Obsah (6)

§ 657§ 654§ 392§ 442§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

§ 657lg 1p 1).

Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas

§ 654lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 7. Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole maakohus täitnud eelmenetluse ülesandeid (

§ 392

). Maakohus on eelmenetluses välja selgitanud hagejate nõuded ja kostja seisukohad esitatud nõude suhtes, samuti poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida pooled esitasid oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Hagejaid on maakohtus esindanud vandeadvokaat ning seetõttu on asjakohatu hagejate väide, et maakohus oleks pidanud selgitama, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama. Lisaks nähtub asja materjalidest, et maakohus on selgitanud pooltele, milliseid asjaolusid nad peavad tõendama. Samuti on alusetu hagejate seisukoht, et maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud oma järeldused olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu otsus vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

1. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selle üle, kas kostja peab taluma hagejate soovitud Lambahanna oja paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejatele vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku. AÕS § 68 lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestavad VeeS § 8 lg 1, § 16 lg 3 ja § 17 lg 1 eraõigusliku nõudena maaomaniku nõusoleku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hagejate kinnistul paikneva kalakasvatuse seiskumine (rikutakse hagejate õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt), saab lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumise hagejate kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks ning hagejatel on kostja vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause järgi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st kostja kohustamiseks taluda kinnisasjast tulenevaid mõjusid. Riigikohus oma lahendites väljendatud seisukohta, et sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143 6 6 ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 138 ning võlaõigusseaduse §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning loetlenud eeldused, mille üheaegsel esinemisel on kostjatel kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 2-14-21673, nr 3-2-1-12-11).
2. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-12-11 lahendi p-s 31 märkinud järgmised talumiskohustuse kriteeriumid, millede üheaegsel esinemisel on kostjal kohustus taluda hagejate kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja ande sellekohane nõusolek: - kostjale tulenevad kitsendused ei takista tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; - kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; - kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejaid ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; - kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjale. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-14-21673 lahendi p-s 11 selgitanud, et juhul, kui hagejate taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses, st kohus, lahendades vee erikasutusloaga seotud talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa saamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega peagi hindama vee erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejate nõue tuleb lahendada esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on hagejate huvi kostjalt nõusolek saada ja kostja huvid nõusoleku andmisest keelduda. Poolte huvide kaalumisel on maakohus tuginenud Riigikohtu eelnevalt viidatud lahendis märgitud talumiskohustuse kriteeriumidele, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Siinkohal ringkonnakohus peab õigeks maakohtu seisukohta, et hagejad ei ole menetluses tõendanud, et kostja keeldumine nõusoleku andmisest on hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult hagejate kui kinnisasja omanike õigusi. Hagejad ei ole tõendanud, et Lambahanna ojal paisu likvideerime (ja seeläbi ka Tanni paisjärve likvideerimine) võiks kaasa tuua sellise mõju nende majandustegevusele, mis põhjendaks nende poolt taotletud kostja talumiskohustust. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud vastavad põhjendused ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.
4. Maakohtu seisukohta ei muuda ebaõigeks hagejate väide, et hagejatele kuuluv XX talu ongi mõeldud sihtotstarbeliselt tegelemiseks vaid kalakasvatusega ning seejuures ei ole oluline, et praegusel ajal aktiivne majandustegevus puudub. Asja materjalidest nähtuvalt esitas XX talu omanik Reino Madissoo (esialgne hageja)
5. mail 2015 taotluse vee erikasutusloa saamiseks (I kd tl 13-14). Taotlusel märgitu kohaselt taotlejal majandustegevust ei olnud, vee erikasutusega kavandatavaks tegevuseks oli virgestus ala (s.o puhkeala). Ettevõtja Reino Madisoo XX talu on 10.05.2016 äriregistrist kustutatud (tl 26). Hagejate seletuse kohaselt kasvatatakse kalu enda tarbeks ning menetluse kestel ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hagejad oleksid teinud kulutusi kalakasvatuse arendamiseks või mõjuks vee erikasutuse puudumine nende majandustegevusele. Tõendamata on hagejate väide, et kostja nõusoleku andmata jätmise tagajärjeks on hagejate kalakasvatuse seiskumine ning sellega on kahjustatud hagejate õigus kasutada oma kinnisasja sihipäraselt. Alates vähemalt vee erikasutusloa taotluse esitamisest
6. mail 2015 ei ole hagejatele kuuluval kinnisasjal majandustegevust toimunud. Asjaolu, et hetkel kasvatavad hagejad kalu enda tarbeks, ei tingi hagejate põhjendatud huvi paisjärve säilitamiseks. Kuna kinnisasjal ei ole pikema aja vältel 7 7 kalakasvatust majandustegevusena toimunud, siis on alusetu ka hagejate väide, et kostja nõusoleku andmata jätmise tagajärjel seiskub kalakasvatus ja on kahjustatud hagejate õigus kasutada oma kinnisasja sihipäraselt.
7. Poolte huvide kaalumisel omab tähtsust asjaolu, kas kostjale tulenevad kitsendused takistavad tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kahjulikud mõjutused kostja kinnistule, millised on seni tekkinud hagejate poolse tammi kehva haldamise tõttu, kahjustavad oluliselt kostja XX talu kinnisasja kasutamist, kuna lisaks vee all olevale 2,57 ha kannatab kostja kinnistu osaliselt liigniiskuse all. Maakatastri väljatrükist nähtuvalt on 21.05.2018 seisuga kostjale kuuluva kinnistu (XX kinnistu) pindala 20,79 ha ning sellest on tingituna Lambahanna oja paisutamisest vee all 2,57 ha, s.o kinnistu pindalast 12,4% kasutamine on piiratud. Asjaolu, et paisjärv rajati 1970-ndatel aastatel ning kostja ja tema õiguseellased on vabatahtlikult talunud aastakümneid seda, et kinnistust on 12,4% vee all, ei anna alust väita, et kostja peab ka edaspidi sellist olukorda taluma. Hagejad ei ole tõendanud, et Lambahanna ojal paisu likvideerime (ja seeläbi ka Tanni paisjärve likvideerimine) takistaks nende kinnistu sihtotstarbelist kasutamist või tooks kaasa sellise mõju nende majandustegevusele, mis põhjendaks nende poolt taotletud kostja talumiskohustust.
8. Lisaks on maakohus leidnud, et paisutuse tulemusel kannatab kostja kinnistu osalisel liigniiskuse all ning kostja huvid on ka seeläbi kahjustatud. Maakohus on siinkohal õigesti hinnanud tunnistajate E.L. (I kd tl 164), A. P. (I kd tl 154) ja A.K. (I kd tl 152-153) ütlusi ning asunud seisukohale, et paisutuse tulemusena on muutunud kinnistu pinnas osaliselt liigniiskeks. Maakohtu poolt läbiviidud vaatluse käigus on fikseeritud (I kd tl 126), et XX kinnistule maaparandustööde käigus paigaldatud kuivendustorud (kuivendusvõrgu teostusjoonis – I kd tl 68) jäävad veekogu alla, on muda täis ja ei kuivenda enam seda ala. Samuti fikseeris maakohus vaatluse käigus (I kd tl 127-130), et sauna vundament ja korstnajalg ning puhkemaja on vee läbi kahjustada saanud ning võib täheldada haljasala soostumise tunnuseid. Asjaolu, et kostja ei tegele põllumajanduse ega loomakasvatusega, ei tähenda, et ta peaks nõustuma sellega, et tema kinnistu on paisutuse tulemusel osaliselt liigniiske.
9. Kaaludes hagejate tulevikus oletatavat majanduslikku huvi ning kostja huvi omandi kaitsele on ringkonnakohus seisukohal, et hagejate majandustegevuse kaitse oleks hagi rahuldamise järel arvestades nende senist tegevust ja tulu, veetaseme tõusuks ebaproportsionaalselt rohkem tagatud võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse piirangutega. Ringkonnakohus leiab, et hagejate huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostja huvi oma kinnisasja valdamisele ja kasutamisele.
10. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei pea kitsendusi mõistlikult taluma ka inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Hagejate väitel tuleneb oluline avalik huvi kõikide paisjärveäärsete kinnistuomanike ühisest huvist, milleks on paisjärve säilitamine. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi mõne paisjärveäärse kinnistu omaniku (toimiku materjalide alusel andsid nõusoleku hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks kaks kinnistu omanikku, ühe omaniku luba oli tingimuslik) huvi säilitada paisjärv ei ole käsitletav avaliku huvina. Keskkonnaregistrist nähtuvalt ei ole Tanni tiik (paisjärv) avalik ega avalikult kasutatav.
11. Asjakohane ei ole hagejate väide selle kohta, et kuna esialgselt oli kostja nõus talumiskohustusega tingimusel, et vee erikasutusluba (sh õigus tammi ise reguleerida) kuuluks temale, siis on kostja keeldumine nõusoleku andmisest ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega. 8 8 Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud: „Pooled on jõudnud asja menetluse käigus ühisele seisukohale, et käesolevas asjas ei ole asjakohane kostja poolt tõstatatud vaidlus XX ja XX kinnistute piiri kulgemise asukoha üle ja kostja ei soovi enam taotleda vee erikasutusluba, ka kui hagejad selleks kostjale nõusoleku annaksid.“ Seega on kostja muutnud oma seisukohta menetluse kestel ning selline seisukoha muudatus ei muuda kostja keeldumist nõusoleku andmisest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja esitatud taotluse ajendiks oli see, et tammi vahetu haldamise korral saaks ta hoida aastaringselt veetaseme normaalpaisutustasemel 55,35 meetrit absoluutkõrguse järgi ning ühtlase veetaseme hoidmisega ei tekiks kostjale üleujutuse ja soostumise kahjusid. Kostja loobus vastavast taotlusest ja ei soovinud enam võtta endale kohustusi seoses tammi haldamisega ning tema käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
12. Hagejate seisukoha kohaselt puudub neil igasugune kindlustunne majandustegevuse osas ning seetõttu on asjakohatu viidata sellele, et hagejad ei ole esitanud tõendeid, et nad oleksid teinud investeeringuid või muid kulutusi kalakasvatuse arendamiseks. Asja materjalide kohaselt ei ole hagejad ja nende õiguseellane juba alates
13. aastast (vt käesoleva otsuse p 11) kinnisasjal kalakasvatusega tegelenud ning ei ole esitatud ka tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et tulevikus kavatsetakse hakata tegelema kalakasvatusega (nt kavandatavad investeeringud, kes konkreetselt hakkab tegelema kalakasvatusega jms). Kostja keeldumine nõusoleku andmisest ei ole hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või ei piira hagejaid ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast ainuüksi seetõttu, et hagejate kinnistul on olemas väidetavalt toimiv kalakasvatussüsteem.
14. Hagejate väitel ei selgitanud maakohus tõendamiskoormist kostja poolt välja pakutud hagejate kalakasvatuse veevarustuse kohta teisest hagejate kinnistul asuvast järvest. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust see, kas hagejate kinnistul oleks kalakasvatuse veevarustus võimalik teisest kinnistul asuvast järvest või mitte, sest hagejad ei ole menetluses tõendanud, et kostja keeldumine nõusoleku andmisest on hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult hagejate kui kinnisasja omanike õigusi.
15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel hagejate kanda.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud ringkonnakohtus kokku 1809 eurot 60 senti (õigusabikulud 1665 eurot 60 senti ja sõidukulud 200 eurot). Hagejad on palunud hinnata kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu (144 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Maakohtu menetluses ei olnud kostjal esindajat, kostjal tekkis esindaja vajadus alles ringkonnakohtu menetluses. Seda arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele kulunud aeg 2,5 tundi. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kostja lepingulisel esindajal kulunud kokku 4,9 tundi. Arvestades selle menetlusdokumendi mahtu ja keerukust on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Kohtuistungi kooskõlastamine kohtu ja kliendiga ei ole selline kulu, mida vastaspool peaks hüvitama. Hagejad on kinnitanud, et kostja esindaja on nende esindaja kompromissi teemal ühendust võtnud, samas ei pea nad põhjendatud ajaks 0,8 tundi, vaid 0,25 tundi. Ringkonnakohtule ei ole kompromissi 9 9 puudutavat kirjavahetust esitatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lähtuda ajakulust 0,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud ajaks on kostja lepingulisel esindajal märgitud 1,5 tundi. Arvestades asja materjalidega tutvumise, apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja kohtuistungi toimumise vahele jäänud ajaga (paar kuud) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 1 tund. Seega on kostja põhjendatud õigusabikulud kokku 1080 eurot (7,5 tundi x 144 eurot/tunnis). Sõidukuludeks on kostja esindaja märkinud 200 eurot. Kostja esindaja ei ole sõidukulude kohta kuludokumente esitanud. Iseenesest on menetlusosalisel õigus sõlmida esindajaga mistahes sõidukulude kokkuleppeid, eelnev ei tähenda aga seda, et sõidukulud peaks igal juhul vastaspoolelt välja mõistma. Ka sõidukulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 200 euro suurune sõidukulu põhjendatud. Samas ei ole vaidlust selles, et esindaja tuli kohtuistungile Tallinnast. Siinkohal peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda keskmisest sõidukulust 6 l/100 km (asja materjalidest ei nähtu, et kostja esindaja sõiduautol oleks suurem kütusekulu kui keskmisel sõiduauto) ja kütuse hinnast 1,39 eur/l (keskmine kütuse hind oktoobris 2019). Kostja esindaja büroost Tartu kohtumajani on 196 km. 392 km läbimiseks kulub 23,52 l kütust, milles eest oktoobris 2019 tuli tasuda 32 eurot 69 senti (23,52 x 1,39). Seega on kostja esindaja sõidukuluks 32 eurot 69 senti. Eelneva tõttu tuleb hagejatelt välja mõista kostja kasuks 1112 eurot 69 senti (1080 + 32,69). /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson