgratta dokumenti. Ta vastas, et neid tal ei ole. D. Averitšev ütles, et kui ta jalgratast ära ei anna, saab peksa. Samuti tõukas kannatanut. Kannatanu kartis D. Averitševi ning seetõttu andis talle jalgratta. Kannatanu ei kartnud politseisse minekut, vaid kartis D. Averitševilt peksa saada. Noormees koos tütarlapsega läksid ära. Kannatanu sõber helistas politseisse. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kannatanu ei loobunud jalgrattast vabatahtlikult, vaid tegi seda füüsilise ja psüühilise vägivalla tõttu. Tunnistaja K.V. kinnitas kannatanu ütlusi. Maakohus on olulist tähelepanu pööranud kannatanu V.K. i ja tunnistaja K.V. i ütluste usaldusväärsusele. Nimelt sedastas kohus, et mõlemal isikul on diagnoositud psüühikahäire, kuid samas on nad teovõimelised ning võimelised ka ütlusi andma. Ringkonnakohus lisab sedagi, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu V.K. ja tunnistaja K.V. ei ole suutelised mõistma vägivalla ja sellega ähvardamise olemust, samuti arusaadavalt selgitama jalgratta äravõtmise asjaolusid. Kaitsja väide nagu ei saanuks mainitud isikud aru toimunud sündmusest, on meelevaldne ning tõendamata. Kaitsja osundab veel sellele, et tunnistaja V.M. ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, sest need on saadud menetlusõigusnormide rikkumisega. Nimelt selgitas maakohus küll tunnistajale tema õigusi KrMS § 71 järgi, kuid seda vaid piiratud ulatuses. Kohus ei selgitanud, et viidatud sätte kohaselt on tunnistajal muuhulgas õigus ütlusi mitte anda temaga püsivas kooselus oleva süüdistatava suhtes. Seega väidab kaitsja, et antud juhul ei ole välistatud, et tunnistaja oleks loobunud ütluste andmisest, kui ta oleks sellisest õigusest olnud teadlik. Esmalt jääb ringkonnakohtule selgusetuks, mida tähendab kaitsja märgitud kriminaalmenetluse põhiõigus ja selle rikkumine tunnistajale õiguste ja kohustuste väidetavalt puuduliku selgitusega seoses (vt kaitsja kohtukõne maakohtus, millele kaitsja apellatsioonis osundab). Ringkonnakohtul on veendunud, et tunnistaja kahtlusteta mõistis talle maakohtu istungil enne ütluste andmise algust selgitatud õiguste ja kohustuste sisu, sealhulgas õigust mitte anda ütlusi isiklikel põhjustel, sealhulgas põhjusel kui süüdistatav kuulub tunnistaja lähiringi (vt 08.05.2019 maakohtu istungiprotokoll). Tunnistaja ei pidanud vajalikuks ütluste andmisest keelduda, ilmselgelt põhjusel, et süüdistatavat ei pidanud ta enda lähiringi kuuluvaks isikuks ning nende lühiajaline (4 kuud) kooselu oli lõppenud. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga, et tunnistaja ütlused on saadud kriminaalmenetlusõiguse norme rikkudes ning neid tõendikogumist ei kõrvalda. D. Averitšev väidab, et tal oli õigus jalgratas ära võtta, sest see oli tema oma. Tema ei ole võõrast vara võtta soovinud. Kannatanu V.K. i ütluste kohaselt oli jalgratas tema oma, ta ostis selle ajalehekuulutuse kaudu. Siinkohal osundab kriminaalkolleegium, et iga vallasasja valdaja omandiõigust eeldatakse, s.t kelle valduses oma vallasasi, sellele vara kuulumist eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist (AÕS § 90 lg 1). D. Averitševi sõnade kohaselt arvas ta, et vaidlusalune jalgratas on tema oma, mille ta kunagi soetas Soomest ning kasutasid N.Z. ga koos, kes oli sel ajal tema elukaaslane. See jalgratas väidetavalt varastati. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga asjaolus, et süüdistatava väited selle kohta, et just nimelt konkreetne jalgratas kuulus talle, ei ole tõendatud. Ühtegi dokumenti, mis kinnitaks jalgratta kuulumist D. Averitševile, esitatud ei ole ning seega on tegemist paljasõnalise 13 väitega. Siinkohal on vajalik osundada tunnistaja V.M. ütlustele. Tunnistaja oli koos D. Averitševiga spordikaupluse juures. Nägi V.K. it koos sõbraga. Tunnistaja seisis eemal ning kogu sündmust täpselt ei näinud. D. Averitšev läks V.K. i juurde, rääkis kõrgendatud toonil. Tunnistaja ei vaadanud, sest arvas, et hakkab midagi halba toimuma. Kuulis, et räägiti jalgrattast. D. Averitšev ütles, et kui V.K. läheb politseisse, siis ratast talle ei tagastata. D. Averitšev tõukas kannatanut. Kannatanu võttis ratta lukust lahti ja andis selle D. Averitševile. Kui tunnistaja koos D. Averitševiga koju läksid, ütles tunnistaja D. Averitševile, et ta tagastaks jalgratta, sest ta võttis selle haigelt inimeselt. D. Averitšev ütles, et ta kunagi varastas selle ratta, see varastati ning nüüd võttis ta selle tagasi. Tunnistaja ütluste kohaselt on D. Averitšev on ka varem sellist asja teinud. Sillamäel teavad kõik, et D. Averitšev varastab jalgrattaid. Maakohus hindas ka kannatanu N.Z. ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt D. Averitšev kinkis talle kunagi punase raamiga jalgratta, vist oli Trek. Kasutas seda 2-3 aastat, hiljem see varastati, mille kohta kirjutas ta politseisse avalduse. N.Z. arvas, et vaidlusalune jalgratas võis olla tema oma. N.Z. ei teadnud täpselt, kas D. Averitšev ostis jalgratta või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole D. Avertševi väited nimelt V.K. ilt ära võetud jalgratta temale kuuluvusest, tõendatud. D. Averitševi ütlused on paljasõnalised. Nagu öeldud, ühtegi tõendit enda väidete kinnituseks süüdistatav ei esitanud. Lisaks näitavad tunnistaja V.M. ütlused, et V.K. ilt ära võetud jalgratta oli D. Averitšev kunagi varem ise varastanud. Eelnevalt apellatsioonikohus juba märkis, et valdaja omandiõigust vallasasjale eeldatakse. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et jalgratas oli V.K. i oma. Ringkonnakohus ei usu süüdistatava ütlusi selle kohta, et V.K. i valduses olev jalgratas oli tema oma. Lisaks ei käitunud süüdistatav nagu omanik (näiteks ei läinud ise politseisse), vaid võttis V.K. ilt jalgratta, ähvardades kannatanule peksa anda ning tõukas teda. V.K. andis D. Averitševile jalgratta mitte vabatahtlikult, vaid psüühilise ja füüsilise vägivalla tõttu. Ringkonnakohtul kujunes arvamus, et D. Averitševil polnud mingit soovi teha tegemist politseiga, sest vastasel juhul puudunuks ju vajadus ähvardada kannatanule peksa anda, et sundida V.K. it jalgrattas loobuma. Kannatanu selgitas, et ta ei kartnud politseid, vaid kartis saada D. Averitševilt peksa. Juhul kui kannatanu oleks kartnud mingil põhjusel politseid, ei oleks ta pärast D. Averitševi poolt jalgratta ära võtmist politseisse pöördunud. Kokkuvõttes toetab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu seisukohti D. Averitševi süüs kannatanu V.K. ilt jalgratta hõivamises vägivallaga ning tegu on õigesti kvalifitseeritud (vt maakohtu otsuse lk 13-15). 12. Prokuratuur ei ole nõus D. Averitševile mõistetud karistustega. 12.1 Iseenesest nõustub prokuratuur maakohtuga, et D. Averitševile on võimalik mõista
lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 2,3 ja § 215 lg 1 järgi karistus sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas ulatuses. Ometigi ei ole kaebaja arvates kohus siiski sisuliselt hinnanud süüdistatava süüd toimepandud kuritegudes ning ei ole iga episoodi puhul esitanud vastavaid põhistusi. 12.2 Olgu siinkohal võrdluseks välja toodud prokuratuuri taotletavad karistused ning maakohtu poolt mõistetud karistused. Kohus mõistis D. Averitševile
lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 kuud vangistust, prokuratuur palub mõista 6 kuud vangistust,
Averitševile 1 aasta vangistust, prokuratuur palub mõista 2 aastat vangistust,
Averitševile 3 kuud vangistust, prokuratuur palub mõista 4 kuud vangistust. Samasuguseid karistusi taotles prokuratuur D. Averitševile mõista ka maakohtus. 12.3 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et taotletavad karistused on liialt karmid ning ei ole kooskõlas toimepandud süütegude raskusega. Maakohus on õigesti märkinud, et D. Averitševi teod ei toonud endaga kaasa raskeid tagajärgi - kehalise väärkohtlemise kahes episoodis said kannatanud tunda füüsilist valu, tõsiseid tervisekahjustusi nad õnneks ei saanud. Mobiiltelefoni omavoliline hõivamine oli lühiajaline ning kannatanu sai telefoni rikkumatult tagasi. Omavolilise sissetungimise osas arvestas kohus asjaoluga, et süüdistatav sisenes kannatanu tahte vastaselt korterisse öisel ajal, mil kannatanu magas, mis näitab süüdistatava süüd raskemana. 12.4 Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et
Averitševile põhjendatud mõista karistused ettenähtud sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Maakohtu poolt mõistetud vangistuse suurused jäävad muutmata. 12.5 Prokuratuur ei ole nõus ka
Averitševile mõistetaks 7 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Prokuratuuri hinnangul ei vääri süüdistatav sanktsiooni minimaalmääras vangistust, sest ta on varem röövimise eest karistatud. Samuti jättis kohus arvestamata üld-ja eripreventiivsed kaalutlused. Prokuratuuri karistusettepanek lähtub asjaolust, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes nii füüsilist kui ka psüühilist vägivalda. D. Averitševi süü suurus on hinnatav keskmisena. 12.6 Röövimise eest D. Averitševile karistust mõistes leidis maakohus, et prokuratuuri taotletud karistuse määr 7 aastat 6 kuud vangistust on ülemäära karm. Sisuselt ei ole maakohtu hinnangul kannatanult V.K. ilt vägivallaga jalgratta hõivamine ja taotletav vangistuse määr omavahel proportsioonis. Ka ringkonnakohtu kolleegium ei pea võimalikuks süüdistatavat taotletava vangistusega karistada. Teo asjaoludest nähtub, et kannatanu suhtes kasutatud füüsiline vägivald ei olnud intensiivne (tõukamine) ning jalgratta hõivamiseks D. Averitšev hirmutas kannatanut, lubades kasutada vägivalda, mistõttu andis viimane talle jalgratta. Varalist kahju kannatanul ei tekkinud, sest jalgratta sai ta rikkumatult tagasi. Seega, vaatamata sellele, et D. Averitševi on varem röövimise eest karistatud, ei võimalda V.K. ilt jalgratta röövimise asjaolud (mis on hinnatavad pigem kergemat laadi asjaoludena) prokuratuuri taotletud suuruses karistust mõista.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.