1-19-4435 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja arutati 09.09.2019, 11.09.2019, 13.09.2019 ja 02.10.2019, av

§ 119

lg 1,

§ 121

lg 2 p 3 järgi, üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Luuk Süüdistatav Valentin Ivanov isikukood 38706282218; elukoht XXX; määratlemata kodakondsus; põhiharidus; emakeel vene keel; töökoht puudub; varem kriminaalkorras 1-l korral karistatud; tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja Kaitsja Lembit Nirgi asenduskaitsja Sergei Politšev RESOLUTSIOON Mõista Valentin Ivanov

§ 119lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Tunnistada Valentin Ivanov süüdi 16.07.2017 ja 13.12.2017 toime pandud kuritegudes

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõista talle

§ 44

alusel karistuseks rahaline karistus 300 (kolmesaja) päevamäära ulatuses (kohaldamisele kuulub miinimumpäevamäär 10 eurot), s.o summas 3 000 (kolm tuhat) eurot.

§ 65

lg 2 ja

§ 74

lg 6 alusel moodustada liitkaristus käesoleva otsusega karistuseks mõistetud rahalise karistusest, s.o 3 000 (kolm tuhat) eurot, ja Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 08.09.2016 kohtuotsuse nr 1-16-7637 järgi mõistetud ja ärakandmata karistusest, s.o 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Jätta

§ 74

lg 6 alusel Valentin Ivanovile eelmise kuriteo eest mõistetud karistus, s.o 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust täitmisele pööramata. Viia rahaline karistus täide iseseisvalt. 1 1-19-4435 Rahaline karistus tuleb tasuda ühe

§ 119

lg 1 järgi määrab kohus jätta osa menetluskuludest ehk 129.40 eurot (täiendekspertiisi kulu 97 eurot ja osa õigusabikulust) KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Mõista Valentin Ivanovilt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p-de 3, 4 ning 9 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud kogusummas 2188 (kaks tuhat ükssada kaheksakümmend kaheksa) eurot ja 62 senti (810 eurot sundraha ja 1378,62 eurot muu menetluskulu). KrMS § 180 lg 1 kohustub Valentin Ivanov hüvitama temalt väljamõistetud riigi nõude menetluskulude näol kogusummas 2188 (kaks tuhat ükssada kaheksakümmend kaheksa) eurot ja 62 senti alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700054351 ning selgitus „Vitali Ivanov, 1-19-4435, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahaline nõue pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse see täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib otsust vaidlustada apellatsiooni korras, on kohustatud sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 29.11.2019. Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 29.11.2019. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus 2 1-19-4435 tutvumiseks kättesaadav. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATU 1. V. Ivanovi süüdistatakse kahes isikuvastases kuriteos. Süüdistuse kohaselt pani ta 16.07.2017 M V suhtes toime

§ 119

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning 13.12.2017 A M suhtes

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. 31.05.2019 koostatud süüdistusakt neis süüdistustes saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja samal päeval ja kriminaalasi nr 1-19-4435 jagati kohtute infosüsteemi (KIS) kaudu kohtunik Heili Sepp menetlusse. 11.06.2019 toimunud eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal puudusid vastuväiteid ka V. Ivanovi kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu 12.06.2019 määrusega andis kohus V. Ivanovi kohtu alla.
2. Kohtuistungil ütles süüdistatav V. Ivanov, et süüdistus on talle arusaadav, kuid kummaski süüdistuspunktis ennast süüdi ei tunnistanud. Samuti keeldus ta kohtuistungil ütluste andmisest.
3. Prokurör leidis, et kohtuliku uurimise käigus leidsid kinnitust V. Ivanovile etteheidetavate tegude faktilised asjaolud ja teo kirjeldus ei erinenud eeluurimisel tuvastatust. Prokurör palus V. Ivanovi

§ 119lg 1 järgi süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.

Samuti palus prokurör V. Ivanovi süüdi tunnistada

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust ning

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus Viru Maakohtu 08.09.2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga ning lõplikuks karistuseks mõista V. Ivanovile 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. 5. Kaitsja leidis, et süüdistus

§ 119lg 1 järgi ei ole põhjendatud ning palus V.

Ivanovi selles episoodis õigeks mõista. Kokkuvõtvalt oli kaitsja seisukohal, et kannatanu M. V ei olnud seisuga 16.07.2017 parema neeru kapslialuse rebendit, kuna tehtud uuringute tulemusena ei olnud sellist kehavigastust tuvastatud ega diagnoositud, kuna selleks puudus kliiniline näidustus. Isegi kui kohus jõuab järeldusele, et 16.07.2017 tekitas just V. Ivanov kannatanule kehavigastused, siis ei ole alust kvalifitseerida süüdistatava tegevust

§ 119

lg 1 järgi, kuna puudub põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja saabunud tagajärjega, s.o parema neeru kapslialuse rebendi, vahel. Kaitsja arvamusel tuleks V. Ivanovi tegevus kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

Kaitsja leidis, et põhjendatud ei ole ka V. Ivanovile esitatud süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi ning palus ka selles episoodis V.

Ivanov õigeks mõista. Alternatiivselt, kui kohus peab esitatud süüdistust põhjendatuks, palus kaitsja mõista V. Ivanovile karistuse, mis ei ole seotud vangistusega, eeskätt rahalise karistuse. Süüdistataval on olemas sissetulek ning tuleb arvestada järgmist: sündmused toimusid juulis ja detsembris 2017, s.o umbes 2 aastat tagasi; alates detsembrist 2017 kuni käesoleva ajani ei ole V. Ivanov uusi kuritegusid toime pannud; episoodis, kus kannatanuks on A. M , avaldas kannatanu, et talle tekitati kerge valu ning sündmuskohal palus süüdistatav vabandust, mistõttu ei ole süüdistatava süü suur; V. Ivanov töötab ning tema ülalpidamisel on alaealine laps. Muuhulgas märgib kaitsja, et vaatamata sellele, et seisuga juuli ja detsember 2017 oli V. Ivanovile määratud katseaeg teise Viru Maakohtu kohtuotsuse alusel, käesolevas kriminaalasjas, kohtueelses menetluses oli tema suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld. Prokuratuur ei taotlenud tol ajal V. Ivanovi vahistamist ja vanglakaristus, mis oli talle määratud Viru Maakohtu eelmise kohtuotsuse järgi, ei olnud täitmisele pööratud. Sel põhjusel pole käesoleval ajal, s.o peaaegu 2 aasta möödumisel, otstarbekas V. Ivanovile vanglakaristust määrata ja liita mõistetud karistus eelmise kohtuotsusega mõistetud vanglakaristusega. Kaitsja hinnangul tulnuks seda karistuse liiki kohaldada õigeaegselt. 6. Kohtuistungil kuulati üle kannatanud M V ja A M ning tunnistajad V P ja A K ; kuna süüdistatav keeldus ütluste andmisest, uuriti KrMS § 294 p 1 alusel tema kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlusi (kd 2, tl 109-115). Kohus uuris kohtuistungil ka prokuratuuri esitatud kirjalikke tõendeid, mis olid nimetatud süüdistusaktis ja mida kohus käsitleb täpsemalt allpool vastavate süüdistuspunktide juures. MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED 3 1-19-4435 7. Vastavalt KrMS §-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on osaliselt tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. A. Süüdistus M V vastu toime pandud kuriteos A.

1. Faktilised asjaolud
2. Valentin Ivanovi süüdistatakse selles, et ta lõi 16.07.2017 kella 03:30 paiku tahtlikult XXX tänaval asuva baari juures M V korduvalt rusikaga näkku ja selja piirkonda. Selle tegevusega tekitas V. Ivanov M. V füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul. Keha piirkonda löömiste tagajärjena põhjustas V.Ivanov M. V ettevaatamatusest parema neeru kapslialuse rebendi, mille tagajärjel peale vere kogunemist neerukapsli alla viimane lõhkes neeruümbrise verevalumi ja neeru abstsessi (mädane põletik) moodustumisega. M. V sedastatud vigastus neerurebendina, ohustades elu vigastuse tekitamise momendil, põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse.
3. Kohtu hinnangul on tõenditega kinnitust leidnud järgmine osa süüdistuses kirjeldatust: Valentin Ivanov lõi 16.07.2017 kella 03:30 paiku tahtlikult XXX tänaval asuva baari juures M V korduvalt rusikaga näkku ja selja piirkonda, tekitades nii M. V füüsilist valu, verevalumid parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas ning pehmete kudede põrutuse rindkerel ja paremal pool kõhul.
4. Sündmuste toimumist just sel viisil kinnitavad esmalt kannatanu M V ütlused (I kd, tl 36-42), mida neis faktides kinnitavad peaaegu kõik tõendid – tunnistaja V P ütlused (I kd, tl 51-55), 16.07.2017 hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestus (teabetalletus) koos sündmuse protokollarvestuskaardiga (II kd, tl 1-5) ja salvestuse vaatlusprotokoll (II kd, tl. 6-9), perearst J L vastus päringule koos dokumentidega (16.04.2018) ning SA Ida-Viru Keskhaigla vastus dokumentide päringule ja tõend M V vigastuste kohta ning patsiendikaart nr XXX (dokumentaalsed tõendid; II kd, tl. 10-16, 37-40), M. V kiirabikaart 16.07.2017 kohta (dokumentaalne tõend, II kd, tl 66), M. V st 16.07.2017 tehtud fotod (teabetalletused) (II kd, tl 64-65) ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX (20.06.2018; II kd, tl 43-51).
5. Kõigepealt tuleb märkida, et süüdistus tugineb oluliselt M V ütlustele, kes on V. Ivanovi tegude osas ainus otsene tõend. V. Ivanov ise oma tegusid ei tunnista ning polnud ka pealtnägijaid ega näiteks objektiivset salvestust kuriteosündmusest endast. Tegemist ei ole siiski läbinisti nn sõna-sõnavastu olukorraga (vt nt RKKKo 1-16-9964, p 6), kuna näiteks M. V vigastused on küllaldaselt kinnitust leidnud erinevate dokumentaalsete tõendite ja ekspertiisidega, kannatanu viibimist sel ajal just süüdistuses nimetatud kohas ja tema läbipekstust kinnitab ka tunnistaja P . Sellegipoolest leiab kohus, et kuna seda, et vägivalda tarvitas just V. Ivanov, kinnitab vaid M. V , on ülioluline hinnata M. V ütlusi erilise tähelepanelikkusega ja pöörata nende usaldusväärusele süvendatud tähelepanu.
6. M. V (I kd, tl 36-42) andis põhjalikul ristküsitlusel kohtuistungil järgmiseid ütlusi. V. Ivanoviga on ta elanud ühes külas alates lapsepõlvest, aga lähedasi suhteid neil pole olnud, suhted on olnud tere ja head aega tasandil. Kuriteo kohta selgitas ta, et sai 2017 juulis V. Ivanovilt peksa XXX oleva baari nurga peal. Baarist läks ta läbi pärast tööd, käis baaris sees, ei näinud seal inimest, keda otsis, tuli siis sealt välja. Baaris oli ka Valentin Ivanov ja mõned muud tuttavad. Kui kannatanu baarist väljus, võttis ta telefoni, et hakata helistama, ja kuulis, et kedagi hõigatakse. Vist nimepidi teda hüüti. Ta ei pannud alguses tähele ja kõndis edasi, siis keeras ringi, vaatas, kes on ja saigi vastu vahtimist esimest korda. Lööja oli Valentin. Ta lõi rusikaga vastu nägu paremale poole, kuskile keskele, silma alla. See oli valus. Kannatanu küsis, mida ta teeb, aga siis vaatas, et käsi hakkab jälle tõusma ja jooksis minema. Kannatanu jooksin baari nurga taha, vaatas, et vist on /lööja/ maha jäänud ja hakkas jälle telefoni 4 1-19-4435 vaatama, aga kui ta jõudis jõudsin järgmise nurga taha, siis avastas, et ta on ikkagi tal järel. Mingit verbaalset suhtlust neil järgi tulemise ajal polnud. Teise nurga taha jõudes sai kannatanu järjekordse laksu rusikaga näkku. Siis oli juba nii valus, et ta hoidis kätega näost kinni ja keeras näo vastu seina, et nägu kaitsta. Siis sai ta samalt mehelt löögi vastu külge esimene kord ja siis teine kord juba kukkus maha. Esimese löögi järel tundis ta teravat valu, teise löögi järel kukkus ta istukile, oli valus. Järgnevat kirjeldas kannatanu nii: „Siis ma istusin seal kõveras maas lihtsalt, siis midagi veel rääkis, ma isegi ei pannud tähele või ma tean, et ta midagi rääkis, aga ma olin võib-olla šokis, ei saanud arugi, käskis veel otsa vaadata ja siis läks minema, midagi rääkis ja läks minema. /…/Ma istusin seal maas ja siis ma kuulsin pärast, et mingi auto sõidab, siis ma mõtlesin, et jumala eest ma kuhugi ette ei jää, aga auto oli küll tema oma, mis sealt minema sõitis, nii et rohkem ma ei tea midagi. Ma ei saa väita, et see tema sees oli, sest ma ei näinud, aga ma võin eeldada lihtsalt. Aga tema auto oli jah.“ Sõiduk oli Volkswagen Golf. Pärast seda helistas kannatanu politseisse, umbes samal ajal käis kannatanu juures ka Ivanovi elukaaslane, kelle kannatanu „saatis pikalt“. Siis rääkis kannatanu telefonitsi oma sõbranna V P , nuttis talle telefonis, ütles, et sai baari nurga peal peksa. V tuli tema juurde ja talle ta ütles ka, kes peksis. Samuti helistas ta häirekeskusesse ja kutsus politsei välja. Järgneva kohta selgitas ta nii: „Kui me minu maja nurga juurde hakkasime jõudma, siis ma nägin, et mingi auto jäi seisma, politsei tuli välja, ju siis oli mu näost aru saada, et mina kutsusin. Siis nad küsisid, kas meie kutsusime, ma ütlesin jah. Siis me läksime politseisse ja sõbranna tuli ka kaasa. Pilti tehti näost, kiirabi vist käis ka, aga ma ei saanud kaasa minna, kuna ajaliselt ei oleks välja tulnud, mul olid lapsed kodus, ema pidi kell 7 tööle minema.“ Kannatanu, kes töötas pubis teenindajana, oli pärast seda mitu nädalat haiguslehel, „sest ta ei saanud juba esiteks sellepärast, et nägu on katki, tööle minna.“
7. Lisaks selgitas kannatanu küsimustele vastates, et politseis fikseeriti tema vigastused nii, et tehti pilti, mida ta algul ei tahtnud, sest „pole eriti kena.“ Enne löömist hõikas lööja tema nime. Küsimusele, miks ei jooksnud ta baari juures väljas olnud inimeste juurde, vastas kannatanu: „Ma ei tea, mul ei olnud üldse sellist mõtetki. Esimese asjana oli mõte jooksu panna ja kõik, sest ma arvasin, et keegi ju ometi järgi jooksma ei hakka.“ Ta täpsustas, et „esimene kord ma lihtsalt panin jooksu ja teine kord mõtlesin midagi, karjuda. Ma ei jõudnudki karjuda, see kõik käis nii ruttu.“ Kohtu küsimustele selgitas kannatanu, et elab nüüd süüdistatavaga samas majas, samas sissekäigus; XXX elas ta ka lapsepõlves koos Valentin Ivanoviga ja mäletab teda juba lapsepõlvest. Nad ei käinud küll ühes koolis ja neil polnud kannatanu mälu järgi mingeid ühiseid pikemaid jutuajamisi olnud, aga isegi kui nad ei elanud ühes majas, oli nende elukohtade vahel 2-3 maja. Kohtu küsimusele. „Te ütlesite mitu korda siin, et teie nime nimetati, te pöörasite ümber ja vaatasite näkku. Kas te vaatasitegi täpselt sellele inimesele näkku?“ vastas kannatanu: „Ta kõndis minu poole, kui ma keerasin.“; küsimusele – „Aga vaatasite näkku siis talle?“ vastas – „No ikka jah, sest ma eeldasin, et inimene hakkab rääkima, mitte lööma.“. Kohtu hilisemale küsimusele – „Kas sel hetkel, kui ta teile näkku lõi, kas te siis vaatasite ka talle näkku tol hetkel?“ vastas ta – „Jah, siis ma küsisin, et kuule, mis sa teed nagu.“. Küsimusele :„Kas te olete 100% kindel, et see oli tema?“, vastas ta: „Nojah, muidugi.“ Omavahelise suhtluse kohta täpsustas kannatanu veel, et peale seda sündmust Ivanov alguses teretas teda koguaeg, aga kannatanu ei teretanud vastu, „Siis hiljem ikka vastasin, mis siin ikka enam.“
8. Kannatanu vastas ka süüdistatava küsimustele. Küsimusele, millal kirjeldatu juhtus, vastas ta: „Hommikul äkki, ma ei tea, mingi peale 3 äkki,
9. Ma ei tea, ma ei vaadanud kella.“. Küsimusele – „Ja ma tulin juurde ja niisama hakkasin peksma mitte millegi eest?“ – vastas: „Ei, hõikasid, siis ma keerasin, midagi ütles ja oligi kõik ja ma isegi ei saanud aru, mida ta ütles.“ Süüdistatav küsis: „Võibolla olid teil mingid jutuajamised minu elukaaslasega?“ ja kannatanu vastas: „Jaa-jaa, elukaaslane lõi vastu nägu, nalja teed? Ta on minust palju väiksema kehaehitusega.“
10. M V ütlustest nähtub, et ta on täiesti veendunud, et see, kes öösel vastu 16.07.2017 lõi teda neli korda - kaks korda näo piirkonda, sh üks neist parema silma lähedale, ja kaks korda kehasse – oli Valentin Ivanov, keda ta tunneb järjepanu lapsepõlvest peale. Seda, et M V oli tõepoolest öösel vastu 16.07.2017 nimetatud baaris XXX ja selle juures ning sai sel ööl peksa, sh vähemalt löögiga 5 1-19-4435 näkku silma piirkonda, kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud V P ütlused (I kd, tl 52-55). Tunnistaja peksmist ise ei näinud, küll aga nägi ta M V enne ja pärast seda ja kinnitas, et käis temaga ka koos politseis, kus M andis ütlusi ja teda pildistati. M oli silm paistes ja oli näha, et teda oli löödud rohkem kui üks kord. Väga kindlalt ütles tunnistaja ka küsimustele vastates, et M ütles talle nuttes sel samal ööl, et peksjaks oli Valjok – nii kutsuvad nemad ja kutsub vähemalt pool küla just süüdistatavat Valentin Ivanovi. Muuhulgas rääkis tunnistaja järgmist: „.. helistas M ja palus talle vastu tulla. Mina tulin välja ja tema just tuli juba oma maja juurde, need majad olid seal kõrval. Ta nuttis, oli läbipekstud. Ma täpselt ei mäleta, kas ta ütles, et juba on välja kutsutud politsei või on vaja välja kutsuda, sest me terve öö jõime. Ta ütles, et teda peksis Valjok. Me istusime pingil ja ootasime politseid. Ta palus mitte jätta teda üksinda. Ootasime kuni tuli politsei ja siis sõitsime jaoskonda.“ Küsimusele: „Kui te läksite M V juurde, kas te ise küsisite tema käest seda, miks Valjok teda lõi?“ vastas tunnistaja – „Jah, aga ta vastas mulle, et ta ei tea.“ Niisiis kinnitavad V. P ütlused seda, et M. V löödi (sh näkku) tol ööl baari juures ja M. V esmane veendumus juba siis oli, et lööjaks oli süüdistatav Valentin Ivanov. Siinkohal kinnistab arusaama, et isikutes ei saanud kellelgi eksimist olla see, et nii süüdistatav, kannatanu kui tunnistaja on elanud lapsepõlvest saadik kõik XXX ja teavad üksteist kõik piisavalt hästi, et mitte segi ajada. Osas, kus tunnistaja P kinnitab kannatanu ütlusi, pole põhjust tunnistaja ütlustes kahelda, sest tunnistajal pole mingit erilist motiivi kannatanut ütlustes toetada. Tunnistaja selgitas (I kd, tl 53, 55), et nad ei saa enam kannatanuga läbi, ja on märkimisväärne, et tunnistaja kirjeldas süüdistatavat hoopis meeldivama inimesena kui kannatanut. Ka andis tunnistaja mõista, et tegelikult nad ei ole kunagi kannatanuga sõbrannad olnud, aga kannatanu lihtsalt tajus asju nii, sest ühtegi muud sõpra tal lihtsalt polnud.
11. Tuleb tõdeda, et teatud detailides räägib tunnistaja 16.07.2017 öö sündmustest teisiti kui kannatanu. Nii ütleb tema, et kannatanu siiski tarvitas baaris alkoholi, samuti, et tema ei kutsunud kannatanut baari, vaid see tuli ise, ning lõpuks helistas kannatanu talle, mitte vastupidi. Kohtu arvates ei ole need erinevused aga sellised, et nende tõttu peaks kahtlustama ühte või teist valeütlustes. Kohtu arvates võivad olla erinevused sellistes kõrvalistes detailides tingitud enam kui kahe aasta möödumisest (ja ilmselgelt polnud see õhtu ainus kord, kui tunnistaja või kannatanu on selles baaris käinud), aga ka tunnistaja seisundist nii sündmuse kui ka ütluste andmise ajal. Nimelt kinnitas tunnistaja kohe ülekuulamise alguses, et ta ei mäleta toimunut hästi, kuna oli tol õhtul purjus (raske öelda, mida jõi) ja lisaks tundis ta end ka ütluste andmise ajal halvasti, sest tuli just haiglast. Oluline on see, et teravamaid ja olulisemaid hetki ja fakte mäletavad nii tunnistaja kui ka kannatanu ühtviisi – seda, et kannatanu oli läbi pekstud, tema silm oli sinine ja kohe algus seostas ta sellega Valentin Ivanovi. Kohus toonitab, et tunnistaja ütlused selles osas, et M V sõnul oli lööjaks Valjok ehk Valentin Ivanov, on kriminaalasjas tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, mis näeb ette: „Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, /on tõend,/ kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.“ Käesolevas asjas on leidnud kinnitust M V ja tunnistaja ütluste ning häirekeskuse kõne salvestisega, et kannatanu nimetas Ivanovi lööjaks mõni kuni mõnikümmend minutit pärast peksa saamist, olles ilmselgelt veel toimunu mõju alla, millele selgelt osundab ka see, et ta nuttis. Ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis viitaks sellele, et ta pidanuks moonutama tõde, aga kohus puudutab seda küsimust lähemalt eraldi ka otsuse punktides 20-
13. Sisuliselt samas osas nagu tunnistaja ütlused, kinnitab peksmise fakti ja kannatanu ütluste usaldusväärsust M V kõne häirekeskusesse 16.07.2017 04:13 (vaatlusprotokoll II kd, tl 6-8, salvestis ise tl 7). Kõnest on näha, et helistaja M V , kes teatab nuttes, et talle anti just peksa XXX baari juures, peksja on Valentin Ivanov, kes sõitis minema VW Golfiga. See kõne kinnitab, et M V oli löömisest šokis ja sellest teatamine polnud mingi põhjuseta tühikaebus V. Ivanovi peale, vaid tõene jutt. Kõne algab sellega, et V teatab nuttes esimese asjana „Mulle anti praegu peksa!“ ja Ivanovi nimeni jõuab alles tükkmaad hiljem, kui temalt lööja kohta küsitakse, siis aga teab ta seda kohe. 6 1-19-4435
14. Seda, et M V oli saanud just peksa, sh vähemalt ühe tugeva löögi näkku, kinnitavad ka 16.07.2017 politseis tehtud fotod tema näost, kus tal on parem silm silmatorkavalt sinine ja paistes (II kd, tl 64-65). Fotod on teabetalletus, mis on käsitletav nii eraldi tõendina kui ka tema ütluste lisana.
15. Eelnevaga haakub M V patsiendikaardilt XXX nähtuv (II kd, tl 13-14), millest ilmneb, et 16.07.2017 päeval käis M V Ida-Viru Keskhaiglas läbivaatusel, kus täheldati muuhulgas parema silma ümber ulatuslikku nahaalust hematoomi ja hematoomi parema oimu piirkonnas. Patsiendikaardilt ja 18.07.2017 arstitõendilt (II kd, tl 37) nähtub, et tal diagnoositi parema silmakoopapõhja murd, parema silmalau ja silmaümbruse põrutus, rindkere põrutus paremal pool ja kõhuseina põrutus paremal poole. Patsiendikaardilt nähtub ka, et need vigastused tuvastati seoses kaebustega, mida patsient selgitas järgmiselt: „16.07.2017 kell 03.30 XXX, baari juures sai löögi teatava inimese poolt, politsei oli kohal.“ Teisel lehel on täpsustus: „Pekstud tuttava inimese poolt.“ Viimane selgitus demonstreerib taas M V ütluste järjekindlust algusest peale vägivallasündmuse põhidetailide osas. 20.06.2018 ekspertiisiaktis XXX (isiku kohtuarstlik ekspertiis), arvas ekspert talle esitatud ravidokumentide pinnalt, et 16.07.2017 esinesid M V verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusikatega näo, rindkere ja kõhu piirkonda.
16. Viimati käsitletud tõendid – tunnistaja V. P ütlused, häirekeskusesse tehtud kõne salvestus, 16.07.2017 öösel politseis tehtud fotod ja 16.07.2017 päeval erakorralise meditsiini osakonna tuvastatud tervisekahjustused ja nende kohta antud eksperdiarvamus – kinnitavad kõik seda, et M V jutt peksasaamisest sel ajal ja kohas on usaldusväärne ja realistlik. Ka see, kuhu teda löödi tema sõnade järgi, leidis kinnitust arstlikul kontrollil. Kõik need kokkulangevused ja V ütluste järjepidevus muudeski küsimustes annab põhjust uskuda tema juttu selle kohta, kuidas see sündmus konkreetselt juhtus. Kohtul pole põhjust arvata, et vahepealsed aastad on just selle sündmuse mäletamise osas M V ütluste usutavust kahandanud. Nagu kõnest häirekeskusesse nähtub, oli kannatanu toimunust siiralt ehmunud, seega oli tegu tema jaoks erakordse ja šokeeriva sündmusega, mis on üks kindel põhjus, miks see talle selgemalt meelde on jäänud. Sellele, et ta on ütlusi andes järjekindel olnud, viitab ka asjaolu, et ristküsitluse käigus ei tõstatanud keegi küsimust vajadusest avaldada vastuolude tõttu tema varasemaid ütlusi.
17. Kõige eelneva taustal ei ole kohtul põhjust kahelda M V ütlustes ka osas, mis puudutab lööja isikut. Nagu kannatanu ja tunnistaja ütlustest ilmnes, tunnevad nad mõlemad süüdistatavat lapsepõlvest, kuigi samas mingeid kriitilisi suhteid omavahel pole olnud – tegu on lihtsalt ühe asula elanikega ja eakaaslastest (V sündinud XX.a, Ivanov sündinud 1987.a) teretuttavatega. Ei ole ilmnenud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks M peaks V Ivanovi peale valetama. Kuna tsiviilhagi ei ole, siis puudub kannatanul ka võimalik materiaalne huvi. Ivanov ise on ülekuulamisel öelnud (II kd, tl 115), et suhted M ega on olnud normaalsed, tülisid pole olnud, aga tema oletab, et võib olla valetab M armukadedusest, kuna Ivanovi elukaaslane oli kunagi M sõbranna. Samas kohtuistungil selle oletuse tagamaid ei avatud – ei andnud selle kohta ütlusi süüdistatav, ei kutsutud tunnistajaks elukaaslast ja sellesse küsimusse ei tunginud kannatanu ülekuulamisel ka kaitsja ega süüdistatav. Seega see õhku paisatud oletus liiga üldsõnaliseks ja sisutühjaks, et selles midagi loogilist näha. Kohtul pole mingit reaalset põhjust kahelda selles, et M V räägib tõtt, kui ütleb, et sai tema kirjeldatud moel peksa just Valentin Ivanovi käest.
18. Järgnevalt käsitleb kohus Valentin Ivanovi ütlusi selles kuriteosündmuses. Ainus tõend, mis ei toeta sündmuse toimumist just sellisel viisil nagu räägib kannatanu ja kirjas süüdistuses, on V. Ivanovi kahtlustatavana antud ütlused. Kohtu arvates aga ei ole neil ütlustel sellist sisu, et need saaksid tekitada kahtluse süüdistusversiooni paikapidavuses. Kohus jätab need kõrvale kui ainetud ja ebausaldusväärsed. Nagu öeldud, keeldus V. Ivanov kohtus ütlusi andmast (I kd, 63-64), olles keeldudes teadlik, et sellisel juhul avaldatakse tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohtule esitati (I kd, tl 64) süüdistatava ja kaitsja heakskiidul V. Ivanovi ütlused, mis ta andis kahtlustatavana 7.05.2018 (II kd tl 109-112) ja 28.12.2018 (II kd tl 113-115). Neist ütlustest puudutavad 16.07.2017 7 1-19-4435 sündmust vaid 28.12.2018 ütlused, mille kohaselt V. Ivanov eitas M. V suhtes toime pandud tegu, aga küsimusele, kas soovib selgitusi anda, vastas ta eitavalt; seda, miks M peaks valeütlusi andma, ta ei tea, aga pidas võimalikuks seostada seda armukadedusega. Seega asus süüdistatav end aktiivselt kaitsma, andes mingis ulatuses ütlusi ja eitades kuritegu, aga samas keeldudes vastamast konkreetsetele küsimustele. Selliselt jättis süüdistatav esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ja tema umbmäärane eitus ei kaalu usutavuselt üles M V detailseid ütlusi, mis on algusest peale teiste tõenditega kinnitust leidnud. Tuleb märkida, et süüdistusaktist nähtuvalt andis V. Ivanov kahtlustatavana ütlusi ka 04.08.2017, aga nende avaldamist ei taotlenud prokurör, kaitsja ega süüdistatav, kuigi see võimalus neile väga sõnaselgelt anti. Seega, kuna see tõend (mis võis, aga ei pruukinud midagi olulist sisaldada), kohtuni ei jõudnud, siis ei saa kohus ka hinnata, kas sellel ülekuulamisel esitas süüdistatav (kahtlustatav) mingeid kontrollitavaid fakte.
19. Erinevalt kannatanust võib Valentin Ivanovil olla põhjus valetada, eitamaks oma süüd. Nimelt oli ta alates 08.09.2016 mitme kuriteo eest katseajal ja teda ähvardas uute kuritegude toimepanemise korral kahe ja poole aasta pikkuse vangistuse täitmisele pööramine (Viru Maakohtu otsus asjas nr 116-7637, II kd, tl 74-87). Seega saab soovi vältida vangistust ja säilitada vabadust pidada inimlikult arusaadavaks põhjuseks, miks asuda eitama süüd ja loota selle abil saavutada õigeksmõistmist.
20. Niisiis pole kohtul ühtegi kahtlust (sh ammugi kõrvaldamata kahtlust) selles osas, kas M V räägib tõtt 16.07.2017 toimunu osas, küll aga heidab kohus V. Ivanov ütlused kõrvale kui ebausaldusväärsed ja kontrollimist mittevõimaldavad. Tuleb toonitada, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, ei pea kohus võtma süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaimat versiooni. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; 3-1-1-77-15, p-d 18–19). Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 18.12.2007, 3-1-1-85-07, p 9.1; 07.05.2009, 3-1-121-09; 20.01.2014, 3-1-1-133-13, p 23; 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 42).
21. Kannatanu kirjeldatava versiooni usaldusväärsust ei kummuta ka see, et teada ei ole kuriteo motiiv. Kannatanu seda ei tea ja ei ole hakanud seda ka välja mõtlema (mis juba iseenesest viitab tema usaldusväärusele). Samas märkisid nii kannatanu kui tunnistaja P (I kd, tl 42 ja 53 pöördel), et X räägitakse, et põhjuseks võib olla see, et kannatanu M. V võis olla öelnud Valentin Ivanovile (kunagi) midagi solvavat. Tunnistaja ütlustest või järeldada, et ta ei pea seda täiesti võimatuks ja et põhimõtteliselt on kannatanu tõesti „saatnud inimesi pikalt“. Samas ei kinnitanud keegi ülekuulatutest, et nad päriselt teaksid mõnda sellist solvamisjuhtumit. Siiski seda versiooni täielikult välistada ei saa. Teine võimalik põhjus võib olla see, et mingisuguse psüühikat mõjutava aine tarvitamine pani V. Ivanovi ebaadekvaatselt käituma (siinkohal on oluline, et käesolevas asjas on esitatud kaks sarnast pealtnäha põhjendamatu vägivalla tarvitamise süüdistust üsna lühikese aja jooksul, millel võib olla sarnane tagapõhi). Sellele, et V. Ivanovile pole meelemürgid võõrad ja et ta tarvitas neid ka süüdistuses nimetatud sündmuste lähiperioodil, viitab ka tema karistusegistri väljavõte (II kd, tl 90-92), kust on näha, et veebruarist 2016 – veebruarini 2017 pani ta toime neli erinevat narkoväärtegu, mille eest teda karistati. See, et süüdistatav pani samal perioodil toime kaks sarnast vägivallategu, võib viidata ka sellele, et tol perioodil olid tal mingid emotsionaalsed probleemid, mis vajasid väljundit. Olgu põhjuseks üks, teine või kolmas, ei ole mingi erilise motiivi olemasolu vägivallakuriteo karistatavuse eelduseks. Kohus tõi võimalikud teo põhjused välja üksnes selleks, et demonstreerida, et selline põhjus võis olla. See, et antud juhul on põhjus teadmata, ei tähenda, et süüdistuse ja kannatanu versioon ootamatust peksust on ebausutav.
22. Kokkuvõttes leiab kohus, et V. Ivanovi süüd eitavad ütlused tuleb ebausaldusväärsena kõrvale heita ja kõigi ülejäänud tõenditega selles episoodis on leidnud ammendavat kinnitust see, et V. Ivanov 8 1-19-4435 pani M. V suhtes toime faktiliselt just sellised löögid nagu süüdistuses kirjas.
23. Süüdistuses on nimetatud ka vägivaldse tegevuse tagajärgi. Kohus peab eelmainitud tõenditega kinnitust leidnuks, et peksmisega tekitas V. Ivanov M. V füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul. Valu on kinnitanud kannatanu ise ning vaadates 16.07.2017 tehtud fotosid ja tutvudes ülalkirjeldatud meditsiinidokumentidega pole põhjust kahelda, et selliste näovigastuste tekitamine põhjustas valu. Valu kinnitab ka tunnistaja väide ja Häirekeskusesse tehtud kõnest johtuv, et kannatanu nuttis. Ka konkreetsed ekspertiisiaktis ja meditsiinidokumentides kirjeldatud verevalumid näol ja põrutus rindkerel ja kõhul vastab kannatanu kirjeldatud vägivallale ja seega on need kehavigastused tõendatud eelmainitud tõenditega kogumis.
24. Lisaks on süüdistuses nimetatud järgmist tagajärge: „Keha piirkonda löömiste tagajärjena põhjustas V.Ivanov M. V ettevaatamatusest parema neeru kapslialuse rebendi, mille tagajärjel peale vere kogunemist neerukapsli alla viimane lõhkes neeruümbrise verevalumi ja neeru abstsessi (mädane põletik) moodustumisega. M. V sedastatud vigastus neerurebendina, ohustades elu vigastuse tekitamise momendil, põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse.“
25. Kohtus ei olnud iseenesest vaidlust, et 28.12.2017 diagnoositi M V neerurebend, ja kohus loeb selle fakti tõendatuks. Lisaks M V enda ütlustele kinnitavad seda meditsiinidokumendid (statsionaalne epikriis SA Ida-Viru Keskhaiglast – Ii kd tl 16-23, M. V ravilugu – II kd, tl 24, tervisekaart – Ii kd, tl 25-34) ja meditsiinidokumentidele tuginedes tehtud ekspertiiside aktid nr XX ja XX. Seda, kas see tervisekahjustus oli põhjuslikus seoses V. Ivanovi faktilise tegevusega, hindab kohus järgnevalt teo koosseisupärasuse all. A.
26. Teo koosseisupärasus (

§ 119

) 30.

§ 12

lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg ning seaduses sätestatud muu süüteokoosseisu objektiivne tunnus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või ettevaatamatus. 31. M V kahjustamise kuriteos on V. Ivanovile esitatud süüdistus

§ 119

lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest. Raske tervisekahjustus on süüdistuses määratletud kooskõlas

§ 118

lg 1 p-ga 1, mille kohaselt on raske selline tervisekahjustus, millega on tekitatud oht elule. 32. Kvalifitseerides V. Ivanovi tahtliku vägivaldse tegevuse

§ 119

järgi, mitte

§ 118

lg 1 p 1 järgi eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisena, on prokuratuur ilmselt juhindunud Riigikohtu praktikast, mille kohaselt

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o

§ 121

lg 1 alt 1) vastav tagajärg ja kelle tahtlus hõlmas just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (RKKKo nr 1-17-105/35, p-d 10-11; nr 1-16-5213/61, p 16; nr 3-1-1-46-15, p-d 10.1-10.2; 1-16-6512, p 8-9). Vaid sellisel juhul avalduks isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o

§ 118kohaldamist.

Praegusel juhul tekitas ohu elule neeruvigastus, mille V. Ivanov põhjustas süüdistuse kohaselt ettevaatamatusest, olgugi et muud süüdistuses kirjeldatud tagajärjed tekitas ta tahtlikult. 33.

§ 19

kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest, ning süüdistuse kohaselt on enamohtlikuks tagajärjeks oht elule, mis tulenes V. Ivanovi tekitatud neerurebendist.

§ 119

üüteokoosseisu seisukohalt on primaarse tähtsusega järelikult see, kas neerurebendi ja V. Ivanovi tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kohtu hinnangul ei ole selline põhjuslik seos üheselt kinnitust leidnud.

1. Neerurebendi tekke kohta andis ekspert arvamuse kahes ekspertiisiaktis. 20.06.2018 aktis nr XX arvas ekspert järgmist: „16.07.2017 aastal toimunud trauma ja 28.12.2017 aasta operatiivse 9 1-19-4435 sekkumise (parema neeru rebendi õmblemine) on otsene põhjuslik seos, mida tõendavad kliinilised andmed – parema neeru rebend ja abstsess (mädane põletik). M V sedastatud vigastus neerurebendina, ohustades elu vigastuse tekitamise momendil, põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse.“ Eksperdiarvamuse põhjenduste osas on muuhulgas märgitud: „Esmakordsel pöördumisel arstiabi saamiseks M V objektiivsetel põhjustel (puudus kliiniline näidustus kapslialuse rebendi kahtlustamiseks) ei diagnoositud, edaspidi, peale vere kogunemist neerukapsli alla, viimane lõhkes neeruümbrise verevalumi ja neeru abstsessi moodustamisega. Parema neeru kapslialune rebend võis tekkida otsesest löögist rusikaga või labakäe servaga parema neeru piirkonda 16.07.2017 toimunud juhtumi ajal. 16.07.2017 aastal toimunud trauma ja 28.12.2017 operatiivse sekkumise (parema neeru rebendi õmblemine) vahel on otsene põhjuslik seos. M V sedastatud vigastus neerurebendina, ohustades elu vigastuse tekitamise momendil, põhjustab lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määruse 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 eluohtliku tervisekahjustuse.“
2. 10.09.2018 täiendekspertiisiaktis XX (II kd, tl 55-62) on ekspert vastanud küsimusele: „Miks tugev valu tekkis M V alles detsembris 2017 ja kuidas see protsess temal kulges?“ Vastus on järgmine: „16.07.2017 esmakordsel pöördumisel arstiabi saamiseks M V parema neeru kapslialust rebendit objektiivsetel põhjustel (puudus kliiniline näidustus kapslialuse rebendi kahtlustamiseks) ei diagnoositud, edaspidi, peale vere kogunemist neerukapsli alla (protsess kulges aeglaselt), viimane lõhkes neeruümbrise verevalumi ja neeru abstsessi moodustamisega, sel ajavahemikul tundis ta tugevat valu paremal pool kõhupiirkonnas.“ On tähelepanuväärne, et ekspertiisiakti osa „Eksperdiuuringute tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus“ kattub sõnasõnalt eelmainitud eksperdiarvamusega. Seega teisisõnu: eksperdiarvamust pole põhjendatud, esitatud on ainult arvamus. Akt ise on küll mõnevõrra pikem, aga seda seetõttu, et sellesse on lihtsalt kopeeritud terve eelneva ekspertiisiakti tekst.
3. Riigikohus on korduvalt pööranud tähelepanu ekspertiisiaktile kehtestatud nõuetele, mida tuleb järgida, aga mida pole antud juhul tehtud. Ekspertiisi käigu ja eksperdiarvamuse kujunemise jälgitavuse ja kontrollitavuse tagavad KrMS § 107 lg 3 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuded, mille kohaselt tuleb ekspertiisiaktis obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt ka RKKKo 3-1-1-32-09, p 8.2, samuti 3-1-1-82-16, 1-156223/49, jne). Täiesti põhjendusteta on täiendekspertiisiakt XX, mille puhul pole üldse aru saada, millistele uuringutele seekordse ekspertiisi puhul tugineti. Eksperdi poolt selle eksperdiarvamuse tarbeks tehtud uuringuid ja arvamuse põhjendusi ekspertiisiaktis kajastamata on selles esitatud eksperdiarvamus kohtukõlbmatu tõend arvamuse kontrollimatuse tõttu ja kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2; 3-1-1-32-09, p 8 jj). Ekspertiisakt nr XX tuleb lugeda kohtukõlbmatuks tõendiks.
4. Ekspertiisiakt XX ja selles sisalduvat arvamust on puudustest hoolimata võimalik tõendina käsitleda, kuigi osa selles sisalduvaid arvamuslikke järeldusi on põhjendamata ja ekspertiisiakt nende osas vastuoluline. Sellistes osades ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne ja kohus ei tugine sellele. Esiteks on eksperdi arvamus selle kohta, miks ta leiab, et kõnealune neerurebend ohustas elu tekitamise momendil ehk miks see on eluohtlik tervisekahjustus, on sisuliselt põhjendamata. Ainsa põhjendusena saab näha eksperdi tehtud viidet Vabariigi Valitsuse määruse 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ §-le 7, aga sel viide on ainetu. Kõnealune § 7 loetleb lõigetes 2 ja 3 enam kui 20 erinevat alust, millal võib tervisekahjustus olla ohtlik elule, aga ekspert ei viita ühelegi neist ja ka kohus ei näe selles loetelus neerurebendit. Teiseks on akti uurimuslik osa ja arvamus vastuolus neerurebendi tekke küsimuses. Kõnealuses ekspertiisiaktis on ekspert asunud kindlas kõneviisis seisukohale, et 16.07.2017 trauma ja 28.12.2017 parema neeru rebendi õmblemise vahel on otsene põhjuslik seos. Põhjuslik seos on muidugi õiguslik termin ja ekspert iseenesest ei peaks seda juriidilist aspekti hindama, kuid kuna ta on seda teinud, siis tuleb paratamatult märkida, et see järeldus on arusaamatu. Selgusetuks jääb, miks on ekspert pidanud 10 1-19-4435 ainuvõimalikuks põhjuseks eksperdiarvamuse osas just „16.07.2017 traumat“, kui põhjendavas osas peab ta seda ilmselt vaid üheks mitmetest võimalustest („Parema neeru kapslialune rebend võis tekkida otsesest löögist rusikaga või labakäe servaga parema neeru piirkonda 16.07.2017 toimunud juhtumi ajal.“). Mida täpselt „16.07.2017 trauma“ all silmas peetakse, ei ole tegelikult arvamuses öeldud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et ka eksperdi arvamus ei võimalda siduda neerurebendit konkreetse V. Ivanovi teoga.
5. Asjaolu, et ekspert räägib mingist umbmäärasest „traumast“, ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi V. Ivanovi konkreetsete käitumisaktide ja M. V neerurebendi seose kohta. Ekspertiisiakti XX arvamusliku osa esimeses punktis on ekspert loetlenud vigastused, mis olid M V 16.07.2017 haiglasse pöördumisel – need olid „verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusikatega näo, rindkere ja kõhu piirkonda.“ Selliselt vastas ekspert ekspertiisiaktis esitatud esimesele neljale konkreetsele küsimusele, millest esimene oli: „Kas kannatanul M V esinesid peale 16.07.2017 kell 03:30 toimunud sündmust tervisekahjustused? Nende lokalisatsioon ja iseloom?“ Vastates sellele väga arusaadavale ja konkreetsele küsimusele, ei nimetanud ekspert M. V 16.07.2017 olnud kehavigastuste hulgas neerurebendit. Kuigi oma arvamuslikus osas hiljem ekspert neerurebendist räägib, ei väära see fakti, et loetledes arvamuse esimeses punktis 16.07.2017 kannatanul olnud kehavigastusi, eitab ta seda kehavigastust. Kokkuvõttes on ekspertiisiakti nr XX võimalik küsimuses - kas 16.07.2017 oli M. V neerurebend või ei lugeda kahel viisil: 1) neerurebendit 16.07.2017 ei olnud või 2) ekspertiisiakt on selles olulises küsimuses vastuoluline. Ekspertiisiaktist ei ole võimalik teha ühest järeldust, mis kinnitaks, et M. V oli 16.07.2017 neerurebend.
6. Lisaks ekspertiisiaktile XX endale, kus ekspert konkreetsele küsimusele vastates neerurebendit 16.07.2017 vigastuste hulgas ei nimeta, on veel mitmeid muid tõendeid, mis seavad kahtluse alla, millal M V kõnealune rebend tekkis ja kas seda on kuidagi võimalik seostada just V. Ivanovi tegevusega.
7. Asjas esitatud meditsiinidokumentidest (perearsti 16.04.2018 õiend – II kd tl 12, patsiendikaart tl 12-15 ja 35-40, statsionaarne epikriis – tl 16-23, väljavõte perearsti raviloost – tl 24, tervisekaart – tl 25-34) nähtub üheselt, et 16.07.2017 läbivaatusel Ida-Viru Keskhaiglas M V neerurebendit ei tuvastatud ja kaebustega, mille tagajärjel jõuti 28.12.2017 neerurebendi diagnoosini, pöördus kannatanu arsti poole 25.12.
9. 16.07.2017 tehti M. V erinevaid uuringuid (täpne loetelu: II kd, tl 39-40, sh kompuutertomograafia) ja kuigi nähtub, et peamised kaebused olid seotud peapiirkonnaga, mida ka põhjalikult uuriti, uuriti siiski ka kehapiirkonda, mille kohta on patsiendikaardi uuringute osas tolle päeva kohta märkinud radioloog: „Rindkere osas aktiivset koldeleidu ei ilmestu, õhku või efusiooni pleuraalsel ei ilmestu. Maks, põrn, neerud ühtlase struktuuriga. Pankrease peaosa piirkonnas pankrease kontuurid pisut ebateravad. Leid pigem liigutus-hingamis artefaktidest tingitud, kuid kui kliiniline leid püsib, võiks teostada samast ka UH. Veenvat vaba vedelikku või gaasi kõhukoopas ei ilmestu. Roietes, lülisambas fraktuuri ei ilmestu.“ See, et kehapiirkonnale pöörati 16.07.2017 läbivaatusel tähelepanu, ilmneb ka patsiendikaardile kirja pandud anamneesist, kus on muuhulgas kirjas: „Palpatsioonil valu par. Poolel rindkeres, deformatsioone ja krepitatsioone pole, krdiovask. Kompenseeritud. Kõht palpatsioonil pehme, kerge valulikkus ülakõhus palpeerides, par. poolel roiete all (siia sai löögi), peristaltika kuuldav, Blumberg neg.“
10. M V andis kohtus ütlusi, mille kohaselt pärast 16.07.2017 löömist hakkas tal selg valutama, aga enne seda selg valutanud polnud. Ta oli mitu nädalat haiguslehel, ükskord käis ka arsti juures: “Käisin ükskord ka perearsti juures või siis helistasime ja meie perearst ütles, et ma võtaks valuvaigistit ja nii siis ma võtsin. Kui selg valutas, võtsin aga valuvaigistist. Käisin oma tööl edasi ja hiljem juba tekkis palavik ja veel hullem seljavalu ja kõht hakkas juba valutama, kutsusin kiirabi.“ Kiirabi kutsus ta detsembris, peale jõululaupäeva, seoses palaviku, selja- ja kõhuvaluga. Haiglas tehti 11 1-19-4435 ultraheli ja selgus, et on neerurebend, opereeriti. Löömisi ja kukkumisi tal 16.07.2017 ja sama aasta lõpu vahemikus ei olnud.
11. Perearst on märkinud M. V raviloo juurde, et 18.07.2017 pöördus M. V perearstile valuga näo, kaela, rindkere piirkonnas (II kd, tl 12) ja M. V ei pöördunud perearsti ja eriarstide juurde enne 25.12.2017 ja peale 15.01.2018 neeruhaigustega (II kd, tl 24). Statsionaarsest epikriisist Ida-Viru keskhaiglast nähtub, et 25.12.2017 pöördus M. V järgmise kaebusega: „Patsiendi sõnul 4 päeva jooksul tugev valu paremas küljes ja alakõhus paremal pool, kõrge palavik.“ (II kd, tl 16), samast nähtub, et järgnevatel päevadel oli paranefriidi kahtlus, siis aga 28.12.2017 M. V opereeriti ja tuvastati neerurebend. Samas on kirjas, et 28.12.2017 ütles patsient, et tugev valu on püsinud paremas küljes ja alakõhus paremal pool alates 20.12.2017, traumat eitab.
12. Seega saab eelnevast järeldada, et ajavahemikul 16.07.2017 kuni 19.12.2017 ei olnud M. Vassilejvil selliseid tugevaid valusid, mis oleks andnud märku temal hiljem tuvastatud neerurebendist. Kaitsja on kaitsekõnes põhjendatult leidnud, et asjaolu, et 16.07.2017 neerurebendit ei tuvastatud, tekitab tugeva küsimuse sellest, kas tal see rebend üldse oli; samuti leiab ta põhjendatult, et isegi kui see rebend 16.07.2017 oli ja arstid seda õigeaegselt ei märganud, võis 28.12.2017 meditsiinilise sekkumise vajaduse tingida mitte vältimatult lööja tegevusest, vaid arstide tegevusetus.
13. Kohus nõustub, et käesolevas asjas on KrMS § 7 lg 3 tähenduses kõrvaldamata kahtlused nii selles küsimuses, kas 16.07.2017 V. Ivanovi kallaletungi käigus tekitati M. V neerurebend, kui ka selles, kas – isegi juhul, kui V. Ivanovi löögist neerurebend tekkis – tõi just see rebend kaasa ohu M V elule. Nagu ülal öeldud, ei võimalda kohtuarstliku eksperdi arvamus teha ühest järeldust, et 16.07.2017 oleks löömise tulemusena M. V neerurebend tekitatud. M. V arvas küll ise kohtus ülekuulatuna, et neerurebend tekitati talle just selle löömisega, aga see arvamus tekkis tal alles mitu kuud pärast löömist. Kohtu arvates pole tõsikindlalt välistatud, et võis olla mingeid muid põhjuseid, mis sellise rebendi tingisid.
14. M. V ütleb, et kukkumisi ja löömisi pole rohkem olnud; samas nähtub, et ka 2017 detsembris ütles ta arstidele, et ühtki traumat polnud olnud, kuigi käesolevas asjas on kinnitust leidnud, et 16.07.2017 tegelikult ju toimus peksmine, mida saab traumaks nimetada. Kohtu hinnangul ei tähenda see vastuolu seda, et M. V valetab, vaid seda, et inimeste valutaluvus on erinev ja seda, mida keegi meist nimetab traumaks või milline kukkumine või löök on kellegi jaoks mäletamisväärne, on raske üheselt mõõta. On arusaadav, et kuna tegemist oli üsna drastilise kallaletungiga, mäletab M. V 16.07.2017 peksmist. Sellise peksmisega ei ole dramaatilisuse poolest võrreldav sugugi see, kui inimene näiteks kukub libedaga või lööb ennast näiteks vastu käsipuud vms. Sellised asjad ei pruugi meelde jääda täiesti arusaadavatel põhjustel, aga ajavahemikus 16.07.2017 – 19.12.2017 oli piisavalt aega, et neid sündmusi võis M. V elus siiski olla. Kuigi kaitsja ei ole selliseid näiteid M. V elust esile toonud, ei saa siiski väita, et sellega on jätnud kaitsja täitmata oma kohustuse teha kaitseversioon kontrollitavaks. Kuna kõnealused võimalikud faktid saavad olla toimunud M. V eraelus ja kaitsjal on arusaadavalt raske neid teada, on tal ka keeruline konkreetseid fakte nimetada. Pealegi on selleks, et ammendavalt hinnata, mis võib täpselt neerurebendi tingida, vajalikud ka meditsiinilised eriteadmised. Selliseid eriteadmisi kaitsjal ei ole ja tal pole ka otseselt olnud tarvidust omapoolset eriteadmistega isikut menetlusse kaasata, kuna menetluses on olnud ekspert.
15. Niisiis peaks selliseks tõendiks, mis peaks välistama kõik muud võimalikud ja tõenäolised põhjused, mis võinuks tuua kaasa M. V neerurebendi, olema antud asjas kohtuarstlik ekspertiis. Käesolevas asjas ongi teostatud kaks ekspertiisi. Täiendekspertiisi akti, milles ekspert jättis seadusekohaselt põhjendamata, miks rebend nii hilja tuvastati, jättis kohus juba eespool tõendikogumist välja (otsuse p 35-36). Mis puudutab esmast kohtuarstlikku ekspertiisi akti, siis selles tõdes ekspert, et neerurebendit M. V vigastuste seas 16.07.2017 ei olnud (otsuse p 37-38). Eksperdi väide mõlemas ekspertiisiaktis, et 16.07.2017 neerurebendit objektiivsetel põhjustel ei diagnoositud ja puudus kliiniline näidustus kapslialuse rebendi kahtlustamiseks, on sisutühi ja ei võimalda jälgida eksperdi mõttekäiku ega seostada seda faktiliste asjaoludega. Kohus ei saa ekspertiisiakti pinnalt anda 12 1-19-4435 sisu sellistele abstraktsetele hinnangutele nagu „objektiivsetel põhjustel“ ja „puudus kliiniline näidustus“ (II kd, tl 50). Mõlemad ekspertiisiaktid jätavad oma ebamääruses ruumi selliseks järelduseks, et objektiivne põhjus, miks 16.07.2017 neerurebendit ei tuvastatud, oli see, et seda rebendit lihtsalt ei olnud, mis ühtlasi oli ka põhjuseks, miks puudus kliiniline näidustus. Ekspertiisiaktis puuduvad argumendid ja kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid ühemõtteliselt sellise kohtu arvamuse ümber. 48.

§ 119teo korral peaks olema põhjuslik seos nii V.

Ivanovi löökide ja neerurebendi kui ka neerurebendi ja elule tekitatud ohu vahel. Tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on eitada objektiivse koosseisu realiseeritust näiteks ebatavaliste kausaalahelate korral. Näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-15, p 11.3).

1. Käesoleval juhul ei ilmne ühestki tõendist eraldi või koostoimes selliseid asjaolusid, mis oleks kohtus loonud realistliku ja konkreetse ettekujutuse sellest, miks peaks kohus täie kindlusega uskuma, et 16.07.2017 pärast V. Ivanovi poolset peksmist oli M. V neerurebend, st et mõni V. Ivanovi löökidest ilmtingimata põhjustas neeru kapslialuse rebendi. See pole välistatud, aga kindlasti pole see ainuvõimalik. Seda, et neerurebend polnudki tüüpiline tagajärg selliste löökide puhul, nagu V. Ivanov tegi, kinnitab ka see, et arstid ei tuvastanud neerurebendit 16.07.2017 läbivaatusest hoolimata. Kohus on seisukohal, et kui neerurebend oleks tüüpiline küljepiirkonda löömise tagajärg, siis oleks arstid pidanud oskama vahetul läbivaatusel kohe sellist tagajärge ette näha ja aktiivselt otsida. Seda aga isegi meditsiinispetsialistid vajalikuks ei pidanud ja seega ei saa ka meditsiinihariduseta kohtunik asuda vastupidisele seisukohale. Kohtu hinnangul võis neerurebend seega tekkida ka tuvastamata ajal pärast 16.07.2017 kuni 19.12.
2. Lisaks puuduvad kriminaalasjas adekvaatsed tõendid, miks pidada võimalikku 16.07.2017 tekitatud neerurebendit eluohtlikuks (vt otsuse p 37). Ka pole ekspert oma arvamuses kinnitanud, et 16.07.2017 oli M. V neerurebend, vaid on seostanud neerurebendit mingi abstraktse 16.07.2017 traumaga, seda põhjendamata. Pealegi, kui võtta eelduseks, et rebend tekitati süüdistuse arvates juba 16.07.2017 ja see ei tekitanud mingeid hädasid mitu kuud, ning nüüd pärast arstlikku sekkumist tunneb patsient end hästi, siis on küsitav, kas see ikkagi oli juba 16.07.2017 eluohtlik.
3. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kohus teeb seda ja on seisukohal, et puuduvad tõsikindlad tõendid, et V. Ivanov põhjustas M. V neerurebendi ja eluohtliku ehk raske tervisekahjustuse. Kuna raske tervisekahjustuse tekitamine on

§ 119

oluline objektiivse koosseisu tunnus, siis puudub antud juhul

§ 119kuritegu ja vastavalt Kr

MS § 309 lg-le 2 tuleb V. Ivanov selle paragrahvi järgi kvalifitseeritavas teos õigeks mõista. A. 3. Teo koosseisupärasus (

§ 121) 51.

Õigeksmõistmine aga ei tähenda, et V. Ivanovi süüdistus M. V vastu suunatud isikuvastases kuriteos täielikult ära langeks. Valentin Ivanovi süüdistati

§ 119

järgi muuhulgas ka selles, et tema 16.07.2017 kella 03:30 paiku lõi tahtlikult XXX asuva baari juures M V korduvalt rusikaga näkku ja selja piirkonda ja tekitas selle tegevusega V. Ivanov M. V füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul. 52. Kohus peab prokuröri seisukohta, et kogu V. Ivanovile 16.07.2017 süüdistuses etteheidetud tegevus on hõlmatud

§ 119süüdistusest, ekslikuks.

Tegelikult oleks tulnud V. Ivanovi tegevus 13 1-19-4435 M. V suhtes kvalifitseerida

§ 121

ja § 119 järgi, arvestades, et ettevaatamatult tekitatud eluohtlik kehavigastus johtus prokuröri hinnangul üksnes löökidest keha piirkonda ja ei saanud kuidagi olla seotud tahtlikult valu tekitavate löökidega pea piirkonda. Nüüd, kus on välistatud

§ 119

koosseis ja heidetud eemale süüdistus neerurebendi põhjustamises, peab kohus siiski võimalikuks ja vajalikuks kontrollida

§ 121

kuriteokoosseisu täidetust ülejäänud tegevuse osas, mis moodustab 16.07.2017 ründe M. V vastu. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida, kas võib olla toime pandud

§-s 263 nimetatud tegu, sest kuigi sündmus toimus avalikus koha, ei häirinud see süüdistuse kohaselt kõrvalisi isikuid. 53. Kohus ei lähe tegu ümber kvalifitseerides vastuollu KrMS §-s 268 sätestatuga ega süüdistatava kaitseõigusega.

§ 268

(„Kohtuliku arutamise piirid“) lg 5 ja 6 näevad ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ning otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Seejuures võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Käesoleval juhul on oluline rõhutada, et hinnates 16.07.2017 tegu

§ 121

aspektist ei välju kohus

§ 119süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest vähimalgi määral.

Asjaolu, et V. Ivanovi tegevus selles teos võib olla kvalifitseeritav tahtliku teona, ei tule kaitsjale ega süüdistatavale üllatusena, kuna 28.12.2017 kuulati V. Ivanov selles teos üle kahtlustatavana

§ 118lg 1 p 1 järgi ehk hoopis raskemas tahtlikus kuriteos (II kd, tl 114).

Tahtlust kajastab ka süüdistuse tekst. Mis aga olulisem – ka kaitsja ise leidis kaitsekõnes, et V. Ivanovi tegu selles episoodis tuleks kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

54.

§ 121

„Kehaline väärkohtlemine“ näeb lõikes 1 ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Lõikes 2 nähakse ette vastutus sama teo eest, kui: 1) sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat; 2) see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või 3) see on toime pandud korduvalt. Kohtu hinnangul on välistatud selles konkreetses teos

§ 121

lg 2 koosseisu tuvastamine, kuna selle teo puhul ei ole süüdistuses heidetud ette korduvust, tegu lähisuhtes ega ka vähemalt neljanädalase tervisekahjustuse tekitamist. Prokurör küll märkis kannatanu küsitlemisel, et viimane oli haiguslehel neli nädalat ja kannatanu nõustus sellega, aga süüdistuses, ekspertiisiaktides ega dokumentaalsete tõenditena uuritud meditsiinidokumentides pole seda mainitud. Järelikult pole kohtul ka alust vähemalt neljanädalast tervisekahjustuse tekitamist inkrimineerida, raskendades sellega süüdistust. 55. Nagu kohus leidis käesoleva otsuse punktides 8-26, on kriminaalasjas täielikult tõendamist leidnud, et Valentin Ivanov lõi 16.07.2017 kella 03:30 paiku lõi XXX tänaval asuva baari juures M V korduvalt rusikaga näkku ja selja piirkonda ja tekitas nii M. V füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul. Selline tegevus vastab objektiivsest küljest täielikult

§ 121

lg-s 1 kirjeldatule – ta kahjustas teise inimese tervist ja tekitas talle kehalise väärkohtlemisega valu. 56.

§ 121

lg 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil. Praegusel juhul on V. Ivanovile arvatud süüks mõlema koosseisualternatiivi realiseerimine, s.o nii tervisekahjustuse kui ka valu samaaegne põhjustamine. Seega saab ka tahtlusest nende koosseisualternatiivide suhtes rääkida eraldi. 57. Puuduvad mistahes kaalukad argumendid, mille toel saaks tõsiselt võetavalt eitada V. Ivanovi tahtlust M. V löökidega põhjustatud valu osas. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited sellistest kohtlemistest (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4804 p 8). Tõendid, mis kinnitavad valu tekitamist (otsuse p 27), osutavalt ühemõtteliselt tahtlusele. Muuhulgas on tõenditest ühemõtteliselt näha, et kannatanu nuttis ja kui vaadata kohtule esitatud fotosid kannatanust 16.07.2017, siis on ilmselge, et vähemalt löögid näkku, millest kannatanu silm oli 14 1-19-4435 silmatorkavalt paistes, pidid tekitama valu ja see pidi olema lööjale ilmselge. Need tehiolud ei jäta kahtlust, et V. Ivanov sai kannatanut pekstes aru, et tema peksmine põhjustas märkimisväärset valu

§ 121lg 1 alt 2 tähenduses ja möönis seda.

Arvestades seda, kui vahetus kontaktis süüdistatav kannatanut peksis, lüües teda muuhulgas näkku, pani V. Ivanov kohtu hinnangul pani teo toime otsese tahtlusega, teades ja mööndes, et põhjustab M. V valu. Lüües teist isikut rusikaga otse silma piirkonda ei ole võimalik mitte teadvustada, et see on ohvrile valus. Otsene tahtlus on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool mõistlikku kahtlust. 58. Kohtu hinnangul tegutses V. Ivanov otsese tahtlusega ka süüdistuses nimetatud kehavigastuste suhtes, milleks on verevalum parema silma ümbruses ja paremal pool pea oimupiirkonnas, pehmete kudede põrutus rindkerel ja paremal pool kõhul. Pekstes noort naist rusikatega lähidistantsilt näkku ja kehasse, peab iga keskmine inimene arvestama, et elementaarne tagajärg on kas sinikad või vähemalt mingi põrutus. Seda pidi V. Ivanov teadma ja kohtule pole esitatud andmeid, mis kinnitaks vastupidist. Kohus peab tõendatuks, et V. Ivanov pani

§ 121lg 1 nimetatud teo 16.07.2017 M. V suhtes toime otsese tahtlusega. Kat

S § 121 koosseis on seega tervikuna täidetud. 59. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. V. Ivanovi süüdivuses

§ 32

lg 1 mõttes kohtul kahtlusi ei tekkinud ja menetluse vältel ei väljendanud neid ka kaitsja ega prokurör. Kuigi kohus pidas võimalikuks, et V. Ivanov pani teo toime mingite psüühikat mõjutavate ainete mõju all, ei ole ka see piisav põhjus V. Ivanovi süüdivuses kahtlemiseks. Samuti, kuigi kriminaalasjas ei tuvastatud selgelt kuriteo motiivi, ei välista ka see kuidagi teo õigusvastasust ega süüd. B. Süüdistus A M vastu toime pandud kuriteos B.

1. Faktilised asjaolud
2. Lisaks süüdistatakse V. Ivanovi selles, et tema isikuna, kes 16.07.2017 pani toime valu tekitava teise isiku kehalise väärkohtlemise, taas 13.12.2017 kella 21:00 paiku, XXX tänaval lõi tahtlikult ühel korral rusikaga A M näo vasaku poole silma piirkonda, mille tulemusel tundis A. M valu.
3. Kohtulikul arutamisel leidis tõenditega veenvalt kinnitust, et nii kõik just juhtuski. Selle kuriteo kohta uuriti kohtus järgmiseid tõendeid, mis kõik kinnitasid üheselt süüdistuses kirjeldatut, mis omakorda tugines kannatanu ütlustele: kannatanu A. M ütlused (I kd, tl 42-47), tunnistaja A K ütlused (I kd, tl 61-63), asitõendi vaatlusprotokoll A. M poolt 13.12.2017 häirekeskusesse tehtud kõne salvestise kohta ja salvestis ise (II kd, tl 67-72) ja A. M 13.12.2017 kuriteosündmuse järel tehtud fotod kui teabetalletused (II kd, tl 73).
4. Ainus kohtule selle kuriteoga seoses esitatud tõend, mis ei kinnitanud süüdistuse versiooni, on V. Ivanovi poolt kohtueelses menetluses 07.05.2018 kahtlustatavana antud ütlused (II kd, tl 109-112). Kohus peab V. Ivanovi ütlusi ka antud juhul ebausaldusväärseteks ja heidab nad tõendikogumist välja samadel põhjustel, mis on juba kirjeldatud otsuse p-des 22-
5. Lisaks märgib kohus järgmist. 07.05.2018 ülekuulamisel ütles V. Ivanov, et ta pole seda kuritegu toime pannud ja A M ei tunne. Ta märkis ka, et kui liigub oma tuttavatega X ja näeb autosid kiiresti liikumas, teeb juhile märkuse, aga kedagi löönud pole; tema tuttavad on ka A K ja T Š. Sarnaselt 16.07.2017 ütlustele esitas V. Ivanov seega üldsõnalise kaitseversiooni aga ei teinud võimalikuks seda kontrollida. 28.12.2018 ülekuulamisel (II kd, tl 115) esitati V. Ivanovile samuti selle kuriteo kohta küsimus ja ta ütles, et ei tea, kes A. M on ja pole teda kunagi näinud. Ka siin on kohus seisukohal, et V. Ivanov eitas süüd põhjusel, et lootis nii vältida tingimusliku vangistuse täitmisele pööramist, ja ta ei räägi seega tõtt. Seejuures on tähelepanuväärne, et ka kaitsja kaitsekõnest saab järeldada, et kaitsja ei usu kaitsealuse juttu, sest kaitseversiooni kohaselt oli süüdistatav sündmuskohal ja palus lausa kannatanult juhtunu pärast vabandust.
6. A M andis kohtus ütlusi, et kohtus esimest korda elus süüdistatavaga süüdistuses nimetatud sündmuse ajal, 13.12.2017 õhtul 9 paiku X. Süüdistatav lõi teda, kui ta autos istus. Toimunut kirjeldas kannatanu järgmiselt: „Ma tegin akna lahti, kuna tema ja kaks isikut veel tulid mulle, ma 15 1-19-4435 sõitsin X lihtsalt ringi oma tolle sõbrannaga, siis ta oli veel sõbranna, sõitsin lihtsalt X ringi ja sõitsin kuskile hoovi sisse, keerasin ümber, hakkasin välja sõitma, ja siis tema ja kaks isikut hakkasid mulle autole vastu tulema. Nad tulid mulle täpselt autole vastu tee peal, ma neist mööda ei saanud sõita ja ma sain aru, et nad tahavad mulle midagi öelda või midagi siukest, siis ma tegin akna lahti, tuleb tema akna juurde ja hakkab siukesi väiteid minu poole viskama, et mida ma kihutan tema linnas ringi, mida ma siin teen jne. Ma ütlesin, et see pole sinu asi ja peale seda tuligi löök.“ Kannatanu täpsustas: „…nad liikusid minu auto poole. Ma sain aru, et nad tahavad minuga rääkida, sest kes muidu on sõidutee peal, lihtsalt liigub auto poole, tähendab, et tahavad, et ma peatuksin. Minu arust oli ka, ma täpselt ei mäleta, aga vist keegi näitas mulle käega ka, et peatu.“ Sõbranna, kellega ta X ringi sõitis, oli A K , kes elas tollal X. Kannatanu ise töötab XXX ja sõitis oma autoga Honda Accord, reg.nr XXX. Kannatanu kinnitas, et A oli autos ka sellel hetkel, kui teda löödi. Küsimusele „Kas ta nägi seda lööki?“ vastas ta – „Kindlasti nägi.“ Kannatanu oli X vist
7. või
8. korda ja ta ei tundnud seda paika ega tea ka, mis tänaval see juhtus. Kannatanu kirjeldas küsimustele vastates üksikasjalikult, kuidas tema sõiduauto vahetult enne löömist liikus ja kuidas ta kohtus nende meestega, kes tema teed takistasid. Ta ütles, et koht, kus ta meestega kohtus, oli tema arust valgustatud: „see peatee minu arust see on valgustatud + mul veel autotuled, mis nende poole olid suunatud.“ Ta pole kindel, kas peatumismärguandeks olnud žesti tegi Valentin või keegi teine meestest. Kui ta auto peatas, tulid kõik kolm akna juurde, süüdistatav kõige ees, ta tegi vasakpoolse akna lahti, olles ise roolis. Kohe hakkas süüdistatav ütlema neid asju ja kui kannatanu ütles talle vastu, et see pole sinu asi, tuli rusikaga löök vasaku piirkonda, näkku. Teised kaks meest vaatasid pealt, midagi ei öelnud, nende reaktsiooni ta ei näinud. Löögist tundis kannatanu kerget valu, ja usub, et tütarlaps ta kõrval oli väga šokis. Küsimusele, kas tüdruk ütles midagi, vastas kannatanu: „Ütlen ausalt, ma ei saanudki aru, minu arust ta vist hõikas midagi, aga lihtsalt peale seda lööki, mul alguses siuke tunne, et minuga juhtus siuke esimest korda ja ma ei saanud üldse aru miks.“
9. Löögile järgnevat kirjeldas kannatanu nii: „Valentin avas mu autoukse ja arvatavasti tahtis edasi jätkata löökidega, kuigi ma ei ole kindel, aga miskipärast teda peatas ja mina hakkasin juba aru saama, mis toimub minuga. Ütlesin talle, et sa ei oleks pidanud seda tegema. Hakkasin autost välja tulema. Ütlesin talle kindlasti seda, et mina olen ka ametnik. Ütlesin talle, et nüüd ma helistan patrulli ehk 112 ja tema hakkas mulle rääkima, et ma ei teeks seda. Ta palus mind, aga ma ikkagi helistasin ja ma läksin autost välja, hakkasin helistama, seletasin kõik neile ära, siis ma istusin autosse, mulle öeldi, et patrull varsti tuleb, siis tema hakkas mulle oma dokumente andma, et ma saaksin aru, kes ta on, mis ta nimi on. Ma ütlesin, et mul seda pole vaja, et ma saan niikuinii teada, kes sa oled ja kindlasti sel ajal, kui ma autos istusin, need kaks, kes olid koos temaga, tegid minu autonumbrist pilti ja ma ei oska täpselt kellaega öelda, kas 5 kuni 10 minuti pärast jooksis ta minema.“ Kannatanu selgitas küsimusele vastates, et tema nende meeste nimesid ei teadnud, aga A teab neid. Valentin Ivanovi nime sai ta teada siis, kui ta oma dokumente akna poole näitas. Kannatanu jõudis nime ära vaadata, ja pärast ütles ka A tema nime, vist siis, kui patrull tuli.
10. Küsimustele vastates kinnitas kannatanu, et nägi seda sama kolmest seltskonda samal õhtul ka varem, nad lihtsalt jalutasid ringi, kannatanu sõitis neist mööda ja A ütles, et need on tema teada kohalikud. Kui politsei kohale jõudis, siis isikuid enam polnud; pärast seda, kui nad jooksu panid, sõitis kannatanu linnas ringi, et vaadata, kus nad on, et pärast saaks patrullile edasi öelda, aga kaotas nad ära. Kui politsei tuli, näitas ta neile punetust vasakul ja samal päeval teda ka fotografeeriti politseijaoskonnas. Kaitsja küsimusele, miks ta arvas, et lõi just Valentin Ivanov, vastas ta: „Sest ainult tema tuli minu auto akna juurde ja ma nägin ta nägu.“ Kannatanu kinnitas, et politseis isiku äratundmiseks esitamist ei toimunud, sh fotodega. Dokument, mida Ivanov talle näitas, oli kas juhiluba või elamisluba; fotot ta ei vaadanud, aga nime nägi. Kohtu palvele, vaadata saalis süüdistatava poole ja öelda, kas ta on ikka kindel, et see mees, kes istub tema selja taga, on see mees, kes lõi teda tol päeval, vastas kannatanu: „100% kindel.“ Kohtu küsimusele valgustingimuste osas vastas kannatanu: “Ma nägin teda, kui ta oli täpselt akna juures, tema nägu nägin. Mul oli aken üsna, peaaegu lõpuni alla lastud ja nägingi teda seal. Ja ka seda, kui tema lõid mind.“ 16 1-19-4435
11. Tunnistaja A K ütles ülekuulamisel, et Valentin Ivanov on talle tuttav ja nende suhted on normaalsed. A M on tunnistaja sõber kaks aastat ja kui nad suhtlema hakkasid, elas tunnistaja X. Suhtlema hakkasid nad
12. aasta sügisel.
13. detsembril 2017 oli ta A ega XX juures ja Valentin Ivanov lõi A näkku. Täpsemalt tulid Valentin Ivanov, A K ja T Š nende sõitvale autole vastu ja näitasid žestiga, et auto peatuks. Peatumismärguande tegi Valentin Ivanov. Ta tuli auto juurde A poolt, näitas käega, et laseks klaasi alla, ja lõi. Tunnistaja on täiesti veendunud, et lööjaks oli just Valentin Ivanov. A K ja T Š seisid sellal auto juures. Lööke oli üks ja see tabas A M näo vasakule poolele. Sündmus ise toimus umbes kell 10 õhtul. Enne seda sõitsid nad A ega X ringi ja nägid X liikumas ka sama kolmikut: Valentin Ivanov, A K ja T Š . Nad nägid neid endise apteegi juures, nad kõndisid mööda sõiduteed ja vaatasid A auto poole. Küsimusele, mis sai peale löömist, vastas tunnistaja: „Ma ei ole kindel, kas A avas ukse või tema, kuna mina istusin teisel pool ja mulle ei olnud näha, A väljus autost ja ta näitas oma töötunnistust Valentin Ivanovile.“ Selle peale oli Valentin Ivanov šokis ja hakkas vabandama. A ütles, et kutsub politsei välja. Ivanov ja tema sõbrad hakkasid rääkima, et ta ei teeks seda, seda võib niisama ära lahendada, aga A hakkas politseisse helistama. Seejuures A ja T hakkasid Valentinile rääkima, et see võib halvasti lõppeda, et ta helistab politseisse, aga Valentin rahustas neid, ütles, et midagi meiega ei juhtu. A helistas politseisse ja talle vastati, et varsti sõidavad välja, et olge kohapeal. Mehed ütlesid siis midagi, mida tunnistaja ei mäleta, aga lõppkokkuvõttes nad jooksid minema. Kui politsei tuli kohale, siis rääkisid kannatanu ja tunnistaja kõik ära ja A läks politseijaoskonda. Samuti nagu kannatanu, kirjeldas ka tunnistaja üksikasjalikult seda, kuidas nad enne konflikti autoga manööverdasid. Kaitsja küsimustele valgustuse kohta vastas tunnistaja järgmiselt: „Seal paistis valgus teistest laternatest, aga just sellel kohal laternaid ei olnud. Kui auto sõidab, siis auto tuled ka valgustavad ja selles valguses oli näha, kes tuleb auto juurde.“ Samuti kaitsja küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et tundis Ivanovi ära tema kehaehituse järgi, mis teistest meestest eristus ja ta nägi väga hästi ka tema nägu. Ivanoviga ei olnud ta varem isiklikult suhelnud, aga küsimusele, kust ta siis Ivanovi tundis, vastas tunnistaja: „X paljud tunnevad üksteist ja nägupidi ja nime järgi ma tundsingi.“ Tunnistaja selgitas kohtule, et on sündinud XX.a ja sündmuse hetkeks oli terve elu elanud X. XXX, Valentin Ivanoviga samas majas, aga eri trepikodades. Maja ümbruses nägi ta Valentin Ivanovi korduvalt.
14. Eelnevast nähtub, et tunnistaja A K ja kannatanu A M ütlused langevad täiel määral kokku ja kinnitavad teineteise usaldusväärsust. Sündmusest on möödunud juba peaaegu kaks aastat ja praegusel ajal kannatanu ja tunnistaja lähedases suhtes pole – sellest kõigest hoolimata mäletavad nad juhtunut sarnaselt ka detailides (sh nt autoga manööverdamine enne kuriteohetke jne), mis kinnitab seda, et nad räägivad tõest lugu. Ühesugused on ka detailid, nagu näiteks see, et kui kannatanu ütles pärast lööki, et ta on ka politseiametnik, hakkas Ivanov kartma, vabandama ja paluma, et ta ei teataks politseisse. Selline hirm on täiesti usutav, kuna Ivanov oli katseajal, mille rikkumine võinuks saata ta vangi (otsuse p 23). Kohtul ei ole kahtlust, et tunnistaja ja kannatanu tundsid lööjas Valentin Ivanovi ära. Kohus peab tõendatuks, et Valentin Ivanov oligi see, kes kannatanut lõi. Nii tunnistaja kui kannatanu kinnitasid ka kohtus, et lööja oli Valentin Ivanov. Pole põhjust kahelda tunnistaja K äratundmise veatuses, kuna pole mõistlikku põhjust pidada teda eksinuks – ta oli elanud selleks ajaks samas väikeses asulas koos Ivanoviga terve elu, elas aastaid ka samas majas. Kannatanu M aga tutvus kohapeal Ivanovi esitatud dokumendiga, kust veendus nime õigsuses ja kohtuistungil ei esitatud sellist kaitseargumenti, et X oleks tegutsenud mõni samasuguse välimusega ja täpselt sama nimega teine Valentin Ivanov. Asjaolu, et kannatanu tundis kohtusaalis ära Valentin Ivanovi kui enda lööja, ei loo äratundmiseks esitamise sarnast uut iseseisvat tõendit, küll aga kinnitab see kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kinnitades süüdistatavale silma vaadates kohtuistungil, et lööja oli sajaprotsendiliselt just tema, kinnitab, et kannatanu jääb oma sõnade juurde ja on neis kindel. Kuna tsiviilhagi ei ole, siis puudub kannatanul ka materiaalne huvi süüdimõistmise vastu. Niisiis pole põhjust kannatanu ja tunnistaja ütlustes kahelda. Ka süüdistatav ega kaitsja pole esitanud ühtki argumenti, miks nad peaks valetama.
15. Lisaks ühtlastele ja kokkulangevatele kannatanu ja tunnistaja ütlustele on kriminaalasjas tõendiks ka veel fotod, mis tehti kannatanu M vahetult pärast kuriteosündmust, samal õhtul politseis (algselt 17 1-19-4435 oli tegu tema ülekuulamisprotokolli lisaga). Fotodelt (II kd, tl 73) on näha A M vasema kulmu kohal laubal punetust, mis langeb kokku sellega, mida ta oma ütlustes rääkis. Kannatanu ja tunnistaja ütlustega langeb kokku ka jutt, mida kannatanu rääkis 13.12.2017 Häirekeskusesse tehtud kõnedes vahetult pärast sündmust, kirjeldades, kuidas kolm meest tulid, pidasid ta auto kinni, mille peale ta keeras autoakna lahti; seejärel küsisid nood, miks ta seal sõidab ja üks neist lõi teda lihtsalt näkku. Esimese kõne ajal kannatanu ka kirjeldas häirekeskusele mehi ja üks neist rääkis seal kõrval vene keeles. Samuti nähtub sellelt audiosalvestuselt (ja vaatlusprotokollist – II kd, tl 67-69), et telefonikõne ajal hakkas üks meestest näitama kannatanule oma dokumenti, mida kannatanu kommenteerib: „Ta tahab mulle dokumenti anda ja tahab siit ära minna.“ Samuti nähtub salvestuselt, et kannatanu ütles Häirekeskusele: „Minu kõrval neiu istub, no kellega ma olin praegu, ta teab, kus elab, kes mind lõi.“ Salvestusel ja vastavas protokollis fikseeritu kinnitab sama, mida rääkisid tunnistaja ja kannatanu, ning mis omakorda langeb kokku süüdistusega.
16. Tunnistaja K ja kannatanu M ütluste usaldusväärsust toimunu osas (sh seda, et teo pani toime Ivanov) kinnitab ka asjaolu, et nende kirjeldatud 13.12.2017 tegu on märkimisväärselt sarnane 16.07.2017 vägivallateoga, mille kohus antud lahendis varasemalt tõendatuks luges. Mõlema teo puhul on tegemist pealtnäha meelevaldse ja suhteliselt lühikese vägivallapurskega, mis vallandus ootamatult, avalikus kohas ja rusikalöögiga näkku, silmade lähistele. Miks Ivanov nii ebaadekvaatselt käitus, jääbki lõpuni ebaselgeks, aga nagu kohus ülal võimalikuks pidas (otsuse p 25), võib ühe võimaliku selgitusena näha, et isik tarvitas sel perioodil mingisugust teatud narkootilist ainet või näiteks alkoholi, mis teda nii käituma mõjutas. Samas ei oma sellise käitumise põhjus määravat tähendust, oluline just mõlema juhtumi faktiline sarnasus. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas (RKKKo nr 3-1-1-87-09, p 11, ja 3-1-1-8-10, p 11). Kohtu hinnangul on välistatud võimalus, et kaks erinevat kannatanut, kes üksteist ei tundnud, on asunud V. Ivanovile alusetult ette heitma tegusid, mis on teatud spetsiifiliste tunnuste poolest omavahel väga sarnased. Selline kokkusattumus pole mõeldav.
17. Tõenditest järeldub, et kolm meest, kes M juhitud auto peatasid, olid X kohalikud elanikud ja nende (sh lööja Ivanovi) motiiv oli näidata A M kui autoga „nende territooriumil“ liikuvale võõrale „koht kätte“. See ei ole kindlasti adekvaatne põhjus, miks kedagi näkku lüüa, aga kuna V. Ivanov keeldus kohtuistungil ütlusi andmast, siis ei olegi võimalik tema mõttekäiku täpsemalt mõista. On kahtluseta tõendatud, et V. Ivanov lõi süüdistuses kirjeldatud asjaoludel 13.12.2017 A M rusikaga näkku ja põhjustas kannatanu sõnul sellega valu. Pole alust kahelda, et rusikaga näkku löömine on valus. Selles osas jääb kohus otsuse p-des 27 ja 57 väljendatu juurde. Valureaktsiooni kinnitab ka A. M öeldu kõnes Häirekeskusesse: „Väga tugev löök oli tegelikult“. B.
18. Teo koosseisupärasus
19. Süüdistuses on 13.12.2017 teo kvalifitseerimisel leitud, et Valentin Ivanov, pannes toime teise inimese suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja see on toime pandud korduvalt, pani toime

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

(Ka selle teo puhul märgib kohus, et ei pea vajalikuks analüüsida seda, kas võib olla toime pandud

§-s 263 nimetatud tegu, sest kuigi sündmus toimus avalikus koha, ei häirinud see süüdistuse kohaselt mingisuguseid asjasse puutumatuid ja osapooltega mitteseotud isikuid.) 72.

§ 121

lg 1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Selle paragrahvi lg 2 p 3 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud korduvalt. Kohtu hinnangul on kõik need koosseisutunnused kinnitust leidnud. Nagu kohus otsuse punktides 60-69 tuvastas, on tõendatud, et V. Ivanov lõi (seejuures igasuguse adekvaatse põhjuseta) A M rusikaga näkku ehk väärkohtles teda kehaliselt. Selle löömisega tekitas ta A M valu, nagu kohus tuvastas punktis 70.

§ 121

lg 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil ja selle alternatiivaktilise kuriteo lõpuleviimiseks piisab ühe koosseisualternatiivi täitmisest, 18 1-19-4435 milleks antud juhul ongi valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Karistatava teona

§ 121

mõttes ei käsitata tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Silma lähedale näkku rusikaga löömine on selle kohtu hinnangul selline vägivald, millega kaasneb tüüpiliselt valu ja on olemas kahtlemata põhjus omistada valu kui tagajärg Valentin Ivanovile. Kokkuvõttes on igal juhul täidetud

§ 121lg 1 kooseisu objektiivne pool.

73. Valentin Ivanovile on inkrimineeritud korduvat kehalist väärkohtlemist. Kuivõrd kohus tuvastas eespool (nt p 55, 58), et Valentin Ivanov pani

§ 121

lg 1 teo toime ka 16.07.2017 ehk mõned kuud varem, pani ta järelikult 13.12.2017 toime sama teo juba korduvalt. Ei oma sisulist tähendust see, et süüdistusakti kohaselt ja prokuröri poolt kohtus toetatud süüdistuse alusel oli 16.07.2017 tegu kvalifitseeritud

§ 119järgi teistsuguse vägivallateona.

Tolles

§ 119

järgi esitatud süüdistuses sisaldus täielikult

§ 121

lg 1 tunnustele vastav 16.07.2017 tegu, mida oli ka süüdistuses sellisena kirjeldatud (vt käesoleva otsuse p 51). Prokuratuur on käesolevat, 13.12.2017 tegu süüdistusaktis ja kohtumenetluse vältel käsitlenud järjepidevalt

§ 121

lg 2 p 3-le vastavana, nii et selles osas ei ole kaitsja ja süüdistatava jaoks ka mingit üllatust. 74.

§ 121

lg 2 p 3 subjektiivsete tunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib teise inimese tervist kahjustada ja/või valu tekitada. Sarnaselt käesoleva otsuse p-s 57 öeldule leiab kohus ka siin, et Valentin Ivanov tegutses nii lüües kui ka seeläbi valu tekitades otsese tahtlusega, teades, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja vähemalt mööndes seda, kui mitte lausa tahtes. Arvestades seda, kui vahetus kontaktis süüdistatav kannatanut näkku lõi ja asjaolu, et löök oli ilmselt kantud süüdistatava tahtest ennast kannatanu üle kehtestada (sõiduteel koostuttavatega kõndiv „kohalik“ Ivanov arvas, et tuleks näidata koht kätte võõra autoga tema koduasulas ringi sõitval võõral), pani V. Ivanov kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega, teades ja mööndes, et põhjustab valu. Lüües teist isikut rusikaga otse silma piirkonda ei ole võimalik mitte teadvustada, et see tekitab valu. Otsene tahtlus on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool mõistlikku kahtlust. 75. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud ja kohus jääb siingi punktis 59 väljendatu juurde. V. Ivanov pani 13.12.2017 toime

§ 121lg 2 p-s 3 nimetatud kuriteo.

76. Kokkuvõttes leidis tõendamist, et V. Ivanov pani käesolevas asjas toime kaks tegu, mis vastavad ühele süüteokoosseisule ehk

§-s 121 ettenähtud kehalisele väärkohtlemisele. Seega tuleb nii 16.07.2017 kui ka 13.12.2017 teod kvalifitseerida lõplikult

§ 121lg 2 p 3 järgi ehk kehalise väärkohtlemisena, mis on pandud toime korduvalt.

Nimetatud sätte alusel tuleb mõista ka karistus. C. Karistus 77.

§ 121

lg 2 p 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 56lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, ning seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. 78. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

§-de 57 ja 58 tähenduses puuduvad. Tuleb tõdeda, et Valentin Ivanovi süü on keskmisest suurem – ta pani toime kaks otsesest tahtlusest kantud vägivallategu, millele on raske õigustust või selgitust leida, kuna süüdistatav ise ei ole sellist selgitust pakkunud ja see ei ilmne ka tuvastatud asjaoludest. Ivanov pole oma süüd tunnistanud, mistõttu on keeruline oletada, mida ta toimepandust arvab ja kas ta peab oma tegusid õigustatuks. Samas, kuigi ta pole kohtus süüd jaatanud, on siiski tähelepanuväärne, et karistusregistri andmetel ei ole ta pärast 2017 detsembrit enam ühtegi kuri- ega väärtegu toime pannud. See väärib tähelepanu põhjusel, et enne seda pani ta eriliigilisi kuritegusid toime korduvalt (vt 08.09.2016 kohtuotsus) ja samuti oli ta 19 1-19-4435 aktiivne väärtegude toimepanija (karistusregistri väljavõtte kohaselt on tal 13 kehtivat väärteokaristust tegude eest, millest 8 viimast on toime pandud 2016-2017 – II kd, tl 90-92). Teistsuguseid andmeid ei esitanud kohtule ka prokuratuur. Kohus järeldab, et pärast viimast kuritegu on Valentin Ivanov muutnud oma elustiili märkimisväärselt õiguskuulekamaks ja on asunud tegelema enda talitsemisega. Seega, kuigi V. Ivanov oma süüd ei tunnistanud, võib teha järelduse, et ta on siiski vähemalt iseendas midagi ümber hinnanud ja oma käitumist muutnud. 79. Enne karistusmäära otsustamist tuleb valida karistuse liik.

§ 56

lg 2 lubab kohtul vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ning kohus peab vangistuse mõistmist eraldi põhistama, kui

eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi. 80. Kohus on antud juhul seisukohal, et vangistuse mõistmine pole põhjendatud. Karistuse eesmärke silmas pidades ei ole vangistusel rahalise karistuse ees sugugi ilmselget eelist, pigem vastupidi. Esmalt tuleb silmas pidada, et kuigi tavatähenduses peetakse vangistust raskemaks karistusliigiks, ei tähenda see, et rahalise karistusena ei ole võimalik rasket karistust mõista. Rahalise karistuse ülemmäär on

§ 44

kohaselt 500 päevamäära, mis isegi miinimumpäevamäära arvestades on 5000 eurot, mis on väikese sissetulekuga ja rahalistes raskustes inimesele siiski suur summa. Karistusregistri õiendist nähtub, et Ivanovil on arvukalt maksmata trahve väärtegude eest, millest saab järeldada, et ta pole finantsiliselt hea seisus. Sama kinnitab ka tõend tema maksustatava tulu kohta (II kd, tl 105 – 2016 tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summa pärast tulumaksu mahaarvamist oli 3019 eurot) ja teatis tema keskmise päeva sissetuleku kohta (II d, tl 106 – keskmine päevasissetulek 2016.a oli 4 eurot 34 senti). Kaitsja soovis esitada kohtule väidetavad andmed V. Ivanovi tööandjalt tema sissetuleku kohta, aga kuna see ebaõnnestus, siis loobus sellest. Ka see näitab, et V. Ivanovi majanduslik olukord pole mugav. Seega oleks V. Ivanovile, kes eitab süüd täielikult ja „ei taha“ ühtegi karistust, ka rahalise karistusena võimalik mõista karistust, mille raskust ta tunneb ja mis vastab tema keskmisest raskemale süüle. 81. Kohus peab tegema karistuse liikide vahel valiku, lähtudes nende oletatavast sobivusest karistuse eesmärke silmas pidades. Olulised karistuse eesmärkid on võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, ehk siis eripreventsioon ja üldpreventsioon, nii negatiivne kui positiivne. 82. Kaaludes Valentin Ivanovile vangistuse mõistmise võimalikke tagajärgi tuleb silmas pidada seda, et vangistuse mõistmise korral peaks Valentin Ivanov minema reaalselt vangi. Nagu eespool viidatud, pani ta mõlemad kuriteod toime talle 08.09.2016 kohtuotsusega mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul, mis kohaldati talle

§ 74ja 75 alusel.

Kandmata karistus nimetatud otsuse järgi oli 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 74

lg 5 näeb sellisel katsejal toime pandud uue kuriteo eest vangistuse mõistmisega seoses ette järgmist: kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65

lõikes 2 sätestatule ja kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele

§ 75

lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras; vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga

§-s 69 sätestatud korras. Elektrooniline valve ja üldkasulik töö on võimalikud üksnes süüdimõistetava isiku nõusolekul ja käesolevas asjas ei andnud Valentin Ivanov ühtegi sellist nõusolekut. Seega oleks vangistuse mõistmise tagajärg antud juhul liitkaristus, mille suurus oleks vähemalt kaks ja pool aastat ning mis tuleks mingis osas lähiajal ära kanda.

1. Seega tähendaks vangistuse mõistmine antud juhul vältimatult reaalset vangistust ja kohtu otsustada on, kas see oleks antud juhul eesmärgipärane. Kohus leiab, et ei oleks. Peaaegu kaks aastat õiguskuulekat elu vastukaaluna varasemale õigusrikkumisi täis elule, on selline elumuutus, mille jätkumiseks tuleks süüdistatavale võimalus anda. Kohtu hinnangul on ka oluline, et 2 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg möödus 2019 aasta kevadel ja Valentin Ivanov ei teinud selle vältel selliseid rikkumisi, mis oleks toonud kaasa katseaja katkestamise ja karistuse täitmisele pööramise. Järelikult 20 1-19-4435 on ta asunud ennast distsiplineerima. Arvestades, et tema puhul on tegemist varasema korduvkurjategijaga, siis on selline elumuutus (mida ka prokurör kahtluse alla ei seadnud) oluline asi, mida riik (kohus) peaks tunnustama ja millele kaasa aitama.
2. Kohtul puudub igasugune veendumus, et kui V. Ivanov naaseks nüüd vanglakeskkonda, siis avaldaks see talle mingitki positiivset mõju. Kuigi kohus austab ja teab reeglit, et kustunud karistustel puudub õiguslik tähendus, peab kohus siinkohal siiski võimalikuks mainida V. Ivanovi kustunud karistust. Kohus ei anna sellele siinkohal aga mitte õigusliku, vaid psühholoogilise tähenduse, kasutades seda süüdistatava enda huvides talle sobiva karistusliigi määratlemiseks. 08.09.2016.a otsusest (II kd, tl 74) nähtub, et V. Ivanov on olnud varem reaalselt vangis vähemalt 26.01.2010 otsuse alusel, millega teda karistati mitmeaastase vangistusega. Kohtule ei ole teada, millal ta vabanes, aga 08.09.2016 kohtuotsuses nimetatud kuriteod pani ta igatahes toime 2013 vabaduses. V. Ivanov on sündinud 1987.a juunis, mis tähendab, et viimati oli ta vangis noore mehena kahekümnendate eluaastate alguses. See vangistus ei mõjunud talle ilmselgelt kuigi hästi ega positiivses mõttes arendavalt, sest vabanedes pani ta toime uued kuriteod. Praegu on ta 32-aastane, mis tähendab, et on põhjust arvata, et ta on palju küpsem ja seda näitab ka tema viimasel ajal puhas karistusregister. Kohtu arvates ei teeks praegu, hoolimata edukalt lõppenud katseajast, tagasi vanglasse saatmine mitte midagi head. See üksnes paiskaks V. Ivanovi tagasi redsidiivsesse keskkonda ja ta peaks hakkama resotsialiseerumist taas uuesti alustama. Kohtu arvates ei ole seline tagasilöök hädavajalik ei eripreventiivsest aspektist ega ka ühiskonna ja õiguskorra huvides. Kohtule ei ole esitatud ka ühtegi argumenti, mis sellise karistusviisi mõistlikkust kinnitaks.
3. Tuleb ka arvestada, et praeguses asjas käsitletud kaks kuritegu pani V. Ivanov toime suhteliselt katseaja alguses. Nüüdseks on olukord tolle perioodiga võrreldes muutunud. Seda, et V. Ivanov on kogukonnas siiski päris kenasti toime tulnud ja omaks võetud, kinnitavad ka tunnistaja P ütlused, kes kirjeldab V. Ivanovi pigem sõbraliku kaaslinlasena.
4. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis tuleb möönda, et korduva kuriteo toimepanija karistamisel ei tohi jääda muljet, et riik ei tauni korduvat kuritegevust. Selle ideoloogia toel võiks pidada V. Ivanovi vangistusega karistamist katseajal toimepandud kuriteo eest põhjendatuks. Kui aga käesoleva asja asjaolusid lähemalt vaadata, pole see nii ilmselge. Nimelt ei ole käesolevas asjas nimetatud kuritegudel ja 08.09.2016 kohtuotsuses nimetatud kuritegudel mingit sisulist seost. Tegu on täiesti eriliigiliste tegudega – katseajal oli V. Ivanov seoses varavastaste vägivallatute kuritegudega (kelmus, rahapesu jms), aga praeguses asjas heideti talle ette kahte väga labast vägivallategu. Järelikult ei saa öelda, et V. Ivanov jätkas sama kuriteomustrit ja seega pole ilmtingimata loogilne, et tema läbitud katseaeg täiesti teiseliigiliste kuritegude eest tühistatakse seoses hoopis muusuguste kuritegudega. Seejuures ei mõjuks nii hiline ja tagantjärgi karistuse täitmisele pööramine (st ammu pärast katseaja loomulikku lõppu) ka küsitavalt õigusrahu aspektist. Selles, et karistuse mõistmiseni jõuti aga nii hilja, ei ole süüdi kohus, kes on menetlenud asja ära mõne kuuga, vaid katseaeg oli läbi juba tükk aega enne süüdistusakti kohtusse saatmist. Viimaks ei ole vähetähtis seegi, et hoolimata pikalt kestnud kohtueelsest menetlusest käesolevas asjas ei taotlenud prokuratuur kordagi V. Ivanovile tõkendiks vahistamist. Kuna vahistamist kohaldatakse olukorras, kus seda on vaja uute kuritegude ohu tõttu, siis järeldab kohus sellest, et prokuratuur ei ole ka ise leidnud, et V. Ivanovi puhul on tõsiselt alus karta uusi kuriteguseid ja selle tõttu oleks vaja ta vabadust piirata. Seega saab järeldada, et ka prokuratuur pole näinud asjas eripreventiivset vajadust V. Ivanovi vabaduse võtmiseks.
5. Kokkuvõttes on oluliselt mõistlikum, eesmärgipärasem ja õiglasem ning ka V. Ivanovi isikuga paremini sobivam karistusliik rahaline karistus.

§ 74

lg 6 näeb ette, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65

lõikes 2 sätestatule ning kohus võib jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Käesolevas asjas kohus just seda teebki, arvestades seejuures, et kuna 08.09.2016 21 1-19-4435 otsusega määratud katseaeg on edukalt läbitud, siis tuleb toonane karistus jätta täitmisele pööramata. 88. Määrates rahatrahvi, arvestab kohus tegude jõhkrust ja seda, et neid oli kaks. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel on tähtis kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanutele tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (RKKKo nr 3-1-1-44-16 p 20). Kuigi A. M valukogemus polnud väga suur, oli seevastu M. V ründe intensiivsus märkimisväärne. Kohtu hinnangul tuleb mõista üle keskmäära suur karistus. Rahalise karistuse võib määrata 30 kuni 500 päevamäära. Seega oleks keskmine karistus 265 päevamäära. Arvestades V. Ivanovi vähest sissetulekut (otsuse p 80), tuleb karistuse mõistmisel arvestada miinimumpäevamääradega. Kohus mõistab karistuseks 300 päevamäära, mis miinimumpäevamääradesse arvestatuna (

§ 44lg 2 – 10 eurot) tähendab 3000 eurot. See tuleb maksta ühe kuu jooksul, nagu Kr

MS § 417 lg 2 ette näeb. Siit edasi on juba süüdistatava enda otsus, kas ta tasub summa tähtajaks. Kui ta ei tasu, siis tuleb kohtul asjaoludest sõltuvalt otsustada, kas asendada maksmata rahaline karistus üldkasuliku tööga või vangistusega. Kohtu hinnangul on selline võimaluste paljusus ja vajadus langetada otsuseid samuti V. Ivanovi sotsiaalse arengu seisukohalt oluline – tal on võimalik ise otsustada, milline neist käitumisviisidest on kõige õigem, hüvitamaks oma võlga ühiskonna ees. 89. Kohus moodustab

§ 65

lg 2 ja

§ 74

lg 6 alusel liitkaristuse käesoleva otsusega karistuseks mõistetud rahalisest karistusest, s.o 3 000 eurot, ja Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 08.09.2016 kohtuotsuse nr 1-16-7637 järgi mõistetud ja ärakandmata karistusest, s.o 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 74lg 6 alusel jätab kohus V.

Ivanovile eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse, s.o 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva vangistust täitmisele pööramata. Rahaline karistus tuleb täide viia iseseisvalt. D. Asitõendid

1. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt nähakse kohtuotsuses asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses.
2. Kriminaaltoimikus olevad kaks CD-R plaati kõnesalvestistega (II kd, tl 5 ja 73) tuleb kohtu hinnangul jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. E. Menetluskulud
3. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetult sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine.
4. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel ekspertiisiasutusel tekkinud ja määratud kaitsjale tasutud kulud kokku 1508.02 euro ulatuses. Kulud koosnevad järgmisest: isiku keeruka kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot (II kd, tl 48), isiku kohtuarstliku täiendekspertiisi kulu 97 eurot (II kd, tl 59), määratud kaitsja Lembit Nirgi poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulu summas 311.10 eurot (II kd, tl 93-104) ning asenduskaitsja Sergei Politševi poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi kulu summas 1015.92 eurot (983,52 eurot kohtuliku arutamise ajal – I kd, tl 75-80 - ja 32,40 kohtuotsuse kuulutamisega seoses – I kd, tl 84-87) ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel 810 eurot sundraha (teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära). Menetluskulude suuruse ja koostise osas ei ole kriminaalasjas vaidlust olnud.
5. Seoses V. Ivanovi õigeksmõistmisega

§ 119

lg 1 järgi määrab kohus jätta osa menetluskuludest ehk 129.40 eurot (mis vastab suuruselt täiendekspertiisi kulule 97 eurot ja osale õigusabikulust) KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Kohus arvestab siin seda, et kuigi kohus mõistis 22 1-19-4435 V. Ivanovi õigeks

§ 119

lg 1 järgi, oli tegemist väga väikeses osas õigeksmõistmisega ehk sisuliselt kvalifitseeris kohus suuresti sama teo ümber teise seadusesätte järgi, mõistes V. Ivanovi

§ 121järgi süüdi. 95. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatav V. Ivanovilt Kr

MS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p-de 3, 4 ning 9 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud kogusummas 2188 eurot ja 62 senti (810 eurot sundraha ja 1378,62 eurot muu menetluskulu). 96. Arvestades väljamõistetavate menetluskulude kogusummat, kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava nappi sissetulekut ja maksmisele kuuluvat rahalist karistust, määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus juhindub seda määrates KrMS § 180 lg-st 3, mis käsib kohtul menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud ositi tasumisele. Kohus ei määratle küll konkreetseid osi, mille kaupa V. Ivanov peaks menetluskulusid tasuma, kuid leiab, et ei lähe osi määramata vastuollu KrMS §-s 180 lg-s 3 öelduga. Erinevalt

§st 66, mis näeb ette karistuse kandmise ositi, ei nõua KrMS § 180 lg 3 menetluskulude konkreetsete osade määratlemist kohtu poolt. Seetõttu leiab kohus, et õige on lugeda KrMS § 180 lg-t 3 ilma kunstliku ja süüdistatava huvide vastase kitsenduseta. Osade määramata jätmine kohtu poolt ei lähe vastuollu sätte mõttega ja on süüdistatava resotsialiseerumise ja toimetuleku aspektist paindlikum. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 97. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS §-dest 311, 313, 315. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 23