Tsiviilasi nr 2-18-4275 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-4275 Määruse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Need tingimused antud juhul täidetud ei ole, kuna lepingu mõlemaks pooleks on füüsilised isikud ja teadaolevalt ei ole leping seotud nende majandus- või kutsetegevusega.

§ 104

lg 3 sätestab, et sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui: 1) selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist; 2) kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, eluvõi asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Ka need tingimused ei ole täidetud.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lg-s 1 sätestatuga. Seega, kuna Brüsseli I bis määruse art 25 lg 1 seob kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse liikmesriigi õigusega ning Eesti õiguse kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine tulenevalt

§ 106lg 1 p-ist 1, ei allu hagi Eesti kohtule.

Brüsseli I bis määruse artikkel 4 lg 1 näeb ette, et käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Seega tuleb üldise kohtualluvuse sätete järgi kostja vastu esitada hagi kostja elukoha järgi (antud juhul Soome Vabariigi kohtusse). Kuivõrd hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule, jätab kohus hagi

§ 371lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata.

Määruskaebus 5. Hageja esitas Harju Maakohtu 21.03.2018 määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võtta hagiavaldus Harju Maakohtu menetlusse. Hageja hinnangul allub hagiavaldus Eesti kohtule ning poolte vahel kokkulepitud kohtualluvuse kokkulepe ei ole tühine. Lisaks ei saa teise riigi kohus kohaldada Eesti Vabariigi seadusandlust. Maakohus on jätnud analüüsimata

§ 104lg 2. Hageja 2

§ 663lg-tes 1 ja 3 tulenevate nõuete täitmiseks.

1. 16.05.2018 kirjas küsis maakohus kostjalt seisukohta nii kohtualluvuse kui ka määruskaebuse osas 20 päeva jooksul kirja ja materjalide kättetoimetamisest. Kostja on kirja ja kohtu edastatud materjalid isiklikult allkirja vastu kätte saanud 22.10.2018 (tl 71), kuid kohtule seisukohta tähtaegselt esitanud ei ole.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 19.11.2018 läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 neid ei korda.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Põhjendamatu on määruskaebuses väljendatud seisukoht, et kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-s 7 sisaldub kokkulepe, et erimeelsused lahendatakse vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, ei saa Soome Vabariigi kohus poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat vaidlust lahendades kohaldada Eesti õigust. Seda, millise riigi õigust vaidluse lahendamisel kohaldada tuleb, määratakse kindlaks siseriikliku õigusega. Kohalduva õiguse väljaselgitamine ei ole seotud kohtualluvuse kontrollimisega ega piira ka juhul, kui pooled on sõlminud kehtivalt kokkuleppe lepingu suhtes kohaldatava õiguse kohta, asja menetlemist kohtus, kes on vastavalt kohtualluvuse reeglitele pädev asja lahendama.
2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu määruskaebuse väide, mille kohaselt tuleks hagi menetleda Eesti kohtus asjaolude tõttu, et kostja käib tihedalt Eestis, sest omab siin kinnisvara ning tegeleb Eestis ettevõtlusega. Tarbijaga sõlmitud lepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel lähtutakse kohtualluvuse kontrollimisel Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 kohaselt ainuüksi kostja elukohast. Hageja ei ole väitnud, et kostja elukohaks on Eesti.
3. Vastuseks määruskaebuse väitele, miks kohus ei ole arvestanud

§ 104lg-ga 2, selgitab kolleegium järgmist.

Esmalt nõustub kolleegium maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 7 ei vasta kohtualluvuse kokkuleppe tunnustele, mistõttu puudus alus ka

§ 104

lg 2 kohaldamiseks, sest see reguleerib olukorda, kus pooled on sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe. Isegi kui asuda seisukohale, et lepingu p 7 on kohtualluvuse kokkulepe, on õiguskirjanduses märgitud, et

§ 104kuulub kohaldamisele üksnes juhul, kui kohtualluvusele ei kohaldata mõnda välislepingut või 3

§ 104

lg 2 mingisugust praktilist tähendust ning lõige on seega üksnes deklaratiivne (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 533, p 3.3). Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigustatult lähtunud

§ 70

lg 4 alusel Brüsseli I bis määruse art 25 lg-st 1 ja leidnud põhjendatult, et

§ 104

lg 1 kohase kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tingimused on täitmata. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et täidetud ei ole ka

§ 104

lgs 3 sätestatud tingimused, mistõttu on

§ 106lg 1 p 1 kohaselt kohtualluvuse kokkulepe tühine.

Määruskaebuses esitatud väited ei anna kolleegiumile alust asuda vastupidisele seisukohale.

1. Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 esimese lause kohaselt on lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele pädev ka selle liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Maakohus on küsinud kostjalt 16.05.2018 kirjas seisukohta mh kohtualluvuse osas (tl 35). Kostja on nimetatud kohtu kirja 22.10.2018 isiklikult kätte saanud (tl 71-72). Kuna kostja ei ole maakohtu 16.05.2018 kirjale vastanud, siis tuleb seda Brüssel I bis määruse art 28 lg 1 kohaselt tõlgendada kui kostja veendumust, et kohtul puudub pädevus Brüsseli I bis määruse muude sätete alusel (vt ka RKTKm, 21.11.2012, nr 3-2-1-123-12, p 12 teine lõik). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult keeldunud hagi menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu, sest isegi juhul, kui poolte vahel sõlmitud lepingu p 7 oleks tõlgendatav kohtualluvuse kokkuleppena, on see tühine ning kuna kostja ei ole ilmunud Eesti Vabariigi kohtusse, ei allu asi Eesti Vabariigi kohtule. Kolleegiumi hinnangul allub käesolev vaidlus Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 alusel kostja elukohariigi ehk Soome Vabariigi kohtule.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda.

Kuna kostja ei ole käesolevas menetluses ühtegi menetlusdokumenti esitanud, ei saa olla kostjal tekkinud ka

mõttes menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 4