← Eesti

4-19-1132/31

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 4-19-1132

  1. jaanuar 2020 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Tõnis Põldmaa väärteoasi looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi Tartu Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsus Tõnis Põldmaa kaitsja vandeadvokaat Enno Heringson, kassatsioon Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon
  4. detsember 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. juuli
  7. a otsus ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  8. Kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt Tõnis Põldmaa kasuks välja 1966,50 eurot valitud kaitsjatele maakohtu menetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Keskkonnainspektsiooni
  11. veebruari
  12. a otsusega karistati Tõnis Põldmaad looduskaitseseaduse (LKS) § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 400 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta paigaldas Nurme maaparandussüsteemi ehituskeeluvööndisse
  13. aasta sügisel kivisillutise,
  14. aasta juunis aga tünnisauna ja kümblustünni. T. Põldmaa rikkus LKS § 38 lg 1 p 5 ja lg-t 3, pannes toime LKS § 74 lg-s 1 sätestatud väärteo.
  15. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas menetlusalune isik, taotledes selle tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.
  16. Tartu Maakohtu
  17. juuli
  18. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Otsuse peamised argumendid on järgmised. 4-19-1132 3.
  19. Korrektselt on tuvastatud, et T. Põldmaa rajas ehituskeeluvööndisse kivisillutise ning paigaldas sinna kümblustünni ja tünnisauna. Nende tegudega rikkus menetlusalune isik LKS § 38 lg-s 3 sätestatud ehituskeeldu. 3.
  20. Kivisillutist pole alust käsitada juba olemas olnud puidust paadisilla laiendusena. Seetõttu ei ole viide LKS § 38 lg-le 6 asjakohane. Kivisillutis ei saa üksi ega koos puidust osaga täita paadisilla ülesandeid. See, et sillutisel asuvad katusega istumiskoht ja kümblustünn, kinnitab samuti, et tegemist ei ole veesõidukite teenindamiseks rajatud alaga. 3.
  21. Tünnisaun ja kümblustünn on ehitised ehitusseadustiku (EhS) § 3 mõttes. Ehitised võivad olla teisaldatavad ega pea olema aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud. Järelikult oli nende rajamine ehituskeeluvööndisse LKS § 38 lg 3 järgi keelatud. 3.
  22. Kivisillutis, kümblustünn ja tünnisaun ei asu õuemaal. Õuemaa määratlemisel tuleb aluseks võtta keskmise mõistliku kõrvalseisja arusaam. Õuemaaks saab pidada kinnistul asuvat maa-ala, mis on omaniku aktiivses kasutuses ja elamuga vahetus seoses. Õuemaal asuvad ehitised peavad teenindama kinnistul asuvat elamut ja moodustama sellega ühtse majapidamise. Vaidlusalustel rajatistel selline vahetu seos elamuga puudub. Seega ei kohaldu neile ka LKS § 38 lg 4 p-s 1 toodud erand. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  23. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Põldmaa kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. 4.
  24. LKS § 38 lg 6 lubab rajada lautrit ja paadisilda rannale või kaldale, kui see ei ole vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkide ja veeseaduse § 8 lg-ga
  25. Kivisillutis on olemasoleva ja seadusliku paadisilla laiendus EhS § 4 lg 2 tähenduses. Järelikult oli selle rajamine viidatud looduskaitseseaduse sätte järgi lubatud. 4.
  26. Kümblustünn ja tünnisaun ei ole ehitised. Tegemist on teisaldatavate asjadega ja järelikult ei laiene neile LKS § 38 lg-s 3 sätestatud ehituskeeld. 4.
  27. Väär on seisukoht, et kivisillutis, tünnisaun ja kümblustünn ei asu õuealal. Kohus on õuemaad kui määratlemata õigusmõistet sisustanud liiga kitsalt. Õuemaal asuvad rajatised teenindavad elamus elavaid inimesi, mitte elamut. Kohatu on kitsendus, mille kohaselt saavad õuemaal asuda vaid sellised rajatised, milleta ei oleks majapidamine terviklik. T. Põldmaa on korduvalt selgitanud, et kümblustünn, tünnisaun ja kivisillutis asuvad aktiivselt kasutataval alal. Seejuures ei ole tähtis, et kanal koos rajatistega paikneb elamust mõnevõrra eemal. Hajaasustuses on kinnistud tavapäraselt suure pindalaga ja aktiivselt kasutatakse neist väiksemat osa.
  28. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  29. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud järeldused nõustumisväärsed ja kassatsiooni argumendid ei anna alust otsuse tühistamiseks. Küll aga tuleb maakohtu otsus tühistada kassatsioonivälisel põhjusel. 2

(4)4-19-1132
  1. Karistusseadustiku (KarS) § 5 lg 2 esimesest lausest nähtuvalt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu kestva praktika järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuli
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka väärteomenetluses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. septembri
  7. a otsus nr 4-17-695/18, p 5.)
  8. T. Põldmaale heidetakse ette LKS § 38 lg 3 rikkumist, mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuni
  9. aasta septembri lõpuni nägi LKS § 38 lg 1 p 5 ette, et ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal ja maaparandussüsteemi eesvoolul 25 meetrit. Alates
  10. oktoobrist 2019 on maaparandussüsteemi ehituskeeluvööndi laius sätestatud eraldi LKS § 38 esimese lõike punktis 6, mille kohaselt on 10–25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga avatud eesvoolul selle laiuseks 25 meetrit. Seega ei ole ehituskeeluvööndi ulatus iseenesest muutunud, kuid sätestatud on valgala miinimumpindala, mille korral maaparandussüsteemi eesvoolule keeluvööndit kohaldatakse.
  11. Maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditega on tuvastatud, et Nurme maaparandussüsteemi valgala on väiksem kui 10 ruutkilomeetrit. See asjaolu nähtub Maa-ameti maaparandussüsteemide kaardirakenduse väljatrükist, kuhu on märgitud „eesvool alla 10 km2 valgalaga“. Järelikult ei ole Nurme maaparandussüsteemi avatud eesvool kehtiva seaduse järgi enam ehituskeeluvööndiga hõlmatud. Kuna menetlusaluse isiku suhtes tehtud karistusotsus pole jõustunud, on sellel soodsamal seadusel KarS § 5 lg 2 esimese lause alusel T. Põldmaa tegude suhtes tagasiulatuv jõud.
  12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  13. juuli
  14. a otsuse T. Põldmaa karistamises LKS § 74 lg 1 järgi ning lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.
  15. T. Põldmaa kaitsja on taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamisel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaldamise praktikas on sedastatud, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. oktoobri
  17. a otsus nr 4-18-616/54, p 47.) Kui menetlusosalisel on mitu esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Sellest tulenevalt ei saa ühe ja sama ülesande täitmise eest mitmele esindajale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. oktoobri
  19. a otsus nr 1-17-7111/81, p 24.) 3
(4)4-19-1132
  1. Maakohtus kantud kaitsjatasu tõendamiseks on esitatud viis arvet, mille alusel on T. Põldmaa tasunud SA-le K juristide S. V. ja M. M. teenuste eest kokku 3933 eurot (teenust on osutatud tunnitasuga 95 eurot, millele lisandub käibemaks). Hinnates kaitsjate tehtud toiminguid ja neile kulunud aega (kokku 34,5 tundi), ei pea kolleegium tasu täies ulatuses hüvitamist põhjendatuks. Maakohtus esitatud arvete hulgas on arve istungil osalemise eest nelja tunni ulatuses, ehkki maakohtu istungiprotokollist nähtub, et istung kestis kokku kaks tundi. Õigusteenuse tegevusaruannetest ilmneb, et kohati on tasu nõutud korduvate toimingute eest (M. M-i poolt kaitsekõne koostamine 1,75 tundi ja S. V-i poolt kaitsekõne täiendamine 1,75 tundi) ja ka selle eest, et kaitsjad on omavahel nõu pidanud. Lisaks ei saa teatud toimingutele kulutatud aega pidada mõistlikuks. Näiteks on paarileheküljelise tõendite esitamise taotluse koostamiseks kulunud kokku 1,75 tundi. Kaebuse koostamiseks vajalikule õiguslikule analüüsile (sh materjalide otsimisele ja kohtupraktika analüüsile), teksti kirjapanekule ja selle täiendamisele on kokku kulunud 15,5 tundi. Seejuures koosneb kaebus kümnest leheküljest, millest õiguslikud põhjendused hõlmavad viit lehekülge. Võttes arvesse ka seda, et tegemist ei ole mahuka ega keeruka väärteoasjaga, loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasuks 1966,50 eurot.
  2. Kassatsioonimenetluses on kaitsja E. Heringson arvele lisatud tööarvestuse kohaselt kulutanud materjalidega tutvumisele, kassatsiooni koostamisele ja selle esitamisele kokku 13 tundi ja 12 minutit. Arve on T. Põldmaale esitatud 10 tunni eest summas 1680 eurot (sh käibemaks 280 eurot). Õigusteenust on osutatud tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul on tehtud toimingud olnud vajalikud ja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus nr 4-18-5765/24, p-d 10–11). Põhjendatuks ei saa aga pidada kassatsiooni koostamisele kulunud aega. Riigikohtule esitatud kaebus ei sisaldanud uusi kaitseväiteid, vaid kordas juba maakohtus avaldatud seisukohti. Kassatsioonimenetluse kulude põhjendatuse üle otsustamisel on oluline silmas pidada sedagi, et väärteomenetluse lõpetamist ei tinginud kassatsiooni argumendid, vaid kaebuse piiridest väljudes tuvastatud seadusemuudatus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus nr 4-18-6507/42, p-d 33–34). Sel põhjusel ei pea kolleegium kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu hüvitamist põhjendatuks.
  7. Eeltoodust lähtudes rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsjatasu hüvitamise taotluse, mis on seotud kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise ja maakohtus valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamisega, ning mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt T. Põldmaa kasuks välja 1966,50 eurot. Kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.