← Eesti

2-18-10474/20

Obsah (6)§ 164§ 657§ 652§ 5§ 230§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. detsember 20

) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 4.

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - pooled olid abielus
  2. septembrist 1993 –
  3. oktoobrini 1997; 2

(7)- hageja ostis
  1. septembri 1995 lepinguga korteri vallasasjana ja selle eest tuli tasuda 12 240 krooni, mis tasuti EVP-des, täpsemalt RKO-des; korteri eest tasumiseks kasutati RKO-sid, mis kanti hageja RKO-arvestuskaardile
  2. aastal QQ avalduse alusel; korter kinnistati ja sellest moodustati korteriomand
  3. mail
  4. 4.
  5. Juhindudes kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tuleb ühisvara jagamise hagi lahendamisel jagatava vara kuuluvuse, sh selles poolte osade kindlakstegemisel kohaldada vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS¹⁹⁹⁵) sätteid. Vara jagamine seevastu toimub PKS § 211 lg 1 ning § 37 lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtiva õiguse järgi. 4.
  6. Maakohus kontrollis PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 järgi, kas korteri erastamiseks kasutatud EVP-d olid hageja lahusvara. Tõend, millest nähtub, et QQ kandis
  7. aastal oma tööaastad EVP-des hageja kontole, ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks, sest sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et EVP-d oleksid olnud tema lahusvara, vaid need tuleb lugeda PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 alusel ühisvaraks. On üldteada asjaolu, et korterite erastamine toimus sümboolse hinna eest ja ühe EVP turuhind oli umbes 40 senti. Seega ei annaks ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks alust ka asjaolu, kui korteri erastamiseks oleks kasutatud ainult ühe abikaasa EVP-sid. 4.
  8. Korter omandati ühisvara arvel ja samuti on korteriomand ühisvara. Kohtuistungil oli hageja nõus, et vajadusel võiks ühisomandi lõpetada müügiga avalikul enampakkumisel. Seega tuleb rahuldada vastuhagis esimesena esitatud nõue ja ülejäänud nõuded, st hageja nõue ja kostja alternatiivne nõue jätta rahuldamata. POOLTE SEISUKOHAD
  9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse vaidluse sisulise lahendamise osas tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Teise võimalusena taotleb hageja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulude jaotust hageja ei vaidlusta. Hageja leiab, et maakohus oleks pidanud paremini täitma selgitamiskohustust ja kohaldama PKS § 34 järgset võimalust poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Selle seisukoha põhjendamiseks esitas hageja kaebuses kokkuvõtvalt kaks väidet. 5.
  10. Esiteks eksis maakohus, kui ei lugenud korteri erastamisel kasutatud RKO-sid hageja lahusvaraks ja ei arvestanud hageja järgmiste väidetega: - - vallasajasjana omandatud korter on formaalsetel tunnustel poolte ühisvara, kuid vastusooritus, tasumine RKO-dega tehti hageja lahusvara arvel; korteri omandamiseks makstud ostuhind tasuti hageja ainuomandis olnud RKO-dega, st ainult hageja lahusvara kasutamine andis ühisvarasse kogu varaeseme; kostja ei võtnud korteri omandamise tasu maksmisel ise osa ei oma lahusvaraga tehtava sooritusega (nt enda RKO-de andmisega erastamiseks) ega sellega, et RKO-de eest tasuti poolte ühisvaraga; kui RKO-d oleksid olnud PKS¹⁹⁹⁵ § 14 tähenduses ühisvara, siis nende käsutamine oli võimalik vaid ühiselt ja nende käsutamiseks korteri erastamise tehingus pidi andma nõusoleku ka teine abikaasa. Kostja ei tõendanud, et ta andis PKS¹⁹⁹⁵ § 17 lg-s 4 ettenähtud vormis nõusoleku RKO-de käsutamiseks. 5.
  11. Teiseks on kostja nõue (jagada ühisvaraks olev korteriomand selliselt, et kummagi poole omandiosa suurus oleks võrdne) vastuolus hea usu põhimõttega. 3
(7)Poolte abielu lõppes lahutusega
  1. oktoobril
  2. Pooled teineteisele pärast lahutust varalisi nõudeid ei esitanud. Kostja võttis lahkudes kaasa abikaasade ühisvaraks olnud sõiduauto ilma pakkumata või tasumata selle eest hagejale hüvitist. Hageja jäi valdama erastatud korterit, tegi selles hiljem oma kuludega kapitaalremondi, millega tõstis oluliselt korteri väärtust. Kostja ei osalenud korteri remondis ega nõudnud endale kuuluva väärtuse osa tasumist või andnud muul viisil mõista, et tal on nõue ühisvara jagamiseks. Kostja ei esitanud 21 aasta jooksul hagejale mistahes nõudeid ega pakkunud endale jäänud auto eest hüvitist ja seda asjaolu tuleb hinnata kui oma võimalikest nõudetest loobumist.
  3. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, millega vaidlustas maakohtu otsustuse menetluskulude jaotuse kohta. Kostja leidis, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud kohaldama

§ 164lg 2.

Ühisvara oleks saanud jagada kohtuväliselt, kuid hageja tõttu pidi kostja kasutama kohtumenetluses õigusabi ja kandma sellega seoses kulusid.

  1. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Poolte kaebused jäävad rahuldamata ja pooled kannavad kumbki ise oma menetluskulud ka ringkonnakohtus.

  1. Hageja vaidlustas maakohtu otsusest hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise, kostja aga menetluskulude jaotuse temale kahjulikus osas. Seega saab ringkonnakohus kaebuste alusel kontrollida, kas maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud vaidluse sisulise lahendamise ja hageja menetluskulude tema enda kanda jäämise osas.
  2. Esmalt tuleb käsitleda asjaolusid ja hageja lubatavate väidete ulatust. 10.1.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda abielu sõlmimise ja lahutamise ning korteri soetamise ja kinnistamise asjaoludest, mis maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse lk 6 viimases lõigus ja mis on kokkuvõtvalt esitatud eespool p-s 4.

  1. Maakohus ei tuvastanud täpsemalt, millal QQ avalduse alusel kanti 13 500 RKO-d hageja kontole, asja õigesti lahendamiseks oli see põhimõtteliselt ka piisav, aga hagiavalduse lisana nr 5 esitatud arhiiviteatise alusel saab täpsemalt tuvastada, et RKO üleandmine toimus
  2. jaanuaril 1995, kanne hageja arvestuskaardile tehti
  3. veebruaril 1995 ja RKO keskregistris
  4. märtsil 1995 (tl 8 pöördel). 10.2.

§ 652

lg-te 3 ja 4 kohaselt ei saa ringkonnakohus kaebuse lahendamisel arvestada asjaoludega korteri väidetava remondi, väärtuse muutumise ja muude varaesemete kohta. Neile ei tuginenud hageja maakohtus hagi alusena. Hageja pole ka põhjendanud, miks ta toob kõnealused asjaolud esile alles apellatsioonimenetluses.

  1. Hageja kaebuse alusel tuleb kontrollida, kas maakohus järeldas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal õigesti, et poolte osad ühisvaras on võrdsed. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ega korda maakohtu põhjendusi ja vastab hageja kaebuse väidetele järgmiselt. 11.
  2. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud valesti materiaalõigust, kui tuvastas, et korteriomand on poolte ühisvara. Sellest lähtus hageja ka ise hagi esitamisel. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS sätete alusel jagades arvestada PKS¹⁹⁹⁵-s nimetatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  3. juulit 2010 (vt nt
  4. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik, ja seal viidatud varasem praktika). Seega kontrollis maakohus õigesti just PKS¹⁹⁹⁵ sätete alusel, kas esineb alus kalduda kõrvale poolte omandiosade võrdsuse eeldusest, ega pidanud kohaldama PKS §
  5. 11.
  6. Põhjendamatu on hageja arusaam, et korteri erastamiseks kasutatud RKO-d ei olnud poolte ühisvara. 4

(7)11.2.
  1. Nii RKO-de üleandmise, hageja kontole kandmise kui ka korteri vallasasjana omandamise ajal, st erastamisseaduse (ErS)
  2. aastal kehtinud redaktsiooni § 28 lg 1 kohaselt olid vastavalt eluruumide erastamise seadusele välja antud RKO-d üks liik EVP-dest. Sama paragrahvi neljas lõige nägi ette, et EVP-de väljaandmine, nendega arveldamine ning nende kasutamine, võõrandamine ja kustutamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. ErS ei sisaldanud sätteid selle kohta, kuidas EVP-de registreerimisel tehtud kanne mõjutab abikaasade ühisomandit. Seega tuleb poolte kui toonaste abikaasade varalised õigused ka EVP-de osas määrata PKS¹⁹⁹⁵ sätete järgi. 11.2.
  3. Erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduse § 1 lg 2 käsitles EVP võõrandamisena selle arvestusliku väärtuse täielikku või osalist üleandmist teise isiku omandisse kinkimise, müügi või vahetuse teel ja § 6 lg 1 kehtestas, et EVP võõrandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Tööaastate üleandmist reguleeris Vabariigi Valitsuse
  4. juuni 1993 määrusega nr 185 kinnitatud „Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhendi“ p 42, mille kohaselt toimus tööaastate üleandmine üleandja arvestuskaardile kantud tööaastate arvestusliku rahalise väärtuse osalise või täieliku ülekandmisega vastuvõtja arvestuskaardile. Vastava sissekande tööaastate üleandja ja vastuvõtja arvestuskaardi käibetabelisse tegi kohaliku omavalitsuse täitevorgani nimetatud ametiisik, kes pidi kinnitama ülekandetehingu mõlemal arvestuskaardil oma allkirja ja pitseriga. Samas punktis sätestati kohaliku omavalitsuse organi kohustus edastada andmed tööaastate ülekandmise kohta keskregistrile. Õigusaktidest ei tulenenud, et omandiõigus üleantud tööaastatele oleks tekkinud tööaastate üleandmise registreerimisest keskregistris. Seega läks RKO-de omand üle vastava kokkuleppe sõlmimise ning kannete tegemisega üleandja ja vastuvõtja arvestuskaardile (Riigikohtu
  5. jaanuari 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-01, põhjenduste viies lõik). Järelikult ei olnud RKO-d registrisse kandmisele kuuluvad vallasasjad PKS¹⁹⁹⁵ § 17 lg 4 tähenduses ja nende käsutamiseks polnud vajalik teise abikaasa nõusolek. 11.2.
  6. Maakohus lähtus sellest, et EVP-krooni turuhind oli ligikaudu 40 senti. Hageja heitis apellatsioonkaebuses küll ette, et maakohtu arusaam ei ole korrektne, aga vaatamata ringkonnakohtu
  7. novembri 2019 määruses tehtud ettepanekule ei esitanud hageja seisukohta küsimuses, kuidas see mõjutab vaidluse lahendamist. Olenemata konkreetsest EVP-kursist ei ole kahtlust selles, et nii hagejale üle antud 13 500 EVP kui ka korteri eest tasutud 12 240 EVP väärtus ületas 50 krooni. Eespool p-s 10 täiendavalt tuvastatud asjaoludel ja p-s 11.2.2 märgitud kaalutlustel läks RKO-de omand üle
  8. veebruaril
  9. Selle aja seisuga EVP väärtuse hindamisel on asjakohane mh juhinduda rahandusministri
  10. novembri 1995 määrusega nr 149 „Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatava erastamisväärtpaberi kursi määramise kord“ kinnitatud kursitabelist (vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu
  11. novembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, p 21). Viidatud tabeli järgi oli
  12. veebruaril 1995 ühe EVP kurss 0,173 krooni. Ka sellest kursist lähtudes ületab hageja väidetava kinke väärtus 50 krooni. 11.2.
  13. Maakohus leidis õigesti, et kui hageja tugines väitele, et korter erastati talle kingitud EVP-de eest, siis tuli tal sellekohane väide tõendada, mida aga hageja käesoleval juhul ei teinud. Arhtiiviteatisest nähtub, et 13 500 RKO-d kanti hageja kontole, aga see ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (nii ka Riigikohtu
  14. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11 teine lõik). Hageja ei ole väitnud vastava lepingu notari juures sõlmimist. TsK § 50 lg 2 järgi tõi seadusega nõutava notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega ei tugine hageja kehtivale kinkelepingule (vrd Riigikohtu
  15. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 11 teine lõik). 11.2.
  16. PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara mh vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Selle sätte kohaldamiseks pidi hageja tõendama kinkelepingu sõlmimine. Kui seda ei tõendada, siis on abielu ajal ka ühe abikaasa EVP-kontole kantud EVP-d abikaasade ühisvara 5
(7)(Riigikohtu
  1. novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04, p 21). Järelikult lähtus maakohus põhjendatult sellest, et hageja kontole kantud RKO-d muutusid poolte ühisvaraks ja korter omandati ühisvara arvel. 11.
  2. Kostja nõue ühisvara jagamiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. 11.3.
  3. Poolte abielu lahutamise ajal kehtinud PKS¹⁹⁹⁵ § 18 lg 1 sätestas, et ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Seega võisid mõlemad abikaasad lähtuda sellest, et nad jagavad ühisvara millalgi pärast abielu lõppemist. Abielu lahutamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 p 4 sätestas, et perekonnaseadusest tulenevad nõuded ei aegu, kui PKS¹⁹⁹⁵-st ei tulene teisiti. PKS¹⁹⁹⁵ ei näinud ette aegumistähtaega ühisvara jagamise nõudele. Praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg 1 sätestab perekonnaõigusest tuleneva nõue aegumiseks ette 30-aasta pikkuse tähtaja. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu
  4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 10). Ringkonnakohus leiab, et ühisvara jagamise nõude puhul saab viidatud tähtaega võtta arvesse hea usu põhimõtte sisustamisel, st kui üldse, siis ajalisest aspektist võiks ühisvara jagamise nõue olla hea usu põhimõttega vastuolus ilma erandlike asjaoluta alles siis, kui lahutusest on möödunud vähemalt 30 aastat. Pooled esitasid hagid ühisvara jagamiseks varem. 11.3.
  5. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõua selle eest tasu, siis saab eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitab nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (Riigikohtu
  6. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas lõik). Samasugust järeldust ei saa aga teha ühisest elukohast lahkunud abikaasa tahte kohta jätta ühisvara üldse jagamata või loobuda oma osast ühisvaras. Hageja ei toonud esile muid erandlikke asjaolusid eelmises p-s 11.3.1 kirjeldatud tähenduses. Kuigi alles apellatsioonkaebuses esitatud uusi väiteid ei saa sisuliselt hinnata (vt eespool p 10.2), siis saab kokkuvõtvalt ikkagi märkida, et niisuguseks asjaoluks ei ole kostja lahkumine abikaasade ühisest kodust, hageja väidetavad parendused korteris ega muu ühisvara seni jagamata jätmine. Pooled ei pidanud ühisvara ühiselt valdama. Kui hageja leiab, et kostja on kohustatud hüvitama ühisvarale tehtud kulutusi, siis on tal võimalus nõuda vastavat hüvitist. Mõlemal endisel abikaasal on jätkuvalt õigus kas kokkuleppel või kohtu kaudu jagada ka ülejäänud varaesemed. Seega ei ole kostja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. 11.
  7. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. 11.4.
  8. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ja sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu

  1. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12 viies lõik, ja seal viidatud varasem praktika). Hagejat esindas maakohtus advokaat ja maakohtus
  2. veebruaril 2019 peetud istungi protokollist nähtub, et mõlemale poolele oli selge vaidluse lahenduse sõltuvus vastusest küsimusele, kas korteri omandamiseks kasutatud RKO-d olid poolte ühisvara (tl 44). Seega oli praeguses hagimenetluses hageja kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Maakohus ei pidanud seda täiendavalt selgitama. 11.4.
  3. Juba hagile vastates tugines kostja väidetele, et korterit ei omandatud hageja lahusvara arvel ja RKO-d kuulusid poolte ühisvarasse, sest hageja väide kinke kohta on tõendamata. Kohus ei pea pooltele selgitama oma väidete tõendamise kohustust, kui teine pool on väitele 6

(7)selgelt vastu vaielnud (vrd Riigikohtu
  1. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16, p 15 viies lõik). Lisaks ei põhjenda hageja oma kaebuses, millised asjaolude ta oleks esile toonud ja kuidas asunud neid tõendama, kui vaidluse ulatus ja tõendamisese oleks olnud varem selged. Hiljemalt maakohtu otsusest pidid need hagejale teada olema, aga kaebus ei sisalda RKO-de omandamisega seonduvaid uusi väiteid ega koos kaebusega pole selle kohta esitatud täiendavaid tõendeid.
  2. Kostja kaebuse alusel tuleb järgmiseks kontrollida, kas maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Ka selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks kostja kaebuse väidetele järgmist. 12.1.

§ 164

sätted on erinormid muude sätete suhtes, mis reguleerivad kulude jaotust hagi rahuldamise, rahuldamata jätmise või ka osalise rahuldamise korral (vrd Riigikohtu 5. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Seega olnuks maakohtul käesolevas asjas võimalik jaotada menetluskulud

§ 164

lg-s 1 ette nähtust erinevalt üksnes sama paragrahvi teise lõike järgi, mis näeb aga ette kohtu õiguse ja mitte kohustuse kalduda kõrvale esimese lõike üldreeglist. 12.2. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei pea eraldi põhjendama kõigi selliste normide kohaldamata jätmist, mis näevad ette kohtu õiguse mõnest üldreeglist kõrvale kalduda. Pigem tuleb põhjendused esitada juhul, kui kohus reeglist kõrvale kaldub. Nimelt teeb kohus

§ 164lg 2 kohaldamisel diskretsiooniotsuse ja peab seda põhjendama.

Käesoleval juhul jättis maakohus vastava võimaluse kasutamata ja seda ei saa talle vaidluse asjaolusid arvesse võttes ette heita. 12.

  1. Lisaks tuleb märkida, et menetluskulude maakohtu otsusest erinevat jaotamist ei põhjenda vähemalt käesoleval juhul kostja arusaam, et vaidluse oleks saanud lahendada kohtuväliselt. 12.
  2. Ringkonnakohus tuletab meelde, et nii kaas- kui ühisomandi lõpetamise vaidluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest lahend tehakse mõlema poole huvides (vt nt Riigikohtu
  3. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sama põhimõtte järgi ongi maakohtu menetluskulud jaotatud.
  4. Mõlema poole kaebuse rahuldamata jätmise korral on kohane ka apellatsioonimenetluses järgida maakohtu otsuses tehtud otsustust menetluskulude jaotuse kohta, st need jäävad

§ 164lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Kaebemenetluses võiks

§ 164

lg 2 ja § 171 lg 1 järgi jätta kulud selle poole kanda, kes kaebust ei esitanud (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 46 esimene lõik), aga sellist olukorda praegu ei esine. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.