Obsah (8)

§ 89§ 107§ 109§ 100§ 85§ 92§ 97§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-5

§ 89lg 1 sätestatud aluse (koondamine) puudumise tõttu.

2.3. Lõpetada Liina Palu ja Eesti Vabariigi (Räpina Aianduskooli kaudu) vahel sõlmitud tööleping nr 5/11

§ 107lg 2 alusel 10.

veebruaril

1. 2.
2. Välja mõista Eesti Vabariigilt (Räpina Aianduskooli kaudu) Liina Palu kasuks

§ 109lg 1 alusel hüvitisena 2957,96 eurot (bruto).

2.

1. Jätta poolte menetluskulud Eesti Vabariigi (Räpina Aianduskooli kaudu) kanda.
2. Liina Palu apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Eesti Vabariigi (Räpina Aianduskooli kaudu) vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Eesti Vabariigi (Räpina Aianduskooli kaudu) kanda.
5. Välja mõista Eesti Vabariigilt (Räpina Aianduskooli kaudu) menetluskuluna maakohtus 2574 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 924 eurot (koos käibemaksuga) Liina Palu kasuks. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas
7. jaanuaril 2018 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja hüvitise 9000 eurot nõude. Liina Palu (hageja) ja Eesti Vabariigi (Räpina 2 Aianduskooli kaudu) (kostja) vahel oli sõlmitud 28.03.2011.a. tööleping nr 5/11 Räpina Aianduskooli õppedirektori ametiülesannete täitmiseks. Hagiavalduse kohaselt tegi kooli direktor
8. oktoobril 2017 hagejale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks põhjendusega „koondamine usalduse kaotuse tõttu“. Hageja ei soovinud töölepingu lõpetamist ega pidanud seda ka põhjendatuks.
9. detsembril 2017 andis direktor hagejale üle töölepingu lisa „Töölepingu nr 5/11 lõpetamine“, mille kohaselt lõpeb hageja

§ 89lg 1 alusel koondamise tõttu, viimane tööpäev on 12.

detsember

1. Koondamine oli hagejale ootamatu, kuna õppedirektori ametikoha koondamise küsimust ei olnud kunagi arutusel olnud. Hagejale ei tehtud ettepanekut asuda täitma mõne vaba ametikoha tööülesandeid, millele ta oleks kvalifitseerunud (personalisekretär, maastikuehituse juhtõpetaja, täienduskoolituse spetsialist). Kooli direktor saatis
2. detsembril 2017 kooli töötajatele kirja, milles teatas õppedirektori ametikoha koondamisest ning sellele eelnenud pikast kaalumisest ja analüüsist, kuidas on kõige otstarbekam korraldada õppeosakonna tööd ja juhtimist nii, et see toetaks kõige paremini õpilaste õppimist ja kooli arengut. Töötajatele tehti ettepanek järgmise päeva kokkusaamiseks olukorra arutamiseks. Hageja leidis, et tema töölepingu ülesütlemine on tühine. Antud juhul ei esinenud ühtegi

§ 89nimetatud olukordadest, seega puuduvad ülesütlemise materiaalsed alused.

Õppedirektori ametijuhendis kirjeldatud tööülesannete maht ei olnud töölepingu ülesütlemise ajaks vähenenud, vastav töö ei olnud lõppenud ega töökoht kaotatud, seega ei esinenud koondamissituatsiooni. Õppedirektori ametikoht on Räpina Aianduskooli struktuuris ette nähtud Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsleri poolt kinnitatud Räpina Aianduskooli arengukavas aastateks 2016-

1. Sealjuures on arengukava lisas 1 p 2.
2. nähtud ette uue juhtimisstruktuuri juurutamine, sh õppedirektori ja juhtõpetaja positsiooni tugevdamine. Tulenevalt Räpina Aianduskooli põhimäärusest ei ole kooli direktoril pädevust ainuisikuliselt Räpina Aianduskooli struktuuri muuta. Hageja taotles

§ 107lg 2 alusel lõpetada tema tööleping alates 12.

detsembrist 2017 ja maksta

§ 109lg 1 alusel hüvitist tema kuue kuu keskmise palga ulatuses.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et koondamine toimus ilma varasema teavituseta ja hoiatuseta, millega oli hagejalt võetud ära võimalus töölepingu lõppemiseks valmistuda ja uut töökohta otsida. Arvestades hageja töötamise valdkonda, oli tal keset õppeaastat raskendatud uue töökoha leidmine. Hüvitatud peab saama töötajale tekitatud varaline- ja mittevaraline kahju.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Õppedirektor juhtis ametikoha järgi õpetajaskonda ja õppeosakonna tööd. Hageja oli ajavahemikul 1.-
2. oktoobrini 2017.a. erinevatel põhjustel töölt eemal. Tema äraolekul ilmnes, et tema ametikohaga seotud tööülesanded langevad olulisel määral kokku õppekorraldaja, praktikakorraldaja, sessiooniõppe juhi ja viie eriala juhtõpetajate tööülesannetega. Seega olid hageja tööülesanded dubleeritud olulises osas teiste töötajate tööülesannetega. Tööandja kaardistas erinevate ametikohtadega seotud tööülesanded ning analüüsi tulemusena leidis, et hageja ametikoha eraldi säilitamine ei ole koolile majanduslikult otstarbekas. Õppedirektori palgafond aastas on 24 084 eurot, millele lisanduvad võimalikud lisatasud. Töötajate hulga määramine on tööandja diskretsioon ning ei sõltu otseselt struktuurist või arengukavast. Organisatsiooni struktuur on formaalne raamistik ega tähenda, et iga sellesse märgitud ametikoht peab olema täidetud. Kostja teavitas hagejat koondamise kavatsusest
3. oktoobril 2017 selgitades koondamise otsuse tagamaid. Kostja otsustas töö ümber korraldada, et tagada teistele töötajatele 3 täistöökoormus, tõhustada õppeosakonna tööd ja saavutada kulude kokkuhoid. Töö ümberkorraldamise kohta on vormistatud
4. jaanuaril 2018.a. direktori käskkiri nr 3-4/
5. Kuna kostja korraldas õppedirektori töö ümber, lõppes hageja töö varem kokkulepitud tingimustel ning tööandjal esines mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostjal ei olnud koondatavale töötajale pakkuda teist tööd. Kuivõrd tööleping on kehtivalt üles öeldud, on hageja hüvitisnõue alusetu.

§ 109

lg 1 järgi on hüvitise suuruseks töötaja kolme kuu keskmine töötasu ning hüvitise suurendamiseks puudub alus. Eriliseks asjaoluks hüvitise suurendamiseks ei ole ka hageja väide kooli direktori negatiivse suhtumise kohta temasse. Hageja ei ole tõendanud temal seoses töösuhte lõpetamisega kahju tekkimist. Tööandja maksis hagejale koondamisega ettenähtud hüvitised etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest ja koondamishüvitise, kokku 4435,46 eurot, lisandus puhkusekompensatsioon. Töötukassa maksis hagejale kindlustushüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja töötuskindlustushüvitist. Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada

§ 109lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni, mis oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega tekkinud kahju hüvitamiseks. Kostja esitas protsessuaalse tasaarvestusnõude juhuks, kui kohus asub seisukohale, et hagejaga töösuhte lõpetamine ei olnud õiguspärane. Kostja palub tasaarvestada hagejale makstud hüvitise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest summas 2893,42 eurot (bruto) ning koondamishüvitise summas 1542,04 eurot (bruto). MAAKOHTU LAHEND 3. Maakohus 20. märtsi 2019 otsusega rahuldadas hagi osaliselt, tuvastas poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

§ 89

lg 1 sätestatud aluse (koondamine) puudumise tõttu, lõpetas töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 12.

detsembrist 2017 ja tuvastas hageja õiguse saada kostjalt

§ 109lg 1 alusel hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 4500 eurot.

Maakohus tasaarvestas hageja hüvise nõude temale seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega kostja ja Töötukassa poolt väljamakstud hüvitistega kokku 10 918,92 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et 12. detsembril 2017 on tööandja koostanud ja esitanud töötajale teate töölepingu nr 5/11 lõpetamise kohta, mille kohaselt lõppeb pooltevaheline tööleping

§ 89lg 1 alusel ning töötaja viimane tööpäev on 12.

detsember 2017. Räpina Aianduskooli poolt kohtule esitatud õiendist nähtuvad hagejale lõpparve koosseisus makstud hüvitised brutosummas 4435,46 eurot, sealhulgas koondamishüvitis 1542,04 eurot ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitis 2893,42 eurot. Eesti Töötukassa andmetel on hagejale töötuna arvel oleku perioodil 15.12.2017-07.08.2018 tehtud väljamakseid koondamishüvitisena 1386,76 eurot ning töötuskindlustushüvitised kokku 5095,70 eurot, lisaks väiksemas ulatuses stipendiumi ja sõidutoetust. Asjas on vaidlusaluseks asjaoluks kas töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 89

lg 1 alusel on kehtiv.

§ 89

reguleerib töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja poolt majanduslikel põhjustel ning selle lõike 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). 4 Maakohus tuvastas, et Räpina Aianduskooli arengukava väljavõttest (joonis juhtimisstruktuurist) nähtub, et õppedirektor on struktuuriüksuse õppeosakond juht, kellele alluvad mh juhtõpetajad, Maarja Küla õppejuht jt. Sama nähtub ka õppedirektori ametijuhendist. Vastavalt Räpina Aianduskooli põhimääruse §-le 12 moodustavad kooli struktuuri õppekasvatustöö struktuuriüksused ja õppekasvatustööd toetavad struktuuriüksused. Struktuuriüksuste ülesanded kinnitab nõukogu kooli direktori ettepanekul. Nõukogu on tulenevalt põhimääruse § 8 lõikest 1 kooli kõrgeim kollegiaalne otsustuskogu, lg 2 p 17 kohaselt moodustab ja muudab nõukogu direktori ettepanekul kooli struktuuriüksused. Maakohus leidis, et kooli õppedirektorit ei saa pidada eraldi struktuuriüksuseks, vaid tegemist on töökohaga, kes ühtlasi tulenevalt ametijuhendist juhib ühte struktuuriüksust- õppeosakonda. Põhikirja § 7 lg 2 p 5 kohaselt on kooli töökohtade kinnitamine direktori pädevuses. Maakohus hindas uuritud tõendeid (dokumentaalsed tõendid, poolte vande all antud seletused, tunnistajate K.P. ja T.L. ütlused) nende kogumis ja vastastikuses seoses ning leidis, et tõendite põhjal on võimalik lugeda tuvastatuks et hageja ja Räpina Aianduskooli vahel sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine 12. detsembril 2017.a.

§ 89lg 1 (koondamine) alusel on tühine.

Kostja ei ole teinud usutavaks asjaolu, et hagejaga töösuhte jätkamine õppedirektori ülesannetes oli võimatu õppedirektori töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise või muul töö lõppemise juhul. Kostja ei ole oma väidet, et hageja tööülesanded langesid olulisel määral kokku teiste ametikohtade tööülesannetega tõendanud. Kostja tegevus ametijuhendite korrastamisel (direktor K.Toomi e-kiri töötajatele 15.augustist 2017) kinnitab, et õppedirektori ametijuhendisse jätkus ülesandeid. Kooli direktori ütlused hageja tööülesannete kohta on vastuolulised – ühelt poolt on ta väitnud, et kool on teatud perioodil (2017.a. sügisel) saanud õppedirektorita hakkama, samas on olnud etteheitev, et teatud tööülesanded (töö tasustamist puudutavad) olid ja jäidki õppedirektoril täitmata. Hageja tööülesanded olid 12. detsembril 2017 alles, töö ümberkorraldamine toimus alles 8.jaanuaril 2018.a., Räpina Aianduskooli direktori käskkirjaga määrati õppedirektori ametijuhendi alusel tööülesannete täitjad alates 1.jaanuarist 2018.a. ning 12.märtsil 2018.a., kui likvideeriti õppedirektori ametikoht. Kostja ei ole oma tegevust erinevate ametikohtade tööülesannete kaardistamisel ja analüüsil mingilgi määral dokumenteerinud või kajastatud viisil, mis teeks põhjaliku kaalumise ja analüüsi kohtu jaoks usutavaks. Pigem on kohtule esitatud tõendite, eriti isikuliste tõendite valguses, usutav, et hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise tingis kooli direktori ja õppedirektori omavaheline vastuolu, mille olemasolu on tunnistanud nii hageja, kostja kui ka tunnistajad. Seetõttu lõpetas maakohus pooltevahelise töölepingu vastavalt hageja taotlusele

§ 107lõike 2 alusel alates ajast (12.

detsember 2017), kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et

§ 109

lg 1 alusel kostjalt väljamõistetava hüvist tuleb suurendada kuue kuu töötasu suuruseni 9000 eurot. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita hageja väidet, et töölepingu ülesütlemine oli tema jaoks väga ootamatu. Hageja on ise tunnistanud, et kostja tegi talle ettepaneku töösuhte lõpetamiseks juba 30.oktoobril 2017, taotledes töötajalt nõusolekut tema koondamiseks usalduse kaotuse tõttu. Hageja teadlikkust kinnitavad ka tunnistajate K.P. ja T.L. i ütlused. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Ta on mõned päevad peale töösuhte lõppemist end registreerinud töötukassas ja asunud aktiivselt tööd otsima. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas alus

§ 109

lõikes 1 ettenähtud hüvitise suurendamiseks ning kohus tunnustas hageja õigust hüvitisele tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. 5 Maakohus pidas kostja protsessuaalset tasaarvestuse taotlust põhjendatuks

§ 100lg 5 alusel.

Kostjal on tasaarvestatav nõue hageja vastu summas 4435,46 eurot. Maakohus leidis, et

§ 109

lg 1 järgi ettenähtud hüvitise näol on tegemist tühise töölepingu ülesütlemise tagajärjel töötajale tekkinud kahju hüvitamisega. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 5 tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Antud juhul on selliseks kasuks hagejale väljamakstud töötuskindlustushüvitis 5095,70 eurot ja koondamishüvitis 1386,76 eurot, mida talle ei oleks makstud töölepingu lõpetamisel

§ 107lg 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis hagi hageja kuue kuu töötasu suuruses summas 9000 eurot väljamõistmiseks rahuldamata, tasaarvestas hagejale kohtu poolt välja mõistetud hüvise hagejale seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja ja Töötukassa poolt välja makstud hüvitisega 10 918,92 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub selles osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja hüvitis hageja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses 9000 eurot ja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Hageja leiab, et tema kuue kuu keskmisele töötasule vastava hüvitise väljamõistmine on käesoleval juhul põhjendatud ja õiglane. Hageja hinnangul peaks see, et töötajast sooviti ükskõik millisel viisil vabaneda ja et töölepingu lõpetamise vajadus ei tulenenud objektiivsetest vajadustest ja põhjustest, samuti ebakorrektne käitumine töötajaga enne ülesütlemisavalduse tegemist, andma aluse

§ 109lg 1 sätestatud hüvitise suurendamiseks üle töötaja kolme kuu keskmise töötasu.

12.12.2018.a töölepingu ülesütlemine tuli apellandile ootamatult. Töölepingu lõpetamine õppeaasta keskel muutis uue töö leidmise keerulisemaks. Hageja leidis uue töökoha alles 2018/2019 õppeaastaks, apellant oli 8 kuud töötu. Töökoha puudumine ja teadmatus uue töökoha osas tekitasid paratamatult stressi. Kostja tegevuse tulemusena tekkis hagejal nii varaline kui mittevaraline kahju. Hageja leiab, et kohtuotsusega teostatud nõuete tasaarvestamine ei ole seadusega kooskõlas. Tasaarvestada on võimalik üksnes töötaja ja tööandja vastastikuseid nõudeid. Vastustajal ei ole õigust nõuda apellandilt töötuskindlustushüvitise 5095,70 eurot ega koondamishüvitise 1386,76 eurot tagastamist. Töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest tasutud hüvitise 2893,42 eurot tasaarvestamine ei ole põhjendatud. Töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest tasumisele kuuluv hüvitis on eraldi hüvitis, mis kuulub tasumisele siis, kui tööandja ei täida töölepingu ülesütlemiseks (lõpetamiseks) ette nähtud tähtaegu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt saab apellandile

§ 109

lg 1 tasumisele kuuluvast hüvitisest maha arvata apellandile riigi poolt väljamakstud töötuskindlustushüvitise ja koondamishüvitise, sest see ei ole töölepingu seaduse regulatsiooni ja mõttega kooskõlas. Kohtu seisukohaga nõustumise korral ei ole töötajatel, kellega lõpetatakse tööleping ebaseaduslikult koondamise tõttu, reeglina võimalik reaalselt hüvitist saada ka siis, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse. See välistataks tööandja vastutuse ebaseadusliku tegevuse eest, mis ei oleks kooskõlas

regulatsiooni ja eesmärgiga. Juhul, kui riik peaks apellandilt viimasele tasutud koondamishüvitise 1386,76 eurot tagasi nõudma, tekib olukord, kus apellant peab maksma tagasi summa, mille võrra talle väljamõistetud hüvitis on juba vähendatud. Apellant leiab viidates Riigikohtu üldkogu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, et maakohus ei ole

§ 109

lg 1 sätestatud hüvitisest töötajale tasutud töötuskindlustushüvitise mahaarvamisel arvestanud sellega, et hüvitis hõlmab ka mittevaralist kahju. Maakohtu otsus on 6 ka vastuoluline. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on töötuskindlustushüvitise summas 5095,70 eurot ja riigi poolt apellandile tasutud koondamishüvitise 1386,76 puhul tegemist summadega, mida tuleks kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada, s.o hüvitist tuleb nimetatud summade võrra vähendada. Kohtuotsuse resolutsioonis on kohus aga apellandile riigi poolt tasutud töötuskindlustushüvitise ja koondamishüvitise vastustajalt väljamõistetud hüvitisega tasaarvestanud. Kohtuotsuse järgi on kostja kohustused hageja ees väiksemad kui hageja kohustused kostja ees. Oma õiguste rikkumise tõttu kohtusse pöördunud töötajat ei saa panna halvemasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta oleks aktsepteerinud tööandja ebaseaduslikku tegevust ega oleks töölepingu ülesütlemist vaidlustanud. Maakohus on jätnud ebaõigesti poolte menetluskulud poolte endi kanda. 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine on kehtiv, mistõttu puudub hagejal hüvise saamiseks õigus. Kui ülesütlemine ei oleks kehtiv, siis tuleks hüvitist vähendada hageja konfliktsuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud temal mittevaralise kahju tekkimist. Kaebusest ei nähtu, miks hageja ei saanud asuda tööle varem kui 2018/2019 õppeaastal. Hagejal oli kohustus otsida uut tööd, kusjuures hageja arusaam, et ta peaks leidma samaväärse erialase töö, on ekslik. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõiguse piire, jättes arvestamata, et

§ 109

lg 1 kohasest hüvitisest tuleb eelduslikult maha arvata VÕS § 127 lg 5 kohaselt tööandja poolt töölepingu erakorralisel ülesütlemisel makstud hüvitised kui kasu, mida ta sai väidetava kahju tekitanud teo tõttu. Maakohus ei arvestanud hüvise määramisel VÕS § 139 lg-s 1 sätestatut, maakohus ei arvestanud, et apellandi käitumine töösuhtes oli etteheidetav. Maakohus ei ole hageja hüvitise nõude tasaarvestamisel eksinud ega kohaldanud valesti materiaalõigust. Töötuskindlustuse hüvitise summas 5095,70 eurot maha arvamine

§ 109lg 1 järgsest hüvitisest on kostja hinnangul õigustatud.

Kohtu seisukoht, et hagejal puudub reaalne hüvitise nõue on lõppjäreldusena õige.

1. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. märtsi 2019 kohtuotsuse osas, millega rahuldati hageja nõue osaliselt ning tuvastati poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 5/11 erakorraline ülesütlemise tööandja poolt tühisus, lõpetati tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 12.12.2017.

a ning tuvastati, et Liina Palul on õigus saada Eesti Vabariigilt (Räpina Aianduskooli kaudu)

§ 109

lg 1 alusel hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 4500 eurot (kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 kuni 4), samuti tühistada kohtuotsus menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi terves ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tsiviilasjas kogutud tõendeid, kui tuvastas töölepingu erakorraliseks ütlemiseks

§ 89lg 1 järgi aluse puudumise.

Maakohus on seadusevastaselt kitsendanud

§ 89

lg 1 kohaldamisala, leides kohtuotsuse punktis 25, et „

§ 89

lg 1 kohaldamine on põhjendatud vaid juhul, kui töö, mida töötaja tegi on lõppenud“. Koondamissituatsiooniks on ka olukord, kus töötaja poolt tehtud tööd hakatakse tegema teisel viisil, teistel tingimustel või teiste töötajate poolt. Maakohus on lähtunud alusetult ning seadusevastaselt töö ümberkorralduste hindamisel formaalsetest aspektidest ning asjaolust, kas tööandja koondamist eelnevalt kellegagi arutas või mitte ning millal on koostatud tööülesannete ümberjagamise käskkiri kui formaalne dokument. 7 Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline. Kohtuotsuse punktis 18 on maakohus leidnud, et kooli direktor oli kooli põhimääruse § 7 lg 2 p 5 kohaselt õigustatud ja pädev otsustama töökohtade loomise või kaotamise üle. Tuvastades selle õiguse oleks maakohus saanud hagi rahuldada vaid juhul, kui ta oleks tuvastanud, et kooli direktor rikkus hagejaga töölepingu lõpetamisel

§ 89lg 4 ja 5 sätestatud piiranguid.

Töölepingu erakorralist ülesütlemist majanduslikel põhjustel ei välista ka see, kui tööandja arvestab töö koondatavate isikute valimisel töötajate hulgast ka töötaja isikuomadusi või suhtlemisoskust.

§ 89

mõte on, et tööandja on täielikult vaba otsustama, milliseid ametikohti ta vajab ning kuidas tööd korraldab.

§ 89

puhul on tegemist tööandja jaoks analoogse alusega töötaja õigusele töölepingu lõpetamiseks

§ 85lg 1 alusel.

Maakohtu poolt ekslikult töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise tõttu on alusetu maakohtu poolt töölepingu lõpetamine

§ 107lg 2 alusel ning Liina Palule hüvitise saamise õiguse tuvastamine.

Isegi kui töölepingu ülesütlemine oleks tühine ja

§ 107

lg 2 kohaldamiseks oleks alus, tuleks arvestada hageja konfliktsust ning kohus oleks pidanud hüvitist

§ 109lg 1 teise lause alusel vähendama vähemalt kolm korda.

Maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 5 toodud tasaarvestuse puhul on tegemist tehnilist laadi punktiga (sisult kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramisega). Kui ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei rahulda, siis jääb kostja oma protsessuaalse tasaarvestusavalduse juurde ning sel juhul tuleb tasaarvestuse osas jätta kehtima ka maakohtu otsus. Kostja leiab, et maakohus ei ole igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis hinnanud kogutud tõendeid, samuti on ebaõige kohtu järeldus, et töölepingu 12.12.2017 erakorralise ülesütlemise põhjuseks ei olnud majanduslikud põhjused. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 442 lg 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõudeid. Nimetatud rikkumised on viinud ebaõige lahendi tegemisele. Maakohus on vääralt jaganud tõendamiskoormise. Maakohus on seadusevastaselt seadnud eelduse, et erakorraline ülesütlemine on tühine ning ülesütlemise aluseks ei olnud majanduslikud asjaolud. Maakohus on pannud kostjale kohustuse tõendada vastupidist. Tööandja ei pea põhistama majanduslike põhjuste olemasolu ja töökoha kaotamise asjaolusid, kui töötaja ei tugine mõnele koondamist piiravale või tõendamiskoormist ümberjagavale asjaolule (tõendamiskoormise keeravad ümber nt

§ 92lg 2 ja 3).

Maakohus on kohtuotsuse p 25 teises lõigus möönnud, et kostja on töökohtade olemasolu ja nende majanduslikku otstarbekust kaalunud, kuid jätnud selle tähelepanuta kuna „kahjuks ei ole kostja eelnimetatud tegevused mingilgi määral dokumenteeritud või kajastatud viisil, mis teeks põhjaliku kaalumise ja analüüsi kohtu jaoks usutavaks.“ Sellega on kohus on jätnud väited ja kooli direktori vande all antud ütlused selle kohta hindamata arusaamatute vorminõuete tõttu. Töö ümberkorraldamisele ei ole seadusega seatud vorminõudeid või tähtaegu, seega ei saa sellele tugineda. Maakohus on jätnud ka tähelepanuta asjaolu, et Räpina Aianduskoolis ei ole juba 1,5 aastat ametikohta, mida täitis varasemalt hageja. Maakohus on kostja poolt esitatud tõendeid ametikoha kaotamise asjaolude kohta (nt kooli direktori vande all antud ütlused, õppedirektori ülesannete ümberjaotamise käskkirjad), uurinud ja hinnanud valikuliselt ja ühekülgselt ning sekkunud kostja majandustegevusse.

1. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole tõendanud hageja töö lõppemist. Hageja töömaht ei olnud vähenenud ja hageja töö ei olnud ümberkorraldatud. Kui 8 hageja tööülesanded oleksid langenud kokku teiste töötajate omadega, siis ei oleks kostjal olnud vajadust pärast hagejaga töölepingu lõpetamist määrata tema tööülesannete täitjad. Kostja väited selles, et ta kaardistas
2. oktoobriks 2017 erinevate ametikohtadega seotud ülesanded, on vastuolus koolidirektor K. Toomi tegevusega pärast
3. oktoobrit 2017 ning
4. detsembril 2017 tutvumiseks välja saadetud töökorralduseeskirjadega. Töölepingu ülesütlemisel ega maakohtus ei tuginenud kostja sellele, et töölepingu ülesütlemise tingisid hageja isikuomadused ja/või suhtlemisoskus. Väited, et hageja on konfliktne, on alusetud. Koolidirektor on oma diskretsiooniõiguse teostamisel seotud kooli tegevust puudutavate alusdokumentidega, sh arengukavaga. Asjaolu, et õppedirektori ametikohta alates detsembrist 2017 ei eksisteeri, ei tõenda töölepingu ülesütlemise kehtivust. Kostja on tänaseks nn olude sunnil teinud töös ümberkorraldusi tulenevalt sellest, et koolis ei tööta enam õppedirektorit, kuid töö ümberkorraldamine oli hagejaga töölepingu ülesütlemise tagajärg aga mitte põhjus. Kostja on loonud õppeosakonna juhi ametikoha. Hageja töötamise ajal juhtis õppeosakonda õppedirektor. Seega on vajadus hageja ametikoha järele olemas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaal- ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu hageja hüvitise saamise õiguse tuvastamise ulatuse ja töölepingu lõpetamise aja osas, samuti osas, milles maakohus tasaarvestas hageja hüvitisenõude tööandja ja Töötukassa väljamakstud hüvitisega kokku 10 918,92 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega loeb töölepingu hagejaga lõpetatuks
6. veebruaril 2018, määrab hagejale

§ 109

lg 1 järgi hüvitiseks kolme kuu keskmise palga suuruse summa (bruto), mille tasaarvestab tööandja poolt makstud koondamishüvitisega 1542,04 eurot (bruto). Ülejäänud osas (st töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamises ja töölepingu lõpetamises

§ 107lg 2 alusel) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta kostja kanda.

1. Asjas ei ole vaidlust, et hageja töötas Räpina Aianduskoolis töölepingu alusel õppedirektorina kuni
2. detsembrini
3. Nimetatud päeval lõpetas tööandja hagejaga töölepingu

§ 89lg 1 alusel koondamise tõttu.

Maakohus tuvastas hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning lõpetas vastavalt hageja taotlusele töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 12.

detsembrist

1. Maakohus leidis, et hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja hinnanguga tõenditele ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
2. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole ebaõigesti kitsendanud

§ 89lg 1 kohaldamisala.

Maakohus üksnes hindas asjas kogutud tõendite alusel olukorda, millega kostja põhjendas hageja koondamist.

§ 89

lg 1 kohaldamise eelduseks on kas töömahu vähenemine, töö ümberkorraldamine või mu põhjus töö lõppemiseks. Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 24 jõudnud õigele järeldusele, et ühegi loetletud eelduse esinemist ei ole kostja suutnud menetluses tõendada. Maakohus on seejuures hinnanud kogumis otsuse põhjenduste p-des 15-23 kirjeldatud ning analüüsitud tõendeid ega ole oma hinnangu kujundamisel lähtunud üksnes töö ümberkorraldamise formaalsetest aspektidest. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et töölepingu ülesütlemist ei muuda õiguspäraseks asjaolu, et vastavalt kooli põhimääruse § 7 lg 2 p-le 4 on kooli direktoril õigus töötajatega töölepinguid sõlmida ja neid üles öelda. Nõustuda tuleb hagejaga, et koolidirektor on oma 9 diskretsiooniõiguse teostamisel seotud kooli tegevust puudutavate alusdokumentidega, sh kooli põhimääruse ja arengukavaga. Õppedirektori töö väidetav ümberkorraldamine ei ole nimetatud dokumentidega kooskõlas. Vastavalt kooli põhimäärusele §-le 12 on koolil õppekasvatustöö struktuuriüksused ja õppekasvatustööd toetavad struktuuriüksused. Vastavalt kooli arengukavaga kehtestatud juhtimisstruktuurile (lk 12) juhtis õppedirektor õppeosakonda ja vastavalt õppedirektori ametijuhendile oli tema ülesandeks mh kooli õpetajaskonna juhtimine. Kuna vastavalt kooli põhimäärusele juhib kooli direktor koostöös nõukogu ja kooli nõunike koguga, siis eeldaks kooli õppekasvatustöö struktuuriüksuste (õppeosakonna) juhtimise tegelik ümberkorraldamine nimetatud kollegiaalsete organitega eelnevat läbiarutamist või vähemalt informeerimist. Nimetatud tegevusi aga ei toimunud, nagu maakohus õigesti tuvastas. Sellest sai maakohus järeldada, et tegelikult koondamissituatsiooni ei olnud ning õppedirektori töö ümberkorraldamisega hakkas direktor tegelema alles pärast hagejaga töölepingu ülesütlemist. See on tõendatud e-kirjaga töötajatele ja 8. jaanuari 2018 käskkirjaga töö ümberjaotamiseks. Kuna käskkirjaga on pandud töötajatele töökohustusi, siis saab eeldada, et varasemalt need töötajate töökohustused ei olnud. Kuna kohtule ei ole esitatud töötajate seniseid ametijuhendeid, siis on tõendamata kostja väited, et õppedirektori töökohustused olid dubleeriva iseloomuga, mis selgus kostjale juba 30. oktoobriks 2017. Ringkonnakohus märgib, et täiendavate tööülesannete panemist töötajatele saab käsitleda töölepingu muutmisena, mis on võimalik üksnes poolte kokkuleppel. 11. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tööandja diskretsioon töölepingu ülesütlemiseks koondamise tõttu on piiratud üksnes

§ 89lg-tes 4 ja 5 ette nähtuga.

Nimetatud piirangutega peab tööandja arvestama juhul, kui eelnevalt on täidetud

§ 89lg-s 1 sätestatud üldised koondamise eeldused.

Antud juhul need eeldused täidetud ei olnud, st õppedirektori töömaht ei olnud vähenenud, töö ei olnud ümberkorraldatud ega lõppenud.

§ 89

mõte ei ole anda tööandjale täielik vabadus töötajatega töölepingute ülesütlemiseks ka juhul, kui töökorralduslikult selleks põhjus puudub. Hüvitiste maksmise kohustus ei saa olla õigustuseks sellise suvaõiguse taotlemisel.

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole töölepingu ülesütlemisel ega ka maakohtu menetluses tuginenud hageja väidetavale konfliktsusele ja suhtlemisvõime puudumisele. Seetõttu jätab ringkonnakohus need apellatsioonimenetluses esitatud väited TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel tähelepanuta ja ei arvesta nende väidetega hüvitise suuruse määramisel. Need väited on ka tõendamata.
2. Kuna maakohus tuvastas õigesti töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, oli maakohus õigustatud otsustama töölepingu lõpetamise

§ 107lg 1 ja 2 alusel.

Nimetatud sätete kohaselt lõpetab kohus tööandja või töötaja taotluse alusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Maakohus lõpetas töölepingu

1. detsembrist 2017 nagu taotles hageja. Maakohus jättis aga tuvastamata, millal oleks tööleping ülesütlemise kehtivuse korral lõppenud. Pooltel puudub vaidlus, et hageja töötas kostja juures alates
2. märtsist 2011, st kauem kui viis aastat. Sellisel juhul peab tööandja

§ 97

lg 2 kohaselt töölepingu erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva. Tööandja ütles hagejale töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, kasutades

§ 100

lg-s 5 ettenähtud võimalust maksta hagejale hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, st 60 päeva eest (lk 10). Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kohus lõpetab töölepingu kooskõlas

§ 107

lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20;
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16;
3. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-708, p 18). Tegemist on õiguse kohaldamisega ja 10 kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 järgi seotud poolte õiguslike väidetega (vt Riigikohtu
4. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-708 p 18). Ringkonnakohus leiab, et töölepingu ülesütlemise kehtivuse korral oleks hagejaga sõlmitud tööleping lõppenud 60 päeva pärast hagejale ülesütlemise teate kätte toimetamist
5. detsembril 2017, st
6. veebruaril
7. Kostja poolt hagejale tasutud hüvitis 2893,42 eurot 60 kalendripäeva eest tuleb lugeda töölepingu järgi makstud töötasuks. Vastavalt tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p-s
8. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ebaõigesti rahuldas 2893,42 euro ulatuses kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse

§ 100lg 5 alusel.

14. Tööandja poolt

§ 100

lg 1 alusel tasutud koondamishüvitise 1542,04 eurot tasaarvestamist hagejale makstava hüvitisega

§ 109

lg 1 alusel ei ole hageja apellatsioonkaebuses sisuliselt vaidlustanud ja maakohtu otsus on selles osas põhjendatud. 15. Pooled vaidlevad kostjalt hageja kasuks

§ 109lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse üle.

Hageja on taotlenud koos

§ 107

kohaldamisega hüvitist

§ 109lg 1 teise lause alusel 6 kuu keskmise töötasu ulatuses 9000 eurot.

Maakohus tuvastas hageja õiguse saada hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hüvitise suuruse osas (3 kuu keskmine töötasu) jätta muutmata, muuta tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 109

lg 1 järgi kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107

lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tegemist on hüvitise reegelmääraga.

§ 109

lg 1 teine lause annab kohtule õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS

1. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1 ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus reegelmäärast suurema hüvitise väljamõistmist õigustavaid asjaolusid käesolevas asjas ei tuvastanud. Kuigi hageja koondati ilma varasema teavituseta keset õppeaastat, mis raskendas hagejal uut töökohta otsida, tagas hageja varalised õigused ja saamata jäänud tulu eelkõige Töötukassa poolt makstud toetused. Maakohus on asjas tuvastanud, et hageja on saanud Töötukassalt toetusi kokku 6482.46 eurot. Tööandja maksis vähem etteteatatud aja eest kompensatsiooni hageja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses ja puhkusekompensatsiooni kasutamata jäänud puhkusepäevade eest. Hageja avaldas, et oli alates detsembrist 2017 töötu 8 kuud, mille jooksul oleks hageja teeninud endisel töökohal 8 x 1500 = 12000 eurot (bruto). Arvestades samal perioodil hagejale Töötukassa ja kostja poolt tasutut, on hageja sissetulekud sellel perioodil samas suurusjärgus säilinud ja seda tuleb kohtul VÕS § 127 lg 5 alusel hüvitise suuruse määramisel arvestada. Muu võimalik hagejal tekkinud varaline kahju on kaetud kolme kuu suuruse hüvitisega. Hageja välja toodud asjaolu, et direktoril olid isiklikud motiivid just hagejaga töölepingu lõpetamiseks, ei õigusta hagejale suurema hüvitise määramist. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja taotlustega vähendada hagejale makstavat hüvitist nullini. 11 Reegelmäära suurune hüvitis on kooskõlas mõlema poole huvidega, sh arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole kasumit saav äriühing, hagejale väljamõistetav hüvitis ei koorma kostjat liigselt ega rikasta hagejat alusetult, kuid tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamise. Hagejale väljamõistetav hüvitis vastab ühiskonna üldise heaolu tasemele ja ei riiva mõistliku isiku õiglustunnet. Mõistliku inimese õigustunnet riivaks olukord, kui isik, kelle töölepingu on haridusasutus üles öelnud ebaseaduslikult keset õppeaastat ja ta ei saaks sellega seoses mitte mingit hüvitist.
2. Riigikohus on
3. mai 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-6057 selgitanud, et

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2-32.5). Tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 on Riigikohus pidanud põhjendatuks asetada töötaja hüvitist makstes olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui tööandja ei oleks töölepingut ebaseaduslikult üles öelnud (st oleks saanud kokkulepitud tasu).

§ 109

lg 1 järgne hüvitis tuleb välja mõista ühe summana, kuid see hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ja selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (Riigikohtu

1. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16708/54;
2. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud talle mittevaralise kahju tekkimist. Kolme kuu reegelmääras välja mõistetav hüvitis sisaldab ka mittevaralise kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle hageja keskmise palga suuruse üle. Hüvitise suuruseks on 3x 1500 = 4500 eurot (bruto), millega kuulub tasaarvestamisele koondamishüvis 1542,04 eurot (bruto) (vt otsuse p 14).
3. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet osas, milles maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused on vastuolus. Kui otsuse põhjendustes maakohus käsitles Töötukassa poolt hagejale makstud hüvitisi

§ 109

lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamist tingivate asjaoludena VÕS § 127 lg 5 alusel, siis otsuse resolutsioonis teostas maakohus tasaarvestuse, mida kostja ei taotlenud. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt VÕS § 197 lg-le 1 võib tasaarvestada üksnes vastastikuseid nõudeid, mistõttu saab töövaidluses tasaarvestada üksnes töötaja ja tööandja nõudeid. Maakohtu ebaõige otsuse tulemusena jäi hageja töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seoses igasugusest hüvitisest üldse ilma ja otsuse järgi tekiks tal lisaks riigi ees tagasimakse kohustus. 18. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada. Hageja põhinõue on suunatud töölepingu ülesütlemise kehtivuse vaidlustamisele ja selles osas hageja nõue rahuldatakse. Hageja on esitanud kaasnevalt ka hüvitisenõude, mis rahuldatakse hageja taotletust väiksemas suuruses. Hüvitise suuruse määramine

§ 109

lõikes 1 sätestatud reegelmäärast suuremas määras on kohtu diskretsiooniõigus ning asjaolu, et kohus ei pidanud võimalikuks suurendada hagejale

§ 109

lg 1 esimese lause alusel väljamõistetava hüvitise suurust, ei anna alust jätta poolte menetluskulusid poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses 12 kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolevas asjas on pooled maakohtu menetluses kompromissiläbirääkimisi pidanud (lk 85 p, 88). Kostja nõustus hüvitisena tasuma maksimaalselt hageja ühe kuu keskmise palga, kui menetluskulud jääksid poolte endi kanda. Maakohtu ettepanek hüvitise suuruse osas oli 3500 eurot (lk 85 p) ehk siis sellesarnases ulatuses nagu ringkonnakohus otsustas. Nimetatud asjaoludel on õiglane ja põhjendatud jätta kõik poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

1. Hageja menetluskulu suuruseks maakohtus on 2970 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi 22, 5 h tunnihinnaga 132 eurot (sh käibemaks) (lk 113-114). Hageja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus on 924 eurot 7, 5 h osutatud õigusabi eest. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus suuruses. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulusid maakohtus tuleb vähendada kliendiga nõupidamistele kulunud aja 3 h võrra. Nimetatud kulu peab olema hõlmatud menetlusdokumentide koostamisele kulunud ajaga. Hageja põhjendatud menetluskulu maakohtus on 19,5 h õigusabi eest 2574 eurot. Kuna maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad pooled, siis tuleb pidada menetluskulu ringkonnakohtus 924 eurot põhjendatuks. Ringkonnakohus märgib, et ka vastaspoole (riigi) menetluskulud esindaja õigusabile on samas suurusjärgus, mis põhistab samuti hageja õigusabikulude vajalikkust. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuluna maakohtus 2574 eurot ja ringkonnakohtus 924 eurot (koos käibemaksuga). Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Maakohtule on etteheidetav hagi hinna määramata jätmine. Igal tsiviilasjal on hind (TsMS § 122), sõltumata sellest, kas hagi esitamine on riigilõivuvaba. Lõppkokkuvõttes on tsiviilasja hinna määramine kohtu kohustus (TsMS § 136). Ringkonnakohus määrab asja hinnaks maakohtus TsMS § 134 lg 3 alusel 9000 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks