KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-19

) § 97 lg 1 p-le 1, § 100 lg-le 2, §-le 96, §-le 99, § 101 lg-le 1, samuti Riigikohtule lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-174-

1. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et ka miinimumelatise nõude puhul tuleb lähtuda laste põhjendatud ja vajalikest kulutustest, mida ei pea küll tõendama, kuid neid peab hageja suutma veenvalt põhjendada. Kostja on vaielnud vastu hagejate kuludele ja elatise suurusele, viidates nii Riigikohtu lahenditele kui ka RAKE uuringule. Seega peab kohus hindama hagejate igakuised vajalikke kulutusi. Laste kulude määramisel ei saa juhinduda ainuüksi RAKE uuringust. See uuring on tehtud juba kuus aastat tagasi ja selles on esitatud keskmised kulud. Iga lapse puhul tuleb aga hinnata just temale vajalikke kulusid, mitte keskmist. Pooltel ei ole vaidlust hagejate transpordikulude 15 euro, hügieeni- ja tervisekulude 30 euro, koolikulude 30 euro ning muude kulude 170 euro ja 107 euro 50 senti osas. Seetõttu ei hinnanud maakohus neid kulusid. Poolte vahel on vaidlus kommunaalteenuste 42 euro osas. Elektri- ja laenukuludele ei ole kostja vastu vaielnud. Maakohus leidis, et eelnimetatud kulud on mõistlikud. Maakohus leidis, et eluasemekulud 99 eurot 96 senti on täielikult põhjendatud. 3 Maakohtu hinnangul on mõlema hageja mobiilikulud 10 eurot 80 senti põhjendatud ning see on kooskõlas tavaliste side- ja internetiteenuse pakettide tasuga. Kostja poolt tarbitavate teleteenuste kohta esitatud tõendid ei tõenda lastele vajalikke kulusid. Maakohus luges mõlema lapse põhjendatud sidekuludeks 23 eurot. Maakohus nõustus kostjaga, et toidukulud ühe lapse kohta 150 eurot on liiga suured. Mõistlik toidukulu emale ja kahele lapsele on kokku 330 eurot kuus (s.o 110 eurot kuus ühe inimese kohta). Maakohtu hinnangul on põhjendatud kulud riietele ja jalanõudele 50 eurot kuus. Aastakulu oleks seega 600 eurot lapse kohta. Maakohus luges hageja I igakuisteks kuludeks 527 eurot 96 senti (ümardatult 528 eurot) ja hageja II kuludeks 465 eurot 46 senti (ümardatult 466 eurot). Need kulud on eluliselt usutavad ja reaalsed. Võttes hageja I kogu ülalpidamise suuruseks arvestuslikult 527 eurot, tuleb seda vähendada 60 euro võtta (kaetud peretoetusega), mis teeb hageja I ülalpidamise vajaduse suuruseks 468 eurot. Hageja II ülalpidamise vajaduse suuruseks on 406 eurot. Kostja keskmine kuu sissetulek on 972 eurot 46 senti (neto). Hagejate ema keskmine kuu sissetulek on 1300 eurot 32 senti (neto). Hagejate vanemate sissetuleku vahe on ca 25%. Sellest tulenevalt on põhjendatud jagada vanemate ülalpidamiskohustus ebavõrdsetes osades. Küll aga ei pidanud maakohus mõistlikuks seda, et kostja maksab elatist 25% vähem kui hagejate ema, sest hagejate reaalsed kulud on alla miinimummäära. Õiglane oleks jaotada hagejate ülalpidamiskohustus selliselt, et kostja kanda jääb kuludest 40% ja hagejate ema kanda 60%. Seega jääks kostja kanda 187 eurot 20 senti hageja I kuludest ning 162 eurot 40 senti hageja II kuludest. Hagejad taotlesid ka elatise väljamõistmist enne hagi esitamist, s.o perioodi
2. jaanuari 2019 kuni
3. märtsi 2019 eest. Maakohus nõustus hagejatega selles, et laste kontole tasutud maksed ei ole elatise osa. Hageja ema konto väljavõttest nähtuvalt on kostja hagejatele elatist jaanuar-märts 2019 tasunud, kuid veebruaris ja märtsis vähem, kui kostjalt praeguse otsusega väljamõistetud elatis. Küll aga on kostja hagejate ema kontole tasunud jaanuaris 2019 elatis kokku 800 eurot (s.o 400 eurot kummalegi lapsele). Seega hagiavalduse esitamise seisuga puudub kostjal elatise võlgnevus ning kostja on hagejale I maksnud elatist 138 euro 40 senti ja hagejale II 212 eurot 80 senti ettenähtust rohkem. Eelneva tõttu jättis maakohus rahuldamata hagejate nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Tühistatud osas paluvad hagejad teha uus otsuse, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 270 eurot kuus (kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära) alates
5. märtsist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni, samuti kohustada hagejat tasuma väljamõistetud elatise hagejate ema kontole hiljemalt iga kuu
6. kuupäevaks selgitusega „elatis“, märkides ära kuu ja aasta, mille eest elatist tasutakse. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks ei ole kohtuvälised ülalpidamise tasumise kokkulepped asjas tähtsust omavad ning miks ei võta kohus neid kokkuleppeid arvesse hagejate eeldusliku ülalpidamise vajaduse hindamisel. Kohtuvälised kokkulepped kinnitavad eelduslikult seda, millises ulatuses on kostja aktsepteerinud hagejate igakuist ülalpidamise vajadust. Hagejad esitasid enda igakuised kulutused, mis kummagi hageja osas on erinevad ning mida kohus oleks pidanud põhjendatult arvesse võtta. Iga üksiku kulutuse usutavuse hinnates on maakohus ekslikult lähtunud üksnes enda subjektiivsest siseveendumusest ning ei ole arvestanud elatise alla 4 miinimummäära väljamõistmise põhimõtteid (vt nt Riigikohtu
7. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 27 ja 28.3). Hagejad ei olnud kohustatud tõendama oma igakuist ülalpidamise vajadust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mida kohus saaks otsuses hinnata ning mis tõendaks laste vajadusi alla seaduses kehtestatud miinimummäära. Hagejatele jääb arusaamatuks, millest lähtudes on maakohus pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks toidukuluks 330 eurot kuus. Selles osas on otsus põhjendamata ning vastuolus Riigikohtu selgitatud tõendamiskoormisega. Samuti ei selgu otsusest, millest lähtudes loeb kohus põhjendatud kuluks riietele ja jalanõuetele 50 eurot kuus. Tuleb arvestada, et hagejad on puberteedieas kasvavad lapsed, kes vajavad iga aasta või vähemalt kahe aasta tagant uusi riideid. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hagejate põhistused igakuiste trennide ja nendega seotud kulutuste osas. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta, millised kostja esile toodud ja tõendatud asjaolud võimaldavad vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra kogu peretoetuse ulatuse võrra. Hagejad on seisukohad, et kehtivast materiaalõigusest lähtudes saab kohus vanemate sissetuleku proportsiooni elatise väljamõistmisel võtta arvesse üksnes juhul, kui elatis mõistetakse välja suuremas ulatuses kui miinimum või kui lastega koos elav vanem ei täida ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 105lg 3 ei kehti ülalpidamiskohustuse täitmisel miinimumulatuses.

Hagejad viitavad

§ 101lg-le 1 ning Riigikohtu 7.

veebruari 2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-16-

2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 ja p-i 3 tuleb täiendada selliselt, et elatis mõistetakse välja alates
4. märtsist 2019 kuni hageja I täisealiseks saamiseni (s.o kuni XXXXXX ) ja hageja II täisealiseks saamiseni (s.o kuni XXXXXX ). Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega: 1) mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis 200 eurot kuus alates
5. märtsist 2019 kuni hageja I täisealiseks saamiseni (s.o kuni XXXXXX ); 2) mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatis 200 eurot kuus alates
6. märtsist 2019 kuni hageja II täisealiseks saamiseni (s.o kuni XXXXXX ). Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse taotluste p-s 2 paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning p-s 3 paluvad nad teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagiavalduses oli esitatud ka tagasiulatuv elatise nõue (elatis perioodi
8. jaanuar 2019 kuni
9. märtsi 2019 eest). Selle nõude on maakohus jätnud rahuldamata. Samas paluvad hagejad apellatsioonkaebuse taotluste p-des 4.4 ja 4.5 mõista kostjalt välja elatis alates
10. märtsist
11. Ka apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu seda, miks on maakohus jätnud hagejate tagasiulatuva elatise nõude ebaõigesti rahuldamata ning miks see tuleks hagejate arvates siiski rahuldada. Eelneva tõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende elatise nõude alates
12. märtsist 2019 (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Osas, milles maakohus jättis hagejate 5 tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5), ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 9.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
3. Vaidlustatud otsuses on maakohus asunud seisukohale, et ka miinimumelatise nõude puhul tuleb lähtuda laste põhjendatud ja vajalikest kulutustest, mida ei pea küll tõendama, kuid neid peavad hagejad suutma veenvalt põhjendada. Maakohus on põhjalikult analüüsinud hagejate vajadusi ning leidnud, et hageja I vajaduste rahuldamiseks kulub 528 eurot kuus ja hageja II vajaduste rahuldamiseks 466 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aga põhjendatud. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu
4. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Seega ei pidanud hagejad oma vajadusi tõendama ega ka neid veenvalt põhjendama. 11.

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kostja on vastuses hagile (dtl 41 – 43) toonud esile hagejate eelduslikud vajadused. Seejuures on kostja tuginenud RAKE uuringule, mitte tegelikele asjaoludele. Siinkohal tuleb nõustuda maakohtuga selles, et nimetatud uuring on tehtud kuus aastat tagasi ning kajastab keskmise perekonna kulutusi. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millised on konkreetsete laste eelduslikud vajadused. Seega ei pidanud maakohus hagejate vajadusi hindama. Eelneva tõttu tuleb lähtuda sellest, et praegusel juhul kulub hagejate vajaduste rahuldamiseks kokku 1080 eurot kuus (s.o 540 eurot kuus lapse kohta). Ringkonnakohus ei analüüsi apellatsioonkaebuses esitatud väiteid hagejate kulutuste kohta.
2. Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist ka seetõttu, et hagejate vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega. Kuigi asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (sh peretoetusega), võib olla mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära, ei anna üksnes peretoetuse maksmine selleks alust. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga (vt nt Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul saab peretoetuse maksmist arvestada koostoimes kostja halva varalise seisundiga. Kostja sissetulekuks on töötasu (keskmiselt 972 eurot 6 46 kuus). Muud vara (nt kinnisasju) kostjal ei ole. Kui kostja peaks tasuma hagejatele elatist miinimummääras (kokku 540 eurot kuus), jääks talle endale 432 eurot 46 senti kuus (töötasu alammäärast väiksem summa). Samas lisandub iga hageja osale veel 270 eurot (ema panus) ja 60 eurot (peretoetus). Seega saaks kummagi hageja kasvatamiseks kasutada 600 eurot kuus, samas kui kostja (täiskasvanud isik) peaks hakkama saama ca 433 euroga kuus. Ringkonnakohus märgib, et täiskasvanud isiku vajadused on alaealise lapse vajadustest eelduslikult siiski suuremad.
5. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks laste ülalpidamiskohustuse jagamist selliselt, et kuludest jääb kostja kanda 40% ja hageja kanda 60%. Praegusel juhul nõudsid hagejad elatist miinimummääras. Asjaolu, et ühe vanema majanduslik seisund on parem, ei anna iseenesest alust teiselt vanemalt väljamõistetava elatise vähendamiseks. Selleks peab esinema muu mõjuv põhjus (nt selle vanema enda halb varaline seisund).
6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud tähelepanuta hagejate väited kostjaga sõlmitud kohtuväliste kokkulepete kohta. Kohtule esitatud kokkulepe (dtl 28) ei ole allkirjastatud ning kostja väite kohaselt ei ole pooled sõlminud kirjalikku kokkulepet elatise maksmise kohta. Asjas puudub ka notariaalselt kinnitatud kokkulepe, mis omaks täitedokumendi tähendust.
7. Eelnevat arvestades tuleb kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurust vähendada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja varaline seisund võimaldaks tal tasuda 200 euro suurust elatist lapse kohta (kokku 400 eurot kuus). Sellist summat on kostja pakkunud ka kompromissina (vt vastus hagile, dtl 41 – 43). Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 200 eurot kuus.
8. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2 ja 3 on elatis välja mõistetud alates
9. märtsist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (TsMS § 442 lg 5 teine lause). Resolutsiooni selguse huvides peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada, mis ajani peab kostja elatist maksma ehk seda, millal hagejad saavad täisealiseks. Hageja I on sündinud
10. oktoobril 2008 (hagiavalduse lisa 2), seega saab ta täisealiseks
11. oktoobril
12. Hageja II on sündinud
13. mail 2010 (hagiavalduse lisa 1), seega saab ta täisealiseks
14. mail
15. Selles osas tuleb maakohtu otsust täiendada.
16. Apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 7